Maksuõigus › Maksuotsused

3-19-1592 nõude (2 257 698,85 eurot) tunnustamata jätmiseks M OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses osaliselt.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.03.2021. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

2(27)

3-19-1592 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3(27)

3-19-1592 4) Kaebaja I ei saanud tegelikult E OÜ-lt (pankrotis) arvetel näidatud tööjõurendi teenust. Renditööjõu vahendamise leping on sõlmitud hooletult. KN oli variisik. E OÜ-l (pankrotis) puudus tööjõurendi hinnakiri ja poolte selgitused hinna kujunemise kohta on vastuolulised. Arvetel kajastatud summad sõltusid otseselt töötajate töötasudest ja kajastasid reaalseid tööjõukulusid, millele lisandus 32 eurot kuus iga töötaja kohta. 5) Kaebaja I ei saanud tegelikult E OÜ-lt (pankrotis) arvetel näidatud palgaarvestuse, töötajate registri pidamise ja sekretäriteenust. Bürooteenused osutanud töötajad ja E OÜ (pankrotis) raamatupidaja olid tegelikult kaebaja I töötajad. Kaebaja I koos teise kasutajaettevõtjaga tasus täies mahus kontoritöötajate tööjõukulu. Kontoritöötajate e-posti aadressid sisaldasid kaebaja I XXX @XXX. KN selgitused kontoriteenuse osutamise kohta ei vasta tõele. Teenuse osutamise kohta puudusid leping ja hinnakiri. Arvetel ei ole märgitud teenuse mahtu. 6) Eelneva põhjal ning kooskõlas maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg-ga 4 ei ole kaebajal I õigust E OÜ (pankrotis) arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata ning tal tuleb tasuda 259 töötajaga seotud tööjõumaksud.

3-19-1592 ning probleemid materjalide ja teenuste soetamisega, mis omakorda tõi kaasa tarnetega hilinemise ning sellega seotud kulud. Sellises olukorras keeldusid pangad ka teistele suurematele lepingutele garantiid väljastamast ning vastavad vahendid tuli kaebajal I leida omavahenditest. MTA taotluse alusel andis halduskohus 16.01.2018 loa arestida kaebaja I ettemaksukonto ning maksuhaldur jättis rahuldamata kaebaja I tagastusnõuded. Eeltoodu tõi kaasa kaebaja I maksejõuetuse. Lisaks pandi kaebaja I vastu 2018. a-l toime varavastaseid kuritegusid (alustatud on kriminaalmenetlust). Kaebaja I makseraskuste ületamiseks osutasid teised M grupi ettevõtted kaebajale I teenust ilma, et neile oleks laekunud teenuse eest tasu, ning osalesid kaebaja I kulude kandmises. Grupi ettevõtetel, sh kaebajal II, oli kaebaja I vastu nõudeid u 4,9 miljoni euro ulatuses. 22.10.2018 kuulutati välja kaebaja I pankrot. 2) E OÜ (pankrotis) oli reaalselt tegutsev äriühing, kelle 2010–2015 müügitulu oli kokku ligi 15 miljonit eurot ja kes tasus riigile umbes 3 miljonit eurot tööjõumakse. Töötajaid said sektori keskmisest kõrgemat palka ja kaebaja I sai tööjõurendilepingu kaudu tööjõudu kasutada paindlikult ja efektiivselt. Maksuotsuse väited kaebaja I töötajate „hoidmisest“ E OÜ-s (pankrotis) ja sellega oma tööandja kohustustest vabanemisest ning töötajate huvide kahjustamisest on seega valed. Üheski teises menetluses ei ole E OÜ (pankrotis) õigussubjektsust kahtluse alla seatud. Ehitussektoris on tööjõurendi kasutamine tavapärane. Kaebaja I soetas tööjõurenti ka teistelt äriühingutelt. Kaebaja I võis maandada selliselt oma majandusriske ega pidanud korraldama oma äritegevust MTA-le kasulikul viisil, kui seadus seda ei nõudnud. MTA-l ei olnud aastaid kaebaja I ärimudeli suhtes pretensioone need tekkisid alles siis, kui kaebajal I tekkis võlgnevus E OÜ (pankrotis) ees. Töötajate ütlused ei ole MTA järelduste seisukohalt asjakohased ega usaldusväärsed. MTA võttis seletused vaid 36 töötajalt 259-st ning kasutas nende seletustest üksikuid fragmente. E OÜ (pankrotis) on iseseisev õigussubjekt ning töötajate seletuste alusel ei saa tuvastada vastupidist. E OÜ (pankrotis) ega töötajad pole väitnud, et nende vaheline töösuhe oleks näilik. Sotsiaalsed tagatised võimaldas töötajatele E OÜ (pankrotis). Töölepingute ümberhindamiseks oleks pidanud töötajad ja E OÜ (pankrotis) maksumenetlusse kaasama (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-67-09, p 11). Töötajate ütlustest ei saa ka sisuliselt järeldada, et E OÜ (pankrotis) ei olnud reaalselt tegutsev iseseisev äriühing ja KN oli variisik. KN oli E OÜ (pankrotis) majandustegevuse ja kaebajale I teenuse osutamisega piisavalt kursis. Aastate taguste detailide mittemäletamist on põhjendamatu ette heita. Väide, et töötajad ei puutunud KN-ga kokku, ei puutu asjasse ja on ka sisult väär. E OÜ-s (pankrotis) töötas enne tegevuse lõpetamist 300 inimest, mis selgitab mõne töötaja nappi kokkupuudet KN-ga. KN delegeeris personaliga seotud ülesanded personalijuhile (EM). Lisaks oli tegemist tööjõu rentimisega, mis tähendab, et töötajad allusid kasutajaettevõtja, mitte rendiagentuuri korraldustele. See selgitab, miks osa töötajad pidasid oma juhiks kasutajaettevõtja töödejuhatajat. MTA on töötajate hulgast välja valinud just need, kellel tõenäoliselt ei saanudki KN-ga igapäevaseid kokkupuuteid olla (nt isikud, kes töötasid ainult või peamiselt Rootsis). Nende töötajate ütlused, kes suhtlesid otse KN-ga, on jäetud kõrvale. Kaebaja II võimaldas E OÜ-l (pankrotis) kuni 21.12.2016 tasuta kasutada oma bürooruume kontorina poolte vahelise kokkuleppe alusel – E OÜ (pankrotis) osutas kaebajale II teenust, mille hinnas arvestati ka bürookuludega. Alates 01.01.2017 pidi E OÜ (pankrotis) tasuma ruumide kasutamise eest kord kalendriaastas. Ruumide kasutusse andmine ei olnud kaebajale II majanduslikult kahjulik. Kaebajad I ja II said E OÜ-lt (pankrotis) töötajate registri pidamise ja sekretäriteenust. HA (palgaarvestaja), KT (sekretär), EL (raamatupidaja) ja EM (personalijuht) olid E OÜ (pankrotis) töötajad. Maksuotsuse vastupidine mõttekäik ei ole jälgitav. HA, EM ja KT kinnitavad kaebajatele I ja II teenuse osutamist. 5(27)

3-19-1592 Kaebaja I võimalus võlgnevuse likvideerimiseks E OÜ (pankrotis) ees oli piiratud võlgnevuse ajatamisega, mistõttu on alusetu ette heita E OÜ (pankrotis) tegevusetust võla sissenõudmisel. Kaebaja I pidas veel 2017. a-l oma makseraskusi ajutiseks ning E OÜ-ga (pankrotis) lepiti kokku maksegraafik, mida asuti ka täitma. Lepingu ülesütlemine või võla kohtu kaudu nõudmine ei oleks E OÜ (pankrotis) varalist olukorda parandanud, sest kaebajal I puudusid likviidsed vahendid võla tasumiseks. Kaebaja I jäi võlgu ka teistele sidusettevõtjatele. 3) E OÜ (pankrotis) registreeritud töötajad olid selle äriühingu, mitte kaebaja I töötajad. Töötajate seletused ei kinnita, et E OÜ (pankrotis) ja kaebaja oli sama ettevõtja või tegelikult olid töölepingud sõlmitud kaebajaga I. Seletustest on kasutatud vaid fragmente ja töötajaid on mõjutatud andma maksuhaldurile sobivaid vastuseid. Küsimuste esitamise metoodika oli meelevaldne, nt mõistet „iseseisev äriühing“ on raske sisustada isegi kogenud juristidel. Renditööle on iseloomulik, et töötaja täidab kasutajaettevõtja korraldusi. Seega ei pruugi töötaja jaoks olla sisulist vahet rendiagentuuril ja kasutajaettevõtjal vms juriidilistel üksikasjadel, vaid neile on oluline, et töö eest laekuks palk. Tuleb ka silmas pidada, et kaebaja I ja E OÜ (pankrotis) majandustegevused olidki tihedalt seotud ning mitmeid tegevusi tehti koostöös. Ainuüksi renditöö mõistest tulenevalt, kuid arvestades ka 01.08.2010 lepingut, oli E OÜ (pankrotis) osa tööandja volitusi kaebajale I üle andnud. Tähtsust ei oma see, et osa töötajaid oli vormistatud nii kaebaja I kui ka E OÜ (pankrotis) töötajateks. Kaebaja I jaoks oli see vajalik, tulenevalt välismaal kehtivatest nõuetest. Ka nende töötajate tegelik tööandja oli ikkagi E OÜ (pankrotis). VV oli samuti E OÜ (pankrotis) töötaja. Kaebajatel I ja III ning RR-l puudub seos L OÜ ja F OÜ-ga. Need äriühingud asutasid variisikud ning nende kaudu pandi toime varalisi süütegusid kaebaja I vastu, mille suhtes on alustatud ka kriminaalmenetlust. 4) Maksuotsuse tegemine maksuotsuses toodud õiguslikul alusel ei ole võimalik. MKS § 83 lg 4 alusel saab ümber kvalifitseerida vaid tehinguid, mille üheks pooleks on maksukohustuslane. Seega pole võimalik tehinguid ümber hinnata nii, et kolmandate isikute – E OÜ (pankrotis) ja tema töötajate – vahelised lepingud loetakse sõlmituks kaebaja I ja töötajate vahel. Sisuliselt soovib maksuhaldur MKS § 83 lg 4 kaudu omistada kaebajale I vastutusotsusega sarnase solidaarvastutuse E OÜ (pankrotis) maksuvõla eest, kuid õigusaktid ei sätesta sellist võimalust. Maksuotsuses ei ole analüüsitud ühtki konkreetset tehingut ega selle poole tahteavaldusi, mis annaks aluse lugeda tehingu näilikuks. Kaebaja I on sõlminud E OÜ-ga (pankrotis) ainult 01.08.2010 tööjõurendilepingu, mida pooled täitsid kuni 31.10.2017, s.o nad soovisid sellest lepingust tulenevaid õiguslikke tagajärgi. Lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmine (teenuse eest osaliselt tasumata jätmine) ei anna poolte varasemat tahet ümber hinnata. Ühtki konkreetset varjatud tehingut ei ole maksuotsuses tuvastatud. Pooltel ei olnud võimalik 01.08.2010 ette näha ja etteulatuvalt kokku leppida järgmise seitsme aasta jooksul sõlmitava 259 töölepingu varjamises. MKS § 83 lg 4 kohaldamiseks on vaja tuvastada ka tahtlus saada maksueelist, mida praegusel juhul ei esine. Maksukoormus seoses tööjõumaksudega ei sõltu sellest, kellega on tööleping sõlmitud. Renditööjõu eest makstav tasu hõlmas tööjõukulusid (palgad, maksud) ja teenustasu, millele lisandus käibemaks. Kaebaja I ja E OÜ (pankrotis) deklareerisid renditeenuse osutamist igakuiselt oma käibedeklaratsioonidel (KMD). Maksueelist ei tekkinud ka sellest, et kaebajal I tekkisid makseraskused, mille tõttu jäi osa arveid maksmata – kaebajal I on jätkuvalt nende summade tasumise kohustus ja pooled on sõlminud tasumise kokkuleppe. 5) Maksuhaldur rikkus uurimis- ja põhjendamiskohustust, seega ei ole tõendamiskoormus kaebajatele üle läinud. 6) Kuna maksuotsus on õigusvastane, on seda ka intressinõue ja vastutusotsus. Intressinõudes ei ole selgitatud selle kujunemist. 6(27)

3-19-1592

3-19-1592 üksnes nii palju, et töötajad saaksid kätte oma netopalga. Maksuotsusega ei kaasne muutust töölepingute tsiviilõiguslikes tagajärgedes ega töölepingute sisus, s.o töölepinguid ei ole maksuhaldur ümber kvalifitseerinud. Maksuotsusest tulenevad kohustused üksnes kaebajale I, mitte kolmandatele isikutele ning töötajate menetlusse kaasamine ei olnud vajalik. 2) Maksustamise seisukohalt ei ole kaebaja I majanduslikel raskustel tähtsust. See ei välista maksupettuse toimepanemist eesmärgiga vabaneda raskuste tekkimisel töötajatega seotud maksukohustustest ja jätta need E OÜ (pankrotis) kanda. Maksuotsuse järeldused on piisavalt tõendatud ja tõendite hindamisel ei ole eksitud. Asja lahendamisel ei ole tähtis, et maksuhaldur ei sekkunud juba enne kontrolliperioodi, kui maksud laekusid korrektselt. Pole tähtsust, et tööjõurent on ehitussektoris tavapärane, sest praeguses asjas toimiti mittetavapärasel viisil: tavaliselt ei otsusta kasutajaettevõtja renditöötajate töötasu üle; arvetel näidatakse kokkulepitud tunnihind ja tehtud töötundide hulk, mis ei sõltu rendileandja makstavatest töötasudest; rendileandja rendib töötajaid samu töötajaid mitmetele kasutajaettevõtjatele; töötajaid ei värba kasutajaettevõtja. Töötajatele esitatud küsimused olid arusaadavad ja neid ei eksitatud. Töötajal peab olema arusaam sellest, kes on tema tööandja. Mitmed töötajad ei teadnudki, et nad on renditöötajad. 3) E OÜ (pankrotis) õigussubjektsust või tsiviilõiguslikku eksisteerimist ei ole maksuotsuses kahtluse alla seatud. Maksuhaldur leidis, et E OÜ (pankrotis) ei olnud oma majanduslikus tegevuses iseseisev, vaid tegutses üksnes kaebaja I ja temaga seotud teiste äriühingute huvides. Maksuhaldur sai sellest teada alles kaebaja I maksumenetluses, mis algas 04.10.2017. MTA nõue E OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses ja E OÜ (pankrotis) nõue kaebaja I pankrotimenetluses on kaitstud tingimuslikuna. 4) Üldjuhul peabki intressisumma välja arvutama maksukohustuslane ise (MKS § 115 lg 1). Intressinõudes on märgitud, kuidas ja kust saab soovi korral täiendavat teavet intressisumma kujunemise kohta. Maksuotsusega seotud intressisummad on märgistatud lühendiga „MO“ ja need on kokku 361 961,50 eurot. Kaebaja I maksumenetluses on intressinõudele esitatud vastuväide üksnes 400 000 euro ulatuses ning sellest suuremas ulatuses ei saa kaebajad igal juhul intressinõude tühistamist nõuda. 5) Vastutusotsuse tegemisel on järgitud MKS sätteid ja selle kohaldamiseks kohtupraktikas antud juhiseid. Vastutusotsuse tegemise eeldused on täidetud. Kaebaja III süü vormiks on õigesti määratud tahtlus. Kaebaja III äriühingu ainsa juhatuse liikmena pidi korraldama kaebaja I majandustegevuse nii, et kõik maksukohustused saavad õigeaegselt täidetud. Kaebaja III oli teadlik juba 2010. a-l tekitatud skeemist, mille tulemusel sai kaebaja I ka majandusraskuste tekkides säilitada töötajad, kuid jätta töötasudelt maksukohustused tasumata ja suurendada alusetult oma käibemaksu tagastusnõudeid. Kaebaja teadmisel hoiti töötajad E OÜ-s (pankrotis) ning jäeti sellega seotud maksukohustused kaebaja I maksuarvestuses kajastamata ning maksud tasumata, samuti kajastati kaebaja I sisendkäibemaksuarvestuses alusetult tegelikkusele mittevastavaid andmeid. E OÜ (pankrotis) maksukohustused on tegelikult kaebaja I maksukohustused. Juhatuse liige peab tagama äriühingu maksevõime, sh võimaluse täita oma maksukohustusi. Tõendamiskoormus on üle läinud kaebajale III. Vastutusmenetluse regulatsioon ei ole PS-ga vastuolus ja kaitseb avalikke huve äriühingu seadusliku esindaja pahatahtliku tegevuse eest. Selle mõte on hüvitada riigile maksude tasumata jätmisest tekkiv kahju. Riik ei ole teiste võlausaldajatega võrreldes eelisseisundis.

8(27)

3-19-1592 Halduskohus mõistis MTA-lt kaebajate kasuks välja menetluskulud 9365 eurot ja muus osas jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. 1) MTA ei ole piisavalt uurinud ja põhjendanud, et E OÜ (pankrotis) poolt tööjõurendi teenuse osutamine kaebajale I on näilik ning kontrollakti lisas 1 nimetatud 259 isikut olid tegelikult kaebaja I töötajad. 2) Ei saa nõustuda maksuotsuse järeldusega, et E OÜ-l (pankrotis) puudus reaalne majandustegevus – see seisnes tööjõurendi teenuse osutamises nn M grupi ettevõtetele. E OÜ (pankrotis) müügitulu ajavahemikul 2010–2015 oli kokku 15 miljonit eurot, sh tasus see äriühing riigile tööjõumaksudena enam kui kolm miljonit eurot. Äriühingu tegevus vastab ettevõtluse tunnustele isegi siis, kui ta müüb kaupa või osutab teenust ainult ühele kliendile. Tähtsust ei ole, et E OÜ (pankrotis) oli kasutajaettevõtteid juhtivate isikute kontrolli all. See, kui grupp kasutajaettevõtteid eraldab osa oskustööjõust iseseisvasse, nende kontrolli all olevasse äriühingusse ning ostab sealt tööjõuteenust vastavalt töömahtudest tingitud vajadusele, on võimalik ja võib olla ka majanduslikult põhjendatud. Kaebajate selgituste järgi võimaldas see tööjõudu grupi siseselt paremini juhtida. Pole vaidlust, et 08.2010–08.2016 ei tekitanud selline ettevõtluse korraldus probleeme, sh ei kahelnud maksuhaldur tegeliku majandustegevuse toimumises. Reaalse majandustegevuse puudumisele ei viita ka see, et E OÜ-l (pankrotis) oli kaebajaga II soodne bürooruumide kasutamise kokkulepe. 3) Pole tõendatud, et KN oli variisik. Vastuolud KN seletustes ei ole nii suured, nagu maksuhaldur püüab näidata. KN oli 20.10.2017 seletusi andes kursis E OÜ (pankrotis) majandustegevuse ja kaebajale I osutatud teenustega. Variisikuks olemist ei kinnita see, et KN ei mäletanud, kas E OÜ-sse (pankrotis) võeti seitse aastat tagasi kõigepealt tööle kraanajuhid või metallispetsialistid. Arusaamatuks jäävad ka viited vastuoludele töötajate transpordi korraldust puudutavates ütlustes, sest 20.10.2017 protokolli järgi ei küsinud maksuhaldur KNlt transpordi kohta selgitusi. Määravat tähtsust pole sellel, et KN ei olnud kursis kasutajaettevõttele bürooteenuste eest eraldi arvete esitamisega, sest KN 20.10.2017 seletuse järgi tegeles arvetega EL ning KN vaatas need üle ja allkirjastas. Seda on maksuhaldurile kinnitanud ka EL, sh on ta selgitanud arvete kujunemist (vt 21.02.2018 seletus). KN variisikuks olekut ei kinnita ka maksuhalduri küsitletud töötajate selgitused, sest maksuhaldur on tuginenud vaid 36 töötaja seletusele, kellest osa ei teadnud KN, osa oli temast kuulnud, osa oli KN näinud ja osa oli temaga suhelnud. Ligikaudu 300 renditöötajaga ettevõttes ei pruugi iga töötaja, kes igapäevaselt allub kasutajaettevõtte juhtimisele ja korraldustele ning täidab tema korraldusi, olla kursis sellega, kes on rendiettevõtte juhatuse liige. KN seletuse järgi tegeles töötajatega personalijuht EM, kes omakorda selgitas, et uute töötajatega viis ta vestluse läbi kas üksi, koos KN-ga või koos kasutajaettevõtte esindajaga; mõnikord leidis töötaja ka kasutajaettevõte ja pakkus, et E OÜ (pankrotis) võtaks ta tööle (vt EM 06.12.2017 seletus). 4) Usutav ei ole maksuotsuse p-s 2.7 toodud väide, et E OÜ (pankrotis) oli loodud vaid selleks, et kaebajaga III ja RR-ga seotud äriühingutel tekiks võimalus varjata maksudest kõrvale hoidmise eesmärgil töötajate tegelikke töösuhteid. E OÜ (pankrotis) ja kaebaja I täitsid 01.08.2010 lepingut alates selle sõlmimisest. E OÜ (pankrotis) lähetas oma töötajad töötama kaebaja I juurde viimase järelevalve ja juhtimise alla ning kaebaja I tasus E OÜ-le (pankrotis) selliselt, et rendihind sisaldas kõiki tööjõukulusid, sh makse, ja lisaks teenustasuna 32 eurot kuus iga töötaja kohta. E OÜ (pankrotis) kasutas kaebajalt I saadud summasid töötajatele palga maksmiseks ning deklareeris ja tasus tööjõurendi teenuse osutamisega seotud maksukohustused. Ei ole usutav, et E OÜ (pankrotis) loodi ja kõnealune leping sõlmiti 2010. a-l eesmärgiga alustada 2016. a-st kaebajale I maksueelise tekitamise ja maksude tasumisest kõrvalehoidumisega.

9(27)

3-19-1592 5) Olukord, kus 2016. a-l makseraskustesse sattunud kaebaja I tasus E OÜ-le (pankrotis) ca aasta jooksul tööjõurendi teenuse arveid vaid ulatuses, mis oli vajalik töötajatele töötasude väljamaksmiseks, ning E OÜ (pankrotis) jätkas kasvavast võlgnevusest hoolimata kaebajale I teenuse osutamist, on kahtlustäratav ja võib viidata maksupettusele. Väär on kaebajate väide, et maksueelise seisukohast ei ole vahet, kumma äriühinguga oli töötajatel töölepingud sõlmitud. Kui lugeda töötajad kaebaja I töötajateks, oleks kaebaja I maksukohustus tööjõumaksude võrra suurem ning tal puuduks õigus E OÜ (pankrotis) arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Samas, kuna maksuhaldur ei ole veenvalt põhjendanud, et töötajatel oli töösuhe tegelikult kaebajaga I, on võimalik ka versioon, et kontrolliperioodil jäi kaebaja I makseraskuste tõttu oma tehingupartnerile lihtsalt võlgu ning E OÜ (pankrotis) jätkas teenuse osutamist, sest pidas makseraskusi ajutiseks. Kaebaja I tahet tasuda võlgnevus kinnitab 31.10.2017 sõlmitud maksegraafik, mida asuti ka täitma. Kaebaja I ajutise pankrotihalduri 15.10.2018 arvamuse järgi võib kaebaja I maksejõuetus olla seotud MTA algatusel ettemaksukontole seatud arestiga, millega kaasnes käibevahendite defitsiit ning selle tulemusel kohustuste täitmata jätmine ja viivisnõuete tekkimine. Pole välistatud, et kui maksuhaldur ei ole kaebaja I majandustegevust tõkestanud, oleks kaebaja I suutnud likvideerida oma võlgnevuse E OÜ (pankrotis) ees. 6) Pole tõendatud, et kaebaja I viis vahetult enne E OÜ pankrotti töötajad uude äriühingusse (L OÜ, F OÜ), kus töötajad jätkasid töötamist kaebaja I heaks. Jääb selgusetuks, milline on kaebaja I seos F OÜ-ga ning millest saab järeldada, et L OÜ oli kaebaja III ja RR kontrolli all. 7) Maksuhaldur on jätnud piisava põhjalikkusega välja selgitamata vaidlusaluste töösuhete kvalifitseerimise seisukohalt olulisima kaaluga asjaolu – kuidas identifitseerisid oma tööandjat töötajad ning kas nad said aru, et on renditöötajad (vt ka töölepingu seaduse (TLS) § 6 lg 5 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-16-301, p 11). Kõigi E OÜ (pankrotis) töötajate töölepingusse oli märgitud, et töötaja täidab tööülesandeid renditööjõuna kasutajaettevõttes. Maksuhaldur on oma järeldustes tuginenud üksnes 36 töötaja seletusele 259-st. Ülejäänutelt ei küsitud seletusi, kuna „küsitletud töötajate seletused suures osas kattusid“. MTA küsitletud töötajate seletustest nähtub, et seitse töötajat nimetasid kaebajat I ja 16 töötajat E OÜ-d (pankrotis) enda tegeliku tööandjana ning seitse töötajat ei osanud öelda, millise äriühingu töötajad nad olid. Seega võib küsitletud töötajate seletustest järeldada vaid seda, et töötajate arusaam tööandjast oli erinev. See ei ole piisav, et nende põhjal ümber kvalifitseerida kõikide E OÜ-sse (pankrotis) registreeritud ja temaga töölepingulises suhtes oleva 259 isiku töösuhted ning lugeda nad kaebaja I töötajateks. 8) Kaebajalt III nõutakse 13.11.2019 vastutusotsusega sisse 13.11.2018 maksuotsusega määratud maksusummad. Kuna maksuvõlg ei ole õigesti kindlaks tehtud, tuleb tühistada ka vastutusotsus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-19-1592 majandustegevuse ja tehtavate otsuste üle. See omakorda võimaldas kasutajaettevõtetel panna toime maksupettusi selliselt, et kasutajaettevõte sai näilike tööjõurendi arvete alusel alusetult sisendkäibemaksu maha arvata ja kõik tööjõumaksukohustused jäid E OÜ (pankrotis) kanda. Selle tulemusel läks E OÜ pankrotti, sest kasutajaettevõtted jätsid arvetel näidatud tööjõumaksude ja käibemaksu osa tasumata ning E OÜ-l (pankrotis) tekkis maksuvõlg. Näilikust tehingust tekkinud müügitulu ei saa käsitada reaalse müügituluna. Eelnimetatu tõttu on oluline, et E OÜ (pankrotis) oli kasutajaettevõtteid juhtivate isikute kontrolli all. Kaebajad väitsid, kuid ei ole tõendanud, et renditööjõu kasutamine võimaldas tööjõudu paremini juhtida ning renditööjõu kasutamine oli majanduslikult põhjendatud – töötajad olid lepingutega määratud töötama ühe kasutajaettevõtte juures. Maksuhaldur ei sekkunud kaebaja I ega teiste kasutajaettevõtete tegevusse aastatel 2010–2015, sest sel perioodil tasuti makse deklareeritud ulatuses. Tööjõurendi näilikkus selgus alles siis, kui E OÜ (pankrotis) jättis 2016. a-l deklareeritud maksud tasumata, mille järel asus maksuhaldur asjaolusid välja selgitama. 2) Halduskohtu järeldus, et KN ei olnud variisik, ei põhine asjas kogutud tõenditel. KN oli E OÜ (pankrotis) osanik ja juhatuse liige, kes oleks pidanud olema huvitatud äriühingu heast käekäigust ja kasumlikust majandustegevusest. Seega pidanuks ta teadma ka seda, milliseid teenuseid ta neljale äriühingule, sh kaebajatele I ja II, osutas. KN ei osanud tõeselt selgitada, kuidas ja millistel asjaoludel E OÜ (pankrotis) majandustegevus algas ning kes olid esimesed töötajad. Tõendid kinnitavad, et KN ei juhtinud sisuliselt E OÜ (pankrotis) tegevust. Ta töötas täistööajaga kaebaja II juures ning viibis 2–3 päeva nädalas Soomes, kus tegeles kraanadega. Halduskohus jättis tähelepanuta ES ja KT seletused, kelle väitel KN ei juhtinud tegelikult E OÜ-d (pankrotis). E OÜ (pankrotis) alustas tegevust vahetult pärast seda, kui M OÜ (pankrotis) pankrotistus ja senised metallitöötajad vormistati kohe E OÜ (pankrotis) töötajateks. Reaalse juhtimise korral oleks KN pidanud seda teadma. Halduskohus ei arvestanud, et osa töötajaid teadis KN üksnes töölepingusse kirjapandu kaudu ega olnud temaga kunagi kokku puutunud. Tähelepanuta on jäänud ka VV ja E OÜ (pankrotis) domeeninimega seotud asjaolud. 3) Halduskohus ei pööranud tähelepanu tegeliku tööjõurendisuhte puudumisele. Tööjõurent tähendab eelkõige töötajate ajutist rentimist teise ettevõttesse, kuid kaebaja I puhul viidi metallitöötajad M OÜ (pankrotis) pankroti järel 2010. a-l üle E OÜ-sse (pankrotis), kus nad töötasid kui viimase pankrotti minekuni (v.a, kui nad töötasid Soomes või Rootsis). Töötajate palgatingimused, töö iseloom, töökaaslased ja töövahendid üleviimisega ei muutunud. Halduskohus pidas vähetähtsaks E OÜ-le (pankrotis) tehtud ruumide rentimise soodustust, kuid jättis tähelepanuta, et KN ei teadnud sellest midagi, vaid arvas, et tema juhitavale äriühingule esitatakse rendiarveid. Pole usutav, et 2010. a-l sõlmiti suuline kokkulepe 2017. a-l algava rendi maksmise kohustuse kohta. Hindamata on jäänud ka töötajate värbamisprotsesside kirjeldused ning vastutusotsuse lisad 15–32. Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu võib maksuhaldur tugineda kaudsete tõendite kogumile. 4) Kaebaja I jättis tööjõumaksud tasumata 2016. a-l tekkinud majanduslike raskuste tõttu. Töötajate hoidmine E OÜ-s (pankrotis) võimaldas sellises olukorras kasutada skeemi, kus kasutajaettevõtete tööjõumaksude võlg tekitati E OÜ-le (pankrotis) ja kasutajaettevõtteid said kasutada tööjõudu ilma vastavat maksukoormust kandmata. Ka näiliku tehingu puhul on võimalik, et enne 2016. a-t tasuti maksud riigieelarvesse nõuetekohaselt, kuid maksude tasumine iseenesest ei muuda tehinguid kehtivaks. Halduskohus jättis tähelepanuta, et kaebaja I ettemaksukontole eelaresti seadmise ajaks 2018. a-l oli kaebaja I ajavahemikul 10.2016– 10.2017 tööjõumaksude ja käibemaksu tasumata jätmise kaudu juba maksueelise realiseerinud ning maksupettuse toime pannud. 30.10.2017 maksegraafik koostati alles siis, kui E OÜ (pankrotis) oli kasutajaettevõtete tegevuse tõttu juba täielikult maksejõuetu. 11(27)

3-19-1592 5) Maksuotsuse tühistamiseks ei anna alust see, et küsitleti vaid 36 töötajat. Töötajatele ei olnud selge, kes on nende tegelik tööandja, sh ei teadnud nad, et on samaaegselt vormistatud nii kaebaja I kui ka E OÜ (pankrotis) töötajateks. Töötajad viidi ühest äriühingust teise töötajatelt nõusolekut küsimata ja töötajad ei teinud vahet, millises äriühingus nad töötasid. Personaliotsingu eest tasus kaebaja I või mõni teine kasutajaettevõtja, töötasu suuruse üle otsustasid kaebaja I juhid jne. Töötajate seletused ei olnud ainsad tõendid ja puudub alus arvata, et teised töötajad oleksid andnud põhimõtteliselt teistsuguseid ütlusi. Kõigi töötajate seletustest saab järeldada, et nad ei täitnud kaebaja I juures tööülesandeid ajutiselt, vaid alaliselt. Nende seletused olid olulises osas kokkulangevad ja kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. 6) Intressinõudega (kokku 527 188,58 eurot) seotud asjaolud jättis halduskohus täies ulatuses tuvastamata. Vaid osa sellest (361 961,50 eurot) oli seotud 13.11.2018 maksuotsusega; ülejäänud osa moodustasid kaebaja I jooksvad maksuvõlad (deklareeritud, kuid tasumata maksusummadelt arvestatud intress). Kaebaja I pankrotimenetluses esitasid võlgnik ja kaebaja II vastuväite maksuotsusest tulenevale maksuvõlale ning lisaks intressinõudele 400 000 euro ulatuses. Seega ei hõlmanud vastuväide kogu intressivõlga. Ainuüksi selle tõttu poleks tohtinud halduskohus intressinõuet täies ulatuses tühistada. Isegi kui halduskohtu seisukoht maksuotsuse õigusvastasusest on õige, pidanuks halduskohus tunnustama Eesti Vabariigi (MTA kaudu) nõuet 38 038,50 euro ulatuses teise järgu nõudena, sest kaebajate vastuväide intressile 400 000 euro osas oli põhjendamatu. 7) Kuna maksuotsus on õiguspärane, on õiguspärane ka vastutusotsus.

3-19-1592 ei olnud rahul KN juhtimisstiiliga. Osa töötajate negatiivset suhtumist KN on selgitanud tunnistaja KT: töötajate arvates ei olnud KN teatud küsimustes piisavalt pädev ja hoidus ebameeldivatest ülesannetest, jagades samal ajal direktorina käske. E OÜ (pankrotis) personalijuht EM ja KT on kinnitanud, et KN delegeeris palju ülesandeid kontoritöötajatele ning töötajate arvu suurenedes vähenes KN kokkupuude nendega. KN osales aktiivselt töötajate värbamisel. Maksuotsuse õiguspärasust ei saa tagantjärele põhjendada kaebaja III vastutusmenetluses täiendavalt kogutud tõenditega. Lisaks ei selgu apellatsioonkaebusest, milliseid asjaolusid soovib maksuhaldur vastutusotsuse lisadega tõendada. 3) Halduskohus leidis õigesti, et maksuhaldur rikkus oluliselt uurimiskohustust, jättes töötajate tahte välja selgitamata – kõigilt töötajatelt pole isegi seletusi küsitud, rääkimata nende menetlusse kaasamisest (vrd Riigikohtu otsus nr 3-3-1-38-12, p 13). Iga töösuhe oleks tulnud tuvastada individuaalselt. Igal juhul ei ole 12% töötajatest esinduslik valik, et teha järeldusi kõigi töötajate kohta. Valdav osa küsitletud töötajatest nimetasid oma tööandjana E OÜ-d (pankrotis) ja vaid mõni üksik kaebajat I. See on selgitatav asjaoluga, et töötajad ei tundnud töösuhte vormi vastu sisulist huvi ja käsitasid tööandjana isikut, kes jagas töökorraldusi. Kõigis töölepingutes oli märgitud, et töötaja täidab ülesandeid renditöötajana kasutajaettevõttes. Töötajad kinnitasid tutvumist nii tööandja kui ka kasutajaettevõtja töökorralduse reeglite jms dokumentidega ja andnud nõusoleku asuda tööle kasutajaettevõtja juurde. 4) Kohtuotsus on nõuetekohaselt põhjendatud. Maksuhaldur on apellatsioonkaebuses tulnud välja uue hüpoteesiga, et kaebaja I sõlmis renditööjõulepingu n-ö igaks juhuks, et vabaneda majanduslike raskuste tekkides tööjõumaksude tasumise kohustusest. Ka see, sarnaselt halduskohtu otsuses käsitletud maksuhalduri väidetele, ei ole eluliselt usutav. MTA soovib jätta mulje, et kaebaja I jäi võlgu üksnes E OÜ-le (pankrotis), kuid tegelikult oli see võlgnevus alla 10% kaebaja I võlgnevusest kolmandate isikute ees. Kaebaja I maksejõuetuse tõttu kannatasid enim M grupi ettevõtted. Väär on ka apellatsioonkaebuse väide, et kaebaja I tasus makseraskuste tekkimisel E OÜ-le (pankrotis) vaid osas, mis oli vajalik töötasude väljamaksmiseks. Kaebaja I tasus tegelikult kõigile võlausaldajatele proportsionaalselt. Kaebaja I tunnistas võlgnevust E OÜ (pankrotis) ees ja sõlmis 30.10.2017 ka maksegraafiku. Kaebajal I ei olnud sellises olukorras kohustust eelistada üht võlausaldajat teistele, vaid ta pidi arvestama kõigi võlausaldajate huve (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-37-13, p 17). MTA positsioon tähendaks, et makseraskuste tekkimisel ja riigile maksude tasumata jäämise korral saaks kõiki tsiviilõiguslikke tehinguid käsitada näilikena. Praegusel juhul ei ole MKS § 83 lg 4 kohaldamise eeldused täidetud. 5) Intressinõue tuli tühistada ainuüksi motiveerimispuuduste tõttu. Selles ei ole eristatud intressinõude tekkimise aluseid, mistõttu ei ole arusaadav maksuotsusega seonduva intressinõude suurus. Kohus ei saa hakata maksuhalduri asemel intressinõuet põhjendama. Vastutusotsuse tühistamine oli samuti õige.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-19-1592 tööjõumakse, kuigi kasutas jätkuvalt nende tööjõudu, ning sai E OÜ (pankrotis) arvete alusel alusetult suurendada oma sisendkäibemaksu (maksuotsuse p-d 2.7, 3.16, 3.17). Maksuhaldur käsitas seda maksupettusena ning kohustas kaebajat I tasuma 259 töötaja töötasudelt tööjõumaksud ja korrigeeris E OÜ (pankrotis) arvete alusel maha arvatud sisendkäibemaksu.

3-19-1592 Praeguses asjas ei ole määrav ka see, et E OÜ (pankrotis) pakkus teenust üksnes M grupi ettevõtetele. Arvestades vajaminevate töötajate arvu (ca 200–300) ning ettevõtete tegutsemist mitmes erinevas valdkonnas, ei pruukinud E OÜ-l (pankrotis) olla ressurssi ega ka vajadust leida teisi koostööpartnereid.

Isikute seletused leiab kaebaja I maksumenetluse toimikust (MTA 02.12.2019 vastuse lisad) ja kaebaja III vastutusmenetluse toimikust (MTA 31.01.2020 vastuse lisad) vastavalt vastuses esitatud tõendite nimekirjadele.

15(27)

3-19-1592 suhtlesid tööle saamise teemal kaebaja I töötajatega, sh IV-ga (nt VB 22.02.2018, JW 30.05.2018, SV 25.05.2018, AP 26.04.2018, AG 28.08.2018 seletused). Ükski töötaja ei maininud töö leidmise kontekstis suhtlemist KN-ga ega töövestlust EM-ga. Tõenditest saab järeldada vaid seda, et töötajate tehnilise tööle vormistamisega E OÜ-sse (pankrotis) tegeles EM. Lisaks on tõendatud, et CV Keskus OÜ, kelle vahendusel E OÜ (pankrotis) EM sõnul kaebaja I tarbeks töötajaid otsis, ei ole E OÜ-le (pankrotis) teenust osutanud. Küll aga on CV Keskus OÜ osutanud tööpakkumise avaldamise ja andmebaasi kasutamise teenust kaebajale I ning andmebaasi kasutamise paroolid olid antud RR-le (vt MTA 02.12.2019 vastuse lisad 64– 66). Seetõttu ei ole RR, KN ja EM seletused töötajate värbamise osas usaldusväärsed.

3-19-1592

3-19-1592 pankrotti. Kaebajale I personalijuhtimise teenust osutanud IK selgitas 13.02.2019, et tema arvates ei olnud E OÜ (pankrotis) iseseisvalt ja sõltumatult tegutsev ettevõte; kogu asjaajamine käis läbi kaebaja I serveri; E OÜ-sse (pankrotis) registreeritud töötajate tööaja arvestamise tabelid saatis ta RR-le ja kaebaja I raamatupidamisele ning KN nägi ta vaid korra, kui KN käis koos EM-ga Loksa tehases töötajatega rääkimas; kõigist rahalistest küsimustest pidi koopia saatma ka RR-le; E OÜ-sse (pankrotis) registreeritud töötajate poolt 31.10.2017 allkirjastatud töölepingu ülesütlemise avaldused koostas IK RR palvel, sest RR sõnul E OÜ (pankrotis) läheb pankrotti ja äriühingul ei ole inimeste koondamiseks raha. IK seletas 22.02.2019 täiendavalt, et pärast E OÜ (pankrotis) maksumenetluse algust helistas RR, käskis kustutada arvutitest kõik kirjavahetused ja dokumendid ning kõigile edasi öelda, et kui maksuhaldur hakkab inimesi välja kutsuma, peavad inimesed ütlema, et nende otsene juht oli KN. Ka NK 19.02.2019, TV 10.09.2018 ja EK 04.02.2019 seletustest järeldub, et E OÜ (pankrotis) tegevus oli täielikult RR ja ER kontrolli all ning KN oli variisik, kes sisuliselt E OÜ (pankrotis) tegevuses ei osalenud.

3-19-1592 (pankrotis) majandustegevus ja selle käigus vastuvõetavad otsused kaebajaga I seotud isikute kontrolli all ning E OÜ (pankrotis) tegutses oma kasutajaettevõtete, sh kaebaja I, huvides.

3-19-1592 üldsõnaline põhjendus, et ülejäänud töötajate küsitlemine ei olnud otstarbekas, sest küsitletud töötajate seletused suures osas kattusid, ei ole päris asjakohane, nagu on näha ka kontrollaktist. Mõned töötajad on näiteks selgelt öelnud, et nende tööandjaks oli E OÜ (pankrotis) ja nad tegid kaebajale I renditööd. Maksuotsusest ei nähtu, et oleks võimalik tekitada mingitele tunnustele vastavad töötajate grupid, kelle puhul võiks teha üldistusi, ilma kõigilt sarnastele tunnustele vastavatelt isikutelt seletusi võtmata. Pole isegi teada, millistel töökohtadel ülejäänud inimesed töötasid. Maksuhaldur ei ole ka ära näidanud, et ülejäänud isikute kättesaamine ja neilt seletuste võtmine oleks olnud võimatu või ebamõistlikult keerukas.

Töötaja nime järel on selguse huvides viidatud järjekorranumbrile kontrollakti lisas 1 olevas tabelis.

20(27)

3-19-1592 kaebaja I finantsjuht RR. TK esitas ka lahkumisavalduse RR-le. TK ei teadnud, millise ettevõttega oli seotud KN (TK 15.01.2019 seletus). Seega on usutav, et TK kohta vormistatud dokumendid ei ole õiged, vaid tegemist oli kaebaja I töötajaga. Kuna TK värvati täitma KT ülesandeid, saab laiendada TK kohta tehtud järeldusi ka KT-le. Viimane on seejuures maksuhaldurile ka ise öelnud (vt 23.04.2018 seletus), et tema arvates oli E OÜ (pankrotis) „pigem varifirma“, mille tegelikud juhid olid R-d, ning E OÜ (pankrotis) töötajad olid tegelikult kaebajate I ja II töötajad, keda „hoiti“ E OÜ-s (pankrotis). KT viidi tema seletuse järgi E OÜ-sse (pankrotis) üle pärast M OÜ pankrotti ning tema töös jäi kõik samaks; näiteks palgatõusu käis KT küsimas ER-lt ja tööülesandeid andis KT-le tema arusaama järgi RR. KN-ga ei puutunud KT E OÜ-ga (pankrotis) seonduvalt kokku. EM tegeles personalitööga (töölepingute jms dokumentide vormistamine, töötamise registri toimingute tegemine, koolituste korraldamine jms). EM 06.12.2017 seletuse kohaselt viis temaga töövestluse läbi, otsustas palga ja andis igapäevaselt korraldusi KN, kellega EM oma tegevust kooskõlastas. Eespool on aga põhjendatud, et näiteks EM seletused seoses töötajate värbamisega ei ole usaldusväärsed, mh on ta püüdnud näidata KN rolli tegelikust olulisemana. EM on 06.12.2017 seletanud, et RR-l ei olnud E OÜ-s (pankrotis) mingit rolli ja ta ei jaganud EM-le ülesandeid (v.a raamatupidajate värbamisega seoses), samas on maksutoimikus ekirjavahetus, kust saab järeldada vastupidist (MTA 02.12.2019 vastuse lisa 84). Ringkonnakohus peab seetõttu usutavaks, et EM sisuliselt täitis ülesandeid, mida ta on maksuhaldurile kirjeldanud, kuid tegi neid kaebaja I töötajana ning tema kinnitus vastupidise kohta ei ole usaldusväärne. EL oli raamatupidaja, kes koostas arveid, tegi pangaülekandeid ja esitas maksudeklaratsioone. EL-l oli tööleping E OÜ-ga (pankrotis) (viiteta renditööle) ja samal ajal töötas ta raamatupidajana kaebaja I juures. EL selgitas 21.02.2018, et E OÜ (pankrotis) oli iseseisev ja sõltumatu äriühing ning KN selle tegelik juht, kuid teiselt poolt väitis ka seda, et täitis mõlemas äriühingus samu ülesandeid ning ei vajanud oma töös KN juhtnööre. Paljusid oma tööga seotud ülesandeid kirjeldas EL detailselt, kuid kui maksuhaldur küsis, kes andis EL-le korralduse teha kaebaja I pangakontolt töötasu ülekandeid E OÜ (pankrotis) töötajatele, vastas EL, et ta ei mäleta ega ka taha seda mäletada. Tõendite kohaselt andis RR EL-le E OÜ (pankrotis) arveldusarvetega seonduvalt korraldusi (MTA 02.12.2019 vastuse lisa 84). Tõendeid kogumis hinnates on usutav, et EL tegi ka E OÜ (pankrotis) raamatupidamist tegelikult kaebaja I töötajana. Palgaarvestaja HA 05.03.2018 seletuse järgi suhtles ta oma töös peamiselt EM ja EL-ga. Tema sisulised kokkupuuted KN-ga piirdusid e-kirjades esitatud küsimusega, millal on raha kontol ja millal palgad üle kantakse. EM ja EL puudutavate järelduste valguses saab ka HA lugeda kaebaja I töötajaks.

3-19-1592 Maksuhaldur ei ole kahtluse alla seadnud asjaolu, et formaalselt sõlmis nende töötajatega töölepingud ja tegi enamiku kontrolliperioodi töötasu väljamaksetest E OÜ (pankrotis). Selle äriühingu juhatuse liige KN oli kaebajatega tööalaselt seotud ammusest ajast. Ta oli E OÜ (pankrotis) juhatuse liikmeks oleku ajal ka teise M gruppi kuuluva ettevõtte töötaja ning viibis sellega seoses aeg-ajalt kontoris, mida jagasid erinevad M grupi ettevõtted. Seetõttu võisid seletusi andnud töötajad, eriti need, kes olid M grupi ettevõtetega pikaajaliselt tööalaselt seotud, teada, kes on KN, kuidas ta on seotud E OÜ-ga (pankrotis) ja olla temaga ka kohtunud. KN oli töötajatele ilmselt teada ka sellest, et puhkusevaldused jms dokumendid tuli vormistada KN nimele (DA 19.12.2017, VV 15.05.2018, VB 22.02.2018 seletused). IK 22.02.2019 seletuste valguses on ka alust arvata, et mõnda töötajat mõjutati kinnitama maksuhaldurile, et nende tegelik tööandja oli E OÜ (pankrotis) ja tegelik juht KN. Seetõttu ei välista vaidlusaluste E OÜsse registreeritud (pankrotis) töötajate kaebaja I töötajateks kvalifitseerimist see, et mitmed neist nimetasid oma tööandjana E OÜ-d (pankrotis) ja olid teadlikud, et seda äriühingut juhib KN. Praeguses asjas on oluline see, et suurem osa seletusi andnud töötajatest suhtlesid oma sõnul nii tööle saamisel, palga kokkuleppimisel, tööülesannete täitmisel kui ka töösuhte lõpetamisel tegelikult kaebaja I töötajatega ning mõnele tuli ootamatult, et tööleping sõlmitakse hoopis E OÜ-ga (pankrotis). Kui konkreetsete tööjuhiste saamist kasutajaettevõttelt võib pidada tööjõurendi puhul tavapäraseks, siis seda, et seletusi andnud töötajate puhul täitis kaebaja I peaaegu kõiki rendiagentuuri ülesandeid alates värbamisest ja palgaküsimuste otsustamisest ning lõpetades töösuhte lõpetamise korraldamisega, mitte. Kõige selgemalt on kaebajate seisukohtadega riimuvaid seletusi andnud AB (21.12.2017 seletus), AP (21.12.2017 seletus) ja SK (09.05.2018 seletus). AB seletuste ebausaldusväärsust on ringkonnakohus põhjendanud eespool. AK oli teadlik, et on E OÜ (pankrotis) töötaja, keda renditi kaebajale I, ning töövestlusel kohtus ta oma sõnul ka KN-ga. Samas nähtub AK seletusest, et pärast proovitööd helistas talle töölevõtmise asjus meister, kes oli üle vaadanud tema proovitöö ja kutsus töölepingut allkirjastama; töölepingus määrati kindlaks tema minimaalne töötasu ja tegeliku palga otsustasid kaebaja I töötajad ning ka palgaga hilinemise korral pöördus ta oma tsehhi meistri poole; 31.10.2017 lahkumisavalduse kirjutamise korraldas kaebaja I töötaja. Seega AK seletuste sisu ei viita tegelikult E OÜ-le (pankrotis) kui tegelikule tööandjale. AP seletus üksi ei ole määrav. Ta küll väidab, et tööandja oli E OÜ (pankrotis) ja KN otsustas tema tööle võtmise ja palga, kuid teisalt AP seletuse järgi korraldas nt kogu tema Rootsi tööle lähetamisega seonduvat kaebaja I töötaja MT, kuigi kaebajate seisukoha järgi olid ka välisriiki lähetatud töötajad ikkagi E OÜ (pankrotis) töötajad. MT on omakorda seletanud, et E OÜ (pankrotis) tegutses kaebaja I mõju all, KN ei juhtinud ega värvanud inimesi ning töötajad tuli registreerida E OÜ-sse (pankrotis) ER korraldusel (12.02.2019 seletus).

3-19-1592 varajamata ning õiguspäraselt tegutsedes oleks kaebaja pidanud registreerima töötajad enda töötajatena ja tasuma kõik nendega seotud tööjõumaksud (vt täiendavalt maksuotsuse p-d 2.7, 3.14, 3.16, 3.17).

3-19-1592 III Vastutusotsus

3-19-1592 objektiivsete tunnustega, s.o kohaste nõuete mittejärgimisega (nt Riigikohtu 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12, p 14; 11.12.2019 otsus nr 3-17-2235, p 13). Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel saab lähtuda kaudsete tõendite ja asjaolude kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist (nt Riigikohtu 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12, p 20; 12.06.2013 otsus nr 3-3-117-13, p 16; 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, p 18).

25(27)

3-19-1592 maksuhaldur kaebaja I pangakontod arestis, oli kaebaja I juba maksupettuse toime pannud ja sellest saadud maksueelise realiseerinud.

3-19-1592

27(27)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.