Osaühingu Aktiva Finants maksekäsu kiirmenetluse avaldus X (X) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.01.2023 tagaseljaotsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus, Kaebuse hind 474 eurot 25 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Osaühing Aktiva Finants, esindaja AŽ
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Kostja X
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 27.01.2023 tagaseljaotsus muutmata ja Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda, kostjal menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 10.05.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kuivõrd makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, andis Pärnu Maakohus hageja nõude Harju Maakohtule menetlemiseks hagimenetluses,
2.Hageja esitas 28.09.2022 hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 670 eurot 53 senti, intressi 63 eurot 85 senti, sissenõudmiskulu 50 eurot, viivise 591 eurot 2 senti ning kohustada kostjat tasuma põhivõlgnevuselt viivist seadusjärgses määras alates 29.09.2022 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks kulude hüvitamiseks 640 eurot (riigilõiv 280 eurot ja õigusabikulud 360 eurot) ning kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt viivist seadusjärgses määras ja ulatuses.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ (laenuandja) 14.12.2017 laenulepingu nr KK3221718, mille alusel sai kostja laenu 998 eurot 70 senti ja pidi selle tagastama maksegraafiku alusel. Kostja tasus põhiosa katteks kokku 328 eurot 17 senti. Kuna kostja laenu ei tagastanud, ütles laenuandja lepingu 25.07.2020 üles. Laenuandja loovutas lepingust tulenevad nõuded 28.07.2020 hagejale. Laenulepingus oli kokku lepitud intressi tasumise kohustuses 40,49% aastas. Kostjal oli intressi võlgnevus alates 11. osamaksest 10.05.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud 13. osamakseni 10.07.2020. Kostja intressi ei tasunud ja intressivõlg moodustas 63 eurot 85 senti. Kostja pidi võla tagastamisega viivitamise eest tasuma viivist lepingus kokkulepitud intressimääras (40,49% aastas). Viivis ajavahemiku 26.07.2020 - 28.09.2022 eest moodustas 591 eurot 02 senti. Laenuandja ja hageja saatsid kostjale korduvalt maksemeeldetuletusi, kuid kostja võlgnevust ei likvideerinud. Kostjal tuli tasuda sissenõudmiskulu kolme tasulise kirja eest 35 eurot ja 15 eurot seoses muude kuludega (andmete töötlemine ja kontrollimine, otsingud ja päringud, suhtlemiskulud (telefoni ja e-posti teel) ning võlanõude avaldamisega seotud kulud). Kostja vastuväited
4.Kostja hagile ei vastanud. Maakohtu otsus
5.Maakohus rahuldas hagi tagaseljaotsusega osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõude katteks 670 eurot 53 senti, intressi 63 eurot 85 senti, sissenõudmiskulud 40 eurot ja viivise 116 eurot 77 senti. Kohus kohustas kostjat maksma hagejale viivist põhinõudelt alates 29.09.2022 kuni kohustuse täitmiseni seadusjärgses määras. Hagi jäi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise 474 eurot 25 sendi ja sissenõudmiskulu 10 euro ulatuses. Maakohus jättis menetluskulud 72% ulatuses kostja ja 28% ulatuses hageja kanda. Kohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 450 eurot ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 324 eurot ja viivise seaduses sätestatud määras ja ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 3 alusel jättis maakohus otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Lepingutingimus, millega lepiti kokku viivisemäär 40,49% aastas, oli tühine, kuna see ületas seadusjärgset viivisemäära enam kui kolmekordselt. Kuivõrd kokkulepitud määr oli tühine, siis tuli lähtuda seadusjärgsest määrast, mis tulenes võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-st 1. Sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 26.07.2020 – 28.09.2022 eest moodustas 116 eurot 77 sent, millise nõude kohus rahuldas. Hageja viivisenõue jäi 474 euro 25 sendi ulatuses rahuldamata (591,02-106,77). Hageja nõudis sissenõudmiskulu 50 eurot hüvitamist. Kuivõrd hageja õiguslikult põhjendatud nõude suurus oli vahemikus 500 kuni 1000 eurot, võis hageja nõuda sissenõudmiskulu hüvitamist 40 euro ulatuses. Hageja kulude nõue jäi 10 euro ulatuses rahuldamata.
Hagi osalisel rahuldamisel jättis kohus menetluskulud 72% ulatuses kostja kanda ja 28% ulatuses hageja kanda. Hageja õigusabikulud olid arvestades vaidluse keerukust ja mahtu põhjendatud 1,5 tundi, hinnaga 100 eurot tund, st 150 euro ulatuses. Samuti oli põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 280 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 euro. Seega oli hageja põhjendatud menetluskuludeks 450 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja kulude hüvitise 324 eurot. Kostjal tuli tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates otsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni. Hageja apellatsioonkaebus
6.Hageja palus maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata jäetud osas ja teha uus otsus. Hageja palus kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 474 eurot 25 senti ja jätta menetluskulud kostja kanda ja need nõutud ulatuses välja mõista. Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostja kanda. Kohus jättis osade hageja väidete osas seisukoha võtmata, millega rikkus TsMS § 442 lg 8 nõuet. Tarbijakrediidilepingu puhul oli võlausaldajal õigus nõuda viivist lepingus kokkulepitud intressimääras. Viivise nõudmine 40,49% aastas ei olnud vastuolus VÕS § 415 lg-ga 1 ja VÕS § 113 lg-ga 1. Samuti ei esinenud muid asjaolusid, mis viitaks sellise kokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. Menetluskulude jaotamisel jättis maakohus ebaõigesti menetluskulud osaliselt hageja kanda. Kohus ületas diskretsioonipiire, kuna ei võtnud arvesse kõiki hageja menetlustoiminguid. Õigusteenuse osutamisega kaasnenud ajakulu 2,8 töötunni ulatuses oli põhjendatud ja vajalik. Lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot käibemaksuta oli mõistlik ja vastas üldteadaolevale teabele õigusteenuse hinna kohta. Kostja seisukoht
7.Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht
8.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäetud osas ja palub uue otsusega hagi rahuldada. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ja kõik hageja kulud kostjalt välja mõista. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus jõustunud.
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Vaidlustatud tagaseljaotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.
10.TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
11.Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et laenuleping sõlmiti 14.12.2017 ja kokku lepiti laenu tagastamises maksegraafikuga. Samuti pole vaidlust, et kostja sõlmis lepingu tarbijana. Seega kohalduvad lepingule alates 21. märtsist 2016 kehtivad tarbijakrediidi sätted. VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
Need tingimused on täidetud. VÕS § 4034 lg 1 esimene lause kohustab krediidiandjat tarbijakrediidi andmisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sama sätte teise lause kohaselt tähendab see, et ta peab omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus, p 1) ja ka vastava hindamise teostama (p 2). VÕS § 4034 lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal.
12.Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus lasus krediidiandjal. Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Et krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua. Hageja ei tuginenud hagis asjaoludele, millest nähtuks, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja osaliselt esitatud taotluse andmetest (standardinfo teabeleht) pole võimalik järeldada, et krediidiandja oleks kogunud ja nõudnud mingeidki andmeid kostja tegeliku maksevõime, sh tulude ja kulude kohta. Ringkonnakohus leiab, et hageja pidanuks tooma maakohtus asjaolud esile, et krediidiandja nõudis kostjalt vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Käesoleval juhul ei tuginenud hageja sellele, et krediidiandja oleks üldse kostjalt mingeid dokumente küsinud või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Samuti ei tuginenud hageja asjaolule, et laenuandja oleks läbi viinud muid kostja krediidivõime hindamise toiminguid. Nii võimaldavad asjas esitatud väited teha järelduse, et krediidiandja oli rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
13.VÕS § 4034 lg 6 lubab krediidiandjal tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.
14.Käesoleval juhul ei tuvastanud ringkonnakohus, et krediidiandja oleks kogunud andmeid kostja krediidivõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Asjas ei tuginetud väitele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata panga küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 ja selle tagajärjena luges maakohus põhjendatult sama paragrahvi seitsmenda lõike järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Vaidlusalusel ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemisavalduse tegemiseni oli see 0% aastas. Ühtlasi ei võlgnenud kostja pangale muid tasusid. Järelikult oli kostjal üksnes laenusumma tagasimaksmise kohustus, millise nõude maakohus ka rahuldas.
15.Kuivõrd maakohus lahendas vaidluse tagaseljaotsusega ja otsuse vaidlustas hageja, siis arvestades eeltoodut ei ole kohtul alust maakohtu otsust muuta hagejale soovitud suunas ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
16.Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas (kaebuse p 3.4jj). Ringkonnakohus kaebaja väidetega ei nõustu. Kuna maakohtu lahend jääb apellatsioonkaebuse piire arvestades muutmata, ei ole alust muuta ka
menetluskulude jaotust. Maakohus jättis TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes hagi osalisel rahuldamisel menetluskulud 72% ulatuses kostja ja 28% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ületanud maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrates diskretsioonipiire. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist oli lihtsa ja vähemahuka vaidlusega, mis ei nõudnud õiguslikult keerulist analüüsi. Samuti on hagiavaldusele lisatatud tõendite hulk tagasihoidlik. Ringkonnakohtu hinnangul oli hageja esindaja ajakulu maakohtus osaliselt ülepaisutatud ja seega ei kuulunud õigusabitasu täies ulatuses vastaspoolelt väljamõistmisele. Ka vähendas maakohus hageja tunnitasumäära õigustatult, lähtudes hinnangu andmisel mh vaidluse sisust. Riigikohus on pidanud põhjendatuks ja vajalikuks mh vandeadvokaadi tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13).
17.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kostjal apellatsioonimenetlusese kulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.