Riigihanked › Riigihanked

3-20-1202 Teha selles osas uus otsus ja mõista MTÜ-lt Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus (registrikood 80213342) AS Atko Bussiliinid (registrikood 10926425) kasuks välja 175,44 eurot (ükssada seitsekümmend viis eurot 44 senti) vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõivu katteks. Ülejäänud osas jätta vaidlustusmenetluses kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Mõista kohtumenetluses kantud menetluskulude katteks AS-lt Atko Bussiliinid (registrikood 10926425) MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus (registrikood 80213342) kasuks välja 3000 (kolm tuhat) eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 5. oktoobril 2020 (HKMS § 278 lg 1). Vastukassatsioonkaebust hankeasjas esitada ei saa (HKMS § 278 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse siiski läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Menetlusosaliste nõusoleku olemasolust või selle puudumisest olenemata võib Riigikohus hankeasjas esitatud kassatsioonkaebuse vaadata läbi lihtmenetluses (HKMS § 279 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(20)

3-20-1202

3-20-1202 sellest tingitud sanktsiooni ja vastava vedaja toetuse vähendamise kajastamisest ATL lisa 6 formaadis aruandes. Seega on hankijal ATL-i järgi minimaalne vajadus / kohustus koostada vedaja sanktsioneerimiseks dokumente. Hankija peab rikkumiste tuvastamisel tegutsema heas usus ja mõistliku aja jooksul. Rikkumise asjaolude väljaselgitamiseks ja sanktsioneerimisotsuse tegemiseks rohkem kui 5-kuulise tähtaja võtmine ATL-s ei ole mõistlik ega põhjendatud. Kui pikema tähtaja määramise on tinginud asjaolu, et tähtaja kulgemise sisse on arvestatud ka aeg, mil hankija ei pruugi veel olla rikkumisest teada saanud, siis võib hankija ATL p 9.8 muuta selliselt, et leppetrahvide rakendamiseks või toetuse vähendamiseks kindlaks määratud mõistlik aeg ei algaks enne rikkumisest tegelikult teadasaamist. Hankija põhjendused ei õigusta ka 6-kuulist tähtaega ATL p-s 9.13, mille kohaselt on hankija asunud pikendama seadusest tulenevaid nõude esitamise, kujundusõiguse kasutamise või vedaja kohustuste rikkumisele tuginemise tähtaegu. Kui seaduses sätestatud tähtaeg on lühem kui 6 kuud, ei saa kuidagi pidada mõistlikuks 6-kuulist tähtaega. Ka hankija poolt varasemalt korraldatud hangetes ei ole ATL p-ga 9.8 analoogset 6 kuu pikkust tähtaega sisaldunud (nt riigihanked nr 208677 ja nr 208185) või on tähtajaks olnud 3 kuud (nt riigihange nr 193780). Kõigis viidatud riigihangetes on ATL p-ga 9.13 analoogses tingimuses olnud sätestatud 3kuuline tähtaeg. Hankija on oma praktikat ca aasta tagasi muutnud, kuid esitatud põhjendused ei veena, et see oleks toimunud läbimõeldult, kaalutletult ja varasemat kogemust arvestades. Seetõttu on ATL p-d 9.8 ja 9.13 vastuolus RHS § 3 p-dega 1 ja 2. ATL p 9.5.1 reguleerib üksnes seda, millised on ATL p-s 9.4.11 sätestatud olulise rikkumisega kaasnevad sanktsioonid. Kuna vaidlustaja ei saa nõuda, et busside tarnimise tähtaegadega seotud lepingurikkumine ei oleks hankija jaoks oluline, kui seda rikub vedaja lepingupartner (busside tarnija), siis ei vaja ka sellise rikkumise eest leppetrahvi kohaldamise õigus iseenesest täpsustamist. Samas ei ole hankija esitanud mis tahes põhjendusi selle kohta, miks ta arvab, et leppetrahvi suurus 5000 eurot päevas iga ATL-i täitmiseks kasutatava bussi kohta, mis ei vasta B-bussi nõuetele, on proportsionaalne, mistõttu ei ole hankija kaalutlusi selles osas võimalik hinnata. Aastase liiniveomahu teenindamise tasu on ca 1,87 miljonit eurot ehk ca 5100 eurot päevas. Ebamõistlik on sundida vedajat ATL-i täitma leppetrahvi ähvardusel, mille suurus on iga bussi ja iga rikutud päeva kohta ligikaudu teenuse osutamise ühe päeva tasu, vaatamata sellele, et lepingu täitmine nõuetekohaste bussidega on ATL-i oluline tingimus. ATL p 9.5.1 on leppetrahvi suurust puudutavas osas ebaproportsionaalne ja vastuolus RHS § 3 p-ga 1. ATL p 10.5 on vaidlustaja väitel õigusvastane selles sätestatud ülesütlemise tähtaja (60 päeva) tõttu, kuna vedajale langeb sellega ebaproportsionaalselt suur finantsrisk. Hankija arvates on ülesütlemise tähtaeg õigustatud, sest vastasel juhul tekiks suur avaliku liiniveo katkemise oht. Vaidluse all ei ole vedaja õigus leping ennetähtaegselt lõpetada, kui vedaja ei ole tellijast põhjustatud asjaoludel saanud lepingulist toetust vähemalt ühe kuu tasu ulatuses. Vedaja saab esitada lepingu lõpetamise teate siis, kui tal on toetus jäänud saamata vähemalt ühe kuu jooksul, ning seejärel on vedaja kohustatud veel ca kahe kuu (60 päeva) jooksul osutama teenust olukorras, kus ei ole välistatud, et tellija ei maksa vedajale toetust ka selle perioodi jooksul. Vaidlustaja leiab õigesti, et nõue teatada lepingu lõpetamisest kaks kuud ette pärast seda, kui hankija on juba ühe kuu jätnud vedajale tasu maksmata, on vedajale ebaproportsionaalselt koormav ja seega vastuolus RHS § 3 p-s 1 sätestatud proportsionaalsuse nõudega. Tegemist on küll kõrgendatud avaliku huviga teenusega, kuid hankija väide, et lühema etteteatamistähtaja korral tekiks suur oht avaliku liiniveo katkemiseks, ei õigusta ega põhjenda kuidagi ATL-s sätestatud lepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaja proportsionaalsust. Isegi kui selline oht esineb, ei saa hankija kohustada vedajat osutama teenust kolm kuud tasuta.

4(20)

3-20-1202 Hankija väitel on liiniveo katkemise oht suur juhul, kui pooled peaksid vaidlema selle üle, kas tellija oli üldse kohustatud tasuma summa, millele vedaja arvab endale õiguse olevat. Selleks, et tellija võiks keelduda lepingujärgset tasu maksmast (VÕS § 111 lg 1), peab ta ühtlasi tuginema mingile nõudele vedaja vastu, mille täitmist ta nõuab. Kui tasu on maksmata vedajast tulenevatel põhjustel (nt ATL p 4.9), ei ole vedajal õigust hankelepingut ATL p 10.5 alusel ennetähtaegselt lõpetada. VÕS § 111 lg-st 3 tulenevalt ei saa tellija keelduda kogu kokkulepitud tasu maksmisest nt üksnes põhjusel, et tehtud töös on puudusi, kuid need on kogu maksmisele kuuluvat tasu arvestades ebaolulised. Vedajal ei ole õigust ATL p-le 10.5 tugineda, kui tellija võlgnevus ei ületa ATL-i ülesütlemisavalduse esitamisele eelnenud ühe kuu liiniläbisõidu ja kehtiva liinikilomeetri hinna korrutise summat. Vähetõenäoline on, et vedaja ja tellija vaidlevad terve kuu ühe kuu tasu suuruse üle (kohustuste nõuetekohase täitmise üle) selle kogumahus. Kui tellija tasub vedajale kooskõlas VÕS § 111 lg-ga 3 tasu osas, milles vaidlust ei ole, muutub võimatuks vedaja tuginemine ATL p-le 10.5. Seega asjaolu, et hankija ja vedaja võivad vaielda selle üle, kas tellija oli mingit summat kohustatud tasuma, ei õigusta iseenesest 60 päevast etteteatamistähtaega ATL p-s 10.5. Seejuures on hankijal endal õigus ATL enne tähtaega ühepoolselt lõpetada, teatades sellest vedajale kirjalikult ette 30 päeva (ATL p 10.3), mis näitab, et hankija suudaks põhimõtteliselt tagada teenuse jätkamise ka siis, kui lepingu lõpetamisest teatatakse ette 30 päeva. Kuigi ATL p-s 10.5 sätestatud aluse esinemine lepingu lõpetamiseks ei ole praktikas tõenäoline, siis kuivõrd see on ATL-s kehtestatud, ei tohi see olla vedaja suhtes põhjendamatult koormav (vastuolu RHS § 3 p-ga 1). Vaidlustaja on tasunud riigilõivu 1280 eurot ning ei ole taotlenud lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Hankija on taotleb õigusabikulude hüvitamist 1248 eurot koos käibemaksuga. Kuna sisuliselt oli vaidlustatud 17 ATL-i punkti, millest kahte muutis hankija vastavalt vaidlustuses märgitule ja millest 3,33 osas vaidlustus rahuldatakse, tuleb vaidlustajale mõista välja riigilõiv 401,30 eurot. Hankija kulud jäävad tema enda kanda. Vaidlustusmenetluse lõppemisel RHS § 197 lg 1 p 3 alusel vaidlustuse osalise rahuldamisega ei näe RHS § 198 lg 2 ega ükski teine RHS-i säte ette hankija lepingulise esindaja kulude väljamõistmist vaidlustajalt. Samuti ei tunne RHS vaidlustuse osalist rahuldamata jätmist, millisel juhul oleks RHS § 197 lg 9 ja § 198 lg 6 kaudu võimalik tuletada, et kui osa vaidlustaja nõuetest on põhjendatud ja osa mitte, siis lõpeb vaidlustusmenetlus erinevate nõuete osas eri alustel ning RHS § 198 lõikeid kombineerides on võimalik ka hankija menetluskulud proportsionaalses mahus vaidlustajalt välja mõista. RHS § 197 lg 1 p 5 järgi on vaidlustaja osade nõuete põhjendatuse menetluslikuks tulemiks vaidlustuse osaline rahuldamine ning selle kõrval ei tehta otsust vaidlustuse muus osas rahuldamata jätmise kohta. Seetõttu ei võimalda RHS mõista hankija lepingulise esindaja kulusid vaidlustuse osalise rahuldamise korral välja vaidlustajalt ja hankija kulud jäävad tema enda kanda.

3-20-1202 loogiline seos perioodiga, mille kestel on hankijal õigus rikkumistele tugineda. ATL p-de 9.8 ja 9.13 õigusvastasus ei saa seisneda ka vastuolus ATL p-dega 10.3 ja 9.4, sest need punktid reguleerivad erinevaid küsimusi. ATL p-d 9.8 ja 9.13 reguleerivad perioodi, mille kestel aset leidnud rikkumistele on hankijal õigus tugineda vedaja suhtes sanktsioonide rakendamisel, kuid ATL p-d 10.3 ja 9.4.5 reguleerivad olulise rikkumise koosseisu. Need perioodid ei peagi kokku langema. Hankijal peab olema õigus sanktsioneerida vedaja rikkumist ka siis, kui rikkumine on aset leidnud lühema perioodi vältel kui 6 kuud sanktsiooni rakendamisest arvates. Seega lähtus hankija vastuargumentide esitamisel vaidlustaja etteheidetest, kuid VAKO ei hinnanud ATL pde 9.8 ja 9.13 õiguspärasust kaebaja väidetavate subjektiivsete õiguste rikkumise põhjal, vaid tugines vaidlustuse rahuldamisel hoopis teistele põhjendustele. Samas piirdub VAKO pädevus vaidlustaja subjektiivsete õiguste kaitsega, mitte ei ole tegemist üldkontrolliga. RHS § 194 lg 1 ei anna VAKO-le õigust väljuda vaidlustuse piiridest, otsides riigihanke alusdokumentidest vigu, mis vaidlustaja õigusi ega huve ei puuduta. VAKO põhjendused on ka ebaloogilised ega ole jälgitavad. Jääb arusaamatuks, milles seisneb hankija kaalutlusõiguse rikkumine. VAKO viitas ATL p-dele 9.7 ja 9.9, kuid ei pidanud neid õigusvastaseks. Kuna ATL on haldusleping, siis peab hankija vedajale sanktsioonide määramisel viima läbi haldusmenetluse (sh tagama ärakuulamisõiguse) ja tegema seejärel kaatlutlusotsuse. ATL ei võimalda hankijal neist kohustustest vabaneda või neid piirata, mistõttu jääb VAKO etteheide arusaamatuks. Viited riigihangetele nr 208677 ja nr 208185 ei ole asjakohased, sest tegemist oli märksa väiksema mahuga hangetega, mistõttu olid lühemad tähtajad põhjendatud. VAKO on jätnud tähelepanuta, et mitmetes teistes mahukamates liiniveohangetes (s.o praegusega võrreldavas olukorras) on sanktsioneerimisel lubatud tugineda kuni 6 kuud tagasi toimunud rikkumistele (nt riigihanked nr 220835, nr 219196 ja nr 194776). Lisaks on paljudes mahukamates liiniveohangetes (nt riigihanked nr 1961994, nr 168909, nr 206327) jäetud mõistlik aeg leppetrahvide rakendamiseks üldse määratlemata. Selline lahendus ei kaitseks vedajate õigusi ja läbipaistvuse põhimõtet kuidagi paremini, vaid tekitaks üksnes täiendavat ebaselgust. VAKO ettepanek siduda leppetrahvide määramise tähtaja kulgema hakkamine mitte rikkumise toimumisega, vaid rikkumisest teadasaamisega, ei oleks samuti proportsionaalsem, vaid muudaks leppetrahvide rakendamise ajalise perioodi vedajate jaoks ettenägematuks. ATL p-des 9.8 ja 9.13 sätestatud kuni 6-kuuline periood lähtub eeldusest, et leppetrahve tuleb rakendada mõistliku aja jooksul, mille pikkus sõltub lepingu iseloomust ja rikkumiste asjaoludest. Kui tähtaeg oleks lepingus sätestamata, võiks mõistlik aeg sanktsioneerimiseks olla nii lühem kui ka pikem kui 6 kuud, mistõttu ei saa eeldada, et ATL p-deta 9.8 ja 9.13 oleks hankija sunnitud kõiki sanktsioone rakendama lühema perioodi kestel kui 6 kuud (vrd lahendid nr 3-2-1-142-11, 3-2-1-91-09, 3-2-1-28-08). ATL-s sätestatud kuni 6-kuuline tähtaeg rikkumise toimumisest (sõltumata rikkumisest teadasaamisest) omab ka vedajale soodustavat mõju ja on kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Lisaks on VAKO jätnud arvestamata, et ATL p-des 9.8 ja 9.13 on sätestatud üksnes maksimaalne tähtaeg sanktsiooni rakendamiseks ning rikkumise asjaoludest sõltuvalt võib see toimuda (ja reeglina toimubki) ka oluliselt kiiremini. Samas on hankija praktikas korduvalt esinenud juhtumeid, kus vedaja rikkumised (nt joobes bussijuhtide teel kinnipidamine, järelevalveorganite poolt busside suunamine tehnilisse kontrolli, töö- ja puhkeaja nõuete rikkumine) on hankijale teatavaks saanud alles mitu kuud pärast rikkumise toimepanemist ning seetõttu on 6-kuuline tähtaeg vajalik ka selleks, et välja selgitada nende rikkumiste asjaolud, mille kohta laekub teave hankijale viivitusega. ATL p-ga 9.5.1 seonduvalt rahuldas VAKO vaidlustuse leppetrahvi suuruse osas, leides samas, et pakkumuses märgitud bussidega ATL-i teenindamine on oluline tingimus ja selle nõude rikkumine on käsitatav olulise rikkumisena, mis õigustab ATL-i ülesütlemist. VAKO on vääralt heitnud ette, et hankija ei ole leppetrahvi suuruse proportsionaalsust põhjendanud. Praeguse 6(20)

3-20-1202 hanke tingimuste kohaselt on pakkumuses lubatud näha ette, et ATL-i esimese 8 kuu kestel teenindatakse liine nn A-bussidega, mille suhtes esitatud nõuded on leebemad, ning hiljemalt 8 kuu täitumisel on vedaja kohustatud osutama teenust nn B-busside nõuetele vastavate sõidukitega. Sellise üleminekuperioodi eesmärgiks oli see, et kuna hankija soovib ATL-i alusel teenuse osutamist eelduslikult juba alates 22.01.2021, siis võib rangematele nõuetele vastavate busside soetamise aeg jääda pakkujate jaoks napiks. A-busside (mida kasutatakse esimesed 8 kuud) liinikilomeetri maksumuse pinnalt omistatakse pakkumusele kuni 10 hindepunkti ja Bbusside (mida kasutatakse järgnevad 7 aastat ja 4 kuud) liinikilomeetri maksumuse pinnalt kuni 85 hindepunkti ning lisaks antakse täiendavalt kuni 5 hindepunkti pakkumusele, kus B-bussid on kas täiel määral või osaliselt metaangaasil töötavad. Seega sõltuvad pakkumuse hinnastamine ja hanke tulemused vahetult sellest, milliste busside kasutamist pakkuja oma pakkumuses lubab. Sellel põhjusel on hanke eesmärgi saavutamiseks väga oluline tagada, et pakkuja ka reaalselt asuks ATL-i täitma pakkumuses märgitud bussidega samaväärsete bussidega, mis õigustab ka kõrgemat sanktsioonimäära. Leppetrahvi eesmärk on motiveerida vedajat järgima kohustust rakendada ka tegelikkuses pakkumuses märgitud busse hanketingimustes nõutud ajal ja vältida pakkuja motivatsiooni pakkuda hanketulemustega manipuleerimiseks suhteliselt kõrget A-busside liinikilomeetri maksumust (mis annab kuni 10 hindepunkti) ja madalat B-busside liinikilomeetri maksumust (mis annab kuni 85 hindepunkti), ilma kavatsuseta tegelikult pakkumuses märgitud B-busse ATL-i täitmiseks rakendada. Sellise ohu vältimiseks peab kõnealuse rikkumise korral rakendatav sanktsioon olema nii kõrge, et motivatsioon lepingurikkumiseks oleks nullilähedane. Seda eesmärki täidab sanktsioonimäär, mille maksimaalne suurus on võrreldav vedaja tasu suurusega. VAKO ei ole võtnud arvesse, et ATL p 9.5.1 näeb ette maksimaalse võimaliku leppetrahvimäära, mille piires teeb hankija kaalutlusotsuse, mitte ei rakendu alati leppetrahv 5000 eurot. Kui rakendatud leppetrahvi suurus on vedaja hinnangul rikkumise raskust arvestades ebamõistlik, on tal õigus seda VÕS-i sätetele tuginedes vaidlustada. VAKO on hankelepingu tingimuste kontrollimisel pädev tuvastama üksnes ilmseid kaalutlusvigu, mitte hindama hanketingimuste otstarbekust. ATL p 10.5 on VAKO hinnangul õigusvastane põhjusel, et hankija ei saa kohustada vedajat osutama teenust kolm kuud tasuta, kuid esitatud põhjendused ei ole loogilised ega jälgitavad. ATL ei kohusta vedajat osutama teenust tasuta. Ka juhul, kui poolte vahel tekib erimeelsus summas, mille suurus ületab vedaja ühe kuu tasu ja vedaja ütleb seetõttu ATL-i üles, ei vabane hankija vedajale tasu maksmise kohustusest. ATL p 4.1 kohaselt makstakse vedajale tasu reaalse liiniläbisõidu alusel, millest on tasaarvestuse teel maha arvatud ATL-i alusel rakendatud sanktsioonid (leppetrahvid ning vedaja toetuse indekseerimine seoses ärajäänud ja hilinenud veootstega). Reaalse liiniläbisõidu alusel arvestatud tasust mahaarvatavate sanktsioonide tõttu on lahkarvamused vedajale makstava tasu täpse suuruse üle praktikas väga sagedased. Kuna sõlmitava lepingu kestuseks on 8 aastat, siis on täiesti tõenäoline, et mitmetel kuudel kogunevad eriarvamused vedaja tasust tehtavate mahaarvamiste ja viiviste summas võivad moodustada kokku kuni vedaja ühe kuu tasu summa (eeldatava maksumuse alusel suurusjärgus ca 150 000 eurot). Kuna sõlmitav ATL on suure avaliku huvi kaitsmiseks vajalik haldusleping, siis on põhjendatud sätestada vedaja poolt ATL-i ülesütlemiseks pikem tähtaeg, et vältida liiniveo katkemist. Tõsiseltvõetav ei ole kaebaja väide, et vedaja kannab hankija maksejõuetuse riski. Hankija on riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste poolt rahastatav mittetulundusühing, mille maksevõimes ei ole põhjust kahelda.

7(20)

3-20-1202 VAKO ei väljunud vaidlustuse piiridest ega põhjendanud ATL p-de 9.8 ja 9.13 õigusvastasust argumentidega, millele vaidlustaja ei tuginenud. Vaidlustuses leiti, et ATL p-des 9.8 ja 9.13 kehtestatud 6-kuuline tähtaeg on ebamõistlikult pikk aeg, mille jooksul saab hankija rikkumisi tagasiulatuvalt sanktsioneerida. Vedajal puuduks võimalus rikkumisele operatiivselt reageerida ja vältida edaspidiseid (väiksemaid) rikkumisi, mis võiksid ATL p 9.4.5 kohaselt tuua kogumis kaasa olulise lepingurikkumise ja tingida hankija õiguse leping ennetähtaegselt üles öelda. ATL p 10.3 kohaselt õigustab lepingu lõpetamist seejuures juba kaks olulist lepingurikkumist kolme kuu jooksul. Samuti tugines kaebaja sellele, et ATL p 9.7 kohaselt peab vedaja rikkumise kohta selgituse andma juba 5 tööpäeva jooksul, kuid 6-kuuline tähtaeg ei sunniks hankijat siiski rikkumistega koheselt ja operatiivselt tegelema, mis vähendaks kaebaja võimalusi ennast kaitsta ja koguda vajalikke tõendeid. Kaebuse väited ei muuda VAKO põhjendatud järeldust, et kuna hankija eesmärkide realiseerimiseks piisaks ka lühemast tähtajast, siis ei ole seatud piirang proportsionaalne. VAKO ei ole seotud vaidlustuse õiguslike põhjendustega. VAKO hindas ATL p-s 9.5.1 sätestatud leppetrahvi määra põhjendatult ebaproportsionaalseks. Hankija põhjendused busside õigeaegse kasutuselevõtuga seotud rikkumiste ning pakkumuste hindadega manipuleerimise ärahoidmiseks on iseenesest arusaadavad, kuid taotletud eesmärki täidaks sama tõhusalt ka leppetrahv, mis ei oleks ebamõistlikult suur. Leppetrahv 5000 eurot vastab sisuliselt vedaja ühe päeva tasule ja see on nähtud ette ühe pakkumuses märgitud bussi kohta. Näiteks kui vedaja hilineks lepingupartneri tõttu ATL-i täitmiseks planeeritud 16 bussi kasutusele võtmisega kahe nädala võrra, siis tekiks hankijal õigus nõuda leppetrahvi 1 120 000 eurot, mis vastab ca 8 kuu teenuse osutamise eest saadavale tasule. Nii range sanktsioon ei ole poolte õigusi ja huve arvestades ilmselgelt tasakaalus. Pahatahtliku manipuleerimise hoiaks ära juba mitmeid kordi väiksem leppetrahv. Kuigi hankija peab leppetrahvi rakendamiseks tõesti korraldama haldusmenetluse ja tegema kaalutlusotsuse, mis on kohtus vaidlustatav, ei ole see poolte huvide tasakaalustamiseks piisav. ATL-i järgi on hankijal väga lihtne leppetrahvinõue realiseerida vedaja igakuisest tasust tehtava mahaarvamise või täitmistagatise (pangagarantii) täitmisele pööramise teel, samas kui vedaja õiguste kaitse kohtu kaudu võib võtta väga kaua aega ning vedaja võib olla selleks ajaks muutunud juba maksejõuetuks. Hankija praktikas on leppetrahvi maksimummääras rakendamine pigem reegel kui erand. VAKO leidis ka ATL p 10.5 osas õigesti, et hankija viidatud vajadus tagada avaliku liiniveo jätkumine ei õigusta vedajale nii pika etteteatamistähtaja kehtestamist. ATL ei kohusta küll vedajat osutama teenust tasuta, kuid see ei väära tõsiasja, et vaidluse tekkimisel (nt toetusest tehtavate mahaarvamiste üle) oleks vedaja 60-päevase etteteatamistähtaja vältel kohustatud ilma reaalselt tasu saamata jätkama lepingu täitmist ja sellega seotud kulude kandmist. Liiniveo katkemise ohu vältimiseks ajutise otselepingu sõlmimiseks peaks 30 päeva olema piisav aeg. Vaidluse tekkimisel ja lepingu ülesütlemise ohu märkamisel saab hankija juba varem asuda tegema ettevalmistusi otselepingu partneri leidmiseks. Poolte huvide tasakaalustamiseks tuleks näha ette 30-päevane etteteatamistähtaeg sarnaselt ATL p-s 10.3 sätestatule.

8(20)

3-20-1202 Põhjendatud ei ole hankija etteheide, et VAKO ületas ATL p-de 9.8 ja 9.13 õigusvastasuse tuvastamisel oma pädevust, sest RHS § 197 lg 1 p 5 kohase otsuse tegemisel on VAKO seotud vaidlustuse nõudega, mitte vaidlustaja õiguslike põhjendustega. VAKO järeldus, et 6-kuuline tähtaeg rikkumisest leppetrahvide nõudmiseni ei ole hankija esitatud põhjendustel mõistlik, on seotud vaidlustaja subjektiivsete õiguste kaitsega. Samas ei ole ATL p 9.8 õigusvastane, sest hankija kaalutlused 6-kuulise tähtaja rakendamiseks on asjakohased ja põhjendatud. Hankija on eluliste näidetega põhjendanud olukordi, mille puhul ei pruugi lühema tähtaja määramine anda hankijale alust rikkumisele tugineda, kuigi selleks võivad olla kaalukad põhjused. Hankija ei saa mõjutada väärteo menetleja tegevust, mistõttu sõltub rikkumisest teadasaamine menetlejast. Järelikult ei ole asjakohane VAKO väide, et rohkem kui 5-kuuline tähtaeg rikkumise asjaolude väljaselgitamiseks ning sanktsioneerimisotsuse tegemiseks ei ole mõistlik ega põhjendatud. Määravat tähtsust ei oma, et varasemates riigihangetes ei ole hankija ATL p-ga 9.8 analoogset tingimust avaliku teenindamise lepingutes sätestanud või on see tähtaeg olnud lühem (3 kuud). Kohtu poolt tuvastatud võrreldavates 2020. a riigihangetes nr 220835 ja nr 219196 on tähtajaks märgitud 6 kuud rikkumise toimumisest. VAKO viitas õigesti, et hankija on praktikat muutnud, kuid see on põhjendatud, kui praktika muutmiseks on kaalukas põhjus. Kuna ATL p 9.8 on RHS § 3 p-dega 1 ja 2 kooskõlas, tuleb VAKO otsus selles osas tühistada. ATL p 9.13 osas leidis VAKO, et kui seaduses sätestatud tähtaeg on lühem kui 6 kuud, ei saa pidada 6-kuulise tähtaja ATL-s sätestamist mõistlikuks. Kohtu hinnangul on hankija õigustatud VÕS § 159 lg 2 tähenduses mõistlikku tähtaega ATL-s sisustama, eeldusel, et seeläbi ei rikuta hankes osalejate subjektiivseid õigusi (st ei takistata neid hankel osalemast). Leppetrahvi nõude esitamise tähtaeg puudutab hankelepingu täitmist ning võimaliku vaidluse korral on sel juhul võimalik tugineda hankija poolt ATL p-s 9.13 antud tõlgendusele. Nimetatud küsimus ei ole sellise loomuga, et see piiraks konkurentsi ja saaks seeläbi rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohtupraktikast ei ole võimalik järeldada, et üldine 6-kuuline tähtaeg on õigusvastane (nt Riigikohtu 21.12.2011 otsus nr 3-2-1-142-11, p-d 16–17). Seega oli hankijal õigus sisustada ATL-s mõistlikku tähtaega ja selle määratlemine 6-kuulisena ei ole õigusvastane. Kuna ATL p 9.13 on RHS § 3 p-dega 1 ja 2 kooskõlas, tuleb VAKO otsus selles osas tühistada. ATL p 9.5.1 osas on VAKO põhjendused vastuolulised ja arusaamatud. Hankija on vaidlustusja kohtumenetluses selgitanud vajadust mõjutada pakkujaid leppetrahviga võtma õigeaegselt kasutusele n-ö kõrgendatud nõuetega bussid (B-bussid). VAKO leidis otsuses, et ATL p-d 10.4 ja 10.6 on proportsionaalsed, kuna need ei sisalda tingimust, et leppetrahvi rakendatakse kogu täitmistagatise summas ning leppetrahvi rakendamisel on kohustus arvestada vedaja poolt toime pandud rikkumise raskust ja asjaolusid. ATL p 9.5.1 osas on VAKO need põhimõtted aga arusaamatult kõrvale jätnud, mööndes samas, et ATL-i täitmine nõuetekohaste bussidega on ATL-i oluline tingimus. ATL p-s 9.5.1 toodud tingimused on kohtu hinnangul asjakohased ja põhjendatud, sest tegemist on olulise meetmega, tagamaks ATL-i eesmärgipärane täitmine vedaja poolt. Leppetrahvi määramisel tuleb hankijal rakendada kaalutlusõigust. Kuna ATL p 9.5.1 on RHS § 3 p-dega 1 ja 2 kooskõlas, tuleb VAKO otsus selles osas tühistada. ATL p-s 10.5 sätestatud vähemalt 60-päevase etteteatamistähtaja nõue sisaldub ka kohtu poolt tuvastatud 2020. a võrreldavates riigihangetes nr 220835 ja nr 219196. Pärnu maakonna põhja, lõuna ja linnalähi liinigruppide 2018. a riigihankes nr 194776 oli vedaja etteteatamistähtajaks 90 päeva, kuid kaebaja sõlmis siiski avaliku teenindamise lepingu ega leidnud, et tegemist oleks ebaproportsionaalse tingimusega. Kõigis viidatud hangetes on ATL-i ühepoolsest lõpetamisest etteteatamise tähtajad hankija ja vedaja puhul erinevad. Seega ei saa lähtuda üksnes tähtajast, vaid arvesse peab võtma ka tähtajaga seotud põhjuseid. Avaliku teenuse peab tagama hankija. ATL annab hankijale erinevad meetmed, et mõjutada vedajat täitma ATL-i nõuetekohaselt. Alles siis, kui rikkumistele muul viisil reageerimine ei tundu enam mõistlik või rikkumised on 9(20)

3-20-1202 sellise kaaluga, et need õigustavad ATL-i lõpetamist, on hankija õigustatud ja teenuse kvaliteedi tagamiseks kohustatud lepingu üles ütlema. Sellises olukorras on lühem etteteatamistähtaeg õigustatud ja kahtlemata on hankija selleks olukorraks paremini valmistunud, võrreldes vedaja poolt lepingu ülesütlemisega, mille ainsaks aluseks on hankija võlgnevus. See põhjus lepingu lõpetamiseks erineb ATL p-s 10.3 toodust oluliselt ning praktikas peaksid esinema erandlikud asjaolud, kus vedajal on huvi hankija võlgnevuse korral pikaajaline leping lõpetada. Hankija on asjakohaselt viidanud, et vedajal on õigus saada tasu ka ülesütlemisest etteteatamise tähtajal, mistõttu on arusaamatu VAKO väide vedaja kohustusest osutada teenust 3 kuud tasuta. Kuna ATL p 10.5 on RHS § 3 p-dega 1 ja 2 kooskõlas, tuleb VAKO otsus selles osas tühistada. Hankija taotlus piirata HKMS § 79 lg 1 p 5 ja § 88 lg 2 alusel kaebaja juurdepääsu toimikule väidetavalt OÜ Atko Liinid ärisaladust sisaldavate tõendite osas jääb rahuldamata, sest kohus ei ole veendunud, et lepingurikkumised ja pretensioonid on käsitatavad ärisaladusena ning isegi sellisel juhul ei kaaluks see üles kaebaja õigust tutvuda nimetatud tõenditega, et esitada oma vastuväiteid hankija seisukohtadele. RHS §-i 198 ning HKMS § 101 lg-t 1 ja § 268 lg-t 1 nende koosmõjus tõlgendades tuleb mõisteid kohtukulud ja kohtuvälised kulud sisustada selliselt, et need hõlmavad riigilõivu ja lepingulise esindaja kulusid ka vaidlustusmenetluses. Seda põhjusel, et vaidlustusmenetluse läbimine on kohustuslik (HKMS § 268 lg 1), vaidlustuse esitamisel tuleb tasuda riigilõivu (RHS § 186, riigilõivuseaduse § 258) ning menetlusosalisel on vaidlustusmenetluses õigus omada lepingulist esindajat ja taotleda lepingulise esindaja kulude väljamõistmist (RHS § 199). VAKO rahuldas RHS § 197 lg 1 p 5 alusel vaidlustuse osaliselt ja lähtus sellest ka menetluskulude jaotamisel. Kuna kohus tühistab VAKO otsuse, peab kohus otsustama ka vaidlustusmenetluse kulude jaotamise. VAKO otsuse resolutsiooni p 2 tühistamine tähendab, et vaidlustus tulnuks jätta RHS § 197 lg 1 p 4 alusel rahuldamata, mis omakorda tähendab, et RHS § 198 lg 3 alusel tulnuks kaebajalt mõista hankija kasuks välja vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. Asja mahtu ja keerukust arvestades on hankija menetluskulud vaidlustusmenetluses (1248 eurot) ja kohtumenetluses (õigusabikulud 1862,40 eurot ja riigilõiv 1280 eurot) tervikuna põhjendatud (vt ka Riigikohtu 15.01.2015 otsus nr 3-3-1-68-14, p 33).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-20-1202 poolte huvide õiglast tasakaalu ega motiveeri hankijat rikkumistega koheselt tegelema. Asjaolu, et praktikas on esinenud juhtumeid, kus hankija on saanud vedaja rikkumisest teada alles mitu kuud hiljem, ei õigusta üldise 6-kuulise tähtaja seadmist. Hankija huvide kaitseks on võimalik ATL p-i 9.8 sisustada nii, et rikkumiste sanktsioneerimiseks ettenähtud tähtaeg ei hakka kulgema rikkumise toimumisest, vaid rikkumisest teadasaamisest. Viimati nimetatuga on mõistlik aeg leppetrahvi nõudmiseks seotud ka VÕS § 159 lg-s 2. Kui sama eesmärki on võimalik saavutada isiku õigusi vähem piiraval viisil, ei vasta abinõu proportsionaalsuse põhimõttele. ATL p 9.13 puhul algabki 6-kuuline periood hankija poolt rikkumisest teada saamisest. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks on õigustatud sisustada mõistlikku tähtaega just 6-kuulise perioodiga. Igal juhul ei saa seda õigustada halduskohtu viidatud asjaolu, et hankija on ka teistes hiljutistes riigihangetes sätestanud 6-kuulise tähtaja. Muu hulgas on kohus isegi möönnud, et esineb ka hankeid, kus sama tähtaeg on lühem (3 kuud) või puudub sootuks (st lähtutakse seadusest). ATL p-d 9.8 ja 9.13 on seejuures omavahel vastuolus, millest tingitud õigusselgusetusele juhtis 30.07.2020 määruses tähelepanu ka halduskohus ise. Põhjendatud ei ole hankija 31.07.2020 menetlusdokumendis esitatud käsitus, et ATL p 9.8 kujutab endast erinormi ATL p 9.13 suhtes, sest ATL p 9.8 puudutab üksnes leppetrahvi rakendamist, kuid ATL p 9.13 kohaldub kõigile nõude- ja kujundusõigustele. Mõlemad sätted asuvad sanktsioonide rakendamist reguleerivas ATL-i 9. peatükis ning ATL p 9.8 sõnastusest ei nähtu, et see puudutaks üksnes leppetrahve. Seega ei ole vastuolu ja ebaselgust võimalik ületada üld- ja erisätte reegli kohaldamisega. Õige pole ka hankija arvamus, et ATL p 9.13 teise lause hindamisel väljuks kohus kaebuse piiridest, sest kaebaja on ATL p-d 9.8 ja 9.13 vaidlustanud tervikuna ning tegemist on õigusküsimusega. Kuigi halduskohus kõnealuse küsimuse ise tõstatas ja pidas vajalikuks asja arutamise uuendada, jättis ta selle otsuses täielikult käsitlemata. Kohus kontrollis ATL p 9.5.1 proportsionaalsust puudulikult ja sellekohased põhjendused on vastuolulised. Halduskohus leidis üksnes, et kuna hankijal oli leppetrahvinõude kehtestamiseks kaalukas põhjus ja leppetrahvi rakendamisel peab teostama kaalutlusõigust, siis ei ole ATL p 9.5.1 järgne leppetrahvi suurus ülemäärane. Halduskohus ei ole leppetrahvi suuruse (5000 eurot päevas ühe B-bussi kohta) mõistlikkust üldse sisuliselt hinnanud. Ka hankija on põhjendanud üksnes B-bussidega hilinemise korral leppetrahvi nõudmise vajadust, mitte leppetrahvi suurust. ATL p-s 9.5.1 sätestatud leppetrahvimäär vastab sisuliselt vedaja ühe päeva teenuse osutamise tasule (millest tuleb kanda kõik teenuse osutamisega seotud kulud) ja seda juba kõigest ühe bussiga hilinemise eest. Mitme B-bussi kasutusele võtmisega hilinemisel ületaks ühe päeva leppetrahvi summa kogu teenuse osutamise eest saadavat tasu mitmekordselt. Näiteks kui vedaja hilineb ATL-i täitmiseks planeeritud 16 bussi kasutusele võtmisega kaks nädalat, tekib hankijal õigus nõuda leppetrahvi 1 120 000 eurot, mis vastab ca 8 kuu teenuse osutamise tasule. Nii range sanktsioon on ilmselgelt ebavajalik ja hankija eesmärkide saavutamiseks piisaks ka kordades väiksemast leppetrahvist. Ebamõistlikku leppetrahvi ei muuda proportsionaalseks asjaolu, et leppetrahvi rakendamise otsus on kohtus vaidlustatav, sest hankija saab leppetrahvi nõude väga lihtsalt realiseerida vedaja tasust tehtavate mahaarvamistega või tagatise täitmisele pööramisega, samas kui vedaja õiguste kaitse kohtu kaudu on aeganõudev ja vedaja võib selleks hetkeks olla juba muutunud maksejõuetuks. Hankija senises praktikas on maksimaalmääras leppetrahvi rakendamine pigem reegel kui erand. Kohus ei ole neile argumentidele vastanud. ATL p-s 10.5 sätestatud 60-päevane etteteatamistähtaeg vedaja poolt lepingu ülesütlemiseks on ebaproportsionaalne ja kohtu põhjendused asjakohatud, sest teistes riigihangetes samasuguste tingimuste sätestamine või nende kaebaja poolt vaidlustamata jätmine ei põhjenda tingimuste õiguspärasust. Kaebaja selgitas haldusasjas nr 3-20-1199 lisaks, et riigihankes nr 194776 jäi ta pikema etteteatamistähtaja vaidlustamisega hiljaks, millest ei järeldu, et ta sellega nõustus. Kui 11(20)

3-20-1202 kaebaja peaks nimetatud tingimust proportsionaalseks, ei oleks ta seda ka praegu vaidlustanud. VAKO leidis põhjendatult, et kuigi hankijal on arusaadav huvi minimeerida liiniveo katkemise ohtu, ei õigusta see nii pika etteteatamise nõude kehtestamist. Halduskohus ei ole seda ümber lükanud. Ehkki ATL ei kohusta vedajat osutama teenust tasuta, ei väära see asjaolu, et tasu maksmise üle vaidluse tekkimisel on vedaja kohustatud kokku kolm kuud jätkama lepingu täitmist, saamata selle eest reaalset tasu (st hankija tasaarvestab oma väidetavad nõuded vedaja tasunõuetega ja jätkab seda ka pärast vedaja poolt lepingu ülesütlemist). Liiniveo katkemise vältimiseks ajutise otselepingu sõlmimiseks oleks piisav ka 30-päevane etteteatamistähtaeg (sarnaselt ATL p-s 10.3 sätestatule). Hankijal saab asuda tegema ettevalmistusi otselepingu partneri leidmiseks juba vedajaga vaidluse tekkimisel ja lepingu ülesütlemise ohu märkamisel. Põhjendamatu on ka hinnang, justkui oleks hankija vedaja rikkumiste tõttu lepingu ülesütlemise korral liiniveo jätkamise tagamiseks paremini valmistunud, võrreldes vedaja poolt lepingu ülesütlemisega, sest lepingu lõpetamise oht on hankijale mõlemal juhul ettenähtav ja ATL p-s 10.5 sätestatud tingimuste täitumist on hankijal võimalik endal vältida. Halduskohus on vaidlustusmenetluse kulude jaotuse muutmisel jätnud tähelepanuta asjaolu, et hankija tunnistas kahe punkti osas (ATL p-d 3.12 ja 9.7) vaidlustuse põhjendatuks ning VAKO lõpetas selles osas RHS § 197 lg 1 p 3 alusel menetluse. Analoogselt näeb HKMS § 108 lg 6 ette menetluskulude jätmise vastustaja kanda, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Seega tuleb halduskohtu otsus igal juhul tühistada osas, milles halduskohus muutis vaidlustusmenetluse kulude jaotust selliselt, et hankija vabanes kohustusest hüvitada kaebajale vähemalt 2/17 riigilõivust ehk 150,60 eurot ja hankija õigusabikulud mõisteti kaebajalt välja suuremas ulatuses kui 15/17 ehk 1101,20 eurot.

3-20-1202 siis ei saa eeldada, et ATL p-deta 9.8 ja 9.13 oleks hankija kohustatud sanktsioone rakendama lühema perioodi jooksul kui 6 kuud (vrd lahendid nr 3-2-1-142-11, 3-2-1-91-09, 3-2-1-28-08). Seejuures on ATL p-des 9.8 ja 9.13 sätestatud maksimaalne tähtaeg sanktsiooni rakendamiseks ning see võib toimuda (ja üldjuhul toimubki) ka oluliselt kiiremini. Samas on praktikas esinenud korduvalt juhtumeid, kus hankija on vedaja rikkumistest (nt joobes bussijuhtide kinnipidamine teel, järelevalveorganite poolt busside suunamine tehnilisse kontrolli, töö- ja puhkeaja nõuete rikkumised jne) saanud teadlikuks alles mitu kuud pärast rikkumiste asetleidmist. ATL p-d 9.8 ja 9.13 ei ole omavahel vastuolus, sest ATL p 9.8 reguleerib leppetrahvide rakendamist ja ATL p 9.13 muude sanktsioonide rakendamist (vt ka 31.07.2020 seisukohad). Kohus peab hanketingimuse õiguspärasuse hindamisel seejuures lähtuma kaebaja etteheidetest, kuid AS Atko Bussiliinid on vaidlustanud üksnes ATL p 9.13 esimest lauset. Seega väljuks ATL p 9.13 teisele lausele hinnangu andmine kaebuse piiridest. Hankija leiab siiski, et ATL p-d 9.8 ja 9.13 ei ole mingil viisil õigusselgusetud, sest ATL p 9.8 on erisäte ATL p 9.13 suhtes. Seda asjaolu ei saa eitada pelgalt põhjendusega, et sätted paiknevad ATL-i samas peatükis. Õiguskaitsevahendeid võib liigitada mh nõudeõigusteks (kahjuhüvitusnõue, leppetrahvinõue, täitmisnõue, viivisenõue) ja kujundusõigusteks (nt hinna alandamine, lepingust taganemine ja ülesütlemine), kusjuures nõuded alluvad aegumistähtaegadele ja ka nn välistustähtaegadele (nt VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud õigus esitada leppetrahvinõue üksnes siis, kui selle kavatsusest on teavitatud mõistliku tähtaja jooksul) ning kujundusõigused alluvad välistustähtaegadele, ent mitte aegumistähtaegadele. ATL-s on mõistlik aeg sisustatud põhjusel, et see oleks vedajale ettenähtav, eristades seejuures leppetrahve ja muid õiguskaitsevahendeid. VÕS § 101 lg 2 on dispositiivne säte, mistõttu võivad pooled leppida kokku mh õiguskaitsevahendite kasutamise tähtaegades. ATL p-d 9.8 ja 9.13 on kooskõlas riigihangete üldpõhimõtetega. Hankija on ATL p-s 9.8 piiranud oma õigust nõuda leppetrahvi kuue kuuga rikkumise asetleidmisest arvates ning ATL p 9.13 innustab vedajat täitma VÕS §-st 102 tulenevat teavitamiskohustust ja muudab seeläbi ka teiste õiguskaitsevahendite rakendamiseks mõistliku aja vedajale ettenähtavaks. Kaebaja etteheited ATL p-le 9.5.1 lähtuvad ebaõigest eeldusest, et selles sätestatud leppetrahv on fikseeritud määras trahv, mis rakendub rikkumise asjaoludest sõltumata. ATL p-s 9.5.1 on siiski sätestatud vaid maksimaalne võimalik leppetrahvimäär ja leppetrahvi määramine toimub kaalutlusõiguse alusel (st hankija peab igakordselt rakendama rikkumise asjaolusid arvestades sobilikku sanktsioonimäära – mh arvestama vedaja rikkumise ulatust ja busside mittevastavuse üksikasju). Paljasõnaline ja väär on väide, et hankija rakendab praktikas alati maksimaalset leppetrahvi määra. Kui vedaja leiab, et konkreetse rikkumise eest määratud leppetrahv on liiga suur, on tal õigus see kohtus vaidlustada ja väide vedaja kohtuliku õiguskaitse ebatõhususest on põhjendamatu. Hankija on leppetrahvimäära proportsionaalsust põhjendanud ja halduskohus nõustus sellega. Pakkumuse hinnastamine ja hanke tulemused sõltuvad vahetult sellest, milliste busside kasutamist ATL-i teenindamiseks pakkuja oma pakkumuses lubab. Seetõttu on hanke eesmärgi saavutamiseks ja hanketulemuste manipuleerimise vältimiseks väga oluline tagada, et pakkuja asuks ka reaalselt lepingut nõutud ajal täitma oma pakkumuses märgitud bussidega samaväärsete bussidega, mis õigustab kõrgema sanktsioonimäära ettenägemist. Vastasel korral ei ole võimalik tagada teiste pakkujate võrdset kohtlemist ja läbipaistvust. Hankija hinnangul täidab eesmärki leppetrahv, mille maksimaalne suurus on võrreldav vedaja tasu suurusega. ATL p 10.5 ei kohusta vedajat teostama liinivedu kolme kuu vältel tasuta, kui vedaja otsustab ATL-i üles öelda põhjusel, et tellijal on vedaja ees võlgnevus summas, mis ületab vedaja ühe kuu tasu. Ükski ATL-i säte ei kohusta vedajat osutama teenust mingil perioodil tasuta. ATL p 4.1 kohaselt makstakse vedajale tasu reaalse liiniläbisõidu alusel, millest on tasaarvestuse teel maha arvatud ATL-i alusel rakendatud sanktsioonid. Samuti korrigeeritakse tasu ATL lisa 10 kohaselt ärajäänud ja hilinenud veootste indekseerimise kaudu. Eelkõige reaalse liiniläbisõidu 13(20)

3-20-1202 alusel arvestatud tasust mahaarvatavate sanktsioonide tõttu on vedaja ja tellija lahkarvamused makstava tasu täpse suuruse üle väga sagedased. Täiesti arusaamatu on seisukoht, et kui esineb alus vedaja poolt ATL-i ülesütlemiseks põhjusel, et pooltel on eriarvamus summas, mis vastab vedaja ühe kuu tasule, siis keeldub hankija järgneva kahe kuu jooksul vedajale mistahes tasu maksmast. Kuna sõlmitava hankelepingu kestuseks on 8 aastat, siis on väga tõenäoline, et erinevatel kuudel kogunevad eriarvamused vedaja tasust tehtavate mahaarvamiste ja viiviste üle võivad moodustada kokku kuni vedaja ühe kuu tasu summa (hanke eeldatava maksumuse põhjal ca 150 000 eurot). Kuna ATL on suure avaliku huvi kaitsmiseks vajalik haldusleping, siis on põhjendatud sätestada vedaja poolt lepingu ülesütlemiseks pikem etteteatamise tähtaeg, vältimaks liiniveo katkemist. Kaebaja pakutud 30-päevane tähtaeg ei oleks piisav, et leida ajutise otselepingu konkursiga vedaja nii suure veomahuga ATL-i täitmiseks. Ühelgi vedajal ei ole üldjuhul ootel 16 suurt reisijateveo bussi ega piisaval arvul koormuseta bussijuhte. Samuti peab tellija ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 21 lg 2 kohaselt reeglina tagama vedajale avaliku liiniveo lepingu teenindamiseks ettevalmistusaja vähemalt 3 kuud. Aega võtab ka otselepingu konkursi korraldamine ja mida kiiremini on vedaja sunnitud lepingu täitmisele asuma, seda kõrgemaks kujuneks ilmselt otselepingu hind. Mõeldav ei ole, et hankija peaks n-ö igaks juhuks asuma otselepingu sõlmimist ette valmistama juba siis, kui vedajaga tekivad erimeelsused mistahes tasusummade üle. Otselepingu konkursi saab hankija korraldada vaid siis, kui esineb liiniveo katkemise oht ÜTS § 21 lg 3 p 2 tähenduses, millest saab tõsiseltvõetavalt rääkida siis, kui vedaja on ATL-i üles öelnud. Arusaamatu on väide, et vedaja poolt ATL-i ülesütlemine peaks hankijale olema veelgi paremini ettenähtav kui ATL-i ülesütlemine hankija enda poolt. Kohus leidis õigesti, et 60-päevane etteteatamistähtaeg vedaja poolt ATL-i ülesütlemiseks on proportsionaalne, vastab hankepraktikale ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Hankija ei pea kujundama hankelepingu tingimusi selliselt, et need oleksid pakkujatele võimalikult soodsad ja meelepärased. Vaidlustatud ATL-i punktid on hankija eesmärke silmas pidades sobivad, vajalikud ja mõõdukad ning nende sätestamisel ei ole tehtud ilmseid kaalutlusvigu. Kui tingimused ei ole kaebajale vastuvõetavad, on tal õigus jätta pakkumus esitamata või määrata pakkumuse hind selliselt, et see oleks hanketingimustes sätestatud kohustusi ja riske arvestades piisav. Proportsionaalsus RHS § 3 p-de 1 ja 2 mõttes ei tähenda seda, et hanketingimused peaksid olema pakkujale tingimata vastuvõetavad või lepingupoolte õigused ja kohustused oleksid igal juhul tasakaalus. Hanketingimuste proportsionaalsuse nõue tähendab seda, et hankija ei seaks hanke eset silmas pidades põhjendamatuid piiranguid, mis välistavad ausa ja läbipaistva konkurentsi, ega sätestaks piiranguid ilma mõistliku põhjuseta. Kui hankija kehtestatud lepingutingimused on kõigi potentsiaalsete pakkujate jaoks ühtmoodi ebasoodsad või ebameeldivad, võivad need olla küll ebaotstarbekad, kuid ei anna pakkujale õigust nõuda nende muutmist. Sel juhul riskib hankija sellega, et ühtki pakkumust ei esitata või on esitatud pakkumused hinnaga, mis ületab oluliselt hanke eeldatavat maksumust (vt lahendid haldusasjas nr 3-18-752).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-1202 või kehtestada põhjendamatult piiravaid hanketingimusi. Hankijal on siiski hanketingimuste kehtestamisel avar kaalutlusruum ning VAKO ja kohtute kontroll selle üle on piiratud. Eelkõige saab kohus kontrollida, et hankija kehtestatud tingimused ei oleks ilmselgelt asjakohatud või meelevaldsed. Hankija märgib õigesti, et hanketingimused, mis on kõigile potentsiaalsetele pakkujatele ühtmoodi ebasoodsad või ebameeldivad, kuid mille kehtestamiseks on hankijal olnud asjakohane ja mõistlik põhjus, võivad küll olla ebaotstarbekad, kuid see ei anna pakkujale veel õigust nõuda tingimuste muutmist. Asjas ei ole esitatud väiteid, et mõni vaidlusalustest hankelepingu tingimustest kohtleks potentsiaalseid pakkujaid mingil põhjusel ebavõrdselt. Piirangute eeldatav mõju on kõigi potentsiaalsete pakkujate jaoks samaväärne. ATL p-d 9.8 ja 9.13

15(20)

3-20-1202 pruugiks kaugeltki tähendada sanktsioonide kiiremat rakendamist ja oleks seejuures märksa vähem selge.

3-20-1202 oluliselt kõrgemat A-busside liinikilomeetri hinda (mille eest antakse kuni 10 hindepunkti), kuid märkimisväärselt madalamat B-busside liinikilomeetri hinda (mille eest antakse kuni 85 hindepunkti) ja lubab kasutada vaid metaangaasil töötavaid B-busse (mille eest antakse lisaks kuni 5 hindepunkti), plaanimata samas B-busse tegelikult üldse kasutusele võtta. Riigihanke alusdokumendid näevad ette, et kuni vedaja kasutab ATL-i täitmiseks kasvõi ühte A-bussi, makstakse vedajale toetust A-bussi kohta pakkumuses esitatud liinikilomeetri hinna alusel. Seega tuleb hanketingimustega välistada, et pakkujale võiks olla kasulikum jätta B-bussid üldse kasutusele võtmata ja rajada oma pakkumus võimalikult kõrgele A-busside liinikilomeetri hinnale. Piisava suurusega leppetrahvi sätestamine B-busside kasutusele võtmisega viivitamise eest on selleks iseenesest asjakohane meede.

3-20-1202

ATL p 10.5

3-20-1202 alusel lõpetati, ei oleks ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud, sest hankija nõustus nende punktide muutmisega koheselt ning sellekohased põhjendused moodustavad vaid marginaalse osa vaidlustusmenetluses esitatud hankija seisukohtadest.

19(20)

3-20-1202

(allkirjastatud digitaalselt)

20(20)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.