Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-137-09 Tartu, 17. detsember 2009. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Magda-Irene Laanepõllu hagi Osaühingu Hausting vastu 4 500 000 krooni suuruse võlgnevuse puudumise tuvastamiseks ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 207-29852 Osaühingu Hausting kassatsioonkaebus 4 500 000 krooni Hageja Magda-Irene Laanepõld (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Raul Talts Kostja Osaühing Hausting (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Vadim Filimonov 23. november 2009. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-29852 ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Rahuldada kassatsioonkaebus.
3.Tagastada Osaühingule Hausting kassatsioonkaebuselt 2. augustil 2009. a tasutud kautsjon 40 000 (nelikümmend tuhat) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Magda-Irene Laanepõld (hageja, võlgnik) esitas 13. augustil 2007. a Harju Maakohtule hagi Osaühingu Hausting (kostja) vastu, milles palus tunnistada tema vastu algatatud sundtäitmine lubamatuks. Hageja täiendas 1. septembril 2008. a hagi, paludes lisaks tuvastada, et hageja ei võlgne kostjale 4 500 000 krooni. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid pooled 3. detsembril 2004. a lepingu pealkirjaga "Kinnistu võlaõiguslik müügileping, avaldus eelmärke kinnistamiseks, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping" (edaspidi leping). Lepingu p 2.1 järgi müüb hageja kostjale kinnistu Tallinnas J. Poska 10 (edaspidi kinnistu) hinnaga 15 000 000 krooni, millest 3 000 000 krooni on hagejale tasutud enne lepingu sõlmimist. Lepingu p 4 järgi seab hageja kostja kasuks 7 000 000 krooni suuruse hüpoteegi ning hüpoteegiga tagatakse kõik kostja nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad lepingust ja selle võimalikest lisadest.
14.juunil 2007. a taganes kostja lepingust ning nõudis hagejalt 7 500 000 krooni tasumist ja tekitatud kahju hüvitamist. Kuna hageja nõuet ei täitnud, esitas kostja 9. juulil 2007. a kohtutäitur Risto Sepale täitmisavalduse hagejalt 7 500 000 krooni saamiseks, paludes pöörata sissenõue hageja kinnistule. Kohtutäitur jättis oma otsusega hageja kaebuse kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata. Asjas tehtud kohtumääruse alusel on hageja vastu algatatud täitemenetlus peatatud.
Hageja leiab, et kostjal ei ole tema vastu 7 500 000 krooni suurust nõuet. Lepingu p-s 2.1 leppisid pooled kokku, et 3 000 000 krooni tasuti hagejale enne lepingu sõlmimist, tegelikult ei ole seda aga tehtud. Selline tingimus sätestati lepingus kostja nõudel. Lepingus näidati ostuhind suuremana, kui see faktiliselt on, sest kostja soovis vältida sundüürnike ostueesõiguse teostamist. Tegelikult tasus kostja hagejale lepingu p-de 2.2 ja 2.3 kohaselt 3 000 000 krooni. Hüpoteek on seatud 3 000 000 krooni tasumise tagamiseks. Hoolimata kostja kasuks seatud hüpoteegi suurusest, ei saa seega pöörata täitemenetluses sissenõuet 7 500 000 kroonile. Kostja selline nõue on ka arusaamatu, sest kui eeldada, et lepingu p-des 2.2 ja 2.3 lepiti kokku 3 000 000 krooni nõudes ning lepingu p-s 2.1 märgitud 3 000 000 krooni on fiktiivne nõue, siis oleks võlgnevus kokku 6 000 000 krooni, mitte 7 500 000 krooni.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Tema vastuväidete kohaselt ei saa täitemenetluse seadustiku järgi võlgnik vaidlustada kogu sundtäitmist, kui ta leiab, et sundtäitmine on lubamatu vaid osaliselt. Lepingu p 2.1 sisaldab võlaõigusseaduse kohaselt täitmise kviitungit, mis tõendab, et hageja võttis kostja müügihinna tasumise kohustuse täitmise vastu 3 000 000 krooni ulatuses. Täitmise kviitungi andis hageja nimel Toomas Laanepõld. Kostja taganes lepingust selle p 5.2.1 alusel, sest hageja süül ei sõlmitud lepingus sätestatud tähtajaks asjaõiguslepingut. Lepingu p 5.5 sätestab, et lepingust taganemisel sellel alusel on müüja (hageja) kohustatud ostjale (kostjale) tagastama kõik parendamiseks tasutud summad ning leppetrahvi 10% ostuhinnast. Hagejal on kohustus tagastada 7 500 000 krooni, s.o 6 000 000 krooni ja lepingu p-st 5.5 tulenev leppetrahv 1 500 000 krooni (10% lepingu eseme ostuhinnast).
3.Harju Maakohus rahuldas 22. detsembri 2008. a otsusega hagi osaliselt ning tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 027/2007/984 lubamatuks 3 000 000 krooni ulatuses ja lubatavaks 4 500 000 krooni ulatuses. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib võlgnik tulenevalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-st 1 esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Sellise hagi esitamine tagab võlgnikule õiguskaitse õigustamatu täitemenetluse vastu. Pooled ei vaidle lepingu p-dest 2.2 ja 2.3 tuleneva 3 000 000 krooni suuruse nõude üle. Nendes lepingupunktides sätestatud kokkulepete alusel on kostja tasunud hagejale 6. ja 24. detsembril 2004 kokku 3 000 000 krooni. Asjas vaieldakse lepingu p-l 2.1 põhineva nõude ning leppetrahvi üle. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja taganes lepingust. Lepingu p 2.1 järgi on müügihinnaks 15 000 000 krooni, millest 3 000 000 krooni on hagejale tasutud enne lepingu sõlmimist. Selles lepingupunktis märgitud asjaolu, et kostja on hagejale tasunud 3 000 000 krooni, ei ole tõendatud. Nimetatud lepingusäte ei ole piisav, et lugeda 3 000 000 krooni hagejale kätteantuks. Kuna hageja ei ole raha saamist omaks võtnud, on kostja kohustuseks esitada raha üleandmist kinnitavad tõendid (raha ülekandmise kohta hageja arvelduskontole vms) või raamatupidamisdokumendid, kuivõrd kostja on äriühing. Kostja ei soovinud aega lisatõendite esitamiseks. Seega ei tekkinud pooltel lepingu p-s 2.1 märgitud 3 000 000 krooni suurust võlasuhet. Maakohus luges tõendatuks, et hageja rikkus lepingu p 3.1, mille järgi ta kohustus sõlmima
asjaõiguslepingu lepingu eseme omandi üleandmiseks hagejalt kostjale viie kuu jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Hageja või tema esindaja ei tulnud notari juurde lepingut sõlmima ei 2. ega ka
18.mail 2007. Hageja ei ole esile toonud vabandatavaid põhjuseid, miks asjaõigusleping jäi sõlmimata. Kostja taganes võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 1 järgi lepingust selle p 5.2.1 alusel. Hagejalt väljamõistetav leppetrahv tuleb kindlaks määrata lepingus märgitud ostuhinna (15 000 000 krooni) järgi, seega ei saa mõjutada leppetrahvi suurust see, kas lepingut enne selle sõlmimist 3 000 000 krooni osas täideti või mitte. Tuvastatud ei ole asjaolusid, mis annaks alust leppetrahvi vähendada. Seega tuleb tunnistada sundtäitmine lubatavaks 4 500 000 krooni suuruses summas (3 000 000 krooni ja leppetrahv 1 500 000 krooni).
4.Pooled esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osaliselt ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi rahuldada. Juhul kui ringkonnakohus hagi ei rahulda, palus hageja tühistada maakohtu otsuse osaliselt ning vähendada hageja tasutavat leppetrahvi. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. mai 2009. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ning tuvastas, et hageja ei võlgne ka 1 500 000 krooni suurust leppetrahvi. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja ei võlgne kostjale 4 500 000 krooni, ning tunnistas hageja vastu algatatud sundtäitmise kohtutäitur Risto Sepa menetluses olevas täiteasjas nr 027/2007/984 lubamatuks. Ringkonnakohus leidis, et kuna praeguses asjas on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud leping, mida ükski sõltumatu organ ei ole enne selle kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud, tuleb TMS § 221 lg-t 1 tõlgendada laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Selliselt on võlgniku huvid paremini kaitstud. Seega tuleb asjas lähtuda sellest, et hageja esitas hagis kaks taotlust - tuvastusliku taotluse ja sundtäitmine lubamatuks tunnistamise taotluse. Maakohus jagas asjas õigesti tõendamiskoormuse. Lepingu p-s 2.1 sisalduvat kinnitust raha saamise kohta võib käsitada täitmise kviitungina VÕS § 95 tähenduses, millega võlgnik saab tõendada oma kohustuse täitmist ja mis muudab tavaliselt tõendamiskohustust võlasuhtes. Kui on antud täitmise kviitung, eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Samas on võlausaldaja võimalused tõendada, et kohustust ei täidetud, väga piiratud. Maakohus leidis õigesti, et hageja väited ja esitatud tõendid seavad kahtluse alla lepingu p-s 2.1 sisalduva kokkuleppe ja hageja kui müüja kinnituse raha vastuvõtmise kohta ning kostjal tuleb seetõttu esitada lisatõendeid. Hageja esitas pangakonto väljavõtte, millest nähtuvalt ei ole lepingu p-s 2.1 nimetatud summat tema arvelduskontole laekunud, samas kajastab hageja pangakonto lepingu p-de 2.2.4 ja 2.3 järgi ettenähtud summade laekumist. Kostja tugines lepingu p-s 2.1 märgitule, mida hageja pidas näilikuks, esitades tõendid, et tema valduses seda summat ei ole. Sellises olukorras pidanuks kostja raha üleandmist tõendama, eelkõige selgitama, kuidas anti 3 000 000 krooni hagejale üle. Kostja ei pidanud seda vajalikuks, väites vaid,
et see summa anti üle sularahas. Kuna negatiivse asjaolu tõendamine on oluliselt piiratum kui positiivse asjaolu tõendamine, ei olnud kostjal takistust teha oma väide 3 000 000 krooni üleandmise kohta usutavaks. Kostja ei selgitanud ega tõendanud, mil viisil sai 3 000 000 krooni sularaha tema kui juriidilise isiku valdusesse (kassasse). Samuti pole kostja selgitanud ega tõendanud, miks ta pidas vajalikuks hoiustada 2 000 000 krooni enne lepingu sõlmimist notari kontol, 3 000 000 krooni andis ta aga väidetavalt hagejale üle sularahas ilma igasuguse dokumenteerimiseta. Kostja märkis küll menetluses, et ta võib vajadusel esitada tõendid lepingu p-s 2.1 märgitud kohustuse täitmise kohta, kuid ta ei ole seda teinud. Maakohus järeldas õigesti, et lepingu p-s 2.1 sisalduv kinnitus ei vasta tõele. Samas jättis maakohus tähelepanuta hageja väite, et lepingu p-s 2.1 märgitud hind (15 000 000 krooni) ei vastanud samuti tegelikkusele ja oli näilik. Kuivõrd hageja tugines hinna kui lepingu olulise tingimuse näilikkusele, tuli kohtul hinnata tervikuna tehingu kehtivust. Kohus võis tuvastada tehingu tühisuse ka omal algatusel ilma hageja nõudeta, sest kohus ei saa lahendada asja täitedokumendiks oleva lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta. Kuna hinnakokkulepe on müügilepingu oluliseks tingimuseks, siis muudab tegelikkusele mittevastava hinna näitamine lepingu näilikuks. Näilik tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 2 järgi tühine. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule TsÜS § 89 lg 3 järgi selle tehingu kohta sätestatut. Kuna poolte tahe oli suunatud kinnistu müümisele hinnaga 12 000 000 krooni, siis oli see tehinguks, mida varjati. Vorminõude järgimata jätmise tõttu on see tehing aga TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine, sest kinnisasja müügileping tuleb asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi sõlmida notariaalses vormis. Seega on poolte sõlmitud müügileping tühine näilikkuse tõttu. Müügihinna tühisuse puhul ei ole võimalik pidada tehingut ülejäänud osas kehtivaks (kohaldada TsÜS § 85). Tehing, mida varjati, on aga tühine seaduses nõutud vormi puudumise tõttu. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ning seda ei pea pooled täitma. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (TsÜS § 84 lg 1). Hageja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäetud osas. Kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Tühise tehingu alusel ei ole hagejal kohustust tasuda kostjale 1 500 000 krooni suurust leppetrahvi, seega tuleb tuvastada, et hageja ei võlgne kostjale 4 500 000 krooni. Hageja vastu algatatud täitemenetlus tuleb tunnistada lubamatuks, sest tühise tehingu alusel ei saa sundtäitmise toiminguid teha.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Juhul kui Riigikohus ei saa ise uut otsust teha, palub kostja saata asja tühistatud osas läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jagas ebaõigesti tõendamiskoormuse. Asjas on antud täitmise kviitung, mille puhul üldjuhul eeldatakse, et võlgnik on kohustuse täitnud ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Kuivõrd
hageja andis kostjale 3 000 000 krooni üleandmise kohta täitmise kviitungi, tuli eeldada, et kostja on müügihinna tasumise kohustuse täitnud, ning kohus ei saanud nõuda, et kostja oma väiteid veel millegagi tõendaks. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta raha ei saanud. Kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, mis välistaksid täitmise kviitungist tuleneva eelduse, et kostja on hagejale oma kohustuse täitnud. Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, kui kohaldas üllatuslikult TsÜS § 89 lg-t 1. Vaidlusaluse lepingu näilikkuse aluseks olevaid asjaolusid maakohtus ei tuvastatud ning pooled ei tuginenud lepingu näilikkusele apellatsioonkaebustes. Kohus ei saa tuvastada tehingu tühisust näilikkuse tõttu omal algatusel. Ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 89 lg-t 1. Selle sätte kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid ei ole asjas tuvastatud. Poolte lepingut ei saa lugeda näilikuks ainuüksi seetõttu, et selle ps 2.1 sisalduv täitmise kviitung ei vasta tõele. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal. Ringkonnakohus jättis kohaldamata TsÜS § 85, mille järgi ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Ringkonnakohus jättis tuvastamata selle sätte kohaldamiseks vajalikud asjaolud. Ringkonnakohtu otsus ei ole kooskõlas kohtuotsuse seaduslikkuse põhimõttega, sest otsuse resolutsioon ei ole arusaadav ega täidetav muu otsuse tekstita. Ringkonnakohus tuvastas otsuse resolutsioonis, et hageja ei võlgne kostjale 4 500 000 krooni, jättes pooltevahelise õigussuhte selgelt piiritlemata. Ringkonnakohus tunnistas otsuse resolutsioonis sundtäitmise lubamatuks, märkimata seejuures, millise täitedokumendi alusel sundtäitmine lubamatuks tunnistatakse. Kostja esitas ka oma seisukohad juhuks, kui Riigikohus loeb poolte sõlmitud lepingu kehtivaks. Tema arvates tuvastas maakohus õigesti, et hageja rikkus lepingut ning tal tuleb tasuda 1 500 000 krooni leppetrahvi, mille vähendamiseks ei ole alust. Hageja väited selle kohta, et asjaõigusleping jäi sõlmimata seetõttu, et pooled pidasid läbirääkimisi lepingutingimuste muutmise üle ning hagejale ei edastatud tähtaegselt kutset notari juurde, on valed.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja võlgneb kostjale poolte sõlmitud lepingu järgi 4 500 000 krooni ja kas selle summa ulatuses on sundtäitmine lubatav. Hageja leiab, et ta ei võlgne kostjale 3 000 000 krooni, kuigi lepingu p 2.1 kohaselt oli lepingueseme hinnaks 15 000 000 krooni, millest 3 000 000 krooni on hagejale tasutud enne lepingu sõlmimist, ei ole hageja sellist summat kostjalt saanud. Hageja arvates ei ole kostjal õigust nõuda ka lepingu p-st 5.5 tulenevat 1 500 000 krooni suurust leppetrahvi. Lisaks asus hageja kohtumenetluses seisukohale, et nimetatud
lepingu p-s 2.1 sätestatud hinnakokkulepe on näilik ja tühine.
10.Hagi lahendamisel analüüsisid kohtud poolte väidete ja vastuväidete alusel esmalt lepingu p 2.1. Viidatud lepingupunkti kohaselt müüb hageja kostjale lepingu eseme 15 000 000 krooni eest, millest 3 000 000 krooni on hagejale tasutud enne lepingu sõlmimist. Ringkonnakohus leidis, et see lepingupunkt sisaldab poolte hinnakokkuleppe kõrval ka hageja kui müüja kinnitust 3 000 000 krooni vastuvõtmise kohta, mis on käsitatav VÕS § 95 järgi täitmise kviitungina. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud rikkusid lepingu p-s 2.1 sisalduva hageja kinnituse hindamisel tõendamisreegleid. Ringkonnakohus märkis õigesti, et kui on antud täitmise kviitung, eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale (vt selle kohta Riigikohtu 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 15). Võlausaldajal on võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata. Vaidlustatud otsuse põhjendustel on ringkonnakohus nõustunud maakohtu seisukohaga, et tõendite ja poolte väidete analüüsist tulenevalt ei vasta lepingu p-s 2.1 sätestatud hageja kinnitus tegelikkusele. Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 5 ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid.
11.Tuvastades, et lepingu p-s 2.1 märgitud hageja kinnitus raha saamise kohta ei vasta tõele, juhtis ringkonnakohus maakohtu tähelepanu ühtlasi sellele, et nimetatud lepingupunktis märgitud lepingu hind (hinnakokkulepe) ei vasta samuti tegelikkusele ja on seetõttu näilik. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et selliselt võib möönda, et ringkonnakohus luges lepingu p-s 2.1 märgitud kokkuleppe tühiseks seetõttu, et samas lepingupunktis sisalduv täitmise kviitung ei vastanud tõele. Ainuüksi selline järeldus ei saa olla aluseks TsÜS § 89 kohaldamisele. Täitmise kviitungi tegelikkusele mittevastavusest ei piisa järelduse tegemiseks hinnakokkuleppe kohta. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (vt Riigikohtu 4. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-08, p 8). Asjas ei selgu, millistele tõenditele tuginedes on ringkonnakohus leidnud, et poolte tahteks oli lepinguga, mille hinnaks on märgitud 15 000 000 krooni varjata tegelikult teha soovitavat tehingut hinnaga 12 000 000 krooni. Hageja on kohtumenetluses küll väitnud, et lepingu p-s 2.1 märgiti kõrgem hind selleks, et vältida sundüürnike ostueesõigust, kuid kostja pole seda omaks võtnud (II kd, lk 6). Nõustuda võib kassatsioonkaebuse väitega, et eeltoodud poolte väiteid ja vastuväiteid ei ole ringkonnakohus analüüsinud. Kolleegium märgib lisaks, et tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal (vt Riigikohtu 4. märtsi 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-02, p 22).
12.Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus kohaldas TsÜS § 89 üllatuslikult, selgitab kolleegium järgmist. Maakohtu menetluses tugines hageja mh väitele, et lepingu p-s 2.1 sätestatud hinnakokkulepe on
näilik ja ei saanud seetõttu tuua kaasa õiguslikke tagajärgi (I kd, lk 364). Toimikust nähtuvalt leidis kostja, et hageja ei ole oma väidet tõendanud (I kd, lk 390; II kd, lk 6, 58). Leides, et viidatud lepingupunktis sisalduv hinnakokkulepe on näilik ja tühine, tuvastas ringkonnakohus kogu lepingu tühisuse. Nii märkis ringkonnakohus, et müügihinna tühisuse puhul ei ole võimalik pidada lepingut ka ülejäänud osas kehtivaks ja kohaldada TsÜS § 85. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohtu hinnang terve lepingu tühisuse kohta, oli pooltele üllatuslik. Seda eriti olukorras, kus näilikkuse aluseks olevaid asjaolusid ei olnud kohtumenetluses tuvastatud. Selliselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-tes 3 ja 4, samuti TsMS § 351 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustusi. Kolleegium jääb Riigikohtu 14. novembril 2002. a tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02 tehtud otsuse p-s 17 väljendatud seisukoha juurde, et kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab menetlusosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda menetlusosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid. Samas on ekslik kassatsioonkaebuse väide, et kohus ei saa tehingu tühisust tuvastada sellekohase nõudeta omal algatusel. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava nõudeta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista. Selline järeldus on kooskõlas Riigikohtu
25.veebruaril 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08 tehtud otsuse p-s 19 märgituga.
13.Kassatsioonkaebuses väidab kostja, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei ole arusaadav ega täidetav muu otsuse tekstita. Otsuse resolutsiooni kohaselt märgib ringkonnakohus, et otsuse resolutsioon tervikuna tuleb sõnastada järgmiselt: "Rahuldada Magda-Irene Laanepõllu hagi OÜ Hausting vastu. Tuvastada, et Magda-Irene Laanepõllul puudub võlgnevus 4 500 000 krooni ulatuses OÜ Hausting ees ning tunnistada lubamatuks Magda-Irene Laanepõllu suhtes läbiviidav sundtäitmine Harju tööpiirkonna kohtutäitur Risto Sepa menetluses olevas täiteasjas nr 027/2007/984. Hageja apellatsioonkaebus rahuldada, kostja kaebus jätta rahuldamata. Kahes kohtuastmes kantud kohtukulud jätta kostja kanda." TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Viidatud sätet on selgitanud Riigikohus 10. oktoobril 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07 tehtud otsuse p-s 14, märkides, et hagiavalduse resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded, st hagiavalduse resolutsioonis peab olema selgelt väljendatud hagi ese. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Nii palus hageja hagiavalduse kohaselt tunnustada, et ta ei võlgne kostjale poolte sõlmitud lepingu kohaselt 4 500 000 krooni. Kostja leiab kassatsioonkaebuses põhjendatult, et tuvastushagi rahuldamine eeldab viidatud sätte kohaselt õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamist ning otsustades otsuse resolutsioonis tuvastushagi rahuldamise üle, tuleb kohtul seda õigussuhet ka piisavalt kirjeldada. Seega pidanuks TsMS § 442 lg 5 kohaselt ringkonnakohus märkima otsuse resolutsioonis ka andmed võlasuhte kohta, millel
hageja nõue (võla puudumise tuvastamine) põhineb. Samas ei nõustu kolleegium kassatsioonkaebuse etteheitega, et ringkonnakohus rikkus viidatud sätet ka seetõttu, et ei märkinud kohtuotsuse resolutsioonis täitedokumenti, mille alusel sundtäitmise toiminguid tehti. Asjas nähtub, et täiteasjas nr 027/2007/984 on kostja esitanud hageja vastu täitemenetluse algatamiseks ühe täitedokumendi (vaidlusalune leping) (I kd, lk 34). Seega on vaidlustatud otsuse resolutsioonis märgitu (kohtutäituri nimi ja täiteasja number) piisav, et tagada kohtuotsuse resolutsiooni täidetavus ka muu otsuse tekstita.
14.Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et vaidlusalune leping on näilik ja tühine, tuleb hageja vastu algatatud täitemenetlus tunnistada lubamatuks, sest tühise tehingu alusel ei saa nõuet sundtäita. TMS § 48 p 4 järgi lõpetatakse täitemenetlus mh kohtulahendi esitamisel, millega tunnistatakse sundtäitmine lubamatuks. TsÜS § 84 lg 1 teise lause kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui vaidlusalune leping ei ole tühine, siis on sundtäitmine lubamatu täitmise kviitungist tuleneva 3 000 000 krooni nõudes.
15.Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
16.Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.