Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-16-1191 7. juuni 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld X kaebus samasooliste kooselupaaride õigussuhete reguleerimata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks või alternatiivselt samasooliste kooselupaaride õigussuhete reguleerimata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebaja X Vastustaja Justiitsministeerium, volitatud esindaja Alar Must Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2017. a otsus X ja Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebused Kirjalik menetlus
7.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 13. juunil 2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida ta hiljem muutis ja täpsustas. Kaebaja palus hüvitada talle samasooliste kooselupaaride õigussuhete reguleerimata jätmisega tekitatud mittevaraline kahju, mõistes tema kasuks välja 10 000 eurot või õiglase hüvitise kohtu äranägemisel. Alternatiivselt palus kaebaja tuvastada samasooliste kooselupaaride õigussuhete reguleerimata jätmise õigusvastasuse. Kaebaja leidis, et seadusandja ei ole vastu võtnud piisavalt õiguslikke meetmeid samasooliste kooselupaaride õigusliku olukorra ja varaliste õigussuhete reguleerimiseks. Kooseluseaduse (KooS) rakendusaktide vastu võtmata jätmisega rikkus riik kaebaja suhtes õiguskindluse printsiipi (nii õigusselguse kui ka õiguspärase ootuse põhimõtteid), sest riik on jätnud teadlikult isikute õiguste
3-16-1191 kaitseks vajalikud sammud astumata ning kaebaja ja tema kooselupartneri suhe ei ole riigile ega kolmandatele isikutele nähtav. Kaebajal on õigustatud ootus, et tema kooselu andmed kantakse rahvastikuregistrisse. Kooseluseadus annab kaebajale õiguse sõlmida kooselupartneriga kooseluleping ja ta on selle 2016. a veebruaris sõlminud. Kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmise tõttu on kaebajal oluliselt raskem või võimatu oma perekonnaga seonduvaid õigusi kohtu poole pöördumata teostada. Kaebaja ei saa esitada kooselupartneriga ühist tuludeklaratsiooni (alates 2017. a veebruarist); ta ei saa kanda enda kooselust tulenevat perekondlikku staatust rahvastikuregistrisse (praegune vallalise staatus on ebatäpne); kaebaja kooselupartner ei saa kaebaja lapse haigestumise korral lapsega kodus oldud päevade eest hüvitist; kaebaja ei saa võtta endale oma kooselupartneri nime kooselulepingu alusel; kaebaja ei saa olla kooselupartneri seadusjärgsete pärijate ringis ning neil ei saa tekkida kooseluseaduse järgset ühisomandit; kaebajal ja tema kooselupartneril puudub raske haigestumise korral õigus otsustada teineteise edasise ravikäigu üle; kaebajal ei ole võimalik lõpetada kooselu kooseluseaduses sätestatud alustel; kaebajal ei ole kooselupartneri surma korral võimalik otsustada matmisega seotud toimingute üle ega saada seaduses sätestatud toitjakaotuspensioni; kaebajal ei oleks töövõime kaotamise korral võimalik nõuda kooselupartnerilt ülalpidamiskohustuse täitmist; kuna registrikannete tegemise võimatuse tõttu on ühel isikul võimalik sõlmida mitu kooselulepingut, võivad sel moel tekkivad varasuhted kahjustada kaebaja õigusi. Eeltoodu tõttu on rikutud kaebaja perekonna- ja eraelu puutumatust. Samuti on rikutud kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele. Erinevalt heteroseksuaalsetest inimestest, kes saavad valida kooselulepingu ja abielu sõlmimise vahel, ei ole kaebajal seksuaalvähemuste hulka kuuluva isikuna sellist valikuvõimalust. Seega on riik kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmisega kohelnud kaebajat ja tema kooselupartnerit ebavõrdselt võrreldes heteroseksuaalsete paaridega. Kaebaja väitel on kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmisega alandatud ka tema väärikust ja kahjustatud tema tervist. Kuna riik on andnud ühiskonnale signaali, et kaebaja ei ole seksuaalvähemusse kuuluva isikuna võrdväärne heteroseksuaalsete inimestega, on üldsuse reageeringud (ähvardused, solvangud) tekitanud kaebajas stressi ja konstantset hirmu. See on avaldanud mõju ka kaebaja füüsilisele tervisele. Nimetatud õiguste rikkumisega on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju. Kaebaja on seksuaalvähemuste hulka kuuluva isikuna eriliselt kannatanud isikuks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 tähenduses, sest kooseluseadus ja selle rakendusaktid puudutavad ainsa sooneutraalse perekonnaõigusliku institutsiooni kaudu seksuaalvähemuste õigusi. Kaebaja õigusi on oluliselt rikutud ning riigi tegevusetuse ja kaebajale tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos. Tuvastamiskaebus on esitatud preventiivsel eesmärgil, vältimaks avaliku võimu jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise asjaolude põhjal on ilmne, et kiireloomulistes olukordades ei jõuaks kaebaja otsustusõiguse saamiseks kohtusse pöörduda. Ainuke mõistlik lahendus on saavutada ennetavalt õigusselgus. Ennekõike on vaja teha õiguslikult siduvad ja kolmandatele isikutele nähtavad kanded rahvastikuregistrisse. Kui kohus tuvastab kaebaja õiguste rikkumise, moodustaksid kaebaja ja tema kooselupartner riigi silmis perekonna ning selle üle ei peaks enam kohtuvaidlusi pidama. Kaebaja ei pea iga juhtumi korral, kui tema õigusi rikutakse, kohtusse pöörduma. Vastasel juhul muutuks õigusselguse tagamine kaebaja ülesandeks.
2.Tallinna Halduskohus rahuldas 7. veebruari 2017. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Justiitsministeeriumilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest 1500 euro suuruse hüvitise.
2(9)
3-16-1191 Kohus leidis, et RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise eeldused on täidetud ning põhjendas otsust järgmiselt: 1) kooseluseadus jõustus 1. jaanuaril 2016, kuid selle rakendussätteid ei ole vastu võetud; 2) RVastS § 14 lg 1 järgi peab rikutud kohustuse aluseks olema otsekohaldatav norm. KooS §-st 26 koostoimes põhiseaduse (PS) §-dega 13 ja 14 tuleneb riigi kohustus kõrvaldada õigusselgusetus küsimustes, mida kooseluseadus ei reguleeri. Kuigi notarid on asunud kehtiva õiguse ja kohtupraktika võimalusi ning tõlgendamisvõtteid kasutades sõlmima kooselulepinguid, haldusorganid lahendama isikute taotlusi ja kohtud lahendama kohtuvaidlusi ning seni ei ole kooseluseaduse rakendusaktide puudumise tõttu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatatud, ei saa olukorda pidada õigusselgeks. Kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu menetluse senine käik ei võimalda teha järeldusi, millised normid seadusandja vastu võtab, kas ja millises ulatuses antakse registreeritud elukaaslastele sarnane staatus abielus olevate isikutega ning millised õigused peaksid neil olema suhetes avaliku võimuga; 3) kohtupraktika kohaselt pole praeguses asjas vaja tuvastada kaebaja kuulumist eriliselt kannatanud isikute hulka. Kaebaja kuulub piiratud isikute rühma, kes on eristatavad õiguste ja vabaduste piiramise poolest tavapärasest ulatuslikumal määral (Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 2013. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-84-12, p 24); 4) kaebaja on kirjeldanud olukordi, kus tema õigused jäävad kooseluseaduse rakendusaktide puudumise tõttu väidetavalt kaitseta, kuid ta ei ole tõendanud ühtegi juhtu, mil riigiasutused oleksid keeldunud tema kui kooselulepingu sõlminud isiku taotlusi rahuldamast või oleksid piiranud tema õigusi kooseluseaduse rakendussätete puudumise tõttu. Osadel kaebaja loetletud juhtudest on võimalik õigussuhteid korraldada eraõiguslikult (nt sõlmida lepinguid ja teha muid tahteavaldusi), osade puhul ei saa õiguste võimalikul riivel olla väärikust alandavat toimet (nt võimaluse puudumine võtta kooselupartneri perekonnanime). Kooseluseadus reguleerib registreeritud elukaaslase ülalpidamiskohustust ja võimaldab täpsustavaid kokkuleppeid. Mitmete kaebaja osutatud probleemsete olukordade puhul on ilmne, et lahendus sõltub sellest, kuidas haldusorgan tõlgendab ja kohaldab kehtivat õigust (nt ühise tuludeklaratsiooni esitamine, toitjakaotuspensioni ja ravikindlustushüvitise määramine, kande tegemine rahvastikuregistris). Kuigi kaebajal on võimalik erinevates olukordades oma õigusi asjakohaste õiguskaitsevahenditega kaitsta (vajaduse korral ka preventiivselt), saab oma õiguste kaitseks kohtusse või haldusorgani poole pöördumine olla mõistlik lahendus vaid üksikjuhtudel, mitte aga pidevalt. Samuti ei pruugi haldusorgani või kohtu poole pöördumine tuua paljudel juhtudel kiiret lahendust, kohtuvaidlustega kaasneb närvipinge, aja- ja eeldatavasti ka rahakulu ning lõpptulemus ei ole prognoositav. Kuna samasoolised kooselupaarid ei saa Eestis abielu sõlmida, on nende jaoks eriti oluline, et nende suhte õiguslik seisund oleks selge. Praegusel juhul on kaebajal tekkinud seadusandja tegevusetuse tõttu mittevaraline kahju tema väärikuse alandamise ja eraelu puutumatuse rikkumise tõttu. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervist on kahjustatud; 5) seadusandja on oma kohustust oluliselt rikkunud, sest kooseluseaduse rakendussätteid ei suudetud alates kooseluseaduse jõustumisest rohkem kui aasta jooksul vastu võtta ning eelnõu menetlemine on teadmata ajaks peatunud. Kooselulepingu sõlminud isikutel on tekkinud õiguspärane ootus, et nende elukorralduseks olulised õigusaktid võetakse vastu; 6) seadusandja tegevusetuse ja kaebajale kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos; 7) kaebaja kasuks tuleb hüvitisena välja mõista 1500 eurot. Õiguste rikkumine mõjutas kaebajat küll pidevalt, kuid mitte ülemäära intensiivselt ning põhjustas pigem hirmu- ja ärevusseisundit ja 3(9)
3-16-1191 ebakindlust kui väärikuse alandamist konkreetsete juhtumite kaudu. Rikkumine ei ole olnud veel ülemäära pikaajaline.
3.Nii kaebaja kui ka vastustaja esitasid halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Vastustaja palus halduskohtu otsuse tühistada ja jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja palus halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kaebus jäeti rahuldamata.
4.Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. novembri 2017. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldas Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistades halduskohtu otsuse osas, millega kaebajale mõisteti mittevaralise kahju eest hüvitis rahas. Ringkonnakohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 300 eurot. Ühtlasi tunnistas ringkonnakohus kooseluseaduse rakendusaktide andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks ning edastas otsuse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks. Otsuse põhjendused on järgmised: 1) kuigi kaebuses on esitatud kohati samasoolisi paare üldiselt puudutavaid seisukohti, on kaebus esitatud eelkõige kaebaja enda õiguste kaitseks. Kooseluseaduse alusel kooselulepingu sõlmimine on piisav selleks, et tekiks eeldus kasutada selles seaduses sätestatud potentsiaalseid õigusi. Rakendusaktide andmata jätmise tõttu on samasooliste paaride õiguste ja vabaduste ulatus ebaselge ja see riivab kaebaja õigusi; 2) kaebaja õiguste rikkumist ei välista võimalus vaidlustada hüvede andmisest keelduvaid haldusorganite otsuseid kohtus. Võttes arvesse, et seadusandja soovib eristada abielu ja kooselulepingut ning kooseluseaduse rakendusaktide eesmärgiks on kindlaks määrata kooselulepingu sõlmimisest tulenevate õiguste ja kohustuste maht, ei saa kaebajale sellist kohustust panna. Samuti ei ole põhjendatud olukord, kus kohus peab hakkama seadusandja suutmatuse tõttu iga juhtumi puhul hindama, kas konkreetne õigus peaks lisaks abikaasadele olema tagatud ka registreeritud elukaaslastele. Samasoolistel paaridel ei ole kooseluseaduse rakendusaktide puudumise tõttu võimalik oma õigusi suhetes avaliku võimuga realiseerida. Nad isegi ei tea, mis on nende avalik-õiguslikud õigused ja kohustused. Ühiskonna suhtumine samasoolistesse paaridesse on suuresti tõrjuv. Riigikogu on oma tegevusetusega halvendanud samasooliste paaride seisukorda veelgi, seades nad olukorda, kus neil ei ole oma õiguste teostamisel efektiivset seaduslikku kaitset. Sellist olukorda võib vaadelda inimväärikuse alandamisena. Samuti rikub seadusandja tegevusetus kaebaja eraelu puutumatust, sest õigusliku ebaselguse tõttu ei ole tal võimalik oma eraelu seaduse raames vabalt kujundada; 3) halduskohus on sisustanud RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise nõude eeldusi õigesti; 4) seadusandja on võtnud endale kooseluseaduse rakendusaktide kehtestamise kohustuse kooseluseaduse vastuvõtmisega, eelkõige KooS §-ga 26. Seadusandja on kooseluseaduse rakendusaktide andmata jätmisel rikkunud PS §-e 13 ja 14, mille tulemusena on alandatud kaebaja inimväärikust (PS § 10) ja rikutud tema eraelu puutumatust (PS § 26). Praegusel juhul ei saa RVastS §-st 14 tulenevat kahju hüvitamise nõuet rahuldada ilma põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatamata, sest Riigikogu põhiseadusvastane tegevusetus kooseluseaduse rakendusaktide menetlemisel on kahjunõude rahuldamise üheks eelduseks; 5) konkreetseid tõendeid mittevaralise kahju tekkimise kohta pole praeguses olukorras võimalik esitada, vaid lähtuda tuleb faktilisest olukorrast ja elulisest usutavusest. Kaebajal on tekkinud mittevaraline kahju, kuid tema õiguste kaitseks on piisav, kui hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks seadusandja tegevusetuse õigusvastasus (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5). Kaebaja õiguste kaitseks on eelkõige vaja, et kooseluseaduse rakendusaktid 4(9)
3-16-1191 võetaks vastu. Kuigi kaebajal on olnud hingelisi läbielamisi, on tema jaoks oluline, et kohus tunnustaks tema õigust. Kohtuotsus seda ka teeb. Hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda kitsalt Riigikogu tegevusetusest, mitte aga hinnata kaebaja üldist olukorda või justiitsministri väljaütlemisi; 6) halduskohus jättis õigesti kaebaja esindajakulud tema enda kanda, sest esindaja ei olnud kohtumenetluses osalenud; 7) kui kohus jätab mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmata, kuid HKMS § 41 lg 5 alusel teeb kindlaks kahju põhjustanud tegevuse õigusvastasuse, on tegemist kaebuse rahuldamisega.
5.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 10. aprilli 2018. a määrusega kohtuasjas nr 5-17-42 Tallinna Ringkonnakohtu taotluse läbi vaatamata, leides, et taotlus ei olnud lubatav. Kolleegium asus seisukohale, et kooseluseadus on jõustunud. Siiski ei pidanud kolleegium võimalikuks hinnata, kas õigustloova akti andmata jätmine oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv, sest halduskohus ega ringkonnakohus ei olnud põhjendanud, milline on põhiseadusvastane lünk samasooliste kooselus elavate isikute era- või perekonnaelu regulatsioonis (st milliste eluliste asjaolude reguleerimata jätmine on põhiseadusega vastuolus) ning kas puudusi õiguslikus regulatsioonis oleks võimalik ületada põhiseaduskonformse tõlgendamisega. Samuti ei ole kohtud põhjendanud, et olemasolev regulatsioon jääb alla põhiseaduslikult nõutava taseme.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata, ning teha uus otsus, millega mõista Justiitsministeeriumilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest 10 000 euro suurune hüvitis. Samuti taotleb ta põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist kooseluseaduse rakendusaktide andmata jätmise põhiseadusvastasuse tuvastamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) õigussubjektid ei pea käima oma rikutud õigusi tuvastamas ametiasutustes ja kohtutes, sest see loob õiguse tõlgendamiseks laialdased võimalused ega pruugi tagada isikute õigusi. Kooseluseaduse jõustumisega ei likvideeritud kaebaja õiguste rikkumist. Raskendavaks asjaoluks on see, et tema õiguste rikkumine ja õigusselgusetus on kestev. Kaebaja õigusi on rikutud üle kahe aasta ja seda tuleb pidada õiguste ülemäära pikaajaliseks rikkumiseks; 2) kaebaja kooselulepingut ei kantud rahvastikuregistrisse ning see takistab tema õigussuhte riiklikku tunnustamist ja õiguste teostamist; 3) kaebajale tuleb hüvitada riigivõimu tegevusetusega tekitatud mittevaraline kahju rahas. Kui kohus on kaebaja õiguste rikkumist möönnud, kuid ei pea vajalikuks hüvitist välja mõista, on õiguste andmine näiline ja tarbetu. Õiguste rikkumisele peab järgnema vastutus. Võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendit kohtuasjas Oliari jt vs. Itaalia (taotlused nr 18766/11 ja 36030/11, 21. juuli 2015), kaebaja ja vastustaja tegevust enne kohtumenetlust, peaks hüvitise suuruseks olema vähemalt 5000 eurot; 4) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukoht, et kohtud ei analüüsinud piisavalt, kas kooseluseadust saab kohaldada ilma rakendusaktideta, on vastuolus EIK seisukohaga kohtuasjas Oliari jt vs. Itaalia. Selle kohaselt ei ole võimalus iga rikkumise korral kohtusse pöörduda samasooliste kooselupaaride õiguste kaitsmiseks piisav riigipoolne garantii; 5) kohtud on ekslikult leidnud, et kaebajal ei tekkinud enda esindamisel menetluskulusid.
5(9)
3-16-1191
7.Justiitsministeerium esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsuse ning jätta kaebus läbi vaatamata. Alternatiivselt palub Justiitsministeerium tühistada ringkonnakohtu otsuse ulatuses, millega jäeti tema apellatsioonkaebus rahuldamata, ja teha uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata või – samuti alternatiivselt – saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kaebus on esitatud kaebaja enda õiguste kaitseks. Kaebusest ei nähtu ühegi konkreetse subjektiivse õiguse riivet, sest kaebusest ei selgu, milliseid õigusi pole kaebaja saanud õigustloova akti puudumise tõttu realiseerida. Kohtud oleksid pidanud jätma kaebuse läbi vaatamata. Ringkonnakohtu otsuse jõustumine võimaldaks esitada populaarkaebusi isikutel, kelle õigusi kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmine ei puudutaks, kuid kes on sõlminud või soovivad sõlmida kooselulepingu. Kui praeguses asjas mõistetaks välja hüvitis, laiendataks ulatuslikult kaebeõigust ning see oleks vastuolus halduskohtumenetluse seadustiku ja riigivastutuse seaduse eesmärkidega; 2) kui Riigikohus ei jäta kaebust läbi vaatamata, tuleks kaebus jätta rahuldamata, sest RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Riigikohus asus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas seisukohale, et seadusandja kohustus reguleerida kooselulepingu sõlminud samasooliste isikute õigusi ja kohustusi ei saanud tuleneda KooS §-st 26 ega selle sätte koostoimest PS §-dega 13 ja 14. Seepärast ei saanud kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmine olla ringkonnakohtu otsuses toodud põhjustel õigusvastane; 3) õiguspoliitilised valikud samasooliste kooselupaaride õigussuhete reguleerimisel on seadusandja otsustuspädevuses. Seadusandjale ei ole alust ette heita, et ta on viivitanud samasooliste kooselupaaride õigussuhete reguleerimisega või jätnud need nõutaval viisil reguleerimata. 2017. aastal tehtud avaliku arvamuse uuringu põhjal otsustades võib öelda, et Eesti ühiskonnas valitsevad hoiakud pigem ei toeta praegu kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist; 4) kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmise kohustust ega sellele kohustusele vastavat subjektiivset õigust ei saa tuletada ka rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) ega selle rakenduspraktikast. Rahvusvahelises õiguses puudub ühtne arusaam, mil viisil tuleks samasooliste paaride õigussuhteid reguleerida ja mis vormis peaks riik neid õigussuhteid tunnustama. Rahvusvaheliste lepingute sätteid ei saa pidada põhiseaduse suhtes ülimuslikuks. Ka EIK praktika, millele on kaebuses tuginetud, ei saa olla Eesti seadusandja jaoks siduv küsimuses, mille osas puudub rahvusvaheline konsensus ja millega ei saanud Eesti seadusandja 1996. aastal konventsiooni ratifitseerides arvestada; 5) kooseluseaduse rakendusaktide andmata jätmine või samasooliste kooselupaaride õigussuhete täiendav reguleerimata jätmine ei riku eraelu puutumatust ega alanda inimväärikust. Kaebaja saab kooseluseadusest tulenevaid õigusi realiseerida. Kassaatorile teadaolevalt on rahvastikuregistrisse kantud nii kooselulepingute kui ka lapsendamise andmeid. Ei ole alust kahelda, et kaebajale on miinimumstandard eraelu puutumatuse ja inimväärikuse kaitseks tagatud. Kuna praeguses asjas ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud, ei saa seadusandja tegevus (tegevusetus) olla õigusvastane; 6) samuti puudub kaebuse põhjal alus eeldada, et kaebajal on üleelamisi, mida saaks kvalifitseerida mittevaralise kahjuna; 7) isegi kui seadusandja oleks kohustatud samasooliste kooselupaaride õigussuhteid täiendavalt reguleerima, ei oleks alust pidada regulatsiooni kehtestamata jätmist seadusandja kohustuste oluliseks rikkumiseks RVastS § 14 lg 1 tähenduses. Kuna Riigikohus ei ole kooseluseaduse rakendusaktide andmata jätmise põhiseadusvastasust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tuvastanud, ei saa 6(9)
3-16-1191 asuda seisukohale, et tegemist on seadusandja olulise rikkumisega. Seega oleks pidanud ringkonnakohus jätma kaebuse rahuldamata; 8) kuna ringkonnakohus ei mõistnud vastustajalt hüvitist välja, jäi kahju hüvitamise kaebus rahuldamata. Seepärast oleks kohus pidanud jätma kõik menetluskulud kaebaja kanda. Äärmisel juhul oleks kohus saanud vastustajalt välja mõista tuvastamiskaebuse eest ette nähtud riigilõivu 15 eurot (riigilõivuseaduse § 60 lg 1). Tõlgendus, mille järgi jääks kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu kulu, sõltumata nõude põhjendatusest, vastaspoole kanda, võimaldaks pahausksetel kaebajatel oma õigusi kuritarvitada. Seepärast tuleb ringkonnakohtu otsus osas, millega mõisteti välja menetluskulud – vähemalt 15 eurot ületavas osas –, tühistada ja jätta kulud kaebaja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Justiitsministeerium taotleb kassatsioonkaebuses nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata jätmist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. aprilli 2018. a määruse põhjendustest tuleneb, et Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osas, milles taotletakse haldus- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist.
8.1.Kolleegium ei nõustu vastustaja seisukohaga, et hüvitamiskaebus tulnuks jätta kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Kaebaja on esitanud kaebuse oma õiguste kaitseks. Kaebaja oli sõlminud enne kaebuse esitamist kooselulepingu ning seega pole tegemist olukorraga, kus kaebeõigus ilmselgelt puuduks (HKMS § 121 lg 2 p 1).
8.2.Kolleegium peab vajalikuks märkida vastuseks Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebuses väidetule, et riik peab tagama põhiõiguste kaitse kooskõlas Eesti põhiseadusega ka siis, kui avaliku arvamuse uuringute tulemused seda ei toeta. EIÕK on Riigikogu ratifitseeritud välisleping ning riik peab välislepinguid täitma (PS § 123 lg 2; vt ka Riigikohtu üldkogu 30. juuni 2017. a otsus kohtuasjas nr 3-3-2-1-16, p 18 ja 1. juuli 2015. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-2-15, p 64).
9.Kaebaja taotleb kassatsioonkaebuses õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju eest 10 000 euro suurust hüvitist ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist, jäädes varasemas kohtumenetluses esitatud väidete juurde.
9.1.Õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude üheks eelduseks on põhiõiguse või õigustloovas aktis sätestatud muu subjektiivse õiguse oluline rikkumine (RVastS § 14 lg 1; vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 31. märtsi 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-53-13, p 22). Lisaks peab kohus tuvastama põhjusliku seose kaebaja subjektiivse õiguse olulise rikkumise ja seadus- või määrusandja tegevusetuse vahel. Sellise olukorraga ei ole tegemist juhul, kui kaebaja õigusi on võimalik tagada kehtivate normide põhiseaduspärase tõlgendamise teel (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. aprilli 2018. a määrus kohtuasjas nr 5-17-42/9, p-d 36 ja 37) või kui kaebaja õigusi on rikkunud seadus- või määrusandja asemel mõni teine avaliku võimu kandja organ.
9.2.Kaebuse väited on väga abstraktsed. Kaebuses on küll nimetatud erinevaid hüvesid, mille saamine on kaebuse kohaselt takistatud, kuid toimikust ei selgu, et kaebaja oleks püüdnud enne kahju hüvitamise kaebuse esitamist kooselulepinguga seonduvaid õigusi realiseerida. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi juhtumit, mil tema kooselulepinguga seonduvad subjektiivsed õigused oleksid jäänud enne kahju hüvitamise kaebuse esitamist seadusandja tegevusetuse tõttu kaitseta. Seetõttu ei ole kolleegiumil võimalik tuvastada, kas seadusandja on kaebaja subjektiivseid õigusi rikkunud. Samal põhjusel pole praeguses asjas vaja analüüsida EIK praktikat. Kaebaja viidatud EIK otsus asjas Oliari 7(9)
3-16-1191 jt vs. Itaalia ei ole asjakohane. EIK tuvastas selles asjas EIÕK art 8 rikkumise põhjusel, et Itaalia õiguskorras ei tunnustatud samasooliste isikute kooselu üldse. Eestis on kooseluseadus jõustunud (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. aprilli 2018. a määrus kohtuasjas nr 5-17-42/9, p 32).
9.3.Kaebaja keskne väide on, et tema kooseluleping ei ole riigile ega kolmandatele isikutele nähtav, sest õigustloova akti andmata jätmise tõttu ei kanta tema kooselulepingu andmeid rahvastikuregistrisse. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole enne kohtusse pöördumist taotlenud kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmist. Seepärast puudus kohtul võimalus tuvastada, kas kaebaja kooselulepingu andmete registrisse kandmist takistas seadusandja tegevusetus või haldusorgani eksimus õigusnormide kohaldamisel. Kui isik leiab, et kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmata jätmisega rikuti tema õigusi, tuleb tal registrikande tegemisest keeldumise otsus kohtus vaidlustada. Kohus ei lahenda hüpoteetilisi vaidlusi. Kui kohus tuvastab, et kaebajal ei ole võimalik oma õigusi seadusandja tegevusetuse tõttu realiseerida, tunnistab kohus õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks ning algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (HKMS § 158 lg 4, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 4 lg 3 ja § 9 lg 1). Kahju hüvitamise kaebust on võimalik esitada nii koos tühistamis- ja kohustamiskaebusega kui ka hiljem, eeldusel, et isik peab kinni kaebetähtajast (HKMS § 46 lg 4). Kui kohus on tühistamiskaebust lahendades tuvastanud, et kaebaja õigusi rikkus haldusorgan, on isikul võimalik taotleda haldusorgani õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist (RVastS § 7 lg 1, § 9 lg 1).
9.4.Kui kohus rahuldab seadusandja tegevusetuse peale esitatud hüvitamiskaebuse, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis
10.aprilli 2018. a määrusega ringkonnakohtu taotluse rahuldamata selle üldsõnalisuse tõttu. Sama üldsõnaline on ka halduskohtule esitatud hüvitamiskaebus. Seepärast rahuldab kolleegium Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebuse ka osas, milles taotletakse hüvitamiskaebuse rahuldamata jätmist.
10.Kõrvuti hüvitamiskaebusega esitas kaebaja halduskohtule alternatiivse nõude tuvastada samasooliste kooselupaaride õigussuhete reguleerimata jätmise õigusvastasus. Halduskohus võttis selle nõude menetlusse. Kohtud ei ole alternatiivset nõuet lahendanud, sest rahuldasid kaebaja esmase nõude.
10.1.Tuvastamisnõudega vaidlustab kaebaja seadusandja tegevusetust õigustloova akti andmata jätmisel. Sellise vaidluse lahendamiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord (PSJKS § 2 p 1). Praegusel juhul ei saaks kaebaja seda tuvastamisnõuet esitada ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses erandliku individuaalkaebusena, sest õiguste kaitseks on tagatud muud tõhusad võimalused (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. mai 2019. a määrus kohtuasjas nr 5-19-9/2, p 11). Kaebajal on võimalik halduskohtus vaidlustada tema õiguste kaitseks vajalike haldusaktide või toimingute andmata või tegemata jätmist ning taotleda vajaduse korral esialgse õiguskaitse kohaldamist (HKMS § 249). Samuti on halduskohtu pädevuses muude avalikõiguslikus suhtes tähtsust omavate asjaolude tuvastamine (HKMS § 37 lg 2 p 6; nt kooselusuhte kehtivuse kindlakstegemine). Sellist tuvastamisnõuet pole kaebaja aga esitanud ning selline kaebus on lubatav vaid siis, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). Eraõiguslikus suhtes on hagejal võimalik esitada maakohtule vaidlusaluse õigussuhte esialgseks reguleerimiseks hagi tagamise avaldus (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 377 lg 2, § 378 lg 3).
10.2.Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osas, milles taotletakse tuvastamiskaebuse läbi vaatamata jätmist. Tuvastamiskaebus tuleb jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. 8(9)
3-16-1191
11.Kaebuse rahuldamata ja osalise läbi vaatamata jätmise tõttu jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kaebaja tasutud kautsjon tuleb arvata HKMS § 107 lg 4 järgi riigituludesse.
12.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab Riigikohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.