LAPAVIRA OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja LAPAVIRA OÜ, esindaja vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta LAPAVIRA OÜ kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23. augustil 2021 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.LAPAVIRA OÜ (kaebaja) taotles 2013. a Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt (PRIA) „Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava“ meetme 2.1 vesiviljeluse investeeringutoetust (välise kalakasvanduse rajamiseks) 511 293 eurot ja 19 senti. PRIA jättis
3-16-1634
14.augusti 2013. a otsusega nr 17-6/329 kaebaja taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt jäi kaebaja paremusjärjestuses kuuendale kohale, kuid eelarves jätkus raha paremusjärjestuses esimese viie taotluse täies ulatuses rahuldamiseks. Sama päeva otsusega nr 17-6/322 rahuldas PRIA Aquafish OÜ, OÜ Liki Mõis, Vikerpõld OÜ (kehtetu nimi Vikerforell OÜ), BM Trade OÜ, Kaiu Fishfarm OÜ ja Albu Fish Factory OÜ toetustaotlused.
2.PRIA jättis 15. oktoobri 2013. a vaideotsusega nr 17-4/28 rahuldamata kaebaja vaide PRIA
14.augusti 2013. a otsuse nr 17-6/322 tühistamiseks 333 999 euro ja 40 sendi ulatuses toetustaotluste rahuldamist puudutavas osas (p 1), tühistas PRIA 14. augusti 2013. a otsuse nr 17-6/329 ning võttis kaebaja toetustaotluse uuesti menetlusse uue otsuse tegemiseks (p 2), jättis rahuldamata vaides esitatud taotluse rahuldada kaebaja toetustaotlus täies ulatuses (p 3) või osaliselt 177 293 euro ja 79 sendi ulatuses (p 4).
3.Kaebaja esitas 14. novembril 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PRIA
14.augusti 2013. a otsus nr 17-6/322 ja 15. oktoobri 2013. a vaideotsuse nr 17-4/28 p 3 ning kohustada PRIA-t tema toetustaotlust uuesti läbi vaatama (haldusasi nr 3-13-2362).
4.Kaebaja esitas 14. veebruaril 2014 PRIA-le toetustaotluse muutmise avalduse, milles andis nõusoleku oma taotluse osaliseks rahuldamiseks 177 293 euro ja 79 sendi ulatuses tingimusel, et kohus ei rahulda kaebust haldusasjas nr 3-13-2362 osaliselt või täielikult.
5.PRIA jättis 12. märtsi 2014. a otsusega nr 17-1/229-2 kaebaja 14. veebruari 2014. a toetustaotluse muutmise avalduse rahuldamata. PRIA selgitas, et taotlejal on kohustus otsustada, kas nõustuda taotluse osalise rahuldamisega ja loobuda kohtumenetlusest või jätkata kohtumenetlust. PRIA kohustas 1. aprilli 2014. a teatisega nr 17-1/674 kaebajat otsustama, kas ta nõustub toetustaotluse osalise rahuldamisega. PRIA jättis 11. juuni 2014. a vaideotsusega nr 17-4/14/13 rahuldamata kaebaja vaide PRIA 12. märtsi 2014. a otsuse nr 17-1/229-2 ja 1. aprilli 2014. a teatise nr 17-1/674 peale.
6.Kaebaja esitas 10. juulil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 12. märtsi 2014. a otsuse nr 17-1/229-2 ja 1. aprilli 2014. a teatise nr 17-1/674 tühistamiseks ning palus PRIA-t kohustada
14.veebruari 2014. a taotlust uuesti läbi vaatama (haldusasi nr 3-14-51443). Asjad nr 3-132362 ja nr 3-14-51443 liideti ühte menetlusse numbriga 3-14-51443.
7.Kaebaja esitas 16. juunil 2014 PRIA-le avalduse, milles palus tunnistada PRIA 14. augusti 2013. a otsus nr 17-6/322 kehtetuks osas, millega rahuldati Aquafish OÜ taotlus 450 608 euro ja 26 sendi ulatuses, tunnistada kehtetuks PRIA 14. augusti 2013. a otsus nr 17-6/329 ja 15. oktoobri 2013. a vaideotsuse nr 17-4/28 p 3 ning rahuldada kaebaja toetustaotlus täies ulatuses. PRIA teatas 15. juuli 2014. a vastuses nr 1-11/14/285-1, et taotlusi pole võimalik rahuldada, sest samades küsimustes on käimas kohtuvaidlus. Kaebaja vaie eelnimetatud vastuse peale jäeti PRIA 6. augusti 2014. a vaideotsusega nr 17-4/14/15 rahuldamata. Tartu Halduskohus jättis PRIA 15. juuli 2014. a otsuse nr 1-11/14/285-1 peale esitatud tühistamis- ja kohustamiskaebuse
29.jaanuari 2015. a määrusega läbi vaatamata (jõustunud 5. märtsil 2015, haldusasi nr 3-1452010). Tartu Halduskohus tagastas 19. augusti 2015. a määrusega kaebuse PRIA 15. juuli 2014. a vastuse nr 1-11/14/285-1 õigusvastasuse tuvastamiseks (jõustunud 15. juunil 2016, haldusasi nr 3-15-406).
8.PRIA jättis 4. augusti 2014. a otsusega nr 17-6/410 rahuldamata kaebaja muudetud taotluse, sest taotleja ei andnud nõusolekut taotluse osaliseks rahuldamiseks. Selle otsuse peale esitatud vaide jättis PRIA 15. detsembri 2014. a vaideotsusega nr 17-4/14/22 rahuldamata. Kaebaja
3-16-1634
vaidlustas 15. jaanuaril 2015 PRIA 4. augusti 2014. a otsuse nr 17-6/410 Tartu Halduskohtus ja palus kohustada PRIA-t kaebaja 14. veebruari 2014. a toetustaotluse osalise rahuldamise taotlust uuesti läbi vaatama (haldusasi nr 3-15-103). Nimetatud haldusasjaga liideti haldusasi nr 3-14-51443 ja menetleti kaebuseid ühes menetluses.
9.Tartu Halduskohus jättis 12. juuni 2015. a määrusega kaebuse PRIA 14. augusti 2013. a otsuse nr 17-6/322 osaliseks tühistamiseks kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata (jõustunud 5. mail 2016). Ülejäänud osas menetlus jätkus. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas 6. veebruari 2018. a otsusega haldusasjas nr 3-15-103 kaebaja kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas PRIA 12. märtsi 2014. a otsuse nr 17-1/229-2 ja 4. augusti 2014. a otsuse nr 17-6/410 ning kohustas PRIA-t kaebaja 14. veebruari 2014. a taotlust uuesti läbi vaatama. Ülejäänud osas jäi kaebus rahuldamata.
10.PRIA jättis 14. märtsi 2018. a otsusega nr 17-6/117 kaebaja 14. veebruari 2014. a taotluse uuesti rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole võimalik taotlust rahuldada, sest toetuse väljamaksmiseks pole rahalisi vahendeid. „Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava“ on lõppenud ja kaasrahastatavad vahendid jagatud.
11.Kaebaja esitas 12. augustil 2016 Tartu Halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse (haldusasi nr 3-16-1634). Kaebaja taotles (koosmõjus hilisemate avaldustega) järgmist: 1) mõista PRIA-lt kaebaja kasuks välja 12. märtsi 2014. a otsusega nr 17-1/229-2 ja 4. augusti 2014. a otsusega nr 17-6/410 tekitatud kahju eest hüvitis 177 293 eurot ja 79 senti; 2) mõista PRIA-lt kaebaja kasuks välja 15. oktoobri 2013. a vaideotsuse nr 17-4/28 p-ga 3 ja kaasnenud otsustega kolmandate isikute kohta tekitatud kahju eest hüvitis 333 999 eurot ja 40 senti või kui p 1 nõue jääb rahuldamata, siis 511 293 eurot ja 19 senti; 3) mõista PRIA-lt kaebaja kasuks välja viivis p-des 1 ja 2 toodud nõuete täitmata osalt kuni nõuete täieliku rahuldamiseni.
12.Tartu Halduskohus jättis 10. juuli 2018. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda ning 24. juuli 2018. a täiendava kohtuotsusega rahuldamata PRIA taotluse mõista kaebajalt PRIA kasuks välja menetluskulu 1500 eurot. Tartu Ringkonnakohus jättis 24. jaanuari 2019. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10. juuli 2018. a otsuse resolutsiooni muutmata, muutes ja täiendades otsuse põhjendusi vastavalt oma otsuse põhjendustele. Riigikohtu halduskolleegium (RKHK) rahuldas 23. märtsi 2020. a otsusega haldusasjas nr 3-16-1634 kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Tartu Ringkonnakohtu
24.jaanuari 2019. a otsuse ja Tartu Halduskohtu 10. juuli 2018. a otsuse ning saatis asja uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule.
13.Tartu Halduskohus luges 20. mai 2020. a määrusega haldusasjas nr 3-16-1634 kaebuse esitatuks PRIA 12. märtsi 2014. a otsusega nr 17-1/229-2 ja 4. augusti 2014. a otsusega nr 176/410 tekitatud kahju hüvitise summas 177 293 eurot 79 senti ning viivise väljamõistmiseks. Ühtlasi andis kohus kaebajale tähtaja vastustaja seisukohale vastamiseks ja pikendas seda seoses kompromissiläbirääkimistega.
14.Pooled kompromissile ei jõudnud. Kompromissiläbirääkimiste ajal kontrollis PRIA kaebaja kalakasvanduskompleksi. PRIA 19. juuni 2020. a kontrollakti nr 18892 (II kd, tl 63) kohaselt kasvab basseinides vikerforell ja tuur (basseinides üle 100 tonni kala). Olemas on peavoolukanal, vaatluskaevud (4), siibrid, airliftid (12 tk) enne vee basseini voolamist, basseinid (12 tk), settekoonused, biofiltri torud on ehitatud, aga ühendamata. Puudub biomaterjal, ehitamata on fekaaltiik ja 2 biotiiki. Seadmetest on olemas automaatsöötja, mis ei ole hetkel kasutusel, puhurid 3 tk ja elektrigeneraator.
15.1.Kaebaja taotles PRIA-lt 2013. a „Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetme 2.1 vesiviljeluse investeeringutoetust 511 293 eurot ja 19 senti, kuid PRIA jättis taotluse rahuldamata ning ei rahuldanud seda õigusvastaselt ka osaliselt, s.o 177 293 euro ja 79 sendi ulatuses. Toetustaotluse osaline rahuldamine oli lubatav, seda kinnitab RKHK otsus asjas nr 3-15-103. Kahju on arvestatud 14. augusti 2014. a seisuga. Toetustaotluse hindas PRIA abikõlblikuks, toetuse määramata jätmise põhjuseks on lõppkokkuvõttes eelarvejäägi puudumine.
15.2.Riigikohus on selles asjas nõustunud kaebajaga, et kahju ei olnud võimalik esmaste õiguskaitsevahenditega vältida, samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et PRIA rikkus põllumajandusministri 12. mai 2008. a määruse nr 46 „„Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava” meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus” raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ (määruse nr 46) § 15 lg-t 2 ja 4 ehk toetustaotlus oleks tulnud osaliselt rahuldada eelarvejäägi piires ning need normid kaitsevad kaebaja huve. Kaebaja jäi PRIA õigusvastase tegevuse tulemusena osalisest toetusest (177 293,79 eurot) ilma.
15.3.Toetuse määramine tähendanuks toetuse väljamaksmist, kuivõrd kaebajal oli ja on võimekus projekt ellu viia. Kui kaebaja on projekti ellu viinud ilma toetuseta, siis võib eeldada, et ta oleks toetuse korral projektile esitatud nõuded täitnud. Tõendamiskoormus tõendamaks seda, et projektile esitatud nõudeid ei oleks kaebaja täitnud, lasub vastustajal. Kaebaja on rajanud välise kalakasvanduse juba sellises valmiduses, et seal kasvatatakse reaalselt kalu. Kaebaja on piisavalt põhistanud, et ta vastab toetuse väljamaksmise kriteeriumitele ning oleks toetuse saamise korral täitnud projektile esitatavad nõuded. Kaebajal on head majandusnäitajad ning ta on suutnud varem sarnase projekti ellu viia. PRIA määras 2011. a kaebajale toetuse summas 473 780 eurot 14 senti ja ehitas sellega välja sisekalakasvanduse.
15.4.Määruse nr 46 § 15 lg 3 kohaselt võib taotluse osalise rahuldamise otsuse tegemise korral muuta taotletavat summat või projekti tegevusi tingimusel, et toetuse summa ei suurene ning saavutatakse projekti eesmärgid. Projekti eesmärgi saavutamine ei ole kõikide kulude tegemine. Kaebaja omafinantseeringu määra 64,27% juures tulnuks kaebajal 177 293 euro ja 79 sendi suuruse toetuse saamiseks ise investeerida 496 204 eurot ja 28 senti ning see investeering on vaieldamatult tehtud. Kokku on kaebaja kandnud praeguseks kulusid 812 324 eurot 80 senti.
15.5.PRIA on selles asjas varesemalt tuginenud ebaõigele seisukohale, et kaebaja pidi oma toetustaotlust lõplikult muutma ja loobuma ülejäänud toetustaotluse osas kohtukaebeõigusest, mis omakorda on tinginud selle, et tänaseni ei ole selge, kuidas PRIA kaebaja suhtes määrust nr 46 täpselt kohaldaks. Kaebaja taotles toetust summas 511 293 eurot ja 19 senti, projekti kogumaksumus oli 1 430 835 eurot 5 senti ning omafinantseeringu määraks 64,27%. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja nõustus toetuse osalise määramisega summas 177 293 eurot 79 senti. Kalandusturu korraldamise seadus (KTKS) § 197 lg 8 keelab vastustajal muuta andmeid, mille alusel toetust hinnatakse, ehk omafinantseeringu määra ei saanud muuta. Omafinantseeringu määr oli toetustaotluse hindamisel oluliseks kriteeriumiks. Kaebaja ei nõustu, et PRIA-l olnuks õigus muuta toetustaotluse algset omafinantseeringu protsendimäära toetusesumma muutmisel, sest projektid olid paremusjärjestusse asetatud ning selles menetlusstaadiumis enam paremusjärjestust ei muudeta. Seega ei oleks toetussumma muutmine 177 293 eurot 79 sendini tähendanud, et vastustaja oleks saanud toetussumma määramise hindamisel lähtuda kõrgemast omafinantseeringu määrast.
15.6.Ebaõige on vastustaja lähenemine, et kahjuhüvitise maksmise eelduseks on kulutuste reaalne tegemine kõrgema omafinantseeringu määrast lähtudes. Kuigi toetuse osalise määramisega omafinantseeringu määr suurenenuks, saanuks PRIA nõuda toetuse
3-16-1634
väljamaksmise eeldusena abikõlbulike kulutuste tõendamist üksnes ulatuses, milles see on algse omafinantseeringu määraga põhjendatud. Toetuse osaliseks saamiseks piisaks, kui kaebaja tõendab abikõlbulikke kulusid 496 204, 28 euro ulatuses (64,27%). Seda on kaebaja ka teinud. Ülejäänud kulutuste suurus ei oma tähtsust, sest need ei mõjutanuks seda, kas kaebaja saab toetust või mitte. Seega ei ole kaebaja säästnud kulusid, mida saaks kahjuhüvitisest maha arvestada ning kahjuhüvitise suuruseks on 177 293,79 eurot.
15.7.Toetuse väljamaksmise eelduseks on algses toetustaotluses märgitud omafinantseeringu määr ning projekti eesmärkide saavutamine. Seega on omafinantseering reaalsuses suurem, kuid toetuse väljamaksmise eelduseks see ei ole. Toetuse väljamaksmise eeldusena ei saanud taotluses märgitust kõrgemat omafinantseeringu protsendimäära rakendada. PRIA oleks saanud kontrollida projekti eesmärkide saavutamist, kuid ei oleks saanud kontrollida tehtud kulutusi enamas ulatuses, kui see oli vajalik toetuse väljamaksmiseks. Projekti eesmärgid on vaieldamatult täidetud, sest kalakasvandus on rajatud ja see töötab. Osaline toetus makstakse välja toetustaotluses märgitud omafinantseeringu osakaalu arvestades ning seda ei saa kaebaja kahjuks suuremaks muuta. Seega osaliselt määratav toetus 177 293,79 eurot tulnuks välja maksta 64,27% omafinantseeringu korral ning lisaks saanuks vastustaja hinnata, kas projekti eesmärgid on saavutatud.
15.8.PRIA väide, et 2011. a saadud toetuse tõttu ei oleks kaebaja mahtunud ühele taotlejale programmiperioodil makstava toetuse maksimummäära 1 022 586 eurot ja 40 senti sisse, kuna nõutud oleks olnud 300-tonnine tootmismaht (määruse nr 46 § 3 lg 2 p 3), on ekslik. Määruse nr 46 § 3 lg 2 p 3 räägib kriteeriumist „keskmine tootmismaht“. Sisekalakasvanduse selline maht on 150 tonni ja välikasvanduse maht 200 tonni, s.t kokku üle 300 tonni. Seega on kriteerium täidetud. PRIA-l on võimalik hinnata maksimaalset tootmismahtu kalakasvanduse tehniliste andmete alusel. Meede ei näe toetuse väljamaksmise eeldusena ette reaalse tootmismahu hindamist. Ekslik on PRIA arusaam, et kaebaja peab tootma ehitusliku võimsuse maksimummääras.
15.9.Vaidlusaluses välises kalakasvanduses on veetsirkulatsioon tagatud airliftidega, samuti fekaalide ja muda eraldamise koonustega. Veetsirkulatsioon ei oma puutumust biofiltriga. Vastustaja seisukoht biofiltri ehitamata jätmise kohta ei vasta tõele. Seda kinnitab ka PRIA kohtumenetluse ajal juunis 2020 tehtud kontrollakt. Biofilter on välja ehitatud, puudub üksnes täitematerjal. Vesi läbib filtri, kuid selles puudub hetkel täitematerjal, sest kaebaja ei ole veendunud, kas sellisel kujul on seda vaja. Biofilter täidab ka ilma täitematerjalita biopuhasti funktsiooni, püüdes veest kinni tahked osakesed ja heljumi. Biopuhasti täitematerjaliks on plastist graanulid või plokid, mille peal kasvavad nitrifikatsiooni teostavad bakterid. Selle maksumus on kõrge ja efektiivsus välises kalakasvanduses madal. Seetõttu ei ole seda paigaldatud. Nimetatud täitematerjali puudumine ei tähenda, et biofilter määruse nr 46 § 14 lg 2 p 3 mõttes ei eksisteeriks. Kaebajal on teine täitematerjal (blokid) olemas (mitte taotluses märgitud materjal). Automaatsöötjad ei ole installeeritud, sest kaebaja eelistab inimtööjõu kasutamist, mis tagab kalade parema jälgimise. Tegemata on üksnes biofiltri täitematerjali paigaldus ja fekaali tahendustiik.
15.10.PRIA seisukoht, et biofiltri täitematerjali puudumise korral ei oleks kaebaja taotluse hindamisel saanud 10 lisapunkti, ei ole kooskõlas KTKS § 197 lg 8 kolmanda lausega. Tegemist on suletud veeringlusega kalakasvandusega ning kaebaja ei oleks toetuse taotlemisel saanud 10 hindepunkti vähem.
15.11.Kaebajal ei ole toetusest ilmajäämise tõttu säästetud kulutusi. Seoses hoonestusõigusega märgib kaebaja, et ei pea täitma toetuse väljamaksmise eeldusi, vaid peab põhistama, et ta oleks need tingimused toetuse saamise korral täitnud. Isikliku kasutusõiguse seadmise lepinguga on tõendatud, et kinnistule on seatud tasuta kasutusvaldus kaebaja kasuks. Seega ei ole kaebaja sellega seonduvalt midagi säästnud.
3-16-1634
15.12.Lisaks märgib kaebaja, et ei ole säästnud kulutusi 2015. a toetuse saamisega summas 29 225 eurot ja 62 senti, kuna kõne all oleva toetuse ja 2015. a toetuse esemed ei kattu, samuti andis kaebaja nõusoleku nimetatud toetuse ulatuses 2013. a taotlusvooru toetust vähendada üksnes juhul, kui toetus määratakse täies ulatuses.
15.13.PRIA on kahju tekitamises süüdi ja hüvitise vähendamiseks alused puuduvad. Ühtlasi jääb kaebaja oma viivisearvestuse juurde, viivist tuleb arvestada 14. augustist 2014 (kui algne toetustaotlus oleks rahuldatud, siis oleks taotleja suutnud selleks ajaks projekti ellu viia).
16.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
16.1.Kaebaja taotles toetust välise kalakasvanduse projekteerimise ja ehitamise tegevuste toetamiseks. Kaebaja peab tõendama, et ta on saavutanud projekti eesmärgid või et vaidlusaluse 177 293 euro ja 79 sendi ulatuses taotluse rahuldamisel oleks vastav summa võimaldanud kaebajal tähtaegselt projekti eesmärgid saavutada. Kaebaja pole seda tõendada suutnud. Kui kaebajale oleks määratud toetus 21. augustil 2013 või 4. augustil 2014, siis oleks toetatav tegevus pidanud olema ellu viidud hiljemalt 30. maiks 2015, mistõttu tuleb projekti eesmärkide saavutamist hinnata vastava kuupäeva seisuga. Juhul, kui kaebaja oleks viinud projekti täielikult ilma toetuseta ellu, võiks eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud, kuid kaebaja ei ole seda tõendanud.
16.2.Kuigi kahjunõude rahuldamise eelduseks ei pruugi olla projekti tervikuna ellu viimine, tuleb toetuse osalise määramise korral kontrollida määruse 46 § 15 lg-st 3 lähtuvalt, kas saab lugeda projekti eesmärk saavutatuks või hüpoteetiliselt saavutatavaks olukorras, kus kaebaja oleks saanud toetuse osaliselt 177 293 eurot 79 sendi ulatuses. Seetõttu ei saa lähtuda ainult kaebaja viidatud Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-18-830 märgitud seisukohtadest. Erisus seisneb selles, et toetuse osalise rahuldamise korral tuleb lähtuda ka määruse nr 46 § 15 lg-s 3 sätestatud kriteeriumitest, sh projekti eesmärkide saavutamise tingimusest. Nimetatud kohtuasjas toodud näited ei viita automaatselt sellele, et ka toetuse osalise rahuldamise korral oleks isik suuteline projekti eesmärgid saavutama. Toetussumma vähendamisel oleks kaebaja omafinantseering suurem, samuti tekkinuks vajadus muuta äriplaani ja investeeringuobjekti soetamiseks sõlmitud põhimõttelisi kokkuleppeid. Projekti muutmise võimalus seondub projekti eesmärkide saavutamise kriteeriumiga, mille täitmise põhistamiseks ei piisa üksnes sellest, et kaebaja tõendab algse projekti omafinantseeringu määrale vastavas summas kulutuste tegemisest. Kaebaja peab suutma näidata, kuidas väiksema toetussumma abil oleks projekti eesmärgid võimalik ikkagi täies ulatuses saavutada.
16.3.Toetuse osalise rahuldamise otsuse tegemisele oleks eelnenud PRIA poolne hindamine, kas tehtud muudatuste tulemusena on projekti eesmärkide saavutamine endiselt võimalik. Kui toetuse osalise rahuldamise otsuse tegemisel saadava 177 293 eurot ja 79 sendi toel ei oleks kaebaja (hüpoteetiliselt) suutnud saavutada toetuse eesmärke, siis oleks PRIA-l õigus tunnistada taotluse rahuldamise otsus kehtetuks või nõuda toetus tagasi. Toetuse tagasimaksmise kohustuse aluste esinemise korral ei saaks kaebajale kahju tekkimisest rääkida.
16.4.Ka hüpoteetilises olukorras, kus PRIA oleks teinud kaebaja suhtes toetusetaotluse osalise rahuldamise otsuse, oleks PRIA saanud seda teha vaid juhul, kui muudetud projekti tegevused oleksid hõlmanud algse projektiga analoogset vee retsirkulatsioonisüsteemi määruse nr 46 § 14 lg 2 p 3 tähenduses ning saavutatav keskmine tootmismaht täisvõimsusel oleks jäänud samaks.
16.5.PRIA kontrollkäik Rutikvere kalakasvandusse ei kinnitanud, et antud juhul oleks kaebaja saavutanud vaidlusaluse projekti eesmärgid. Kontrollaktiga on tuvastatud, et kaebaja ei ole kalakasvandust terviklikult välja ehitanud. Kohapealse kontrolli käigus selgus, et lisaks puuduvale biopuhastile on rajamata fekaalitiik (fekaali tahendustiik) ja 2 biotiiki. PRIA-le esitatud ehitusprojekti kohaselt olid biotiigid ja fekaalitiik kalakasvanduse projekti olulised osad (3 põhiprojekti seletuskirja p-d 4.0.3.1, 3.5, 4.2.11.1 ja ehitustööde mahutabeli p 2.1).
3-16-1634
16.6.Kaebaja ei ole kogu projektikulu praeguseks kandnud. Kontrollakt kinnitas airliftide olemasolu, kuid mitte biofiltri täitematerjali paigaldamist. Kuigi biofiltri torud on kaebajal välja ehitatud, on need ühendamata, st ei ole kasutuses sihtotstarbeliselt. Biopuhasti lahutamatuks osaks on biofilter, mis ei saa oma funktsiooni täita ilma biofiltri täitematerjalita. Kaebaja viidatud settekoonused täidavad määruse nr 46 § 14 lg 2 p 3 tähenduses setteeraldusfiltri funktsiooni, st eraldavad veest sette. Airliftide abil toimub vee aereerimine, s.o hapnikuga varustamine. Olenemata settekoonuste ja airliftide olemasolust ei saa biofilter ilma täitematerjalita täita biopuhasti funktsiooni, milleks on eelkõige veest ammoniaagi ning nitriti osakeste eemaldamine. See tähendab, et vee korduvkasutamine on olulisel määral takistatud. Ei ole põhjendatud eeldada, et projekti eesmärgipäraselt elluviimine oleks taotluse osalise rahuldamise korral igal juhul võimalik olnud. Kalakasvandust ei saa hetkel käsitleda suletud veeringlusega kasvandusena.
16.7.Arvestades biofiltri täitematerjali maksumust, ei oleks kaebaja ka toetuse osalisel määramisel suutnud saavutada projekti eesmärki, milleks oli määruse nr 46 § 14 lg 2 p-s 3 nimetatud tingimustele vastava suletud veeringlusega vesiviljeluskasvanduse rajamine. Määratav toetus 177 293 eurot ja 79 senti oleks moodustanud alla kolmandiku biofiltri täitematerjali maksumusest (360 000 eurot) ning sellest ei oleks nõuetele vastava veeringlusmehhanismiga vesiviljeluskasvanduse rajamiseks piisanud. Kaebaja põhjendus, et veeretsirkulatsioon on tagatud airliftidega, samuti fekaalide ja muda eraldamise koonustega, ei ole piisav kinnitamaks, et kaebaja kalakasvandust saab pidada määruse nr 46 § 14 lg 2 p 3 tähenduses suletud veeringlusega kalakasvanduseks. Toetustaotluses märgitud täitematerjali kaebajal ei ole ning seda ei kasutata. Kaebaja on säästnud kulusid, kuna ei ole teinud toetuse saamiseks vajalikku investeeringut biofiltri täitematerjali soetamiseks ja paigaldamiseks. See kulu tuleb kahjuhüvitisest maha arvestada. Kuna säästetud summa on taotletavast kahjuhüvitisest suurem, siis ei ole kaebajale hüvitatavat kahju tekkinud.
16.8.Kaebaja on välise vesiviljeluskasvanduse praegusel kujul välja ehitanud omavahendite arvelt. Võib eeldada, et kaebaja on võimalikud omavahendid maksimaalselt ära kasutanud. Kaebaja ei ole näidanud, millistest vahenditest ta täitematerjali soetaks.
16.9.Määruse nr 46 § 14 lg 2 p 3 alusel sai kaebaja toetuse taotlemisel 10 hindepunkti selle eest, et rajatav kalakasvandus on suletud veeringlusega. Suletud veeringluse nõue oli seega üheks projekti eesmärgiks, mille täitmata jätmisel ei oleks taotluse osaline rahuldamine määruse nr 46 § 15 lg 3 alusel olnud põhjendatud. Kaebaja enda 9. juuli 2013. a selgituste kohaselt on suletud veeringluse toimimiseks vajalikud airliftid ja biofilter. Kui kaebaja kalakasvanduse ehitusprojekt ei oleks hõlmanud suletud veeringlust, oleks kaebaja saanud 10 hindepunkti vähem ning jäänud paremusjärjestuses 17. kohale ning poleks seega toetust üldse saanud. Kaebaja algse taotluse hindamisel ei arvestatud maksimaalse tootmismahu kindlakstegemisel seda, et rajatavas kalakasvanduses jäävad osad reovee töötlemise rajatised välja ehitamata. Nõuetekohase reovee töötlemise võimaluse puudumisel ei ole kaebajal tegelikult võimalik saavutada vajalikku keskmist täisvõimsusel tootmismahtu.
16.10.Kaebaja sai sama programmiperioodi jooksul sama meetme raames 2011. a toetust summas 473 780 eurot ja 14 senti kalade sise-kalakasvanduse rajamiseks. Eelnimetatud toetatava tegevuse puhul on toetuse maksimaalne suurus ühe taotleja kohta 511 293 eurot ja 20 senti programmiperioodi kohta, kui vesiviljeluskasvanduse keskmine tootmismaht täisvõimsusel enne või pärast projekti elluviimist vastab määruse nr 46 § 2 lg 1 p-s 1 sätestatud tootmismahule, kuid jääb alla kolmekordse tootmismahu. Selleks, et kaebajal oleks 2013. a taotlusvoorus olnud õigus saada täiendavat toetust rohkem kui 37 513 eurot ja 6 senti (511 293,20-473 780,14), peab kaebaja välikasvanduse rajamise tulemusena olema kasvanduse keskmine tootmismaht täisvõimsusel pärast projekti elluviimist vähemalt 300 tonni (määrus nr 46 § 2 lg 2 p 1, § 3 lg 2 p 3). PRIA nõustub kaebajaga, et hinnata tuleb maksimaalset tootmismahtu, kuid viitab, et maksimaalse tootmismahu hindamine kohapealse kontrolli käigus
3-16-1634
ei olnud võimalik, mistõttu ei ole üheselt selge, kas vajalik tootmismaht on kaebaja poolt saavutatud. Kaebaja ei ole tootmismahu olemasolu tõendanud. Üksnes sellise tootmismahu saavutamisel rakendub määruse nr 46 § 3 lg 2 p 3, mille kohaselt on toetuse maksimaalne suurus 1 022 586 eurot ja 40 senti.
16.11.Kalakasvandus on rajatud osaliselt kaebaja omandis olevale kinnistule ning osaliselt teise isiku omandis olevale kinnistule. Toetuse väljamaksmiseks on täitmata määruse nr 46 § 7 lg-st 6 ja § 17 lg 2 p-st 5 tulenev eeldus, mille kohaselt peab teise isiku kinnistule olema seatud kaebaja kasuks hoonestusõigus. Kaebaja on hoonestusõiguse seadmata jätmisega säästnud kulutusi.
16.12.Kaebajale on 2015. a määratud meetme 2.1 alusel toetust 29 225 eurot ja 62 senti, mida kasutati erinevate vesiviljelusehitise juurde kuuluvate seadmete ostmiseks, liisimiseks ja paigaldamiseks. Nimetatud kulu tuleb kaebuse rahuldamise korral kahjuhüvitisest maha arvata. Seda ei muuda kaebaja väide, et ta lubas 2013. a taotletud toetuse määramise korral nimetatud summa maha arvata siis, kui talle määratakse toetus maksimummääras. Praeguseks on kohtud tuvastanud, et maksimummääras toetusele kaebajal õigust ei olnud. Seega tuleb kaebaja eeltoodud seisukohta tõlgendada vastava asjaolu valguses. Seadmed oleksid pidanud olema hangitud juba vaidlusaluse projekti elluviimisega ning kaebaja on 2015. a toetuse võrra säästnud kulutusi. Tähtust ei oma see, kas seadmed olid identsed seadmetega, mida kajastati 2013. a taotluses, kuna seadmed on soetatud investeeringuobjekti huvides ja selle summa arvelt on kaebaja varaline olukord programmiperioodi jooksul paranenud. Nimetatud toetust võib kaebaja olla kasutanud välise kasvanduse edasi arendamiseks.
16.13.Kahjunõude hindamisel tuleb arvestada, et PRIA käitumine ei olnud võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 koostoimes riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg-ga 2 alusel süüline. Isegi kui PRIA käitumist käsitleda süülisena on asjakohaseks süü vormiks hooletus. RVastS § 13 lg-te 1 ja 2 alusel on PRIA vastutus kas välistatud või siis esineb alus kahjuhüvitise vähendamiseks.
16.14.Viivisearvestus on ebaõige. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et kuna PRIA oleks pidanud toetuse välja maksma 14. augustil 2014, siis tuleb VÕS § 113 lg 1 alusel lugeda nõue sissenõutavaks ning viivist arvestada alates sellest kuupäevast. Kuna viivist nõutakse kahju hüvitamise nõudega seonduvalt ning kaebaja kahjunõuet PRIA-le ei esitanud, vaid pöördus otse kohtusse, siis VÕS § 113 lg-st 2 tulenevalt saab viivisearvestuse alguseks lugeda kõige varasemalt 12. augustit 2016, mil kaebaja kahjunõude kohtule esitas. Kui kohus peab viivisenõuet põhjendatuks, siis palub vastustaja väljamõistetavat viivist vähendada, sest kahjuhüvitise maksmisega viivitamist ei saa vastustajale ette heita. Enne haldusasja nr 3-15103 lahendamist ei olnud üheselt selge, kas ja mis ulatuses on vastustaja tegevus olnud õigusvastane, samuti ei olnud enne Riigikohtu 23. märtsi 2020. a otsust selles asjas selge, kas kaebajal on üldse õigust nõuda kahju hüvitamist. Arvestades lisaks, et selle asja menetlus oli peatatud haldusasjas nr 3-15-103 lõpliku lahendi tegemiseni, siis oleks viivise täies ulatuses väljamõistmine ebaõiglane.
KOHTU SEISUKOHT
17.Vaidluse all on, kas vastustaja on tekitanud kaebajale seoses vesiviljeluse investeeringutoetuse määramata jätmisega olukorras, kus toetustaotlust ei olnud hiljem võimalik enam rahaliste vahendite puudumise tõttu rahuldada, varalist kahju ning millises ulatuses. Kaebaja hinnangul ei olnud toetuse osaline määramine sisuliselt takistatud, ta on võimeline projekti eesmärgid täitma ja on praeguseks juba kandnud osad projektiga seotud kulud, mistõttu on vastustaja tekitanud talle kahju 177 293 eurot 79 senti ja see tuleb kaebaja kasuks välja mõista. Lisaks palub kaebaja mõista välja viivise. Kaebaja hinnangul hüvitisest maha arvatavaid säästetud kulusid ei esine. Vastustaja hinnangul on kaheldav, kas kaebaja oleks üldse toetust saanud ning kas kaebaja on võimeline projekti eesmärgid täitma, samuti on
3-16-1634
kaebaja säästnud osa kulusid, mis tuleb võimalikust kahjuhüvitisest maha arvata. Vastustaja hinnangul selle tulemusena hüvitatavat kahju ei esine ning kaebus tuleks täies ulatuses jätta rahuldamata.
18.Kahju hüvitamiseks peavad RVastS § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kahju tekkimise ära hoidmiseks või kahju kõrvaldamiseks; 5) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3). RVastS § 7 lg 3 kohaselt võib olla hüvitatavaks kahjuks ka saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Arvestades Riigikohtu seisukohti selles asjas tehtud otsuses ning samuti haldusasjas nr 3-18-830, saab lähtealuseks võtta, et toetuse määramisel oleks kaebaja varaline olukord olnud praegusega võrreldes saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Riigikohus on käsitlenud väidetavalt tekkinud kahju seega saamata jäänud tuluna. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 233 lg 1). Halduskohus lähtub sellest seisukohast asja uuel läbivaatamisel.
19.Kaebaja hinnangul on vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena seoses toetustaotluse osalisest rahuldamisest keeldumisega tekitanud talle kahju. Kaebaja käsitleb kahjuna saamata jäänud toetussummat 177 293 eurot 79 senti. Riigikohus leidis selles asjas 23. märtsi 2020. a otsuses (p-d 28-29), et kaebaja jäi osalisest toetusest (177 293 eurot 79 senti) PRIA õigusvastase tegevuse tõttu ilma. Kohus viitas ka samade poolte vahel toimunud eelmise haldusasja kohtuotsuses tehtud järeldusele, et kolleegiumi hinnangul ei olnud kaebaja toetustaotluse osaliseks rahuldamiseks takistusi (RKHK 6. veebruari 2018. a otsus haldusasjas nr 3-15-103).
20.Vaidlust ei ole selles, et kaebajale osalist toetust ei määratud ning seda ei saa enam määrata. Menetlusosalised on eri meelt selles, millisest omafinantseeringu määrast tuleb taotluse muutmise korral lähtuda ning kas see mõjutab toetuse saamise võimalusi ning projekti eesmärkide täitmist. Kaebaja hinnangul olid osalise toetuse määramise tingimused täidetud ning osalise toetuse määramine lubatav.
20.1.KTKS § 197 lg 8 kohaselt võis meetme tingimustes ette näha, et kui Euroopa Kalandusfondi toetuse taotluse täies ulatuses rahuldamine ei ole võimalik või põhjendatud, võib taotletud summat või projekti tegevusi taotleja nõusolekul muuta tingimusel, et toetuse summa ei suurene ning taotluses projekti sisaldumise korral saavutatakse projekti eesmärgid. Taotluses ei muudeta andmeid, mille alusel taotlust hinnatakse. Kui taotleja ei ole nõus toetuse summa või tegevuste muutmisega, tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus. Vaidlust ei ole selles, et haldusasja nr 3-15-103 tulemusena oli kaebajale toetuse osaline määramine nimetatud sätte alusel võimalik ning seda ei mõjutanud asjaolu, et kaebaja soovis muuta toetussumma suurust, jättes projekti eesmärgid samaks. Vastustajal ei olnud takistust kaebaja taotluse osaliseks rahuldamiseks ning ta rikkus seeläbi määruse nr 46 § 15 lg-s 2 ja 4 sätestatut ning asja uuel läbivaatamisel ei olnud võimalik toetustaotlust osaliselt enam rahuldada seetõttu, et Euroopa Kalandusfondi rakenduskava 2007-2013 oli lõppenud ning toetuse väljamaksmiseks polnud rahalisi vahendeid. Riigikohus asus haldusasjas nr 3-15-103 seisukohale, et KTKS § 197 lg 8 ei takistanud toetuse määramist, sest säte võimaldas taotluse osalise rahuldamise korral muuta toetuse summat või projekti tegevusi. Kaebaja andis nõusoleku muuta summat, jättes tegevused
3-16-1634
samaks. Riigikohtu hinnangul ei saanud selle sätte mõte olla taotluse osalise rahuldamise välistamine sellises olukorras. Samuti ei ole vastustaja näidanud, kuidas omafinantseeringu suurenemine kahjustaks avalikke huve või teiste taotlejate õigusi (vt RKHK otsus asjas nr 315-103, p-d 25-26). Seega oli kaebajale toetuse osaline määramine lubatav, kaebaja jäi aga PRIA varasema õigusvastase tegevuse tõttu sellest ilma.
20.2.Eelnevast tulenevalt ei olnud KTKS § 197 lg 8 alusel välistatud toetussumma vähendamisel jätta projekti tegevused samaks. Nimetatud tegevusega kaasnenuks kohtu hinnangul aga kaebaja omafinantseeringu suurenemine, sest kui toetuse summa vähendamisest hoolimata oleks võimalik projekti tegevused viia ellu samas määras, siis viitaks see esialgse kuluarvestuse ülepaisutusele. KTKS § 197 lg 8 võimaldas taotluse osalise rahuldamise korral muuta toetuse summat või projekti tegevusi. Kaebaja andis nõusoleku väiksema toetussumma määramiseks, kuid jättis tegevuse muutmata. Selle tulemusena ei ole praeguseks selge, kas vastustaja oleks toetustaotluse rahuldamise otsustamisel nõudnud ka mõne tegevuse muutmist või mitte. Sellises olukorras tuleb lähtuda kaebaja väljendatud nõusolekust, mis tähendab, et toetuse summa oleks olnud 177 293 eurot 79 senti ning tegevusi ei muudetud ehk projekti kogumaksumuseks jäi 1 430 835 eurot 5 senti. Osalise toetussumma määramisel summas 177 293 eurot 79 senti ja tegevuste samaks jätmise korral oleks kaebaja omafinantseering pidanud seega suurenema. Kui tegevused jäävad samaks ning projekti üldkulu ei muutu, siis ei saa omafinantseering jääda samale tasemele, kus see oleks olnud olukorras, kus kaebaja taotles toetust ca 3 korda rohkem. Toetussumma 511 293,19 korral oleks toetus moodustanud kogukulust 35,73% ning kaebaja omafinantseeringu määraks olnuks 64,27%. Toetussumma vähendamine summani 177 293,79 eurot oleks toetus moodustanud kogukulust 12,39% ning omafinantseeringu suuruseks oleks 87,61% ehk 1 253 554 eurot 55 senti.
20.3.Kaebaja on õigesti osundanud aga sellele, et eelnimetatud asjaolu ei saa mõjutada toetuse osalist määramist ning sellele antud hindepunkte. PRIA ei oleks toetuse osalise rahuldamise hindamisel saanud muuta omafinantseeringu määra, sest sellega oleks mõjutatud hindepunkte (KTKS § 197 lg 8 koosmõjus määruse nr 46 § 14 lg 2 p-ga 1 ja § 15 lg-ga 3). Taotlused olid juba paremusjärjestusse asetatud ning selles menetlusstaadiumis enam paremusjärjestust ei muudeta. Seega ei mõjutanuks toetussumma vähendamine toetuse määramise võimalikkust, sest selle raames ei oleks vastustaja saanud omafinantseeringu määra muuta. Riigikohus on
23.märtsi 2020. a otsuses ka rõhutanud, et takistust kaebaja toetustaotluse osaliseks rahuldamiseks ei esinenud ning kaebaja jäi PRIA varasema õigusvastase tegevuse tõttu toetusest 177 293,79 eurot ilma. Eeltoodu aga ei tähenda, et projekti elluviimise hindamisel saab kaebaja lähtuda omafinantseeringu määrast 64,27%. Projekti elluviimisel tuleks kaebajal väiksema toetussumma saamisel paratamatult teha algses toetustaotluses märgitud omafinantseeringust suuremaid kulusid, sest projekti tegevusi kaebaja muuta ei soovinud. Kui kaebaja oleks saanud osalise toetuse ning projekti elluviimiseks ja toetuse väljamõistmise eelduseks oleks üksnes algses taotluses märgitud omafinantseeringu määr, siis rikastuks kaebaja alusetult. Sellisel juhul saaks kaebaja toetust lubatud määras, kuid projekti ellu viimise hindamisel saaks lähtuda tegeliku omafinantseeringu asemel väiksemast omafinantseeringu kohustusest. Selle tulemusena ei peaks kaebaja kõiki projektiga seotud kulusid kandma. Selline tulemus ei ühtiks toetuse eesmärgiga. Seetõttu on kohus seisukohal, et projekti kogumaksumus projekti tegevuse samaks jäämisel oleks ikkagi olnud toetustaotluses märgitud 1 430 835 eurot 5 senti, millest 177 293,79 eurot moodustanuks toetus.
21.Vastustaja on toetuse määramise võimalikkusega välja toonud, et kuna kaebaja ei ole projektis märgitud biofiltri täitematerjali soetanud ja paigaldanud ning selle kulu kandmine on ka projekti eesmärkide täitmise võimekuse hindamisel oluline, siis ei oleks kaebaja üldse toetust
3-16-1634
saanud, sest ta oleks toetustaotluse hindamisel saanud määruse nr 46 § 14 lg 2 p 3 tingimuse täitmata jätmise tõttu 10 hindepunkti vähem ja poleks toetusele kvalifitseerunud. Sarnaselt omafinantseeringuga ei saa vastustaja pärast taotluste hindamist ja paremusjärjestusse paigutamist asuda toetuse osalise määramise otsustamisel hindepunkte korrigeerima (vrd RKHK otsus asjas nr 3-15-103, p 25). Seega ei mõjuta nimetatud asjaolu toetuse saamise võimalikkust. Küll aga on see asjaolu oluline projekti eesmärkide täitmise võimalikkuse hindamisel ning säästetud kulude maha arvamise otsustamisel.
22.Riigikohus selgitas otsustes asjades nr 3-16-1634 (p 33) ja nr 3-18-830 (p 17), et kui toetustaotlus tulnuks rahuldada, siis tuleb hinnata, kas kaebaja oleks toetuse saamise korral olnud võimeline kõik toetusega seotud kohustused täitma. Kahju suuruse hindamisel saab aluseks võtta lähtekoha, et kui toetuse taotleja oleks toetuse saanud, oleks tema varaline olukord võrreldes praegusega saamata jäänud toetuse võrra soodsam. Saamata jäänud tulust tuleb maha arvata sellised kulutused, mida toetuse taotleja oleks pidanud kandma toetuse saamise puhul, aga mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud. Säästetud kulutused võib seejuures maha arvata ainult ulatuses, milles need ei oleks suurendanud toetuse taotleja ülejäänud vara väärtust.
23.Kohus ei nõustu vastustajaga, et üksnes juhul, kui kaebaja oleks viinud projekti täielikult ilma toetuseta ellu, võib eeldada, et ta oleks toetuse saamise korral projektile esitatud nõuded täitnud. Riigikohus selgitas otsuses asjas nr 3-18-830 (p 21), et projekti toetuseta elluviimine on vaid üks viis tõendamaks enda võimet toetusega seotud kohustused täita. Võimekust projekt nõuetekohaselt ellu viia võivad kinnitada ka varasema sarnases mastaabis projekti ellu viimine, põhimõtteliste kokkulepete olemasolu investeeringuobjekti soetamiseks juhuks, kui toetust saadakse, omafinantseeringu olemasolu, veenev äriplaan, aga ka lihtsalt head majandusnäitajad. Asjaolu, et nimetatud asjas ei olnud taotleja asunud projekti ellu viima, ei tähenda, et nimetatud põhimõtted ei ole rakendatavad ka juhul, kui taotleja on osaliselt juba taotluses märgitud projekti omavahenditest realiseerima asunud. Kahjunõude lahendamisel ei saa seega lähtuda eeldusest, et hüvitise väljamõistmine on võimalik üksnes siis, kui projektiga seotud kohustused on täies ulatuses kantud. Seega ei oma projektile esitatud nõuete täitmise hindamisel määravat tähtsust asjaolu, et kaebaja on kandnud projektiga seotud kulusid osaliselt ning osad kulud on kandmata. Kui kaebaja on võimeline kõik toetusega seotud kohustused tulevikus täitma ja näitab usutavalt nende kulude kandmise tahet, siis on kahjunõude rahuldamine võimalik.
24.Seetõttu ei ole põhjendatud ka vastustaja lähenemine, et projektiga nõuetekohaselt elluviimise võime kontrollimisel tuleb lähtuda üksnes sellest, et toetatav tegevus pidanuks olema ellu viidud toetusprogrammi lõppkuupäevaks ehk 30. maiks 2015 ja et see kuupäev tuleb projekti eesmärkide saavutamise hindamisel võtta aluseks. Olukorras, kus vastustaja otsustas kaebaja osalise toetuse määramise taotluse lõplikult rahuldamata jätta alles 14. märtsi 2018. a otsusega nr 17-6/117 ning seda seetõttu, et rahalised vahendid olid ammendunud, ei saa nõuda, et kaebaja pidanuks projekti eesmärkide saavutamiseks viima projekti ellu omavahenditest täies ulatuses maiks 2015.
25.Kaebaja on tõendanud kulude tegemist 812 324 euro 80 sendi ulatuses, projekti täielikuks elluviimiseks praeguseks kantud kulud on toetussumma muutumisest tuleneva omafinantseeringu ulatusest väiksemad. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole praeguseks 360 000 eurost kulutust biofiltri täitematerjali soetamiseks ja paigaldamiseks teinud, samuti on rajamata fekaali tahendustiik. Samuti on praeguseks installeerimata automaatsöötjad, kuid need seadmed on kaebajal olemas. Algselt oli vastustaja ka seisukohal, et projektis märgitud airliftid on soetamata, kuid kontrollakt kinnitas nende olemasolu (vt II kd, tl 63).
3-16-1634
26.Vastustaja on pidanud projekti nõuetekohast ellu viimist vähetõenäoliseks, sest projekti kõiki eesmärke ei ole praeguseks täidetud ning nende täitmine tulevikus on samuti vähetõenäoline.
27.Vastustaja hinnangul ei vasta kalakasvanduse tootmisvõime määruse nr 46 § 3 lg 2 p-s 3 sätestatule. Nimetatud norm näeb ette, et toetuse maksimaalne suurus ühe taotleja kohta on määruse § 2 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud toetatava tegevuse puhul 1 022 586,40 eurot programmiperioodi kohta, kui vesiviljeluskasvanduse keskmine tootmismaht täisvõimsusel enne või pärast projekti elluviimist on vähemalt kolmekordne § 2 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud tootmismaht ehk 300 tonni aastas. Kaebaja sai varasemalt asjakohase programmiperioodi jooksul 2011. aastal vesiviljeluse investeeringutoetust 473 780 eurot 14 senti (sisekalakasvanduse rajamiseks). Seetõttu pidanuks toetuse väljamaksmiseks kaebaja soovitud ulatuses (177 293 eurot 79 senti) olema kalakasvanduse keskmine tootmismaht täisvõimsusel taotluses märgitud kalaliiki arvestades üle 300 tonni. Määruse nr 46 § 3 lg 2 p 3 tingimuse täitmise hindamisel tuleb kohtu hinnangul vaadata aga kogu programmiperioodi jooksul antud toetuste alusel loodud tootmiskompleksi tootmismahtu tervikuna, mitte üksnes ühe toetuse esemeks oleva tegevuse tootmismahtu, sest nimetatud norm reguleerib toetuse maksimaalset suurust ühe taotleja kohta kogu programmiperioodi jooksul. Seega tuleb tootmismahu tingimuse hindamisel arvestada kogu tootmiskompleksi keskmist tootmismahtu täisvõimsusel. Kaebaja on 28. augusti 2020. a kaebuse täienduses välja toonud ning PRIA 2020. a kontrollakt (II kd, tl 63) kinnitab seda, et taotluse kohaselt oli välise kalakasvanduse tootmismahuks taotluse järgi ca 200 tonni vikerforelli aastas ning kontrollaktis on selle saavutamist peetud võimalikuks. PRIA toetuse hindamise menetluses tehtud eksperthinnangu kohaselt on maksimaalseks tootmisvõimekuseks välises kalakasvanduses 240 tonni aastas ning koos juba olemasolevate rajatistega on kogu kompleksi tootmisvõimsus ca 400 tonni aastas (II kd, tl 162). 2011. a toetuse abil rajatud sisekalakasvanduse tootmismaht on kaebaja hinnangul 150 tonni ning selle paikapidavust ei ole vastustaja kahtluse alla seadnud. Seega on määruse nr 46 § 3 lg 2 p-s 3 sätestatud tingimus täidetud. Kontrollaktiga tuvastatud osade tiikide rajamata jätmine praeguseks hetkeks ei saa mõjutada kogu kalakasvanduse tootmismahtu sellises määras, et seada kahtluse alla 300 tonni nõude täitmine. Lisaks tuleb arvestada, et PRIA on 2013. aastal ise hinnanud toetustaotluse abikõlblikkuse hindamisel nimetud tingimuse täitmist ning pidanud seda nõuetekohaselt. Samuti nõustub kohus kaebajaga selles, et projekti eesmärkide täitmise võimalikkuse hindamisel ei oma tähtsust, kas kalakasvanduse tootmismahtu reaalsuses täies ulatuses kasutatakse. Oluline on, et selline keskmine tootmismaht täisvõimsusel on tagatud või projekti realiseerimisel täis mahus tagatav. Vastustaja põhjendused ei veena kohut, et eeltoodud tingimust kaebaja täitnud ei ole või tulevikus täita ei suuda.
28.Vastustaja märgib 18. mai 2020. a seisukoha punktis 2.2.13, et kaebaja on saanud sama meetme raames sama programmiperioodi jooksul toetust ka 2015. aastal vesiviljelusehitise juurde kuuluvate seadmete soetamiseks ja paigaldamiseks summas 29 225 eurot 62 senti (PRIA otsus nr 17-6/132 – II kd, tl 36). Vastustaja hinnangul tuleb seda asjaolu projekti eesmärkide hindamisel arvestada, sest kaebaja võib olla välist kalakasvandust edasi arendanud nende vahendite arvelt. Kohtu hinnangul ei mõjuta nimetatud asjaolu projekti eesmärkide täitmisele antavat hinnangut. Vastustaja väide on oletuslik. Selle toetuse suurus moodustab vaid väikese osa välise kalakasvanduse projekti kogumaksumusest ning arvestades seni kantud kulude suurust (üle 800 000 euro) ei saanud teise toetuse saamine oluliselt mõjutada käesoleva asja esemeks oleva projekti ellu viimist. Vastustaja ei ole esitanud kohtule ka tõendeid, mis kinnitaks, et kaebaja on 2015. a määratud toetust kasutanud mittesihipäraselt selle asja esemeks oleva projekti eesmärkide saavutamiseks.
3-16-1634
29.Oletuslik on ka vastustaja 22. veebruari 2021. a täienduses esitatud väide, et kaebaja on toetuse esemeks olnud välise kalakasvanduse rajamisel maksimaalselt ära kasutanud omavahendid. Kaebaja on kaebuse täienduses välja toonud oma majandustulemused aastast 2014 ning esitanud majandusaasta aruanded (II kd, tl 64-95), mis kinnitavad, et kaebajal on jagamata kasumit üle miljoni euro ning püsiv iga aastane müügitulu, mida on vajadusel võimalik kasutada projekti eesmärkide täitmiseks ka tulevikus. Kaebaja majandusnäitajad ei viita sellele, et kaebaja oleks kasutanud omavahendid ära määral, mis võiks seada kahtluse alla projekti eesmärkide täitmise vastustaja eelmärgitud põhjusel. Samuti kinnitab varasema toetuse abil sisekalakasvanduse rajamine, et kaebajal on sarnases mastaabis projekti ellu viimiseks võimekus põhimõtteliselt olemas. Lisaks viitab toetusega seotud kohustuste täitmise võimekusele ka see, et kaebaja on juba ca 60% osas projektiga seotud kulusid kandnud ning osaliselt rajatud kalakasvanduses kasvatatakse kala.
30.Kohtu hinnangul ei saa siiski asuda seisukohale, et projekti eesmärgid on praeguseks täidetud või et nende eesmärkide täitmine tulevikus täies ulatuses on tõenäoline. Toetustaotluse kohaselt oli eesmärgiks suletud veeringlusega välise kalakasvanduse rajamine. Püstitatav vesiviljeluskasvandus pidi olema suletud veeringlusega, mis tähendab, et suurem osa basseinist või tiigist väljavoolavast veest suunatakse läbi setteeraldusfiltri biopuhastisse ja sealt basseini või tiiki tagasi. Selle tingimuse täitmiseks on oluline airliftide, setteeraldusfiltrite ning biofiltri, sh selle sees asjakohase täitematerjali, kasutamine. Kaebaja on PRIA kontrollaktis ja kaebuse täienduses toonud välja, et ta pole kindel, kas biofiltri täitematerjali üldse on vaja ning seeläbi seadnud kahtluse alla taotluses märgitud täitematerjali soetamise ja paigaldamise tahte ka tulevikus, sest kaebaja hinnangul on selle maksumus kõrge ning efektiivsus välise kalakasvanduse puhul madal. Kohtu hinnangul nähtub kaebaja positsioonist, et ta ei pea biofiltri täitematerjali soetamist ja paigaldamist mõistlikuks ning lähtub sellest, et sama funktsiooni võivad täita piisava efektiivsusega ka muud plokid (vt III kd tl-d 3p ja 8). Nimetatud seisukoht viitab sellele, et kaebajal ei ole kavatsust ka tulevikus taotluses märgitud kulu kanda ja kavatseb biofiltrit rakendada ilma täitematerjalita või kasutada selles teisi alternatiivseid ning eelduslikult oluliselt odavamaid lahendusi. Lisaks nähtub kontrollaktist, et biofiltri torud on ehitatud, kuid ühendamata ning biofiltri täitematerjal ei ole paigaldatud. Seega ei ole tegemist hetkel toimiva lahendusega. Taotluse kohaselt oli biofiltri olemasolu (mis eeldab ka puhastusfunktsiooni sisaldava täitematerjali kasutamist) oluline tingimus suletud veeringluse tagamiseks. Kaebaja taotluses on välja toodud konkreetne biofiltri täitematerjal ja selle paigaldamise kulu (360 000 eurot). Kuna kaebaja selgitused viitavad sellele, et tal ei ole kavatsustki taotluses märgitud toetuse saamise eelduseks olnud kulu kanda, siis on projekti eesmärkide saavutamine taotluses märgitud ulatuses ebatõenäoline. Kuna vaidlust ei ole selles, et biofiltri täitematerjali ei ole senini paigaldatud ning kaheldav on ka selle paigaldamine tulevikus, siis on kaebaja säästnud ja säästab ka tulevikus selle tegevusega oluliselt taotluses märgitud kulusid. Kuna kaebaja on säästnud seeläbi kulusid 360 000 euro võrra ning soetamata biofiltri täitematerjali ei ole alust käsitleda ka vara väärtust otseselt suurendava esemena, on selle säästetud kulu saamata jäänud tulust maha arvamine põhjendatud. Täitematerjali kuluks oli projekti kohaselt 360 000 eurot, mis ületab oluliselt saamata jäänud toetuse suuruse (177 293,79 eurot). Seetõttu ei ole kahjunõude rahuldamiseks alust.
31.Vastustaja hinnangul tuleks võimalikust kahjuhüvitisest maha arvata ka 2015. a määratud ja kaebajale välja makstud toetus (29 225 eurot 62 senti), sest kaebaja on 17. aprilli 2015. a ekirjas (II kd, tl 45) märkinud, et toetuse määramisel 2015. aastal on ta nõus selle summa maha arvamisega 2013. a taotlusvoorus taotletud toetussummast, kui kohtuvaidlus on kaebajale edukas. Kaebaja hinnangul ei ole maha arvamiseks alust, sest 2015. a toetussumma arvestamisega oldi nõus siis, kui kaebaja saab 2013. a taotlusvoorus toetust täies ulatuses. Seda
3-16-1634
kaebaja aga ei saanud. Kohtu hinnangul ei esine alust 2015. a määratud toetussumma ulatuses kahjuhüvitise vähendamiseks, sest esiteks nende kahe toetuse esemed ei kattu ning teiseks, toetussumma osalisel väljamõistmisel ei mõjutanuks sama meetme raames hiljem määratud teine toetus summas 29 225 eurot 62 senti enam programmiperioodi lubatud maksimumtoetuse ulatust (määrus nr 46 § 3 lg 2). Kui 2013. a toetustaotlus oleks rahuldatud osaliselt 177 293,79 euro ulatuses, siis oleks kaebajal ikkagi olnud õigus 2015. a taotlusvoorus saada toetust määratud ulatuses (29 225,62 senti). Seega ei saa 2015. a määratud toetust käsitleda säästetud kuludena, mis tuleks kahjuhüvitisest maha arvata.
32.Määruse nr 46 § 7 lg 6 ja § 17 lg 2 p 5 järgi peab vesiviljeluskasvanduse püstitamise korral olema selle ehitise alune maa taotleja omandis või peab hiljemalt väljamaksetaotluse esitamise ajaks olema taotleja kasuks seatud hoonestusõigus vähemalt viis aastat arvates viimase toetusosa väljamaksmisest. Toetuse esemeks olnud kalakasvandus on rajatud osaliselt kaebajale kuuluvale kinnistule ja osaliselt kolmanda isiku kinnistule. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja seega eelnimetatud tingimust täitnud ja on seeläbi säästnud kulusid, mis tuleb hüvitisest maha arvata. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kasuks on asjakohasele kinnistule seatud tasuta kasutusvaldus 15 aastaks ning kaebajal on võimalik projekti alust kinnistut kasutada ja vallata. Vastustaja hinnangul ei ole see asjaolu projekti elluviimise hindamisel piisav. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kohtumenetluses esitatud tõendid ei kinnita, et kaebajal oleks tulevikus vajadusel ka hoonestusõiguse seadmine nimetatud kinnistule võimatu. Teiseks tuleb arvestada, et nimetatud tingimus reguleerib toetuse väljamaksmist, mitte kahju hüvitamist. Arvestades, et kaebaja kasuks on seatud tasuta kasutusvaldus ei ole ka hoonestusõiguse seadmine tasuta vähetõenäoline. Seega ei ole kaebajal hoonestusõigusega seoses säästetud kulusid, mis tuleks kahjuhüvitisest maha arvata.
33.Rajamata tiigiga seonduvad kulud ei mõjuta eelneva tõttu asja lõpplahendust, sest biofiltri täitematerjaliga seotud kulude maha arvamise tõttu ei ole hüvitise väljamõistmiseks niikuinii alust. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks tiigiga seonduvate säästetud kulude hüvitisest maha arvamise vajadust eraldi analüüsida. Lisaks ei esine vajadust analüüsida vastustaja süü vormi RVastS § 13 mõttes, sest see ei mõjuta antud juhul hüvitise väljamõistmist ja selle suurust.
34.Kuna kaebaja põhinõue jääb rahuldamata, siis ei ole alust ka viivisnõude rahuldamiseks. Kohus peab siiski vajalikuks viivisnõude osas märkida täiendavalt järgmist. Kaebaja hinnangul tuleb viivis välja mõista 14. augustist 2014. Riigikohtu praktika kohaselt saab isik nõuda RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 113 lg 1 ja 2 alusel viivist muu hulgas avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest välja mõistetud hüvitise maksmisega viivitamise eest (RKHK otsused asjade nr 3-17-98, p 27, nr 3-3-1-83-10, p-d 20-24, nr 3-3-1-66-14, p 19). VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja nõuda viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse (VÕS § 113 lg 2 esimene lause). Antud asjas ei ole tegemist toetussumma väljamaksmiseks kohustamisega, vaid kahjunõude lahendamisega, mistõttu ei saa lähtuda sellest, mis hetkel oleks vastustaja pidanud toetustaotluse rahuldamise korral kaebajale toetussumma välja maksma. Viivist arvestatakse võlgnetavalt rahalt alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas võla sissenõudmiseks kaebuse kohtule. Kuna kahjunõude esitas kaebaja kohtule ega pöördunud selles küsimuses esmalt vastustaja poole ning kahjuhüvitise täitmise aega ei ole kindlaks määratud, siis saab viivist arvestada
3-16-1634
RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 113 lg 2 alusel alates 12. augustist 2016, mil kaebaja esitas kahjunõude kohtule.
35.Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. PRIA menetluskulud jäävad samuti tema enda kanda, sest kahjunõude üle käiv vaidlus ei väljunud vastustaja tavapärase tegevuse raamidest (kahjunõue seondus otseselt PRIA tegevusega toetustaotluse lahendamisel).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.