Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
08.11.2021, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-106661
Kohtuasi
OÜ Aktiva Finants hagi X (X) vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.10.2020 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
2691.51 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja OÜ Aktiva Finants (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Eveli Altunbas Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Alar Liivamägi
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 09.10.2020 otsus osas, milles kohus mõistis X-lt välja põhivõla 1697.59 eurot ületavas osas, intressi 208.99 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 316.77 eurot, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta tühistatud osas hagi rahuldamata ja jaotada uuesti menetluskulud.
3.Jätta kohtuotsus muutmata osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1697.59 eurot ja viivise põhivõlalt alates 16.04.2020 võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
5.2.Välja mõista X-lt OÜ Aktiva Finants kasuks põhivõlgnevus 1697.59 eurot ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates
2-20-106661 16.04.2020 põhinõudelt 1697.59 eurot kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude suuruses.
5.3.Jätta menetluskulud 68% ulatuses kostja ja 32% ulatuses hageja kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 17.02.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluses avalduse kostjalt võla väljamõistmiseks. Seoses makseettepanekule vastuväite esitamisega läks nõue üle hagimenetlusse.
2.15.04.2020 esitas hageja Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhinõude 2004.78 eurot, intressi 208.99 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 316.77 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates 16.04.2020 kuni põhinõude tasumiseni.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (krediidiandja) ja kostja 11.09.2017 krediidikontolepingu nr KK3181937, mille krediidilimiidiks oli 2400 eurot. Lepingu kohaselt tuli laen tagastada 24 kuu jooksul. 18.09.2017 võttis kostja krediidikontolt välja krediidi 2400 eurot. Kostja kohustus kasutusele võetud krediidi tagastama vastavalt maksegraafikule, mis koostati krediidilimiidi välja võtmise järgselt. Kostja tasus täielikult graafikujärgse esimese osamakse 15.10.2017 147.02 eurot, millest põhiosa oli 75.04 eurot ja intress 71.98 eurot. 15.10.2017 seisuga oli kostja kasutuses krediit 2324.96 eurot (2400-75.04=2324.96) ja kasutamata laenulimiidi jäägiks oli 75.04 eurot. 26.10.2017 võttis kostja krediidikontolt välja 70 eurot ja krediidikontole jäi kasutamata laenulimiidi jääk 5.04 eurot. 26.10.2017 seisuga oli seega kostja kasutuses krediit 2394.96 eurot (2324.96+70=2394.96). Kostja kohustus kasutusele võetud krediidi tagastama vastavalt maksegraafikule, mis koostati täiendava krediidi välja võtmise järgselt. Lepingus kokkulepitud aastane intressimäär oli 39,98% ja krediidi kulukuse määr 49% ning maksegraafikus on intressi arvestatud reaalselt kasutuses oleva krediidi pealt ja kehtima jäi viimati koostatud maksegraafik.
4.Krediidiandja ütles lepingu üles 02.05.2018, kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Placet Group OÜ loovutas 03.05.2018 nõude kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.
2-20-106661
5.02.05.2018 krediidilepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal lepingust tulenevaks põhivõlgnevuseks 2164.78 eurot ja intress 208.99 eurot. Tasumata oli 15.02.2018 osamaksest 144.98 eurot (põhiosa 70.44 eurot, intress 74.54 eurot), 15.03.2018 osamaksest 145.49 eurot (põhiosa 80.37 eurot, intress 65.12 eurot) ja 15.04.2018 osamaksest 145.49 eurot (põhiosa 76.16 eurot, intress 69.33 eurot). Kostja tasus maksegraafiku järgi kokku 465.39 eurot, millega on täielikult tasutud osamaksed 1–3 ja osaliselt osamakse 4 (kokku põhiosa 230.18 eurot, intress 235.21 eurot). Seoses krediidilepingu ülesütlemisega 02.05.2018 muutus sissenõutavaks kogu põhinõue 2164.78 eurot (2394.96-230.18=2164.78) ja intress perioodil 15.02.2018–15.04.2018 208.99 eurot (74.54+65.12+69.33=208.99). Pärast nõude loovutamist on kostja hagejale tasunud 160 eurot, mille hageja arvestas põhinõude katteks, mis on kostjale soodsam (2164.78160=2004.78). Eeltoodust tulenevalt on kostjal võlgnevus, mis koosneb põhinõudest 2004.78 eurot, intressist 208.99 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisest 316.77 eurot.
6.Enne lepingu sõlmimist 11.09.2017 saadeti kostjale e-kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi infoleht ja lepingueelne teave. Seadus ei nõua, et tagatiseta laenu puhul väljastatud teabeleht oleks isikustatud ehk lepingueelset infot võib edastada suvalise tüüpnäitena. Krediidiandja esitas teabelehe kostja laenutaotluses soovitud laenu näitel. Kostjale väljastatud Euroopa Tarbijakrediidi infolehel oli krediidisummaks 3000 eurot ja intressimääraks aastas 49,98%. Kostja krediidivõimelisuse analüüsi tulemusena tegi krediidiandja kostjale pakkumise väiksema summa peale ehk 2400 eurot intressimääraga 40%, millega kostja nõustus. Sellistel juhtudel (laenusumma või laenuperioodi muutmine laenutaotluse menetlemise käigus) ei pea kliendile väljastama uut infolehte, kuna see ei ole siduv ja kohustuslik lepinguline dokument, vaid selle eesmärk on lepingueelse info edastamine kliendile, et klient saaks üldise ettekujutuse finantsteenuse olemusest ning kostjale oli see infoleht juba ühe korra edastatud. Lõplikud ning pooltele siduvad laenutingimused pannakse paika lepingus. Lisaks andmete esitamisele on laenutaotluse esitamise lehel võimalik tutvuda laenulepingu üldtingimuste, maksegraafiku, tarbijakrediidi standardinfo teabelehe ja hinnakirjaga ning klient kohustub laenutaotluse esitamiseks kinnitama, et on viimastega tutvunud, on nendega nõus ning tema esitatud andmed on õiged ja täielikud.
7.11.09.2017 lepingus lepiti kokku krediidi kulukuse määras 49% aastas, mis ei ületanud sel hetkel kehtinud tarbimislaenude määra kolmekordselt. Seega ei ole kostjaga sõlmitud leping tühine liialt kõrge krediidikulukuse määra tõttu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 404 lõike 21 tingimuse on krediidiandja samuti täitnud. Laenulepingus on avaldatud VÕS § 404 lõikes 21 sätestatud kohustuslikud andmed. Lepingu üldtingimuste üldmõistete all on välja toodud, kuidas on võlausaldaja krediidi kulukuse määra arvestanud ja välja toonud eeldused. Lepingu üldtingimused on lepingu lahutamatu osa. Samuti on täidetud VÕS § 4062 lõikest 1 tulenevad nõuded tarbijakrediidilepingule. Hageja ei nõustu kostjaga, et tegemist on tühise lepinguga. Juhul, kui kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud leping on tühine, palus hageja kostjalt võlgnevus välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel.
8.Hageja ei nõustunud, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagi aluseks olev tarbijakrediidileping on sõlmitud sidevahendi abil, mistõttu on kõik lepingu dokumendid, sh poolte andmed jms, edastatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kostjale teatavaks tehtud lepingueelse teabe lehel on märgitud kõik laenu taotlemisega seonduv info. Kostja oli kohustatud laenu saamiseks esitama andmeid enda sissetuleku suuruse ja igakuiste kohustuste kohta ning majapidamiskulud. Krediidiandja hindas kostja laenuvõimet tema enda poolt laenutaotlusele esitatud andmetest lähtuvalt ning leidis, et kliendil on võimekust tagastada laen tema sissetulekute arvelt. Kostja on avaldanud, et tema igakuine sissetulek on 750 eurot. Krediidiandja tegi ka täiendavaid päringuid, millest selgus, et kostja igakuine sissetulek on töötasu 868 eurot. Samuti kontrollis krediidiandja enne laenu väljastamist võimalikke
2-20-106661 maksehäireid ning 11.09.2017 seisuga need puudusid. Samuti ei olnud Ametlikes Teadaannetes kuulutusi, mis seaks kahtluse alla kostja maksevõimelisuse. Teadaolevate asjaolude põhjal sai krediidiandja oletada, et kliendi maksevõime on ettenähtavas tulevikus jätkusuutlik. Kuna krediidiandjal oli kostjaga varem sõlmitud laenulepinguid, siis oli veendumus, et kostja näol on tegemist laenukõlbuliku kliendiga. Krediidiasutusel on vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel õigus eeldada, et klient teab laenu eesmärki ja finantsolukorda ning esitab krediidiasutusele enda huvi ja finantsolukorra kohta õiget infot. Krediidiandja ei saa eeldada, et talle esitatud andmed on valed. Krediidiandja on viinud läbi piisava ja põhjaliku analüüsi kostja krediidivõimelisuse osas. Hageja ei manipuleerinud kostja andmetega.
9.Hageja ei nõustunud viivise vähendamisega, kuivõrd hageja on juba viivist arvestanud seadusjärgses intressimääras.
10.Hageja ei nõustunud kostja tasaarvestuse nõudega. Kostja esitatud tasaarvestus ei ole selge. Hagis esitatud nõue tuleneb lepingust ning lepingu rikkumise ja selle lõppemisel sissenõutavaks muutunud võlasummast. Kostja ei ole tõendanud endal kahju tekkimist. Kostja vastuväited
11.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
12.Vastuväidete kohaselt ei ole kostja konkreetsete määratletud lepingutingimuste kohta nõusolekut väljendanud, mistõttu hagi aluseks olevat lepingut ei ole sõlmitud. Kostja ei ole väljendanud nõustumust pärast laenusummade väljavõtmist koostatud maksegraafikute kohta, mistõttu ei ole põhjust neid lepingu osadeks lugeda, isegi kui muus osas oleks leping sõlmitud. Kostja kinnitas hagis nimetatud summade õigsust maksegraafikute täitmisel, s.o kokku 772.41 eurot ja kinnitas, et tasus esimese makse hilinemisega 19.10.2017. Makstud summade võrra on põhivõlg vähenenud. Kostja võlg põhiosas ei saa olla suurem kui 2470-772.41=1697.59 eurot.
13.Sõlmitud tarbijakrediidileping on tühine, kuivõrd lepingus puuduvad krediidikulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Lepingu üldmõistete all toodud krediidikulukuse määra definitsioon ei ava konkreetses lepingus avaldatud määra arvestamise andmeid ja eeldusi. Juhul, kui leping on tühine, ei kuulunud algsele võlausaldajale laenulepingu alusel mingit nõuet, sest tühisel tehingul ei ole õiguslikke tagajärgi. Algsele võlausaldajale kuulus alusetust rikastumisest tulenev nõue väljamakstud laenusumma ulatuses, kuid alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ei ole hagejale loovutatud.
14.Juhul, kui leping ei ole tühine, tuleb alternatiivselt kohaldada VÕS § 408 lõiget 4, mille kohaselt kostja ei võlgne hagejale rohkem kui saadud laenu ja 0% intressi aastas ning hagejal on kohustus kostjale uus maksegraafik koostada. Sellisel juhul tuleb kõik kostja tehtud maksed lugeda põhiosa tagastamiseks. 0% intressimäärana aastas kuulub kohaldamisele ka VÕS § 404 lõike 2 punkti 2, § 4031 lõike 1 punkti 7 ja lõike 3 ning VÕS § 408 lõike 4 järgi, kuna lepingus puuduvad andmed kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. Krediidiandja on maksegraafikute all küll avaldanud „maksete kogusumma“, kuid see käib ainult maksegraafikus esitatud laenu- ja intressisummade kohta. Lisaks tekitab nimetatud termin ebaselgust, kuna erineb seaduses sätestatust. Igakordsel lepingu sõlmimisel tuleb lepingusse kanda seaduses sätestatud kohustuslikud andmed. Teise maksegraafikuga leping pikenes ning lisandus täiendav krediidisumma ja intress, mis pidi muutma nii krediidi kogukulu kui krediidi kulukuse määra.
2-20-106661
15.Juhul, kui leping ei ole tühine, on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Krediidiandja ei oleks tohtinud kostjaga tarbijakrediidilepingut sõlmida, kuna kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. Kostjal olid suured kohustused teiste võlausaldajate ees ja tal ei olnud piisavat sissetulekut nende täitmiseks. Kostja oli makseraskustes ja kostja mäletamist mööda olid tal ka avalikustatud maksehäired. Krediidiandja ei kontrollinud kostja maksevõimet algse lepingu sõlmimisel ega täiendava laenu andmisel, ei kogunud piisavaid andmeid ega teostanud analüüsi kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Kostja laenutaotlusena esitatud dokument on krediidiandja poolt talle ja hagejale sobivalt manipuleeritud. Hageja ei ole tõendanud, et kostjalt oleks küsitud andmeid kõigi tema finantskohustuste kohta ja lepingueelse kohustuse täitmiseks teavitatud kostjat õigete ja ammendavate andmete esitamise tähtsusest. Kuskilt ei nähtu, et krediidiandja oleks huvi tundnud kostja ülalpeetavate ja nendega seotud kulude vastu. Kostjal on üks 10-aastane ülalpeetav laps. Samuti ei ole lepingu sõlmimisel krediidiandjat häirinud see, et kostja oli nn saritaotleja. Krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtteid ka teise maksegraafiku sõlmimisel, kuivõrd sõlmis teadlikult lepingu muutmise kokkuleppe kostjaga, kes oli juba algse maksegraafiku järgi ettenähtud esimese makse tasumisega viivitusse jäänud. Sellest tulenevalt ei tekkinud kostjale VÕS § 4034 lõike 7 kohaselt muud kohustust kui laenusumma tagastamine. Seejuures ei ole laenusumma sissenõutav, kuna krediidiandja ega hageja ei ole koostanud kostjale vähenenud intressi arvestades uut graafikut tagasimakseteks.
16.Kostja leidis täiendavalt, et hagile lisatud teabeleht ei ole seotud hagi aluseks oleva krediidilepinguga. Teabelehel ei lange summad ja tähtajad kokku lepingus kajastatuga. Hagile lisatud teabelehte ega lepingu tegelikele tingimustele vastavat teabelehte ei ole krediidiandja kostjale andnud. Kuivõrd teabeleht väljastati laenutaotluses esitatud andmete põhjal n-ö suvalise näitena, siis sellega jäeti kostja ilma võimalusest erinevaid laenupakkumisi võrrelda, mistõttu kostja tegi lepingu sõlmimiseks läbi kaalumata otsuse. Eeltooduga on krediidiandja rikkunud lepingueelse teavitamise kohustust, millega on tekitanud kostjale kahju. Juhul, kui kohus leiab, et kostjaga on sõlmitud kehtiv laenuleping, peab kostja kahjuks kõiki lepingust tekkinud kohustusi, mis ületavad kohustust laenusumma tagastada. Sel juhul tasaarvestab kostja kõik krediidiandja poolt lepingueelse kohustuse rikkumisest tulenevad kahju hüvitamise nõuded hageja nõuetega kostja vastu.
17.Juhul, kui kohus hagi rahuldab ja mõistab kostjalt välja viivise, palus kostja viivist vähendada võimalikult suures ulatuses ja piirata seda selliselt, et kõrvalnõuded kokku ei ületaks väljamõistetud põhivõlga. Maakohtu otsus ja põhjendused
18.Harju Maakohus rahuldas 09.10.2020 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 2004.78 eurot, intressi 208.99 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 316.77 eurot ja viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 16.04.2020 põhinõudelt kuni selle tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1688.01 eurot. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja menetluskulude katteks välja 745 eurot, s.o riigilõiv 275 eurot ja lepingulise esindaja põhjendatud kulu 470 eurot, samuti viivise menetluskuludelt.
19.Kohus juhindus asja lahendamisel VÕS § 402 lõikest 1, § 401 lõikest 1, § 76 lõikest 1, §-st 100, § 101 lõike 1 punktidest 1 ja 6, § 108 lõikest 1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on Placet Group OÜ ja kostja vahel sõlmitud krediidikontoleping (dtl 35-37). Kohus luges tuvastatuks, et 02.05.2018 öeldi krediidikontoleping üles ning kostjat teavitati sellest (dtl 45). Pooled vaidlevad selle üle, kas hagi aluseks olev krediidikontoleping nr KK3181937 on sõlmitud ning kas 18.09.2017 ja 26.10.2017 kuupäevadega maksegraafikud on krediidikontolepingu osaks,
2-20-106661 kas krediidikontoleping on tühine, kas hageja on kostja võlausaldaja, kas krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid ja lepingueelse teavitamise kohustust ning kas viivise vähendamine on põhjendatud.
20.Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et ta võttis 18.09.2017 kasutusse krediidi 2400 eurot ja 26.10.2017 krediidi 70 eurot. Kostja kohustus kasutusele võetud krediidi tagastama vastavalt maksegraafikule. Kostja tasus maksegraafiku järgse esimese osamakse 19.10.2017 147.02 eurot, seejärel 15.11.2017 osamakse 173.90 eurot, 15.12.2017 osamakse 145.49 eurot ja 14.01.2018 osamakse 146 eurot (dtl 66). Kostja tasus osamakseid vastavalt krediidiandja koostatud maksegraafikutele. Seega on kohtu hinnangul asjakohatu kostja vastuväide, et maksegraafikuid ei saa lugeda lepingu osaks, kuna ta ei väljendanud nõustumust pärast laenusummade väljavõtmist koostatud maksegraafikute kohta. Krediidikontolepingu sõlmimist ja asjaolu, et maksegraafikud on lepingu osaks, tõendab see, et pooled on asunud krediidikontolepingut täitma (krediidiandja on kostjale krediidi üle kandnud ja kostja on krediiti osaliselt ka maksegraafiku kohaselt tagastanud). Kõigest eeltoodust tulenevalt kogumis saab järeldada, et hagi aluseks olev krediidikontoleping on sõlmitud ja koostatud maksegraafikud on krediidikontolepingu osaks.
21.Kostja on esitanud vastuväite, et tarbijakrediidileping on tühine. Kohus tugines VÕS § 408 lõikele 1, § 404 lõikele 1 ja lõike 2 punktile 2, § 4031 lõike 1 punktile 9, § 404 lõikele 21, § 4062 lõikele 1. Kohtule nähtub, et 11.09.2017 sõlmitud krediidikontolepingus on märgitud krediidi kulukuse määraks 49% (dtl 37). 11.09.2017 lepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga viimati avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 18,92, mis teeb kolmekordseks määraks 56,76. Seega krediidikontolepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud Eesti Panga viimati avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra kolmekordselt ja krediidikontoleping ei ole tühine. Kohtu hinnangul on kostjale krediidikulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused välja toodud krediidikontolepingu üldtingimustes (dtl 38). Kostja ei tõendanud, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr on vale. Samuti on krediidiandja välja toonud maksete kogusumma nii 18.09.2017 kui 26.10.2017 maksegraafikutes (dtl 35-36). Kohus on eelnevalt teinud kindlaks, et nimetatud graafikud on vaieldamatult krediidikontolepingu osaks. Kostja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest ilmneks, et krediidikontoleping on tühine.
22.Täiendavalt märkis kohus, et VÕS § 408 lõike 2 kohaselt muutub krediidileping andmete puudumisele vaatamata siiski kehtivaks, kui tarbija sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama. Seega isegi juhul, kui krediidikontoleping oleks tühine, muutuks see vaatamata andmete puudumisele kehtivaks, kui kostja hakkas krediiti kasutama. Vaidlust ei ole, et kostja hakkas krediiti kasutama.
23.Kostja on esitanud vastuväite, et juhul, kui leping on tühine, ei kuulunud algsele võlausaldajale krediidikontolepingu alusel nõuet, vaid see nõue tulenes alusetust rikastumisest, kuid alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ei ole hagejale loovutatud. Kuigi kohus on eelmises punktis tuvastanud, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud krediidikontoleping ei ole tühine, pidas kohus selguse huvides vajalikuks selgitada nõude loovutamisega seonduvat. Kohus tugines VÕS § 164 lõigetele 1 ja 2, §-le 170. Placet Group OÜ loovutas 03.05.2018 kostja vastu tuleneva nõude hagejale koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid (dtl 46). Seaduse järgi ei ole loovutamise kehtivuse eelduseks nõude korrektne õiguslik kvalifitseerimine. Poolte vahel ei ole vaidlust, et krediidiandja loovutas nõude hagejale. Seega on hageja kostja võlausaldajaks.
2-20-106661
24.Kostja leidis, et krediidiandja on eiranud ka vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kohus tugines VÕS § 4034 lõigetele 1–4, 6–8, 13 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lõigetele 3 ja 4. Kohus nõustus hagejaga, et kostjal oli VÕS § 14 lõike 1 järgne kohustus esitada lepingu ettevalmistamise käigus tõesed andmed. Samuti pidi kostja ka ise hindama enda võimekust kohustusi täita. Laenuandmisel ja -võtmisel on teatavad olemuslikud riskid, mis on vältimatud ja kostja hilisem makseraskustesse sattumine ei tähenda, et laenuandja oleks laenu väljastamisse suhtunud hooletult. Vaidluse korral tuleb VÕS § 4033 lõike 13 järgi laenuandjal tõendada, et ta järgis vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust (dtl 90-91). Krediidikontolepingule eelnenud laenutaotluselt nähtub, et laenu taotlemisel/väljamaksmisel oli kostja sissetulek 868.07 eurot, igakuised väljaminekud olid 590.64 eurot (majapidamiskulu 150 eurot, finantskohustused 440.64 eurot), taotletava laenu igakuine laenukohustuse suurus 148.15 eurot ning kostjale jäi vaba raha 129.28 eurot. Hageja on välja toonud ja esitanud tõendeid selle kohta, millise teabe krediidiandja enne lepingu sõlmimist omandas. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis krediidiandja arvesse kostja täidetud taotluses esitatud teavet, varasemat maksekohustuse täitmist ja kontrollis avalikke andmebaase. Krediidiandja on kontrollinud kostja andmeid kolmandatelt osapooltelt, s.o Creditinfo Eesti AS-ilt, maksehäireregistrilt, elamisloa registrilt, rahvastikuregistrilt, Ametlikest Teadaannetest ja kinnistusraamatust. Kohtu hinnangul on krediidiandja toiminud piisava hoolsusega kostja majandusliku seisu välja selgitamisel. Juhul, kui kostja jättis taotluse esitamisel tähtsad andmed osaliselt enda teada (nt et tal on alaealine laps), siis ei saa selle alusel krediidiandjale ette heita, et ta rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus viitas VÕS § 4034 lõikele 7. Juhul, kui krediidiandja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, ei kohalduks VÕS § 4034 lõikes 7 sätestatu, kuivõrd kohtu hinnangul on kostja jätnud tahtlikult esitamata teabe, mis oli vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et krediidiandja kontrollis enne krediidi väljastamist kostja maksekäitumist ja krediidivõimelisust. Seega ei ole krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid.
25.Kostja leidis, et hagile lisatud teabelehte ega lepingu tegelikele tingimustele vastavat teabelehte ei ole krediidiandja kostjale andnud, mistõttu on krediidiandja rikkunud lepingueelse teavitamise kohustust, millega on tekitatud kostjale kahju. Kohus tugines VÕS § 4031 lõikele
1.Hageja on tõendanud, et enne lepingu sõlmimist 11.09.2017 saatis krediidiandja kostjale ekirjaga Euroopa Tarbijakrediidi teabelehe ja lepingueelse teabe (dtl 87). Kohtule nähtub, et krediidiandja esitatud teabeleht oli koostatud laenutaotluses soovitud laenu (summa ja perioodi) näitel. Seega on krediidiandja kostjale esitanud VÕS § 4031 lõike 1 kohase teabelehe. Kohus leidis, et krediidiandja võis kostjale esitada teabelehe tüüpilise näite kujul. Nimetatu on kooskõlas VÕS § 4031 lõikega 4. Eeltoodust tulenevalt ei pidanudki krediidiandja kostjale esitama lepingu tegelikele tingimustele vastavat teabelehte. Seega ei ole krediidiandja rikkunud lepingueelse teavitamise kohustust, mistõttu ei saanud kostjale tekkida ka kahju.
26.Järgnevalt tuleb analüüsida, kas hagi aluseks oleva lepingu põhivõlgnevuse kujunemise asjaolud on selged. Kostja leidis, et tema põhivõlg ei saa olla suurem kui 1697.59 eurot. Hagi kohaselt võttis kostja krediidi 2400 eurot kasutusse 18.09.2017 ja tegi pangakonto väljavõtte kohaselt esimese tagasimakse 19.10.2017 147.02 eurot. Kohus leidis, et 19.10.2017 seisuga oli kostja kasutuses krediit 2252.98 eurot (2400-147.02). Lisaks nähtub hagist, et 26.10.2017 võttis kostja kasutusse täiendava krediidi 70 eurot. 26.10.2017 seisuga oli kostja kasutuses krediit 2322.98 eurot (2252.98+70).
27.Kostja 08.05.2020 menetlusdokumendiga esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja tegi krediidiandjale tagasimakseid 15.11.2017–14.01.2018 kokku 465.39 eurot, millega
2-20-106661 on tasutud osamaksed nr 1–3 ja osaliselt osamakse nr 4 (dtl 66). Seega luges kohus tõendatuks, et 26.10.2017 maksegraafiku osamaksete nr 5–24 tasumata jätmisega on kostja põhiosa võlgnevuseks 2094.34 eurot, millele tuleb juurde liita osaliselt tasumata osamakse nr 4 summas 70.44 eurot, seega kokku on kostjal tasumata põhiosa makseid 2164.78 eurot. Kohtule nähtub hagist, et pärast nõude loovutamist tasus kostja täiendavalt 160 eurot, mille hageja arvestas täielikult põhinõude katteks. Eeltoodust tulenevalt on seega kostja põhivõlgnevuseks 2004.78 eurot.
28.Kohtu hinnangul on eeltoodud põhivõlgnevuse kujunemine arusaadav ja tõendatud. Kostjal oli krediidikontolepingu järgi raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud, jättes hagejale maksmata põhiosa tagasimaksed kokku 2004.78 eurot. Kostja vastuväited ei ole aluseks hageja väljastatud krediidi tasumata jätmiseks. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et ta oleks tasunud hagejale 19.10.2017–09.08.2018 enam kui 772.41 eurot. Kostja rikkumine ei ole vabandatav, seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Lähtudes eeltoodust leidis kohus, et hageja põhivõlgnevuse nõue on põhjendatud ning kostjalt kuulub välja mõistmisele põhivõlgnevus 2004.78 eurot.
29.Hageja nõuab kostjalt intressi 208.99 euro tasumist. Kohus tugines VÕS § 93 lõike 3 esimesele lausele ja § 397 lõikele 1. Krediidikontolepingu järgi oli intressimäär 39,98% aastas. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-137-06 punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Hageja on arvestanud intressi perioodil 15.02.2018–15.04.2018. Kohus ei tuvastanud eksimust intressiarvestuses ja luges esitatud arvestusega tõendatuks, et kostjal on tasumata intress 208.99 eurot. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista intress 208.99 eurot.
30.Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise 316.77 eurot. Kohus tugines VÕS § 101 lõike 1 punktile 6, § 113 lõigetele 1 ja 2, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367. Hageja nõuab kostjalt viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 03.05.2018 kuni hagi esitamiseni 15.04.2020 VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus leidis, et viivisenõue on põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud kohustuse täitmisega viivituses, on põhjendatud mõista temalt välja viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast kalendripäevast seadusjärgses määras ajavahemikul 03.05.2018–15.04.2020 (k.a), mis on 316.77 eurot ja alates 16.04.2020 VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
31.Kostja on palunud kohtul viivist vähendada võimalikult suures ulatuses ja piirata seda põhivõla summaga. Kohus tugines VÕS § 162 lõikele 1. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-162-12 punktist 20 tuleneb, et olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamiseks tulenevad Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-66-05. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes
2-20-106661 osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Nimetatud lahendis jaotas Riigikohus ka tõendamiskoormuse. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Seega on viivise ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus kostjal.
32.Kohus leidis, et kostja taotlus ei ole põhjendatud, kuna hageja nõuab viivist seadusjärgses määras. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid või tõendeid, mis õigustaksid viivise vähendamist alla seadusjärgse määra. Kohus jättis kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja ei ole tõendanud VÕS § 162 eelduste olemasolu. Samas leidis kohus, et põhjendatud on kostja viivisevõlgnevuse tasumise kohustust piirata põhivõlgnevuse summaga. Võttes arvesse, et kohus on hageja kasuks välja mõistnud viivise 316.77 eurot, ei tohi täiendav viivis ületada 1688.01 eurot.
33.Järgnevalt hindas kohus kostja tasaarvestuse vastuväidet. Kohus tugines VÕS § 197 lõigetele 1 ja 2. Kostja on seisukohal, et talle tekitati kahju, seega peab kohus hindama, kas kostjal on õigus kahjuhüvitist, millega hageja nõuet tasaarvestada, nõuda. VÕS § 115 lõike 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib nõuda kahju hüvitamist. Kohus viitas ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-173-12 (punkt 15). Kohus ei ole eelnevalt tuvastanud, et krediidiandja oleks rikkunud ühtki kohustust, mistõttu on täitmata kahju hüvitamise nõude esimene eeldus. Seega puudub kostjal tasaarvestuseks esitatud nõue hageja vastu ja tasaarvestust ei saa teostada, mistõttu jäi tasaarvestusavaldus rahuldamata.
34.Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele ning kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlgnevus 2004.78 eurot, intress 208.99 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 316.77 eurot ja edasiulatuv viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 16.04.2020 põhinõudelt kuni selle tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1688.01 eurot.
35.TsMS § 162 lõike 1 alusel jäid menetluskulud kostja kanda.
36.Kohus pidas hageja menetluskulusid põhjendatuks 745 euro ulatuses (riigilõiv 275 ja õigusabikulud 470), mille kostjalt hagejale koos viivisega välja mõistis. Apellatsioonkaebus
37.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt rahuldada oluliselt väiksemas ulatuses ning jätta menetluskulud hageja kanda.
38.Kostja ei nõustu, et leping on kehtiv. Kohus nõustus sisuliselt hagejaga ega selgitanud, miks ta kostjaga ei nõustu. Kostja jääb kõigi varasemalt avaldatud seisukohtade juurde. Kostja seisukohta ei muuda fakt, et pooled ekslikult lugesid lepingu sõlmituks ja kostja võttis krediidi kasutusse ning tasus makseid. Tarbijakrediidilepingut ei saa konkludentse aktsepti alusel sõlmituks lugeda, vaid tahteavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et krediidikulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused on välja toodud krediidikontolepingu üldtingimustes.
39.Kostja ei nõustu ka, et krediidiandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust. Mh vaidlustas kostja hageja poolt „laenutaotlusena“ esitatud tõendi, mille suhtes kohus seisukohta ei võtnud. Tõendi näol ei ole tegemist kostja poolt krediidiandjale esitatud algdokumendiga, vaid laenuandja andmebaasi väljatrükiga, millesse laenuandja on ise oma suva järgi andmeid sisestanud. Kostja esitas koos 09.09.2020 menetlusdokumendiga kohtule tõendi, millest nähtub
2-20-106661 andmetega manipuleerimine laenuandja poolt. Kohus selle suhtes seisukohta ei võtnud. Milliseid andmeid laenuandja kostjalt küsis ja milliseid andmeid kostja esitas, on jäänud tõendamata. Kostja ei tea ise ega peagi teadma, milliseid andmeid laenuandja krediidikõlbulikkuse hindamiseks vajab. Valeandmeid kostja ei esitanud ja teadlikult midagi vajalikku esitamata ei jätnud. Soovi laenu saada avaldas kostja laenuandja koduleheküljel ja talle endale sellest ühtegi dokumenti ei jäänud. Seetõttu ei saa kostja ise vastavat tõendit esitada. Isegi kui pidada õigeks vaidlustatud „laenutaotluse“ andmeid, ei ilmne sealt vastutustundlikku laenamist, mille osas kostja jääb 09.09.2020 menetlusdokumendis avaldatu juurde. Kostja sissetulekut ja kohustusi ei ole õigesti arvestatud. Kohus on mh nõustunud hagejaga, et kostja sissetulekuks oli 868.07 eurot, ehkki „laenutaotluse“ andmetes on kirjas töötasu 750 eurot, kas neto või bruto, ei selgu. Kostja viitab ka Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsusele tsiviilasjas nr 2-18-9977 (punktile 12), mille põhimõtted on kohaldatavad ka praeguses asjas. Kohus on põhjendamatult laenuandja poolt vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise osana arvestanud laenuandja väidetavaid päringuid mitmesse riiklikkusse registrisse. Ainuüksi päring registrisse ei saa näidata kostja krediidivõimelisust. Lisaks on ebaselge, milliseid andmeid registritest küsiti või millisel õiguslikul alusel seda tehti.
40.Kostja ei nõustu, et krediidiandja ei pidanudki kostjale tegelikele lepingutingimustele vastavat teabelehte esitama.
41.Juhul kui ringkonnakohus nõustub, et mingil alusel tuleb kohaldada VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, ei võlgne kostja hagejale intressi ja varem intressina makstud summade arvelt väheneb kostja põhivõlg. Sellisel juhul palub kostja muuta nii väljamõistetud sissenõutavaks muutunud viivise summat kui tulevikus sissenõutavaks muutuvale viivisele seatud summalist piirangut selliselt, et kõrvalnõuded ei ületaks põhivõlga. Samuti ei olnud kostjal sellisel juhul lepingute ülesütlemise seisuga jooksvate maksete võlga, mistõttu ei olnud lepingute ülesütlemise eeldused täidetud. Seega on ülesütlemisavaldus tühine ja põhjendatud ei ole alustada viivise arvestust ülesütlemisele järgnevast päevast. Kuna leping sisaldab vastuolulist teavet tähtaja osas ja maksegraafikud ei ole lepingu osaks, ei ole üldse selge periood, millal muutus põhivõlg sissenõutavaks või kas see üldse sissenõutavaks on muutunud. Seega vaidleb kostja vastu nii põhivõla summale kui perioodile, mille eest hageja võib viivist nõuda.
42.Kostja vaidlustab otsuse ka õigusabikulude väljamõistmise osas, jäädes varasemalt esitatud vastuväidete juurde. Vastustaja seisukoht
43.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
44.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lõike 1 punkti 2 alusel tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 1697.59 eurot ületavas osas, intressi 208.99 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 316.77 eurot, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi selles osas rahuldamata ja muudab menetluskulude jaotust. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1697.59 eurot ja viivise põhivõlalt alates 16.04.2020 VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
2-20-106661
45.Pooltel puudub vaidlus, et kostja sai krediidikontolepingu alusel laenu kokku 2470 eurot, st 18.09.2017 2400 eurot ja 26.10.2017 70 eurot; kostja on laenuandjale tagastanud kokku 612.41 eurot ja peale nõude hagejale loovutamist täiendavalt 160 eurot.
46.Esmalt märgib kolleegium, et tarbijakrediidilepingu sõlmituks lugemise ja sellest tuleneva nõude hagejale loovutamise osas, samuti krediidiandja poolt lepingueelse teavitamise kohustuse (VÕS § 4031) täitmise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda.
47.Kostja esitas vastuväite, et tarbijakrediidileping on tühine selles (1) krediidikulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmete ja eelduste ning (2) võlgnetavate maksete kogusumma puudumise tõttu, mille tagajärjel kuulub ka juhul, kui leping lugeda VÕS § 408 lõike 2 järgi kehtivaks, kohaldamisele VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär (VÕS § 408 lõige 4).
48.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mis puudutavad krediidikulukuse määraga seonduvat, ning TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Õige ei ole aga maakohtu seisukoht, et kuivõrd krediidiandja on maksete kogusumma toonud välja maksegraafikutes, mis said lepingu osaks, ei ole krediidileping VÕS § 408 lõike 4 järgi koosmõjus § 404 lõike 2 punktiga 2 ja § 4031 lõike 1 punktiga 7 tühine selles maksete kogusumma puudumise tõttu. Kolleegium märgib, et VÕS § 404 lõike 2 kohaselt peavad tarbija tahteavalduses olema märgitud mitmed andmed, mis annavad tarbijale infot sõlmitava tarbijakrediidilepingu, selle lõpetamise ja tagasimakstavate summade kohta, mh peab olema märgitud kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma VÕS § 404 lõike 2 punkti 2 ja § 4031 lõike 1 punkti 7 järgi. VÕS § 408 lõike 1 kohaselt peavad need andmed nähtuma tarbija tahteavalduses (lepingus), mitte maksegraafikus ega mingis muus dokumendis. Kuigi iseenesest võib nõustuda maakohtuga, et 18.09.2017 ja 26.10.2019 maksegraafikud (milles sisaldus teave maksete kogusumma kohta) said hiljem lepingu osaks, ei muuda see asjaolu, et algses 11.09.2017 lepingudokumendis puudub info maksete kogusumma kohta. Seega lepingu sõlmimisel neid andmeid tarbijale avaldatud ei olnud. Ka õiguskirjanduses on leitud, et vajalik on VÕS § 404 lõikes 2 sätestatud andmete väljatoomine lepingu sõlmimisel (vt VÕS II, komm vlj, P. Varul jt, 2019, § 404, punkt 3.3).
49.VÕS § 408 lõige 4 sätestab, et kui lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed mh kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal õigus nõuda intressi rohkem kui VÕS §-s 94 sätestatud määras. Lisaks peab krediidiandja tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas asjas ei esitanud hageja vaatamata ringkonnakohtu nõudmisele uut tagasimaksete arvestust. Seega lähtub ringkonnakohus sellest, et kostja kohustuseks oli maksta hagejale tagasi lepingu järgi saadud laen ja VÕS §-s 94 määras sätestatud intress. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli vaidlusaluse lepingu kehtivuse ajal 0%, millest tulenevalt intressivõlga kostjal ei ole.
50.Kostja on esitanud ka vastuväite, et VÕS § 408 lõikes 4 sätestatud juhul tuleb lugeda kõik tema poolt laenu tagastamiseks tehtud maksed põhiosa makseteks, millisel juhul ei olnud kostjal lepingu ülesütlemise seisuga jooksvate maksete osas võlgnevust, seega puudus alus lepingu ülesütlemiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis selle vastuväite põhjendamatult tähelepanuta, mistõttu tuleb apellatsioonimenetluses anda kostja väitele õiguslik hinnang.
2-20-106661 Ringkonnakohus selgitas 19.10.2021 kirjas eeltoodut ka pooltele ja andis võimaluse seisukohtade esitamiseks. Pooled midagi täiendavalt esile ei toonud.
51.Maakohus tuvastas, et kostja on laenuandjale teinud vaidlusaluse lepingu järgi makseid kokku 612.41 eurot (dtl 66), st 19.10.2017 147.02 eurot, 15.11.2017 173.90 eurot, 15.12.2017 145.49 eurot ja 14.01.2018 146 eurot. Laenuandja ütles laenulepingu üles 02.05.2018. Hagile lisatud maksegraafikutest nähtuvalt tuli kostjal lepingu ülesütlemise seisuga tasuda laenu põhiosa makseid kokku 532.19 eurot (s.o 18.09.2017 maksegraafiku järgi 15.10.2017 osamakse 75.04 eurot ning 26.10.2017 maksegraafiku järgi 15.11.2017 osamakse 92.30 eurot, 15.12.2017 osamakse 68.78 eurot, 15.01.2018 osamakse 68.59 eurot, 15.02.2018 osamakse 70.95 eurot, 15.03.2018 osamakse 80.37 eurot, 15.04.2018 osamakse 76.16 eurot). VÕS § 408 lõikest 4 tulenevalt tuli praegusel juhul lugeda kõik kostja tasutud maksed laenu põhiosa makseteks. Eeltoodust tulenevalt oli kostja lepingu ülesütlemise seisuga 02.05.2018 teinud laenuandjale makseid põhivõlgnevuse katteks 612.41 eurot, s.o rohkem, kui ta oleks maksegraafiku järgi pidanud (532.19 eurot). Seega ei olnud kostjal 02.05.2018 seisuga laenuandja ees võlgnevust ja kuna kostja laenu tagastamise kohustust ei rikkunud, ei olnud laenuandjal lepingu ülesütlemiseks alust. Samas on kolleegium seisukohal, et kuigi 02.05.2018 seisuga puudus laenuandjal alus leping üles öelda, ei ole kostja esile toonud, et ta oleks hagi esitamise seisuga tasunud nõude omandanud hagejale ära kogu ülejäänud laenusumma. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja peale nõude loovutamist tasunud täiendavalt 160 eurot (dtl 67), st 20.07.2018 80 eurot ja 09.08.2018 80 eurot. Seega on kostjal hageja ees laenu põhiosa võlgnevus 2470-612.41-160=1697.59 euro ulatuses. Viimane graafikujärgne osamakse tulnuks tasuda 15.10.2019, praegune hagi esitati 15.04.2020 (maksekäsu kiirmenetluse avaldus juba 17.02.2020). Seega oli käesoleva menetluse algatamise ajal igal juhul muutunud laen täies ulatuses sissenõutavaks, mistõttu oli kohtule nõude esitamine põhjendatud.
52.Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus kostjalt välja põhivõla 1697.59 eurot. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja põhivõla nõude suuremas ulatuses. Kuivõrd ringkonnakohus leidis eelnevalt, et asjas 0% intressimäära kohaldumise tõttu puudub kostjal intressivõlg, tuleb otsus tühistada ka intressi väljamõistmise osas. Hagi jääb tühistatud osas rahuldamata.
53.Kostja esitas ka vastuväite, et laenuandja on rikkunud kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034). Kuigi vastustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel on VÕS § 4034 lõike 7 kohaselt sama tagajärg, mis VÕS § 408 lõike 4 järgi lepingus kohustuslike andmete (antud juhul kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta) puudumisel, peab ringkonnakohus siiski vajalikuks kostja vastavaid apellatsioonkaebuse väiteid käsitleda. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et laenuandja järgis VÕS §-s 4034 sätestatut.
54.Maakohus leidis, et hageja on tõendanud, et krediidiandja on toiminud piisava hoolsusega kostja majandusliku seisu välja selgitamisel. Hageja esiletoodust nähtuvalt võttis laenuandja kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja täidetud taotluses esitatud teavet, varasemat maksekohustuse täitmist ja kontrollis kostja andmeid kolmandatelt osapooltelt. Kohus leidis, et juhul, kui kostja taotluse esitamisel jättis osaliselt tähtsad andmed enda teada (nt alaealise lapse olemasolu), ei saa selle alusel krediidiandjale ette heita, et ta rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kolleegium nõustub kostjaga, et hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et enne lepingu sõlmimist täidetavas taotluse vormis üldse oli vastav lahter, kus info ülalpeetavate kohta esitada. Hageja esitatud laenutaotluse andmete väljavõttest (dtl 88–89) seda ei nähtu. Seega on alusetu kostjale ette heita oluliste andmete esitamata jätmist. Lisaks võib nõustuda kostjaga, et laenuandja on kostja krediidivõimelisuse hindamisel valesti lähtunud
2-20-106661 suuremast töötasust kui kostja avaldas (750 eurot). Hageja on väitnud, et laenuandja tuvastas kostja pangakonto väljavõtte põhjal töötasuna 868 eurot, mille võttis aluseks krediidivõimelisuse hindamisel. Hageja 14.07.2020 menetlusdokumendile lisatud krediidivõimelisuse kontrolli väljavõttelt (dtl 90) nähtub, et krediidiandja on eelduslikult 11.09.2017 teinud panka päringu, aga vastavat konto väljavõtet ei ole tõendina esitatud ning viidatud dokumendist ei nähtu ka, mis perioodi kohta on pangalt konto väljavõtet küsitud. Igal juhul ei olnud ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud lähtuda suuremast töötasust kui laenutaotleja ise avaldas. Juhul, kui krediidiandja on teinud panka päringu nt ainult ühe kuu kohta, võib juhtuda, et konkreetsel kuul on isik saanud mingil põhjusel tavapärasemast suurema töötasu, mistõttu selle aluseks võtmine ei ole põhjendatud. Seega sellises olukorras tulnuks krediidivõimelisuse hindamisel lähtuda taotleja avaldatust või vajadusel andmeid täpsustada.
55.Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Nagu eelnevalt leitud, praegusel juhul pangakonto väljavõtete küsimine tõendatud ei ole. Kolleegiumi hinnangul ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus kostjaga, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust hinnanud.
56.Seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega esitas kostja ka VÕS § 4034 lõike 8 alusel tasaarvestuse vastuväite, pidades oma kahjuks kõiki lepingust tulenevaid kohustusi, mis ületavad kohustust laenusummat tagastada. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et kostjal tuleb laenulepingu alusel tasuda üksnes põhivõlg, seega puuduvad kostjal tasaarvestatavad nõuded.
57.Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles kohus rahuldas hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude. Kuivõrd lepingu ülesütlemine ei olnud põhjendatud, ei olnud ka põhjendatud arvestada viivist ülesütlemisele järgnevast päevast. Hageja ei esitanud kostjale ka vastavalt VÕS § 408 lõikele 4 uut maksegraafikut. Arvestades, et hagi esitamise seisuga oli kostja olemasoleva maksegraafiku järgi siiski kogu käesoleva otsusega välja mõistetud põhivõla osas võlgnevuses, leiab ringkonnakohus, et viivist on põhjendatud arvestada vastavalt VÕS § 113 lõike 2 esimesele lausele alates hagi esitamisest. Hageja on nõudnud viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Seega jääb maakohtu otsus muutmata osas, milles kostjalt on välja mõistetud viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 16.04.2020 arvestatuna põhinõudelt 1697.59 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
58.Kuna ringkonnakohus muudab hagi rahuldamise ulatust, tuleb TsMS § 173 lõike 3 järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohtu otsuse tulemusena rahuldatakse hagi ligikaudu 68% ulatuses (võttes arvesse, et maakohtus oli hagihind 2691.51 eurot (sh TsMS § 367 järgse viivise aastane summa); ringkonnakohus rahuldas põhinõude 1697.59 euro ulatuses ja lisanduva viivise nõude, mille aastane summa on väljamõistetud põhivõlga arvestades 135.80 eurot, seega kokku 1833.39 eurot). Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus menetluskulud (sh apellatsioonimenetluses) TsMS § 163 lõike 1 alusel 68% ulatuses kostja kanda ja 32% ulatuses hageja kanda.
2-20-106661
59.Kuivõrd maakohus kostja menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei saa ringkonnakohus kohaldada TsMS § 174 lõiget 5, mistõttu tuleb menetluskulude rahaline suurus tervikuna kindlaks määrata TsMS § 174 lõike 4 järgi maakohtul (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-142-15, punkt 21).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.