Maksuõigus › Maksuotsused

EDASIKAEBAMISE KORD

3-19-2331 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 15. märtsil 2021. a (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(25)

3-19-2331 2) Tehinguid M OÜ ja S OÜ vahel ei toimunud. NK kinnitas, et tegelikult olid S OÜ-sse registreeritud töötajad M OÜ töötajad. Uusi töötajaid värbas S OÜ-sse M OÜ, kes otsustas ka nende töötasu suuruse. S OÜ nimel vormistatud töölepingud on sarnased E OÜ (pankrotis) nimel vormistatud töölepingutega. 3) M OÜ kasutas Ukrainast pärit Eestis registreerimata tööjõudu. M OÜ töötajad kinnitasid, et kontrolliperioodil töötasid äriühingus Ukrainast pärit töötajad. Ukrainlaste töötasu suuruse otsustas ER ning Ukrainast pärit töötajad kajastuvad tööajatabelites. Ukrainast pärit töötajad kinnitasid äriühingus töötamist. M OÜ maksis neile töötasu läbi kolmandate äriühingute (S OÜ). 4) Kuna M OÜ ei saanud E OÜ (pankrotis) väljastatud arvetel kajastatud teenuseid, on arvetel märgitud tehingute tegelik sisu ebaõige. Seega on T OÜ-ga (pankrotis) näilikud ning neid ei võeta maksustamisel arvesse (maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4). Näilike tehingutega soovis M OÜ varjata tegelikke töösuhteid enda töötajatega. Seega on põhjendatud 63 E OÜ (pankrotis) TSD-des kajastatud töötaja ja kõigi S OÜ TSD-des kajastatud töötajate maksukohustuse omistamine M OÜ-le. Lisaks andsid E OÜ (pankrotis) ja S OÜ nimel väljastatud käibemaksuga arved võimaluse sisendkäibemaksu alusetuks suurendamiseks. 5) M OÜ tegi ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed, mille kohta puuduvad nõuetekohased algdokumendid. Perioodidel 01.07.2017 kuni 30.09.2017 ja 01.10.2017 kuni 31.12.2017 kandis äriühing S OÜ-le üle 22 111,95 eurot. S OÜ arvelduskonto väljavõttelt perioodil 01.11.2017 kuni 28.02.2018 nähtub, et S OÜ kandis M OÜ-lt saadud rahast S OÜ-le 71 907,29 eurot. Kuna S OÜ-ga tehinguid ei tehtud, on ülekanded ettevõtlusega mitteseotud kulu. M OÜ oli teadlik, et ta ei saanud S OÜ ja S OÜ nimel väljastatud arvetel kajastatud teenuseid (kontrollakti p-d 1.2 ja 1.3). S OÜ ja S OÜ arvete puhul tuleb kaaluda võimalust tuvastada tasumisele kuuluv maksusumma hindamise teel (MKS § 94). M OÜ tööajatabelites on arvestatud Ukrainast pärit töötajate tööaega. Samas on tööajatabelite alusel võimatu usaldusväärselt tuvastada kõiki isikuid, kelle tööaega on tabelites kajastatud. Samuti ei ole võimalik tuvastada, kellele ja millises summas S OÜ ja S OÜ kaudu töötasu väljamakseid tehti. Seetõttu on põhjendatud S OÜ-le ja S OÜ-le ukrainlastele töötasu väljamaksmiseks tehtud ülekannete tervikuna maksustamine tulumaksuga. 6) M OÜ tegutses tahtlikult ning pani sellega toime maksupettuse. Kuna S OÜ kaudu deklareeritud maksude ja maksete tasumiseks vajaliku summa kandis S OÜ-le M OÜ, sai S OÜ summa riigieelarvesse tasuda. Seetõttu ei ole vajalik korrigeerida maksudeklaratsioone S OÜga tehtud väidetavate tehingute osas.

3(25)

3-19-2331 2) E OÜ-lt (pankrotis) saadud renditööjõuteenus vastas renditöö tingimustele. Maksuhaldur jätab kõrvale rendisuhte peamise eesmärgi, milleks on lähetada isik ajutiselt töötama kasutajaettevõttes viimase järelevalve ja juhtimise all. Seejuures ei ole välistatud, et renditöötajaga sõlmitakse kuni viieks aastaks tähtajaline leping tööülesannete täitmiseks ainult ühes kasutajaettevõttes. Renditööjõu kasutamise eesmärgiks ei olnud maksude tasumisest kõrvalehoidmine või tahtlik E OÜ (pankrotis) jätmine olukorda, et viimasel tekiksid maksuvõlad. Maksuhalduri pretensioonid tekkisid koos E OÜ (pankrotis) maksuvõlgade tekkimisega. Seejärel laiendas maksuhaldur õigusliku aluseta maksukohustuse kaebajale (vt ka kontrollakti lk 54). 3) Maksuhaldur kogus ütlused 14-lt E OÜ (pankrotis) ja 9-lt S OÜ töötajalt. Ülejäänud töötajatelt, kelle töösuhe samuti ümber kvalifitseeriti, ütlusi ei võetud. Töötajatele esitatud küsimused on subjektiivsed ja suunatud. Lisaks eeldasid maksuhalduri küsimused juriidilise hinnangu andmist. Maksuhaldur käsitles töötajate ütlusi valikuliselt ja jättis välja ütlused, mis toetasid kaebaja positsiooni. Töötajate suulistest selgitustest ei saa teha järeldust, kas E OÜ (pankrotis) oli reaalselt tegutsev ettevõte või mitte. Nii E OÜ (pankrotis) kui ka S OÜ ei eita kehtiva töösuhte olemasolu. Olukorras, kus maksuhaldur muudab sõlmitud töölepinguid, oleks tulnud kõik väidetavad kaebaja töötajad maksumenetlusse kaasata. 4) Töötajate SF, SB, EL, AD ja TK ütlused kinnitavad, et E OÜ (pankrotis) oli reaalselt tegutsev iseseisev äriühing ning KN ei olnud variisik. KN osas jättis maksuhaldur arvesse võtmata töötajate OS, RL, VF, EM ja TL ütlused. KT ja LV ütlused ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale. Asjaolu, et osade töötajate kokkupuude KN-ga oli napp, ei tähenda, et tegemist oli variisikuga. KN kinnitas, et delegeeris personaliga tegelemise EM-le, kes selgitas, et viis töövestlusi läbi kas üksi või koos KN-ga ja vajadusel koos kasutajaettevõtja esindajaga. Renditöö olemuseks on töötaja allumine kasutajaettevõtja korraldustele, mistõttu on arusaadav, et osa töötajatest pidas oma juhiks kasutajaettevõtja töödejuhatajat. 5) Töötajate leidmise protsess sõltus kasutajaettevõtja ja tehtava töö spetsiifikast. Seega oli põhjendatud, et töölevõtmise protsessis osalesid kasutajaettevõtja tootmisjuhid. Tavapäratu ei ole, et töötajate värbamiseks kasutati kasutajaettevõtja CV keskuse kontot. Vastasel korral oleks pidanud E OÜ (pankrotis) selle teenuse eraldiseisvalt tellima, millel oleks puudunud majanduslik loogika. 6) Töötajate teavitamine on tööandja kohustus (vt töölepinguseaduse (TLS) § 6 lg 5). Ka töölepingute numeratsioon ei oma tähendust. HA ütluste kohaselt ei olnud töölepingutes kasutajaettevõtjat kirjas. Töötajad pidid olema teadlikud, et nad on renditöötajad ning seda kinnitavad töölepingud. Samuti kinnitab seda asjaolu, et töötajad esitasid oma nõuded E OÜ (pankrotis) pankrotipessa. Ka töötajate ütlustest nähtub, et nad pidasid enda tööandjaks E OÜd (pankrotis) ning vastupidist ei kinnita kontrollaktis viidatud RT, AK, SB ja MP ütlused. Et osadele töötajatele võis jääda ekslik mulje, et E OÜ (pankrotis) juhtimises osalesid kasutajaettevõtja juhtivtöötajad, on põhjendatav kontsernisiseste suhetega. 7) KN ütlustes olevad vastuolud ei anna alust pidada teda variisikuks. Kontrollaktis on omistatud määrav tähtsus ütlustele, mis puudutavad E OÜ (pankrotis) esimesi töötajaid 2010. aastal. See ei oma praeguses vaidluses tähendust. Asjaolu, et kasutajaettevõtja ja rendiagentuur lepivad kokku tunnitasu suuruses, ei ole samastatav töötaja palga üle otsustamisena. Tööjõurendi teenuse hind kujunes mitmetest komponentidest ning töötaja tunnihind oli üks olulisem nendest. Töötasu suuruse leppis töötajaga kokku tööandja, s.o E OÜ (pankrotis).

4(25)

3-19-2331 8) Majandustegevuse puudumist ei saa järeldada asjaolust, et E OÜ (pankrotis) kasutas OÜ E bürooruume koostöökokkuleppe raames tasuta. RR selgitas 04.01.2018 e-kirjas, et E OÜ (pankrotis) sai kasutada ca 20 m2 ning selle tasaarvestamine toimus tööjõu vahendamise teenuse vahendustasu arvelt. Sama kinnitas KN. Lisaks lepiti kokku, et alates 01.01.2017 hakkab äriühing tasuma kaebajale üks kord kalendriaastas kontori- ja kommunaalkuludena Salve tn 3a ruumide kasutamise eest 500 eurot (lisandub käibemaks) kuus. Poolte kokkulepe oli, et E OÜ (pankrotis) ei tõsta alates 01.01.2017 tööjõuteenuse vahendustasu hinda vahendatud tööjõu ühiku kohta kuus. Seega oli üüritasu suuruse muutmine seotud vahendustasu suurusega. 9) E OÜ (pankrotis) kontoritöötajad ei allunud RR-le. KN selgitas, et HA ja EL töölepingu lisades 1 toodu, mille kohaselt asuvad mõlemad töötajad tööle finants-raamatupidamisosakonda ja nende otsene juht on finantsjuht, pärineb standardsest töölepingu põhjast ning ei oma tähendust, sest vastavat ametikohta ja osakonda äriühingus ei olnud. Ka isikute ütlustest nähtub, et RR neile ülesandeid ei jaganud. Seda ei muuda kontrollaktis viidatud kirjavahetus, kus EM, EL ja RR arutavad deposiidi tasumisega seotud küsimusi. Deposiidi tasumine rendiagentuuri poolt on vajalik tähtajalise elamisloa andmiseks välismaalt pärit töötaja osas (välismaalaste seaduse (VMS) § 1761). VMS kohaselt märgitakse välismaalasele antud elamisloas lisaks tööandjale ka kasutajaettevõtja. Ka TK kinnitas, et töötas E OÜ-s (pankrotis), mitte kaebaja juures. 10) Maksuhaldur seab töötajate ütlused kahtluse alla, kuna IK väitis, et RR palus tal töötajatele öelda, et nende juht oli KN ning kontoritöötajatel kustutada E OÜ-d (pankrotis) puudutav osa arvutitest. Tegemist on valeväidetega. Kaebaja esitas kohtule kirjavahetuse, millest nähtub, et EK on andnud õigusvastase korralduse arvutist andmete kustutamiseks. VV ei olnud kaebaja, vaid E OÜ (pankrotis) töötaja. VV seletustest järeldub, et ta osutas teenust mitmetele äriühingutele ning see ei piirdunud ainult veebilehtede koordineerimise, vaid ka ürituste korraldamisega. 11) Kaebajalt võlgnevuse sissenõudmiseks kohtusse pöördumine või lepingu ülesütlemine ei oleks E OÜ (pankrotis) olukorda parandanud, sest kaebajal puudusid likviidsed varad kogu võlgnevuse tasumiseks. Makseraskuste ületamiseks sõlmisid kaebaja, M OÜ, V OÜ ja OÜ E E OÜ-ga (pankrotis) maksegraafiku võlgnevuste ajatamiseks. Maksegraafikut täideti kuni 2018. a maini, mil selle täitmine peatati maksuhalduri vastuolulise tegevuse tõttu. Võla sissenõudmisega tegeleti. 12) MT, NK, EK ja IK andsid teadvalt valeütlusi. M OÜ pankrotihalduri algatusel alustati isikute suhtes kriminaalmenetlust. Kuigi maksuotsuse p-s 3.8 tõdeb maksuhaldur, et NK andis valeütlusi, loeb ta valeütlusteks kaebajat toetavad varasemad ütlused. NK-l oli põhjust ER ja RR halvustada, et õigustada enda tegevusi. Ka TV ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna maksuhaldur avaldas talle survet ning tema seletusi tõlgendati vääralt. 13) Kaebaja ei palunud registreerida NK-l E OÜ (pankrotis) töötajaid S OÜ-sse. Pärast äriühingu pankrotti oli töötajate ja alltöövõtjate leidmine MT ülesandeks. S OÜ oli NK ja MT kontrolli all. Ka maksuhalduri hinnangul oli tegemist iseseisva ettevõttega. NK kinnitas, et võttis E OÜ (pankrotis) töötajad üle enda initsiatiivil. MT, NK ja IK kasutasid S OÜ-d ja teisi äriühinguid selleks, et petta välja kaebajalt ja M OÜ-lt rahalisi vahendeid. IK kontrolli all oli äriühing S OÜ. S OÜ arvetele lisatud tööde aktidel on kaebaja esindajana märgitud samuti IK, kuigi kaebaja seaduslikud esindajad selleks volitust ei andnud. Nii AS, DA (M OÜ) kui ka NK (S OÜ) olid MT alluvad Loksa tehases. Seega pidi E OÜ (pankrotis) töötajate ümber vormistamine toimuma MT ja NK algatusel. Seda kinnitavad DA seletused M OÜ maksumenetluses. 5(25)

3-19-2331 Tehingud S OÜ-ga 14) S OÜ töötajad ei olnud kaebaja töötajad. Maksuhalduri vastupidised järeldused tuginevad NK 19.02.2019 valeütlustel. S OÜ osutas kaebajale alltöövõtu korras teenust ning seda on NK 03.08.2018 seletustes kinnitanud. Asjasse puutumatu on väide, et S OÜ ja E OÜ (pankrotis) sõlmitud töölepingud on sarnased. Varasemate töölepingute kasutamine ei ole keelatud. Ukrainast pärit töötajatega seotud vastuväited 15) Kontrollaktist ei nähtu, millisele tõendile toetub järeldus, et kaebaja juures töötasid Ukrainast pärit registreerimata töötajad. Seejuures tugineb maksuhaldur MT, NK ja IK valeütlustele. Ükski ukrainlane ei ole kaebaja juurde registreeritud ning kaebaja ei ole kontrollitaval perioodil värvanud tööle Ukrainast pärit töötajaid, sõlminud töölepinguid ega teinud ühelegi Ukrainast pärit töötajale palga väljamakseid. Ka ukrainlased (v.a RL) ei kinnita kaebaja juures töötamist. Ebaõige on maksuhalduri seisukoht, et ukrainlaste palgaraha kanti S OÜ-le. Maksuhaldur ei ole seadnud kahtluse alla S OÜ ja S OÜ arvetel märgitud tööde teostamist. MKS § 83 lg 4 kohaldamine 16) MKS § 83 lg 4 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Maksuotsusega soovitakse jätta kõrvale kaebaja ja E OÜ (pankrotis) ning kaebaja ja S OÜ vahel tehtud tehingud. Seega ei saa maksuotsuse õiguslikuks aluseks olla mitte MKS § 83 lg 4 ls 1, vaid MKS § 83 lg 4 ls 2. MKS § 83 lg 4 ls 2 kohaldamine eeldab maksueelise tuvastamist. Näilik tehing tuvastatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 89 lähtuvalt ning see eeldab tehingu sisulist hindamist. 17) Kaebaja poolt sõlmitud tööjõurendilepingud on kehtivad ning nende eesmärgiks ei olnud tööjõumaksude tasumisest kõrvalehoidmine. Maksumenetluses ei ole analüüsitud ega hinnatud asjaolusid ja tõendeid, millised annaksid alust vastupidiseks järelduseks. Tõendamiskoormus lasub maksuhalduril. Samuti ei ole maksumenetluses tuvastatud, et töötajad oleksid soovinud töölepingu sõlmida E OÜ (pankrotis) asemel kaebajaga ning töösuhte loomise eesmärgiks oli kaebajaga sõlmitud töölepingu varjamine. Seda ei kinnita ka ükski S OÜ ega Ukrainast pärit töötaja. Samuti ei viita ükski maksumenetluses kogutud tõend töölepingute sõlmimisele kaebaja ja 34 S OÜ töötaja vahel ning kaebaja ja Ukrainast pärit töötajate vahel. Kontrollakti kohaselt ei olnud Ukrainast pärit töötajad mitte kaebaja, vaid esmalt H OÜ (ainuosanik ja juhatuse liige EK) ja seejärel S OÜ (ainuosanik ja juhatuse liige IK) palgal. Kaebajal puudus S OÜ-ga lepinguline suhe, mis välistab MKS § 83 lg 4 kohaldamise. Maksueelis 18) Kaebaja ei saanud maksueelist. Maksueelise saamisega ei ole tegu juhul, kui varjatud tehingu maksustamine ei erine tehingu maksustamisest, millena lepingupooled tehingu vormistasid. Maksueelisega ei ole tegu ka siis, kui tehingupartner jätab deklareeritud maksud tasumata, sest sellisel juhul jääb maksukoormus samaks. Lubamatu maksueelis MKS § 83 lg 4 tähenduses saaks praegu eksisteerida üksnes juhul, kui töölepingute sõlmimine kaebajaga oleks toonud kaasa suurema maksukoormuse kui töölepingute sõlmimine E OÜ-ga (pankrotis) või S OÜ-ga. Seda maksuhaldur ei väida. S OÜ-d puudutavas osas on kõik deklareeritud maksud tasutud ning sellega seonduvalt pole maksuotsusega deklaratsioone parandatud.

6(25)

3-19-2331 19) Lepingupooled deklareerisid teenust igakuistes KMD-des. Kui E OÜ (pankrotis) ja S OÜ töötajad oleksid olnud kaebaja töötajad, poleks teenuse arveid olnud ega tekkinud E OÜ-l (pankrotis) ja S OÜ-l käibemaksukohustust ja kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamisõigust. Tööjõumaksude osas puudub maksueelis, kuna ka juhul, kui E OÜ (pankrotis) ja S OÜ ning S OÜ töötajad oleksid kaebaja töötajad, tulnuks kaebajal deklareerida ja tasuda nende töötajate tööjõumaksud samas summas nagu nimetatud äriühingutel. Asjaolu, et kaebajal tekkisid makseraskused, ei anna alust väita, et kaebaja sai renditööjõu kasutamisest maksueelise. Kaebajal eksisteerib jätkuvalt kohustus tasuda E OÜ-le (pankrotis) renditööjõu kasutamise eest ning pooled on sõlminud täiendava kokkuleppe võlgnevuse tasumise kohta. 20) Kaebaja ei ole toime pannud maksupettust. E OÜ (pankrotis) või S OÜ ei jätnud töötajate tööjõumakse või teenuste käibemaksu deklareerimata. S OÜ on deklareeritud maksud tasunud. Samuti ei väida maksuhaldur, et kaebaja poolt tööjõu renditeenuste eest E OÜ (pankrotis) arvete alusel makstud summad oleks äriühing pangakontolt välja võtnud või kandnud mõne teise isiku kontole või viinud ettevõtlusest välja ilma kuludokumendita. Kaebajalt saadud summasid kasutati töötajatele palkade ja tööjõumaksude ning muude kulude tasumiseks. Tõendamiskoormus ei ole kaebajale üle läinud (MKS § 150).

3-19-2331 aruandes otsesõnu välja toonud, et E OÜ (pankrotis) ei olnud iseseisev äriühing, ei anna alust väita, et haldur ei ole äriühingu majandustegevust kahtluse alla seadnud. Pankrotimenetluses on maksuhalduri ja töötajate nõuded tunnustatud tingimuslike nõuetena (pankrotiseaduse § 98; (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-16-301). 2) Maksumenetluses antud seletustest tuleneb läbivalt, et KN ei peetud E OÜ (pankrotis) tegelikuks juhiks. Kuigi äriühingusse oli teatud aegade jooksul vormistatud ca 300 töötajat, ei saa pidada eluliselt usutavaks, et sisuliselt ükski töötaja oma tegelikku tööandjat ei tunne. KN põhitöökoht oli Soomes ning tema tööandjaks oli OÜ E. Samuti ei saa pidada tavapäraseks, et olulise koostööpartneri juhatuse liiget ei tea kaebaja majandustegevust juhtinud TV, MM ja TT. Pikaaegse töötaja värbamine E OÜ (pankrotis) juhatuse liikmeks võimaldas varjata ER-l ja RRl oma tegelikku rolli äriühingus. Seda kinnitavad KT ja LV ütlused. Lisaks selgitasid teised kontserni ettevõtetes töötanud töötajad, et nad olid veendunud, et KN ei olnud tegelikult E OÜ (pankrotis) juht ja omanik. 3) KN selgitused on vastuolulised ning need ei seisne väheolulistes detailides. Samuti ei tugine maksuhalduri järeldus pelgalt faktile, et KN ei mäletanud E OÜ (pankrotis) alustamisel esimeste töölepingute sõlmimist. Ei ole usutav, et kui KN oleks olnud tegelik E OÜ (pankrotis) juht, ei mäleta ta TV nime, kellega ta väidetavalt pidas läbirääkimis. Samal põhjusel ei pea halduskohus usutavaks kaebaja väidet, et vastuolud on seotud sellega, et E OÜ (pankrotis) asutamine toimus enam kui 8 aastat tagasi. M OÜ-ga sõlmitud lepingu ja KN ütluste ajaline vahe on 3 aastat. Arvestades menetluses antud ütlusi ja kogutud tõendeid, ei saa välistada IK kirjeldatud situatsiooni, mille kohaselt pärast E OÜ (pankrotis) pankrotti ja maksumenetluste alustamist käskis RR arvutitest kustutada kõik E OÜ-d (pankrotis) puudutava kirjavahetuse ja dokumendid ning töötajatel selgitada, et nende otsene juht oli KN. EM ja KN ütlused on vastuolus teiste juhtivtöötajate ütlustega. 4) Kuigi maksuhaldur võttis ütlused vähestelt töötajatelt, ei saanud see mõjutada asja otsustamist ega too kaasa maksuotsuse tühistamist (haldusmenetluse seaduse § 58). Maksumenetluses kogutud isikute ütlused on töötamise, tööle asumise ning ühe ettevõtte alt teise alla tööle vormistamise osas kattuvad. Lisaks toetavad neid töötajaid tööle värvanud või kaebajat juhtinud isikute ütlused. 5) Renditööd iseloomustavad töösuhte olemasolu töötaja ja rendiagentuuri vahel ning töötaja töötamine (ajutiselt) kolmanda isiku juures, tema juhtimise ja kontrolli all (vt TLS § 6 lg-d 5 ja 9). Renditöö tegemine peab olema tööandja ja töötaja vahel üheselt kokku lepitud. Töötaja arusaam sellest, kes on tema tööandja, on töösuhte olemuse tuvastamisel üks kaalukamaid asjaolusid. TLS §-s 6 sätestatud teavitamiskohustust ei saa lugeda täidetuks seeläbi, et töölepingus on vastav punkt või teiste töötajate selgituste kaudu. Töötajatest, kellelt võeti ütlused, 9 kinnitasid, et nende tööandjaks oli E OÜ (pankrotis). Üksnes RL oli teadlik, et ta on renditöötaja ja talle selgitati seda. Ükski isik ei puutunud tööle värbamisel kokku E OÜ-ga (pankrotis) ning 8 töötajat kirjeldasid enda tööle võtmist selliselt, et nendele loodi mulje, et nad asuvad tööle kaebaja juurde. Renditöötaja teavitamiskohustus on nii kasutajaettevõtjal kui ka rendiagentuuril. Ka need isikud, kes töötasid E OÜ-s (pankrotis), kuid keda maksuhaldur ei lugenud kaebaja töötajateks, selgitasid (ühe erandiga), et töötajaid ei võtnud tööle E OÜ (pankrotis) ning kasutajaettevõtjad ja renditöötajaks olemist neile ei selgitatud. Arvestades isikute ütlusi ja asjaolu, et ka TV, MM ja EK ütluste kohaselt E OÜ (pankrotis) kaebajale töötajaid ei värvanud, on eluliselt usutav, et ka teiste töötajate värbamine toimus samal viisil. Isegi kui möönda, et küsimused võisid olla raskesti arusaadavad vene keelt emakeelena kõnelevatele töötajatele, siis juhtivtöötajatele, kelle emakeel on eesti keel, pidid küsimused 8(25)

3-19-2331 olema arusaadavad. Kuigi isikute vastustest nähtub, et osa neist ei osanud küsimusele konkreetset vastust anda, ei saa väita, et isikud küsimusi ei mõistnud. 6) Töötajate värbamisprotsess ja nende töö tasustamine ei olnud tavapärane. Kaebaja ei hoidnud renditööjõu vahendamise lepingu sõlmimisega kulusid kokku. Kaebaja ja E OÜ (pankrotis) selgitused töötajate värbamisega seonduvalt on vastuolus. E OÜ (pankrotis) arvetel puuduvad andmed, mille alusel oleks võimalik kontrollida, kuidas on kujunenud arvetel näidatud summad (vt Riigikohtu 17.03.2015 otsus asjas nr 3-3-1-76-14, p-d 14–17). Renditööjõu vahendamise lepingu kohaselt tuli koos arvega esitada lepingu p-s 2.1.12. nimetatud kulude aruanne ja kulusid tõendavate dokumentide koopiad. Selliseid dokumente maksuhaldurile ei esitatud. 7) TV ütlused kogumis kinnitavad, et E OÜ (pankrotis) ei olnud iseseisev äriühing. Puudub alus väita, et TV-le avaldati ütluste andmisel survet. Samuti on need kooskõlas MM ütlusega. Maksuhalduri järeldusi ei muuda ebaõigeks asjaolu, et maksuotsuses ja kontrollaktis ei ole välja toodud eraldi SF, SB, EL, AD ja TK seletusi. Nende ütlused ei muuda teiste töötajate ütluste sisu. Jättes kõrvale EL ja TK ütlused, võis SF, SB ja AD sõnul E OÜ (pankrotis) olla iseseisev ettevõte, aga ütlustest kogumis nähtub, et tegelikult nad E OÜ-l (pankrotis) ning kaebajal või teistel kontserni ettevõtetel vahet ei teinud. EL ütluste vastavuse tegelikkusele seavad kahtluse alla nii TV ja MM ütlused kui ka KT ja LV ütlused. Õige on maksuhalduri järeldus, et VV ja TK tööle võtmise asjaolud kinnitavad, et E OÜ (pankrotis) ei olnud reaalselt tegutsev ettevõte. VV ütlused näitavad, et tegelikult otsustasid E OÜ (pankrotis) üle kolmandad isikud. TK selgitas, et tema tööle võtmise otsustas RR. 8) MT, EK, NK ja IK ütlustes ei esine selliseid vastuolusid, mis annaks aluse kahelda nende usaldusvääruses (v.a NK 03.08.2018 antud ütlused). MT ütlused kattuvad suures osas TV ja EK ütlustega. Samuti kattuvad need AJ antud selgitustega osas, mis puudutab töötajate S OÜsse üleviimist. Puuduvad tõendid, et ütluste andmise ajal oleksid isikud olnud teadlikud kuriteoteate esitamisest või kriminaalmenetluse alustamisest. Maksuhaldur on maksuotsuses põhjendanud, miks on NK hilisemalt antud ütlusi peetud usaldusväärsemaks. IK ütlused haakuvad NK hiljem antud ütlustega. NK ja MT ütlused haakuvad teiste isikute ütlustega. Usutav ei ole, et IK ütlused on NK poolt mõjutatud. EK ütlused on kooskõlas teiste isikute antud ütlustega. 9) E OÜ (pankrotis) ja OÜ E vahel suulise kokkuleppe sõlmimine kontoriruumide tasuta kasutamiseks kuni 31.12.2016 on ebausutav, kuivõrd sellisest kokkuleppest ei olnud KN teadlik, vaid seda teadis üksnes RR. Ei ole usutav, et arvestades inflatsiooni ning palkade kasvu ajavahemikul 2010–31.12.2016, ei peetud vajalikuks kordagi üle vaadata tööjõurendi teenuse osutamisega kaasnevat vahendustasu. Maksuhaldur viitab kontrollaktis tõenditele, millest nähtub, et RR andis korraldusi E OÜ (pankrotis) töötajatele (vt ka 09.09.2015 ja 18.09.2015 ekirjad; TK ütlused (vt ka kontrollakti p 1.1.1 alapunkt 6 ja p-d 6.4 ja 6.6)). E OÜ (pankrotis) töötajate töölepingute ülesütlemisavalduse koostas RR palvel IK. 10) Kuni 31.10.2017 ei astunud E OÜ (pankrotis) samme selleks, et väidetavat tööjõurenti kasutavad ettevõtted asuksid oma võlgnevust likvideerima. Seda tehti alles pärast maksumenetluse algust ning pankroti välja kuulutamist. Ka ajutine haldur on sellele aruandes tähelepanu juhtinud. KN ütlused ei lükka neid seisukohti ümber (vt ka renditööjõu vahendamise lepingu p 5.2). Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks iseseisev äriühing jätkama tööjõurenditeenuse osutamist ja jätma lepingust tulenevad õiguskaitsemeetmed kohaldamata, kui tema tehingupartnerid jäävad võlgu, mistõttu ei suuda äriühing ise makse tasuda.

9(25)

3-19-2331 11) S OÜ ja kaebaja vahel 01.10.2017 töövõtulepingu SP-02/1117102 sõlmimise ajal S OÜ-l töötajaid ei olnud. S OÜ-s kaebaja heaks töötanud töötajad olid tegelikult kaebaja töötajad ning alltöövõttu ei toimunud. Ehkki ükski maksumenetluses ütlusi andnud isik seda otsesõnu ei väida, saab seda järeldada isikute ütlustest, mis puudutavad nende üleviimist E OÜ-st (pankrotis) S OÜ-sse ja S OÜ-st M OÜ-sse. NK 19.02.2019 antud ütlused S OÜ-d puudutavas osas on usutavad. Ukrainast pärit töötajad 12) Maksumenetluses kogutud tõendid kinnitavad, et kontrollitaval perioodil töötasid kaebaja juures Ukrainast pärit töötajad. Ei ole põhjust järeldada, et IK või teiste kaebajaga seotud isikute ütlused on selles osas ebausaldusväärsed. Maksuotsuse ja tehingute õiguslik kvalifitseerimine 13) Maksuhaldur on maksustamise õigusliku alusena märkinud MKS § 83 lg 4 ls 2 (vt ka Riigikohtu 04.03.2020 otsus asjas nr 3-18-1740, p 14). Halduskohus tuvastas eelnevalt, et E OÜ (pankrotis) ja kaebaja vaheliste tehingute eesmärgiks ei olnud tööjõu rentimine, vaid kaebaja ja teiste kontserni kuuluvate töötajate haldamine. Ka S OÜ ei osutanud kaebajale alltöövõttu, vaid sinna olid registreeritud kaebaja enda töötajad. 14) Maksueeliseks saab pidada nii tööjõumaksude kui ka käibemaksuga seonduvat. Oma töötajate E OÜ (pankrotis) töötajatena kuvamine andis kaebajale võimaluse töötajate töötasu välja maksta, kuid mitte deklareerida ega tasuda nendelt tööjõumakse. Nii toimides jäi maksuvõlglaseks kaebaja asemel E OÜ (pankrotis), kellel puudusid kaebaja ja teiste kasutajaettevõtete tegevuse tõttu vahendid deklareeritud maksude tasumiseks. Lisaks oli maksueelis sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse saamine. Kaebaja ei ole vaidlustanud maksuhalduri väidet, et ta kandis E OÜ (pankrotis) arvete alusel üle vaid summa, mis oli vajalik töötajatele netotöötasu väljamaksmiseks. Sel põhjusel on alusetu kaebaja väide, et ta ei soovinud asetada E OÜ-d (pankrotis) olukorda, kus tekivad maksuvõlad. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-19-2331 3-18-1740 ja 28.08.2020 otsus asjas nr 3-17-2250). Tööjõu rentimine võimaldab makseraskustest tulenevaid riske maandada (vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.02.2019 otsus asjas nr 3-17-1881). MTA ei ole maksumenetluses välja toonud puuduseid E OÜ (pankrotis) arvetel (vt kontrollakti p 1.1.1 alapunkt 19). Haldusakti täiendamine kohtumenetluses uue faktilise alusega on lubamatu. Halduskohtu seisukoht on ka ebaõige. E OÜ (pankrotis) arvete lisaks oli tasude aruanne iga kuu kohta, milles on üksikasjalikult toodud töötajate kaupa tasude kujunemine. Tasude aruannetele on arvetel viidatud. 2) MKS § 83 lg 4 teise lause kohaldamine on võimalik üksnes juhtudel, kus maksukohustuslasel on kindel soov maksude tasumisest kõrvale hoida ning selleks antakse tehingutele nende majanduslikule sisule mittevastav juriidiline vorm. Praegusel juhul ei esine kumbagi eeldust. Samuti eeldab sätte kohaldamine, et tuvastatakse ka töötaja ja E OÜ (pankrotis) vahel sõlmitud töösuhte näilikkus ning soov varjata töösuhet kaebajaga. Seejuures ei piisa üldistatud järeldusest, vaid tahtlust tuleb hinnata iga tehingu või tehingupartneri suhtes eraldi. 3) MTA seisukohta, et E OÜ (pankrotis) loodi vaid selleks, et ER ja RR-ga seotud äriühingutel tekiks võimalus varjata maksudest kõrvale hoidmise eesmärgil oma tegelikke töösuhteid, ei ole pidanud usutavaks Tallinna Halduskohus 03.08.2020 otsuses asjas nr 3-19-1592. M OÜ-l tekkinud majanduslike raskuste tõttu kannatasid enim M ettevõtjad, sh kaebaja, kellel on M OÜ pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid 1 106 049,48 euro ulatuses. Võlgnevus 410 613 eurot E OÜ (pankrotis) ees moodustas väikese osa (ca 12%) kaebaja koguvõlgnevustest – seisuga 31.12.2018 oli kaebajal võlgnevusi kokku 3 542 019 eurot. Kaebajal puudus kohustus eelistada E OÜ-d (pankrotis) teistele võlausaldajatele. Kaebaja tasus võlgnevusi kõikide võlausaldajate ees proportsionaalselt võimalustega ja erinevate võlausaldajate huve arvestades. Kaebaja on võlgnevust E OÜ (pankrotis) ees tunnistanud ning sõlminud 30.10.2017 maksegraafiku. 4) E OÜ (pankrotis) majandusnäitajad kinnitavad, et tegemist oli reaalselt tegutseva äriühinguga. Vastupidisele seisukohale asumiseks ei anna alust asjaolu, et tol perioodil osutas äriühing tööjõu renditeenust ainult M äriühingutele. TV asus kaebaja juurde tööle ca 6 aastat pärast E OÜ (pankrotis) asutamist. Seega ei saa ta omada teadmisi äriühingu majandustegevuse ning koostööpartnerite omavaheliste tehingute kohta. Ka MM töötas kaebaja juures lühikest aega. Kuna kaebaja tootmisüksus asub Loksa linnas, on selgitatav, miks TV-l ei olnud tihedaid kontakte KN-ga. Tavapäratu ei ole seegi, et tööjõurendi teenuse ostmises osalesid kaebaja osanikud. Jooksvate personaliküsimustega tegelesid E OÜ-s (pankrotis) HA ja EM. 5) E OÜ (pankrotis) sõlmis kõigi 63 isikuga töölepingud ning nendes on viide töö tegemise kohta renditööna kasutajaettevõtja juures (p-d 2.1 ja 2.2). Seega on teavituskohustus täidetud (TLS § 6 lg-d 5 ja 9). Isegi kui E OÜ (pankrotis) oleks jätnud töötajad teavitamata, ei too see kaasa tsiviil- ega haldusõiguslikke tagajärgi kaebajale. Maksu- ega kohtuotsuses ei leitud, et E OÜ (pankrotis) ja 63 töötaja vahel sõlmitud töölepingud oleksid näilikud. Seega ei saa neid töösuhteid maksuõiguslikult kõrvale jätta. Samuti ei tulene ühestki kohtuotsuses viidatud töötajate seletuste protokollist, et E OÜ (pankrotis) töötajad pidasid enda tegelikuks tööandjaks kaebajat. Arvestades, et tegemist oli renditööjõuga, on mõistetav, et renditöötaja allub kasutajaettevõtja, mitte rendiagentuuri korraldustele (TLS § 6 lg 5 ja § 17 lg 5). Seetõttu pidasid osad töötajad oma juhiks kasutajaettevõtja töödejuhatajat. 6) KN seotus kaebajaga ei oma tähendust. MKS § 83 lg 4 teise lause kohaldamiseks puuduks alus ka juhul, kui E OÜ (pankrotis) majandustegevus oleks olnud täielikult ER või RR kontrolli all (vt Tallinna Halduskohtu 03.08.2020 otsus asjas nr 3-19-1592, p 12.6).

11(25)

3-19-2331 KN palga- ja personalijuhtimise küsimustega kokku ei puutunud. EM ütlustest nähtub, et KN osavõtt töötajate värbamise protsessis oli E OÜ (pankrotis) töötajate kasvades järjest väiksem. Eelnev kattub KT ütlustega. Seetõttu on põhjendatav, miks kaebaja töötajatel TV-l ja MM-l ei olnud tihedaid kontakte KN-ga. Asjaolu, et töötajate otsimisega tegeles EM, on kinnitanud nii MM kui ka TV. Ebatäpsused KN suulistes seletustes ei oma tähendust. Sisuliste vastuolude puudumist on kinnitanud halduskohus asjas nr 3-19-1592 tehtud otsuses. KN variisikuks lugemisel on MTA tuginenud peaasjalikult MT, NK, EK ja IK suulistele seletustele, mille usaldusväärsuses on põhjust kahelda. 7) Deposiidi tasumine rendiagentuuri poolt on vajalik tähtajalise elamisloa andmiseks välismaalt pärit töötajale (VMS § 1761). RR selgitas kohtuistungil, et tegemist oli kuluga, mis tuli vastavalt renditööjõulepingule kanda. Samuti selgitas RR kohtuistungil, et KN tegeles E OÜ (pankrotis) finantsküsimustega. Sarnaselt on halduskohus jätnud tähelepanuta RR ütluse, mis puudutab E OÜ (pankrotis) kontoritöötajate poolt domeeni marsalis kasutamist e-kirja aadressis. Halduskohus on jätnud otsuse p-s 36.1 käsitlemata kaebaja selgitused seoses kontoriruumide rendiga (vt kaebuse p-d 121–124). 8) Renditööjõu osutamist tõendab renditööjõuleping ( p 1.1). Kaebaja kohustus maksma E OÜle (pankrotis) teenuse eest tasu, mis sisaldas töötajaga otseselt seotud palgakulusid koos maksude ning vahendustasuga 32 eurot kuus (p 4). E OÜ (pankrotis) on esitanud kaebajale tööjõurendi eest tasumiseks arved. E OÜ (pankrotis) on töötajad kajastanud töötamise registris enda töötajatena ja teinud neile töötasu väljamaksed. Renditööjõu teenuse osutamist on kinnitanud KN. Töösuhte tuvastamise seisukohalt ei oma tähtsust, kuidas olid E OÜ (pankrotis) ja töötaja vahel sõlmitud töölepingud tähistatud. 9) 63-st töötajast, kes maksuotsuse kohaselt olid kaebaja töötajad, võttis MTA suulised seletused vaid 9-lt. On arusaamatu, miks on MTA neid isikuid, kellelt maksumenetluses suulisi seletusi ei võetud, pidanud kaebaja töötajaks. 9-st küsitletud töötajast teadis kindlalt end renditöötaja olevat kaks töötajat (RL ja MP). Seega ei saanud maksuotsuse järeldust laiendada kõikidele ülejäänud töötajale (vt Tallinna Halduskohtu 03.08.2020 otsus asjas nr 3-19-1592). Halduskohus on arusaamatult viidanud otsuse p-s 30.4 DM ütlustele, kelle suulisi seletusi ei ole kaebaja maksumenetluses kogutud (vrdl V OÜ suhtes tehtud Tallinna Halduskohtu 15.07.2020 otsus asjas nr 3-20-39). Lisaks on MTA jätnud kontrollaktis ja maksuotsuses käsitlemata SF, SB, EL, AD ja TK seletused. Valdaval osal töölistest puudus töökorralduse vastu huvi. Seda on kinnitanud mh TV. 10) Asjaolu, et MTA on isikutelt seletuste võtmisel andnud nendele omapoolse sisu ja tõlgenduse, on mh kinnitanud KT 28.05.2020 kohtuistungil. Valdavalt vene keelt kõnelevad isikud on andnud allkirja protokollile, mille on koostanud MTA esindaja eesti keeles. Protokolli sisu ei ole isikule tõlgitud. Sellises olukorras ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et suuliste seletuste protokollid on tõendina usaldusväärsed. Halduskohtul oli võimalik seletusi andnud isikud tunnistajana üle kuulata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 65 lg-s 2 märgitud alust töötajate tunnistajana üle kuulamata jätmiseks ei esinenud. Probleemne on praktika, kus halduskohtumenetluses on aktsepteeritavad isikulised tõendid ilma, et menetlusosalisel oleks võimalik viibida seletuste võtmise juures. Sellisel juhul tuleks aktsepteerida samaväärse tõendina kaebaja osalusel kolmandatelt isikutelt võetud seletusi. Halduskohtu tõlgendus HKMS § 65 lg 2 osas võtab kaebajalt tõhusa võimaluse esitada oma väidete toetuseks tõendeid.

12(25)

3-19-2331 11) Halduskohus omistas ülekaaluka tähenduse MT, NK, IK ja EK ütlustele. Ütluste ebausaldusväärsust kinnitavad RR 26.06.2020 kohtuistungil antud ütlused. Nimetatud isikute ebausaldusväärsust on kinnitanud KT 28.05.2020 kohtuistungil. Isikute ütluste usaldusväärsust ei mõjuta asjaolu, et nende suhtes on esitatud kuriteokaebus, vaid kuriteokaebuses kirjeldatud toimepandud süüteod ja asjaolu, et nimetatud isikud jäid kaebaja seaduslikule esindajale vahele. S OÜ-ga tehtud tehingud 12) Kuna kontrollitaval perioodil tasus S OÜ kõik deklareeritavad maksud, ei korrigeerinud MTA kaebaja maksudeklaratsioone S OÜ-ga tehtud tehingute osas. Taolises olukorras olnuks põhjendatud S OÜ-d puudutavate tehingute osas maksukontrolli lõpetamine MKS § 555 lg 4 kohase teatega. 13) NK 19.02.2019 antud seletused on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega, sh MT suuliste seletustega. MT seletuste kohaselt rentis S OÜ tööjõudu S OÜ-lt. Teenuse osutamist on kinnitanud NK 03.08.2018 seletustes. Lisaks tõendab teenuse osutamist 01.10.2017 sõlmitud töövõtuleping SP-02/1117109. S OÜ sõlmis kontrollakti lisas 27 toodud töötajatega töölepingud, mille on allkirjastanud NK. Asjaolu, et NK oli S OÜ tegelik juht, on kinnitanud nt AD. Ukrainast pärit töötajad 14) RL ütluste kohaselt alustas ta töötamist kaebaja juures 2019. a jaanuaris (väljaspool kontrollperioodi) ning enne seda töötas mitteametlikult. Eeldatavasti on silmas peetud töötamist S OÜ-s, sest 2018. a jaanuari tööajaarvestuses on RL märgitud S OÜ töötajana. Kaebaja juures töötamist on eitanud IM, OV ja MK. Asjaolu, et IM ja OV on märgitud IK poolt tööajaarvestuses, on seletav sellega, et IK soovis pidada arvestust enda äriühingu ja S OÜ töötajate tööaja üle. Maksueelis 15) Kaebaja ei saanud maksueelist. Praegusel juhul oleks maksukoormus tööjõumaksude osas sama sõltumata sellest, kas tööandjaks lugeda kaebaja või E OÜ (pankrotis). Mõlemad lepingupooled deklareerisid renditeenust oma igakuistes KMD-des, mistõttu ei ole põhjendatud väita, et kaebaja sai käibemaksu osas maksueelise.

13(25)

3-19-2331 arvetelt ei nähtu viidet lepingule. Asjaolu, et halduskohus on andnud E OÜ (pankrotis) arvetele koos teiste tõenditega hinnangu, ei tähenda, et kohus asus maksuotsust täiendama. Kaebaja saadud maksueelis seisnes tööjõumaksude tasumise kohustusest vabanemises ja täiendava sisendkäibemaksu deklareerimise kaudu käibemaksukohustuse vähenemises. Samuti andis see kaebajale võimaluse töötasu välja maksta, kuid mitte deklareerida ega tasuda nendelt tööjõumakse. Kaebaja ei ole suutnud veenvalt tõendada, et tema tegelik tahe oli sõlmida renditööjõu vahendamise leping E OÜ-ga (pankrotis) ning renditööjõu kasutamise eesmärk oli maandada töösuhtest tulenevaid riske ja jätta töölepingust tulenevad põhikohustused töötaja ees rendiagentuuri kanda. 3) Renditööd iseloomustavad töösuhte olemasolu töötaja ja rendiagentuuri vahel ning töötaja töötamine kolmanda isiku juures, tema juhtimise ja kontrolli all. Tööjõurendi puhul alluvad töötajad küll kasutajaettevõtja juhtimisele ja kontrollile, kuid ettevõte ei pea töötajaid enda töötajateks ning samuti ei pea töötajad kasutajaettevõtjat enda tööandjaks. Renditöö teenuse kasutamine vabastab kasutajaettevõtja personali otsimisega seonduvatest kuludest ja kohustustest. Praegusel juhul ei olnud töötajate värbamisprotsess ega töö tasustamine tavapärased. E OÜ-sse (pankrotis) registreeritud töötajate töötasu üle otsustas kaebaja. Samuti oli kaebaja see, kes tegeles töötajate leidmisega. E OÜ-sse (pankrotis) registreeritud töötajate töölepingutes oli konkreetselt määratud, millise kasutajaettevõtja heaks nad värvatud olid. Töötajate kuulumist M OÜ-sse saab välja lugeda ka sellest, kuidas toimus nende üleviimine ühe äriühingu juurest teise ning lõpuks kaebaja juurde. 4) Maksupettuses osalemine saab olla vaid tahtlik tegu ega ole vabandatav tekkinud majandusraskustega. Töötajate hoidmine E OÜ-s (pankrotis) andis kaebajale ja teistele kasutajaettevõtjatele võimaluse jätta majanduslike raskuste tekkides töötajate töötasudelt deklareeritud maksud ja maksed tasumata ning potentsiaalne maksuvõlg E OÜ-sse (pankrotis). 5) TLS §-s 6 sätestatud teavitamiskohustust ei saa lugeda täidetuks seeläbi, et töölepingus on vastav punkt, või teiste töötajate selgituste kaudu. Töötajate ütlustest nähtub ühe erandiga, et nad ei olnud teadlikud renditöötajaks olemisest ning enda teadmisel asusid nad tööle kaebaja juurde. Töötajaid ei võtnud tööle E OÜ (pankrotis), vaid kasutajaettevõtjad. Seda kinnitavad kaebaja töötajaid tööle värvanud isikute ja kaebajat juhtinud isikute ütlused. SF, SB, EL, AD ja TK ütlused ei muuda teiste töötajate ütluste sisu. Jättes kõrvale EL ja TK ütlused, nähtub SFi, Si ja AD ütlustest kogumina, et tegelikult nad E OÜ-l (pankrotis) ning kaebajal või teistel kontserni ettevõtetel vahet ei teinud. Maksuhaldur ei ole uurimiskohustust rikkunud. Üle kuulatud töötajate ütlused on olulistes küsimustes kattuvad. Lisaks toetavad neid töötajaid tööle värvanud isikute ja kaebajat juhtinud isikute ütlused. Puudub alus arvata, et ülejäänud töötajad oleksid andnud maksuhaldurile teistsuguseid ütlusi. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud halduskohus maksumenetluses seletusi andnud isikuid ega teisi kaebaja töötajaid kohtus tunnistajatena üle kuulama. 6) Järeldusele, et tehinguid äriühingute vahel ei toimunud, ei jõudnud MTA üksnes seetõttu, et KN ei olnud oma tegevuses iseseisev. See on üks asjaolu, mis kogumis teiste tõenditega kinnitab maksuhalduri järeldusi (vt ka Tallinna Halduskohtu 06.05.2020 otsus asjas nr 3-191421 ja 15.07.2020 otsus asjas nr 3-20-39). Vastuolud KN seletustes ei seisne väheolulistes detailides. MTA 03.04.2020 menetlusdokumendi lisast 26 nähtub, et 06.06.2017 sõlmitud töölepingu number on ME089. Kaebaja on teinud väära järelduse, et ML töölepingu tähiseks oli „MM“. Seda, et töölepingu tähekombinatsiooni järgi sai liigitada, millise kasutajaettevõttega töötaja oli seotud, on kinnitanud EM. Tavapäratu on töölepingute märgistamine 14(25)

3-19-2331 kasutajaettevõtete kaupa, sest renditöö eesmärk ei ole töötaja sidumine konkreetsete ettevõtetega. E OÜ (pankrotis) käitumine aastatel 2010–2016 ei ole praegusel juhul vaidluse all. TV ütlused kogumis näitavad, et E OÜ (pankrotis) ei olnud iseseisev äriühing. 7) MTA tuvastatud asjaoludest nähtub selgelt, et tehinguid kaebaja ja S OÜ vahel ei toimunud ning S OÜ-sse registreeritud töötajad olid tegelikult kaebaja töötajad. Ukrainast pärit töötajad 8) Maksuhaldur ei ole tuginenud üksnes Ukrainast pärit töötajate ütlustele. MTA järeldust kinnitavad mh MM ütlused ja tööajatabelid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I T OÜ-ga (pankrotis)

15(25)

3-19-2331

3-19-2331 seonduv rendiagentuuri kanda. Ka kaebaja on selgitanud, et M ettevõtete tööjõu koondamine E OÜ-sse (pankrotis) võimaldas kasutada tööjõudu seal konkreetses äriühingus, kus see oli vajalik. Seda ei saa kaebajale ärilises mõttes ette heita. Ka ei anna alust maksu määramiseks üksnes asjaolu, et E OÜ (pankrotis) pakkus teenust üksnes M ettevõtetele. Arvestades vajaminevate töötajate arvu (ca 200–300) ning ettevõtete tegutsemist mitmes erinevas valdkonnas, ei pruukinud E OÜ-l (pankrotis) olla ressurssi ega vajadust teisi koostööpartnereid leida.

3-19-2331 22.01.2019 ütlused on eelnevaga vastuolus (vt p-d 7–9; vt ka KN 15.06.2018 seletused, p-d 1 ja 2 (MTA vastus kaebusele, lisa 42)). E OÜ (pankrotis) väidetavate töötajate ülesütlemisavaldused koostas IK RR palvel (IK 13.02.2019 seletused, p 14; vrdl KN 22.01.2019 seletused, p 23).

3-19-2331 p 3; vrdl ka TK 15.01.2019 seletused, p-d 1, 2, 3–4 ja 6 (MTA vastus kaebusele, lisa 34); vt ka MTA vastus kaebusele, lisa 138). Seejuures on haldusasja materjalide juurde lisatud tõendid, et KN edastas E OÜ-d (pankrotis) puudutavad maksuvõlgnevuste teated RR-le juba enne kontrolliperioodi ja enne M OÜ asutamist (MTA vastus kaebusele, lisa 35; vt ka lisa 36). Maksegraafik E OÜ-ga (pankrotis) sõlmiti pärast kontrollimenetluse algust (kaebuse lisa 4). Samuti on maksegraafikus märgitud esimesed summad sellised, millega ei ole mõistlikult võimalik äriühingu kulusid katta. Puuduvad muud veenvad tõendid selle kohta, et KN tegeles kaebajalt võla sissenõudmisega. E OÜ (pankrotis) ei lõpetanud kaebajaga lepingut, mistõttu oli tal kohustus väidetavat tööjõudu rentida ning tasuda mh tööjõumakse, ent kaebaja arveid ei tasunud. Nii riskis E OÜ (pankrotis) sellega, et tal tekivad täiendavad maksuvõlad, mis ei ole iseseisvalt tegutsevate äriühingute puhul tavapärane.

3-19-2331 (pankrotis), ei ole see asjaolu piisav maksukohustuse määramiseks. Kuna poolte vahel on vaidlus küsimuses, kas E OÜ (pankrotis) töötajad võisid tegelikkuses olla kaebaja enda töötajad, mitte renditööjõud, on isiku ütlustele hinnangu andmisel määrav tähtsus. Ilma isikuid maksumenetluses üle kuulamata ei ole selliseid järeldusi võimalik teha.

20(25)

3-19-2331 ka SB oli vaidlusalusel perioodil kaebaja töötaja ning viide L OÜ-le on ekslik. Tööle vormistamise osas kattuvad SB seletused teiste töötajate ütlustega.

21(25)

3-19-2331 kaebusele, lisa 50)). Üksnes JM märkis, et töötasu oli kirjas töölepingus. Samas jätkus muu töö tavapäraselt (21.01.2019 seletused (MTA vastus kaebusele, lisa 46)).

3-19-2331 töötas kaebaja juures mitteametlikult. Palka maksis MT sularahas (OS 19.03.2019 seletused (MTA vastus kaebusele, lisa 105); vt ka MK 23.05.2019 seletused (MTA vastus kaebusele, lisa 108)). IM seletuste kohaselt töötas ta alates 2017. a maist S OÜ-s (kuni 2017. a detsembrini). 2017. detsembris läks tagasi Ukrainasse ning alates 2019. a jaanuarist töötab kaebaja juures. Samas ei osanud ta seletada, miks on tema nimi 2017. a ja 2018. a tööaja tabelites M OÜ-s (IM 19.03.2019 seletused (MTA vastus kaebusele, lisa 106); vrdl ka OV 19.03.2019 seletused (MTA vastus kaebusele, lisa 107)).

3-19-2331 veenvalt tõendatud, et kõigi kontrollakti lisas 26 nimetatud 63 E OÜ (pankrotis) töötaja osas on võimalik väita, et nad olid tegelikkuses kaebaja töötajad. Tähele tuleb panna ka seda, et tööjõurendi vahendamise leping kaebaja ning E OÜ (pankrotis) vahel on sõlmitud 02.02.2016, mistõttu ei ole välistatud, et nimetatud lepingu alusel osutas E OÜ (pankrotis) kaebajale teenust ka enne kontrolliperioodi algust, milliseid tehinguid ei ole maksuhaldur kahtluse alla seadnud. Seega ei ole praegusel juhul vältimatult alust väita, et kaebaja ja E OÜ (pankrotis) vahel 02.02.2016 sõlmitud tööjõurendi teenuse leping oleks näilik. Küll aga tuleb näilikuks pidada neid konkreetseid tööjõurendi teenust puudutavaid igakuiseid tehinguid (mille eest on E OÜ (pankrotis) kaebajale arved esitanud), mis puudutavad kontrolliperioodi. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, miks on alust arvata, et E OÜ (pankrotis) ei osutanud kaebajale tegelikkuses tööjõurenditeenust ning teenuse osutamisega seonduvad otsustused olid kaebaja kontrolli all. Nii ei saa nõuetele vastavaks pidada ka E OÜ (pankrotis) nimel väljastatud arveid. II

3-19-2331 Riigilõivu on kaebaja tasunud esimeses kohtuastmes 780 eurot (kaebus ja kaks esialgse õiguskaitse taotlust). Koos kaebusega esitatud esialgse õiguskaitse taotlus rahuldati halduskohtu 19.12.2019 määrusega osaliselt. Seega arvestab ringkonnakohus hüvitatava riigilõivu suuruseks 7,5 eurot. Kaebuselt tasutud riigilõiv tuleb hüvitada 411 euro ulatuses, s.o kokku 418,5 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

25(25)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.