Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke
Kohtuasi
OK Incure OÜ hagi Mirjam Mandli vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14. märtsi 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OK Incure OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): OK Incure OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Dmitri Santašev Vastustaja (kostja): Mirjam Mandli (isikukood
XXXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda OK Incure OÜ Tartu Maakohtu 14. märtsi 2023. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja lugeda apellatsioonkaebus koos lisadega OK Incure OÜ-le tagastatuks.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud OK Incure OÜ kanda. Apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
1(8)
Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
1.OK Incure OÜ (hageja) esitas 22. detsembril 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Mirjam Mandlilt (kostja) 2640 euro 46 sendi väljamõistmiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ning nõue anti üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja palus 31. jaanuari 2022. a hagis mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 2059 eurot 10 senti, intressi 156 eurot 25 senti, viivise 368 eurot 17 senti ja sissenõudmiskulud 50 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 16. aprillil 2018 laenuandja BB Finance OÜ-ga laenulepingu nr XXXXXXXXXX, millega kostja sai laenu 500 eurot. Seejärel sõlmis kostja korduvalt laenuandjaga lisalaenulepingud. Hageja selgituste kohaselt on lisalaen Raha24 laenutoode, mida saab vajaduse tekkimisel personaalse krediidilimiidi ulatuses omale taotleda juba kehtivale laenulepingule lisaks. Lisalaenu taotlemisel arvestatakse juba kehtiva laenu põhiosa ja intressid kasutatud aja eest uude laenulepingusse. Laen tuli tagastada maksegraafiku alusel. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja laenu katteks 131 eurot 9 senti. Intressimäär oli 17,70% aastas, viivisemäär täitmisega viivitamisel 0,12% päevas. Kostja sai taotletud raha kätte, kuid tagastamiskohustust täitnud ei ole. Laenuandja andis 16. augustil 2021 kostjale täiendava tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks. Kuivõrd see ei andnud tulemust, ütles laenuandja 31. augustil 2021 lepingu üles. Laenuandja loovutas nõude hagejale. Kokku sai kostja laenu 1897 eurot. Viimase laenu refinantseerimisel on laenusumma 2290 eurot 19 senti, mis koosneb põhisummast, eelmistest lepingutest tasumata intressist, lepingutasust ja muust tasust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 4031 sätestatud nõuded on laenuandja poolt täidetud, laenuandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja jättis esialgu mitu kostja laenutaotluse rahuldamata. 16. aprilli 2018. a laenutaotluses märkis kostja oma igakuisteks väljaminekuteks 100 eurot ja sissetulekuks 900 eurot. Laenuandja kontrollis kostja maksehäire olemasolu kodulehel www.taust.ee, kust nähtub, et kostjal ei olnud tol hetkel kehtivat maksehäiret. Laenuandja, kasutades kättesaadavaid allikaid (www.taust.ee, Ametlikud Teadaanded jne) kontrollis pidevalt, kas kostjal on võlgnevused, maksehäired või algatatud pankroti- ja täitemenetlused. Laenuandja saab kostja EVK maksete (pensioniregistripäring) andmete alusel teha tulude ja kulude analüüsi. Asjaolu, et laenuandja hindas kostja krediidivõimelisust õigesti, tõendab ka kostja poolt regulaarsete tagasimaksete tegemine kolme aasta vältel. Lepingu nr XXXXXXXXXXX järgi oli laen 2485 eurot 55 senti. Kostja tasus lepingu kehtivusajal laenu põhiosa katteks 267 eurot 5 senti, seega on lepingu põhiosa jääk 2218 eurot 50 senti (2485,55 – 267,05). Kuna kostja otsustas lepingut refinantseerida ning refinantseeritavale summale lisanduvad lepingutasu 66 eurot 70 senti ja teenusarve tasu 4 eurot 99 senti, siis lepingu laenusumma on 2290 eurot 19 senti (2218,50 + 66,70 + 4,99). Kostjal on hageja menetluses neli erinevat võlgnevust. Käesoleva nõude katteks tasus kostja 100 eurot. 2(8)
2.Kostja vaidles hagile vastu. Laenulepinguid ei ole sõlmitud ning laenu ei ole välja makstud. Laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lepingus avaldatud andmed ei vasta tarbijakrediidilepingu nõuetele. Laenulepingud ei ole kehtivalt üles öeldud. Nõude kujunemine on ebaselge ja tõendamata. Kostja on saanud BB Finance OÜ-lt erinevatel ajahetkedel laenu ositi kokku vaid 1766 eurot, seega on põhivõlgnevuse summa ja selle jääk ebaõiged. Kostja on oma kohustuste täitmiseks tasunud vähemalt 1964 eurot 99 senti, millest laenuandjale 1764 eurot 99 senti ning hagejale 200 eurot. Kostja ei olnud laenulepingute sõlmimisel krediidivõimeline, tal oli mitmeid võlgu, ülejõu käivaid finantskohustusi ja makseraskusi. Kostjal puudusid laenu võtmise ajal piisavad vahendid, mille arvelt ta saanuks laenukohustusi täita. Tema ülalpidamisel oli kaks last. Kostja võttis paljudelt krediidiandjatelt aina uusi laene varasemate laenukohustuste täitmiseks. BB Finance OÜ-lt ei saanud kostja uusi laene, vaid varasemalt võlgu jäädud summasid vormistati uutesse lepingutesse. Seega olid laenuandjale iga järgneva lepingu sõlmimisel kostja makseraskused teada. Esimeses laenulepingus oli märgitud kiirlaenudele suhteliselt madal aastaintress 11,1%, kuid alates teisest lepingust tõstis laenuandja intressi 44,9% peale aastas, st enam kui neli korda. Vastutustundetu laenamise tõttu kohaldub lepingule intressimäär 0% aastas, s.o VÕS § 94 tulenev seadusjärgne intressimäär. Kostja on teinud laenu tagastamiseks rohkem makseid, kui ta oli laenu saanud. Järelikult puudus rikkumine mis õigustanuks ülesütlemist ning kostja kohustuste puudumise tõttu kehtiv leping, mille saanuks üles öelda.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 14. märtsi 2023. a otsusega hagi rahuldamata, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 2400 eurot ning menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Kostja ja BB Finance OÜ vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 4034 lg-te 1–2 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust ja tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Finantsinspektsiooni juhendi p-i 9.10.3 järgi peab krediidiandja koguma teavet mh tarbija varasema käitumise kohta finantskohustuste ja teiste varaliste kohustuste täitmisel. Juhendi p-i 9.11 kohaselt võtab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse ülalpeetavate arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele (nt kulutused toidule, kommunaalkuludele, sideteenustele, kindlustusmaksetele jne). Asjakohased vorminõuded ja hindamise metoodika otsustab krediidiandja või -vahendaja. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja teostatud toimingud (kontrollis kostja maksehäire olemasolu www.taust.ee kodulehel, kasutas kättesaadavaid allikaid ja kontrollis, kas kostjal 3(8)
on võlgnevused, maksehäired või algatatud pankroti- ja täitemenetlused, kontrollis kostja EVK makseid) piisavad, et laenuandjat saaks lugeda vastutustundluku laenamise põhimõtet järginuks. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 220-106661, p 55). Kostja konto väljavõttest oleks nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Ka ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning majapidamiseks kuluvad summad saavad nähtuda just konto väljavõttelt. Laenuandja küsis kostjalt pangaväljavõtet siis, kui kostja peale Raha24 kasutajakonto tegemist taotles koheselt laenu 3000 eurot 23. oktoobril 2017. Seda laenu kostjale ei antud. Käesolevas tsiviilasjas vaidlusalune laenuleping on sõlmitud 16. aprillil 2018, s.o kuus kuud hiljem. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et laenuandja oleks sellele eelnevalt kostja konto väljavõtteid küsinud. Ka ei ole hageja esitanud ühtegi kostja pangakonto väljavõtet (ei esialgse laenu, ega järgnevate lisalaenude osas), mille alusel oleks laenuandja saanud mõistlikult hinnata, et kostja oli laenu saamisel krediidivõimeline. Seetõttu leidis maakohus, et laenuandja on kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seejuures on laenuandja rikkunud seda põhimõtet nii esialgse laenu andmisel, kui järgnevate lisakokkulepete sõlmimisel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 11,1% aastas ning viimase lisalaenulepingu järgi 17,7% aastas. Vahepealsetes lisalaenulepingutes oli intressimäär oluliselt kõrgem (nt 44,9%). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0% (ka kõigi lisalaenude võtmisel), mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud laenuandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid. Sellises olukorras peab laenuandja VÕS § 4034 lg 7 järgi tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud laenuandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on laenuandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult võltsinud laenuandjale esitatavaid andmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Hageja on küll viidanud sellele, et tal on kahtlus esitatud andmete tegelikkusele vastavuses, sest kostja on esitanud oma väljaminekute kohta lühikese aja vältel erinevaid andmeid. Oktoobris 2017. a ning märtsis 2018. a nimetas kostja oma püsikulutuste suuruseks 150 eurot kuus ning 16. aprilli 2018. a laenutaotluses 100 eurot kuus. Püsikulutuste langus võinuks tekitada küsimusi ning vastutustundliku laenamise korral tulnuks küsida laenusaajalt täiendavaid andmeid. Samas ei saa nende tõendite pinnalt tõsikindlalt väita, et kostja oleks laenuandjale laenu võtmisel valeandmeid esitanud või õigeid andmeid varjanud. Hageja väitel ei teavitanud kostja olemasolevatest kohustustest teiste krediidiandjate ees, kuid märkis, et on kinnisvara omanik. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et laenuandja oleks kostjalt selliste kohustuste kohta infot küsinud. Asjaolu, kas kostja on kinnisasja omanik või mitte, ei oma vastutustundliku laenamise põhimõtte seisukohalt tähtsust – otsustada tuleb selle üle, kas kostjal on mõistlikult võimalik laen tagastada või on see tema sissetulekuid ja muid kohustusi arvestades ebareaalne.
4(8)
Laenuandja on väljastanud kostjale reaalset laenu kokku 1897 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel kuulub tagastamisele põhisumma vaid selles ulatuses, milles laen on ka reaalselt välja antud ning mistahes intressi- ja muud kõrvalkohustusi ei saa põhisumma hulka arvestada. Hageja ei ole tõendanud laenuandja poolt eeltoodust suurema laenu väljastamist esialgse lepingu ega lisalepingute alusel. Kostja on oma kohustuste täitmiseks tasunud vähemalt 1964 eurot 99 senti, millest laenuandjale 1764 eurot 99 senti ning hagejale 200 eurot. Järelikult oli kostja lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem, kui ta oleks pidanud tasuma, ning kostja ei olnud ülesütlemisavalduse tegemise ajal oma kohustusi rikkunud. Laenuandjal ei olnud õigust lepingut üles öelda.
MENETLUSOSALISE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata tsiviilasi tagasi maakohtule. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei võimaldanud maakohus hagejal esitada vastuväidet kostja menetluskulude kohta. Kostja menetluskulude nimekirjas toodud tundide arv on ebausaldusväärne ega vasta tegelikult kulutatud ajale. Pooled olid menetlusosalised ka teistes sarnastes kohtuasjades ning kostja esindaja on kasutanud ka teistes menetlustes analoogseid vastuseid, s.t kostja esindaja kasutab stampvastuseid ning 20 tundi praeguse menetluse raames kostja esindaja kulutanud ei ole. Hageja ei nõustu, et laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ei VÕS § 4034 ega Finantsinspektsiooni soovituslik juhend ei kohusta laenuandjat nõudma laenusaajalt pangakonto väljavõtet. Krediidivõimelisuse hindamiseks peab laenuandja tegema mõistlike pingutusi ning toimima nõuetekohase hoolsusega. KAVS § 49 kohaselt toimub tarbija krediidivõimelisuse hindamine laenuandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi. VÕS § 4034 lg-d 1–3 tuleb tõlgendada laiemalt, kuna seadusandja, jättes selgitamata, mida täpsemalt tuleb teha krediidivõimelisuse hindamiseks, andis laenuandjatele võimaluse otsustada, kuidas nemad hindavad laenaja krediidivõimelisust. Kuivõrd kostja taotletud laenu summad olid väikesed (kuni 500 eurot), ei näinud laenuandja sise-eeskirjad ette pangakonto väljavõtte nõudmist. Kostjale laenude väljastamise perioodil lähtus laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel Finantsinspektsiooni 13. juuni 2016. a soovituslikust juhendist, mis on kehtetu alates 30. juunist 2021. Juhendi kohaselt peab laenuandja vaidluse korral tõendama vastutustundliku laenamise nõude piisava hoolsusega täitmist. Selleks peab krediidiandja näitama, et krediidi väljastamisel kehtisid nõuete täitmiseks asjakohased sise-eeskirjad, krediidivõimelisuse hindamise arvutuse käiku ja andmeid, et laenuandja on võtnud laenusaajalt kinnituse selle kohta, et ta on lepingu sõlmimise eelselt selgitanud tarbijale lepingu olulisi tingimusi ja krediidilepingu sõlmimisega kaasnevaid ohtusid ja laenuandja on säilitanud kõik tarbijale krediidi väljastamise ning krediidi teenindamisega seotud olulised dokumendid ja andmed. Pangakonto väljavõtte küsimine on üks vahenditest krediidivõimelisuse hindamiseks, kuid pangakonto väljavõte ei pruugi alati anda täieliku ülevaate laenaja finantsolukorra kohta. Kohtud tõlgendavad krediidivõimelisuse hindamise nõudeid rangemalt, kui seda on seadusandja ette näinud ja seaduse täitmise üle järelevalvet teostav Finantsinspektsioon. Tõlgendus, et minimaalselt on vajalik pangakonto väljavõte piisavalt pika ajavahemiku kohta, ei lähe kokku Finantsinspektsiooni juhendiga, mis laenude väljastamise perioodil kehtis. Pangakonto väljavõtte küsimine ei olnud juhendi kohaselt igas olukorras vajalik ja kohustuslik, kui muu info oli piisav.
5(8)
Maakohus ei võtnud arvesse asjaolu, et kostjalt toimusid nelja aasta vältel regulaarselt tagasimaksed, mis tähendab, et laenu väljastamise hetkel hindas laenuandja kostja võimekust laenu tagasi maksta õigesti. Kostjale laieneb vastutustundliku laenamise põhimõte. VÕS § 4034 lg 3 sätestab, et tarbija peab esitama laenuandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kui tarbija enda tahtlik käitumine toob kaasa tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamise ja krediidi andmise tarbijale, kes tõeste ja täielike andmete esitamise korral poleks krediiti saanud, ei ole tarbijal õigus tugineda VÕS § 4034 lg-le 6 ja laenuandja poolt krediidivõimelisuse valesti hindamine ei too kaasa lg-s 7 nimetatud tagajärgi. Tarbija poolt tahtlikult teabe esitamata jätmine või teabe võltsimine kujutavad endast tarbija lepingueelsete kohustuste rikkumist, mille tagajärjeks on laenuandja poolt tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamine. Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja kolm uut tõendit. Hageja on 8. juuli 2022. a dokumendi p-s 1.6 tuginenud teenuse osutamise korrale, kuid ei ole seda korda maakohtule esitanud põhjusel, et tegu on konfidentsiaalse dokumendiga, mida tuleb esitada vaid kohtu nõudmisel. Kuivõrd maakohus jättis hageja viited sise-eeskirjadele tähelepanuta, siis esitas hageja tõendi apellatsioonmenetluses. Finantsinspektsiooni soovituslik juhend on käesoleval juhul samuti asjakohane, kuna laenuandja lähtus sellest laenu väljastamisel ning maakohus on sellele otsuses mitmeid kordi tuginenud. Kolmas tõend on hageja selgitus, kuidas arvutas laenuandja välja keskmise sissetuleku pensioniregistri laekumiste alusel.
RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS
5.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et Tartu Maakohtu 14. märtsi 2023. a otsuse peale esitatud kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda.
6.TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul otsust tehes ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võiks mõjutada lahendit, samuti ei ole maakohus valesti hinnanud tõendeid. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Maakohus on asunud põhjendatult seisukohale, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata.
7.Kuigi maakohus ei ole määranud pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade ning vastaspoole nimekirja kohta seisukohtade esitamiseks TsMS § 176 lg 2 järgi, ei ole tegemist sellise rikkumisega, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise. Kostja esitas menetluskulude nimekirja pärast eelistungit ning hagejal oli võimalik selle osas oma seisukohti esitada. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas (Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud.
8.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Nimetatud maakohtu järeldusele ei ole hageja 6(8)
apellatsioonkaebuses vastuväiteid ka esitanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja on jätnud kogumata kostja kui tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsima vajadusel tarbijalt teavet. Seejuures peab krediidiandja tarbijalt saadud teavet VÕS § 4034 lg 4 teisest lausest tulenevalt vastavalt KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollima. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades KAVS-is ja VÕS-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Seega ei tulene seadusest küll nõuet, et tarbijalt tuleb nõuda kontoväljavõtet igal juhul, kuid üldjuhul tuleks siiski laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtet küsida, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimelisust. Selle saab jätta nõudmata üksnes juhul, kui muu info on tarbija krediidivõime hindamiseks piisav. Seejuures ei saa piirduda ainult tarbijalt endalt saadud infoga. Seega ei saanud laenuandja kostja krediidivõimet hinnates tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotluses märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata ja arvestamata kostja pangakonto väljavõtetelt nähtuva teabe ja muu laenuandjale teadaoleva informatsiooniga. Seadusest ei tulene erisusi tarbija krediidivõime hindamisel seoses laenusumma suurusega. Laenuandja pidi kostja krediidivõimet kontrollima vaatamata sellele, et taotletud laenu summa ei ületanud 500 eurot. Praegusel juhul ei ole hageja kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral, mistõttu on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ei saa tuletada hageja poolt kostja maksehäirete kontrollimisest. Hageja väited kostja EVK maksete kontrollimise kohta on ebaselged ning vastuolulised. Hageja poolt esitatud EVK maksete väljavõttest nähtuvalt pidi kostja sissetulek aprillis 2018. a olema 361 eurot 50 senti (dtl 182), samas, kui väidetavalt kostja poolt täidetud laenutaotluse kohaselt oli kostja sissetulekuks 900 eurot (dtl 175). Hagejal pidi sellise vastuolu puhul tekkima kahtlus kas andmete õigsuses või kostja krediidivõimekuses. Ringkonnakohus märgib, et ka kostja enda avaldatud info oleks pidanud tekitama krediidiandjas kahtlusi kostja krediidivõimes. Hageja enda poolt esitatud tõendite kohaselt avaldas kostja krediidiandjale, et tema sissetulekuks on 700–900 eurot kuus ning igakuised püsikohustused 100–150 eurot kuus. Samas nähtub kostja laenutaotlusest, et tal oli kaks ülalpeetavat (dtl 174–176). On ilmselge, et 150 eurot ei ole piisav kuu aja jooksul kolme inimese kõikide vajalike kulude katmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul oleks pidanud krediidiandjal tekkima küsimus, kuidas suudab kostja 700–900 euro suuruse kuusissetulekuga lisaks kolme inimese ülalpidamisele ka laenu tagasimakseid teha, mis hageja esitatud maksegraafikute kohaselt mõne lepingu puhul ületasid 100 eurot kuus (nt dtl 167–169).
9.Hageja väide, et kostja ei ole esitanud laenuandjale tõeseid ja täielikke andmeid, ei ole põhjendatud. Riigikohus on 31. jaanuari 2018. a otsuses tsiviilasjas nr 2-14-21710, p-s 29.3. leidnud, et laenusaajal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis laenuandjana sellest lähtuda. Samas ei tähenda see, et laenuandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel täpsustada lasta. Eeltoodust tulenevalt oli laenuandjal vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus kostja esitatud andmeid kontrollida. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja esitanud praegusel juhul 7(8)
selliseid ebaõigeid andmeid, mis võisid oluliselt mõjutada laenuandjat kostja krediidivõimelisuse hindamisel. Laenuandjal oleks pidanud ka kostja esitatud andmete alusel tekkima kahtlus kostja krediidivõimelisuses.
10.Maakohus on põhjendatult leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas. VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, praegusel juhul oli intressimäär lepingu sõlmimise ajal 0%. Maakohus leidis, et kostja tasutud summat saab pidada laenu põhiosa tasumiseks ning kostja oli lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem kui põhivõlg. Maakohus jättis põhjendatult hagi rahuldamata. Eelmärgitut arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi alust apellatsioonkaebust menetleda.
11.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna kostjal ei ole selles menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal hüvitada kostjale apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid.
12.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna hageja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
13.Hagejal on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv. Hageja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 385 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Kersti Kerstna-Vaks
Indrek Parrest
Triin Uusen-Nacke
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.