3-19-2282 X kaebus Tartu Vangla 4. oktoobri 2019. a käskkirja nr 6-2/648 Haldusasi ja Tartu Vangla 4. oktoobri 2019. a otsuse nr 6-5/193-1 tühistamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus.
2.Tühistada Tartu Vangla 4. oktoobri 2019. a käskkiri nr 6-2/648 ja Tartu Vangla 4. oktoobri 2019. a otsus nr 6-5/193-1.
3.Jätta riigilõiv (30 eurot), mille tasumisest on kaebaja menetlusabi korras vabastatud, riigi kanda.
4.Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda.
5.Asendada kohtuotsuse avaldamisel füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25. mail 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vanglas kinnipeetavana viibiv X (edaspidi kaebaja) esitas 4. detsembril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla peale. Kaebusest ja Tartu Vangla poolt 9. detsembril 2019 kohtule edastatud dokumentidest nähtub, et kaebaja kandis karistust Tartu Vangla avavangla üksuses kuni 4. oktoobrini 2019, mil ta distsiplinaarkorras karistamise tõttu paigutati karistuse kandmise jätkamiseks ümber vangla kinnisesse osakonda.
2.Kaebajat karistati Tartu Vangla 4. oktoobri 2019. a käskkirjaga nr 6-2/648 noomitusega. Käskkirja kohaselt valdas ta 8. septembril 2019 ajavahemikus 12.30-12.40 avavanglas keelatud eset, mille tõi kirikust tulles vanglasse sisse, rikkudes sellega vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 641. Selles normis on sätestatud kinnipeetavale vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu. Käskkirjas kajastatud kaebaja selgituste kohaselt andis ta kirikust tulles enne läbiotsimist oma rahakoti kinnipeetav Y kätte ja pärast läbiotsimist sai rahakoti temalt tagasi. Rahakotis olevat olnud raha, mille ta võttis kirikusse kaasa. Kaebaja tunnistas oma süüd rahakoti peitmises. Teabe- ja uurimisosakonna juhatajalt laekus info, et 8. septembril 2019 tuuakse kinnipeetavate poolt kirikust tulles avavanglasse keelatud suitsetamistarbeid. Distsiplinaarmenetluse protokollis on jõutud järeldusele, et ese mida avavanglasse sisse „smugeldati“, ei saanud olla rahakott, vaid tõenäolisemalt midagi sellist, mille sattumist läbiotsimisse välditi (midagi keelatut). Sama päeva õhtul avastati kolm kinnipeetavat WC-s suitsetamas. Kaebaja pani käskkirja kohaselt distsiplinaarsüüteo tunnustele vastava teo toime teadlikult/tahtlikult (mitte ettevaatamatusest). Teadmata päritoluga eseme salaja vanglasse toimetamine avastati käskkirja kohaselt kaamera salvestuse vaatlusega. Vanglas keelatud eseme valdamisega ja vanglasse toimetamisega seatakse käskkirja kohaselt ohtu vangla üldine julgeolek ja vanglas viibivate isikute tervis ning elu.
3.Tartu Vangla 4. oktoobri 2019. a otsusega nr 6-5/193-1 on kaebaja ümber paigutatud avavanglast kinnisesse vanglasse. Vangla tugines vangistusseaduse (VangS) § 21 lg-le 1 ning põhjendas otsust sellega, et kinnipeetav on keelatud eset vallates ja vanglasse toimetades pannud toime distsipliinirikkumise, mis viib vangla veendumusele, et ta ei suuda edaspidi avavanglas õiguskuulekalt käituda ja võib ka uusi rikkumisi toime panna.
4.Kaebaja on 4. oktoobri 2019. a käskkirja ja otsuse vaidlustanud vaidemenetluses, paludes haldusaktid tühistada ja taastada endine olukord. Tartu Vangla jättis 21. novembri 2019. a vaideotsusega nr 1-11/352-2 kaebaja vaided rahuldamata.
5.Halduskohtule esitatud kaebuse ning 19. detsembril 2019 esitatud täpsustuse järgi palub kaebaja tühistada Tartu Vangla 4. oktoobri 2019. a käskkirja nr 6-2/648 ja Tartu Vangla 4. oktoobri 2019. a otsuse nr 6-5/193-1. Kohus võttis kaebuse 23. detsembri 2019. a määrusega menetlusse. Vastustaja esitas vastuse kaebusele 20. jaanuaril 2020 ning tutvustas täiendavat tõendit 28. jaanuaril 2020. Kohus määras 10. märtsi 2020. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas täiendava kirjaliku seisukoha 23. märtsil 2020. Tartu Ringkonnakohus on jätnud rahuldamata kaebaja määruskaebused, millega ta vaidlustas halduskohtu poolt tõenditele osaliselt juurdepääsu piiramist (19. veebruari 2020. a määrus) ning esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmist (26. veebruari 2020. a määrus).
2(11)
3-19-2282
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja palub tühistada käskkirja, millega talle määrati distsiplinaarkaristus, ning otsuse, millega ta viidi avavanglast üle vangla kinnisesse osakonda. Kaebaja väidab järgmist.
6.1.Vastustaja on liitnud kaebaja eraldi esitatud vaided kokku. Vaideotsusel puudub vaidlustamisviide.
6.2.Kaebaja distsiplinaarkaristuse käskkiri on ebaõige järgmistel põhjustel. 6.2.1.Vangla on rikkunud kaebaja õigust olla ära kuulatud. Kaebaja ei tea isegi, millise VSkE § 641 punkti järgi talle süüdistus esitati ning tal puudus ülevaade olukorrast. Ametnik ütles suusõnaliselt, et kaebaja kas tõi tubakatooteid, mälukaarte või narkootikume.
6.2.2.Kaebaja tegevus ei olnud vastuolus seadusega. Vangla on teoorias tunnistanud, et raha ja rahakoti võtmine kirikusse on lubatav, kuid praktikas tegi ametnik varem selle kohta ettekande. Vangla pole kogunud vajalikke tõendeid.
6.2.3.Kaebaja ei suitseta, mistõttu tal puudus motiiv suitsude vanglasse toomiseks.
6.2.4.Vangla on seisukohal, et kui kellegi kohta on salajase koostöö teade, on karistuse kandmine avavanglas välistatud.
6.2.5.C on tunnistanud süüd suitsude vanglasse toimetamisel, kuid vangla on selle kui olulise tõendi jätnud arvestamata. Suitse võivad vanglasse tuua ka vanglaametnikud, kellel võimaldatakse suitsetamist. 6.2.6 Vangla on toimunut korduvalt erinevalt kirjeldanud. Seetõttu on kaebajal end väga keeruline kaitsta. Kui kohus tuvastab videosalvestiselt kaebaja süü, tuleb sellega leppida.
6.3.Distsiplinaarkaristuse tõttu on otsustatud kaebaja viia kinnisesse osakonda, kust tal puudub võimalus tööl käia ja oma invaliidist ema aidata (tal kord kuus abiks käia).
6.4.Täiendavas kirjalikus seisukohas rõhutab kaebaja, et tal ei võimaldatud käskkirja nr 62/648 andmisel vastuväiteid esitada, mistõttu on see käskkiri tühine ning järelikult ka otsus nr 65/193-1. Kaebaja süü tõendamiseks ei ole ühtegi otsest tõendit. Kaebaja ei pea tõendama enda süütust, vaid vangla peab tõendama süüd.
Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised põhjendused.
7.1.Üksuse juhile hakkas 2019. a augustikuu viimase nädala (35. nädal) paiku laekuma infot avavangla teises eluosakonnas suitsetamise kohta ning avaldati nii suitsetavate kinnipeetavate kui ka sigarettide vanglasse toimetamisega seotud isikute nimed. Laekunud info kohaselt olid sigarettide avavanglasse toimetajateks avavangla teises eluosakonnas paiknevad kinnipeetavad, sh kaebaja. Teabe- ja uurimisosakonna juhataja andis peavalvekesksusele 8. septembril 2019 teada, et sel päeval kirikust tulles toimetavad kinnipeetavad suitsetamistarbeid avavanglasse. Teave edastati avavangla ametnikele, kuid sellele vaatamata ei andnud kinnipeetavate lahtiriietumisega läbiotsimised tulemusi. Sama päeva õhtul tabas valvur avavangla teise osakonna WC-s kolm kinnipeetavat suitsetamas. Suitsetajateks olid peamiselt samad kinnipeetavad, kelle kohta oli üksuse juhile teavet antud. Seega oli vanglale ilmne, et kinnipeetavatel õnnestus siiski sel päeval suitsetamistarbeid eluosakonda toimetada.
7.2.Vangla valvekaamera salvestist 9. septembril 2019 vaadeldes märkasid vanglaametnikud, et kolme kinnipeetava koostöös püütakse vältida mingi eseme läbiotsimisse ja seeläbi ametnike valdusesse sattumist (vt otsuse põhjendused p 14).
3(11)
3-19-2282
7.3.Distsiplinaarmenetluse protokollis on menetleja veenvalt põhjendanud, miks ei ole kinnipeetava väited rahakoti varjamise kohta usutavad.
7.4.Vaatamata sellele, et vanglal ei õnnestunud keelatud eset leida, on vangla veendumusel, et tegemist oli VSkE § 641 alusel kinnipeetavale keelatud esemetega. Arvestades, et vanglale oli laekunud teave, et just sel päeval püüavad kinnipeetavad kirikust tulles toimetada avavanglasse suitsetamistarbeid, et suitsetamistarvete vanglasse toimetamisega tegelevad just kaebaja ja teised kaks teates nimetatud isikut ning et samal päeval avastati ka avavanglas kinnipeetavad suitsetamas, on menetluse käigus kogutud tõendite pinnalt põhjendatult järeldatud, et 8. septembril 2019 toimetasid kolm kinnipeetavat (sh kaebaja) avavanglasse keelatud esemetena suitsetamistarbeid. Suitsetamistarbed on aga VSkE § 641 punkti 31 järgi kinnipeetavatele keelatud.
7.5.Vastustaja ei nõustu etteheidetega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest 10. septembril 2019. Teates on piisava selgusega kirjeldatud juhtumit ja normi, mille rikkumist kaebajale ette heidetakse. Kaebaja 9. ja 10. septembril 2019 antud selgitustest ei ilmne, nagu ei saaks kaebaja aru, mille kohta temalt selgitusi soovitakse. Jääb ka arusaamatuks, milles seisneb kaebaja arvates teo erinev kirjeldus.
7.6.Kaebajale tutvustati 2. oktoobril 2019 distsiplinaarmenetluse protokolli, millele oli võimalik esitada vastuväiteid ja arvamusi. Asjaolu, et kaebaja seda ei teinud, ei tähenda võimaluse puudumist. Distsiplinaarmenetluse protokollist nähtuvad kõik menetluse käigus kogutud tõendid, nende sisu ja vangla hinnang neile, samuti põhjendused, miks vangla arvates oli tegemist suitsetamistarvetega. Jääb ebaselgeks, kuidas oleks kaebaja paremini saanud realiseerida õigust esitada vastuväiteid, kui distsiplinaarmenetluse protokollis oleks välja toodud konkreetne VSkE § 641 punkt. Kaebaja ise on selgitanud, kuidas tema arvates satuvad vanglasse suitsetamistarbed. Vanglale jääb arusaamatuks kaebaja seisukoht, et vastuväidete esitamiseks peab olema 24 tundi.
7.7.Kaebajat ei karistatud distsiplinaarkorras mitte raha või rahakoti kirikusse kaasa võtmise eest, vaid et ta koos teiste kinnipeetavatega toimetas avavanglasse keelatud esemeid. Kinnipeetavatel puudus igasugune eluliselt usutav ja loogiline põhjus varjata rahakotti ametnike eest. Seega pole usutavad ka kaebaja ning Y vastavad ütlused. Puudub seos praeguse juhtumi ja kaebaja poolt võrdluseks toodud vaidlusega, kus kinnipeetavale määrati karistus raha kirikusse kaasavõtmise eest.
7.8.Kaebaja seisukoht, et suitsetamistarbeid võivad vanglasse tuua vanglaametnikud, on paljasõnaline ja oletuslik.
7.9.Asjaolu, et kaebaja ise ei suitseta, ei välista motivatsiooni talle ette heidetud tegu toime panna. Selleks võib olla erinevaid põhjuseid, nt kasu saamine või sund.
7.10.Puudub tõend, mis kinnitaks, et kinnipeetav C on tunnistanud sigarettide vanglasse toimetamist. Isegi sellise väite tõendamine ei välista, et teised kinnipeetavad võivad sama teha. 7.11.VangS § 21 lg 1 annab vanglale õiguse kaaluda kinnipeetava avavanglast tagasi kinnisesse vanglasse ümberpaigutamist, kui kinnipeetav ei täida vangistust reguleerivate õigusaktide nõudeid või paneb toime uusi õigusrikkumisi. Kaebajat karistati vanglasse keelatud eseme toimetamise eest. Käskkirjas on põhjendatud, miks vastustaja otsustas paigutada kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks tagasi kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava õiguskuuleka käitumise hindamisel arvestatakse kõiki vanglale teadaolevaid asjaolusid. Käesoleval juhul ei paigutatud kaebajat tagasi kinnisesse vanglasse mitte seetõttu, et tema kohta oli koostatud
4(11)
3-19-2282
kaastööteade, vaid et kaebaja jätkas avavanglas rikkumiste toimepanemist. Kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid tema ümberpaigutamisele.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega käskkirja, millega talle määrati distsiplinaarkaristus, ning otsuse, millega, arvestades distsiplinaarkorras karistamist, paigutati ta ümber avavangla osakonnast vangla kinnisesse osakonda. Kohus käsitleb esmalt kaebaja väiteid seoses vaidemenetlusega (I), lahendab seejärel distsiplinaarkaristuse käskkirja (II) ning kinnisesse eluosakonda paigutamise otsuse (III) tühistamise nõude ja lahendab menetluslikud küsimused (IV). I
9.Vastuseks kaebaja väidetele vaidemenetluse ja vaideotsuse (mida kaebaja ei ole eraldi nõudega vaidlustanud) kohta märgib kohus järgmist.
9.1.Vaideotsust ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et vastustaja on kaebaja kaht eraldisesivat vaiet lahendanud ühes menetluses ühe vaideotsusega. Haldusmenetluse normidest sellist võimalust otsesõnu ei tulene, kuid seadus ka sellist menetlust ei keela. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Seega ei ole omavahel olemuslikult seotud ja ajaliselt lähestikuste ning sarnastel tõenditel tuginevate vaiete lahendamine ühes menetluses iseenesest õigusvastane. Kohtul puudub põhjus arvata, et vastustaja oleks vaideid eraldi lahendades jõudnud teistsugustele lõppjäreldustele.
9.2.HMS § 86 lg 2 kohaselt peab küll vaideotsus sisaldama selgitust halduskohtule kaebuse esitamise kohta. Sarnaselt HMS § 57 lg-tes 2 ja 3 haldusakti vaidlustamisviite kohta sätestatule ei mõjuta ka vaidlustamisviite puudumine vaideotsuses akti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi. Vaidlustamisviite puudumist võib pidada akti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest. Praegusel juhul on kaebaja eeldanud, et vaidlustamisviite puuudmisest hoolimata on tal õigus kohtusse pöörduda. Kaebaja on kaebuse tühistamisnõuetega esitanud 30-päevase tähtaja jooksul vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-le 2. Seega ei ole vaidlustamisviite puuudmine mõjutanud kaebaja võimalust oma õigusi kaitsta. II
10.Vaidlustatud 4. oktoobri 2019. a käskkirja nr 6-2/648 kohaselt on kaebaja toime pannud järgmise distsiplinaarrikkumise: „08.09.2019 ajavahemikus 12.30-12.40 valdas avavanglas keelatud eset, mille smugeldas kirikust tulles vanglasse sisse, rikkus sellega vangla sisekorraeeskirja § 641, milles on sätestatud keelatud esemete ja ainete loetelu, mille valdamine Vanglas on kinnipeetavale keelatud“ (tl 27).
11.Kaebaja on esmalt seisukohal, et vangla on selle käskkirja andmisel rikkunud tema õigust olla ära kuulatud – kaebaja väitel polnud teada, millise VSkE § 641 punkti alusel talle süüdistus esitati, ning tal puuudus ülevaade olukorrast. Kaebaja sõnul on ametnik talle vaid suuliselt öelnud, et ta tõi vanglasse kas tubakatooteid, mälukaarte või narkootikume.
11.1.Kohus nõustub kaebajaga, et ei vaidlustatud käskkirjas (tl 27-28), distsiplinaarmenetluse protokollis (tl 10-12), distsiplinaarmenetluse alustamise teates (tl 15) ega vaideotsuses (tl 3536) pole vastustaja viidanud VSkE § 641 keelatud esemete ja ainete loetelu konkreetsele punktile. Läbivalt on kaebajale süüks arvatud keelatud eseme omamist, seda eset täpsustamata.
5(11)
3-19-2282
11.2.Kaebaja väidab ärakuulamiskohustuse rikkumist vanglaametnike poolt. Kohtu hinnangul ei ole aga kaebajal olnud takistatud anda selgitusi vastustaja kirjeldatud sündmuste kohta (kaebaja 9. ja 10. septembri 2019. a seletused, tl 18 ja 19; vastuväited distsiplinaarmenetluse protokollile, tl 12). Selgituste ja vastuväidete esitamist ei saanud täielikult takistada ka asjaolu, et vastustaja polnud täpsemalt määratlenud, millise keelatud eseme vanglasse toomist ta kaebajale süüks arvab. Kaebaja on saanud seletustes esitada oma vastuväited, et pole toonud vanglasse keelatud esemeid, sh suitsetamistarbeid. Seega ei saa vaidlustatud käskkirja nr 62/648 pidada õigusvastaseks ärakuulamiskohustuse rikkumise tõttu.
12.Kohtupraktika on tunnustanud vangla ulatuslikku kaalumisruumi esemete keelamisel ja neist lähtuva võimaliku ohu hindamisel, sh arvestades vanglaolustiku eripära (nt Riigikohtu 25. oktoobri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-12, p 14 ning seal viidatud lahendid). Vaidlust ei ole iseenesest selle üle, et suitsetamistarbed ja süütamisvahendid on vanglas kinnipeetavatele keelatud esemeteks ning nende omamine ja üleandmine on distsiplinaarsüüteona karistatav. Kaebaja on seisukohal, et talle ette heidetud tegu – keelatud esemete toomine vanglasse – ei ole aga tõendatud ning vastustaja pole välja selgitanud, milline oli keelatud ese, mille sissetoomises teda süüdistatakse.
13.Asjas kogutud tõenditest ilmneb, et vastustaja on tuginenud vanglale 2019. a augustikuu viimasel nädalal laekunud teabele, et avavangla teises osakonnas suitsetatakse. Üksuse juhile avaldati nii suitsetavate kinnipeetatvate kui ka võimalike sigarettide vanglasse toimetajate nimed, sealhulgas ka kaebaja nimi. Teabe- ja uurimisosakonna juhatajalt laekus info, et 8. septembril 2019 kirikust tulles toimetavad kinnipeetavad suitsetamistarbeid avavanglasse. Laekunud teabest hoolimata ei avastanud vanglaametnikud kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimisel tema juurest keelatud esemeid. Avastades sama päeva õhtul avavangla teise osakonna tualetis kolm kinnipeetavat suitsetamas, pidas vangla ilmseks, et kinnipeetavatel (sh kaebajal) õnnestus sel päeval siiski suitsetamistarbeid eluosakonda toimetada.
14.Distsiplinaarmenetluse protokolli (tl 10-12), millele vastustaja osundab ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas, kohaselt nähtub kogutud materjalidest, et kolm kinnipeetavat (sh kaebaja) toimetavad 8. septembril 2019 avavanglasse midagi sellist, mille sattumist läbiotsimisse välditakse. Valvekaamera salvestiste vaatluseprotokollides (tl 14 ja 24), millele vastustaja karistust määrates viitab, on kirjeldatud järgmine tegevus. Y võtab enne Xi läbiotsimisele minekut Xi käest mingi eseme ja liigub fuajees pingile istuma D kõrvale. Pingil istuv Y sätib endale midagi selja taha, lükates selle mõne hetke pärast D külje alla, D vaatab sinna suunda, kuhu Y mingi eseme lükkab. Läbiotsimisruumist väljuv X liigub läbiotsimata Y juurde, kes annab talle üle mingi eseme ja X liigub trepikotta ning sealt edasi osakonda. Kirjeldatud tegevus nähtub ka kohtule esitatud turvakaamera salvestiselt (tl 48) koostoimes vastustaja selgitustega (tl 47). Vastustaja on käskkirjas asunud järeldusele, et kirjeldatud viisil käitudes toimetati varjatult osakonda vanglale teadmata päritolu ese.
15.Kohus ei nõustu kaebajaga selles, nagu ei peaks kohus tõenditena üldse arvesse võtma viidatud kaastööteadet ega videosalvestise mõistmiseks esitatud selgitusi (kaebaja 3. veebruari 2020. a taotlus, tl 61-61p; 9. veebruari 2020. a määruskaebus, tl 78-78p). Kohus hindab kaastööteadet kogumis muude tõenditega (HKMS § 61 lg 2). Kui ka mõnele tõendile pole otsesõnu varasemas menetluses viidatud, ei saa see viia järeldusele, et tõend on tagantjärele loodud. Nii haldus- kui ka ringkonnakohus on menetluse käigus kaastööteatega tutvunud (menetlustoimingute protokollid tl 56 ja 81). Kohtul pole tekkinud kahtlust, et see tõend oleks tagantjärgi loodud. Kohtule tõendina videosalvestist esitades on vastustaja 20. jaanuari 2020. a menetlusdokumendis (tl 47) väliste tunnuste (riietus, prillid) ning liikumise järgi selgitanud, kes videosalvestisel kujutatud isikutest on kaebaja ning kinnipeetavad Y ja D, kelle puhul oli tekkinud kahtlus keelatud esemete (suitsetamistarbed) vanglasse sissetoomise osas. Selline
6(11)
3-19-2282
selgitus ei ole käsitatav iseseisva tõendina, vaid hõlbustab tõendi mõistmist ja hindamist. Sarnaselt olnuks vastustajal võimalus anda suulisi selgitusi kohtuistungil.
16.Kaebaja märgib oma selgitustes, et andis kirikust tulles enne läbiotsimist oma rahakoti Y kätte ja pärast läbiotsimist sai rahakoti Y käest tagasi. Seletuse kohaselt oli rahakotis raha, mille ta võttis kirikusse kaasa. Kaebaja tunnistas rahakoti peitmist ja soovi vältida selle avastamist läbiotsimise käigus. Y seletus (tl 20) kinnitab, et kaebaja andis rahakoti läbiotsimise ajaks tema kätte, et kaebaja selle pärast tagasi saaks. Vastustaja on distsiplinaarmenetluse protokollis jõudnud järeldusele, et ese mis avavanglasse sisse toodi, ei saanud olla rahakott. Vastustaja hinnangul puudus rahakoti varjamiseks loogiliselt põhjendatav motiiv, kuna avavanglas ei karistataks sularaha omamise eest, ning on ebatõenäoline, et tegu oli rahakotiga, milles oli sularaha. Vaidlustatud käskkirja kohaselt oli tõenäolisem, et avavanglasse toimetati midagi sellist, mille sattumist läbiotsimisse välditi, st midagi keelatut.
17.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Vastustaja ei ole kohtu hinnangul suutnud veenvalt välja selgitada, millis(t)e keelatud eseme(te)ga tegemist oli ning peab millegi keelatu vanglasse toimetamist tõenäoliseks (tõenäolisemaks kui kaebaja seletuses esitatud versiooni rahakoti kaasavõtmisest), ning asub seisukohale, et tegu võis olla süütamisvahendite ja ka tubakatoodetega. Vastustaja veendumus, et kaebaja tõi vanglasse keelatud eseme, põhineb muuhulgas ka argumendil, et vastasel korral polnuks vajadust seda eset varjata (käskkirja 1. lehekülje kaks alumist rida, tl 27). See põhjendus ei kinnita kohtu hinnangul järeldust, et kaebaja tõi vanglasse keelatud eseme, ega seda, millise esemega oli tegemist. Vastustaja möönab vastuses kaebusele, et keelatud eset ei õnnestunud leida. Sellele vaatamata on vastustaja veendumusel, et tegemist oli VSkE § 641 alusel kinnipeetavale keelatud esemetega ning täidetud on selle normi rikkumise koosseis VangS § 63 lg 1 tähenduses.
18.VangS § 15 lg 3 alusel kehtestatud VSkE § 641 sätestab keelatud esemed ja ained suletud loeteluna. VangS § 15 lg 4 alusel kehtestatud keelatud esemete loetelud vanglate kodukordades näevad samuti ette konkreetsed esemed ja ained. Nende normide järgi ei ole olemas keelatud esemeid abstraktses tähenduses. Kohtupraktika kohaselt peab vangla distsiplinaarmenetluses kõigepealt tuvastama, kas tegemist on kinnipeetavale keelatud esemega või mitte (Riigikohtu 21. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 12). Praegusel juhul ei ole vangla kindlaks teinud, kas üldse ja millise keelatud esemega tegemist oli, vaid peab tõenäoliseks, et kaebaja tõi vanglasse keelatud esemeid. Kui pole selge, millise eseme vanglasse toomist isikule ette heidetakse, pole võimalik ka hinnata, kas tegemist on kinnipeetavatele keelatud esemega. Kohus on arvamusel, et VSkE § 641 rikkumine peab olema sisustatud viitega konkreetsele punktile keelatud esemete ja ainete loetelus.
19.Kuigi deliktistruktuuri laenamist karistusõigusest ei ole seadusandja sõnaselgelt ette näinud, on erialakirjanduses mööndud, et üldine loogika kriminaal- ja distsiplinaarasja lahendamisel nii palju ei erine, et seda ei saaks kasutada1. Riigikohus on näiteks kohtutäituri distsiplinaarvastutusega seoses märkinud, et distsiplinaarkaristuse määramiseks peab olema tuvastatud karistatav tegu, selle õigusvastasus ja süü kui vastutuse eeldused2. Samuti on halduskohtutes tuginetud karistusõiguse põhimõttele, et isikut saab karistada teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi3. Erialakirjanduse kohaselt ei ole välistatud ametnike teenistusvaidlustes kujunenud universaalse
https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2011/teenistusvaidlused_l_kanger.pdf, lk 6 Riigikohtu 11. detsember 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-76-09, p 25.
Tartu Halduskohtu 24. november 2010. a otsus haldusasjas nr 3-10-1218, p 24.
7(11)
3-19-2282
iseloomuga põhimõtete kohaldamine vanglas kinni peetavate isikute distsiplinaarvaidluste lahendamisel4.
20.Vastustaja ei ole välja selgitanud, milles seisneb täpsemalt karistatav tegu. Ebaselgeks on jäänud, mida vastustaja peab silmas keelatud eseme all ning põhjuslik seos kaebaja poolt väidetavalt keelatud eseme vanglasse sissetoomise ning sama päeva õhtul avastatud suitsetamise fakti vahel. Vastustajal on küll kaastööteatel põhinev kahtlus, et kaebaja koos kaaaskinnipeetavatega võib tuua vanglasse keelatud esemeid, milleks võivad olla suitsetamistarbed. Mistahes keelatud esemete vanglasse toomine ei ole aga tõendatud. Vangla ei ole tuvastanud, kust pärinesid tubakatooted ja süütamisvahendid, mida kolm kinnipeetavat
8.septembri 2020. a õhtul tualetis tarbisid. Seejuures on jäänud üksnes kahtluseks, et need võisid olla kaebaja poolt vanglasse toodud keelatud esemed. Tartu Vangla valvekaamera 142 salvestise protokolli (tl 24) kohaselt suhtles kaebaja küll 8. septembril 2019 kella 12.35-12.40 ajal kinnipeetavatega (A, B), kes sama päeva õhtul suitsetamast tabati ja selle ka üles tunnistasid, kuid mingite esemete üleandmist pole vastustaja asjas kogutud tõenditega tuvastanud. Kohus ei ole pidanud vajalikuks tunnistajana üle kuulata C, kes kaebaja sõnul tunnistaks, et tema on toonud vanglasse suitsetamistarbeid. Kohus on keeldunud tunnistaja ülekuulamist põhjusel, et tunnistaja ütlustega tema tegevuse kinnitamine ei välistaks iseenesest sama tegevust kaebaja poolt. VangS § 63 lg 1 kohaldamine ei tohi kohtu hinnangul toimuda aga juhul, kui vangla peab rikkumise toimepanemist tõenäoliseks, kuid mitte tõendatuks.
21.Vastustaja on käskkirjas asunud seisukohale, et kaebaja pani distsiplinaarsüüteo tunnustele vastava teo toime teadlikult/tahtlikult, mitte ettevaatamatusest. Kinnipeetava teo tahtlikkusele viitab vastustaja arvates selgelt teadmata päritoluga eseme salaja vanglasse toimetamine, mis avastati kaamera salvestuse vaatlusega (käskkirja lk 2 teine lõik; tl 27p). Kohus nõustub vastustajaga küll selles, et keelatud eseme vanglasse toomine on üldjuhul tahtlik või teadlik käitumine. Samas ei ole süü vormi määratlemisel tähtsust olukorras, kus teo toimepanemine pole tõendatud.
22.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et tuvastatud pole kaebaja poolt VSkE §-s 641 loetletud keelatud eseme vanglasse sissetoomine ning vastustaja ei ole ka kindlaks teinud, millist keelatud eset ta silmas peab. Süüteo koosseis (VSkE § 641 rikkumine) ei ole kohtu hinnangul täidetud. Vastustajal puudus seetõttu alus distsiplinaarkaristuse määramiseks, kuna VangS § 63 lg-st 1 tulenevalt võib distsiplinaarvastutust kohaldada vaid vangistusõiguse normide (sh vangla sisekorraeeskirjade) süülise rikkumise eest. Kuna käskkirjas ette heidetav süütegu on tuvastamata ja vastutuse alus puudus, tuleb käskkiri selle sisulise õigusvastasuse tõttu tühistada. III
23.Kaebaja on vaidlustanud ka Tartu Vangla 4. oktoobri 2019. a otsuse nr 6-5/193-1 (tl 2929p), millega otsustati ta ümber paigutada avavangla osakonnast vangla kinnisesse osakonda. Kinnipeetava avavanglasse paigutamise aluseid reguleerib esmalt VangS § 20 lg 1 ja ka Justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17. Vastustaja tugines VangS § 21 lg-le 1, mis sätestab, et kui kinnipeetav ei täida vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine
L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 150.
8(11)
3-19-2282
avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Kinnipeetaval puudub õigusaktidest tulenev subjektiivne õigus kanda karistust avavanglas (vt VangS § 20 lg 1), kuid tal on VangS § 21 lg-st 1 ja täitmisplaani §-st 211 tulenevalt vaieldamatult õigus sellele, et tema ümberpaigutamise otsustamisel järgitaks menetlusnõudeid (sh ärakuulamiskohustust) ja kaalutlusreegleid (vt ka Riigikohtu 10. aprilli 2020. a määrus asjas nr 3-18-111, p 18).
24.Praegusel juhul tingis kaebaja avavanglast kinnisesse eluosakonda paigutamise vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt asjaolu, et teda karistati distsiplinaarkorras vangla sisekorraeeskirja rikkumise eest. Vastustaja märkis ka, et kinnipeetav on tegutsenud tahtlikult ja teadlikult talle õigusaktides seatud keeldusid eirates. Distsipliinirikkumise toimepanek on viinud vastustaja veendumusele, et isik võib toime panna uusi rikkumisi. Kaebaja poolt toime pandud keelatud eseme valdamise ja vanglasse toimetamisega seotud rikkumine on vastustaja hinnangul risk turvalisusele. Vangla märkis otsuse põhjendustes ka, et ühtlasi võib selline käitumisviis ajendada kaaskinnipeetavaid rikkuma kehtivat korda, tajudes, et toimepandavasse rikkumisse suhtub vangla kergekäeliselt, jätmata tarvitusele võtmast rangemaid meetmeid, et tagada kehtiva regulatsiooni järgimist kinnipeetavate poolt. Vangla suhtub taolistesse rikkumistesse tõsidusega, arvestades, et need ohustavad vangla julgeolekut ning teiste kinnipeetavate ja vanglateenistuse ametnike tervist. Otsuse kohaselt kuritarvitas kaebaja avavanglas toimuva taasühiskonnastamise protsessi läbiviimiseks olulist usaldust ning vanglal puudub usk, et kinnipeetav ei pane avavangla tingimustes viibides toime uusi õigusrikkumisi.
25.Kaebaja on pidanud vaidlustatud otsust esmalt õigusvastaseks põhjusel, et selle andmisel pole teda ära kuulatud. Kohtu hinnangul on kaebajale antud võimalus esitada oma seisukoht VangS § 21 lg 1 ja täitmisplaani § 20 lg 1 alusel ümberpaigutamise kohta. Kaebaja on blanketile, millel on selgitatud, mis küsimuses kinnipeetav ära kuulatakse, märkinud „ei ole“. Kohus nõustub vastustajaga, et kehtivast õigusest ega praktikast ei tulene, et vastuväidete esitamiseks peaks jääma 24 tundi. Sama peab haldusorgan tagama, et ärakuulamine oleks haldusakti adressaadi jaoks ka tegelik, mitte deklaratiivne. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal on olnud võimalus esitada oma vastuväited ümberpaigutamise otsusele. Seejuures on seisukoha/vastuväite esitamiseks mõeldud blanketil selgelt märgitud, mille kohta see esitada tuleb. Seega ei ole tegemist menetlusliku rikkumisega, mis võiks tingida otsuse õigusvastasuse. Kaebaja pole ka väitnud, et ta oleks avaldanud soovi saada vastuväidete esitamiseks rohkem aega.
26.VangS § 20 lg 1 on kaalumisruumi võimaldav norm, mis annab avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise kaks iseseisvat alust. Selle sätte esimene lause tähendab sisuliselt avatud täideviimisele üleviimise otsuse tagasivõtmist isiku õigusvastase käitumise (vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõuete rikkumine või uute õiguserikkumiste toimepanemine) korral. Teine lause aga olukorda, kus kinnipeetava puhul on avatud täideviimise eeldused täidetud, kuid vangistuse täideviimise eesmärgid on tõhusamalt saavutatavad kinnises vanglas5. Vangistuse eeskirjade rikkumist ning õigusrikkumisi VangS § 21 lg 1 ls 1 järgi on erialakirjanduses mõistetud laiemalt kui vaid üht rikkumist, ning selle aluse kohaldamist on peetud võimalikuks ka näiteks korduva kohusetundetu suhtumise korral oma kohustustesse. Samas on tunnustatud vangla otsustusruumi abinõude kohaldamisel, sh ei pruugi mingi rikkumine päädida küll distsiplinaarkaristusega, kuid võib olla aluseks tagasi kinnisesse
L. Madise jt, Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 76.
9(11)
3-19-2282
vanglasse paigutamisel. Samas ei pruugi ka distsiplinaarkaristusega päädinud tegu ilmtingimata kaasa tuua avavanglast kinnisesse vanglasse üleviimist. VangS § 21 lg 1 ls 1 kohta on erialakirjanduses märgitud, et selles sättes peetakse silmas ka olukorda, kus vangistuse avatud täideviimise käigus selgub kinnipeetava sobimatus selleks avavanglasse paigutamise aluste äralangemise tõttu6.
27.Üheks kinnipeetava avavanglasse paigutamise eelduseks on vangla piisav alus oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Kui selline eeldus ära langeb, ei ole põhjendatud avavanglas karistuse täideviimise jätkamine. Kinnipeetava poolt uute õigusrikkumiste toimepanemise tõenäosust hinnates teeb vangla ulatuslikku kaalumisruumi võimaldava prognoosotsustuse, mida tuleb piisavalt põhjendada.
28.Praegusel juhul on vastustaja sidunud kaebaja avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamise VSkE rikkumisega, mille eest teda karistati Tartu Vangla 4. oktoobri 2019. a käskkirja nr 6-2/648 alusel noomitusega. Kohus asus eelpool seisukohale, et see käskkiri tuleb sisulise õigusvastasuse tõttu tühistada. Seega ei saa põhjendatuks pidada ka kaebaja kinnisesse vanglasse paigutamist üksnes põhjusel, et ta on rikkunud vangla sisekorraeeskirja. Vaidlustatud otsusest ei tulene, et vastutaja oleks kaebajale laiemalt ette heitnud eeskirjade rikkumist või kohusetundetut suhtumist õiguskorda. Usalduse kadumine, mida vastustaja kaebaja puhul otsuses nimetab, on seotud 4. oktoobri 2019. a käskkirjas nr 6-2/648 ette heidetud teoga. Peaasjalikult distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditele ja tehtud järeldustele tuginedes leiab vastustaja, et tal puudub usaldus ja veendumus, et kinnipeetav ei pane avavangla tingimustes toime uusi rikkumisi.
29.Viidatud erialakirjanduses on ka märgitud, et kinnisesse vanglasse ümberpaigutamiseks piisab ka uute õigusrikkumiste toimepanemise ohust, kuid see peab olema konkretiseeritav kindlalt tuvastatavate asjaolude pinnalt7. Praegusel juhul on jäänud kohtu hinnangul tuvastamata kaebajale ette heidetud konkreetne distsiplinaarsüütegu. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on vastustaja viidanud üldisemalt varem laekunud infole, et kaebaja tegelevat suitsetamistarvete vanglasse sissetoomisega, ning teabe- ja uurimisosakonna teabele, mille kohaselt tuuakse 8. septembril 2019 kirikust tulles avavanglasse suitsetamistarbeid. Vastustaja seisukoht, et kaebaja võib õigusrikkumisi toime panna ka edaspidi, ei tugine kindlalt tuvastatavatel asjaoludel nagu peab õigeks eeltoodud õiguskirjanduses väljendatud lähenemine. Kahtlused, mida vastustaja vaidlustatud otsuses väljendab, ei viita pikemaajalisele süsteemsele tegevusele, mis võiks tulevikus jätkuda.
30.Erialakirjanduses on rõhutatud, et ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks (VangS § 21 lg 1 ls-s 2 sätestatud teine avavanglast kinnisesse ümberpaigutamise alus) ei eelda õigusrikkumisi ega eeskirjade eiramist kinnipeetava poolt, kuid see on aktsepteeritav üksnes möödapääsmatul juhul ning vangla peab konkreetsetele asjaoludele viidates ära näitama, miks nõuavad VangS §-s 6 nimetatud täideviimise esmärgid (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitse) isiku üleviimist kinnisesse vanglasse. Sellisteks alusteks on peetud näiteks kinnipeetava vajadust teatud teraapia või hariduse järele, mille osutamine avavanglas pole võimalik8. Selliseid põhjuseid pole vastustaja praegusel juhul välja toonud. Viidatud seisukohast tulenevalt ei saa selliste alustena kõne alla tulla üldpreventiivne hoiatav eesmärk, st vastustaja poolt vaidlustatud otsuses märgitud vajadus anda teistele kinnipeetavatele sõnum, et vangla suhtub keelatud esemete vanglasse toomisesse tõsiselt ega jäta vajalikke tagajärgi kohaldamata.
Samas. Samas.
Samas, lk 76-77.
10(11)
3-19-2282
Vangla julgeoleku ja vanglas viibivate isikute tervise kaitse tagamine, mida nimetab vaidlustatud otsuses vastustaja, peaksid olema VangS § 21 lg 1 ls 2 kohaldamiseks piisavalt objektiivselt põhjendatud, st peaks olema tuvastatud asjaolud, mis annavad alust arvata, et täidesaatmise eesmärgid tagatakse paremini kinnises vanglas. Sellist põhjendust, arvestades ka distsiplinaarsüüteo mittetõendatust, vaidlustatud otsuses ei ole.
31.Eetoodut arvestades leiab kohus, et ka vaidlustatud otsus on sisuliselt õigusvastane ning tuleb seetõttu tühistada. Otsuse, millega kaebaja paigutati avavanglast vangla kinnisesse osakonda, tühistamisel, langeb ära alus, millele tuginedes kaebaja ümber paigutati. Vastustaja on kohtule 3. aprillil 2020 (tl 98) teatanud, et kaebaja karistusaeg lõpeb 16. juunil 2020 ning et Tartu Maakohus jättis 31. märtsi 2020. a määrusega (kriminaalasi nr 1-17-10090) kaebaja vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamata9. Kui käeoleva kohtuotsuse jõustumisel peaks esinema muid kaebaja avavanglas viibimist välistavaid asjaolusid, tuleb vastustajal neid kaebaja avavanglasse tagasi paigutamisel arvestada ja teha asjakohane põhjendatud ning kaalutletud otsustus. IV
HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
Kohus on vabastanud kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel (23. detsembri 2020. a määrus) ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel (11. veebruari 2020. a määrus), st kokku 30 euro ulatuses. See kulu jääb HKMS § 118 lg 2 alusel riigi kanda. Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu, mistõttu jäävad võimalikud menetluskulud ülejäänud osas poolte enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1, § 109 lg 1 ls 4).
33.Lähtudes HKMS § 175 lg-st 3 asendab kohus füüsilisest isikust andmesubjektide (kaebaja ja otsuses märgitud teised kinnipeetavad) nimed nende eraelu kaitse eesmärki arvestades kohtulahendi avaldamisel tähemärkidega.