Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve
Kohtuasi
Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaseltsi hagi Aleksander Veidemanni vastu 869 euro 20 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-25125
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aleksander Veidemanni määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaselts (registrikood 10625474), esindaja juhatuse liige Kristjan Vahar Kostja Aleksander Veidemann, esindaja vandeadvokaat Niina Agarjova
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
10. veebruar 2014. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-25125. Saata asi Aleksander Veidemanni apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.
Määrata vandeadvokaat Niina Agarjova (Niina Agarjova Advokaadibüroo) tasuks riigi õigusabi eest 400 (nelisada) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaselts (hageja) esitas 29. juunil 2012 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista Aleksander Veidemannilt (kostja) välja põhinõudena 985 eurot, samuti viivis 4 eurot 92 senti ja 0,5% päevas alates 29. juunist 2012 ning riigilõiv 47 eurot 93 senti. Makseettepanekule esitatud kostja vastuväite tõttu lõpetas Pärnu Maakohus 19. septembril 2012 maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja hagimenetluses lahendamiseks üle Harju Maakohtule.
9.oktoobril 2012 esitas hageja Harju Maakohtule täpsustatud hagiavalduse. Selles palus ta mõista kostjalt välja põhinõudena 396 eurot 25 senti, intressina 76 eurot 69 senti ja viivisena 396 eurot 25 senti, kokku 869 eurot 20 senti. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista tasutud riigilõivu.
Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja väitel loovutas talle nõude kostja vastu SMS Laen AS (SMS). SMS ja kostja sõlmisid
12.juunil 2009 interneti vahendusel teenuse kasutamise lepingu, mille alusel võimaldas SMS kostjal võtta kiirlaenu. Kostja esitas 12. juunil 2009 SMS-le laenutaotluse 447 euro 38 sendi (7000 krooni) saamiseks 30 päevaks koguintressiga 76 eurot 69 senti, st 0,57% päevas. Pärast laenutaotluse saamist saadeti kostjale täiendavalt laenutingimused ja kostja kinnitas need. Laen 447 eurot 38 senti kanti kostja märgitud pangakontole 12. juunil 2009. Kostja kohustus laenusumma ja intressi tasuma hiljemalt 12. juulil 2009. Kostja pikendas laenu tagasimakse tähtaega kuus korda, tasudes SMS-le laenupikendamise tasu. Pärast laenutähtaja viimast pikendamist kohustus kostja laenusumma ja intressi tasuma hiljemalt 8. jaanuaril 2010. Kostja tegi ühekordse makse 51 eurot 13 senti, rohkem ei ole kostja laenu tagastanud. SMS pöördus korduvalt, kuid tulemusetult kostja poole. Seega on laenu põhiosa võlgnevus (447 eurot 38 senti – 51 eurot 13 senti) 396 eurot 25 senti. Intressi ei ole kostja tasunud, st tema intressivõlgnevus on 76 eurot 69 senti. Teenuse kasutamise lepingu p 11 järgi on laenuandjal õigus nõuda kostjalt viivist samas määras intressiga, s.o 0,57% päevas. Hageja arvutas viivist perioodi 9. jaanuar 2010 kuni 13. veebruar 2011 eest ja nõuab seda vähendatult kokku 396 eurot 25 senti. Kostja ei ole välja toonud tehingu tühistamise aluseid. Leping ei ole ka vastuolus heade kommetega. Kostjale ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline, krediidi kulukuse määr ei ole heade kommete vastane. Kostja ei ole välja toonud, milles seisnes tema sundolukord. SMS hindas kostja olukorda lepingu sõlmimisel piisavalt. Intressinõue ei ole tühine.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja arvates on tema ja SMS vaheline leping tühine, kuna see on vastuolus heade kommete või avaliku korraga. Kostja on tühisusele tuginenud ka avaldustes nii SMS-le kui ka hagejale. Lepingu krediidi kulukuse määr (567,71% aastas) ületas 22 korda Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra (2009. a juunis 25,15%). Kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas. Ka lepingu intressimäär (205,71% aastas) on tühine. Tegu on tarbijakrediidiga. Kostjal on õigus saadud krediit (7000 krooni) tagastada laenu tagastamise päevaks, s.o hiljemalt 12. juulil 2009. Intressi pidi ta
12.juunist 2009 kuni 12. juulini 2009 maksma 5 krooni 88 senti ja viivist 13. juulist 2009 kuni
9.detsembrini 2009 111 krooni 14 senti. Kogu tühise tehingu järgi saadud raha (s.o 7000 krooni) on kostja tagastanud SMS-le koos intressiga 200 krooni. Lisaks maksis kostja 11. juunil 2010 intressi 800 krooni (51 eurot 13 senti). Kostja oli raha laenamise ajal sundolukorras, kuna kostjal ei olnud võimalust maksta kõiki tol ajal olemasolevaid kohustusi. Tema ainus sissetulek oli leping osaühinguga Pankrat, mille järgi sai ta 1850 krooni kuus, kuid tal olid erinevad võlad, sh igakuised laenukohustused. SMS ei täitnud oma kohustusi kostja sundolukorra väljaselgitamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et ta ei teadnud kostja erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Leping on vastuoluline ja keeruline ning selle eesmärk on saada raskesse olukorda sattunud laenusaajalt võimalikult rohkem raha. Küsimused kostjale olid sõnastatud
nii, et neile oli keeruline vastata.
3.Harju Maakohus rahuldas 21. mai 2013. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 869 eurot 20 senti, sh tagastamata laenuna 396 eurot 25 senti, tasumata intressina 76 eurot 69 senti ja viivisena (9. jaanuari 2010 kuni 13. veebruar 2011 eest) 396 eurot 25 senti. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Maakohus lahendas asja lihtmenetluses. Pooled ei vaidle, et SMS andis kostjale laenu 447 eurot 38 senti (7000 krooni), kostja on tasunud 51 eurot 13 senti ja et lepingust tulenev nõue on loovutatud hagejale. Kostjale ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ja lepingus kokkulepitud tarbimislaenu kulukuse määr, mis oli suurem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr, ei ole heade kommetega vastuolus. Kostja on ise esitanud laenutaotluse ja valinud endale laenusumma ja ka laenutähtaja, sh valinud endale ise intressimäära ja krediidi kulukuse määra. SMS on kostjale korduvalt tutvustanud laenutingimusi ja ka krediidi kulukuse määra. Kostja oli teadlik krediidi kulukuse määrast ja soorituste vahest. Kostja väidete kohaselt on tal kõrgharidus ja ta töötab ettevõttenõustajana ning tal on varasemast mitmeid kogemusi krediidilepingute sõlmimisel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Krediidisaaja peab siiski eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Laenulepingu p 3.4.1 kohaselt on laenusaajal võimalus pikendada korduvalt 15- või 30- päevaseks perioodiks võetud laenu laenutähtpäeva, järgides pikendamiseks ettenähtud tingimusi. Kostja kohustus maksta laenupikendamise eest tasu tuleneb laenulepingu p-st 3.4.4. Kostja on tasunud
10.juulil 2009, 8. augustil 2009, 9. septembril 2009, 10. oktoobril 2009, 9. novembril 2009 ja
9.detsembril 2009 laenuperioodi pikendamise eest kokku 460 eurot 14 senti. 11. juunil 2010 tasus kostja hagejale 51 eurot 13 senti. Laenu tagastamise tähtpäev oli 8. jaanuar 2010. Seega oli tagastamata krediidisummaks 396 eurot 25 senti. Ka intressinõue 76 eurot 69 senti on seaduslik ja tuleb rahuldada. Kuna kostja on olnud viivituses võlgnevuse tasumisega, on põhjendatud kostjalt viivise väljamõistmine võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel. Hageja viivisenõude suuruseks on 903 eurot 45 senti, hageja vähendas viivist 396 euro 25 sendini. See viivisemäär on seaduslik.
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja arvates tugines maakohus järeldustes vaid hageja väidetele, seejuures ei andnud maakohus kohtuotsuses mingit hinnangut kostja seisukohale ja tõenditele. Üksnes asjaolu, et kostja oli teadlik lepingu tingimustest, ei tähenda veel, et leping ei või olla tühine. Tehing on tühine nii TsÜS § 86 lgte 2 ja 3 kui ka lg 1 alusel. Maakohus ei taganud kostja õigust olla ära kuulatud, kui ei lükanud istungit tema taotlusel edasi. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus keeldus 2. juuli 2013. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse
võtmast. Määruse järgi on tegemist rahalise nõudega, mis ei ületa 2000 eurot, st tegu on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg-s 1 nimetatud asjaga. Maakohus ei ole otsuses luba edasikaebamiseks andnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või selgelt rikkunud menetlusõigust või selgelt valesti tõendeid hinnanud. Maakohus tuvastas, et TsÜS § 86 lg 2 tingimused ei ole täidetud. Kostja nõustus pärast läbirääkimisi laenuandja esitatud tingimustel laenulepingut sõlmima. Maakohus leidis õigesti, et krediidisaaja peab eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Asjakohased ei ole kostja väited, et laenuleping oli koostatud selliselt, et laenusaajal ei saanud aru endale võetud kohustuste tegelikust suurusest. Laenusaajale selgitati laenutingimusi korduvalt. Laenusaaja pidi mõistma, et kui ta kokkulepitud tingimustel ja ajaks laenu ei tagasta, vaid soovib selle tagastamise tähtpäeva korduvalt pikendada, on sellega seotud ka lisakulutused. Asjaolu, et väidetava peavalu tõttu ei soovinud kostja minna kohtuistungile ja kohus arutas asja ilma tema juuresolekuta, ei anna alust väita, et maakohus on rikkunud sellega kostja õigust olla kohtus ära kuulatud. Maakohus lahendas asja TsMS § 405 kohaselt lihtsustatud korras, kuid enne oli kostjale antud võimalus korduvalt oma seisukohta väljendada ja tõendeid esitada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja palub Riigikohtule esitatud määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Kostja leiab, et ringkonnakohus keeldus alusetult tema määruskaebust menetlemast. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ning lähtus vaid hageja väidetest ega vastanud kostja väidetele. Ringkonnakohus ei uurinud asja ega analüüsinud esitatud tõendeid. Maakohus oleks pidanud kostja istungil ära kuulama.
7.Hageja palub jätta ringkonnakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
8.Kostjale riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaat Niina Agarjova on palunud määrata kostjale riigi õigusabi osutamise tasuks 400 eurot.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja kostja apellatsioonkaebus saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
10.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja olulisi asjaolusid ning kostja etteheidet selle kohta, et ta jäeti maakohtu istungil ära kuulamata (I). Seejärel analüüsib kolleegium TsÜS § 86 rakendamist (II) ja teeb menetluslikud otsustused (III). I
11.Hageja nõudis kostjalt kokku 869 euro 20 sendi väljamõistmist. Tegemist on lihtmenetluse asjaga
TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes. Sellises asjas esitatud apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetlema, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit.
12.Maakohus ei ole otsuses andnud luba oma otsuse edasikaebamiseks.
13.Ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust määruskaebuse väide, et maakohus oleks pidanud kostja istungil ära kuulama. TsMS § 405 lg 1 p 7 võimaldab lahendada lihtmenetluse asja kohtuistungita ja ainuüksi poole istungile ilmumata jätmine ei ole asja lahendamise takistuseks. Maakohtu istungi protokolli (II kd, tl 6) kohaselt on kostja istungipäeval helistanud maakohtule ja teatanud, et ei saa peavalu tõttu istungile tulla ning samuti palunud lahendada asja temata. Seega ei olnud maakohtul mõjuvat põhjust ka TsMS § 414 tähenduses, mis keelanuks asja sisuliselt lahendada. Pealegi oli kostja enne kohtuistungit esitanud oma põhjalikud seisukohad kirjalikult.
14.Riigikohtu menetluses ei ole vaidlustatud järgmisi asjaolusid: · SMS ja kostja sõlmisid 12. juunil 2009 interneti vahendusel teenuse kasutamise lepingu, mille alusel võimaldas SMS kostjal võtta kiirlaenu; · kostja laenutaotluse alusel väljastas SMS talle 12. juunil 2009 laenuna 447 eurot 38 senti (7000 krooni) 30 päevaks (st laen tuli tagastada hiljemalt 12. juulil 2009) koguintressiga 76 eurot 69 senti, st 0,57% päevas (205,71% aastas); · lepingujärgne krediidi kulukuse määr on 567,71% aastas, mis ületas 22 korda Eesti Panga 2009. a juunis avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra 25,15%; · kostja on tasunud laenu tagastamiseks 51 eurot 13 senti; · kostja taotlusel pikendati kuuel korral laenu tagastamise tähtaega, viimati 8. jaanuarini 2010, kokku maksis kostja laenutähtaja pikendamiseks SMS-le tasu 460 eurot 14 senti; · SMS on loovutanud oma nõude kostja vastu hagejale. II
15.Kolleegiumi arvates keeldus ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebust menetlemast alusetult, sest maakohus võis olla ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud menetlusõiguse normi.
16.TsÜS § 86 lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (edaspidi määruses ka sundolukord), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Laenulepingu korral tuleb võrreldavate kohustustena käsitada eelkõige laenuna antava raha ja sellelt
makstava tasu (intressi) suhet. Seega on TsÜS § 86 lg 2 kohaldamise eelduseks esmalt laenusaaja sundolukord ja teiseks laenu ja sellelt makstava intressi vahekorra oluline ebaproportsionaalsus.
17.TsÜS § 86 lg 3 teise lause kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Pooled ei vaidle, et praegusel juhul see nii on. Riigikohus on varem leidnud, et lepinguvabaduse põhimõtet järgides on laenuandjal võimalik tõendada, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 8).
18.Kuigi maakohus möönis saadud laenu ja selle eest maksmisele kuuluva tasu ebaproportsionaalset vahekorda, leidis ta, et laenuleping ei ole vastuolus heade kommetega, kuna kostja kui laenuvõtja jaoks ei olnud soorituste (kohustuste) väärtuste vahe oluline. Seda põhjendas maakohus aga asjaoluga, et kostja sai aru sõlmitava laenulepingu tingimustest ja neid tingimusi oli talle korduvalt tutvustatud. Kolleegium maakohtu tõlgendusega TsÜS § 86 lg 3 teisele lausele ei nõustu. Laenuvõtja jaoks ei ole kohustuste väärtuse vahe oluline eelkõige juhul, kui tal oleks võimalik saada laenu ka soodsamatel tingimustel (st madalama intressiga), kuid ta kasutas suurema intressiga kiirlaenuteenust põhjusel, et kiirlaenu kättesaadavus oli talle kiirem või mugavam ning laenuintressi suurusel ei olnud laenuotsuse tegemisel määravat tähtsust. See tähendab aga sisuliselt, et laenuvõtja tegi tehingu olukorras, kus ta ei olnud sunnitud tehingut tegema, vaid tal oli kasutada ka mõistlikke alternatiive, st laenuvõtja ei olnud tegelikult sundolukorras TsÜS § 86 lg 2 mõttes. Sellele viitab Riigikohus ka oma lahendis eespool viidatud tsiviilasjas, kus on mh märgitud, et tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-49-11, p 9). Tähtis ei ole, kas sundolukord võis tekkida (nt töö kaotamise tõttu) hiljem (laenu tagastamise ajal).
19.Maakohtu põhjendused laenulepingu headele kommetele mittevastavuse kohta ei lükka kolleegiumi arvates tõenäoliselt ümber TsÜS § 86 lg 3 teise lause eeldust ega ka sama lõike esimese lause eeldust laenuandja teadlikkuse kohta laenuvõtja sundolukorrast. Asjaolu, kas laenuvõtja sai aru laenutingimustest ja nõustus nendega laenu saamise eeldusena, ei välista laenuintressi liigkasuvõtjalikkust, laenuvõtja sundolukorda ega ka laenuandja teadlikkuse eeldust sundolukorra kohta. Maakohtu poolne tõlgendus muudaks TsÜS § 86 lg 3 sisutühjaks.
20.Tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg 2 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahe tasakaalust väljas olekule olema üks tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest,
sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (sundolukord). Riigikohus on varem leidnud, et tühisusele tuginev pool peab nimetama ja tõendama vähemalt ühe sundolukorda iseloomustava asjaolu ning et mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 9). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
21.Maakohus on kostja sundolukorra puudumise kohta tuvastanud, et kostja oli teadlik kõikidest laenulepingu tingimustest, ta on kõrgharidusega, töötab ettevõttenõustajana ning tal on varasemast ajast kogemusi krediidilepingute sõlmimisel. Enamasti puudutab tuvastatu vaid ühte TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud sundolukorda iseloomustavat näitlikku tunnust – kogenematust. TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud sundolukorra oluline kriteerium on aga mh ka laenuvõtja majanduslik olukord laenuvõtmise hetkel. Majanduslik olukord aitab selgitada laenuvõtmise motiive. Ka on Riigikohus varem leidnud, et kogenematust välistavaks asjaoluks ei saa lugeda ainuüksi omandatud haridust või krediidi võtmise eesmärki (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 9). Kostja on menetluses väitnud, et raha laenas ta seetõttu, et tal ei olnud võimalik maksta kõiki tol ajal olemasolevaid kohustusi ning et tema ainus sissetulek oli 1850 krooni kuus (vt I kd, tl 181−182). Maakohus ei ole nende väidete kohta alusetult seisukohta võtnud. Maakohtu lahendist ei nähtu ka seda, et ta oleks analüüsinud hageja esitatud tõendeid – laenulepingu sõlmimisel kostja koostatud küsimustikku (I kd, tl 165−167). Ka lihtmenetluse asjas tehtud otsuses tuleb poolte väiteid ja vastuvõetud tõendeid analüüsida.
22.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) olemasolu ei välista krediidilepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lg 1 alusel. Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Kolleegiumi arvates on TsÜS § 86 lg-t 1 võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Kolleegiumi arvates võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Tarbimislaenude kuuekordne keskmine kulukuse määr on kaks korda suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teise lause eelduse järgne piirmäär (viimati, 2014. a jaanuaris oli tarbimislaenude keskmine kulukuse määr 36,13% aastas). Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 9).
23.Kolleegium märgib, et hageja laenulepingu täitmise nõude osalist rahuldamist ei välista iseenesest see, kui kohus leiab, et laenuleping on tühine. Lepingu järgi üleantu tagastamist saab laenuandja
nõuda ka siis ja seda põhimõtteliselt ka sama hagi raames alternatiivse õigusliku kvalifikatsiooni alusel (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 38−41). Kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel TsÜS § 86 lg 4 järgi õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi, makstes intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kolleegiumi arvates saab laenu tagastamise tähtaja pikendamist vaadelda põhimõtteliselt laenulepingu muutmisena ja selle eest makstavat tasu täiendava tasuna algsele tasule (intressile) laenu kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja kestel. Seega saab lähtuda sellest, et kostja peab tagastama tühise laenulepingu järgi saadu ja maksma VÕS § 94 lg 1 järgset intressi raha kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja eest. Kogu tema makstud tasu (sh lepingu pikendamise tasu) saab aga arvata selle võla katteks. Kuna seda tasu saab käsitada täiendava intressina laenu kasutamise (pikendatud) aja eest, saab seda arvesse võtta ka soorituste väärtuste vahe olulisuse üle otsustamisel (vt määruse pd 17−20). Samuti võib VÕS § 113 lg-s 6 sätestatu kohaselt olla keelatud selliselt tasult kui intressilt viivise arvestamine (vt selle kohta ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16913, p 34).
24.Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et hageja on maksekäsu kiirmenetluses nimetanud oma põhinõudena märksa suuremat summat (985 eurot) kui hagis (396 eurot 25 senti). See viitab mh võimalusele, et hageja on soovinud kallutada maakohut rikkuma (hageja põhjustatud eksimusest) TsMS § 481 lg-t 21, mille järgi maksekäsu kiirmenetlust ei kohaldata kõrvalnõuetele (eelkõige viivis, intress, lepingu tasu, lepingu pikendamise tasu, võlanõude menetlemisega seotud tasud, nt meeldetuletuskirjade eest jms) ulatuses, mis ületab põhinõuet. See võib aga tähendada kohtule tahtlikku valeandmete esitamist võla kohta ja seda vaatamata maksekäsu kiirmenetluses tehtud avaldusele, et hageja on teadlik valeandmete esitamisega kaasneda võivast kriminaalvastutusest. Selline tegu võib muude eelduse olemasolul olla käsitletav karistusseadustiku § 209 ja § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kelmuse katsena, kui varalist kasu on püütud saada tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel (nn kolmnurkkelmuse kohta vt Riigikohtu
14.aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10, p 15).
25.Alates 1. maist 2009 kehtiva TsÜS § 86 redaktsiooni kohaselt on selles võrreldes enne nimetatud kuupäeva kehtinud redaktsiooniga tehtud olulised täiendused. Uus regulatsioon käsitleb senisest täpsemalt eelkõige tarbijakrediidilepingu (sh nn kiirlaenulepingu) võimalikku tühisust heade kommetega vastuolu tõttu. Muudatusi kehtestanud eelnõu (365 SE) seletuskirjast järeldub, et seadusandja eesmärk oli muuta kehtivat õigust nii, et mh (kiir)laenulepingust tulenevad kohustused ei oleks ebamõistlikult tasakaalust väljas ja vastaksid ühiskonna õiglustundele. Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et tulenevalt kiirlaenusaajate tüüpilisest madalast õigusteadlikkusest ei pruugi suur osa TsÜS § 86 järgi kaitset saama pidavatest isikutest tegelikkuses kaitset saada. Seetõttu oleks TsÜS § 86 regulatsioonist tõhusam kehtestada selle asemel (või osaliselt kõrval) seaduses otsesõnu intressipiirang ja kontrollida kiirlaenuandjate tegevust administratiivselt.
Samuti tuleks astuda seadusandlikke samme, tagamaks kiirlaenusaajate seaduslike õiguste kaitse (eelkõige ebaseaduslike kõrvalnõuete sissenõudmise vastu) ka kohtumenetluses, eelkõige kui võlgnik ise menetluses ei osale (tagaseljaotsuste, eriti aga maksekäsu kiirmenetluse puhul). Lisaks tuleks takistada täitemenetluses laenuvõtjate õigusi rikkuvate kompromissidest täitedokumentide kohest sundtäitmist ja piirata selgelt vahekohtu pädevust tarbijakrediidinõuete lahendamiseks (nagu on TsMS § 718 lg-s 2 sätestatud eluruumi üürilepingu ja töölepingu alastes vaidlustes, mille kohta sõlmitud vahekohtu kokkulepe on tühine). III
26.Riigikohus vabastas kostja 23. septembri 2013. a määrusega kautsjoni tasumisest ja rahuldas taotluse saada riigi õigusabi hilisema hüvitamiskohustusega (TsMS § 190 lg 5).
27.Kolleegium leiab, et vandeadvokaat N. Agarjova taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu tuleb rahuldada. Kolleegium määrab tema tasuks taotletud 400 eurot riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 alusel. Tasu maksmise korraldab sama seaduse § 24 lg 1 alusel Eesti Advokatuur.
28.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.