TT esialgse õiguskaitse taotlus Tartu Vangla 18.03.2020.a käskkirja nr 1-1/54 täitmise osaliseks peatamiseks
Menetlusosalised
Esialgse õiguskaitse taotleja - TT Tartu Vangla Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Tartu Vangla taotlus tunnistada menetlus Justiitsministeeriumi 15.03.2020.a korralduse nr 7 osas kinniseks ning keelata taotlejal ja kolmandatel isikutel dokumendiga tutvuda.
2.Kohustada Tartu Vanglat võimaldama alates 13.04.2020 TT vangistusseaduse § 55 lg 2 ette nähtud jalutuskäike värskes õhus. Tartu Vanglal on õigus kehtestada nõudeid koroonaviiruse levikut piiravate abinõude kasutamiseks jalutuskäigu ajal (vt määruse punkti 19 esimest lõiku).
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
4.Kohus ei avalda taotlejale Justiitsministeeriumi 15.03.2020.a korraldust nr 7 enne määruse resolutsiooni punkti 1 jõustumist.
1.Tartu Vangla direktor kehtestas 18.03.2020.a käskkirjaga nr 1-1/54 (edaspidi vaidlustatud käskkiri) kinnipeetavatele tagasiulatuvalt alates 16.03.2020 järgmised piirangud: 1) piiras kinnipeetavate vanglasisest ja -välist liikumis- ja suhtlemisvabadust: - lukustati kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad; - lõpetati kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks; - peatati Tartu Vangla kodukorraga kinnitatud päevakavade järgsed tegevused;
- peatati kõik Tartu Vangla avavanglaosakonna antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi; - võimaldati helistamist vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele; 2) jättis ära kehakultuuriga tegelemise, mis seisnes spordisaali ja spordiväljakute, sh osakonnas paikneva trenažööri kasutamises; 3) peatas Tartu Vangla kaupluse tegevuse. Kinnipeetava taotluse alusel lubas vangla tagada hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed ning kõneaja laadimise telefonikaardile kinnipeetava isiklike vahendite arvelt. Leevendavate meetmetena jäeti käskkirja kehtivuse ajal kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt ning lubati tagada lisatoitlustamine iga päev. Vangla põhjendas vaidlustatud käskkirja kokkuvõttes järgmiselt (välja on toodud eelkõige jalutuskäikude keelamisega seotud põhjendused): - Vabariigi Valitsus kehtestas 12.03.2020.a korraldusega nr 76 eriolukorra ning selle raames 13.03.2020 külastuskeelu kinnipidamisasutustes; - vanglateenistus peab riiklikus eriolukorras võtma kasutusele võimalikult tõhusad meetmed, mis aitavad kaitsta vanglas viibivate isikute tervist ja elu; - vangla soovib liikumispiirangutega tõkestada viiruse levikut vangide seas; - teadaolevalt levib COVID 19 inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, peamiselt lähedasel kontaktil nakkuskahtlase inimesega, kellel on nakkusele iseloomuslikud sümptomid, eelkõige köha. Info viiruse leviku kohta on ajas muutuv. Viirus võib olla nakkav ka peiteajal. Seetõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida ka viirusega nakatunud pindade kaudu; - vangla tingimustes, sh eluosakondades või ka jalutusaladel ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust, sh vangi ja ametniku vahel, välistada kokkupuudet ametnikega või vältida vangi kokkupuudet nakatunud pindadega; - vajadus kaitsta isikute elu ja tervist kaalub üles tavaolukorras kohalduvad subjektiivsed õigused, näiteks jalutuskäik, mille piiramata jätmine võib otseselt soodustada viiruse levikut. Selliste õiguste piiramine epideemia tõkestamiseks on möödapääsmatu; - erinevalt väljaspool vanglat viibivatest isikutest ei ole vangil võimalik võtta kasutusele nakkust vältivaid meetmeid; - vanglas viibib väga palju riskirühma kuuluvaid kinnipeetavaid, kelle puhul viirusesse nakatumine võib osutuda eluohtlikuks. 2019. aasta lõpus olid kinnipeetavatest 12,2 % HIV positiivsed, 30 % C hepatiidi diagnoosiga, suurel hulgal on ka teisi kroonilise haiguse diagnoosiga (diabeet, südame ja veresoonkonna haigused jms) ja üle 60-aastaseid isikuid; - üksnes riskigruppi kuuluvate vangide eraldamine ei võimaldaks saavutada sama mõjusat tulemust, kuivõrd vältima peab kontakte kõigi võimalike viiruskandjatega, kellel võivad sümptomid puududa, ning pindadega, millega võimalik nakatunu on kokku puutunud. Käskkirjas oli märgitud, et see kehtib kuni vajaduse äralangemiseni. Vangla hindab käskkirjaga kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant.
2.Tartu Vangla jättis 31.03.2020.a käskkirjaga nr 1-1/57 vaidlustatud käskkirjas kohaldatud piirangud kehtima. Seonduvalt praeguse vaidluse esemega märkis vangla, et desinfitseerimisvahendite kättesaadavus on piiratud või ebastabiilne ning vanglal ei pruugi olla võimalik tagada, et kogu vangla, sh jalutusalad, oleksid osaliste piirangute korral igal ajal täielikult desinfitseeritud. Muuhulgas tuleks täielik desinfitseerimine teha iga jalutuskäigu järel, millega kaasneb ebaproportsionaalselt suur ressursikulu.
3.Tartu Vangla viitas vaidlustatud korralduses, et annab selle Justiitsministeeriumi 15.03.2020.a korralduse nr 7 (edaspidi Justiitsministeeriumi korraldus) alusel.
4.TT (edaspidi taotleja) esitas Justiitsministeeriumile vaide, mille taotleja kirjutas alla 22.03.2020 ja Justiitsministeerium registreeris 24.03.2020. Taotleja vaidlustas määruse punktis 1 nimetatud käskkirja osaliselt. Taotleja leidis, et eluosakondade lukustamine koos jalutuskäikude keelamisega paneb kinnipeetavatele ebaproportsionaalselt suure koormuse. Kinnipeetavale seadusega tagatud õigust viibida üks tund päevas värskes õhus ei saa piirata. Viiruse leviku tõkestamiseks oleks piisvad olnud leebemad piirangud. Justiitsministeerium tagastas vaide 25.03.2020.a otsusega nr 11-7/1968-2 põhjusel, et taotleja ei esitanud vaiet Tartu Vangla kaudu, vaid otse Justiitsministeeriumile. Ministeerium viitas haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 2.
5.Taotleja esitas 22.03.2020 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, taotleja esitas menetluse käigus ka täiendavaid seisukohti. Vaidlustatud käskkirja tutvustati taotlejale 19.03.2020 õhtusel loendusel. Taotleja viibis kinnipeetavana avatud osakonnas üldrežiimil. Alates 16.03.2020 suleti taotleja koos kambrikaaslasega lukustatud kambrisse üldpinnaga 7,9 m2 (ilma WC-ta). Taotlejal ei võimaldata viibida värskes õhus. Taotleja saab lugeda ajalehti, kui need on kaks päeva vanad. Helistada on taotleja saanud ühel korral nädalas ca 15 minutit. Lukustus on pidev, taotleja on saanud kambrist väljuda ühel korral nädalas pesemiseks. Alguses võimaldati taotlejal võtta üks kord päevas külmkapist olemasolevaid toiduaineid, hiljem see keelati. Taotlejal puudub igasugune kontakt inspektor-kontaktisikuga. Valvurid põhjendavad piiranguid justiitsministeeriumi korraldustega. Taotleja leidis, et vaidlustatud käskkiri on ebaproportsionaalne. Taotleja ei kuulu riskirühma. Tartu Vanglas on piisavalt suured jalutusväljakud, et tagada vajalik vahemaa kinnipeetavate vahel: olemas on neli avarat jalutusväljakut, lisaks saab jalutamiseks kasutada jalgpalli- ja korvpalliväljakuid. Kinnipeetavatel on õigus loobuda jalutuskäigust ja nii ise otsustada oma tervise üle. Liikumise piiramisega kaasnevad taotlejal terviseprobleemid, kuna temal diagnoositud haiguste tõttu peab ta pidevalt liikuma. Pidev kinnises kambris viibimine nõrgestab immuunsüsteemi. Riskirühmi on võimalik kaitsta eraldi. Vangla ei saa piirata seadusest tulenevat värskes õhus viibimise võimalust. Avavanglas on kinnipeetavatel keelatud üksnes vangla territooriumilt väljumine. Taotleja palus teha Tartu Vanglale ettekirjutuse lõpetada tema õiguste rikkumine. Põhiline, mida ta taotleb, on vabas õhus viibimise võimalus. Taotleja teatas kohtule, et taotleb esialgset õiguskaitset ka vaidlustatud käskkirjaga kohaldatud abinõude pikendamiseks tehtud otsuse suhtes. Taotleja esitas Justiitsministeeriumile vaide ka abinõude pikendamise käskkirjale, samuti esitas ta Justiitsministeeriumi poolt tagastatud vaide vangla direktorile.
6.Tartu Vangla palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata või rahuldamata. Vangla jäi vaidlustatud käskkirja põhjenduste juurde ja lisas järgmist. Taotlus ei ole lubatav, kuna taotleja ei esitanud vaidlustatud käskkirjale vaiet Tartu Vangla kaudu, vaid esitas selle otse Justiitsministeeriumile. Ministeerium tagastas vaide õiguspäraselt
ja taotlejal ei tekkinud seetõttu kaebeõigust. Sel juhul ei ole praegu enam lubatav ka esialgse õiguskaitse taotlus. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei ole alust, kuna taotleja ei ole selgitanud, miks ei ole tema õigusi võimalik kaitsta kohtuotsusega või millised pöördumatud negatiivsed tagajärjed tal tekivad. Esialgse õiguskaitse menetlus ei ole mõeldud põhivaidluse lahendamiseks. Tartu Vanglas on süüdimõistetute ja vahistatute paigutamiseks kaks eluhoonet. Taotleja on paigutatud S hoone S6 eluosakonda. Kokku on S hoones 8 eluosakonda, milles igas on kohti 44 kinnipeetavale ning mis on valdavalt ka täidetud. Värskes õhus viibimise võimaldamiseks on S-hoone ees maapinnal 4 jalutusaedikut, igaüks keskmiselt 110 m2. Enne eriolukorra kehtestamist algasid kahes jalutusaedikus ümberehitustööd, mistõttu nendes jalutamisi ei toimunud. Ühes aedikus jalutasid korraga ühe eluosakonna kinnipeetavad. Igasuguse inim- ja pindkontakti võimaliku miinimumini viimise eesmärgi saavutamiseks oli põhjendatud kohelda kõiki vanglas viibivaid kinnipeetavaid sarnaselt ja piirates kõigi võimalust jalutada. Erisuste tegemine asjaolusid arvestades ei olnud põhjendatud. Vangla palus kuulutada menetluse kinniseks Justiitsministeeriumi korralduse osas ning piirata taotleja ja kolmandate isikute õigust sellega tutvuda. Vangla põhjendas taotlust sellega, et tegemist on Justiitsministeeriumi poolt avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 9 alusel asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabega. Kuivõrd vangla ei ole seda dokumenti asustusesiseseks kasutamiseks tunnistanud, siis ei saa vangla dokumendi taotleja eest varjamise kohta täiendavaid põhjendusi esitada. Vangla leidis, et piirangud on kehtestatud Tartu Vangla direktori käskkirjaga. Justiitsministeeriumi poolt vanglale saadetud korraldus kinnipeetavatele iseseisvalt õigusi ega kohustusi ei tekita ning vaidlustatud käskkirjas nimetatud abinõu kohaldamise osaliselt või täielikult peatamiseks piisab käskkirja peatamisest.
7.Justiitsministeerium palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Piirangute tühistamine tooks kaasa väga suure riski vanglates epideemia levikuks. Selline lahendus oleks vastuolus taotleja enda, teiste kinnipeetavate ja ametnike huvidega, kujutades potentsiaalset ohtu nende elule ja tervisele ja olles vastuolus avalike huvidega laiemalt. Igasugune vanglasisene liikumine suurendab vangi kontakte isikutega, sh ametnikega. Vangide puhul peab riske maandama eelkõige haldusorgan. Ka vanglast väljaspool viibivatele isikutele on enamikes riikides seatud tänaseks väga ulatuslikke piiranguid. Jalutuskäikude võimaldamisel ei ole oleks piirangu eesmärki võimalik saavutada sama efektiivselt kui leebemate meetmetega. Jalutamise lubamine tähendaks vangi kokkupuutumist ja lähikontakti teiste kinnipeetavatega ja ametnikega. Iga vangi eraldi jalutama viimine üheks tunniks ei ole mõeldav, kuna sellisel viisil ei oleks ka võimalik tagada kõikidele vangidele jalutust iga päev ühe tunni vältel. Samuti tuleb korrarikkumise korral vanglaametnikul sekkuda ja kasutada vajadusel selleks vahetut sundi. Ministeerium märkis, et Tartu Vanglas on kokku 69 jalutusboksi. Kinnises vanglas on 522 kambrit, kokku 810 vangi. Justiitsministeeriumi hinnangul ei saa taotlejale avaldada ministeeriumi 15.03.2020.a korraldust nr 7, kuna tegemist on asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabega. Piiranguid kohaldati Tartu Vangla käskkirjaga. Justiitsministeeriumi antud korraldus, millele käskkirjas viidatakse, ei loo vahetult vangidele ühtegi õigust ega kohustust, ning on seetõttu asjasse
puutumatu. Esialgse õiguskaitse kohaldamist võimaldab vangla direktori käskkirja peatamine koos kohtumääruses haldusorganile määratud selge kohustusega tagada taotlejale esialgse õiguskaitse.
Kohtu seisukoht Esialgse õiguskaitse taotluse lubatavus
8.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist. HKMS § 249 lg 4 sätestab, et vaidemenetluse käigus tehtud esialgse õiguskaitse määrus kehtib kuni vaide esemeks olevas nõudes halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja lõpuni, kui selle tähtaja jooksul kaebust ei esitata, või kohtumenetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, kui kaebus tähtaegselt esitatakse. Kohus on juba varem olnud seisukohal, et esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav ka ajavahemikul, mil haldusorgan on teinud kohtueelset menetlust lõpetava lahendi, kuid kohtule kaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud. Kohus leidis 15.06.2017.a määruses kohtuasjas 3-17-1214, et esialgse õiguskaitse eesmärgiks on kindlustada vaidluse ajaks vaieldavad õiguspositsioonid ja tagada õigusrahu. Puudub põhjus, miks peaks eeltoodud eesmärk olema saavutatav kuni vaideotsuse tegemiseni ja alates kaebuse esitamist, kuid mitte vahepealsel ajal, mil isik kaalub kaebuse esitamist ja valmistab seda ette. HKMS § 249 lg 5 sõnastuse järgi saab esialgse õiguskaitse taotluse esitada pärast vaide esitamist, lõppu sellele tähtajale sätestatud ei ole. Kohus leiab, et taotluse esitamine vaidemenetluse ajal hõlmab ka taotluse esitamist kaebetähtaja jooksul. Riigikohus märkis 05.03.2020.a määruses kohtuasjas 3-19-2221, et ainuüksi vaidemenetluse lõppemine ei tähenda vaidemenetluse ajal taotletud esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemist. Vaidemenetluse lõppemisel on kohtul võimalik varem esitatud esialgse õiguskaitse taotlust ja selle taotluse lahendamisel tehtud määruse peale esitatud määruskaebust lahendada ja vajadusel esialgset õiguskaitset kohaldada kuni halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse lahendamiseni.
9.Kohus jääb 31.03.2020.a määruses võetud seisukoha juurde ning leiab endiselt, et esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav. Taotleja esitas taotluse ajal, mil ta oli esitanud Justiitsministeeriumile vaide ja seda ei olnud veel lahendatud. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 5 alusel on taotlejal tulenevalt vaide tagastamisest tekkinud õigus esitada kaebus kohtule. Kaebuse esitamiseks ette nähtud 30-päevane tähtaeg algas sellest, kui taotleja sai kätte Justiitsministeeriumi 25.03.2020.a otsuse nr 11-7/1968-2 vaide tagastamise kohta, ja ei ole veel möödunud.
10.Kohtupraktikas leitakse, et kohtusse pöördumise õigus tekib kinnipeetaval ainult siis, kui vaie tagastati õigusvastaselt. Selle üle otsustab kohus aga lõplikult kaebuse menetlusse võtmisel, kui taotleja peaks kaebuse esitama. Esialgse õiguskaitse taotlust saaks pidada lubamatuks ainult siis, kui vaide tagastamine oleks ilmselgelt õiguspärane ja kaebusel puuduksid seetõttu igasugused eduväljavaated. Praeguses asjas see nii ei ole. Kohtu hinnangul tagastas Justiitsministeerium vaide õigusvastaselt. Justiitsministeerium tugines HMS § 79 lg 2, mille järgi vaie tagastatakse, kui see ei kuulu haldusorgani pädevusse. Samas sätestab VangS § 11 lg 41, et Justiitsministeerium vaatab läbi vangla direktori haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. Vaidlustatud käskkirja andis Tartu Vangla direktori
asetäitja Kristo Kulo direktori ülesannetes. Seega oli Justiitsministeerium pädev vaiet läbi vaatama. HMS ei näe ette vaide tagastamist olukorras, kus vaie on esitatud selle lahendamiseks pädevale haldusorganile, kuid nii-öelda vale teed mööda. Ka Tartu Ringkonnakohus leidis 27.07.2017.a määruses kohtuasjas 3-17-1449, et vaide esitamine otse selle läbi vaatamise õigust omavale haldusorganile, mitte haldusakti andnud haldusorgani kaudu, ei ole vaide tagastamise aluseks. Lisaks võib praeguses asjas olla eraldi nõudega vaidlustatav Justiitsministeeriumi tegevus (vt määruse punkti 30). Sel juhul oli vaide esitamine otse ministeeriumile korrektne.
11.Kohus märgib, et taotleja 03.04.2020 esitatud avalduse põhjal edastas ta Justiitsministeeriumi poolt tagastatud vaide kirjaga vangla direktorile, vangla 06.04.2020 esitatud seisukoha järgi aga vaiet vanglale esitatud ei ole. Segaduse vältimiseks tuleks vanglal taotlejale teatada, kas ta on vaide praeguseks kätte saanud. Kohus selgitab taotlejale, et tekkinud olukorras võib olla vaieldav, millisest ajast hakatakse arvutama kaebetähtaega - kas sellest, kui taotleja sai kätte Justiitsministeeriumi otsuse vaide tagastamise kohta või sellest, kui vangla lahendab talle esitatud vaide. Kindlam on, kui taotleja esitab vähemalt esialgse kaebuse 30 päeva jooksul sellest, kui ta sai kätte Justiitsministeeriumi korralduse vaide tagastamise kohta. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldused
12.VangS § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kohus tõlgendas 31.03.2020.a määruses taotlust nii, et taotleja soovib vaidlustatud käskkirja kehtivuse või täitmise peatamist värskes õhus jalutamise võimaluse puudumise osas. Taotleja ei esitanud pärast määruse kättesaamist sellele vastuväiteid. Kohus lahendab seega taotlust, mille eesmärgiks on võimaldada taotlejale esialgse õiguskaitse korras igapäevane jalutamine vabas õhus. Kohus jätab tähelepanuta väited, mis seonduvad muude vaidlustatud käskkirjaga kehtestatud piirangutega.
13.Kohus ei sea kahtluse alla seda, et koroonaviiruse haigus on põhjustanud kogu maailma hõlmava ohu inimeste elule ja tervisele. Käesoleva asja lahendamisel on kohtu hinnangul siiski oluline pöörata põhitähelepanu mitte olukorrale maailmas üldiselt, vaid lähtuda tuleb olukorrast Eestis, Tartu maakonnas ja kinnises asutuses Tartu Vanglas. Terviseameti kodulehel kättesaadavatel andmetel (www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/ koroonakaart) on kinnitatud haigusjuhtude arv 10 000 elaniku kohta Tartu maakonnas 4,5. Lõuna-Eestis on see näitaja kõrgeim Võru maakonnas 20,1 ning jääb kõigis teistes maakondades Tartust madalamaks (võrdluseks Saare maakonnas 132,0). Kohtule antud andmete põhjal ei ole Tartu Vanglas kinnipeetavatel koroonaviiruse haigust diagnoositud. Positiivse proovi on andnud üks vanglaametnik, kes oli viimati tööl 17.03.2020.
14.HKMS § 249 lg 1 ja 3 alusel võib kohus teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
Kohtupraktikas peetakse esialgset õiguskaitset lubatavaks ka siis, kui kohtuotsuse täitmine oleks põhimõtteliselt võimalik esialgset õiguskaitset kohaldamata, kuid kaebaja peaks vaidluse ajal taluma ebamõistlikke piiranguid.
15.Kohtu hinnangul on taotlejal esialgse õiguskaitse vajadus. Taotleja on alates 16.03.2020 suletud koos kaaskinnipeetavaga ca 8 m2 suurusesse kambrisse. Kambrist väljumise võimalus on taotlejal üks kord nädalas duširuumi kasutamiseks. Piirangute alguses esines ka võimalus liikuda üks kord päevas külmkapi juurde, praegu seda enam ei ole. Piirangute aluseks oleva haldusakti tühistamise korral saab liikumisvõimaluse küll taastada, kuid olukorda, kus seda võimalust pikka aega ei olnud, ei saa enam tagasi pöörata või olematuks teha. Taotleja esialgse õiguskaitse vajadust ei võta ära see, et liikumispiirangud kehtivad praegu Eestis kõigi isikute suhtes. Esiteks on taotlejaga võrreldavad piirangud, s.o keeld lahkuda oma elukohast, eriolukorra juhi korraldusega kehtestatud üksnes isikutele, kellel on diagnoositud koroonaviirus, nende pereliikmetele, ning Saare- ja Muhumaal. Ka nendel isikutel on erandina lubatud lahkuda kodust õues viibimiseks (peaministri korraldused 26.03.2020 nr 52, 28.03.2020 nr 54). Kõigi isikute suhtes kehtivaks piiranguks on keeld avalikus kohas viibida ja liikuda rohkem kui kahel isikul üheskoos, välja arvatud juhul, kui seda ei ole võimalik mõistlikult tagada, ning hoida siseruumides (välja arvatud isikute kodudes) ja avalikuks kasutamiseks ette nähtud kohtades, mille all mõeldakse eelkõige kauplusi, väliseid mängu- ja spordiväljakuid, randu, promenaade, tervise- ja matkaradu, parke, ühissõidukeid, teiste isikutega vähemalt kahemeetrist vahemaad, välja arvatud juhul, kui seda ei ole võimalik mõistlikult tagada (peaministri korraldus 24.03.2020 nr 45). Kohtu hinnangul ei ole need reeglid üks-ühele ülekantavad kinnipeetavate jalutamise reguleerimisele, kuivõrd vanglat ei saa pidada seal kinni peetava isiku suhtes avalikuks kohaks, kuid nendest reeglitest saab üle võtta teatavad põhimõtted. Teiseks ei ole taotleja olukord võrreldav isikutega, kes viibivad oma kodus, avaramates oludes, sageli koos lähedastega, võimalusega elektrooniliseks suhtlemiseks, e-kaubanduse kasutamiseks, meelelahutuseks jms.
16.Kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Arutamist väärivad nii kohaldatud abinõude proportsionaalsus kui ka jalutuskäikude haldusaktiga keelamise õiguslik alus. Kohtule ei ole päris selge, millisel õiguslikul alusel saab haldusaktiga piirata seadusest tulenevat selget ja ühemõttelist õigust. Tegemist ei ole VangS § 41 lg 2 sätestatud olukorraga, kus seaduses on vastav piirang sätestamata. Vastupidi, seadus näeb ette piirangu puudumise. VangS § 24 ja § 25 tulenevat kinnipeetavate õigust lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele on piiratud eriolukorra seaduse alusel Vabariigi Valitsuse 13.03.2020.a korraldusega nr 77 (külastuskeelu kehtestamine kinnipidamisasutuses). Eeltoodud küsimused jäävad aga lahendamiseks asja sisulisel läbivaatamisel, kui taotleja peaks kaebuse esitama.
17.Praeguses vaidluses puuduvad isikud, kes oleksid käsitletavad kolmandate isikutena.
18.Taotleja kaitseb kohtusse pöördumisel õigust igapäevasele jalutuskäigule. Tegemist on sedavõrd olulise õigusega, et see on ette nähtud seaduse tasemel ning seda ei piirata ka kinnipeetava kartserisse paigutamise või tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul. Jalutamise võimaluse puudumine avaldab kahtlemata halba mõju nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Arvestada tuleb ka sellega, et piirangud on kestnud juba pikka aega ja nende lõpetamist kindlal kuupäeval ei saa taotlejale lubada.
Teiselt poolt vaidlevad Tartu Vangla ja Justiitsministeerium esialgse õiguskaitse kohaldamisele vastu põhjendusel, et see kahjustaks avalikku huvi. Avaliku huvi kahjustamine seisneb selles, et jalutuskäikude lubamine tooks kaasa koroonaviiruse leviku vanglas. Kohus möönab, et koroonaviiruse levikumehhanismid ei ole selged. Täielik selgus selles võib saabuda teadusuuringute tulemusena alles aastate jooksul. Praegu on võimalik lähtuda sellest, mis on teada, ning selle põhjal tuleb teha proportsionaalne otsus, kas millises ulatuses on põhjendatud isikute õigusi piirata.
19.Kohtu hinnangul ei saa jalutuskäikude lubamine taotlejale märkimisväärselt tõsta viiruse leviku riski vanglas. Kohtule ei ole teada, et rahuldatud oleks muude Tartu Vangla kinnipeetavate esialgse õiguskaitse taotlusi seoses jalutuskäikude keelamisega, seega oleks taotleja praeguse seisuga jalutusalal üksi (vt selle kohta ka määruse punkti 26). Taotlejal on kohustus liikuda vangla territooriumil seljale asetatud kätega (Tartu Vangla kodukorra p 4.1), seega ei saa taotleja puutuda uksi, seinu või muid pindu. Vanglal on õigus kehtestada taotlejale täiendavaid reegleid, näiteks keeld puutuda jalutusala piirdeid, kohustus pesta käsi enne ja pärast jalutuskäiku, kanda maski (kui vanglal on võimalik selle kättesaadavus või valmistamise võimalus tagada) või katta muul käepärasel viisil nina ja suu, hoida teiste isikutega kindlat vahemaad jne. Korrarikkumise puhul on vanglal õigus jalutuskäik katkestada (Tartu Vangla kodukorra p 4.5). Vangla ei ole põhistanud, et taotleja puhul tuleb korraldusele allumise saavutamiseks tõenäoliselt kasutada vahetut sundi. Kohus ei nõustu sellega, et võimalused koroonaviiruse levimiseks on vanglas oluliselt suuremad kui tavaelus. Vastupidi, vanglas on viiruse levikut lihtsam kontrollida. Vangla on jagatud väiksemateks alljaotusteks (korrused, osakonnad), mida on vajadusel võimalik üksteisest eraldada. Vangla saab ja isegi peab jälgima pidevalt kinnipeetavate terviseseisundit (VangS § 52 lg 2). See tähendab nii seda, et haigustunnustega isikud saab kiiresti avastada, kui ka seda, et vanglal on põhjalik ülevaade kinnipeetavate tervislikust seisundist ja sellest, millised kinnipeetavad kuuluvad riskigruppi ja võivad vajada teistest tõhusamat kaitset. Taotleja väitel ei kuulu ta riskigruppi ja vangla ei ole seda väidet ümber lükanud. Vanglas saab täpselt kindlaks teha kõik haigestunud isikuga kokku puutunud isikud. Praeguse seisuga saavad viiruse vanglasse toojateks olla üksnes vanglaametikud ning sellest tingitud ohu minimeerimiseks on vangla võtnud tarvitusele mitmeid põhjalikke abinõusid. Eeltoodut arvestades ei ole vangla põhistanud vajadust desinfitseerida vangla ruume rohkem, kui seda niigi tehakse ruumides liikuvate vanglaametnike tõttu, või vajadust tavaelust sagedamini desinfitseerida vabas õhus paiknevaid jalutusalasid (kui tänavaid, haljasalasid jms väljaspool vanglat üldse desinfitseeritakse). Isikutele, sh kinnipeetavatele piirangute kehtestamisel ei saa küsida üksnes seda, kas abinõu on tõhus, vaid hindama peab ka seda, kas see on kohane ja proportsionaalne. Ka kõiki võimalikke ettevaatusabinõusid järgides ei saa viiruse vanglasse jõudmist ja kinnipeetavate haigestumist täielikult välistada. Kuid jalutuskäikude kohase korraldamisega saab riski vähendada piirini, kus argumendid jalutuskäikude lubamise kasuks kaaluvad üles nende keelamise kasuks rääkivad põhjendused. Kohtu hinnangul ei ole tõenäoline, et jalutuskäikude lubamine taotlejale (kohaste lisatingimuste kehtestamise korral) põhjustab haiguse kontrollimatu või plahvatusliku levimise vanglas.
20.Kohus ei nõustu sellega, et taotleja ei saa ise rakendada nakatumise riske välistavaid meetmeid. Kinnipeetaval on võimalik kasutada enamust Terviseameti soovitatud abinõusid (www.terviseamet.ee/et/uuskoroonaviirus/viirusest-hoidumine), eelkõige pesta sageli käsi ja reeglina hoiduda teistest isikutest piisavasse kaugusse. Kinnipeetaval on võimalus otsustada, et ta ei soovi jalutamiseks kambrist väljuda. Kinnipeetava võimalused isikukaitsevahendite,
näiteks maski ja käte desinfitseerimise vahendi kasutamiseks sõltuvad eelkõige vangla heast tahtest ehk sellest, kas vangla loob kinnipeetavale võimaluse neid vahendeid soetada või valmistada. Kohane ei ole ka argument, et jalutuskäigud tuleb taotlejale keelata seetõttu, et vanglas on palju riskigruppi kuuluvaid kinnipeetavaid, kellele väljaspool kambrit liikumist võimaldada ei saa. Taotlejal on õigus ja võimalus olla solidaarne kaaskinnipeetavatega, kelle võimalused on tulenevalt nende tervislikust seisundist piiratumad, kuid talle ei saa panna sellist kohustust. See, kui mõnedele kinnipeetavatele on koroonaviirus teistest suuremaks ohuks, võib ja peabki kaasa tooma nende erineva kohtlemise. Kokkuvõttes leiab kohus, et esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldused on täidetud. Esialgse õiguskaitse kohaldamisest tingitud oht avalikule huvile ei ole sedavõrd kaalukas, et see õigustaks taotlejale seadusega antud õiguse täies ulatuses äravõtmist vaidluse ajal. Kohaldatav esialgse õiguskaitse abinõu ja selle ulatus
21.HKMS § 249 lg 1 näeb kohtule ette võimaluse kohaldada esialgset õiguskaitset ka omal algatusel. See tähendab, et kohus ei ole seotud sellega, millist konkreetset abinõu pidas vajalikuks esialgse õiguskaitse taotleja. Kohtu hinnangul on taotleja eesmärgi saavutamiseks kõige kohasem HKMS § 251 lg 1 p 3 sätestatud abinõu ehk haldusorgani kohustamine taotletavat haldusakti välja andma, toimingut tegema või jätkuvat toimingut lõpetama. Taotleja vaie ei sisalda selgelt väljendatud nõuet ning see jäi vaidemenetluses kindlaks tegemata, kuid vaiet on võimalik tõlgendada nii tühistamiskui kohustamisvaidena. Riigikohus leidis kohtuasjas 5-17-40 (p 11), et esialgse õiguskaitse korras haldusorganile kohustuse panemine on võimalik ka siis, kui kohustuse täitmisel tekib vastuolu õigusaktiga. Sel juhul saab kohus panna vanglale kohustuse lubada taotlejale jalutuskäike ka olukorras, kus selline kohustus läheb vastuollu kehtiva haldusaktiga. Samuti langeb sel juhul ära vajadus kehtestada esialgset õiguskaitset uuesti igal kohaldatavate abinõude ülevaatamisel.
22.Riigikohus on selgitanud, et esialgse õiguskaitse menetluses tuleks vältida põhivaidluse äraotsustamist. See põhimõte ei tähenda kohtu jaoks vääramatut keeldu, vaid seda tuleb arvestada koos muude asjaoludega. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tekita avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine tingimata välistatud. Sh ei ole välistatud haldusorgani kohustamine andma esialgse õiguskaitse korras ajutisi haldusakte, kui puudub muu tõhus abinõu kaebaja õiguste kaitseks ning kaebajal on ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus (lahend 3-3-1-59-14 p 17-19). Kohtu hinnangul tuleb praeguse vaidluse asjaoludel pidada taotleja esialgse õiguskaitse vajadust sedavõrd ülekaalukaks, et vanglale saab panna taotlejale jalutuskäikude võimaldamise kohustuse.
23.HKMS § 177 lg 1 ja 2 ning § 178 lg 3 alusel kehtib kohtulahend menetlusosaliste suhtes. Erandina kehtib kõigile isikutele kohtuotsus haldusakti tühistamise või tühisuse tuvastamise osas. Praeguse määrusega ei tühistanud kohus vaidlustatud käskkirja. Käesolev määrus kehtib taotleja suhtes ja ei anna õigusi teistele Tartu Vangla kinnipeetavatele.
24.Kohus märkis eespool, et jalutamise õiguse andmisel taotlejale võib olla vajalik sellega kaasnevate piirangute ja kohustuste kehtestamine. Vanglal peab olema võimalus taotleja
jalutamise tingimused läbi mõelda. Seetõttu kohaldab kohus esialgset õiguskaitset alates esmaspäevast, 13.04.2020. Kokkuvõttes paneb kohus Tartu Vanglale kohustuse võimaldada taotlejale VangS § 55 lg 2 ette nähtud jalutuskäike, vanglal on seejuures õigus kehtestada nõudeid koroonaviiruse levikut piiravate abinõude kasutamiseks.
25.HKMS § 252 lg 3 alusel jõustub esialgse õiguskaitse määrus selle teatavakstegemisel, kui määruse teinud kohus või määruse peale esitatud määruskaebust läbivaatav kohus ei määra teisiti. Seega jõustub määruse resolutsiooni punkt 2 määruse kättetoimetamisel menetlusosalisele ning menetlusosalisel tuleb täita seda kohe ka juhul, kui tal on kavas esialgse õiguskaitse kohaldamine vaidlustada. Menetlusosalisel on õigus taotleda määruse jõustumise edasilükkamist ringkonnakohtult. Taotlejal tuleb tähtaegselt esitada kohtule kaebus vaidlustatud käskkirja osalise või täieliku tühistamise ja jalutamise võimaldamiseks kohustamise nõudes (vt määruse punkti 11). Kui taotleja kaebust tähtaegselt ei esita, siis lõpeb HKMS § 249 lg 4 alusel kaebetähtaja möödumisega ka praeguse määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kehtivus.
26.Jalutuskäikude lubamine taotlejale võib kaasa tuua olukorra, kus sama nõudega pöörduvad kohtu poole ja saavutavad esialgse õiguskaitse kohaldamise ka teised Tartu Vangla kinnipeetavad. Samuti on võimalik, et Tartu Vangla või Justiitsministeerium vaatab ise üle oma otsuse, millega jalutuskäigud kõigile kinnipeetavatele täielikult keelati, ning kehtestab eriolukorra tingimustes jalutamise õiguse kasutamise korra, kohaldades seejuures abinõusid viiruse leviku piiramiseks. Seoses eeltooduga võib tekkida olukord, kus jalutusalad ei ole piisavad selleks, et võimaldada samal ajal igapäevane jalutamine ja viirusest hoidumiseks vajalike abinõude täitmine, eelkõige piisav vahekaugus jalutajate vahel. Tartu Vanglal on sel juhul võimalus taotleda kohtult käesoleva määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu ülevaatamist nii, et taotleja on samas olukorras temaga võrreldavate (eelkõige samas vanuses, sarnase tervisliku seisundiga) isikutega. Justiitsministeeriumi korralduse avaldamine taotlejale
27.HKMS § 88 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 88 lg 2 sätestab, et seda õigust võib piirata HKMS § 79 lg 1 loetletud alustel ning tingimusel, et huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest toimikuga tutvumiseks ja ärakirjade saamiseks. HKMS § 79 lg 1 toodud aluste hulgas on riigi julgeoleku või avaliku korra tagamine, eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe hoidmine või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitse.
28.Kohus ei näe põhjust kuulutada menetlus osaliselt, s.o Justiitsministeeriumi korralduse osas kinniseks ja piirata menetlusväliste isikute õigust dokumendiga tutvuda. Menetluse kinniseks kuulutamine kujutab endast erandit asja avalikust arutamisest kohtus ehk asja arutamisest kohtuistungil. Praeguse asja lahendab kohus kirjalikus menetluses. Menetlusosalisteks mitte olevatel isikutel puudub juurdepääs menetlusele (välja arvatud toimikuga tutvumise läbi) ja seega ei ole vajadust kuulutada menetlus kinniseks. Menetlusvälise isiku taotluse toimikuga tutvuda lahendab kohus siis, kui mõni isik peaks sellekohase taotluse esitama. Enne taotluse lahendamist on menetlusosalistel võimalik esitada oma seisukoht ning loa andmise korral on menetlusosalisel õigus see vaidlustada (HKMS § 89, § 88 lg 5).
29.Kohtu hinnangul ei ole täidetud eeldused, mis võimaldaksid võtta taotlejalt õiguse Justiitsministeeriumi korraldusega tutvuda. Kohtumenetluses esitatud dokumendi varjamine menetlusosalise eest on erandlik olukord, millel peavad olema kaalukad põhjused. Üksnes viitamine sellele, et tegemist on asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabega, ei ole selleks piisav. Tartu Vangla või Justiitsministeerium ei ole esitanud põhjendusi, kuidas ohustab dokumendi avaldamine taotlejale riigi julgeolekut või avalikku korda ning miks on huvi saladuse hoidmiseks kaalukam taotleja kui menetlusosalise õigustest. Need põhjendused ei ole kohtule omal algatusel äratuntavad.
30.Justiitsministeerium viitas sellele, et korraldus ei mõjuta otseselt taotleja õigusi ja kohustusi ning ei puutu seetõttu asjasse. Kohus sellega ei nõustu. VangS § 111 lg 21 ja 3 sätestavad, et Justiitsministeeriumi ametnik võib anda vanglaametnikule või muule vanglatöötajale korraldusi, nende andmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Justiitsministri määruse „Vanglaametnikule või muule vanglatöötajale Justiitsministeeriumi ametniku poolt korralduste andmise ja vanglas teenistusülesannete täitmise kord“ § 3 lg 2 ja § 4 sätestavad, et korraldus antakse vangla direktorile, edasilükkamatul juhul muule vanglateenistujale ning vanglateenistuja on kohustatud saadud korralduse täitma viivitamata. Tartu Vangla väitel on vaidlustatud käskkiri antud VangS § 111 lg 21 sätestatud ja seega täitmiseks kohustusliku korralduse alusel. Justiitsministeerium ei ole sellele väitele vastu vaielnud või seda tõenditega ümber lükanud. See tähendab, et vanglal puudus Justiitsministeeriumi korralduses loetletud abinõude kehtestamisel kaalutlusõigus nii piirangute valiku kui ka nende ulatuse osas. Vanglal tuli kehtestada need piirangud, milleks Justiitsministeerium korralduse andis. Nende hulgas on jalutuskäikude ärajätmine. Kohtule ei meenu lahendeid, kus sellist olukorda oleks õiguslikult analüüsitud ning esialgse õiguskaitse menetluse raames ei saa kohus pöörata sellele küsimusele põhjalikumat tähelepanu. Kindlasti ei saa aga öelda, et Justiitsministeeriumi korraldus ei mõjuta mingil moel taotleja õigusi või kohustusi. Dokument on taotlejale kehtestatud piirangute üle peetavas vaidluses asjasse puutuv ja võib sarnaselt eelhaldusaktile või siduvale kooskõlastusele isegi vajada vaidlustamist eraldi tühistamisnõudega. Kokkuvõttes ei ole täidetud eeldused, mis lubaksid Justiitsministeeriumi korraldust taotlejale mitte avaldada. Kohus jätab sellekohase taotluse rahuldamata.
31.HKMS § 88 lg 5 alusel on kohtu otsustus Justiitsministeeriumi korralduse varjamata jätmiseks vaidlustatav ning taotlejal tekib dokumendiga tutvumise õigus alles pärast resolutsiooni punkti 1 jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.