Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks
Kohtuasi
Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid hagi Kristian Allikmaa ja Seamill OÜ vastu 500 000 euro suuruse leppetrahvi ja viivise saamiseks, Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid hagi Seamill OÜ vastu 500 000 euro ja viivise saamiseks ning Seamill OÜ vastuhagi Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid vastu 750 000 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-8736
Hageja Aktsiaselts Cresco Väärtpaberid (registrikood 10093327), esindaja vandeadvokaat Elmer Muna Kostja Kristian Allikmaa, esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik Kostja Seamill OÜ (registrikood 11791097), esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik
Asja läbivaatamise kuupäev
8. detsember 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-8736 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Aktsiaseltsi Cresco Väärtpaberid kassatsioonkaebuselt 9. juulil 2014 tasutud kautsjon 3000 (kolm tuhat) eurot Advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene AS-le (konto nr 10022003815008, AS SEB Pank).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts Cresco Väärtpaberid (hageja) esitas 22. veebruaril 2013 Harju Maakohtule hagi
Kristian Allikmaa (kostja I) ja Seamill OÜ (kostja II) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja 500 000 euro suuruse leppetrahvi ja viivise põhinõudelt alates 22. veebruarist 2013 kuni põhinõude täitmiseni. Samuti esitas hageja 22. aprillil 2013 Harju Maakohtule hagi kostja II vastu, milles palus mõista kostjalt II lepingu tagasitäitmisena välja 500 000 eurot ja viivise põhinõudelt alates 10. aprillist 2013 kuni põhinõude täitmiseni (tsiviilasi nr 2-13-17965). Harju Maakohus liitis 5. detsembri 2013. a määrusega käesoleva tsiviilasja ja tsiviilasja nr 2-1317965 ühte menetlusse. Hagiavalduste kohaselt sõlmisid kostja II, MC International OÜ (MC), kostja I, Jaanus Põder ja hageja 17. augustil 2012 kirjaliku ostu-müügi üldlepingu (kirjalik müügileping), milles leppisid kokku Baltic Ferry Tickets OÜ (BFT) osade müügi üksikasjades ja koostöös ning vastutuses pärast osade võõrandamist. Lepinguga lepiti kokku, et kostja II ja MC müüvad osaluse BFT-s hagejale. Kirjaliku lepingu p-s 4.8 lepiti kokku ka konkurentsipiirang, mis keelas kostjatel mis tahes viisil osaleda konkureeriva broneerimissüsteemi arendamisel. Kirjaliku lepingu p 3.1.1 järgi pidi hageja kostjale II BFT osa eest tasuma osamaksetega selliselt, et 250 000 eurot kanti üle notariaalse müügilepingu sõlmimisel 23. augustil 2012, 250 000 eurot tuli tasuda hiljemalt 23. novembriks 2012, 250 000 eurot hiljemalt 23. veebruariks 2013, 250 000 eurot hiljemalt 23. maiks 2013 ja lisatasu 250 000 eurot hiljemalt 23. augustiks 2013. 23. augustil 2012 sõlmisid kostja II, MC ja hageja ka BFT osade notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu (notariaalne leping). 2013. a jaanuaris sai hageja teada, et kostja I on juba 2012. a aprillis võtnud enda ja kostja II nimel ühendust Amadeus Eesti AS-ga (Amadeus) ning soovinud teha koostööd laevapiletite broneerimissüsteemi arendamisel. Ühenduse võtmisel ja kontaktide loomisel tuginesid kostjad otseselt BFT kogemusele. Samuti on kostja I suhelnud BFT-le konkurentsi osutamise eesmärgil Travelport UK ja Travelport Irelandiga. Nimetatud äriühingud pakuvad piletite broneerimissüsteemide jaoks vajalikke infotehnoloogilisi lahendusi. Kirjaliku lepingu p 4.8 neljas lause sätestas, et kui kostjad rikuvad konkurentsipiirangut, on hagejal kui ostjal õigus nõuda kostjatelt tagasi kõik konkurentsipiirangu rikkumise tuvastamise ajaks tehtud maksed ning nõuda lisaks ka kompensatsiooni hagejale ja BFT-le tekkinud majandusliku kahju eest. See on käsitatav leppetrahvikokkuleppena.
18.veebruaril 2013 nõudis hageja kostjatelt 500 000 euro suuruse leppetrahvi maksmist hiljemalt
21.veebruariks 2013. Leppetrahvi nõude esitamise ajaks oli hageja tasunud kostjale II kaks kirjaliku lepingu järgset makset ehk kokku 500 000 eurot. Kostjad ei ole leppetrahvi tasunud. Konkurentsikeeldu on rikkunud mõlemad kostjad. Kostja II on täielikult kostja I kontrolli all olev äriühing. Seega peavad kostjad solidaarselt tasuma leppetrahvi ja selle tasumisega viivitamise aja eest viivist. Kostja II vastu esitatud hagiavalduse kohaselt on hageja nii kirjalikust kui ka notariaalsest lepingust taganenud. Hageja teatas 26. märtsil 2013 kostjale II, et taganeb mõlemast lepingust, ja palus tagastada kostjale II tasutud 500 000 eurot BFT osa tagastamise vastu. Kostja II juhatuse liige kostja I vastas 8. aprillil 2013, et ta peab taganemist kehtetuks. Taganemiseks on õiguslik alus olemas, sest
konkurentsipiirangu rikkumine on oluline lepingurikkumine. Seega nõuab hageja kostjalt II lisaks ka kirjaliku müügilepingu alusel tasutud 500 000 euro väljaandmist ning viivist.
2.Kostjad ei tunnistanud hagisid ja palusid jätta need rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Kostjad ei ole huvi tundnud mitte liinilaevapiletite broneerimissüsteemi, vaid ainult kruiisireiside vastu. Kostjad tundsid huvi kruiisiliideste tehniliste lahenduste vastu, mis ei ole sama mis laevapiletite broneerimissüsteem. Tegu ei ole konkureerivate valdkondadega ja isegi kui oleks, ei oleks huvi tundmine konkurentsipiirangu rikkumine. Kostjad ei ole Amadeusi ega Travelportiga koostööd teinud ega ühtegi lepingut sõlminud. Hageja nõuab leppetrahvina sisuliselt tagasi makseid, mis ta on teinud kostjale II. Kostjale I ei ole hageja mingeid makseid teinud, mistõttu ei saa hagejal olla nõuet kostja I vastu. Hageja tegelik eesmärk on vähendada ostuhinda. Hageja tegevuse tulemusel on oluliselt vähenenud BFT väärtus. Alternatiivselt leidsid kostjad, et leppetrahv on ebamõistlikult suur ja seda tuleb vähendada nullini. Hageja on lisaks 500 000 euro nõudele keeldunud ka järgmiste osamaksete tasumisest ja nõuab hoopis kostjatelt 500 000 euro tagastamist. Hageja käsitluse järgi on osa ostuhind null ja kostjad peaksid veel peale maksma. Arvestades asjaolu, et kostjad on hagejale andnud üle äriühingu, mille väärtuseks on hageja ise hinnanud kaks miljonit eurot, on nii suure leppetrahvi nõudmine ebamõistlik. Kostjad ei ole kasutanud BFT kontakte ega ärisaladust ega ole muul viisil kahjustanud BFT huve ja seega ei saa BFT-l olla tekkinud kahju, mida leppetrahv peaks katma. Kuna kostja II ei ole lepingut rikkunud, siis ei ole hageja lepingust kehtivalt taganenud ja alusetu on ka kostja II vastu esitatud lepingu järgi üleantu tagastamise nõue.
3.Kostja II esitas 10. septembril 2013 hageja vastu vastuhagi, milles palus mõista hagejalt enda kasuks välja 750 000 euro suuruse põhivõla, vastuhagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 40 785 eurot ja alates vastuhagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni viivise 0,05% päevas iga viivitatud päeva eest. Vastuhagi kohaselt on hageja ja kostja II vahel kehtiv müügileping, mille järgi peab hageja tasuma kostjale II 750 000 eurot. Nõue on sissenõutav, kuid hageja ei ole oma kohustust täitnud. Hageja on küll saatnud kostjale II lepingust taganemise avalduse, kuid taganemine ei ole kehtiv, sest täidetud ei ole taganemise materiaalsed eeldused. Kostja II ei ole lepingut rikkunud ja pooled ei ole lepingus kokku leppinud, et nad peavad konkurentsipiirangu rikkumist oluliseks rikkumiseks.
4.Hageja palus jätta kostja II vastuhagi läbi vaatamata või alternatiivselt jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja hagil ja kostja II vastuhagil ei ole sellist seost, et seda saaks esitada vastuhagina. Vastuhagi tuleb menetleda iseseisvas menetluses. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et vastuhagi menetlemine samas menetluses on põhjendatud, tuleb vastuhagi jätta rahuldamata, kuna kostjad on rikkunud konkurentsipiirangut. Leppetrahvi nõude ja lepingust taganemise eeldused olid täidetud. Konkurentsipiirangu rikkumine on oluline rikkumine. Lepingust taganemine vabastab lepingupooled lepinguliste kohustuste täitmisest. Pärast lepingust taganemist ei pidanud hageja enam osa eest tasuma. Seega on vastuhagis esitatud lepingu täitmise nõue alusetu.
5.Harju Maakohus jättis 25. veebruari 2014. a otsusega rahuldamata nii hageja leppetrahvinõude kui ka müügilepingu tagasitäitmisest tuleneva nõude. Maakohus rahuldas kostja II vastuhagi hageja vastu ja mõistis hagejalt kostja II kasuks välja põhivõla 750 000 eurot, hagi esitamise seisuga viivise 40 785 eurot ja alates 10. septembrist 2013 kuni põhinõude täitmiseni viivise 0,05% põhinõudest päevas. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb asjatundjate arvamusest, et broneerimissüsteem ja tarkvaraliides on erinevad asjad. Ka EÜ määruse nr 562/2006 ja määruse nr 1177/2010 järgi on liinilaevareisid ja kruiisireisid erinevat tüüpi laevareisid. BFT tegevusala on liinilaevapiletite müük Läänemere regioonis. Kostjad on küsinud Amadeusilt ja Travelportilt kruiiside jaoks mõeldud liidese tehnilise lahenduse kohta. Liinilaevapiletite ja kruiisireiside müük ei ole konkureerivad tegevused, vaid tegu on erinevate valdkondadega. Lisaks ei ole üksnes huvitumine tehnilisest lahendusest konkurentsipiirangu rikkumine. Seega ei ole kostjad konkurentsipiirangut rikkunud. Kuna leppetrahvi nõude ega lepingust taganemise nõude eeldused ei ole täidetud, siis tuleb mõlemad hageja nõuded jätta rahuldamata. Vastavalt jäävad rahuldamata ka viivisenõuded. Kostja II nõuab vastuhagis müügilepingust tuleneva kohustuse täitmist. Kuna kostja II ei ole lepingut rikkunud, ei ole hageja lepingust kehtivalt taganenud. Poolte vahel on kehtiv võlasuhe ja kostja II nõue 750 000 euro tasumiseks on sissenõutav ning seega tuleb kostja II vastuhagi rahuldada. Samuti tuleb hagejalt kostja II kasuks lepingu p 8.4 alusel välja mõista viivis.
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse täielikult tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt II hageja kasuks välja tühise tehingu alusel saadud 500 000 eurot ja alates 10. aprillist 2013 kuni põhinõude täitmiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja leppetrahvi 500 000 eurot ja alates 22. veebruarist 2013 kuni põhinõude täitmiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, samuti mõista kostjalt II hageja kasuks välja lepingu taganemisest tulenevalt 500 000 eurot ja alates 10. aprillist 2013 kuni põhinõude täitmiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Lisaks maakohtus esitatud seisukohtadele leidis hageja apellatsioonkaebuses, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust, sest maakohtu lahend põhineb tühisel lepingul. Kirjalik leping oli tegelikult BFT osa müügileping ja kuna see peab olema sõlmitud notariaalses vormis, on see tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 järgi vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Isegi kui käsitada kirjalikku lepingut notariaalse lepingu eellepinguna, oleks see VÕS § 33 lg 2 järgi pidanud olema samuti notariaalselt tõestatud. Leping on TsÜS § 85 kohaselt tühine tervikuna. Lepingu üksikutel osadel (erinevad koostöökohustused, konfidentsiaalsuskohustus jms) ei ole poolte jaoks iseseisvat tähendust ja sellised kokkulepped sõlmiti üksnes BFT osade müügi tõttu. Vaidluse all oleva tehingu tühisus on asjaolu, mida kohus peab ise kontrollima. Hageja on tasunud kostjale II tühise lepingu alusel 500 000 eurot ja kostja II peab saadu tagastama, samuti tasuma viivist. Maakohus rikkus nõude kvalifitseerimise kohustust. Alternatiivsete õiguslike põhjenduste esitamine
on kohtumenetluses lubatud. Ka esialgses hagis palus hageja mõista kostjalt II välja kirjaliku lepingu alusel üle antud 500 000 eurot ning viivise. Hagi ese on sisuliselt sama mis esimeses hagis. Muutunud ei ole ka hagi alus, sest lepingu tühisusele viitavad asjaolud nähtusid juba esialgsest hagist.
7.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Osa võõrandamise tehingu vorminõude rikkumise tagajärg ei ole tehingu tühisus. Lisaks on tehingu tühisusele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega, sest vormipuudusega leping sõlmiti hageja kui tühisusele tugineva poole enda soovil. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled kaks osaühingu osa võõrandamise lepingut – alguses kirjaliku ja seejärel notariaalse, mis osaliselt kattusid. Täitma asusid pooled kirjalikku müügilepingut. Sellele viitab asjaolu, et hageja täitis alguses ostuhinna tasumise kohustust nii, nagu seda nägi ette kirjalik leping. Enne hagi esitamist esitas hageja kostjatele kirjalikust lepingust tuleneva leppetrahvinõude. Kostjad vaidlesid leppetrahvinõudele vastu mitte põhjusel, et kirjalik leping ei kehti, vaid põhjusel, et leppetrahvinõude esitamise eeldused ei ole täidetud. Kirjalik leping sisaldas ammendavalt kõiki osa müügiga seotud kokkuleppeid. Seega sõlmisid pooled notariaalse müügilepingu kirjaliku müügilepingu varjamiseks ja notariaalne müügileping on seega näilik tehing, mis on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Kuna notariaalne leping sõlmiti kirjaliku lepingu varjamiseks, siis tuleb notariaalse lepingu asemel kohaldada kirjalikku müügilepingut. Kuigi äriseadustiku (ÄS) § 149 lg 4 järgi peab osaühingu osa müügileping olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, ei too selle nõude järgimata jätmine kaasa lepingu tühisust, sest tühisuse kaasatoomine ei ole vorminõude eesmärgiks. See on põhjendatud sellega, et Eesti väärtpaberite keskregistris (EVK) registreeritud osaühingute osade müügilepingud ei pea olema notariaalselt tõestatud. Seadusandja ei saanud EVK-sse kandmata osa võõrandamislepingu jaoks kohustusliku notariaalse vorminõude kehtestamise eesmärgiks pidada nõustamisfunktsiooni. Põhiseadusega ei oleks kooskõlas, kui seadusandja sekkuks eraisikutevahelistesse suhetesse sel määral, et näeks EVK-s registreerimata osade võõrandamistehingute jaoks ette sellise vorminõude, mille järgimata jätmisel oleks tehing tühine. See ei puuduta osa võõrandamise asjaõiguslepingu vorminõude järgimata jätmise tagajärgi, sest asjaõiguslepingu tõestamisel kontrollib notar käsutaja isikut ja tema tahet teha käsutus. Samuti lasub just asjaõiguslepingu tõestanud notaril äriregistri pidaja informeerimise kohustus, millega tagatakse, et riigil on ülevaade EVK-s registreerimata osaühingute osanikest. Seega ei ole ÄS § 149 lg 4 eesmärgiks tuua osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude järgimata jätmisel kaasa tehingu tühisus. Maakohus lähtus vaidluse lahendamisel õigesti
kirjalikust müügilepingust, kuid otsust tuleb kirjaliku lepingu kehtivuse osas täiendada eeltoodud põhjendustega. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et kostjad rikkusid konkurentsipiirangut. Lepingu sõlmimise võimaluse uurimine ei ole selline rikkumine. Leppetrahvinõue ja lepingust taganemine oleksid praegu välistatud ka põhjusel, et hageja õiguste selline realiseerimine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kostjad ei sõlminud ühtegi IT-teenuse osutamise lepingut ega osutanud neid teenuseid ka ilma lepinguta. Kostjate ja väidetavate konkurentide läbirääkimised katkesid ja alles mitu kuud hiljem esitas hageja kostjatele leppetrahvinõude ning seejärel ka lepingust taganemise avalduse. Hageja ei nõudnud mitte kordagi kostjatelt keelatud tegevuse lõpetamist ega hoiatanud kostjaid. Kõige raskemate tagajärgedega õiguskaitsevahendite rakendamine olukorras, kus hageja tegelikult konkurentsipiirangu kaitset ei vaja, oleks hea usu põhimõtte vastane. Kuna kostjad ei osutanud IT-teenuseid ega sõlminud selleks ka ühtegi lepingut ega rikkunud seega konkurentsipiirangut, jääb hagi rahuldamata sõltumata sellest, kas kruiisiliidese loomist saaks käsitada konkurentsipiirangu rikkumisena või mitte.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt II hageja kasuks välja tühise tehingu alusel saadud 500 000 eurot ning alates
10.aprillist 2013 kuni põhinõude täitmiseni viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Alternatiivselt palub hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja 500 000 euro suuruse leppetrahvi ja viivise ning mõista kostjalt II lisaks välja lepingu järgi üle antud 500 000 eurot ja viivise. Kostja II vastuhagi palub hageja jätta rahuldamata. Alternatiivselt palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palub hageja rahuldada vastuväite ringkonnakohtu tegevusele 23. mai 2014 kohtuistungil ning juhul, kui asi saadetakse uueks läbivaatamiseks, võtta asja materjalide juurde tõendina apellatsioonkaebuse lisana esitatud BFT
19.märtsi 2014. a kinnituskiri. Hageja menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda, kostjate menetluskulud aga kummagi kostja enda kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on väär ringkonnakohtu seisukoht, et osa võõrandamise kohustustehingu vorminõue ei teeni selliseid eesmärke, mida saaks saavutada üksnes tehingu notariaalse tõestamisega. Seadusandja on väljendanud tahet käsitada osade võõrandamise kohustusja käsutustehinguid õiguslikus mõttes võrdsetena ning kohaldada neile samasugust õiguslikku reguleerimist nagu kinnisasja võõrandamise tehingutele. Vorminõude üks eesmärke on sarnaselt kinnisasja võõrandamistehingutega kõrvaldada õiguskäibest vorminõuetele mittevastavad, asjatundmatud ja puudulikud võlaõiguslikud ja asjaõiguslikud kokkulepped. Samuti on väär EVK-sse kantud ja kandmata osaühingu osade võõrandamise eristamine. Ka EVK-s registreeritud osade võõrandamisega kaasnevad piirangud, mis tulenevad Eesti väärtpaberite keskregistri seadusest (EVKS) ja selle rakendusaktidest. Seega on väär seisukoht, nagu muudaks
vorminõuet rikkuva tehingu tühisus EVK-sse kandmata osa võõrandamise koormavamaks kui EVKsse kantud osa võõrandamise. Leppetrahvinõude eelduseks ei ole kahju tekkimine. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud VÕS § 158 lg-t 1 ja § 161 lg-t 1 ning jätnud arvestamata leppetrahvi preventiivfunktsiooni. Kostjad on konkurentsipiirangut rikkunud. Väär on ringkonnakohtu arvamus, et konkurentsipiirangu rikkumine esineks vaid siis, kui IT-süsteemid oleksid sarnased tehnoloogiliselt, mitte majanduslikult otstarbelt. Oluline on just IT-lahenduste majanduslik sarnasus. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et läbirääkimistesse asumine kruiiside broneerimissüsteemi liidesega tutvumiseks ja arendamiseks ei ole lepingu p 4.8 rikkumine. Kohtuotsused on vastuolulised, sest nende järgi ei ole poolte õigussuhe selge. Ringkonnakohtu otsuse järgi tuleb poolte suhtele kohaldada kirjalikku lepingut, kuid lepingus sisalduv käsutustehing ehk osa üleandmise asjaõiguskokkulepe on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Samal ajal on näilikkuse tõttu tühised ka vorminõuet järgides sõlmitud notariaalses lepingus sisalduvad kohustus- ja käsutustehing. Seega ei ole hageja osa omandanud. Ringkonnakohtu otsusest jääb arusaamatuks, kas tehing tuleks TsÜS § 84 lg 1 viimase lause alusel tagasi täita. Ringkonnakohus ei ole otsuses kõrvaldanud tõlgendusallika (EÜ määruse nr 1177/2010) üllatuslikkust. Ringkonnakohus on leidnud, et kohtuotsus ei ole üllatuslik, kui kohus kohaldab õigusnormi, mida pooltega läbi ei arutatud, kuid mille kohaldamise alused olid pooltele arusaadavad. Viidatud määrus ei kohaldu poolte suhtele, seega ei ole tegu mitte õigusakti, vaid lepingu tõlgendamise allikaga, mille kasutamist oleks kohus pidanud pooltega arutama. Hageja esitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 333 lg 1 alusel vastuväite ringkonnakohtu tegevusele, leides, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui jättis 23. mai 2014. a kohtuistungil asja materjalide juurde võtmata hageja täiendava tõendi. Ringkonnakohus ei võimaldanud pooltel esitada pärast kohtuistungit uusi menetlusdokumente, seega oli esimene võimalus vastuväite esitamiseks kassatsioonkaebuses. Täiendava tõendi esitamine oli tingitud sellest, et maakohus kasutas otsuses lepingu tõlgendamisel ebaõigesti EÜ määrust nr 1177/2010. Hageja sai sellest rikkumisest teada alles maakohtu otsusega tutvudes. Tõendit ei olnud võimalik varem esitada ja ringkonnakohus rikkus tõendi vastu võtmata jätmisega TsMS § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et tõend ei mõjuta asja lahendamist.
10.Kostjad vaidlevad hageja kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Samuti teevad kostjad vastuses hagejale ettepaneku sõlmida kohtulik kompromiss ja leppida kokku, et osa kirjalik müügileping kehtib algusest peale. Hageja ei ole kostjate kompromissiettepanekule vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata uueks
12.Kolleegium käsitleb esmalt asjas tuvastatud olulisi asjaolusid, hageja nõudeid ja vaidluse eset (I), seejärel pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimist (II), osa võõrandamise kohustus- ja käsutustehingu vorminõude õigusliku reguleerimise kujunemist (III), notariaalse tõestamise nõude sisu (IV) ning EVK-sse kantud ja sinna kandmata osadega osaühingute erinevat õiguslikku seisundit (V). Seejärel annab kolleegium juhised asja uueks läbivaatamiseks (VI) ja teeb lõpetuseks menetluslikud otsustused (VII). I
13.Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle: • 17. augustil 2012 allkirjastasid kostja II, MC, kostja I, J. Põder ja hageja BFT osade kirjaliku müügilepingu, milles lepiti muu hulgas kokku konkurentsipiirang ja leppetrahvi tasumise kohustus konkurentsipiirangu rikkumisel; • 23. augustil 2012 sõlmisid kostja II, MC ja hageja BFT osade notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu; • kirjaliku lepingu järgi pidi hageja tasuma omandatava BFT osa eest kostjale II osamaksetega selliselt, et 250 000 eurot tasus hageja kostjale II notariaalse müügilepingu sõlmimisel 23. augustil 2012, 250 000 eurot pidi hageja tasuma hiljemalt 23. novembriks 2012, 250 000 eurot hiljemalt
23.veebruariks 2013, 250 000 eurot hiljemalt 23. maiks 2013 ja lisatasu 250 000 eurot hiljemalt
23.augustiks 2013; • hageja on kostjale I kirjaliku lepingu järgi tasunud kokku 500 000 eurot; • 18. veebruaril 2013 esitas hageja kostjatele 500 000 euro suuruse leppetrahvi tasumise nõude, kostjad ei ole leppetrahvi tasunud; • hageja teatas 26. märtsil 2013 kostjale II, et taganeb nii kirjalikust kui ka notariaalsest lepingust; • kostja II ei ole hagejale tagastanud kirjaliku müügilepingu järgi üle antud BFT osa.
14.Pooled vaidlevad selle üle, kas BFT osa kirjalik müügileping on sõlmitud kehtivalt, kas kostjad on rikkunud kirjalikus lepingus sätestatud konkurentsipiirangut ja kas hageja on nii kirjalikust kui ka notariaalsest lepingust kehtivalt taganenud.
15.Hageja esitas esmalt kostjate vastu solidaarselt 500 000 euro suuruse leppetrahvi ja viivise tasumise nõude. Leppetrahvinõude õiguslik alus on kirjaliku lepingu p 4.8 ja VÕS § 158 lg 1. Viivisenõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1. Seejärel esitas hageja kostja II vastu ka kirjalikust müügilepingust taganemisest tuleneva tagasitäitmise nõude ja palus mõista kostjalt II välja kirjaliku lepingu alusel kostjale II tasutud 500 000 eurot ning viivise. Kirjaliku müügilepingu tagasitäitmise nõude õiguslik alus on VÕS § 116 lg 1 ja § 189 lg 1, viivisenõude alus on VÕS § 113 lg 1. Maakohus liitis need nõuded ühte menetlusse. Samuti esitas kostja II hageja vastu vastuhagi, milles nõudis kirjaliku lepingu järgi tasumata ostuhinda 750 000 eurot ja viivist. Kostja II nõude õiguslik alus on kirjaliku müügilepingu p 3.1.1, VÕS § 108 lg 1 ja § 208 lg 1. Viivisenõude õiguslik alus on kirjaliku müügilepingu p 8.4 ja VÕS § 113 lg 1.
16.Apellatsioonkaebuses täiendas hageja oma nõuet alternatiivse õigusliku alusega ja palus esimese alternatiivina mõista kostjalt II välja tühise tehingu alusel üle antud 500 000 eurot ja viivise. Tühise tehingu alusel saadu tagastamise nõude õiguslik alus on TsÜS § 84 lg 1 teine lause ja VÕS § 1028 lg 1, viivisenõude alus on VÕS § 113 lg 1. Kostja vaidles apellatsioonkaebuse vastuses (V kd, tl 148–149) alternatiivse õigusliku aluse esitamisele vastu ja leidis, et see on hagi muutmine. Ringkonnakohus ei võtnud hageja nõude täiendamise kohta selget seisukohta, kuid otsusest nähtuvalt on ringkonnakohus kontrollinud kirjaliku müügilepingu võimalikku tühisust.
17.Kolleegium leiab, et tegu ei ole hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes. Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2). Samuti võib hageja hagi esitades tugineda alternatiivselt nõude erinevatele õiguslikele alustele ja minna menetluse kestel lepingu täitmise nõudelt üle lepingu järgi üleantu tagastamise nõudele, ilma et seda käsitataks hagi muutmisena (vt TsMS § 376 lg 4 p 3). See ei muuda kohtu kohustusi asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39).
18.Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine kui tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (vt Riigikohtu 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 14; 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 14; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). Kolleegium on varem väljendanud seisukohta, et tulenevalt sellest, et lepingu tühisust peab kohus arvestama omal algatusel, ei ole kohtul takistust lahendada täitmisnõudega (raha tagastamise nõudega) samas menetluses tühise lepingu järgi üleantu alusetu rikastumise sätete alusel väljaandmise nõue, kui hagi ese ja esitatud asjaolud seda võimaldavad (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
5.jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Kolleegium leiab, et sama kehtib ka juhul, kui hageja on esmalt esitanud kehtivalt sõlmitud, kuid taganemise tõttu lõppenud lepingust tuleneva tagasitäitmise nõude, kuid menetluse vältel selgub hageja esitatud asjaoludest tulenevalt, et leping on tegelikult tühine. Praegusel juhul oli hageja esitanud hagi alusena kõik faktilised asjaolud, mis võimaldasid kohtul kohaldada tühise tehingu tagasitäitmist reguleerivaid sätteid. Seega pidi ringkonnakohus asja lahendamisel kontrollima kirjaliku lepingu võimalikku kehtivust.
19.Kohtu õiguslik hinnang ei või siiski tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1). Nii ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuse vastuses kui ka kohtuistungil (VI kd, tl 15–17) on kostjad saanud võimaluse esitada kõik oma seisukohad kirjaliku lepingu võimaliku tühisuse kohta ja ringkonnakohus on õiguslikku kvalifikatsiooni, millele ta rajas oma otsuse, menetlusosalistega igakülgselt arutanud. Seega ei ole praegusel juhul tegemist üllatusliku
otsusega ja ringkonnakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse normi. II
20.Maakohus jättis mõlemad hageja nõuded rahuldamata ja rahuldas vastuhagi põhjendusega, et kostjad ei ole konkurentsipiirangut rikkunud ning hagejal ei olnud seetõttu alust lepingust taganeda, sest taganemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täiendas otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et kirjalik müügileping ei ole vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, sest kuigi ÄS § 149 lg 4 näeb nii osa võõrandamise kohustus- kui ka käsutustehingu jaoks ette notariaalse tõestamise nõude, ei ole osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude eesmärgiks tuua selle rikkumisel kaasa tehingu tühisus. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
21.TsÜS § 89 lg 1 järgi on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad, näilik. Sama paragrahvi teise lõike järgi on näilik tehing tühine ja kolmanda lõike kohaselt kohaldatakse juhul, kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et pooled sõlmisid kaks osaühingu osa võõrandamise lepingut – alguses kirjaliku ja seejärel notariaalse, ning kuna nad asusid täitma kirjalikku lepingut ja kuna kirjalik leping sisaldas ammendavalt kõiki osa müügiga seotud kokkuleppeid, siis võis poolte käitumisest järeldada, et notariaalne müügileping sõlmiti kirjaliku müügilepingu varjamiseks.
22.Seega on tuvastatud asjaoludel õige ringkonnakohtu järeldus, et notariaalne müügileping on näilik tehing, mis on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Kuna notariaalne müügileping sõlmiti kirjaliku müügilepingu varjamiseks, tuleb notariaalse müügilepingu asemel kohaldada kirjalikku müügilepingut. Kolleegium märgib, et näilikkuse tõttu on tühine siiski vaid notariaalne müügileping kui osa võõrandamise kohustustehing. Üksnes see, et notariaalne müügileping on näilik, ei muuda aga näilikuks osa üleandmisele suunatud käsutustehingut. Tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg 4) ei olene käsutustehingu (asjaõiguslepingu) kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
23.Kohtute tuvastatud asjaoludest ei saa järeldada, et pooled ei soovinud osa üleminekut hagejale või et nad oleksid selle asemel soovinud midagi muud. Tuvastatud on üksnes see, et osa notariaalse müügilepingu tingimused ei vastanud poolte tegelikule tahtele. Kolleegiumi arvates on pooled kohtute tuvastatud asjaoludel soovinud, et osa läheks üle hagejale. Seega ei ole osa ülemineku notariaalne käsutustehing näilik, sest poolte eesmärk oligi, et kostja II annab osa üle hagejale.
24.Kuna osa notariaalne müügileping on näiliku tehinguna tühine, siis tuleb selle asemel hinnata varjatud tehingu ehk kirjaliku müügilepingu kehtivust. ÄS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt peavad osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Seega näeb seadus osa müügilepingu jaoks ette kohustusliku notariaalse
tõestamise vorminõude. TsÜS § 83 lg 1 järgi on tehing selle jaoks seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Viidatud säte kehtestab seaduses sätestatud vorminõudele mittevastava tehingu tühisuse eelduse. Selleks, et teha kindlaks, kas praegusel juhul võib olla tegemist sellise vorminõudega, mille rikkumine ei too kaasa tehingu tühisust, tuleb tõlgendamise teel tuvastada, millist eesmärki on ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud vorminõude kehtestamisel silmas peetud. Eesmärgi tuvastamiseks tuleb esmalt analüüsida vorminõuet ettenägeva normi kujunemise ajalugu ja teha tõlgendamise teel kindlaks seadusandja tahe. III
25.Enne 10. juulit 1998 kehtinud ÄS § 149 lg 4 kohaselt pidi osaühingu osa võõrandamise tehing olema kirjalik. Alates 10. juulist 1998 kehtima hakanud ÄS § 149 lg 4 nägi ette, et osa võõrandamise leping peab olema notariaalselt tõestatud. Seadus ei teinud seejuures vahet osa võõrandamise kohustus- ja käsutustehingul. Selle muudatuse teinud äriseadustiku, mittetulundusühingute seaduse, sihtasutuste seaduse ning nendega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu (744 SE) seletuskirja kohaselt oli muudatuse eesmärgiks vältida kuritarvitusi, suurendada osaühinguga seotud andmete usaldusväärsust ja tagada, et osanike tegeliku tahte kontrollimine ei piirduks ainult asutamise staadiumiga. Samuti oli eesmärgiks tagada, et osaühingu kohta äriregistrisse tehtud muutmiskannete aluseks oleksid õigete isikute õige häälteenamusega tehtud otsused.
26.ÄS § 149 lg-t 4 muudeti uuesti Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse jõustumisega alates
1.jaanuarist 2001 ning selle muudatuse jõustumisel sätestas ÄS § 149 lg 4, et osaühingu osa võõrandamise leping peab olema notariaalselt tõestatud ja et seda nõuet ei kohaldata Eesti väärtpaberite keskregistris registreeritud osade võõrandamisel. Ka viidatud seadusemuudatus ei eristanud kohustus- ja käsutustehingu vorminõuet. EVKS eelnõu (221 SE) seletuskirjas ei ole rakendussätteid täpsemalt selgitatud, märgitud on üksnes seda, et seaduse rakendamisel muudetakse muu hulgas äriseadustikku ja peamised muudatused tulenevad aktsiate ja osade registreerimise võimaldamisest EVK-s. Kolleegium leiab, et seadusandja ei soovinud eeltoodud muudatusega muuta osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise vorminõude eesmärki, vaid selle muudatusega anti osaühingutele üksnes võimalus valida soovi korral osade võõrandamiseks aktsiaseltsi aktsiatega sarnane õiguslik režiim.
27.ÄS § 149 lg-t 4 muudeti veel kord 2009. aastal ja alates 15. novembrist 2009 kuni praeguseni kehtiv ÄS § 149 lg 4 näeb ette, et osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing peavad olema notariaalselt tõestatud ja et osa võõrandamise käsutustehingu tõestanud notar saadab lepingu tõestamisest alates kahe päeva jooksul äriregistri pidajale justiitsministri kehtestatud vormis teate osa võõrandamise kohta. ÄS § 149 täiendati alates 15. novembrist 2009 ka viienda lõikega, mis sarnaselt varasema neljanda lõike teisele lausele sätestas, et notariaalset vorminõuet ei kohaldata EVK-s registreeritud osade võõrandamisel.
28.Muudatused teinud äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (466 SE III) seletuskirjas on ÄS §-de 149–151 muutmist põhjendatud järgmiselt: "Äriseadustiku §-de 149 ja 150 muutmine on eelkõige tingitud vajadusest viia äriseadustiku sõnastus paremini kooskõlla 1. jaanuaril 2009 jõustunud pärimisseadusega. Praegu reguleerib ÄS § 150 lg 4 mitut erinevat olukorda. Lause 1 kohustab notarit esitama teate osa võõrandamise tõestamise korral. Sellest sättest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas silmas on peetud osa võõrandamise kohustus- või käsutustehingut või mõlemat. Samuti ei ole põhjendatud selle normi paiknemine §-s 150, mille kolm esimest lõiget reguleerivad hoopis osaühingu ning osanike vahelisi suhteid. Analoogselt ÄS § 151 lõikega 2 on notari teavitamiskohustust ette nägev säte paigutatud ühte lõikesse selle sättega, millest tuleneb vastavate tehingute vorminõue, st ÄS § 149 lõikesse 4." Eelnevast nähtuvalt on alates 15. novembrist 2009 seaduses selgelt sätestatud, et nii osa võõrandamise kohustus- kui ka käsutustehing peavad olema notariaalselt tõestatud.
29.Kolleegium leiab, et juba alates 10. juulist 1998 äriseadustikku lisatud osa võõrandamistehingu notariaalne vorminõue tähendas seda, et notariaalset tõestamist vajab nii võlaõiguslik müügileping kui ka osa üleandmise asjaõiguskokkulepe ja et kohustus- ja käsutustehingut on soovitud reguleerida sarnaselt. Kui seadusandja soovinuks selgelt eristada kohustus- ja käsutustehingu vorminõuet, tulnuks hiljemalt 2009. a 15. novembril jõustunud muudatustes lisaks osa võõrandamise kohustus- ja käsutustehingu eristamisele selgelt väljendada ka kohustus- ja käsutustehingu vormi järgimata jätmise erinevaid tagajärgi. Seaduseelnõu seletuskirjast nähtuvalt ei käsitatud seda muudatust aga sisulise õigusmuudatusena ja seega ei näinud seadus osa võõrandamise kohustustehingu vorminõude leevendusi ette ei enne
15.novembrit 2009 ega näe neid ette ka praegu. Seega on õige kassatsioonkaebuse väide, et seadusandja on käsitanud neid tehinguid õiguslikus mõttes võrdsetena. IV
30.Järgmiseks analüüsib kolleegium notariaalse tõestamise õiguslikku tähendust. Tõestamisseaduse (TõS) § 1 lg 3 näeb ette tõestamistoimingu vormid ja need on notariaalne tõestamine ja notariaalne kinnitamine. Notari ülesandeks on lisaks isikusamasuse tuvastamisele (TõS § 10) ka teo- ja otsusevõime kontroll (TõS § 11) ning esindusõiguse kontroll (TõS § 12). TõS § 6 lg 1 esimese lause kohaselt koostab notar tehingu tõestamiseks notariaalakti.
31.TõS § 18 sätestab notari selgitamiskohustuse ning selle esimese lõike kohaselt selgitab notar välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. TõS § 18 lg 2 järgi on notaril kohustus kontrollida ka tehingu kehtivust. Kui notaril tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes, arutab ta selle osalejatega läbi. Kui notar kahtleb tehingu kehtivuses ja osalejad nõuavad sellele vaatamata tõestamist, märgib notar oma
selgituse ja selle kohta esitatud osalejate põhjendused notariaalakti. Seega on tehingu notariaalne tõestamine TsÜS § 82 ja tõestamisseaduse kohaselt tehingu sisuline tõestamine, mille puhul notar peab selgitama tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi (TõS § 18) ja koostama tehingu kohta notariaalakti (TõS § 6 lg 1).
32.Kolleegium jääb oma varem väljendatud seisukoha juurde, et tehingu notariaalsel tõestamisel esinevad järgmised olulisemad funktsioonid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. mai 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-03, p 36): • notar selgitab välja kehtiva tehingu tegemiseks oluliste asjaolude paikapidavuse, muuhulgas notariaaltoimingu osaliste isikusamasuse; • notar hoiatab osalisi kehtivast õigusest tulenevate riskide eest; • notar selgitab osalistele erapooletult võimalusi, kuidas saavutada tehinguga osalejate tahtele kõige paremini vastav tulemus, ja taotletava tehingu tagajärgi; • notar sõnastab ise tahteavalduse ja oma selgitusi sisaldava notariaalakti, tagades, et need oleksid üheselt arusaadavad; • pädeva ametiisikuna tõendab notar tahteavalduse sisu ja kontrollitud asjaolusid; • notar arhiveerib notariaalakti originaali oma kontoris, võimaldab sellega tutvuda ja saada sellest ärakirju.
33.Eelnevast tulenevalt võib tehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks olla nii tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest ehk hoiatusfunktsioon kui ka nende nõustamine. Samuti kannab notariaalse tõestamise nõue tõendamisfunktsiooni. Kolleegium leiab, et eristada saab osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärki ja osa võõrandamise käsutustehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärki.
34.Kolleegiumi arvates ei ole osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude kehtestamisel eesmärgiks olnud mitte üksnes tehingu dokumenteerimine ja isikusamasuse tuvastamine, vaid ka poolte endi kaitse läbimõtlematute ning kiirustades tehtud tehingute eest, mis hõlmab ka poolte hoiatamist ja neile tehingu õiguslike tagajärgede selgitamist. Kui seadusandja oleks pidanud silmas üksnes vajadust tehingut dokumenteerida ja tuvastada poolte isikusamasus, saanuks ta osa võõrandamise kohustustehingu jaoks kehtestada notariaalse kinnitamise nõude, mis võimaldaks täita nii tõendamisfunktsiooni kui ka isikusamasuse tuvastamise funktsiooni. Osaühingu osa võõrandamise käsutustehingu notariaalse tõestamise vorminõude kehtestamise eesmärgiks tuleb aga pidada eelkõige õiguskindluse tagamist.
35.Kolleegium selgitab, et olukorraks, kus seaduses sätestatud vorminõude eesmärgiks ei ole tuua selle rikkumise korral kaasa tehingu tühisus, on eelkõige sellised juhtumid, kus vorminõue on kehtestatud mingi avaliku huvi kaitseks, mitte poolte huvides ja kaitseks. Sellisel juhul on vorminõude eesmärgiks tuua selle järgimata jätmisel kaasa mingi avalik-õiguslik sanktsioon, mitte aga tehingu tühisus. ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud osa võõrandamise kohustustehingu (sh müügilepingu) notariaalse tõestamise vormi järgimata jätmine ei too kaasa ühtegi avalik-õiguslikku sanktsiooni, seega on vorminõude eesmärk kaitsta lepingupooli. Kuna kohustustehingu notariaalse tõestamise
nõue on kehtestatud lepingupoolte kaitseks, siis on selle nõude rikkumise tagajärjeks tehingu tühisus. Vastasel korral oleks kõnealune vorminõue mõttetu ja selle järgimist ei olekski võimalik tagada, sest selle nõude järgimata jätmisele ei järgneks ühtegi sanktsiooni. V
36.Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et osaühingu osa võõrandamistehingule kohustusliku notariaalse vorminõude ettenägemine piirab olulisel määral osanike ning osa omandada soovivate isikute põhiseaduslikku ettevõtlusvabadust ning omandi põhiõigust, samuti vaba eneseteostuse õigust. Samuti on ringkonnakohus leidnud, et piirangust tulenevalt ei saa isikud sõlmida vabalt ja igal ajal osaühingu osade võõrandamise tehinguid ja et selliste tehingute sõlmimine on vorminõude tõttu seotud suurte kuludega (notaritasud). Ringkonnakohus oli seisukohal, et põhiseaduse vastane oleks tõlgendus, mille kohaselt oleks EVK-s registreerimata osade võõrandamistehingute kohustusliku vorminõude järgimata jätmise korral kohustustehing tühine, sest see oleks liigne sekkumine eraisikutevahelistesse suhetesse. Kolleegium ei nõustu eeltoodud seisukohaga ja leiab, et tõlgendus, mille kohaselt osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude järgimata jätmisel on tehing tühine, ei ole vastuolus põhiseadusega.
37.Kolleegium leiab, et meelevaldne on põhjendada osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu vorminõude eesmärki ja selle rikkumise tagajärgi EVK-sse kantud osaühingu osade ja sinna kandmata osaühingu osade tsiviilkäibeks ette nähtud erinevate võimalustega. Osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude nägi äriseadustik ette juba enne EVKS-i jõustumist ja osade EVK-sse kandmise võimaluse lisamine seadusesse ei muutnud varasemat regulatsiooni põhiseaduse vastaseks. Koos EVKS-iga jõustunud äriseadustiku sätte, mis võimaldab osaühingu osasid kanda EVK-sse (ÄS § 148 lg 7), eemärgiks oli võimaldada osaühingutel valida vabatahtlikult aktsiaseltsi aktsiatega sarnane õiguslik režiim. Seega tuleneb EVK-sse kantud ja sinna kandmata osaühingu osade õiguskäibe erinevus eelkõige sellest, et EVK-sse kantud osade õiguskäive on kujundatud sarnaselt aktsiate õiguskäibe reeglitega. Osanikel on võimalik valida vorminõudelt lihtsam ja kiirem käibereeglistik.
38.Oma olemuselt on aktsiaselts kujundatud õiguslikuks vormiks suure ja avatud kapitaliühingu jaoks, mille osalus jaguneb enamasti paljude aktsionäride vahel ja mis võimaldab muuta ühingu aktsiad väärtpaberiturul kaubeldavaks. Aktsiaseltsi vormi iseloomustab muu hulgas see, et erinevalt osaühingust, mille osade võõrandamisel kolmandatele isikutele kehtib üldjuhul teiste osanike seadusjärgne ostueesõigus, on aktsiaseltsi puhul eelduseks, et nimelised aktsiad on vabalt võõrandatavad (ÄS § 229 lg 1). Aktsiate võõrandamisel võib ostueesõiguse küll põhikirjaga seada, kuid sel juhul on tegemist tehingust tuleneva ostueesõigusega ja selle asjaõiguslik toime võib tuleneda vaid EVK-sse kantud märkest. ÄS § 233 lg 1 p 3 järgi peetakse nimeliste aktsiate kohta aktsiaraamatut, milles tuleb muu hulgas märkida aktsia omandamise aeg. Sama paragrahvi teise lõike
kohaselt peab aktsiaraamatut Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja. Aktsiaraamatus sisalduvad andmed määratakse Eesti väärtpaberite keskregistri pidamist reguleerivate õigusaktidega.
39.Seega toimub ka aktsiaseltsi aktsiate võõrandamine EVK vahendusel ega nõua notariaalset tõestamist. Aktsiaseltsis on aktsiate võõrandamise vormivabaduse eesmärgiks võimaldada aktsiaid vabalt ja vajadusel kiiresti võõrandada. Samasuguse õigusliku režiimi võivad endale vabalt valida ka kõik osaühingud, defineerides ennast osade tsiviilkäibe seisukohast aktsiaseltsiga sarnase avatud kapitaliühinguna.
40.Kolleegiumi arvates on tavalise, EVK-sse kandmata osadega osaühingu kui suletud kapitaliühingu osaluse võõrandamise jaoks teistsuguse korra kehtestamine, sealhulgas nii võõrandamise kohustus- kui ka käsutustehingu jaoks notariaalse tõestamise nõude ettenägemine ja selle nõude rikkumisel tehingu tühisuse kui tagajärje ettenägemine proportsionaalne abinõu selleks, et tagada suurem kontroll suletud kapitaliühingu osaluse võõrandamise üle.
41.Kolleegium märgib lisaks, et ka EVK-sse kandmine ja selle vahendusel tehingu tegemine on seotud kuludega. Õige on kassatsioonkaebuse väide, mille kohaselt kaasneb ka EVK-s registreeritud osade võõrandamisega hulk reegleid, mis tulenevad EVKS-ist ja selle rakendusaktidest (nt kohustus avada väärtpaberikonto ja maksta sellega seotud tasusid), ja ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, nagu muudaks vorminõue või seda rikkuva tehingu tühisus EVK-sse kandmata osa võõrandamise koormavamaks kui EVK-sse kantud osa võõrandamise. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et omandiõiguse riivet põhjustavad ka rahalised kohustused, mida isik peab kandma osaühingu osade registris pidamise tõttu. Näiteks tuleb osaühingul maksta osade elektroonse hoidmise eest EVK-s hinnakirjajärgset teenustasu (EVKS § 23 lg 1). Samuti tuleb emitendil maksta tasu registriandmete muudatuste registreerimise eest. Samamoodi tuleb kulusid kanda ka osaühingu osa registrivälisel pidamisel, kui osa notariaalsel pantimisel või võõrandamisel tuleb tasuda notaritasu tehingu väärtuse järgi ja vajadusel tasuda äriregistri kande muutmise eest (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. juuli 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-3-12, p 48).
42.Kokkuvõttes on kolleegium seisukohal, et üksnes asjaolust, et seadus võimaldab osaühingu osanikel valida ühingu osaluse võõrandamiseks aktsiaseltsiga sarnane õiguslik režiim, ei saa järeldada, et EVK-sse kandmata osalusega osaühingute osade võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise vorminõude eesmärk oleks teistsugune kui teistel seaduses ettenähtud notariaalset tõestamist vajavatel tehingutel. Samuti ei saa notariaalse tõestamise nõuet käsitada üksnes piiranguna, vaid see on ühtlasi ka tagatiseks kõigile osanikele, et notar on kontrollinud tehingu asjaolusid ja nõustanud tehinguosalisi. VI
43.Eelnevast tulenevalt toob osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude järgimata jätmine kaasa tehingu tühisuse. Seega on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et BFT osa kirjalik müügileping on sõlmitud kehtivalt. Ringkonnakohtu otsus tuleb tervikuna tühistada.
Kolleegium ei saa ise asja lahendada, vaid saadab asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
44.Kolleegium märgib, et TsÜS § 85 järgi ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa tehingu teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Eeldada võib, et lepingupooled ei soovinud, et BFT müügileping kehtiks vaid osaliselt ehk konkurentsikeeldu ja leppetrahvi sätestavas osas, sest nii konkurentsikeelu kui ka selle rikkumise eest leppetrahvi kehtestamisel on mõtet vaid juhul, kui leping jääb kehtima osa müüki puudutavas osas. Asjas ei ole tuvastatud asjaolusid, millest nähtuks, et konkurentsipiirangul ja selle rikkumisega seotud leppetrahvikohustusel oleks iseseisev, osa müügiga mitteseotud tähendus. Seega on leping eeldatavasti tühine ka osas, milles see nägi kostjatele ette konkurentsikeelu ja selle rikkumise puhuks leppetrahvi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eelnevaga arvestada ja vastavalt lahendada nii hageja haginõuded kui ka kostja vastuhagi.
45.Kuna BFT osa kirjalik müügileping on notariaalse vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis ei käsitle kolleegium leppetrahvinõude ega lepingust taganemisest tuleneva tagasitäitmise nõudega seotud kassatsioonkaebuse väiteid. VII
46.Kostjad on kassatsioonkaebuse vastuses teinud ettepaneku sõlmida kohtulik kompromiss ja leppida kokku, et osa kirjalik müügileping kehtib algusest peale. TsMS § 430 lg 6 järgi asendab kokkuleppe sõlmimine kohtu kinnitatud kompromissina kokkuleppe notariaalset tõestamist. Kostjad taotlesid, et Riigikohus selgitaks kirjalikus menetluses välja kompromissi sõlmimise võimalikkuse.
47.Kostjate esindaja 23. oktoobri 2014. a e-kirjast nähtub, et kostjate esindaja on edastanud kassatsioonkaebuse vastuse, milles muu hulgas sisaldus kompromissiettepanek, sama e-kirjaga ka hageja lepingulisele esindajale. TsMS § 337 esimese ja teise lause järgi, kui mitut menetlusosalist esindab menetluses advokaat, saadab advokaat kohtule edastatavad dokumendid ja nende lisad ise teiste menetlusosaliste advokaatidele ja teavitab sellest kohut. Sel juhul eeldatakse, et dokumendid on teistele menetlusosalistele kohtule teatatud ajal kätte toimetatud. Hageja ei ole kostjate kompromissiettepanekule vastanud, millest järeldub, et ta ei ole kostjate ettepanekuga nõustunud.
48.Hageja on kassatsioonkaebuses esitanud TsMS § 333 lg 1 alusel vastuväite ringkonnakohtu tegevusele, leides, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui jättis 23. mai 2014. a kohtuistungil asja materjalide juurde võtmata koos apellatsioonkaebusega esitatud hageja lisatõendi. Hageja väitel soovis ta esitada menetluses lisatõendi, mis oleks lükanud ümber EÜ määrusest nr 1177/2010 kui kohtute kasutatud tõlgendusallikast tulenevad seisukohad.
49.Maakohtu otsusest nähtuvalt leidis maakohus EÜ määrustele nr 562/2006 ja nr 1177/2010 tuginedes, et liinilaeva- ja kruiisireisid on erinevat tüüpi laevareisid. Seega kasutasid kohtud eelnimetatud tõlgendusallikat selleks, et teha kindlaks, kas kostjad rikkusid lepingust tulenevat konkurentsipiirangut. Kuna kolleegium leidis eespool, et BFT osa kirjalik müügileping on tühine, sest selle sõlmimisel ei järgitud seaduses ettenähtud notariaalse tõestamise vorminõuet (vt otsuse p 43) ja
kuna kirjalik müügileping ei ole TsÜS § 85 järgi eelduslikult osadeks jagatav ja on seetõttu tervikuna tühine, st tühine on ka konkurentsipiirangu kokkulepe (vt otsuse p 44), siis ei käsitle kolleegium siinkohal hageja vastuväidet. Tõend, mille vastu võtmata jätmist hageja ringkonnakohtule ette heidab, ei mõjuta asja lahendamist.
50.Tasutud kassatsioonikautsjon tuleb kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
51.Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.