Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik
Kohtuasi
N. P ja A. P hagi A. P vastu elatise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 23. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-3736
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A. P kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
2880 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hagejad N. P ja A. P, viimase seaduslik esindaja I. K Kostja A. P, esindaja vandeadvokaat Tatjana Massalina
Asja läbivaatamise kuupäev
5. mai 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-3736 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada. 3.Tagastada V. G-le A. P kassatsioonkaebuselt 24. jaanuaril 2014 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.N. P (hageja I) ja A. P (hageja II) (koos ka hagejad) esitasid 22. jaanuaril 2013 maakohtule A. P (kostja) vastu hagi, milles palusid mõista kostjalt alates 1. jaanuarist 2013 kuni hagejate täisealiseks saamiseni välja elatis kummalegi hagejale 200 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Samuti palusid hagejad mõista kostjalt välja elatis tagasiulatuvalt alates 22. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2012 kummalegi hagejale 145 eurot kuus. Hagejate väidete kohaselt on hageja I (sünd XX. xxxxxx XXXX) ja hageja II (sünd XX. xxxxxxxxx XXXX) kostja ja I. K ühised lapsed. Hagejad elavad koos ema ja isaga ühes korteris, kuid kostja ei osale pere majandamises ning laste ülalpidamises ja kasvatamises. Kostja on ametlikult töötu, kuid
tegelikult müüb vanametalli ja tal on sissetulek. Saadud raha kulutab kostja ainult isiklikeks vajadusteks. Hagejate vajadustele kulub kuus kokku 1012 eurot.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt elab kostja lastega ühes korteris ja selleks, et kostjal tekiks elatise maksmise kohustus, peaksid hagejad tõendama, et kostja ei osale laste kasvatamises. Kostja osaleb aktiivselt laste kasvatamises. Kostja viib tütart autoga kooli ja iluvõimlemisse ning toob sealt tagasi. Poja hobiks on arvutid ja kostja on ostnud talle arvuti. Pere elab kostja lahusvarasse kuuluvas korteris, seega on kostja oma lahusvara arvel varustanud hagejad ja nende ema eluasemega. Kostja maksab korteriühistule korteriga seotud kulud, interneti- ja telefonimaksed jne. Samuti ostab kostja perele toitu.
3.Viru Maakohus rahuldas 26. juuni 2013. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt välja ühekordse elatise 1740 eurot (22. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2012) hageja I kasuks ja sama suure elatise (1740 eurot) sama ajavahemiku eest ka hageja II kasuks. Maakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks alates 1. jaanuarist 2013 kuni hageja I täisealiseks saamiseni, s.o 27. juulini 2013 välja elatise 160 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, ja hageja II kasuks kuni hageja II täisealiseks saamiseni, s.o 21. oktoobrini 2020, elatise 160 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Maakohus määras, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Maakohus tunnistas kohtuotsuse viivitamata täidetavaks elatise väljamõistmise osas. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus jättis rahuldamata hagejate vastuväite kohtu tegevuse kohta 14. mai 2013. a kohtuistungil. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi tõlgendab kostja perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg-t 2 vääralt. Ainuüksi asjaolu, et lapsed ja nende vanemad elavad ühes korteris, ei anna alust järeldada, et kostja võtab osa laste kasvatamisest ja täidab nõuetekohaselt laste ülalpidamise kohustust ning õigustatud isik ei saa nõuda elatise väljamõistmist. Nii kostja kui ka hageja I seletasid, et ema ostab ja valmistab toitu laste ja enda jaoks, kostja ostab toitu, mida ta saab ise valmistada ja püüab selle kohe ära süüa. Kostja küll ei keela võtta tema toitu, aga tema söök ei sobi lastele. Maakohus leidis, et laste jaoks ostetud toit peab vastama nende vanusele ja söögiharjumustele. Kostja väitis, et ta viib igal argipäeval tütart kooli, muusikakooli ja iluvõimlemisringi ning annab talle taskuraha. Hageja I ütluste kohaselt ei vasta see tegelikkusele. Isa viib õde kooli või toob sealt tagasi väga harva, enamasti sõidab õde bussiga; viimase kahe kuu jooksul on isa andnud õele 2 eurot tööpäevadel, kuid mitte alati. Selles osas ei lange kostja ja hageja I ütlused kokku. Hageja I ei vaielnud vastu kostja väitele, et kostja maksab kommunaalteenuste, sh elektri eest, samuti lauatelefoni, interneti ja tütre mobiiltelefoni eest. Need asjaolud luges kohus tõendatuks. Lapse vajalikud kulud ei koosne üksnes toidu-, riietuse-, õppetarvete- ja korteri hoolduskuludest. Vajalikeks kuludeks on kõik kulud lapse heaolu ja turvalisuse tagamisega seotud kulud. Elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda eelkõige lapse huvidest. Kostja, kes pidi tõendama, et ta täidab nõuetekohaselt laste ülalpidamise kohustust ja võtab osa laste kasvatamisest, ei esitanud muid
tõendeid peale oma vande alla antud seletuste. Kostja ei tõendanud laste ülalpidamise ja kasvatamise kohustuste nõuetekohast täitmist ning hagejatel oli õigus pöörduda elatise saamiseks kohtusse. Maakohus leidis, et 2013. a elatise miinimummäär 160 eurot kuus arvestab hagejate kõiki eluvajadusi, sh võimete ja kalduvuste kohase haridusega, tervisega, spordiga ja garderoobi vahetamisega seotud kulutusi ning lähtub nende tavalisest elulaadist. Kostja ei väitnud, et ta ei ole võimeline maksma lastele elatist miinimummääras. Hagejad nõuavad tagasiulatuvalt elatist miinimummääras, mis oli 2012. a-l 145 eurot kuus, seega ei pea nad tõendama kulutuste suurust. Maakohus rahuldas PKS § 108 alusel hagejate nõude ja mõistis kostjalt hagejate kasuks alates 22. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2012 välja 3480 eurot (145 eurot x 2 last x 12 kuud).
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kaebuse järgi rikkus maakohus mh oluliselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-t 1, kuna jättis igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hindamata kostja esitatud tõendid, s.o kostja vande all antud ütlused. Samuti kohaldas kohus valesti PKS § 100 lg-t 2.
5.Hagejad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 23. detsembri 2013. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt, s.o osas millega kostjalt mõisteti kummagi hageja kasuks välja ühekordne elatis 1740 eurot ning millega mõisteti kostjalt hageja I kasuks alates 1. jaanuarist 2013 kuni 27. juulini 2013 välja elatis 160 eurot kuus ja hageja II kasuks alates 1. jaanuarist 2013 kuni 21. oktoobrini 2020 elatis 160 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise (ajavahemiku 22. jaanuar 2012 kuni 31. detsember 2012 eest) 1230 eurot 88 senti ja hageja II kasuks (ajavahemiku 22. jaanuar 2012 kuni 31. detsember 2012 eest) 1230 eurot 88 senti ning hageja I kasuks ajavahemiku 1. jaanuar 2013 kuni 31. oktoober 2013 eest 1189 eurot 73 senti ja hageja II kasuks ajavahemiku 1. jaanuar 2013 kuni 31. oktoober 2013 eest 1189 eurot 73 senti. Alates 1. novembrist 2013 mõistis ringkonnakohus kostjalt välja elatise hageja I kasuks 160 eurot kuus kuni hageja I täisealiseks saamiseni 27. juulil 2013, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning hageja II kasuks alates 1. novembrist 2013 160 eurot kuus kuni hageja II täisealiseks saamiseni 21. oktoobril 2020, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Ringkonnakohtu otsuse järgi täidab PKS § 102 lg 2 esimese lause kohaselt alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Seega tuleneb PKS § 102 lg 2 esimesest lausest, et üldjuhul (eeskätt) täidavad lapsega koos elavad vanemad lapse ülalpidamiskohustuse muul viisil, kui elatist makstes. Nimetatud sätte lauseosa „või kui ta ei osale lapse kasvatamises" tuleb tõlgendada laiemalt ning kasvatamine selle sätte tähenduses hõlmab ka lapsele ülalpidamise andmist. Kostja on
apellatsioonkaebuses ka ise leidnud, et lapse kasvatamise all PKS § 100 lg 2 tähenduses peetakse silmas nii faktilist hoolitsust lapse eest kui ka lapse kõige vajalikuga varustamist. Eelneva alusel on maakohus asunud õigele seisukohale, et ka vanemaga (kostjaga) ühes korteris elavatel lastel on õigus nõuda sellelt vanemalt elatise väljamõistmist. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja on rikkunud laste ülapidamiskohustust, kuna ei ole täitnud seda nõuetekohaselt. Nimetatud maakohtu järeldus on kooskõlas hageja I vande all antud seletuse ning hagejate esitatud kirjalike tõenditega. Kostja ülalpidamiskohustuse rikkumist ei välista see, et ta on tasunud korteri kommunaalteenuste, elektri, interneti ja lauatelefoni eest. Samas on kostja nende kulutuste kandmisega täitnud osaliselt laste ülalpidamise kohustust ning maakohus on jätnud kostja sellekohase vastuväite ja tõendid põhjendamatult arvestamata. Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud. Asja materjalidest nähtavalt on hagejad omaks võtnud, et kostja tasub korteriga seotud kulud, samuti on hageja I vande all kinnitanud, et kostja tasub interneti-, elektri- ja korterikulud. Kostja poolt kommunaalteenuste, tarbitud elektrienergia, interneti ja lauatelefoni kasutamise eest tasu maksmist tõendavad kostja pangakonto väljavõtted ning 25. novembri 2013. a menetlusdokumendiga esitatud täiendavad pangakonto väljavõtted ja tõend korteri elektrienergia eest tasumise kohta. Hagejad ei ole nimetatud tõenditele vastuväiteid esitanud. Kostja on tasunud korterikulusid ajavahemikul 2012. aasta 22. jaanuarist kuni 31. detsembrini 1643 eurot 58 senti. Kuna korteris elavad neli isikut (vanemad ja kaks last), siis on ühe isiku kulutuste suuruseks 410 eurot 89 senti. Kostja on tõendite kohaselt täitnud mõlema lapse ülalpidamise kohustuse 2012. a eest 821 euro 78 sendi ulatuses ning temalt nimetatud aasta eest väljamõistetud elatist tuleb selle summa võrra vähendada. Miinimummääras elatis kokku kahele lapsele ajavahemiku 22. jaanuar 2012 kuni 31. detsember 2012 eest on (11 x 290 + 93,55) 3283 eurot 55 senti ning seda tuleb vähendada 821 euro 78 sendi võrra. Seega tuleb kostjalt välja mõista tagasiulatuv elatis 2012. a eest 2461 eurot 77 senti (ühele lapsele 1230 eurot 88 senti). 2013. a-l on elatise miinimummäär ühele lapsele 160 eurot (kahele lapsele 320 eurot). Ringkonnakohtule on kostja esitanud tõendid eluasemega seotud kulutuste kandmise kohta seisuga 1. november 2013 ning seetõttu saab kostjalt välja mõista elatise kindla summana ajavahemiku eest
1.jaanuarist 2013 kuni 31. oktoobrini 2013. Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt on ta tasunud 2013. a kümne kuu eest kokku 1641 eurot 8 senti. Ühe isiku kulutuste osa moodustab seega 410 eurot 27 senti ning kuna kostja on teinud mõlema lapse eest eelmärgitud kulutusi, tuleb temalt 2013. a kümne kuu eest väljamõistetavat elatist vähendada 820 euro 54 sendi võrra. Elatise miinimummäär 10 kuu eest kahele lapsele on 3200 eurot ning seda tuleb vähendada 820 euro 54 sendi võrra. Seega tuleb kostjalt välja mõista elatis 2013. a 10 kuu eest 2379 eurot 46 senti (ühele lapsele). Kuna andmeid eluasemekulude suuruse ja tasumise kohta alates 1. novembrist 2013 ei ole, tuleb jätta muutmata maakohtu otsus mõista kostjalt hagejate kasuks välja minimaalmääras elatis alates
1.novembrist 2013. Juhul kui kostja kannab endiselt ka laste osa eluasemega seotud kulutustest ning dokumenteerib tehtavad kulutused, tuleb nendega kohtuotsuse täitmisel arvestada. Kui oluliselt
muutuvad maakohtu otsuse tegemise aluseks olevad asjaolud, on pooltel TsMS § 459 alusel õigus esitada maakohtule hagi ning nõuda elatise suuruse muutmist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Kaebuse järgi juhtis kostja apellatsioonkaebuses ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et ta kinnitas maakohtus vande all antud ütlustega laste eest hoolitsemist ja nende kõige vajalikuga varustamist. Maakohus seda ei arvestanud ja ringkonnakohus rikkumist ei kõrvaldanud. Koos uute tõenditega pidanuks ringkonnakohus analüüsima ka maakohtus vande all antud ütlusi. Ringkonnakohus mõistis otsuse resolutsiooniga kummagi hageja kasuks välja 160 eurot kuus. Otsuse põhjendavas osas aga märkis, et otsuse täitmisel tuleb arvestada kostja eluasemele tehtud ja dokumenteeritud kulutustega. Otsuse resolutsioonist sellist kohustust ei tulene. Hagi ei ole seega selgelt ja ühemõtteliselt lahendatud.
8.Hagejad leiavad vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asi saadetakse TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Kolleegium vastab esmalt kaebuse väitele, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist ei tulene kohustust (arvestada kostja tehtud dokumenteeritud kulutustega), mis nähtub otsuse põhjendavast osast. Sellise väitega on kostja juhtinud tähelepanu otsuse resolutsiooni puudulikkusele. Kolleegium nõustub, et ringkonnakohtu otsus ei ole selles osas seaduslik. Riigikohus on mitmes lahendis juhtinud tähelepanu sellele, et TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab otsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (vt nt Riigikohtu 23. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-65-12 tehtud määruse p 9). Riigikohus on ka selgitanud, et täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (Riigikohtu 16. jaanuaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07 tehtud määruse p 11). Ringkonnakohus on otsuse resolutsioonis küll tulevikku suunatuna välja mõistnud selgelt arusaadava elatissumma (160 eurot kuus), kuid põhjendavast osast nähtuvalt lisanud otsusele klausli, et kohtuotsuse täitmisel (seega nii vabatahtlikult kui ka täitemenetluses) tuleb arvestada nende kostja ja hagejate ühisele eluasemele tehtud dokumenteeritud kulutustega, mida kostja esitab tõendamaks oma elatise maksmise kohustuse (osalist) täitmist. Kui otsuse täitmine peaks toimuma täitemenetluses, ei saa aga kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt hakata tehtud kulutusi ja nende põhjendatust analüüsima. Kohtutäitur peab lähtuma otsuse resolutsioonist. Seega on ringkonnakohus jätnud otsuse resolutsioonis lahendamata, millisel viisil ja ulatuses tuleb
kostja tehtavate kulutustega arvestada. Ringkonnakohtu otsus tuleb seetõttu tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule, et nimetatud puudus kõrvaldada ja resolutsiooni täiendada. Kolleegium märgib, et alternatiivseks võimaluseks selge otsuse tegemisel oleks muuta otsuse põhjendavat osa, jättes sealt eespool nimetatud lisaklausli välja. Samuti märgib kolleegium, et kuna vastuses kassatsioonkaebusele on hagejad märkinud, et alates 24. veebruarist 2014 ei ela nad enam kostjaga samas korteris, siis on ringkonnakohtu menetluses eelduslikult võimalik täpselt välja selgitada kostja tehtud eluasemekulutuste summa, millega tuleb elatise väljamõistmisel arvestada.
11.Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele vande all antud ütluste kohta märgib kolleegium, et TsMS § 688 lg-tes 3−5 sätestatud asjaolude hindamise keelu tõttu ei hinda Riigikohus tõendeid. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.
12.Kolleegium juhib allpool tähelepanu veel mitmele ebatäpsusele ja sisulisele veale ringkonnakohtu otsuses. Need vead tuleb asja uuel lahendamisel parandada. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-s 1 on ekslikult märgitud, et maakohus mõistis hageja I kasuks välja ühekordse elatise ajavahemiku 22. jaanuar 2012 kuni 31. detsember 2013 eest. Tegelikult mõistis maakohus välja ühekordse elatise ajavahemiku 22. jaanuar 2012 kuni 31. detsember 2012 eest. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 2.3 kohaselt on hageja I kasuks mh välja mõistetud elatis ajavahemiku 1. jaanuar 2013 kuni 31. oktoober 2013 eest. Samas on kohtud tuvastanud, et hageja I saab (sai) juba 27. juulil 2013 täisealiseks. Ringkonnakohus ei ole otsuse põhjendavas osas tuvastanud, et kostja peab elatist maksma ka oma täisealisele lapsele, kuid on resolutsioonis välja mõistnud elatise ka täisealisele lapsele (hagejale I). Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 2.4 järgi on hageja I kasuks välja mõistetud elatis 160 eurot kuus 1. novembrist 2013 kuni hageja I täisealiseks saamiseni 27. juulil 2013. Tegemist on arusaamatu otsustusega, sest 1. novembriks 2013 oli hageja juba täisealiseks saanud. Tegemist ei ole ka veaga aastaarvus, sest ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas märkinud, et jätab muutmata maakohtu otsuse, mis puudutas elatise väljamõistmist hageja I kasuks alates 1. novembrist 2013. Maakohus ei ole aga otsustanud elatise väljamõistmist alates 1. novembrist 2013, vaid 1. jaanuarist 2013 kuni hageja I täisealiseks saamiseni, seega korrektselt. Ringkonnakohtu otsuse põhjendava osa järgi on 2013. a 10 kuu elatiseks arvutatud 2379 eurot 46 senti ja seda ühe kostja lapse kohta, otsuse resolutsiooni p-st 2.3 nähtuvalt on aga elatise summaks ühe lapse kohta 1189 eurot 73 senti (st 2379 eurot 46 senti on jagatud kahega). Kolleegium nendib, et selliste arvukate lihtsate, kuid sisuliste vigade olemasolu kohtuotsuses viitab põhjendamatule kiirustamisele, mida tuleb kohtuotsuse kui täitedokumendi koostamisel vältida. TsMS § 2 järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kolleegium märgib, et kiire kohtumenetluse korraldamise eesmärki ei saa eelistada õige ja õiglase, sh põhjendatud kohtulahendi tegemise eesmärgile. Õige ja põhjendatud lahendi tegemine mõistliku aja jooksul tagab usalduse kohtusüsteemi vastu.
13.Kaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja kaebuselt tasutud kautsjon tagastada.
14.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.