Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull
Kohtuasi
Tõnis Urbase hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) ja kohtutäitur Kairi Laiõuna vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-29311
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tõnis Urbase kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Tõnis Urbas, esindaja vandeadvokaat Margus Viira Kostja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) Kostja kohtutäitur Kairi Laiõun
Asja läbivaatamise kuupäev
30. september 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 10. aprilli 2013. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-12-29311 muutmata, kuid muuta osaliselt ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta hageja kanda.
4.Arvata Tõnis Urbase kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tõnis Urbas (hageja) esitas 26. juulil 2012 Viru Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (kostja I) ja Rakvere kohtutäitur Kairi Laiõuna (kostja II, kohtutäitur) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 140/2002/1867. Hageja palus kostja I suhtes tunnistada sundtäitmine lubamatuks nõude aegumise tõttu ning kostja II suhtes lugeda aegunuks täiteasjas koostatud kohtutäituri tasu ja täitekulu otsused.
Hagiavalduse kohaselt algatas kohtutäitur 12. juunil 2002 kostja I avalduse alusel täitemenetluse hagejalt 1 544 220 krooni 30 sendi sissenõudmiseks. Täitemenetluse aluseks on Tallinna Linnakohtu
28.märtsi 2002 otsus kriminaalasjas nr 1/2-365/02, millega mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja 1 544 220 krooni 30 senti (98 693 eurot 67 senti). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) või võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Alates 5. aprillist 2011 kehtiva TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni järgi on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Kuna kostja I on esitanud nõude sundtäitmiseks, siis on TsÜS § 159 lg 1 kohaselt nõude aegumine katkenud ja alanud uuesti nõude täitmisele esitamise tõttu. Seega on nõude aegumise alguskuupäevaks täitemenetluse alustamise kuupäev ja nõue on aegunud, kui sundtäitmise algusest on möödunud 10 aastat. Seega on hageja vastu esitatud nõue aegunud, mistõttu tuleb lugeda aegunuks ka kohtutäituri tasu ja täitekulu nõuded. Koos hagiga esitatud hagi tagamise taotluses palus hageja hagi tagamiseks peatada täitemenetlus täiteasjas nr 140/2002/1867. Viru Maakohus rahuldas 30. juuli 2012. a kohtumäärusega hagi tagamise taotluse ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr 140/2002/1867 kuni tsiviilasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni.
2.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja I vastuse kohaselt aegub VÕSRS § 9 lg 4 alusel sissenõudja nõue võlgniku (hageja) vastu 1. märtsil 2021.
3.Kostja II palus jätta hagi rahuldamata, kuna täitedokumendist tulenevad nõuded ei ole aegunud. Samuti ei ole hagiavalduses täpsustatud, milliste kohtutäituri otsustest tulenevate nõuete osas taotletakse aegumise kohaldamist.
4.Viru Maakohus jättis 6. novembri 2012 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus tühistas ka hagi tagamise abinõu. Otsuse põhjendustes leidis kohus, et kostja I (sissenõudja) nõue ei ole aegunud. 28. märtsi 2002 otsuse alusel esitas kostja I kohtutäiturile täitemenetluse alustamise avalduse 13. juunil 2002. Enne
1.juulit 2002 kehtinud TsÜS § 123 lg 1 järgi oli kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat kohtuotsuse jõustumisest. See, et täitemenetlus algatati 13. juunil 2002, ei tähenda, et aegumisele tuleb kohaldada otsuse jõustumise või täitemenetluse algatamise ajal kehtinud TsÜS-is sätestatud aegumistähtaega. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse TsÜS-is ning VÕS-is aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. TsÜS § 157 lg 1 kuni 4. aprillini 2011 kehtinud redaktsiooni järgi on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Selle sätte järgi on kohtulahenditest tulenevate lahendite aegumistähtaeg 30 aastat alates lahendi jõustumisest. VÕSRS § 9 lg 4 sätestab,
et TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 2011. aasta 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS § 157 lg-t 1. Kuna hageja kohta kriminaalasjas 1/2-365/02 tehtud 28. märtsi 2002 kohtuotsuse aegumistähtaeg oli kuni 4. aprillini 2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni alusel 30 aastat, mis ei lõpe TsÜS § 157 lg 1 alates 5. aprillil 2011 kehtivas redaktsioonis sätestatud tähtajast varem, siis kohaldatakse nõude aegumisele 10-aastast aegumistähtaega alates 1. märtsist 2011. TsÜS § 157 lg 1 muutmisel oli seadusandja tahteks minna üle lühemale aegumistähtajale 10-aastase üleminekuperioodi kehtestamisega. Eeltooduga on tuvastatud, et puudub seadusest tulenev alus täitemenetluse lõpetamiseks nõude aegumise tõttu. Sellepärast ei ole ka alust hagi rahuldada. Hageja nõudeks on ka kohtutäituri tasu ja täitemenetluse kulude väljamõistmise otsuste aegunuks tunnistamine. Hageja ei ole nimetanud, milliste kuupäevadega kostja II otsused on aegunud, ega ole kohtutäituri otsuseid hagiavaldusele lisanud. Kostja II vastuse kohaselt ei ole täitekulu väljamõistmise otsust tehtudki. Hageja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Seega on tõendamata kohtutäituri tasu ja täitemenetluse kulude kohta otsuste tegemine. TMS § 218 lg 1 alusel kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma enne otseselt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata ei saa. Hageja ei ole väidetavate otsuste peale kohtutäiturile kaebust esitanud, mistõttu on olemas TsMS § 423 lg 1 p-s 1 sätestatud alus selles osas hagi läbi vaatamata jätmiseks, sest hageja ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast ja selle korra rakendamise võimalust ei ole minetatud. Eeltoodust tulenevalt tuleks hageja nõue kohtutäituri otsuste aegunuks tunnistamise osas jätta läbi vaatamata. Kuna hageja on tuginenud kohtutäituri otsuste aegumisele, siis asjas tehtava otsuse kõrgema astme kohtus formaalsetel alustel tühistamise vältimiseks lahendab kohus hagi ka selles osas sisuliselt. Hagi tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et sissenõudja nõuded hageja vastu ei ole aegunud. Seetõttu ei saanud aeguda ka kohtutäituri tasu ja täitekulu sissenõudmise otsustest tekkinud nõuded hageja vastu.
5.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.
6.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 10. aprilli 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse järgi on õige maakohtu seisukoht, et nõue hageja vastu ei ole aegunud. Seetõttu puuduvad ka alused sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
5.aprillini 2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohaselt oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg
30 aastat. Kehtiva TsÜS § 157 lg 1 (jõustunud 5. aprillil 2011) kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt algab lg-s 1 nimetatud aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Asja materjalide kohaselt algatati täitemenetlus hiljemalt 13. juunil 2002. VÕSRS § 9 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. aasta 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Teise lause kohaselt, kui enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS § 157 lg-t 1. Praegusel juhul on tegemist VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud juhtumiga. Kostja I nõue hageja vastu oleks aegumise katkemist arvestades tollase TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni järgi aegunud hiljemalt 13. juunil 2032. Seega on tegemist enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõudega ning VÕSRS § 9 lg 4 esimese lause järgi on nõude aegumistähtaeg 10 aastat alates 1. märtsist 2011. Seega aegub nõue hageja vastu 1. märtsil 2021. Hageja viited Riigikohtu lahendile nr III-4/A-5/94 on asjakohatud. Ringkonnakohus selgitab, et VÕSRS § 9 lg 4 teine lause loob erandi puhuks, kui eelmise redaktsiooniga sätestatud 30-aastane aegumistähtaeg lõppeks enne 1. märtsi 2021. Sellisel juhul tuleks kohaldada vana aegumistähtaega, st et uus regulatsioon küll lühendab aegumisperioodi, kuid ei pikenda seda. Seadusandja tahe oli lühendada jõustunud kohtulahendist tulenevate nõuete aegumisperioodi, kuid lühemale aegumistähtajale üleminek ilma nn üleminekuperioodita jätaks kaitseta võlausaldaja huvid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada ja hagi rahuldada. TsÜS § 157 lg-t 1 muutva seaduse seletuskirjas puuduvad viited ringkonnakohtu lahendis märgitud võlausaldaja huvidele. Seletuskirja kohaselt on 30-aastane aegumisperiood võlgniku suhtes ebaproportsionaalselt pikk. VÕSRS § 9 lg 4 teine lause kui ebaselge ja vastuoluline tuleks jätta kohaldamata. Ebaselge on, millisele redaktsioonile see lause viitab, enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS-i järgi oli aegumistähtaeg 10 aastat.
9.Kostja I leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kostja II ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 692 lg 2 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
11.Praeguses tsiviilasjas tuleb lahendada õiguslik küsimus, kuidas tõlgendada VÕSRS § 9 lg-t 4,
arvestades, et TsÜS § 157 lg 1 alates 5. aprillist 2011 kehtivas redaktsioonis sätestati täitedokumendist, eelkõige kohtulahendist tuleneva nõude uueks aegumistähtajaks 10 aastat varasema 30 aasta asemel. Kohtud on leidnud, et seadusandja tahe oli kehtestada pikema aegumistähtaja asemel oluliselt lühema tähtaja kasutuselevõtul nn üleminekuperiood, mis arvestaks võlausaldaja huvidega. Hageja väidab, et VÕSRS § 9 lg 4 esimene lause kehtestab TsÜS § 157 lg 1 uuele redaktsioonile tagasiulatuva toime.
12.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse järeldusega, mille kohaselt lühemale aegumistähtajale üleminek ilma nn üleminekuperioodita jätaks kaitseta võlausaldaja huvid. TsÜS § 157 lg 1 enne 5. aprilli 2011 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli mh jõustunud kohtulahendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Alates 5. aprillist 2011 kehtiva TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni kohaselt on see tähtaeg 10 aastat. Pikemalt aegumistähtajalt lühemale ülemineku rakendamist on reguleeritud VÕSRS § 9 lg-s 4. Selle lõike esimese lause kohaselt kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. a 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Sellisena reguleerib nimetatud lause uue, lühema aegumistähtaja kehtimist tagasiulatuva toimega. Nii lõpeks selle lause kohaselt nt 2002. a septembris 30 aasta pikkusena kulgema hakanud tähtaeg 2012. a septembris. Seega ei ole õige ringkonnakohtu järeldus, et praegusel juhul on tegemist (ainult) VÕSRS § 9 lg 4 esimese lause juhtumiga (mil nn üleminekuperioodi 10-aastane tähtaeg hakkaks kulgema 1. märtsist 2011, lõppedes 1. märtsil 2021). Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendust muuta. Küll saab sellise järelduse 10-aastase nn üleminekuperioodi kohta kolleegiumi arvates teha VÕSRS § 9 lg 4 esimest ja teist lauset koos tõlgendades. VÕSRS § 9 lg 4 teise lause kohaselt, kui enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta
1.märtsi kehtinud TsÜS § 157 lg-t 1. Teises lauses on seega üritatud reguleerida juhtumit, mil varem kehtinud 30-aastane aegumistähtaeg lõpeks lühemale tähtajale ülemineku tõttu võlausaldaja jaoks liiga vara. Teise lausega on püütud uut aegumistähtaega osal juhtudel pikendada. Kolleegium märgib, et teises lauses sätestatud juhtum ei ole võimalik, sest kõige varem sai 30-aastane aegumistähtaeg kulgema hakata 1. juulist 2002, mil see tähtaeg TsÜS § 157 lg-s 1 sellise pikkusega kehtestati (varem 10 aastat). Kõige varem 2002 juulis kulgema hakanud 30-aastane tähtaeg ei saaks aga kuidagi olla möödunud varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses reguleeritud tagasiulatuva toimega aegumistähtaeg, mille pikkus on maksimaalselt 10 aastat ja mis sai samuti kõige varem kulgema hakata 1. juulil 2002. Samuti ei saa kõige varem juulis 2002 alanud 30-aastane tähtaeg lõppeda enne
1.märtsi 2021, nagu märkis ringkonnakohus. Seega tuleb muuta ka ringkonnakohtu selgitust VÕSRS § 9 lg 4 teise lause kohta.
13.Siiski on VÕSRS § 9 lg 4 teise lause alusel selgelt arusaadav seadusandja soov aegumistähtaja olulist lühenemist võlausaldaja huvides osaliselt tasakaalustada üleminekuperioodi kehtestamisega. Seetõttu leiab kolleegium olevat võimaliku VÕSRS § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes järeldada, et enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011 kulgema
10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi.
14.Viru Maakohus on 30. juuli 2012. a määrusega peatanud täitemenetluse täiteasjas nr 140/2002/1867 kuni praeguses tsiviilasjas lahendi jõustumiseni. Riigikohus ei saada asja tagasi alama astme kohtutele. Seega langeb praeguse otsuse jõustumisel ära täitemenetluse peatamise toime.
15.Menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
16.Kuna kolleegium jätab hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.