Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-15-103 6. veebruar 2018 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele Parrest LAPAVIRA OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 15. oktoobri 2013. a vaideotsuse nr 17-4/28 p 3 tühistamiseks ning kaebaja investeeringutoetuse taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks; Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 12. märtsi 2014. a otsuse nr 17-1/229-2 ja
4.augusti 2014. a otsuse nr 17-6/410 tühistamiseks ning kaebaja 14. veebruari 2014. a taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks Kaebaja LAPAVIRA OÜ, esindaja vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet Tartu Ringkonnakohtu 28. märtsi 2017. a otsus LAPAVIRA OÜ kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada LAPAVIRA OÜ kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. märtsi 2017. a otsus ja Tartu Halduskohtu 31. augusti 2016. a otsus asjas nr 3-15-103 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 12. märtsi 2014. a otsuse ja 4. augusti 2014. a otsuse tühistamise ning LAPAVIRA OÜ 14. veebruari 2014. a taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise nõudeid puudutavas osas.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 12. märtsi 2014. a otsus nr 17-1/229-2 ja
4.augusti 2014. a otsus nr 17-6/410 ning kohustada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametit LAPAVIRA OÜ 14. veebruari 2014. a taotlust uuesti läbi vaatama.
4.Mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt LAPAVIRA OÜ kasuks välja menetluskulud 3200 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
5.Tagastada kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) jättis 14. augusti 2013. a otsusega nr 17-6/329 rahuldamata LAPAVIRA OÜ vesiviljeluse investeeringutoetuse taotluse nr 921013780078, millega taotleti toetust 511 293,19 eurot. Taotlus jäeti rahuldamata, kuna hindamise tulemusena saadud punktisummade alusel koostatud taotluste paremusjärjestuse kohaselt ei jätkunud taotluse rahuldamiseks eraldatud eelarvevahendeid.
3-15-103
2.PRIA 14. augusti 2013. a otsusega nr 17-6/322 rahuldati paremusjärjestuses eespool olevate taotlejate taotlused.
3.LAPAVIRA OÜ esitas PRIA-le vaide, milles palus tühistada mõlemad eelnimetatud otsused. LAPAVIRA OÜ soovis oma taotluse täielikku või alternatiivselt osalist rahuldamist.
4.PRIA rahuldas 15. oktoobri 2013. a vaideotsusega nr 17-4/28 vaide osaliselt. Taotlus otsuse nr 17-6/329 tühistamiseks rahuldati ja taotlus võeti uuesti menetlusse. Otsuse nr 17-6/322 osas jäi vaie rahuldamata.
5.LAPAVIRA OÜ esitas halduskohtule kaebuse, millega (pärast täpsustust) palus tühistada otsus nr 17-6/322 osas, millega olid rahuldatud teiste taotlejate taotlused summas 333 999,40 eurot, tühistada tervikuna vaideotsuse nr 17-4/28 p 3, millega jäeti kaebaja taotlus rahuldamata, ning kohustada PRIA-t kaebaja esitatud taotlust täies ulatuses uuesti läbi vaatama. Halduskohus võttis kaebuse kohtuasjana nr 3-13-2362 menetlusse.
6.Kaebaja esitas 19. detsembril 2013 taotluse, milles palus esialgse õiguskaitse korras keelata PRIA-l toimingute tegemine, mis on suunatud kaebaja taotluse läbivaatamiseks osalises ulatuses, ja haldusakti andmine, millega PRIA rahuldab kaebaja taotluse osaliselt. Tartu Halduskohus rahuldas taotluse. Vastustaja esitas määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus 28. jaanuari 2014. a määrusega rahuldas. Määruse põhjendustes selgitas ringkonnakohus, et kaebajal ei ole võimalik saavutada taotluse rahuldamist 177 293,79 eurot ulatuses PRIA otsusega ja kohtuotsusega PRIA kohustamist kaebaja taotluse uueks lahendamiseks täies ulatuses. Ringkonnakohus märkis, et kaebajal tuleb hinnata kaebuse eduväljavaateid ning otsustada, kas nõustuda taotluse osalise rahuldamisega ja kaebusest loobuda või jätkata kohtumenetlusega ning saavutada PRIA poolt taotluse tervikuna uuesti läbivaatamine.
7.Kaebaja esitas 14. veebruaril 2014 PRIA-le avalduse toetusetaotluse tingimuslikuks muutmiseks. Kaebaja taotles investeeringutoetuse 177 293,79 euro määramist tingimusel, et kohtuasjas nr 3-132362 kaebust osaliselt või täielikult ei rahuldata. Kaebuse rahuldamise korral palus kaebaja rahuldada algse taotluse täielikult ja kaebuse osalisel rahuldamisel anda kaebajale uus tähtaeg toetusetaotluse muutmiseks selliselt, et taotletav summa arvestaks maksimaalset meetme eelarve vaba jääki.
8.PRIA jättis avalduse 12. märtsi 2014. a otsusega nr 17-1/229-2 rahuldamata põhjusel, et toetusetaotluse tingimusliku muutmise avaldus on vastuolus Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2014. a määruses selgitatuga, et kaebajal on kohustus otsustada, kas nõustuda taotluse osalise rahuldamisega ja loobuda kohtumenetlusest või jätkata kohtumenetlust. Kaebaja esitas vaide, mille PRIA jättis 11. juuni 2014. a vaideotsusega nr 17-4/14/13 rahuldamata.
9.LAPAVIRA OÜ esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PRIA 12. märtsi 2014. a otsuse ja kohustada PRIA-t kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Tartu Halduskohus võttis kaebuse kohtuasjana nr 3-14-51443 menetlusse ning liitis selle asjaga nr 3-13-2362. Liidetud haldusasja numbriks sai 3-14-51443.
10.PRIA jättis 4. augusti 2014. a otsusega nr 17-6/410 kaebaja taotluse nr 921013780078 rahuldamata, sest taotleja ei olnud andnud nõusolekut taotluse osalise rahuldamise kohta. Kaebaja vaide jättis PRIA 15. detsembri 2014. a vaideotsusega nr 17-4/14/22 rahuldamata.
11.LAPAVIRA OÜ esitas halduskohtule kaebuse, millega palus tühistada PRIA 4. augusti 2014. a otsuse ja kohustada PRIA-t 14. veebruari 2014. a taotlust uuesti läbi vaatama. Halduskohus
2(7)
3-15-103 võttis kaebuse kohtuasjana nr 3-15-103 menetlusse ning liitis selle asjaga nr 3-14-51443. Liidetud haldusasja numbriks sai 3-15-103.
12.Kaebuste põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised: 1) kolmandate isikute taotlustes toodud kulud pole kõik abikõlblikud, mistõttu oleks vastustaja pidanud jätma taotlused rahuldamata või rahuldama osaliselt. Taotluste ehitusmaksumused võrreldes ala suuruse ja kala tootmise võimsusega on turuhinnast palju suuremad; 2) sundides kaebajat loobuma enne kohtuotsuse tegemist kas taotluse täieliku või osalise rahuldamise nõudest, võetakse kaebajalt põhimõtteliselt ära võimalus oma õigusi kohtus kaitsta. Esialgse õiguskaitse määruse põhjendustes esitatud seisukohad ei ole siduvad. Toetusetaotluse tingimuslik muutmine on lubatud haldusmenetluse põhimõtete kohaselt. Nendest põhimõtetest lähtudes tulnuks PRIA-l tegelikult aga menetlus peatada.
13.Tartu Halduskohus jättis 12. juuni 2015. a määrusega kaebuse PRIA 14. augusti 2013. a otsuse nr 17-6/322 osaliseks tühistamiseks läbi vaatamata. Halduskohus leidis, et see otsus ei riku kaebaja õigusi, kuna otsuses ei otsustatud kaebaja, vaid teiste isikute õiguste ja kohustuste üle. Kaebaja esitas selle määruse peale määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis 26. novembri 2015. a määrusega rahuldamata. Riigikohus jättis kaebaja määruskaebuse selle määruse peale 5. mail 2016 menetlusse võtmata.
14.Tartu Halduskohus jättis 31. augusti 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata, põhjendades otsust järgmiselt: 1) haldusakti, millega jäi toetusetaotlus täies ulatuses rahuldamata, ei saa tühistada. Kuna hindamise tulemusena saadud punktisummade alusel koostatud taotluste paremusjärjestuse kohast tulenevalt ei jätkunud kaebaja taotluse rahuldamiseks eelarvevahendeid, ei saanud taotlust täies ulatuses rahuldada; 2) kaebaja 14. veebruari 2014. a avaldust ei saanud käsitada toetuse osaliseks rahuldamiseks antava nõusolekuna, sest põllumajandusministri 12. mai 2008. a määrus nr 46 ""Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava" meetme 2.1 "Vesiviljeluse investeeringutoetus" raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord" ei näe ette toetusetaotluse tingimuslikku muutmist. PRIA ei pidanud andma kaebajale võimalust puuduste kõrvaldamiseks, sest tegemist polnud ilmse ebatäpsusega. Seega jättis PRIA taotluse õigesti rahuldamata; 3) kaebaja väited teise taotleja käibemaksu valesti arvutamise kohta pole asjakohased, sest kohtu menetluses ei ole enam kolmandaid isikuid puudutavaid nõudeid.
15.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.
16.Tartu Ringkonnakohus jättis 28. märtsi 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Otsuse põhjendused olid järgmised: 1) ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid; 2) kohtud on juba asunud seisukohale, et kaebajal puudub kolmandate isikute kohta tehtud haldusaktide vaidlustamisel kaebeõigus. Kaebaja positsioon paremusjärjestuses tuleneb tema toetusetaotlusele antud 79 hindepunktist, mille andmist ta vaidlustanud ei ole; 3) taotlejal ei ole subjektiivset õigust toetusele, vaid üksnes õigus sellele, et tema taotlus lahendatakse õiguspäraselt. Kaebaja ei ole viidanud sellele, et tema taotlus oleks lahendatud ebaõigesti; 4) hindepunktide andmisel on PRIA kaalutlusõigus viidud miinimumini, kuna lähtutakse ekspertiisidest ja määruse nr 46 § 14 lg 2 kriteeriumidest. Kriteeriumide alusel ei hinnata kulutuste abikõlblikkust, mistõttu ei täidaks võimalik hindepunktide "üle hindamine" kaebaja eesmärki tuvastada, kas teiste taotlejate kulutused on mõistlikud, säästlikud, otstarbekad ja eesmärgipärased;
3(7)
3-15-103 5) määruse nr 46 § 13 alusel taotluste nõuetekohasuse hindamisel on haldusorganil oluliselt ulatuslikum kaalutlusruum, mistõttu kohus ei saa võtta sisulist seisukohta, kas iga kaebajast paremusjärjestuses eespool olev taotlus on nõuetekohane ja taotleja kulutused abikõlblikud. Kaebaja pole viidanud vigadele toetusetaotluste kontrollimisel; 6) kaebaja väitel ei põhine PRIA nõudmine, et taotluse osalise rahuldamise korral moodustaks osaline toetus sama protsendimäära kogu projektist, mis täisprojekti korral, seadusel. Kohtu hinnangul ei vasta see tõele. Kalandusturu korraldamise seaduse (KTKS, kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud redaktsioon) § 197 lg-st 8 tuleneb üheselt, et kuna omafinantseeringu osakaal on paremusjärjestuse määramisel üks kriteeriumidest, st andmetest, mille alusel taotlust hinnatakse, siis ei ole omafinantseeringu määra võimalik hiljem taotluse osalisel rahuldamisel muuta. Kui kaebajal oli võimalus saada oma projekti elluviimiseks toetust 177 293,79 eurot, tulnuks tal taotluse eelarvejäägi ulatuses rahuldamise soovi korral vähendada omafinantseeringu osa nii, et see moodustaks endiselt 64% kogu projekti maksumusest, arvestades seejuures, et väiksemas mahus projekti teostamisel saavutataks projekti eesmärgid. Kui kaebaja jaoks oli taotluse osaline rahuldamine võimalik vaid omafinantseeringu proportsiooni muutes, ei ole niisugustel tingimustel toetusetaotluse osaline rahuldamine võimalik; 7) õigusvastane ei olnud sundida taotlejat valima, kas nõustuda taotluse osalise rahuldamisega ja kaebusest loobuda või jätkata kohtumenetlusega. PRIA-l puudus alus taotluse osalise rahuldamise haldusmenetluse peatamiseks. Haldusmenetlus tuleb läbi viia mõistliku aja jooksul (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
17.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda. Kassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised: 1) kolmandate isikute ehitusprojektide maksumused olid märkimisväärselt suuremad kui teised sarnased projektid. Tegemist on avaliku ressursi jaotamisega, mille puhul peab isikul olema õigus vaidlustada teiste taotlejate taotlustele antud ebaõigeid hinnanguid. Mõnede kolmandate isikute kasuks tehtud toetusotsused on PRIA praeguseks ise kehtetuks tunnistanud; 2) hindepunktide jaotamine oli kulude abikõlblikkusega lahutamatult seotud. Hindepunkte anti mh omafinantseeringu osakaalu eest tegevuse abikõlblikus kogumaksumuses. PRIA kaalutlusõigus kulude abikõlblikkuse hindamisel on väga piiratud ja kohus saab selle teostamist kontrollida; 3) taotluste hindamiseks tellitud ekspertiisi tulemused ei ole PRIA-le siduvad. Nii haldus- kui ka kohtumenetluses tulnuks ekspertiisi kui tõendit uurida ja hinnata; 4) õigusvastaselt jäeti hindamata, kas Albu Fish Factory OÜ projekti puhul käibemaksu lugemine abikõlblikuks oli seaduslik; 5) seadusest ei tulene nõuet mitte muuta omafinantseeringu protsenti. See ei saa olla seaduse mõte, kui samas sättes lubatakse muuta toetuse määra "või" projekti tegevusi. Kui toetuse määra muutmine tooks kaasa tegevuste muutmise, oleks kasutatud sõna "ja". Omafinantseeringu protsent kogu projekti maksumusest ei ole hõlmatud KTKS § 197 lg 8 teises lauses kasutatud mõistega "andmed". Tegemist on andmetest tuletatud näitajaga. Liiatigi võimaldab määruse nr 46 § 15 lg 2 ka taotluse osalist rahuldamist ilma selle lisatingimuseta; 6) kaebajalt ei oleks tohtinud nõuda taotletava toetuse vähendamisega tingimusteta nõustumist. Sisuliselt sunnitaks kaebajat sel juhul kohtukaebeõigusest loobuma.
18.PRIA vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. PRIA on jätkuvalt seisukohal, et kuna hindamise tulemusena saadud punktisummade alusel koostatud taotluste paremusjärjestuse kohast tulenevalt ei jätkunud kaebaja taotluse rahuldamiseks eelarvelisi vahendeid, ei saanud tema taotlust rahuldada täies ulatuses. Kaebaja ei andnud ka selgesõnalist nõusolekut toetuse osaliseks määramiseks. Kolmandate
4(7)
3-15-103 isikute õigust toetuse saamiseks ei saa kaebaja pärast halduskohtu 18. mai 2016. a määrust enam vaidlustada. Lisaks selgitab PRIA, et kassatsioonkaebus on perspektiivitu ka seetõttu, et puuduvad rahalised vahendid taotluse rahuldamiseks. EKF toetus on nõukogu määrusega (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta asutatud fondi vahenditest kaasrahastatud rahaline abi, mida anti määruse art 17 lg-s 1 nimetatud rakenduskava (2007–2013) alusel ja korras. KTKS § 3 lg 2 alusel määrab minister igaks eelarveaastaks kindlaks rahasumma, mille ulatuses on konkreetsel aastal võimalik rahuldada nõuetekohased taotlused. EKF meetme 2.1 vesiviljeluse investeeringutoetuse eelarvevahendeid, mis oleks ette nähtud 2013 esitatud taotluste rahuldamiseks, praegu reaalselt olemas ei ole. EKF 2007– 2013 rakenduskava on lõppenud ja kaasrahastatavad vahendid jagatud. Euroopa Kohus on sedastanud, et liikmesriigil puudub kohustus kehtestada abikava, mille eesmärk on rahastada projekte, mis on EL kaasrahastatava toetuse saamise võimalusest isegi põhjendamatult ilma jäänud (asi C-410/13, p 63).
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
19.Kuna kaebus on kolmandate isikute taotluste rahuldamise otsust puudutavas osas jäetud läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu ja vastav määrus on jõustunud, ei ole enam vaidluse all selle otsuse õiguspärasus. Isegi kui praeguse menetluse raames tuvastatuks mõne kolmanda isiku taotluse rahuldamise õigusvastasus, ei oleks see aidanud kaasa kaebaja taotluse rahuldamisele suuremas ulatuses – eelarvevahendeid ei oleks sellest juurde tekkinud, sest taotluste rahuldamise otsus kehtinuks edasi. Seega ei pidanudki kohtud käsitlema kaebaja sellekohaseid väiteid ega koguma ja hindama vastavaid tõendeid. Kolleegium peab siiski vajalikuks selgitada, et PRIA-l ei ole taotluste nõuetekohasuse ja kulutuste abikõlblikkuse hindamisel ulatuslikku kaalutlusruumi. Kulude abikõlblikkuse hinnang on üldjuhul faktiküsimus ning kui kulud ei ole abikõlblikud, siis on toetuse andmine (nende kulude osas) välistatud (vt Nõukogu määruse nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55; põllumajandusministri 12. mai 2008. a määruse nr 46 §-d 4 ja 5). Seega ei ole tegemist kaalutlusotsusega ning kohus saab kulude abikõlblikkusele antud hinnangut kontrollida.
20.Kaebaja on välja toonud, et osa kolmandate isikute taotluste rahuldamise kohta tehtud otsustustest tunnistas PRIA hiljem kehtetuks (21. augusti 2014. a otsus). Kehtetuks tunnistamise aluseks ei olnud aga mingi osa kulude abikõlbmatus, vaid kahe taotleja puhul nende endi avaldus ja kahe puhul see, et toetuse saajad ei olnud täitnud taotluse rahuldamise otsuse tingimusi esimese aasta jooksul taotluse rahuldamisest. Määruse nr 1198/2006 art 96 lg 2 teine lõik nägi iseenesest ette, et finantskorrektsiooni tulemusena vabanenud EKF vahendeid võivad liikmesriigid asjaomase rakenduskava puhul kuni 31. detsembrini 2015 uuesti kasutada. Määruse nr 46 § 6 lg-st 2 (jõustunud 31. oktoobril 2014) ja selle muudatuste seletuskirjast (http://www.pria.ee/docs/resources/8155.pdf?) nähtub, et 2013. aastast vabanenud vahendite kasutamiseks korraldati 2014. aastal uus taotlusvoor, kus said toetust taotleda ettevõtjad, kes 2013. a taotlusvoorus esitasid sama meetme raames taotluse ja kelle taotlus jäeti rahuldamata madala koha tõttu paremusjärjestuses. Seega oli vabanenud eelarvevahendite kasutamiseks ette nähtud erikord, nii et kuigi vaidemenetlus ei olnud 21. augustiks 2014 veel lõppenud, ei oleks PRIA saanud kaebaja taotlust vaidemenetluse käigus, väljaspool uut taotlusvooru rahuldada.
Järelikult ei olnud kaebajal võimalik saavutada oma toetusetaotluse täielikku rahuldamist.
22.29. jaanuaril 2014 andis PRIA kaebajale tähtaja toetusetaotluse muutmiseks selliselt, et taotletav toetuse summa oleks 177 293,79 eurot. PRIA tugines seejuures Tartu Ringkonnakohtu
28.jaanuari 2014. a määruse põhjendustes esitatud seisukohtadele. Kaebaja esitas vastuseks 5(7)
3-15-103
14.veebruaril 2014 avalduse, milles taotles investeeringutoetuse 177 293,79 eurot määramist tingimusel, et kohtuasjas nr 3-13-2362 kaebust osaliselt või täielikult ei rahuldata. PRIA sellist taotluse muutmist ei aktsepteerinud ning jättis 12. märtsi 2014. a otsusega taotluse muutmise avalduse rahuldamata ja 4. augusti 2014. a otsusega kaebaja toetusetaotluse rahuldamata, leides, et kaebaja ei olnud andnud nõusolekut taotluse osaliseks rahuldamiseks. Tingimuslikku nõusolekut PRIA võimalikuks ei pidanud. Kohtud nõustusid selle seisukohaga.
23.Kolleegiumi hinnangul leidsid nii kohtud kui ka PRIA ekslikult, et sellega, kui kaebaja annab nõusoleku taotluse osaliseks rahuldamiseks, peab ta ühtlasi loobuma taotluse täieliku rahuldamise nõudest. Määruse nr 46 § 15 lg 4 järgi teeb amet taotluse osalise rahuldamise otsuse taotleja nõusolekul. Sisuliselt kinnitab taotleja nõusolekuga, et on võimeline ka väiksema toetusega projekti ellu viima. Praegusel juhul on taotleja selle nõusoleku andnud. Asjaolu, et kaebaja lisas reservatsiooni, et kui kaebus rahuldatakse, siis soovib ta endiselt toetust suuremas summas, ei muuda nõusolekut olematuks. Ka ilma seda kirja panemata olnuks kaebajal õigus kohtumenetlust jätkata muu hulgas kohustamisnõude osas. Teistsugune tõlgendus võtaks kaebajalt võimaluse oma õiguste tõhusaks kaitseks. Tegemist ei olnud tegelikult tingimusliku nõusolekuga – kaebaja nõusolek ei sõltunud mingite lisatingimuste täitmisest. Sisuliselt selgitas kaebaja üksnes, et jätkab samas ka kohtumenetlust algul taotletud toetusesumma saamise eesmärgil.
24.Lisaks määruse nr 46 §-le 15 reguleeris taotluse osalist rahuldamist kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud KTKS § 197 lg 8, mis sätestas: "Meetme tingimustes võib ette näha, et kui Euroopa Kalandusfondi toetuse taotluse täies ulatuses rahuldamine ei ole võimalik või põhjendatud, võib taotletud summat või projekti tegevusi taotleja nõusolekul muuta tingimusel, et toetuse summa ei suurene ning taotluses projekti sisaldumise korral saavutatakse projekti eesmärgid. Taotluses ei muudeta andmeid, mille alusel taotlust hinnatakse. Kui taotleja ei ole nõus toetuse summa või tegevuste muutmisega, tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus." Määruse § 15 lg 3 sätestab: "Taotluse osalise rahuldamise otsuse tegemise korral võib muuta taotletavat summat või projekti tegevusi tingimusel, et toetuse summa ei suurene ning saavutatakse projekti eesmärgid."
25.Vastustaja on kaebaja taotluse osalise rahuldamise võimatust põhjendanud ka sellega, et kaebaja oli nõus taotluse muutmisega vaid sellisel viisil, et toetuse summa väheneb, kuid projekti kogumaksumus jääb samaks. See tähendanuks omafinantseeringu olulist suurenemist. Vastustaja hinnangul olnuks see vastuolus KTKS § 197 lg 8 teise lausega, kuna omafinantseeringu osakaal kogu investeeringust oli üks taotluste hindamise kriteeriumidest. Kolleegiumi hinnangul ei ole iseenesest tähtsust sellel, et seda tingimust ei olnud kirjas määruses nr 46. Määrusega ei saa lubada taotluse osalist rahuldamist teistsugustel tingimustel, kui seda võimaldab seadus, mille alusel on määrus antud. Praegusel juhul ei takistanud siiski ka KTKS § 197 lg 8 toetuse taotluse osalist rahuldamist. Säte võimaldas taotluse osalise rahuldamise korral muuta toetuse summat või projekti tegevusi. Kaebaja andis nõusoleku muuta summat, jättes tegevused samaks. Sätet tervikuna vaadates ei saanud selle mõte olla taotluse osalise rahuldamise välistamine sellises olukorras. Taotlused on paremusjärjestusse asetatud juba varem ning selles menetlusstaadiumis ei muudeta enam paremusjärjestust. On ilmne, et kui koos toetuse summaga peaks vähenema ka investeering tervikuna, osutuks paljudel juhtudel võimatuks projektile seatud eesmärkide saavutamine. Kui aga hoolimata summa vähenemisest oleks võimalik ellu viia kõik projekti tegevused, viitaks see tõenäoliselt esialgse kuluarvestuse ülepaisutatusele. Vastustaja pole selgitanud, kuidas omafinantseeringu suurenemine kahjustaks avalikke huve või teiste taotlejate õigusi.
26.Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et PRIA keeldus õigusvastaselt aktsepteerimast kaebaja esitatud taotluse muutmise avaldust ning taotlust osaliselt rahuldamast.
6(7)
3-15-103
27.Vastustaja väitis kassatsioonimenetluses, et praeguseks ei oleks taotlust enam võimalik ka osaliselt rahuldada, sest EKF 2007–2013 rakenduskava on lõppenud ja kaasrahastatavad vahendid jagatud ning eelarves selleks enam raha ette nähtud ei ole. Kolleegiumi hinnangul ei too see väide kaasa kaebuse rahuldamata jätmist. Haldusakti õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise aja seisuga (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 teine lause). Taotluse osalisest rahuldamisest keeldumine oli vaidlusaluste haldusaktide andmise ajal õigusvastane. Küsimusele, kas taotluse osaline rahuldamine on praeguseks ajaks muutunud võimatuks, peab vastama PRIA kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel. Õiguslik olukord ei ole sedavõrd selge, et täie kindlusega ette näha PRIA uue otsuse sisu.
28.Eeltoodud põhjustel rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused PRIA 12. märtsi 2014. a ja 4. augusti 2014. a otsuseid ning kaebaja
14.veebruari 2014. a taotlust puudutavas osas. Riigikohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt, tühistab PRIA 12. märtsi 2014. a ja 4. augusti 2014. a otsused ning kohustab PRIA-t kaebaja
14.veebruari 2014. a taotluse uuesti läbi vaatama. PRIA 15. oktoobri 2013. a vaideotsuse tühistamise ja kaebaja investeeringutoetuse taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise nõuete osas jääb kassatsioonkaebus rahuldamata.
29.HKMS § 108 lg-st 2 lähtudes tuleb praeguse asja menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja kandis esimese astme kohtus kulusid kokku 12 793 eurot ja 48 senti (III kd, tl 130–150, 164– 167). Seejuures on kaebaja tasunud riigilõivu kaebustelt, esialgse õiguskaitse taotlustelt ja määruskaebustelt kokku 120 eurot (8 × 15 eurot). Kaebaja on kulude hulka ekslikult lugenud Riigikohtule esitatud määruskaebuselt tasutud kautsjoni 25 eurot – tegemist ei ole hüvitatava kuluga (HKMS § 107 lg 8). Summa sisaldab õigusabikulu Tallinnast Tartusse ja tagasi kulunud sõiduaja eest 70 eurot tunnis + käibemaks (kahel korral, st kokku 2 × 336 = 672 eurot). Kolleegium jääb senise seisukoha juurde, et sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamisel saab rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-37-15, p 25 ja nr 3-3-1-67-14, p 34). Seega on kaebaja lepingulise esindaja sõiduaja eest arvestatud kulu ilmselgelt ülemäärane. Kolleegiumi hinnangul on arvestades eeltoodut, HKMS § 109 lg-s 6 sätestatut ning asja mahtu ja keerukust põhjendatud kulud esimeses astmes 6000 eurot. Apellatsiooniastmes kandis kaebaja menetluskulusid kokku 1863 eurot, sh riigilõiv 15 eurot (III kd, tl 203–206), ning kassatsiooniastmes õigusabikulusid 4032 eurot. Kolleegiumi hinnangul võib apellatsiooniastme kulusid pidada põhjendatuks täies ulatuses ning kuna menetluskulud kõrgemas kohtuastmes ei tohiks olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-73-16, p 47) ja praeguses asjas erandlikke asjaolusid ei esine, on ka kassatsiooniastme õigusabikulud põhjendatud 1848 euro ulatuses. Kolme astme peale kokku on kaebaja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud seega 9711 eurot. Arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni ning seda, millises ulatuses saavutas kaebaja kaebuse eesmärgid, mõistab kolleegium neist kaebaja kasuks vastustajalt välja 3200 eurot. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.