Maksuõigus › Maksuotsused

tõendamaks nimetatud teenuse saamist. Kaebaja ei ole kontrollitaval perioodil teinud tehinguid OÜ-ga Tööjõuabi, vaid on teadlikult kajastanud raamatupidamises ja maksuarvestuses OÜ Tööjõuabi nimel koostatud arveid. Tegemist on üksnes näilike tehingutega maksupettuse eesmärgil. Seega on kaebaja alusetult kajastanud arvetel märgitus käibemaksu 7079,84 eurot kontrollitava perioodiga hõlmatud kuudel KMD-del sisendkäibemaksu hulgas. MTA ei sea kahtluse alla, et töötajad on väljamaksed saanud, kui kuna töötajatele väljamaksed on tehtud kaebaja rahalistest vahenditest, lasub kaebajal ka tööjõumaksude deklareerimise ja tasumise kohustus. Seega on kaebaja jätnud kontrollitaval perioodil 10-le töötajale tehtud väljamaksed koos maksudega summas 29 425,40 maksudeklaratsioonides TSD kajastamata; 3) projektijuhtimise teenuse soetamine OÜ-lt Elmari Talu ei ole tõendatud, kuna esitatud ei ole mingeid dokumente tõendamaks nimetatud teenuse saamist. Samuti ei selgunud teenuse vajalikkus ja kasutamine kaebaja ettevõtluses. Seega ei ole kaebaja teinud tehinguid OÜ-ga Elmari Talu, vaid tegemist on näilike tehingutega. Seega on kaebaja alusetult kajastanud arvetel märgitud käibemaksu summas 399,60 eurot kontrollitavatel kuudel sisendkäibemaksu hulgas; 4) kaebaja ei ole soetanud aprillis 2016 sõidukit Volvo FH-460 OÜ-lt Koalabi Baltic, vaid soetas selle ise otse Taanist. OÜ Koalabi Baltic nimel arve koostamine toimus teadlikult üksnes eesmärgiga vähendada sõiduki soetamismaksumust ning saada nimetatud tehingult õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ja tasumisele kuuluva käibemaksusumma ebaseaduslikuks vähendamiseks. Kuna kaebaja ei ole ostnud aprillis 2016 OÜ-lt Koalabi Baltic sõidukit, siis on kaebaja kajastanud alusetult arvetel märgitud sisendkäibemaksu summas 11 999,80; 5) kaebajal oli kohustus arvestada OÜ-dele Puumaja, Elmari Talu ja Koalabi Baltic ja Tööjõuabi tehtud väljamaksetelt (TuMS § 51 lg 2 p 3) tulumaksu määras 20/80, esitada maksustamisperioodidele järgneva kalendirikuu 10.kuupäeval deklaratsiooni TSD ja tasuma ettevõtlusega mitteseotud kuludelt summas 118 265,94 eurot tulumaksu summas 29 566,49 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

MTA on jätnud põhjendamatult kõrvale kõik teenuse osutamist tõendavad tõendid ning on rikkunud maksukorralduse seaduse (MKS) § 11 nõudeid ning rikkunud uurimiskohustust. 5.2 Tehingud OÜ-ga Tööjõuabi. Kaebaja ei nõustu MTA seisukoha ja järeldustega, mille kohaselt kaebaja ei ole tõendanud renditööjõu kasutamist ega OÜ Tööjõuabi poolset tööjõurendi teenuse osutamist. Töötajad olid sõlminud töölepingud OÜ-ga Tööjõuabi, mis tõendab töösuhte olemasolu Tööjõuabi OÜ-ga, mitte kaebajaga. Tööjõumaksud on OÜ Tööjõuabi poolt korrektselt tasutud, mistõttu oli viimane ka tööandja. Ka töötajad ise on pidanud oma tööandjaks OÜ-d Tööjõuabi, mitte kaebajat. J. V. ja P. E. ütlustega on üheselt tõendatud, et kaebaja ja OÜ Tööjõuabi OÜ vahel oli sõlmitud tööjõurendi leping. Arvestades, et tõendatud on töösuhte olemasolu töötajate ja OÜ Tööjõuabi vahel, on tõendatud ka tööjõurendisuhte olemasolu. Maksuotsuses on tuvastatud, et töötajatele on tehtud väljamakseid ja nende pealt on tasutud tööjõumakse OÜ Tööjõuabi poolt kokku summas 34 983,18 eurot. Samuti on maksuotsuses tuvastatud, et kaebaja tasus OÜ-le Tööjõuabi renditud tööjõu eest 35 399,20 eurot (lisandub käibemaks). Seega sai OÜ Tööjõuabi kaebajalt arvete alusel rahalisi vahendeid summas 35 399,20 eurot, millest 34 983,18 eurot maksis välja töötasude ja tööjõumaksudena ning teenis vaadeldaval perioodil kasumit 416,02 eurot, st 208,01 eurot kuus. MTA teooria raha maksuvabas väljaviimises eeldaks, et nimetatud raha oleks OÜ-st Tööjõuabi liikunud välja kolmandatele isikutele. Praegu see nii ei ole. Asjaolu, et kaebaja osanik on ühtlasi OÜ Tööjõurent osanik ja soovib äritegevust korraldada selliselt, et palgata töötajad OÜ-sse Tööjõurent ja neid sealt vajadusel rentida, ei ole vastuolus seadusega. Ebapiisav selgitus arvel või asjaolu, et OÜ Tööjõuabi ei olnud end registreerinud tööjõurendiga tegeleva ettevõttena ei tõenda, et teenust ei osutatud. 5.3 Tehing Koalabi Baltic OÜ-ga. Kaebaja võttis Koalabi Baltic OÜ-lt komisjonimüüki Volvo, leidis müügi käigus Volvo-le ostja, mistõttu omandati Volvo Koalabi Baltic OÜ-lt ning võõrandati ostjale. Kaebaja oli kohustatud lisama müügihinnale käibemaksu. Ostja tasus arve koos käibemaksuga kaebajale ning kaebaja omakorda oli kohustatud ostjalt saadud raha tasuma müüjale, st Koalabi Baltic OÜ-le koos käibemaksuga. Kaebajal ei olnud ühtegi põhjust ega kahtlust, et nimetatud tehingut mitte sooritada ega andmeid, mis viitaks maksupettusele. Käesolevas asjas ei ole MTA esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et Koalabi Baltic OÜ oleks teinud kaebajaga maksukohustuse vältimiseks koostööd. Kaebaja on mõistlikkuse piires kontrollinud sõiduki ajalugu ja müüja tausta ning ta ei saanud teada ega ette näha, mida asub Koalabi Baltic OÜ juhatuse liige tegema pärast tehingu tegemist. Kaebaja asus peale vaidluse tekkimist uurima sõiduki täpset päritolu ning võttis ühendust sõiduki üleeelmise omanikuga, kes kinnitas, et on dokumentatsiooni MTA-le edastanud. MTA on otsustanud tõendeid aga ignoreerida. Tõenditest nähtub, et Koalabi Baltic OÜ ise näitas üles sõiduki ostusoovi, kellele väljastati ja kes tasus ka arve. Kirjavahetus Taani ettevõttega tõendab, et tehingu osapoolteks olid Taani ettevõte ja Koalabi Baltic OÜ ning kaebaja ei omandanud sõidukit Taanist nagu ekslikult väidab MTA. 5.4 MTA on jätnud kaebajale tagamata võimaluse tutvuda asja tervikliku toimiku materjalidega. Kaebajal on võimatu selgitada ja tõendada materjalide olemasolu, mida kaebaja kunagi näinud ei ole. MTA seisukoht

väljastatud arved on üldsõnalised ning ei võimalda veenduda tehingute tegelikus majanduslikus sisus. Samuti ei ole kaebaja esitanud dokumentaalseid tõendeid väidetavalt soetatud teenuste kohta, mis selgitaksid tehingute sisu ja kinnitaksid nende toimumist. Kaebaja ja OÜ Puumaja ja OÜ Elmari Talu seaduslike esindajate selgitused on vastuolulised ning nende pinnalt puudub igasugune võimalus tuvastada, mis on tehingute tegelik sisu. Seoses kaebaja ja OÜ Tööjõuabi vahelise tehinguga nõustub MTA maksuotsuse p-s 2.2.2 toodud järeldustega ning on seisukohal, et kaebaja ei soetanud tööjõurendi teenust OÜ-lt Tööjõuabi, vaid viimase nimel koostatud arveid kasutas kaebaja vaid selleks, et viia ettevõtlusest välja rahalisi vahendeid ilma makse maksmata. Maksuhaldur on välja arvutanud, et selliselt toimides oli kaebajal võimalik ettevõtlusest välja viia üle 56 tuhande euro, mis oli justkui renditööjõu kasutamise eest. Maksuhalduril on õigus ja kohustus hinnata äriühingu poolt tehtud kulutuste seotust ettevõtlusega ning seejuures võib-olla indikaatoriks tavatu majanduslik ebaotstarbekus. 6.2 Tehing Koalabi Baltic OÜ-ga. MTA nõustub maksuhalduri seisukohaga, et tehingut kaebaja ja Koalabi Baltic OÜ vahel ei ole toimunud. Maksuhalduri seisukohta kinnitavad sõiduki ostu-müügi kohta erinevad ja vasturääkivad seletused, millele on viidatud kontrollakti punktis 1.2.4.5. Komisjonimüük ei eelda komisjonimüügis oleva vara väljaostmist, mistõttu on põhjendatud maksuhalduri järeldus, et ostumüügitehingut kaebaja ja Koalabi Baltic OÜ vahel ei ole tegelikult toimunud ning kaebaja ostis sõiduki vahetult Taani äriühingult, millisel juhul rakendub 0% käibemaksumäär. Seega, kui Eesti käibemaksukohustuslane ostab Taani käibemaksukohustuslaselt kaupu ning toimetab need Eestisse, maksustatakse sellist tehingut 0% määraga ning antud juhul sai kaebaja maksueelise seeläbi, et tekitas liikmesriigi müüja ja enda vahele Eesti käibemaksukohustuslasest fiktiivse edasimüüja, kes jättis käibemaksu riigile tasumata. 6.3 Maksumenetluse käigus on kogutud piisavalt tõendeid väitmaks, et tehingud ei ole toimunud.

KOHTU PÕHJENDUSED

on tundide arv kuude lõikes erinev. Seoses transporditeenusega märkis maksuhaldur, et puuduvad teenuse tuvastamist tõendavad dokumendid ning poolte väited ei võimalda üheselt tuvastada, millist teenust kaebaja OÜ-lt Puumaja väidetavalt soetas. Kaebaja vaidles maksuhalduri väidetele vastu eriarvamuses ja maksuhaldur esitas oma seisukoha maksuotsuse p-s 5.1. Kohtumenetluses on kaebaja põhiväited samad, mis on juba esitatud eriarvamuses. Kohus leiab, et maksuhaldur tuvastas asjas kogutud tõendite põhjal õigesti, et kaebaja ja OÜ Puumaja vahel tehingute toimumine ei ole tõendatud. 9.1 Kontrollakti punktis 1.2.1.1 käsitletud arvetel (maksutoimik lisad 21-24) toodud finantsjuhtimise ja transporditeenuse osutamise aluseks on kaebaja ja OÜ Puumaja vahel 01.10.2009 sõlmitud leping nr 1-10/09. Nimetatud lepingu objektiks on finantsjuhtimise ja raamatupidamise teenuse osutamine ning teostaja vastutavaks isikuks A.K. (maksutoimik lisa 20). Lepingu järgi tasub tellija objektil teostatud tööde eest vastavalt tegelikult kulunud ajale kuu lõpul koostatud kahepoolse akti alusel. Teenuse hinda on pooled lepingu kehtivuse ajal korduvalt muutnud. Viimase ehk 01.10.2014 lisa järgi on teenus käibemaksuta 25 eurot tund. Seega nähtub viidatud lepingust, et pooled on kokku leppinud teenuse osutamises ja selle eest tasumises vastavalt teenuse osutamisele reaalselt kulunud ajale, mis kuulus fikseerimisele kuu lõpu seisuga. Seega ei ole tegemist teenuse osutamisega nö fikstasu eest, selliselt et OÜ Puumaja oleks pidevalt kättesaadav, nagu väidab kaebaja. 9.2 Kaebaja väiteid ei kinnita ka OÜ Puumaja poolt kaebajale tasumiseks esitatud arved. Arvetel 2-03/16 ja 2-04/16 on teenuse sisuks finantsjuhi teenuse osutamine, kuid arvete summa on mõlema arve puhul erinev (2016 märtsis 934,50 ja aprillis 1059). Juhul, kui kaebaja väide oleks õige, siis kajastuks mõlemal arvel sama summa, mis praegu on erinev. Samuti on A.K. kinnitanud, et peab töö mahu kohta arvestust, mis samuti ei ühti kaebaja käsitlusega. Teenuse tegeliku osutamise tõendamiseks ei esitanud kaebaja maksuhaldurile ühtegi tõendit, millest tulenevalt on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et arvetel nr 2-03/16 ja 2-04/16 kajastatud teenuse saamine ei ole tõendatud. Teenuse kohta ei ole koostatud akte ega töödele kulunud aja arvestusi, arved on üldsõnalised, ega võimalda tuvastada, mida ja kui palju arvetel kajastatud töötundide jooksul tegelikkuses tehti. Olukorras, kus puudub vaidlus selles, et kaebajal on ka endal töötajad, kes raamatupidamisega igapäevaselt tegelevad ning majandusaasta aruande koostamise teenust tellitakse eraldi lepingu alusel, ei ole eluliselt usutav, et kaebaja oleks vajanud ning saanud täiendavat finantsjuhtimise teenust OÜ-t Puumaja. 9.3 Kohus leiab ka, et arvete 5-03/16 ja 5-03/15 puhul on MTA põhjendatult seadnud kahtluse alla teenuse sisu, milleks väidetavalt oli transport, et tutvuda OÜ Mehtrans varadega. Kaebaja soovis väidetavalt ettevõtet omandada. OÜ Mehtrans juhataja ei ole kinnitanud, et poolte läbirääkimised ettevõtte omandamiseks oleksid jõudnud sellisesse faasi, et kaebajal oleks tekkinud vajadus tutvuda selle varadega koha peal Haapsalus. Ettevõtte varadega tutvumise soovi saab eeldada olukorras, kus müüja on potentsiaalsele ostjale edastatud varade loetelu, mille olemasolu ostja soovib koha peal kontrollida. Ei ole eluliselt usutav, et A.K. sõitis OÜ Mehtrans varadega tutvuma olukorras, kus ta ei teadnud, milline vara kuulub OÜ-le Mehtrans ja kus see vara asub. Ettevõtte territooriumil paiknev vara ei pruugi veel olla ettevõtte vara ja samuti võib vara asuda mujal. Ka OÜ Mehtrans juhatuse liikme Volli Laidmaa 28.12.2016 kirjast ei nähtu ettevõtte tõsist müügi kavatsust, mistõttu ei ole transporditeenuse tellimine usutav. Kaebaja väiteid ei kinnita ka kaebaja poolt 25.10.2016 poolt esitatud A4 formaadis kiri, millel nähtuvad käsikirjalised märkused (maksutoimiku lisa 35). Kirja põhjal ei ole tuvastatav, selle koostamise kuupäev ega selle koostaja isik. Samuti ei ole tuvastatav, et lehel kajastatud arvandmed pärinevad OÜ Mehtrans aastaaruannetest. Samuti ei ole usutav, et kaebaja oleks soovinud osta igal kuul ühte ettevõtet ning leppis kokku nö fikstasus selleks, et A.K. oleks vastava teenuse jaoks alati kätte saadav. Maksumenetluses ei ole esitatud tõendeid, mis sellise huvi esinemist kinnitaksid. Samuti ei olnud kaebaja maksuotsuse tegemise seisuga omandanud ühtegi ettevõtet. 5(13)

9.4 Maksuhaldur on põhjendatult viidanud ka kaebaja ja OÜ Puumaja esindaja ütlustes esinevatele vastuoludele, mis pigem kinnitavad maksuhalduri järelduste õigsust. Mõlemad osapooled küll kinnitavad teenuse osutamist, kuid nende selgitused teenuse sisu osas on olnud erinevad, mis ei ole teenuse tegeliku osutamise puhul loogiline ja usutav. Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud J.V. kinnitus (II kd tl 34-35) ja A.K. selgitus (II kd tl 33) ei lükka eeltoodut ümber, kuivõrd on koostatud kaebaja poolt või kaebaja palvel maksumenetluse järgselt. 9.5 Eeltoodut kokku võttes nõustub kohus maksuhalduri kontrollakti p-s 1.2.1 ja maksuotsuse p-s 2.1 tehtud järeldusega, et kaebaja ei soetanud teenuseid OÜ-lt Puumaja, kuna tal endal olid töötajad raamatupidamise korraldamiseks. Leping ja arved iseenesest ei tõenda, et teenus oleks osutatud, kui muud tõendid kogumis seda ei kinnita. Seejuures on MTA tõendeid analüüsides seadnud kahtluse alla teenuse saamise fakti, ning ei ole formaliseeritult leidnud, et teenuse osutamine on puudulikult dokumenteeritud. Kaebajal on küll vaba voli valida kellega ja millistel tingimustel ta lepinguid sõlmib, kuid samas peab kaebaja suutma maksumenetluses tõendada, et lepingud on reaalsed ja neid on täidetud. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole kaebaja väited, mille kohaselt on äriühingud kõik maksud maksnud ning riik ei ole jäänud ilma maksutulust. Kaebaja tegelik kasu seisnes selles, et tal oli võimalus viia ettevõttest raha maksuvabalt välja, kajastades mittetoimunud tehinguid raamatupidamises. Osas, milles maksutulu on jäänud laekumata, ongi kaebajale tehtud maksuotsus.

paigaldaja poole. Seega ei ole usutavalt tõendatud, et teenus oli kaebajale vajalik. Kohus leiab, eluliselt ei ole usutav, et äriühing maksab igakuiselt 999 eurot teenuse eest, mida ta tegelikkuses ei vaja ning millist kulutust tal on võimalik vältida. 10.3 Kohus leiab, et asjakohane on ka maksuhalduri viide, mille kohaselt ei ole OÜ Elmari Talu teenuse osutamist oma majandusaasta aruannetes aastatel 2014-2015 kajastanud. Vastavaid aruandeid ei ole kohtule küll esitatud, kuid kaebaja ei ole väitele ka vastu vaielnud, millest tulenevalt loeb kohus MTA väite usutavaks. Kohus nõustub, et teenuse tegeliku osutamise korral ei ole usutav, et OÜ Elmari Talu oleks jätnud poole oma müügikäibest aastaaruandes määratlemata või kajastamata.

vastavat teenust ei ole osutatud ega saadud. Samas eeldab tööjõurendi kasutamine arvestuse pidamist, millises mahus teenuse osutaja teenust osutab ja millises mahus teenuse saaja teenust saab. OÜ Tööjõuabi poolt kaebajale tasumiseks esitatud arvetel sisaldub üksnes üldsõnaline märge „tööjõurent“. Teenuse mahuks on mõlemal arvel 1 tükk, kuid arvete summad on erinevad. Teisi dokumente maksuhaldurile ei esitatud, mistõttu ei ole viidatud arvete põhjal võimalik tuvastada, millistel objektidel, milliseid töid ja millises mahus töötajad tegid. Vastavat asjaolu ei selgitanud maksumenetluses ka kaebaja seadusjärgne esindaja J.V., kelle ütlused jäid üldsõnalisteks ning kes ei osanud nimetada objekte, kus töötajad töid tegid peale selle, et osa töötajad võisid töötada Kakumäe sadamas (maksutoimik lisad 7 ja 8). 11.2.2 Selliseid tõendeid ei esitanud kaebaja ka kohtumenetluses. Kaebaja esindaja esitas kohtule P.E. poolt 28.07.2017 koostatud seletuskirja (I kd, tl 56 57) ja kaebaja poolt oma klientidele esitatud arved (I kd tl 58-160). Kaebaja koostas kohtumenetluses ka arvestuse, millelt nähtub, millise kaebaja kliendile tasumiseks esitatud arve alusel on mingi töötaja tööd teinud ning millist tehnikat on seejuures kasutatud. Arved on väljastatud kaebaja poolt tema klientidele. Kohtu hinnangul tõendavad viidatud tõendid küll seda, et kaebaja klientidele on teenuseid erinevatel objektidel osutatud, kliendid on teenuseid saanud ja teenuse osutamiseks on kasutatud tööjõudu ja tehnikat. Samuti nähtub arvetelt, et õigussuhtes kaebaja ja tema klientide vahel on peetud arvestust kulunud aja ja materjalide üle. Samas ei ole kaebaja näidanud, kuidas omavad viidatud arved ja arvestused puutumust kaebaja ja OÜ Tööjõuabi vahelise õigussuhtega. Kaebaja on küll tõendanud, et töötajad tegid tööd konkreetsetel objektidel, kuid ei ole tõendanud, et töötajad olid Tööjõuabi OÜ töötajad, keda kaebaja rentis. Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud tõendid tõendavad üksnes seda, et kaebaja on kasutanud tööjõudu, et teha töid oma klientidele. Asjaolu, et kaebaja on teenust oma klientidele osutanud, ei tõenda, et ta on soetanud selleks tööjõu rendi teenust OÜ-lt Tööjõuabi. Maksuhaldur ei seagi kahtluse alla, et kaebaja puhul on tegemist tegutseva ettevõttega, kellel on kliendid ja käive. Maksuhaldur leiab hoopis, et kaebajal on endal olemas oma töötajad, keda ta faktiliselt kasutas teenuse osutamiseks ning ei pidanud tööjõudu rentima. Kohtu hinnangul kinnitavad eelpool nimetatud tõendid maksuhalduri järelduste õigsust. 11.2.3 Viidatud järeldust kinnitab ka asjaolu, et isik, kes pidas väidetavalt töötundide arvestust ning korraldas kõike töötajatega seonduvat, oli kaebaja töötaja P.E. Seda kinnitas kohtuistungil P.E. ning maksumenetluses kaebaja seadusjärgne esindaja J.V. (maksutoimik lisa 7 ja 8). J.V. kinnitas ka seda, et töötajatele arvutab palgad välja kaebaja juhiabi. Seega korraldasid kõike töötajatega seonduvat kaebaja enda töötajad ning OÜ Tööjõuabi oli üksnes väljamakse tegija. Kohtu hinnangul võis P.E. küll pidada töötundide arvestust päevade ja töötajate lõikes, kuid viidatu ei kinnita, et arvestust peeti eesmärgiga esitada arve OÜ-le Tööjõuabi renditööjõu kasutamise eest. Kuna P.E. oli kaebaja töötaja ning nimetatud arvestused olid klientidele arvete esitamise aluseks on usutav, et P.E. pidas arvestust, et kaebaja saaks esitada arved oma klientidele. 11.2.4 Kohus märgib, et asjaolu, et väljamaksed töötajatele teostati OÜ Tööjõuabi arvelduskontolt, ei muuda töötajaid veel OÜ Tööjõuabi töötajateks. Töösuhte tuvastamisel tuleb teha kindlaks, kas töötaja on tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluda tööandja korraldustele, juhistele, töökorrale. Ka kaebaja ise on väitnud, et töötaja ja tööandja vaheline suhe ei teki ainuüksi selle alusel, kuidas on mingeid dokumente vormistanud mingi juriidiline isik või kuidas on lahendatud bürokraatlikud küsimused. Töötaja ja tööandja vahel peab olema sotsiaalne subordinatsiooni suhe ning selles peavad esinema töölepingu seaduses sätestatud alused. Seega leiab ka kaebaja, et töösuhte olemasolu või puudumine tuleb tuvastada tegelike asjaolude alusel, mitte formaalselt. See tähendab kohtu hinnangul ühtlasi, et töötajatele töötasu maksmine ja tööjõumaksude tasumine OÜ Tööjõuabi poolt ei tõenda veel, et töötajatel oli töösuhe OÜ-ga Tööjõuabi. Töötajad tegid tegelikkuses tööd kaebaja klientide heaks, kasutasid selleks kaebajalt saadud vahendeid, allusid kaebaja töötaja (P.E.) juhtimisele ja kontrollile ning kaebaja töötaja pidas tööaja arvestust. Nimetatud faktid kogumis viitavad sellele, et tegemist oli kaebaja, mitte aga 8(13)

OÜ Tööjõuabi töötajatega. Mitte ühegi tõendiga ei ole tõendatud, et töötajad allusid OÜ-le Tööjõuabi või et viidatud ettevõttes oleks olnud isik, kes oleks andnud töötajatele töösuhtega seoses korraldusi. Seda tegi kaebaja töötaja P.E. Seega on kohus seisukohal, et maksuhaldur on õigesti leidnud, et isikud, kellele OÜ Tööjõuabi nimel tehti väljamakseid, olid faktiliselt kaebaja enda töötajad. 11.2.5 Kaebaja väiteid ei kinnita ka kohtumenetluses esitatud 5 töölepingut, töötajate ja kaebaja seadusliku esindaja poolt kohtumenetluses koostatud seletuskirjad ja asjaolu, et töötaja S. J. on esitanud OÜ Tööjõuabi vastu nõude töövaidluskomisjonile. Esmalt märgib kohus, et kaebaja ei ole esitanud maksumenetluses maksuhaldurile töölepinguid, mis on esitatud kohtule. Sellest tulenevalt ei saa kohus kontrollida, kas need on vormistatud nendel märgitud kuupäevadel või hiljem seonduvalt käesoleva kohtumenetlusega. Seega ei ole kohtu hinnangul tegemist usaldusväärsete tõenditega, kuna ei ole eluliselt usutav, et kaebaja oleks jätnud lepingud maksuhaldurile esitamata, kui tal need olid juba maksumenetluses olemas. Samas ei ole viidatud töölepingute olemasolul asjas ka sisulist tähendust, kuivõrd tõendatud on, et väljamakseid töötajatele on tehtud OÜ Tööjõuabi arvel ning ka tööjõumaksud on tasutud OÜ Tööjõuabi poolt. Kohus asus eelpool seisukohale, et töösuhte olemasolu või puudumine tuleb tuvastada faktiliste asjaolude alusel. Asjaolul kas või kuidas töösuhe on vormistatud, ei ole määravat tähtsust. Nagu kohus eelpool leidis, ei ole praegusel juhul tõendatud, et töötajad tegid tööd OÜ-le Tööjõuabi ning viimane ei olnud õigussuhetes töötajatega nende tööandjaks. Seega on asjaolu, et tööleping on vormistatud töötajate ja OÜ Tööjõuabi vahel sisulise tähenduseta, kui teised tõendid selle sisu ümber lükkavad. Asjakohane ei ole ka kaebaja poolt esitatud S. J. avaldus Töövaidluskomisjonile, kuna väidetava töösuhte algus ei jää maksuotsusega hõlmatud perioodi. Töötajate P. A., K. K. ja kaebaja seadusliku esindaja poolt kaebaja nõudel koostatud seletuskirjad ei tõenda kaebaja väiteid põhjusel, et viidatud seletused on võetud kaebaja poolt, ning ütlused võisid olla mõjutatud kaebaja soovidest. Töötajad ei ole ka kirjeldanud, millist tööd nad väidetava töösuhte alusel tegid, millistel objektidel jne. Seega ei tõenda seletused kaebaja väiteid ka sisuliselt. Asjaolu, et töötajad kinnitavad formaalselt töösuhte olemasolu, ei ole piisav. Kaebaja märgib õigesti, et maksumenetluses ei ole maksuhaldur võtnud ütlusi nendelt isikutelt, kellele on tehtud makseid OÜ Tööjõuabi arvelduskontolt. Samas on maksuhaldur vaba otsustama, milliseid tõendeid ta maksumenetluses kogub. Kohus leiab, et olukorras, kus maksuhaldur oli kogunud tõendeid ning jõudnud juba kogutud tõendite põhjal järeldusele, et väljamaksete saajad olid faktiliselt kaebaja töötajad, ei ole maksuhaldur rikkunud uurimiskohustust, kui jättis väljamaksete saajatelt maksumenetluses ütlused võtmata. Kohus nõustub maksuhalduriga ka selles, et OÜ Tööjõuabi ning kaebaja vahelise tehingu puudumisele viitab asjaolu, et OÜ Tööjõuabi ei olnud reaalselt tegutsev äriühing ning osutas teenust üksnes kaebajale ning maksed laekusid üksnes kaebajalt. Eeltoodust tulenevalt on MTA õigesti leidnud, et tõendatud ei ole renditööjõu kasutamine ega teenuse osutamine.

puhul ette 0% määra (KMS § 15 lg 3 p 2), mis on direktiivi art 138 lg 1 mõttes maksuvabastus. Seega, kui Eesti käibemaksukohustuslane ostab Taani käibemaksukohustuslaselt kaupa ning toimetab selle Eestisse, maksustatakse sellist tehingut 0% määraga. Seda erinevalt riigisisesest kauba soetusest, mil müüja lisab arvele 20% käibemaksu ning ostjal tekib kauba ettevõtluse tarbeks soetamisel õigus deklareerida arve alusel tasumisele kuuluv käibemaks enda sisendkäibemaksuna (KMS § 1 lg 1 p 1, § 4 lg 1 p 1, § 15 lg 1, § 29 lg-d 1 ja 3). Reaalsete tehingute puhul on ettevõtja tulud ja kulud mõlemal juhul samas suuruses, sõltumata sellest, kas Eestis edasimüüdav kaup soetatakse ühendusesiseselt või teiselt Eesti käibemaksukohustuslaselt. Maksupettuse korral saavutatakse alusetu maksueelis aga seeläbi, et välisriigi müüja ja Eesti ostja vahele tekitatakse Eesti käibemaksukohustuslasest fiktiivne edasimüüja, mis loob tegelikule ostjale formaalse õiguse deklareerida sisendkäibemaksu, samas kui fiktiivne edasimüüja vastavat käibemaksu riigieelarvesse ei tasu. Sisuliselt võimaldab selline skeem soetada teisest liikmesriigist riigieelarveliste vahendite arvel kaupa 20% soodsamalt. Kontrollaktist ja maksuotsusest järeldub, et maksuotsuse aluseks on eelpool kirjeldatud maksupettuse kahtlus: kaebaja soetas ühendusesiseselt kaupa, kasutades formaalse vahelülina Koalabi Baltic OÜ-d, et saada alusetult deklareeritud sisendkäibemaks enammakstud käibemaksuna tagasi. Ehkki maksuotsuses ei ole maksuotsuse alust (põhjendatud kahtlus maksupettuses osalemise kohta) üheselt välja toodud, ei tee see praegusel juhul võimatuks maksuotsuse tegeliku aluse mõistmist. Kohtupraktika kohaselt ei pea maksumenetlusega ja maksuotsusega tuvastama, et maksukohustuslane osales maksupettuses. Maksuotsuses on vaja näidata, miks on maksuhalduril selline põhjendatud kahtlus, ehk nimetada need asjaolud ja tõendid, mis seda kahtlust põhjendavad (nt Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-15-13 p 10). Praegusel juhul kinnitavad maksupettuse kahtlust maksumenetluses kogutud tõendid kogumis, millest järeldub, et kaebaja ei soetanud sõidukit Volvo Koalabi Baltic OÜ-lt vaid soetas selle ise otse Taanist. 12.1 Kaebaja on menetluses väitnud, et võttis sõiduki Volvo komisjonimüüki. Tunnistaja T. P. on nii maksumenetluses (maksutoimik lisa nr 16) kui ka 21.03.2018 toimunud kohtuistungil selgitanud, et kuivõrd sõiduk läks liisingusse on pankade nõue, et kaebaja (või mõni muu usaldusväärne koostööpartner) on sõiduki omanik. See oli ka põhjuseks, miks kaebaja väidetavalt sõiduki 01.04.2016 tehingu alusel Koalabi Baltic OÜ-lt omandas. Kohus märgib, et komisjonimüük ei eelda, et kaebaja oleks pidanud saama sõiduki omanikuks. Komisjonilepingu kohaselt oleks kaebaja olnud tehingus üksnes vahendajaks ning tegelik tehing oleks teostatud sõiduki tegeliku müüja ja ostja (panga) vahel. Pigem on väide komisjonimüügi kohta esitatud selleks, et selgitada asjaolu, miks oli kaebaja sõiduki olemasolust teadlik juba enne selle väidetavat soetamist Koalabi Baltic OÜ-lt. Kohus leiab, et väide mille kohaselt pidi kaebaja panga nõudel saama enne sõiduki liisingusse andmist selle omanikuks, ei ole eluliselt usutav ja on vastuolus lepinguvabaduse printsiibiga. Kui kaebaja väide oleks õige, piiraks see oluliselt rasketehnikaga teostatavaid tehinguid ja moonutaks lubamatult konkurentsi. Kaebaja ei ole ka tõendanud, et rasketehnika müük toimub üksnes T. P. poolt kirjeldatud viisil. Kohus loeb küll usutavaks, et panga jaoks võib olla oluline, et sõiduki müügihind vastaks selle harilikule väärtusele ning sõiduki hinna selgitamisel aktsepteerib pank usaldusväärseid partnereid, sh kaebajat. Samas ei ole usutav, et pank seaks piiranguid müüja isiku suhtes. Seega on usutav, et sõiduki müügiks liisingusse pidi müüja saama panga usaldusväärse partneri hinnangu sõiduki väärtusele. Usutav ei ole aga, et pank soostus ostma teatud liiki sõiduki vaid teatud isikutelt, st antud juhul kaebajalt. Seega ei pidanud kaebaja omandama sõidukit Koalabi Baltic OÜ-lt selleks, et see oleks võimalik anda liisingusse. Pigem omandas kaebaja sõiduki Koalab Baltic OÜ-lt selleks, et saada formaalselt õigus deklareerida sisendkäibemaksu. 12.2 Kohtu hinnangul ei ole usutav, et kui tehing oleks toimunud kaebaja töötaja T. P. poolt maksumenetluses (maksutoimik lisa nr 16) ja kohtumenetluses (21.03.2018 istungi protokoll) kirjeldatud viisil, oleks T. P. jätnud sõiduki omaniku välja selgitamata. Asjaolu, et kaebaja 10(13)

väidetavalt sõiduki omaniku vastu huvi ei tundnud, viitab sellele et tegelikkuses ei soetatud sõidukit Koalabi Baltic OÜ-lt. Kaebaja juhatuse liige J.V. selgitas sõiduki Volvo soetuse osas maksuhaldurile (maksutoimik lisa 6), et tema Koalabi Baltic OÜ tehingutest ei tea, T. (T. P.) tegeles sellega ja see oli komisjonimüügis. T. P. selgitas 21.03.2018 toimunud kohtuistungil, et asjaolu, kas Koalabi Baltic OÜ on ka tegelikult sõiduki omanik T. P. ei kontrollinud väites, et seda ei saa kontrollida, kuna vastav andmebaas puudub. Tehnilises passis omanikku kirjas ei olnud. Hiljem, peale maksuametis vestlusel käimist kirjutas ta Volvo esindusse Taanis ja palus meelde tuletada kogu selle veoautoga seonduva, sh maksekorraldused, kust raha tuli jne. Talle saadeti kogu info skanneritud kujul. Küsida oskas ta seetõttu, et sai MTA-lt teada, firma nime, kust sõiduk soetatud oli. Koalabi Baltic OÜ puhul keegi mees helistas ja soovis tuua sõiduki Volvo komisjonimüüki. Koalabi Baltic OÜ esindajaga ta kohtunud ei ole, suhtles vaid telefoni teel. Kohus leiab, et T.P. oleks saanud nõuda omandiõigust tõendavate dokumentide esitamist eeskätt Koalabi Baltic OÜ esindajalt. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja soetas sõiduki isikult, kelle osas tal puudub kindlus, et see on sõiduki omanik. Samuti ei ole usutav, et sõiduk soetatakse isikult, kelle isikusamasust ega puutumust sõidukiga ei kontrollita ega peeta seda ka oluliseks. Kohus leiab, ka et kuna T. P. oskas peale maksuhalduri juures käimist pöörduda Taani Volvo esindusse sõiduki omandiõiguse selgitamiseks, oleks ta saanud seda teha ka enne maksuhalduri juures käimist. Samas ei ole kohtu hinnangul usutav, et T. P. vastavad päringud tegi. Kaebaja ei esitanud maksuhaldurile T. P. päringuid, mida isik väidetavalt tegi Taanis asuvale Volvo esindusele. Edastati üksnes väidetavalt Taanist saadud info ilma päringuid sisaldavate kaaskirjadeta. Pigem on tõenäoline, et Taanist saadud teavet (maksutoimik lisa 33) ei saanud T. P. Taanist, vaid see oli olemas kaebajal, kes suhtles Taani müüjaga Koalabi Baltic OÜ vahendusel. Kohtu arvates ei ole ka eluliselt usutav, et Volvo esindus oleks soostunud väljastama e- kirjavahetuse, maksekorraldused ja arved neile tundmatule isikule, kes andmeid telefoni teel küsis. Küll aga said vastavad andmed olla olemas kaebajal, kes tõenäoliselt tegi Koalabi Baltic OÜ-ga sõiduki soetamisel koostööd. 12.3 Maksuhaldur on maksumenetluses tuvastanud, et telefoninumber, millel T. P. Koalabi Baltic OÜ juhatuse liikmega suhtles, ei ole kunagi olnud kasutusel Koalabi Baltic OÜ või selle juhatuse liikme A.V. telefoninumbrina. Samuti ilmneb maksutoimiku materjalidest ning maksuhalduri esindaja poolt T. P.le kohtuistungil esitatud küsimusest, et maksuhaldurile ei ole esitatud ekirjavahetust, mis väidetavalt toimus T. P. ja Koalabi Baltic OÜ esindaja vahel seoses müügiprotsessiga (edastati müügileping jne). Seega ei ole usutav, et vastav e-kirjavahetus kaebaja ja Koalabi Baltic OÜ vahel toimus. Ka Koalabi Baltic OÜ ei ole tehingut kaebajaga kinnitanud ning sõiduki müüki oma aprilli 2016 KMD-l kajastanud. Koalabi Baltic OÜ esindaja A.V. ütlused maksumenetluses (maksutoimik lisa 15) olid äärmiselt lakoonilised ja üldsõnalised ning nendest järeldus, et ta tehingu sisust ei tea. Sellele viitab ka maksuhalduri selgitus, mille kohaselt väitis isik algselt, et ta ei mäleta OÜ-st Tallchart midagi ning ei tea, et oleks ettevõttega tehinguid teinud. Ütlusi muutis ta peale seda, kui maksuhaldur näitas talle Koalabi Baltic OÜ poolt koostatud arvet. A.V. ei osanud öelda, millisest sadamast auto laevale pandi, ehkki tema nimel Taani firmale saadetud e- kirjas (maksutoimik lisa 33) on selgelt kirjas, et sõiduk tuleb laevale panna Fredericia sadamast. Samuti väitis ta, et sõiduk toodi Leetu, kust keegi autojuhtidest selle ära tõi, kuigi väidetavalt oli ise eelnevalt helistanud R. V.-le sõiduki äratoomise asjus. Sõiduki registrieelsel ülevaatusel käinud R. V. on väitnud, et ta A.V.it ei tunne (maksutoimik lisa 17). Seega ei saa ta väita, et isik kellega ta kohtus, oli A.V.. Isik väitis et teab, et helistaja oli A.V. üksnes helistaja ütlemise järgi. Samas on R. V. kirjeldanud isikut, kes nimetas end A.V.iks, kui suurt ja paksu meest, heledamate lühikeste juustega, kes rääkis eesti keeles. Maksuhaldur on kontrollakti punktis 1.2.4.5 aga märkinud, et R. V. kirjelduse järgi ei olnud isikuks, kellega ta sõiduki Volvo asjus kohtus A.V., kuna A.V. on lühemat kasvu, tumeda peaga ja räägib eesti keelt aktsendiga. Isik, keda R. V. kirjeldas, sarnaneb pigem kaebaja juhatuse liikmele J.V.le. Kohtul ei ole alust nimetatud järelduses kahelda, kuna maksuhaldur on 11(13)

võtnud maksumenetluses seletused nii J.V.lt kui ka A.V.ilt. Nimetatu viitab asjaolule, et tegelikkuses suhtles R. V. J.V., korraldades sellisel viisil sõiduki toimetamise Taanist Eestisse. 12.4 Maksuhaldur on kontrollakti punktis 1.2.5.5 põhjendatult viidanud ka vastuoludele T.P.e, A.V.i ja R.V.i ütlustes, mis on omakorda vastuolus ka tehingu kohta koostatud dokumentidega. Kohus nõustub maksuhalduri analüüsiga ning ei korda seda siinjuures üle. Viidatud vastuolusid ei kõrvaldatud ka kohtumenetluses. Tunnistaja T.P. püüdis kohtumenetluses küll korduvalt selgitada tehingu faktilisi asjaolusid, kuid versioonide paljususe juures jääb ikkagi arusaamatuks, millised on need õiged faktilised asjaolud seoses tehinguga Koalabi Baltic OÜ. Samuti esines tunnistaja ütlustes vastuolusid võrrelduna maksumenetluses antud ütlustega. Maksumenetluses väitis tunnistaja, et võis käia ise sõiduki registrieelses kontrollis, kohtuistungil väitis aga kindlalt et ta registrieelses kontrollis ei käinud. Samuti on vastuolu tunnistaja ütlustes seoses sõiduki puudustega. T.P. ütlused on vastuolus ka R.V. suuliste seletustega (R.V. on andnud ütlusi, et andis sõiduki dokumendid üle A.V.ile, T.P. väitis aga et sai dokumendid autojuhilt, st R.V.ilt). Kohus leiab, et ütlustes esinevate vastuolude põhjenduseks on see, et T.P. on püüdnud esitada versiooni toimunust selliselt, et see toetaks kaebaja positsiooni. Eelpool kirjeldatud asjaolud loovad põhjendatud kahtluse, et A.V. ja T.P. on andnud maksuhaldurile ja T.P. ka kohtule kokkuleppeliselt ebatäpseid ütlusi ning tehinguid Koalabi Baltic OÜ ja kaebaja vahel kaebaja poolt kirjeldatud viisil ei ole toimunud. Maksuhalduri poolt maksumenetluses tuvastatud asjaolud viitavad, et tegelikkuses soetas kaebaja sõiduki Volvo otse Taani müüjalt, mitte Koalabi Baltic OÜ –lt ning tehingu ebaõige vormistamise ja ebaõigete ütluste andmise eesmärgiks oli seda varjata. 12.5 Kaebaja ja Koalabi Baltic OÜ vaheliste tehingutega kaebaja ja Taani müüja vaheliste tehingute varjamist toetavad ka muud maksumenetluses tuvastatud asjaolud. Näiteks on maksumenetluses leidnud kinnitust, et Koalabi Baltic OÜ-l puudus 2016 aastal majandustegevus (kontrollakti p 1.2.4.4), samuti on ettevõte vahetanud nime ja omanikku vahetult pärast väidetavat tehingut kaebajaga, Taani ettevõtted ei ole deklareerinud müüki Koalabi Baltoc OÜ-le. Kogutud tõendid viitavad koostoimes asjaolule, et kõnealuse Volvo soetus Taanist toimus algusest peale kaebaja kontrolli all ja huvides ning sõiduki soetas kaebaja.

Elmari Talu, OÜ-ga Tööjõuabi ja Koalabi Baltic OÜ-ga ega ole nimetatud äriühingutelt kaupu ega teenuseid saanud. Seega ei ole ka täidetud eeldused sisendkäibemaksu deklareerimiseks ettevõtluse tarbeks soetatud kauba maksumuselt (KMS § 29 lg 1, § 31 lg 1). Maksuotsusega on määratud kõnealuste tehingute osas lisaks käibemaksule ka tulumaks ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt, st väljamaksetelt, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument (TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3). Ettenähtud nõuetele vastava algdokumendina tuleb mõista dokumenti, mis kajastab ettevõtlusega seotud kulude kandmist. Sõiduki Volvo puhul on maksuhaldur tuvastanud, et see on kaebaja poolt soetatud, kuid mitte Koalabi Baltic OÜ-lt (st Eesti käibemaksukohustuslaselt), vaid Taani äriühingult, kelle osas kehtib ühendusesisese käibe korral 0% käibemaksu määr. Tehingute puhul OÜ-ga Puumaja, OÜ Elmari Talu ja OÜ-ga Tööjõuabi on maksuhaldur leidnud, et teenuseid ei ole saadud ega osutatud. Seega on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et kaebajale väljastatud arvetel puudub seos kaebaja ettevõtlusega ning teostatud väljamaksetelt summas 118 265,94 kuulub tasumisele tulumaks (TuMS § 51 lg 2 p 3). Maksuotsusega on lisaks eeltoodule määratud ka tööjõumaksud seoses asjaoluga, et kaebaja ei saanud tööjõurendi teenust OÜ-lt Tööjõuabi, vaid töötajad olid tegelikkuses kaebaja enda töötajad. Kuna vaidlus puudub selles, et töötajad on väljamaksed saanud, kuid need ei ole tasutud kaebaja poolt, siis on põhjendatult määratud tasumisele tööjõumaksud (sotsiaalmaks, tulumaks, töötuskindlustusmaks, kohustusliku kogumispensioni maks) kokku summas 10 238,06 eurot (TuMS § 40 lg 2, 4 ja 5, § 41 p 3, SMS § 9 lg 1 p 1 ja 4, TkindlS § 42 lg 1 p-d 1-3; KoPS § 11 lg 1 p-d 1 ja 4).

MENETLUSKULUD

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 16.01.2019 KOHTUOTSUSEGA

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.