Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-29-16 16. november 2016 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele Parrest J. S. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori
4.veebruari 2014. a käskkirja nr 1.3-3/14d tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks; alternatiivselt käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks Kaebaja J. S., volitatud esindaja advokaat Martin Kirsipuu Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Aare Hõbe Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-245 Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-245 ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 30. detsembri 2014. a otsus samas asjas. Täiendada halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
3.
Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
4.Asendada käesoleva otsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.4. veebruari 2014. a käskkirjaga nr 1.3-3/14d määras Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektor J. S.-ile (kaebaja) distsiplinaarsüütegude toimepanemise eest (s.o väljaspool teenistust korduvalt vääritu teo toimepanemise eest politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p 3 kohaselt) distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise.
1.1.Distsiplinaarmenetluses tuvastati, et kaebaja pani 27. septembril 2013 toime viis vääritu teona kvalifitseeritavat distsiplinaarsüütegu: 1) võttis enda juhitud 4-kohalisse sõidukisse lisaks 5 kaasreisijat, kellest kahel pidi faktiliselt lubama sõita ilma kinnitamata turvavööta, rikkudes liiklusseaduse (LS) § 34 lg-s 2 ja § 33 lg 11 p-s 4 toodud kohustusi; 2) väljus kontrollija loata sõidukist ja sõitis peatamiskohast omavoliliselt ära, rikkudes LS § 16 lg 2 ja § 38 lg 3 nõudeid;
3) asus kella 00.30 ajal autot juhtima seisundis, kus tema organismis pidi faktiliselt olema alkoholi, sest kell 1.34 ehk ca 1 tund hiljem andis indikaatorvahend tulemuseks 0,12 mg/l, mis ületab sõidukijuhile lubatud alkoholi piirmäära. Asjaolu, et sõidu alustamise hetkest ca 3 tundi hiljem tõendusliku alkomeetriga saadud tulemus oli 0,11 mg/l ja võimalikku mõõtmisviga arvestav lõpptulemus 0,06 mg/l, ei ole teenistussuhte puhul määrav ning sellistel faktilistel asjaoludel saab ametniku käitumist pidada vastutus- ja kohusetundetuks; 4) pärast omavoliliselt kinnipidamiskohast lahkumist parkis sõiduki Linnamäe tee 25 hoovi ja püüdis põgeneda, ei allunud politseiametnike korraldustele ning takistas joobeseisundi tuvastamist; 5) venitas teadlikult enda alkoholijoobe kontrollimist, nõudes põhjendamatult mitu korda selgitusi oma õiguste ja toimingu põhjuste kohta, eiras keeldu enne mõõtevahendisse puhumist juua, osutas politseiametnikele vastupanu ja tekitas oma käitumisega olukorra, kus tema suhtes tuli tõendusliku alkomeetri juurde viimiseks rakendada sõidukisse paigutamisel sundi (füüsilist jõudu ja käeraudu).
1.2.Kõigi rikkumiste puhul leiti eraldi, et kaebaja käitus väljaspool teenistust ebaeetiliselt ja pani toime vääritu teo. Süüd kergendavaid asjaolusid PPA hinnangul ei esinenud ja ametniku kohta antud positiivset iseloomustust ei peetud võimalikuks arvestada. Distsiplinaarsüütegude olemust, laadi ja raskust arvestades oleks käskkirja kohaselt iga teo eest (v.a käesoleva otsuse p 1.1 alapunktis 1 toodud rikkumine, mille eest oleks PPA hinnangul proportsionaalne kohaldada karistusena teenistusastme alandamist ühe teenistusastme võrra üheks aastaks (PPVS § 88 p 4)) eraldi proportsionaalne kohaldada PPVS § 88 p-s 5 toodud karistust (teenistusest vabastamine). Käskkirja kohaselt on vahetu juht iseloomustanud kaebajat kui laitmatut teenistujat. Kaebajat on korduvalt ergutatud, tal puuduvad distsiplinaarkaristused ning ta on asutuse esindamisel olnud aktiivne ja tulemuslik. Politseiametniku rollist tulenevalt on avalikkusel ja kolleegidel tema suhtes kõrgendatud ootused. Politseiametnik ei saa suhtuda enda tegevustesse ja nendega kaasneda võivatesse võimalikesse tagajärgedesse pealiskaudselt. Politseiorganisatsioon ei saa sallida kaebaja käitumist ning ta on end ametnikuna kaaskolleegide silmis diskrediteerinud. Koostöö jätkumine usalduse kaotanud ametnikuga ei ole mõeldav, vaatamata tema varasemale laitmatule teenistusele. Kaebaja on oma käitumist üksnes õigustanud ning see näitab, et ta ei ole oma tegude olemust ja rikkumiste tõsidust mõistnud ega neid siiralt kahetsenud.
2.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA peadirektori 4. veebruari 2014. a käskkirja nr 1.3-3/14d tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks. Alternatiivselt palus kaebaja tunnistada vaidlustatud käskkiri õigusvastaseks, muuta teenistusest vabastamise alust ja mõista välja hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses. Lisaks palus kaebaja kohustada PPA-d avaldama ametliku vabanduse politsei siseveebis.
3.Tallinna Halduskohus jättis 30. detsembri 2014. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
3.1.Kohus leidis, et PPA on distsiplinaarmenetluses ja karistust määrates lähtunud seaduse nõuetest (mh võtnud arvesse kõiki avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 75 sätestatud asjaolusid).
Distsiplinaarmenetluse käigus tehtud toimingud ja distsiplinaarsüütegudele antud hinnangud, samuti hinnatud tõendid ja aluseks võetud õigusnormid nähtuvad distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest. Vaidlustatud käskkiri on piisavalt põhjendatud (sh distsiplinaarkaristuse valiku osas) ning selles toodud asjaolud tõendatud. Kohus nõustus distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas esitatud põhjenduste ning järeldustega. Tõendatud ei ole, et sisekontrolliteenistuse ametnik pidas kaebaja sõiduki kinni isiklikel motiividel vms. Ametnik kinnitas, et peatas sõiduki selle ootamatu ja kahtlase manöövri (kiirendus ja seejärel järsk pidurdus) tõttu ning nägi küll auto numbrit, kuid ei teadnud, kes on selle roolis. Kaebaja väide sisekontrolliteenistuse ametniku pahatahtliku suhtumise kohta ei ole tõendatud.
3.2.Kaebaja oli enne rooli taha istumist tarbinud alkohoolseid jooke ning alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli 0,06 mg/l (lõpptulem). Politseiametnik peab ilmselgelt teadma, et pärast alkoholi tarbimist ei tohi sõidukit juhtida, hindama oma seisundit adekvaatselt ja käituma vastavalt sellele mõistlikult. ATS § 51 lg 4 kohaselt peab ametnik käituma väärikalt nii teenistuses kui ka väljaspool teenistust, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet. Politseiametnikud peavad järgima kõrgendatud moraali- ja eetikanorme. Politseiametnik peab püüdma konfliktsituatsioone ära hoida või neid rahumeelselt lahendada, mitte neid ise tekitama või nende teket provotseerima. Kaebaja ei käitunud kogenud politseiametnikule kohaselt rahumeelselt, tasakaalukalt ja väärikalt, vältimaks konflikti teket (tema jaoskonda toimetamiseks tuli kasutada isegi käeraudu). Vastustaja leidis õigesti, et kaebaja käitumine võis olla ajendatud soovist venitada joobe tuvastamisega võimalikult kaua. Samuti keelati kaebajal enne joobe tuvastamist juua, kuid kaebaja ei täitnud seda korraldust. Distsiplinaarmenetluses ei pea joobe kontrollimiseks ja tuvastamiseks tingimata kasutama samu vahendeid, mis kriminaal- või väärteomenetluses. Praegusel juhul kasutati selleks indikaatorvahendi näitu ja kontrollija kirjeldust alkoholi tarbimisele viitavate tunnuste (s.o alkoholilõhn suust) kohta. Kella 1.34 paiku oli indikaatorvahendiga joobeseisundi tuvastamise tulemus 0,12 mg/l, st et kaebaja organismis oli alkoholi üle sõidukijuhi jaoks lubatud piirmäära (sel hetkel oli sõiduki juhtimisest möödunud ca 1 tund). Sõidu alustamise hetkest ca 3 tundi hiljem tõendusliku alkomeetriga saadud tulem oli 0,11+/– 0,5 mg/l. Seega oli kaebaja seisundis, milles ta ei oleks tohtinud autot juhtida. Võttes arvesse seda, kuidas kaebaja üritas leida võimalusi ja ettekäändeid joobe kontrollimise edasilükkamiseks ning tegi alates sõiduki peatamisest kõik endast oleneva, et joobe tuvastamist võimalikult kaua venitada, võib eeldada, et kaebaja teadis, et ta võib olla seisundis, milles ei tohi sõidukit juhtida.
4.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse.
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26. novembri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 30. detsembri 2014. a otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tunnistas PPA peadirektori 4. veebruari 2014. a käskkirja nr 1.3-3/14d õigusvastaseks ning muutis kaebaja teenistusest vabastamise alust, lugedes ta teenistusest vabastatuks ATS § 87 lõike 1 alusel ametniku enda soovil. Kohus mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja hüvitise õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest tema kolme kuu keskmise palga ulatuses. Nõue, et PPA
paluks kaebajalt ametlikult siseveebi vahendusel vabandust, jäeti rahuldamata. Lisaks mõisteti PPA-lt kaebaja kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulud kokku 3300 eurot.
5.1.Ringkonnakohus leidis, et kui ametiasutus distsiplinaarkaristuse määramisel viitab ametniku või ametiasutuse diskrediteerimisele, siis peab selline diskrediteerimine olema ka tõendatud (vt Riigikohtu 25. novembri 2003. a otsus nr 3-3-1-70-03, p-d 15–16). Diskrediteerimisega on kohtupraktika kohaselt tegemist üksnes siis, kui tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse hinnangut ametniku või asutuse kohta. PPA peadirektori käskkirja punktides 2, 4 ja 5 (vt otsuse p 1.1) loetletud süütegude juures on selgelt märgitud, et kaebaja diskrediteeris oma tegudega end ametnikuna ning seejuures mitte avalikkuse silmis, vaid politseiorganisatsioonisiseselt. Seda pole võimalik kvantitatiivselt mõõta, kuid sellise hinnangu andmist saab loogiliselt eeldada. Käskkirjast nähtub, et PPA peadirektor soovis kaebaja kohta tehtava otsusega anda selge sõnumi organisatsiooni liikmetele, et politseiametnikuga, kes takistab enda tegevuse kontrollijate tööd, ei ole võimalik koostööd jätkata, ootamata ära organisatsioonisisese töömoraali kahjustumist. Ringkonnakohus nõustus vastustajaga, et ametnik saab end diskrediteerida ka organisatsioonisiseselt, eriti suurte organisatsioonide puhul. Selleks et tugineda diskrediteerimise väitele, peab aga ametniku autoriteedi või maine oluline ja tegelik kahjustumine olema ka tõendatud. Seejuures ei piisa pelgalt sellest, et kõnealuse sündmusega ja järgnenud distsiplinaarmenetlusega vahetult seotud kolleegide arvamus ametnikust on märkimisväärselt langenud, vaid diskrediteerimine peaks väljenduma esmajoones n-ö organisatsioonisisese avalikkuse, s.o nende isikute, kes pole sündmusega seotud, hukkamõistus. Samuti peab diskrediteerimine tulenema väärituste teost, mitte sellele hiljem antud hinnangutest.
5.2.Ringkonnakohus tõi esile, et käskkirja punktis 1 (vt otsuse p 1.1) kirjeldatud rikkumise eest on kaebajat karistatud PPA 7. veebruari 2014. a väärteootsusega ning Harju Maakohus jättis 9. aprilli 2014. a otsusega nr 4-14-1381 apellandi kaebuse rahuldamata. Rikkumine ei ole teenistusest vabastamise aspektist siiski määrav, sest ka vastustaja on vaidlustatud käskkirjas tõdenud, et nimetatud distsiplinaarsüüteo eest ei oleks teenistusest vabastamine kohane karistus.
5.3.Ringkonnakohtu hinnangul polnud nõuetekohaselt tõendatud, et kaebaja juhtis sõidukit lubatud alkoholipiirmäära ületavas seisundis. LS § 69 lg 5 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Vaidlust ei ole selle üle, et indikaatorvahendi seadme näit 27. septembril 2013 kell 1.34 oli 0,12 mg/l ning kell 2.18–2.21 saadud täppisalkomeetri lugem oli 0,11 mg/l ja võimalikku mõõteviga arvestav tulemus 0,06 mg/l. Kuivõrd PPVS § 724 lg-st 1, lg 2 p-st 4, lg-test 4 ja 6 tulenevalt ei saa ainuüksi indikaatorvahendi näiduga tõendada alkoholi piirmäära ületamist ning tõendusliku alkomeetri arvesse võetav tulemus jäi allapoole lubatud piirmäära, siis ei ole tõendatud, et kaebaja juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis. Olenemata sellest, et teenistussuhetes võivad joobeseisund ja selle tuvastamise menetlus olla reguleeritud liiklusjärelevalve raames toimuvast oluliselt erinevalt, pole PPA sellekohane viide praegusel juhul asjakohane, sest kaebaja ei olnud sõiduki kinnipidamise ajal teenistuses. Mootorsõiduki juhtimist sõidukijuhile keelatud seisundis (s.o LS § 69 rikkumist) saab väljaspool teenistust toimepandud vääritu teona heita isikule
ette vaid siis, kui sellise teo toimepanemine on tõendatud asjakohases menetluses (s.o PPVS §-des 724 ja 725) ette nähtud korras, ning seda vaatamata asjaolule, et üldtuntuks võib pidada, et alkoholisisaldus organismis väheneb küllaltki kiiresti. Kokkuvõttes ei saanud J. S.-i kirjeldatud teo eest distsiplinaarkorras karistada ega ka teenistusest vabastada.
5.4.Allumatuse episoode (vt otsuse p 1.1, alapunktid 2, 4 ja 5) tuli käsitada ühe vältava süüteona, mis algas juba kinnipidamiskohast omavolilise lahkumisega ning mida saab kokkuvõtlikult määratleda teenistusülesandeid täitnud politseiametnike seaduslike korralduste (mille eesmärk oli joobeseisundi kontrollimine) eiramisena. Ringkonnakohtu hinnangul on üheselt tuvastatud, et kaebaja eiras pärast sõiduki peatamist kontrollija korraldusi (väljus kontrollija loata sõidukist ja sõitis peatamiskohast omavoliliselt ära). Kaebaja seisukohad sõiduki peatamise väidetavate tegelike põhjuste ning ametnikevaheliste pingeliste suhete kohta pole asja lahendamisel olulised ega saa kuidagi õigustada teenistusülesandeid täitva politseiametniku korralduste eiramist. Menetlustoimingule allutatud isikul on soovi korral võimalik hiljem nõuda selle toimingu kirjalikku põhjendamist ja oma õiguste rikkumise korral esitada kontrollija tegevuse peale kaebus, kuid isegi menetleja tegevuses esinenud võimalike minetuste tuvastamine ei muuda tema antud korralduste eiramist õiguspäraseks. Ka pärast sõiduki Linnamäe tee 25 hoovi parkimist aset leidnud sündmuste osas on kaebaja tegevus distsiplinaar- ja väärteomenetluses kogutud tõenditega üheselt tuvastatud ning sisulist vaidlust ei saa ringkonnakohtu hinnangul olla selle üle, et apellant ei allunud politseiametnike korraldustele ja osutas neile vastupanu, mistõttu tuli tema joobeseisundi tuvastamise menetlustoimingule allutamiseks rakendada jõudu ja politsei erivahendeid.
5.5.Eeltoodule vaatamata ei ole kaebaja distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine toimunud vastavuses seaduse nõuetega. Olukorras, kus ametiasutus on isiku teenistusest vabastamisel tuginenud muu hulgas väitele, et ametnik on end diskrediteerinud, kuid puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et diskrediteerimine leidis tõepoolest aset, ei saa kohus asuda haldusorgani asemele ega otsustada, et isiku distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine olnuks õigustatud ka ilma diskrediteerimiseta. Teenistusalastes küsimustes on haldusorganil ulatuslik kaalumisruum ja kohtulik kontroll selliste otsustuste üle on piiratud (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3). Kuna PPA peadirektori 4. veebruari 2014. a käskkiri on olulise kaalutlusveaga, tuleb kaebus rahuldada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.PPA palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega kaebus osaliselt rahuldati. Kaebajat karistati distsiplinaarkorras vääritu teo eest, kuna kaebaja juhtis sõidukit seisundis, kus tema organismis pidi olema sõidu alustamise ajal alkoholi. Seejuures ei pea tegu olema tõendatud süüteomenetluses sätestatud nõuete kohaselt. Asjaolu, et kaebajal õnnestus tekitada olukord, kus mõõteseadmega ei olnud võimalik tuvastada alkoholi piirmäära ületamist, ei takista vastustajal andmast hinnangut kaebaja tegevusele distsiplinaarkorras ning lugeda seda väärituks teoks. Kaebaja toime pandud vääritud teod diskrediteerisid teda kui ametnikku, sest vähemalt kolm
sündmuskohal viibinud isikut on kirjalikes seletustes väljendanud piinlikkusetunnet kaebaja käitumise pärast. Kui diskrediteerimine tähendab seda, et rikkuja käitumise peaksid hukka mõistma eelkõige rikkumisega mitteseotud isikud, siis tekib küsimus, kuidas peaks seda hukkamõistu tuvastama. Vastustaja ei nõustu, et nende organisatsioonis töötavate isikute arvamus ja tunnetus, kes sündmuses ei osalenud, on määravam kui sündmuses osalenute oma. Vastustajale jääb arusaamatuks, kas diskrediteerimise tõendamiseks tulnuks teha küsitlus, ning millised pidanuks olema uuringu tingimused, et saavutada objektiivset tulemust. Hinnangu diskrediteerimise kohta saavad anda need, kes vahetult nägid ja tajusid juhtunut, ning samuti tööandja, kes saab hinnangu anda juhtumi asjaolude põhjal.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele ja 7. juunil 2016 esitatud täiendavates seisukohtades palub kaebaja jätta ringkonnakohtu otsus täies ulatuses muutmata. Kaebaja ei olnud joobes, sest see asjaolu on tuvastamata. Kuna joovet ei ole tuvastatud, on alusetud ka kaebajale omistatud teised vääritud teod. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et on tõendamata, et kaebaja pani toime vääritu teo, mis diskrediteeris ametiasutuse mainet. Kuna ATS § 105 ei võimalda õigusvastaselt teenistusest vabastatud politseiametnikul nõuda enese teenistusse ennistamist, tuleks algatada selle sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium selgitab esmalt seadust ja kohtupraktikat ning hindab kaebaja enese kui ametniku diskrediteerimist (I). Seejärel käsitleb kolleegium muid kaebajale süüks pandud vääritu teoga seonduvaid küsimusi (II), lahendab kassatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud (III). I
9.PPA peadirektori 4. veebruari 2014. a käskkirja nr 1.3-3/14d kohaselt olid kaebaja distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise aluseks 27. septembril 2013 väljaspool teenistust kokku viie PPVS § 86 p 3 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo toimepanemine, millest nelja kohta on käskkirjas leitud, et need oleksid ka eraldi toonud kaasa kaebaja teenistusest vabastamise. PPVS § 86 p 3 sätestab, et politseiametniku distsiplinaarsüüteoks on muu hulgas vääritu tegu ehk süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Ringkonnakohus asus seisukohale, et PPA on kaebaja teenistusest vabastamisel tuginenud muu hulgas väitele, et ametnik on end diskrediteerinud, kuid puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et diskrediteerimine leidis tõepoolest aset.
10.Kolleegium on 25. novembri 2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-70-03 (p-d 15–16) leidnud, et diskrediteerimisega ATS § 84 p 3 (kuni 31. märtsini 2013 kehtinud redaktsioon) tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku
kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul tekib vastutus siis, kui ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel on kausaalne seos. Kuna eelnimetatud otsuses viidatud ATS § 84 p 3 (31. märtsini 2013 kehtinud regulatsioon) ja selles asjas rakendatav PPVS § 86 p 3 on sõnastuse poolest sarnased, on Riigikohtu seisukoht ka praegu asjakohane. Kolleegium peab muu hulgas vajalikuks märkida, et kehtiva (ning ka 4. veebruari 2014. a käskkirja andmise ajal kehtinud) ATS § 51 lg 4 kohaselt peab ametnik käituma väärikalt nii teenistuses olles kui ka väljaspool teenistust, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet. Sättest tuleneb, et alates 1. aprillist 2013 ei nõua avaliku teenistuse seadus enam diskrediteerimise tegelikku asetleidmist (sõna "diskrediteeriks"). ATS § 51 lg 4 kohaselt tuleb hinnata, kas ametniku poolt toime pandud vääritu tegu on selline, mis võib potentsiaalselt rikkujat ametnikuna diskrediteerida. PPA peadirektori 4. veebruari 2014. a käskkirjas nr 1.3-3/14d on viidatud küll õiguslike alustena nii PPVS § 86 p-le 3 kui ka ATS § 51 lg-le 4, kuid politsei- ja piirivalveseadus eriseadusena järgib varem kehtinud ATS § 84 p 3 sõnastust ("diskrediteerib"), ja kohaldada tuleb eriseadust.
11.Kolleegium ei nõustu siiski ringkonnakohtuga, et ka ametniku enese diskrediteerimine peaks alati väljenduma esmajoones n-ö organisatsioonisisese avalikkuse (s.o nende isikute, kes pole sündmusega seotud) hukkamõistus, mis omakorda peaks olema tõendatud. Kolleegium leiab, et sellist järeldust ei saa teha PPVS § 86 p 3 sõnastusest ega halduskolleegiumi lahendist asjas nr 3-3-1-70-03, sest praeguse juhtumi asjaolud ei ole piisavalt sarnased asja nr 3-3-1-70-03 asjaoludega. Asjas nr 3-3-1-70-03 oli vaidluse all olukord, kus nii vastustaja kui ka kohtud lähtusid diskrediteerimise hindamisel ajakirjanduses avaldatud kriitilistest artiklitest (s.t teada oli avalikkuse reaktsioon ametniku teole) ja nende mõjust ametiasutuse mainele (vt viidatud otsuse p-d 16–18). Praegu kolleegiumi hinnangul sellise juhtumiga tegemist ei ole, sest juhtumi asjaolud ei saanud avalikkusele teatavaks enne distsiplinaarkaristuse määramist. Kolleegium on seisukohal, et praeguse juhtumi puhul on teo kvalifitseerimiseks ametnikku diskrediteeriva vääritu teona piisav, kui usutavalt on põhjendatud, et tegu diskrediteeris ametnikku ülemuse silmis.
12.PPA peadirektor on 4. veebruari 2014. a käskkirjas nr 1.3-3/14d (I kd, tl 27–30) selgitanud, et PPA-s on oluline teadmine, et kolleegi, kellega tehakse pingelist igapäevatööd, saab usaldada, ta jagab ja järgib ametnikule esitatud kõrgendatud eetilisi väärtusi, on tavakodanikust paremate õigusteadmistega ja suurema õiglustundega ning sellest tulenevalt enda ja teiste vastu seaduse järgimisel nõudlik nii teenistuses kui ka väljaspool seda. Kaebaja, olles staažikas korrakaitsevaldkonna politseiametnik, ei pidanud vajalikuks järgida igaühe jaoks liiklusseaduses sätestatud kohustuslikke nõudeid, eiras korduvalt kontrollijate korraldusi, venitas sündmuste käiku, takistades sellega tema suhtes tehtava kontrollitoimingu võimalikult kiiret lõpetamist, ning osutas kontrollijatele füüsilist vastupanu, nõnda et tema allutamiseks tuli kasutada füüsilist jõudu ja erivahendina käeraudu. Seejuures on vastustaja põhjendanud, et kaebaja on end ametnikuna diskrediteerinud eeskätt
sündmusest osa saanud sisekontrollibüroo ametnike silmis ning sündmuse kajastamise vajaduse kaudu ka teiste kaaskolleegide hulgas. Politseiametnikuna enda tegevuse kontrollijatele vastu töötanud ja seetõttu usalduse kaotanud ametnikuga ei ole PPA hinnangul võimalik koostööd jätkata.
13.Vastustaja on piisaval määral kirjeldanud ametniku usaldusväärsusele esitatavate nõudmiste taset ja põhjendanud üldsuse silmis maine hoidmise vajadust. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja käitus äärmiselt taunitaval viisil ning kahjustas oma usaldusväärsust ja mainet nii rängalt, et PPA-l ei ole võimalik temaga koostööd jätkata. Kolleegiumi hinnangul on seejuures oluline, et järeldus maine kahjustumise kohta on piisavalt objektiivne selleks, et ka erapooletu ja mõistlik vaatleja leiaks, et käitumine oli sobimatu ning laiduväärne. Sündmust pealt näinud kolleegid on kirjeldanud, et kaebaja käitumine tekitas neis piinlikkust ja hämmeldust, ning leidnud, et selline käitumine ei ole politseiametnikule kohane (vt nt distsiplinaarmenetluse kokkuvõte 27. detsembrist 2013, tlk 152 pöördel, tlk 157 pöördel). Eelöeldu tõendab, et kaebaja käitumist tajusid vääritu teona ka teised organisatsiooni liikmed. Eeldada saab, et rikkumisel on olulised tagajärjed kaebaja mainele, kui juhtumit tajunud isikute kirjeldusest ja/või ülemuse hinnangust võib järeldada, et enamik organisatsiooni liikmetest ja/või avalikkus tajuksid ja hindaksid kaebaja käitumist valdavalt sarnasel moel. Kolleegiumi hinnangul on praeguses asjas piisavalt põhjendatud, et kaebaja diskrediteeris end. II
14.Ringkonnakohus leidis, et mootorsõiduki juhtimist sõidukijuhile keelatud seisundis (s.o LS § 69 rikkumist) saab väljaspool teenistust toimepandud vääritu teona heita isikule ette vaid siis, kui sellise teo toimepanemine on tõendatud asjakohases menetluses (s.o PPVS §-des 724 ja 725) ette nähtud korras, ning seda vaatamata asjaolule, et üldtuntuks võib pidada, et alkoholisisaldus organismis väheneb küllaltki kiiresti. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Praeguses asjas oli teenistusest vabastamisel üheks etteheidetavaks teoks sõiduki juhtima asumine seisundis, kus kaebaja organismis, sh väljahingatavas õhus pidi olema alkoholi. Alkoholijoobesse puutuvate asjaolude arvessevõtmisel väljaspool teenistust toime pandud vääritu teo sisustamiseks ei tule kolleegiumi hinnangul lähtuda süüteomenetluses kehtivatest tõendamisstandarditest. Kolleegium on 26. oktoobril 2011 asjas nr 3-3-1-45-11 tehtud lahendi p-s 12 leidnud, et teenistussuhte puhul ei ole alkoholijoobe tuvastamisel põhjendatud lähtuda politseiseadusest, liiklusseadusest ega nende alusel kehtestatud teistest õigusaktidest ning kuna ATS-s ega selle seaduse alusel antud õigusaktides ei ole erikorda kehtestatud, on joobeseisundi tõendamisel tegemist tavapärase faktilise asjaolu tõendamisega haldusmenetluses (vt ka 18. oktoobri 2016. a otsust asjas nr 3-3-1-13-16, p 12). Sündmuse toimumise ajal kehtinud PPVS § 723 p-s 1 sätestatu järgi olid eeldused kaebaja joobe kontrollimiseks täidetud. Olgugi, et menetlustoimingute lõpptulemusena ei tuvastatud kaebajal alkoholijoovet, mis annaks alust talle joobeseisundis sõidukijuhtimist ette heita (LS § 69), ei ole välistatud, et kindlaks tehtud asjaolud kinnitavad, et kaebaja pani väljaspool teenistust toime vääritu teo.
15.Varem on kolleegium leidnud, et politsei ees seisvate ülesannete iseloomust tulenevalt on
õigustatud kohtute seisukoht, et oma rolli tõttu ühiskonnas peavad politseiteenistuses olevad isikud tavakodanikest enam olema võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning seda ka teenistusvälises olukorras (vt 17. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-38-02, p 14). Kolleegium nõustub halduskohtuga, et pärast alkoholi tarbimist on sõiduki juhtimine välistatud ning politseiametniku puhul kehtivad siinkohal kõrgendatud eetika- ja moraalinormid. Halduskohus märkis, et võttes arvesse seda, kuidas kaebaja üritas leida võimalusi ja ettekäändeid joobe kontrollimise edasilükkamiseks ning tegi kõik endast oleneva, et võimalikult kaua venitada joobe tuvastamist, võib eeldada, et kaebaja teadis, et võib olla seisundis, milles ei tohi sõidukit juhtida. Kolleegium nõustub, et kõiki asjaolusid arvestades ei olnud selline järeldus meelevaldne.
16.Ringkonnakohus leidis, et allumatuse episoode (vt otsuse p 1.1, alapunktid 2, 4 ja 5) tuli käsitada ühe vältava süüteona, mis algas juba kinnipidamiskohast omavolilise lahkumisega ning mida saab kokkuvõtlikult määratleda teenistusülesandeid täitnud politseiametnike seaduslike korralduste eiramisena. Kolleegium leiab sarnaselt vastustajaga, et iga tegu võis käsitleda eraldi. Kuna vastustaja on käskkirjas kaebaja tegevusena esile toonud venitamist, keelu eiramist, käsu täitmata jätmist, vastupanu osutamist, mille tõttu tuli kasutada jõudu ja käeraudu jms, ei ole põhjendatud ringkonnakohtu etteheide selle kohta, et tegemist oli allumatusega kui ühe vältava süüteoga. Samas ei oma tegude kvalifitseerimine ühtseks süüteoks asjas määravat tähendust, kuna tegude laadi tõttu ei muudaks see asja lõpptulemust. III
17.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2015. a otsuse. Jõusse jääb Tallinna Halduskohtu 30. detsembri 2014. a otsus. Kolleegium täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
18.Kuna kaebus jääb rahuldamata, kannab kaebaja menetluskulud (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad tema kulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kassaator oli kautsjoni tasumisest vabastatud (HKMS § 107 lg 9).
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.