Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik
Kohtuasi
Gabriel Aimi hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 20. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-14767
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i Eesti Maapank (pankrotis) pankrotihaldur Maire Armi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Gabriel Aim Kostja AS Eesti Maapank (pankrotis, registrikood 10161000), esindaja pankrotihaldur ja vandeadvokaat Maire Arm
Asja läbivaatamise kuupäev
17. veebruar 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-14767 ja jätta jõusse samas tsiviilasjas tehtud Tartu Maakohtu 5. augusti 2013. a määrus.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.
Jätta apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud Gabriel Aimi kanda.
4.Tagastada AS-ile Eesti Maapank (pankrotis) määruskaebuselt 5. detsembril 2013 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Gabriel Aim (hageja) esitas 22. oktoobril 2012 AS-i Eesti Maapank (pankrotis) (kostja) vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt rahuldas Tartu Maakohus 22. septembri 2000. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-957/99 kostja nõude hageja, Peeter Nuti ja Aivar Võsu vastu solidaarselt 39 860 krooni 55 sendi saamiseks. Kohtuotsus jõustus 26. oktoobril 2000. Kostja algatas jõustunud kohtuotsuse alusel hageja vastu täiteasja nr 185/2003/835. Hageja esitas 13. aprillil 2012 maakohtule avalduse, milles palus kohaldada tema vastu algatatud täiteasjas aegumist ning kohustada kohtutäiturit lõpetama täitemenetlus nõude aegumise tõttu. Kostja nõue on aegunud, sest kohtuotsuse jõustumisest on
möödunud enam kui 10 aastat. Maakohus jättis 17. aprilli 2012. a määrusega avaldaja taotluse menetlusse võtmata ja tagastas selle. Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. septembri 2012. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule menetlusse võtmisega seotud toimingute tegemiseks ning menetlusse võtmise otsustamiseks. Maakohus andis 8. oktoobri 2012. a määrusega hagejale tähtaja tema avalduses sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks, st sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks ja riigilõivu tasumiseks. Arvestades eeltoodut, esitas hageja kostja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, sest tema arvates on täitemenetluses täidetav nõue aegunud. Jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumine algab tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi kohtuotsuse jõustumisest ja seda põhimõtet pole seaduses muudetud. Samas on seaduses korduvalt muudetud jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaja pikkust. Aegumistähtaja pikendamine ja lühendamine ei ole aga muutnud aegumistähtaja alguspunkti.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning leidis, et nõue ei ole aegunud. Kostja taotles hagi läbi vaatamata jätmist, kuna esitatud hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada, ning alternatiivselt, hagi rahuldamata jätmist.
3.Tartu Maakohus jättis 5. augusti 2013. a määrusega hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Maakohtu määruse põhjendusel ei ole kostja nõue täitemenetluses aegunud ning seega ei ole hagejal võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada. Täitemenetluse aluseks oleva kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS (1994)) § 123 lg 1 kohaselt oli kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Alates 1. juulist 2002 kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS (2002)) § 157 lg 1 (enne 5. aprilli 2011 kehtinud sõnastuses) kohaselt pikenes kõnealune aegumistähtaeg 30 aastani. Mõlema seaduse järgi tuli aegumise algust arvestada nõuet tunnustava kohtuotsuse jõustumisest. Alates 5. aprillist 2011 kuni praeguse ajani kehtiva TsÜS (2002) § 157 lg 1 järgi on aegumistähtaeg taas 10 aastat. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 järgi (alates 5. aprillist 2011 kehtiv sõnastus) kohaldatakse TsÜS (2002) § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. aasta 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS (2002) § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui sama lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS (2002) § 157 lg-t 1. Eeltoodust järeldub, et 30-aastase aegumistähtaja asemel algab veel aegumata nõuete puhul 10-aastane aegumistähtaeg 1. märtsil 2011. Praeguses asjas algas nõude aegumistähtaeg 26. oktoobril 2000 ning 1. märtsiks 2011 oli möödunud 11 aastat ja 126 päeva. Kuna enne 2011. a 1. märtsi kehtinud TsÜS (2002) § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg ei lõpeks varem kui praegu kehtiva TsÜS (2002) § 157 lg 1 esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldub TsÜS (2002) § 157 lg 1 kehtiv sõnastus ning nõude aegumistähtaeg on 10 aastat alates 1. märtsist 2011. Rakendussätete kohaldamisel ei tule arvesse TsÜS (2002) § 157 lg 2, mille kohaselt algab aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest.
4.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus kaebuse rahuldada ja
maakohtu määruse tühistada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 20. novembri 2013. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu määruse põhjendustel ei olnud hagi läbi vaatamata jätmine praegustel asjaoludel põhjendatud ja eelistada tulnuks asja sisulist lahendamist, sest tegemist on keeruka õigusliku küsimusega (sellele viitas ringkonnakohus ka oma 13. septembri 2012. a määruses). Asja uuel lahendamisel maakohtus tuleb aegumise kohta võtta seisukoht sisulises lahendis. Ringkonnakohtu põhjendustel muutus täitemenetluse nõue sissenõutavaks kohtuotsuse jõustumisest
26.oktoobril 2000 ja nõue aegus 27. oktoobril 2010. TsÜS (1994) § 123 nägi ette 10-aastase aegumistähtaja ja TsÜS (2002) § 157 lg 1 pikendas aegumistähtaja 30 aastani. Määruses pole motiveeritud, millest tulenevalt luges maakohus aegumistähtaja pärast TsÜS (2002) § 157 lg 1 jõustumist pikenenuks. 2002. aastal toimunud seadusemuudatusega ei pikenenud juba aeguma hakanud nõude aegumistähtaeg 30 aastani. Aegumine VÕSRS § 9 lg 1 alusel ei pikenenud, sest see säte ei reguleeri olukordi, kus nõude aegumise tähtaeg pärast seadusemuudatust pikeneb. VÕSRS § 9 lg 4 järgi kohaldatakse TsÜS (2002) § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. a märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Kuivõrd sissenõudja nõue oli 2011. aasta märtsiks aegunud, siis viidatud säte ei kohaldu. Samuti tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, kes on käimasolevas täitemenetluses sissenõudjaks ning kas täitmine on toimunud kostjale või OÜ-le Trenton Invest (kostja on esitanud väite, et täitemenetluse aluseks olev nõue on loovutatud 2004. aastal OÜ-le Trenton Invest). Eeltoodust tuleneb, kas hagi on esitatud õige kostja vastu, sest täitemenetluse seadustiku § 221 lg 1 kohaselt võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada sissenõudja vastu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks läbi vaatamata. Juhul kui Riigikohus ei saa ise uut määrust teha, palub kostja saata asja uueks arutamiseks tagasi alama astme kohtule. Ringkonnakohus leidis valesti, et 1. juulil 2002 jõustunud TsÜS (2002) ei pikendanud nõude aegumistähtaega, mis oli TsÜS (1994) järgi 10 aastat, 30 aastani. Ringkonnakohus jättis ekslikult VÕSRS § 9 lg 1 kohaldamata ja luges vääralt nõude alates 27. oktoobrist 2010 aegunuks. Samuti pole ringkonnakohtu seisukoht kooskõlas Riigikohtu praktikaga.
7.Hageja vaidles kostja määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 ning § 695 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ning jätta TsMS § 691 p 5 ja § 695 alusel
jõusse maakohtu määrus. Määruskaebus tuleb rahuldada.
9.Hagiavalduse kohaselt palus hageja tunnistada 22. septembril 2000 tsiviilasjas nr 2-957/99 tehtud maakohtu otsuse sundtäitmine lubamatuks, tuginedes sellele, et kohtuotsusega tunnustatud nõue hageja vastu on aegunud (kohtuotsuse jõustumisest (27. oktoober 2000) on möödunud enam kui 10 aastat). Muude asjaoludega sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hagis ei põhjendata.
10.Maakohtu määruse põhjendustel ei ole kostja nõue täitemenetluses aegunud (nõude aegumistähtaeg on 10 aastat alates 1. märtsist 2011) ning seega ei ole hagejal võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada. Ringkonnakohus asus vaidlusaluses määruses vastupidisele seisukohale, leides, et kostja nõue täitemenetluses aegus 27. oktoobril 2010.
11.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kostja nõue täitemenetluses on aegunud. Täitemenetluses täidetava kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud TsÜS (1994) § 123 lg 1 kohaselt oli kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Aegumistähtaja kulg algas kohtuotsuse jõustumisest. VÕSRS § 1 kohaselt jõustus 1. juulil 2002 TsÜS (2002), mille § 157 lg 1 (enne
5.aprilli 2011 kehtinud sõnastuses) järgi oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Sama sätte lg 2 järgi algas nimetatud aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. VÕSRS § 9 lg 1 esimeses lauses sätestati, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Kolleegium on viidatud sätteid tõlgendades asunud seisukohale, et tulenevalt VÕSRS § 9 lg-st 1 kohaldus jõustunud kohtuotsusest tulenevale, 1. juuliks 2002 aegumata nõudele sellest ajast jõustunud TsÜS (2002) § 157 lg 1, mis pikendas aegumistähtaega 30 aastale. Seda aegumistähtaega tuleb TsÜS (2002) § 157 lg 2 järgi arvestada kohtuotsuse jõustumisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist (vt Riigikohtu 16. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 21). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kuivõrd jõustunud kohtuotsusest tulenev kostja nõue hageja vastu ei olnud 1. juuliks 2002 aegunud, kohaldub asjas VÕSRS § 9 lg 1 ning vaidlusalune nõue oleks aegunud 27. oktoobril 2030 (nagu leidis õigesti ka maakohus).
5.aprillil 2011 jõustusid TsÜS (2002) § 157 lg-s 1 ja VÕSRS § 9 lg-s 4 tehtud seadusemuudatused. TsÜS (2002) § 157 lg 1 (alates 5. aprillist 2011 kehtivas sõnastuses) järgi on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. VÕSRS § 9 lg 4 (alates 5. aprillist 2011 kehtivas sõnastuses) järgi kohaldatakse TsÜS (2002) § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. aasta 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS (2002) § 157 lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui sama lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS (2002) § 157 lg-t 1. Kolleegium on tõlgendanud ka viidatud õigusnorme (TsÜS (2002) § 157 lg-d 1 ja 2 koostoimes VÕSRS § 9 lg-ga 4), leides, et enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt põhjenduste kohta Riigikohtu
17.oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p-d 11–13). Kolleegium jagab seda seisukohta.
Kuivõrd 2011. aasta 1. märtsi seisuga ei olnud vaidlusalune nõue aegunud, hakkas sellele 1. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mis lõppeks 1. märtsil 2021. Samale järeldusele on vaidlusaluses asjas jõudnud ka maakohus. Aegumistähtaja võimalik katkemine või peatumine ei puutu asjasse, sest vaidlusalune nõue ei aegu enne 1. märtsi 2021. Eeltoodust järeldub, et ringkonnakohus kohaldas valesti VÕSRS § 9 lg-t 1 ning sellest tulenevalt jättis ekslikult VÕSRS § 9 lg 4 (alates 5. aprillist 2011 kehtivas sõnastuses) kohaldamata.
12.Kuivõrd kostja nõue täitemenetluses ei ole aegunud (vt määruse p 11), ei ole hagejal võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada ning maakohus jättis põhjendatult TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel hageja hagi läbi vaatamata.
13.Kuna hagi jääb läbi vaatamata ja kostja määruskaebus rahuldatakse, jäävad menetluskulud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses TsMS § 168 lg 2 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Pooled võivad TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu määruse jõustumisest.
14.Kostja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.