Marju Silveti kaebus Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ning Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjonile kohustavate ettekirjutuste tegemiseks
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Marju Silveti kaebus.
2.Tagastada Marju Silvetile kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot Marju Silveti pangakontole Luminor Bank AS-s nr EE231700017004045724.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 204 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjon otsustas 5. detsembri 2017. a koosoleku protokollis nr 40 korraliselt üles öelda Marju Silvetiga (edaspidi kaebaja) 16. detsembril 1998 sõlmitud eluruumi Sõpruse pst 1-24 üürileping seoses võlgnevusega.
Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakond teatas kaebajale 15. detsembri 2017. a avalduses nr 4-7.1/08418, et ütleb kaebajaga sõlmitud üürilepingu korraliselt üles.
3.Kaebaja esitas Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles ta muuhulgas palus tunnistada õigusvastaseks ja keelata üürilepingu korraline ülesütlemine. Tartu Maakohus jättis
25.septembri 2018. a otsusega asjas nr 2-18-582 kaebaja hagi Tartu linna vastu üürilepingu korralise ülesütlemise õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 4). Kaebaja esitas maakohtu otsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mida ei ole veel lahendatud.
3-19-67
4.Kaebaja esitas 12. septembril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 5. detsembri 2017. a protokollilise otsuse tühisuse kindlakstegemiseks (haldusasi nr 3-18-1779). Tartu Halduskohus tagastas 7. novembri 2018. a määrusega kaebuse HKMS § § 121 lg 2 p 1 alusel. Kaebaja esitas halduskohtu määruse peale Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse. Tartu Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2019. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu määruse resolutsioon muutmata, muutes määruse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et tegemist on eraõigusliku vaidlusega, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse ja mis tuleb lahendada maakohtus tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-st 1. Seega tuleb lugeda kaebuse tagastamise aluseks HKMS § 121 lg 1 p 1.
5.Kaebaja esitas 15. novembril 2018 Tartu Halduskohtule üürilepingu ülesütlemisega seonduvalt uue kaebuse, milles ta palus tuvastada kaebajaga üürilepingut lõpetava haldusakti teinud Tartu linna haldusorgan; tunnistada kehtetuks ja tühistada Tartu linna haldusakt, millega otsustati 28.03.2018 lõpetada kaebajaga eluruumi Sõpruse pst 1-24 kasutamiseks sõlmitud eluruumi üürileping; tuvastada, et eelnimetatud haldusakt on antud pettuse või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena (haldusasi nr 3-18-2163). Tartu Halduskohus tagastas 22. novembri 2018. a määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2018. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu määruse resolutsioon muutmata, muutes määruse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et olukorras, kus tegemist on sisult eraõigusliku vaidlusega, on halduskohus ekslikult tagastanud kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, vaid kaebus tulnuks tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, sest vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, mida ei ole veel lahendatud.
6.Kaebaja esitas 27. novembril 2018 Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjonile avalduse haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja palus uuendada haldusmenetluse ja tunnistada kehtetuks ning tühistada Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 5. detsembri 2017. a protokolliline otsus nr 40.
7.Tartu Linnavalitsuse abilinnapea 21. detsembri 2018. a vastusega nr 2-7.1/18345 jäeti kaebaja avaldus eluasemekomisjoni protokollilise otsuse kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. Vastuses märgiti, et kuna asjaolud ei ole muutunud, siis jääb linnavalitsus varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja ühineb kohtu poolt haldusasjades nr 3-18-1779 ja 318-2163 antud seisukohtadega.
8.Kaebaja esitas 14. jaanuaril 2019 Tartu Halduskohtule vaidlusaluse üürilepingu ülesütlemisega seonduvalt järjekordse kaebuse Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni ja selle liikmete peale (käesolev haldusasi nr 3-19-67). Kaebaja palub kaebuses järgnevat: 1) Tunnistada õigusvastaseks Tartu linna 21. detsembri 2018 toiming, millega Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjon keeldus uuendamast haldusmenetlust Tartu linna ja kaebaja vahel 16. detsembril 1998 sõlmitud munitsipaaleluruumi Sõpruse pst. 1-24 üürilepingu lõpetamise otsustamiseks; 2) Kohustada Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni uuendama haldusmenetlus Tartu linna ja kaebaja vahel 16. detsembril 1998 sõlmitud munitsipaaleluruumi Sõpruse pst. 1-24 üürilepingu lõpetamise otsustamiseks; 3) Kohustada Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni tegema uuendatud haldusmenetluses kindlaks, kas kaebaja on rikkunud üürilepingu punktis 11.4 märgitud üürilepingu tingimusi, mille korral üürileandja võib nõuda üürilepingu ennetähtaegset lõpetamist ning väljakolimisest
3-19-67 keeldumise korral üürniku ja kõigi temaga koos elavate isikute väljatõstmist kohtu korras teist eluruumi vastu andmata; 4) Kohustada Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni andma haldusakti, millega uuesti otsustada kaebajaga sõlmitud üürilepingu lõpetamise küsimus; 5) Teha kindlaks Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni toimingu õigusvastasus, millega komisjon delegeeris kaebajaga üürilepingu lõpetamise otsustamise ja üürilepingu ülesütlemise menetluse korraldamise Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonnale; 6) Teha ettekirjutus Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjonile õigusvastase delegeerimise toimingu tagajärgede kõrvaldamiseks.
KOHTU SEISUKOHT
9.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 1 p 1 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.
10.HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1 lg 1 kohaselt vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. TsMS § 11 lg-st 1 tulenevalt vaatavad maakohtud esimese astme kohtuna läbi kõiki tsiviilasju. TsMS § 9 lg 1 kohaselt tsiviilasju lahendavad maakohtud, ringkonnakohtud ja Riigikohus. Seega on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikust suhtest tulenevad vaidlused ja üldkohtu pädevuses eraõiguslikest suhetest tulenevad vaidlused, kui seadus ei sätesta teisiti (Riigikohtu erikogu 20. detsembri 2001. a määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 12).
11.Kohus leiab, et käesoleva kaebuse läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, vaid tegemist on eraõigusliku vaidlusega, mis kuulub läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 1) ning kohtuasja on pädev TsMS § 9 lg 1 kohaselt esimese astmena menetlema maakohus.
12.Kohtule esitatud kaebuse materjalide kohaselt on kaebaja ja Tartu linna vahel 16. detsembril 1998 sõlmitud munitsipaaleluruumi üürileping, mis öeldi Tartu linna poolt 5. detsembri 2017. a protokollilise otsustusega üles ning kaebajat teavitati sellest 15. detsembril 2017. Üürilepingu ülesütlemise aluseks oli võlgnevus, st asjaolu, et kaebaja ei olnud üürileandja hinnangul täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt.
13.Tartu Ringkonnakohus on haldusasjades nr 3-18-1779 ja 3-18-2163 tehtud määrustes selgitanud kaebajale vaidlusaluse munitsipaaleluruumi ülesütlemisega seonduvate vaidluste lahendamise korda ja kohtu pädevust. Halduskohus nõustub ringkonnakohtu poolt nendes haldusasjades antud seisukohtadega ning leiab, et linnavalitsuse elamuosakonna protokolliline otsustus üürilepingu ülesütlemiseks oli antud eraõigusliku suhte raames ja see on käsitatav tsiviilõigusliku tahteavaldusena. Kohtu hinnangul on ebaõige kaebaja arvamus, et üürilepingu ülesütlemiseks pidi Tartu linn läbi viima haldusmenetluse ning andma haldusakti. Kaebaja suhtes oli enne üürilepingu sõlmimist tehtud küll avalik-õiguslik otsustus temale vara kasutusse andmiseks, kuid see täideti eraõigusliku lepingu (üürilepingu) sõlmimisega ning selle sõlmimisest alates olid pooltevahelised suhted selle lepingu raames eraõiguslikud. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et pooltevahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik (Riigikohtu erikogu 24. märtsi 2015. a määrus nr 3-3-4-1-15, p 9; erikogu 20. detsembri 2001. a otsus
3-19-67 nr 3-3-1-15-01, p-d 13-16; erikogu 20. detsembri 2001. a määrus nr 3-3-1-8-01, p-d 20 ja 17). Seega, kuigi kaebajaga sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingu üheks pooleks on Tartu linn, on selle üürilepingu puhul tegemist tsiviilõigusliku lepinguga, mille suhtes ei ole välistatud võlaõigusseaduse (VÕS) üürilepingut reguleerivate normide kohaldamine (VÕS § 272 lg 4 p 4). Üürilepingu ülesütlemisel ei teki lepingupoolte vahel avalik-õiguslikku suhet ega anta välja haldusakti, mida saaks halduskohtus vaidlustada. Samuti ei ole kaebuses märgitud toimingud iseseisvalt halduskohtus vaidlustatavad, sest tegemist on eraõiguslikus suhtes tähtsust omavate tahteavaldustega. Asjaolu, et kaebaja on 27. novembril 2018 esitanud linnavalitsusele haldusmenetluse uuendamise avalduse ja saanud sellele vastuse, ei tingi vaidluse avalikõiguslikuks muutumist. Kuna vaidlustatud toimingud seonduvad eraõigusliku üürilepingu lõpetamisega, siis ei ole käesolevas kaebuses esitatud nõuete lahendamine halduskohtu pädevuses.
14.Kaebaja saab oma õigusi kaitsta maakohtus. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on juba ka pöördunud maakohtusse hagiga, milles taotleb muuhulgas üürilepingu ülesütlemise õigusvastaseks tunnistamist ja üürilepingu korralise ülesütlemise keelamist. Tartu Maakohtu
25.septembri 2018. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-582 jäeti hagi nende nõuete osas rahuldamata, Tartu Ringkonnakohus ei ole selles tsiviilasjas veel otsust teinud.
15.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebajale kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
16.Kaebaja tasus halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv siis, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub sama seadustiku § 121 lg 2 alusel. Kuna käesolev kaebus kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, siis tuleb kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv kaebajale tagastada.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.