XX kaebus nõuetega tühistada Tallinna Vangla 26.03.2019 otsus nr 5-8/19/7973-2 ja selle suhtes tehtud Tallinna Vangla 23.05.2019 vaideotsus nr 515/19/75-2 ning kohustada Tallinna Vanglat lahendama kaebaja 15.03.2019 avaldus uuesti; tühistada Tallinna Vangla 26.03.2019 otsus nr 5-11/19/7951-2 ja selle suhtes tehtud Tallinna Vangla 22.05.2019 vaideotsus nr 5-15/19/76-2 ning kohustada Tallinna Vanglat lahendama kaebaja 15.03.2019 avaldus uuesti
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Matis Rüütel
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 05.02.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Tallinna Vangla taotlus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
2.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 05.02.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-1165 muutmata.
3.Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.08.2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-19-1165 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (kaebaja) esitas 15.03.2019 Tallinna Vanglale taotluse (registreeritud 18.03.2019 taotlusena nr 5-8/19/7973-1) spordisaali kasutamiseks või koridoris paiknevate spordivahendite kasutamiseks. Lisaks taotles kaebaja võimalust pikaajaliseks kokkusaamiseks oma lähedastega (ema, õde, lapse ema, laps) suhtlemiseks ning peresidemete säilitamiseks. Tallinna Vangla jättis 26.03.2019 otsusega nr 5-8/19/7973-2 taotluse ning 23.05.2019 vaideotsusega nr 5-15/19/75-2 vaide rahuldamata.
2.Kaebaja esitas 15.03.2019 Tallinna Vanglale ka teise taotluse (registreeritud 18.03.2019 taotlusena nr 5-11/19/7951-1) pikaajaliseks kokkusaamiseks oma lapse emaga, lapsega ja emaga. Tallinna Vangla tagastas taotluse läbivaatamatult ning jättis 22.03.2019 vaideotsusega nr 515/19/76-2 vaide rahuldamata.
3.XX esitas 21.06.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõuetega tühistada Tallinna Vangla 26.03.2019 otsus nr 5-8/19/7973-2 ja selle suhtes tehtud Tallinna Vangla 23.05.2019 vaideotsus nr 5-15/19/75-2 ning kohustada Tallinna Vanglat lahendama kaebaja 15.03.2019 avaldus (registreeritud 18.03.2019 nr 5-8/19/7973-1) uuesti; tühistada Tallinna Vangla 26.03.2019 otsus nr 5-11/19/7951-2 ja selle suhtes tehtud Tallinna Vangla 22.05.2019 vaideotsus nr 5-15/19/76-2 ning kohustada Tallinna Vanglat lahendama kaebaja 15.03.2019 avaldus (registreeritud 18.03.2019 nr 5-11/19/7951-1) uuesti. Kaebaja on vahistatu staatuses olnud juba umbes kolm aastat, olles sellega analoogses olukorras vabaduskaotuslikku karistust kandvate isikutega. Samas koheldakse kaebajat neist erinevalt, sest tema suhtes kohalduvad rangemad kinnipidamistingimused. Tagatud ei ole sportimisvõimalused ning vangla on keeldunud pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisest pereliikmetega. Seeläbi on vangla rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 8. Spordisaali ja spordivahendite kasutamise piirang on ebaproportsionaalne. Kaebaja suhtes kehtestatud uurimisasutuste ja prokuratuuri poolsed piirangud lõppesid pool aastat peale vahistamist. Seega on arusaamatu, mida ja milleks veel piiratakse. Kaebajal ei võimaldata kasutada ka jalutusboksis ja eluosakonna sektoris olevaid spordivahendeid. Nende kasutamine on lubatud üksnes süüdimõistetutele. Vahistatute jalutusboksid on väga väikesed ning tihti ka märjad ja mustad. Seal ei saa joosta ega trenni teha. Kambris ei ole selle väiksuse tõttu
2(6)
3-19-1165 võimalik spordiga tegeleda. Sportimisvõimaluste puudumise ja 23 h väikeses ruumis viibimise tõttu on kaebajal tekkinud mitmed terviseprobleemid.
4.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Vahistatu saab tegeleda võimlemisharjutustega nii oma kambris kui ka jalutusboksis värske õhu käes. Piirangud tulenevad vahistatute suhtes kehtivast eraldi hoidmise printsiibist. Samaaegselt vahistatuga ei saa spordisaali ega üksuse piires vabalt liikuma lasta teisi vange. Igas jalutusboksis on olemas pink, mis sobib kõrgenduseks harjutuste tegemisel. Samuti on vahistatu kambris olemas mööbliesemed, mida saab harjutuste tegemisel kasutada.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 05.02.2020 otsusega kaebuse osaliselt. Halduskohus tühistas vangla 26.03.2019 otsuse nr 5-8/19/7973-2 ja selle suhtes tehtud 23.05.2019 vaideotsuse pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise osas; samuti tühistas halduskohus Tallinna Vangla 26.03.2019 otsuse nr 5-11/19/7951-2 ja selle suhtes 22.05.2019 tehtud vaideotsuse. Kohus kohustas vanglat uuesti läbi vaatama kaebaja taotlusi seoses pikaajaliste kokkusaamistega. Sportimist puudutavas osas jäi kaebus rahuldamata. Kaebaja oli vahistatu staatuses 22.08.2016‒07.11.2019, pärast mida jõustus kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev otsus kriminaalasjas nr 1-17-1676. Seega oli kaebaja avalduste esitamise ajal vahistatu. Vaidlust ei ole selles, et vahistatuna oli kaebaja enamasti 23 tundi lukustatud kambris ning üheks tunniks sai ta minna jalutuskäigule vabas õhus jalutusboksis. Alates 20.02.2017 ei kehti kaebaja suhtes prokuratuuri poolt seatud suhtlemispiiranguid. Vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Tulenevalt VangS § 90 lg-st 1 kohaldatakse kinnipeetavatele kehtivaid sätteid eelvangistuses olijatele erisustega. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Vanglateenistus on kohustatud võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine (VangS § 90 lg 5). Vahistatul võimaldatakse soovi korral viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Eeltoodud regulatsioon välistab sisuliselt nii spordisaali kasutamise võimaldamise kui ka vangla koridoris asuva spordiinventari kasutamise, sest vahistatut tuleb hoida ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a jalutuskäigul viibimise aeg. Eeltoodu osas ei tulene erisusi ka vangla sisekorraeeskirjast või Tallinna Vangla kodukorrast. Asjaolu, et kaebajal puudub spordisaali ja koridoris olevate spordivahendite kasutamise võimalus, on seega tingitud asjaolust, et ta viibib vanglas vahistatuna. VangS § 55 lg 1 kooskõlas VangS § 90 lg-ga 1 sätestab ka vahistatud isikule kehakultuuriga tegelemise võimaluse, kuid seejuures tuleb arvestada vahistatu üldiste piirangutega, milleks muu hulgas on ka liikumispiirang, mis kohustab vahistatut hoidma 23 tundi lukustatud kambris. VangS § 55 lg-st 1 tuleneb üksnes üldine õigus kehakultuuriga tegelemiseks. Vanglal puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalust. Kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega. Sama põhimõte kehtib vahistatu suhtes. Seega oli vangla keelduv otsus õiguspärane. VangS § 55 lg-s 2 ettenähtud jalutuskäik vabas õhus on oma olemuselt võimalus sportimiseks vabas õhus, sest kinnipeetaval ei ole jalutuskäigu ajal keelatud kehakultuuriga tegeleda. Ka kaebajal oli võimalus teha võimlemis- ja venitusharjutusi. Arvestades aga, et vahistatute jalutusboksid on väiksemad kinnipeetavate omadest ja seal puuduvad spordivahendid, tuleks 3(6)
3-19-1165 vanglal arvestada pikaaegselt vahistatu staatuses olnud isikute erandlikku olukorda ja kaaluda sellistele isikutele spordivahendite kasutamise tagamist vähemalt jalutuskäigu ajaks vastavalt vangla võimalustele kasvõi mõned korrad nädalas. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-5-10 leidnud, et Euroopa vanglareeglistiku (EVR) p 27.1 järgi peab igale vangile iga päev võimaldama vähemalt ühe tunni sportimist värskes õhus. EVR p-s 27.3 märgitakse, et õigesti organiseeritud tegevus füüsilise vormi edendamiseks ning küllaldaste sportimis- ja meelelahutusvõimaluste tagamiseks moodustab vanglarežiimi lahutamatu osa. Ka CPT (Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee) on rõhutanud värskes õhus sportimise olulisust. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-95-08 leidnud, et kehakultuuriga tegelemise võimalus peab vanglas olema võimalikult lähedane EVR-s sätestatule ning vanglal on kohustus selgitada ja tõendada, miks ei ole EVR-s seatud eesmärkide järgimine võimalik. Vastustajal tuleb eeltoodud põhimõtetest juhinduda ka vahistatute, eriti pikaajaliselt vahistatu staatuses olevate kinnipeetavate kinnipidamisel. Absoluutne liikumis- ja suhtlemisvabaduse keeld vahistatutele on oluline piirang, kuid VangS § 90 lg 3 esimeses lauses ning lg-s 5 sätestatud piirangud on õiguspärased. Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud, sest vahistatud ja süüdimõistetud ei ole võrreldavad grupid. Arvestades vahistamise eesmärke, ei ole piirangud ka ebaproportsionaalsed. VangS ei reguleeri kriminaalmenetluse käiku ning vanglateenistusel puudub asjatundlikkus hindamaks, kas ja kuivõrd kujutab konkreetne vahistatu endast ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele. Otsuse tegemise ajal ei ole kaebaja enam vahistatu staatuses ning ta saab spordivahendeid kasutada süüdimõistetutele ette nähtud ulatuses.
6.XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 05.02.2020 otsus tühistada osas, millega kaebus jäi rahuldamata. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. Vangla poolt seatud piirangud on arusaamatud, sest prokuratuur võttis kõik piirangud maha juba 20.02.2017. Vangla püüdis kaebajat survestada. Spordiga polnud võimalik tegeleda 3 aastat 4 kuud ja 10 päeva. Samas soovitab CPT välja töötada meetmed, et pakkuda kambrivälist tegevust ka eelvangistuses olevatele isikutele. Kitsendustega rikuti EIÕK artikleid 3, 14, 18. Vanglal oli võimalik paigaldada spordivahendid ka vahistatute jalutusboksidesse, kuid seda ei tehtud.
7.Tallinna Vangla nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta HKMS § 190 alusel läbi vaatamata. Kaebaja suhtes jõustus 07.11.2019 süüdimõistev kohtuotsus ning talle ei kehti enam vahistatu regulatsioon. Seega ei saa tehtav kohtuotsus tema õigusi enam mõjutada (HKMS § 187 lg 3 p 6).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Tallinna Vangla taotlus jätta apellatsioonkaebus HKMS § 190 lg 1 alusel läbi vaatamata, ei ole põhjendatud. Vastustaja on viitega HKMS § 187 lg 3 p-le 6 leidnud, et kuna kaebaja ei ole enam vahistatu, ei saa sportimisvõimaluste osas tehtud otsus enam kaebaja õigusi või kohustusi mõjutada.
4(6)
3-19-1165 Õige on see, et apellatsioonkaebuse ja kaebuse rahuldamise korral ei saaks ringkonnakohus enam vastustajat kohustada kaebaja 15.03.2019 avaldust uuesti lahendama, sest otsuse tegemise ajal saab kaebaja sportida teiste kinnipeetavatega võrdsel määral. Samas on küsimus, kas vahistatuna piirati kaebaja sportimisvõimalusi õiguspäraselt, kaebaja jaoks jätkuvalt aktuaalne. Kohtul on võimalik tuvastada vastustaja tegevuse õigusvastasus. Kaebaja on 13.05.2020 menetlusdokumendis selgitanud, et kaebuse rahuldamisel korral on tal võimalik tervikuna tagasi saada riigilõiv, samuti on võimalik kahju hüvitamise taotluse esitamine tulevikus. HKMS § 45 lg 2 sätestab, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Nimetatud piirang ei ole praeguses olukorras asjakohane, sest puudutab kaebeõiguse olemasolu, mida hinnatakse kaebuse esitamise aja seisuga. Kaebuse esitamise ajal oli kaebaja vahistatu staatuses.
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Vanglale 15.03.2019 taotluse esitamisel viibis kaebaja eelvangistuses. VangS § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Vanglateenistus on kohustatud võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine (VangS § 90 lg 5). VangS § 55 lg 1, mis näeb kinnipeetavale ette võimaluse kehakultuuriga tegelemiseks, kehtib eelvangistuse regulatsiooni erisusi silmas pidades (VangS § 90 lg 1). Lisaks VangS § 90 lg-s 3 nimetatud töötamisele ja õppimisele on kohtupraktikas tunnustatud vahistatu õigust jalutuskäigule värskes õhus vähemalt üks tund päevas (VangS § 55 lg 2). Eelnevat silmas pidades nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et ka vahistatutel on subjektiivne õigus võimalusele tegeleda kehakultuuriga, kuid selle õiguse tagamisel peab vanglateenistus järgima eraldihoidmise printsiipi – eraldi tuleb hoida nii kinnipeetavaid ja vahistatuid (VangS § 12 lg 1 p 3) kui ka eri kambritesse paigutatud vahistatuid (VangS § 90 lg 5).
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et vahistatul ei ole sarnaselt kinnipeetavale õigust nõuda spordisaali kasutamist, tema soovitud spordiinventari muretsemist või võimalust harrastada talle meelepärast spordiala. Kehakultuur seisneb eelkõige sportlikes harjutustes ning neid on võimalik teha ka nt jalutusboksis. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et jalutusboks oleks nii suur, et seal oleks võimalik ka joosta.
12.Asjakohane ei ole kaebaja väide, et prokuratuur võttis tema suhtes sätestatud piirangud maha juba 20.02.2017. Piirangud on seotud eelkõige kaebaja vanglavälise suhtlemisega. Ka pärast piirangute lõppu peab vastustaja vangla sees tagama eraldihoidmise printsiibi täitmise. Nii oleks vanglal võimalik lubada koridoris olevat spordiinventari või spordisaali korraga kasutama ainult ühes kambris viibivad vahistatud. Kuna asjade selline korraldamine on usutavasti liiga ressursimahukas ja sportlikke harjutusi saab teha ka jalutusboksis või kambris, on vangla 26.03.2019 otsus ja 23.05.2019 vaideotsus õiguspärased. Kaebajal ei olnud spordiga tegelemine 3 aastat, 4 kuud ja 10 päeva keelatud. Piiratud olid üksnes tema valikud, millise spordialaga tegeleda. Asjaolu, et jalutusboksis on ainult istepink, mitte aga spetsiifilisi spordivahendeid, ei tähenda, et sportlike harjutuste tegemine oli välistatud.
5(6)
3-19-1165
13.Kaebajat pole piinatud, alandavalt koheldud ega diskrimineeritud (EIÕK art-d 3 ja 14). Asjaolu, et kaebaja oli eelvangistuses enam kui kolm aastat, ei kohustanud vanglat kohtlema teda võrdselt kinnipeetavatega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vahistatud ja süüdimõistetud ei ole võrreldavad grupid. Kuigi kaebaja oli nn pikaajaline vahistatu, pidi vangla jätkuvalt järgima eraldihoidmise printsiipi. Kaebaja eelvangistuse pikkus ei sõltunud vangla tegevusest.
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.