Hageja: OÜ Aktiva Finants (registrikood 10746479; asukoht A. Weizenbergi tn 20, 10150 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja: E A (OÜ Julianus Inkasso; epost xxx) Kostja: L S (isikukood xxx; elukoht xxx) Kostja lepinguline esindaja: A L (xxx) Kirjalik menetluses
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista L Silt OÜ Aktiva Finants kasuks põhivõlgnevus 2004,78 eurot, intress 208,99
eurot,
sissenõutavaks
muutunud
viivis
316,77
eurot
ja
viivis
võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 16.04.2020 arvestatuna põhinõudelt (2004,78 eurolt) kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1688,01 eurot.
Välja mõista L Silt OÜ Aktiva Finants kasuks menetluskulud kokku 745 eurot, s.o riigilõiv 275 eurot ning lepingulise esindaja põhjendatud kulu 470 eurot.
5.Välja mõista L Silt OÜ Aktiva Finants kasuks viivis väljamõistetud menetluskulude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud OÜ Aktiva Finants (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse L S (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Kohus tegi makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. 16.03.2020 määrusega lõpetas kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 15.04.2020 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid xxx (krediidiandja) ja kostja 11.09.2017 krediidikontolepingu nr xxx, mille krediidilimiidiks oli 2400 eurot. Lepingu kohaselt tuli laen tagastada 24 kuu jooksul. 18.09.2017 võttis kostja krediidikontolt välja krediidi summas 2400 eurot. Kostja kohustus kasutusele võetud krediidi tagastama vastavalt maksegraafikule, mis koostati krediidilimiidi välja võtmise järel. Kostja tasus täielikult maksegraafiku järgse esimese osamakse maksekuupäevaga 15.10.2017 summas 147,02 eurot, millest põhiosa oli 75,04 eurot ja intress 71,98 eurot. 15.10.2017 seisuga oli kostja kasutuses krediit 2324,96 eurot (240075,04=2324,96) ja kasutamata laenulimiidi jääk oli 75,04 eurot (2400-2324,96=75,04). 26.10.2017 võttis kostja krediidikontolt välja krediidi summas 70 eurot ja krediidikontole jäi kasutamata laenulimiidi jääk 5,04 eurot. 26.10.2017 seisuga oli seega kostja kasutuses krediit 2394,96 eurot (2324,96+70=2394,96). Kostja kohustus kasutusele võetud krediidi tagastama vastavalt maksegraafikule, mis koostati täiendava krediidi välja võtmise järel. Lepingus kokku lepitud aastane intressimäär oli 39,98% ja krediidi kulukuse määr 49% ning maksegraafikus on intressi arvestatud reaalselt kasutuses oleva krediidi pealt ja kehtima jäi viimati koostatud maksegraafik. 02.05.2018 krediidilepingu ülesütlemise seisuga oli kostja krediidilepingust tulenev põhivõlgnevus 2164,78 eurot ja intress 208,99 eurot. Tasumata oli 15.02.2018 osamakse osaliselt summas 144,98 eurot (põhiosa 70,44 eurot, intress 74,54 eurot), 15.03.2018 osamakse summas 145,49 eurot (põhiosa 80,37 eurot, intress 65,12 eurot) ja 15.04.2018 osamakse summas 145,49 eurot (põhiosa 76,16 eurot, intress 69,33 eurot). Kostja on tasunud maksegraafiku katteks kokku 465,39 eurot, millega on täielikult tasutud maksegraafiku osamaksed 1-3 ja osaliselt 4. osamakse
(kokku põhiosa 230,18 eurot, intress 235,21 eurot). Seoses krediidilepingu ülesütlemisega 02.05.2018 muutus sissenõutavaks kogu põhinõue summas 2164,78 eurot (2394,96230,18=2164,78) ja intress perioodil 15.02.2018-15.04.2018 summas 208,99 eurot (74,54+65,12+69,33=208,99). Pärast nõude loovutamist on kostja hagejale tasunud 160 eurot, mille hageja arvestas põhinõude katteks, mis on kostjale soodsam (2164,78-160=2004,78). Eeltoodust tulenevalt on kostjal võlgnevus, mis koosneb põhinõudest 2004,78 eurot, intressist 208,99 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisest 316,77 eurot. Hageja selgitab, et enne lepingu sõlmimist 11.09.2017 on kostjale saadetud e-kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi infoleht ja lepingueelne teave. Hageja märgib, et seadus ei nõua, et tagatiseta laenu puhul väljastatud teabeleht oleks isikustatud ehk lepingueelset infot võib edastada suvalise tüüpnäitena. Krediidiandja esitas teabelehe kostja poolt laenutaotluses soovitud laenu näitel. Kostjale väljastatud Euroopa Tarbijakrediidi infolehel oli krediidisummaks 3000 eurot ja intressimääraks aastas 49,98%. Kostja krediidivõimelisuse analüüsi tulemusena tegi krediidiandja kostjale pakkumise väiksema summa peale ehk 2400 eurot intressimääraga 40%, millega kostja nõustus. Sellistel juhtudel (laenusumma või laenuperioodi muutmine laenutaotluse menetlemise käigus) ei pea kliendile väljastama uut infolehte, kuna see ei ole siduv ja kohustuslik lepinguline dokument, vaid selle eesmärk on lepingueelse informatsiooni edastamine kliendile, et klient saaks üldise ettekujutuse finantsteenuse olemusest ning kostjale oli see infoleht juba ühe korra edastatud. Lõplikud ning pooltele siduvad laenutingimused pannakse paika lepingus. Lisaks andmete esitamisele, on laenutaotluse esitamise lehel võimalik tutvuda laenulepingu üldtingimuste, maksegraafiku, tarbijakrediidi standardinfo teabelehe ja hinnakirjaga ning klient kohustub laenutaotluse esitamiseks kinnitama, et ta on viimastega tutvunud, on nendega nõus ning tema poolt esitatud andmed on õiged ja täielikud. Hageja märgib, et 11.09.2017 lepingus lepiti kokku krediidi kulukuse määras 49% aastas. Krediidi kulukuse määr ei ületanud sel hetkel kehtinud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra kolmekordselt. Sellest tulenevalt ei ole kostjaga sõlmitud leping tühine liialt kõrge krediidikulukuse määra tõttu. VÕS § 404 lg 21 tingimuse on krediidiandja samuti täitnud. Laenulepingus on krediidiandja avaldanud kõik VÕS § 404 lg-s 21 sätestatud kohustuslikud andmed. Lepingu üldtingimuste üldmõistete all on välja toodud, kuidas on võlausaldaja krediidi kulukuse määra arvestanud ja välja toonud eeldused. Lepingu üldtingimused on lepingu lahutamatu osa. Samuti on täidetud VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevad nõuded tarbijakrediidi lepingule. Hageja ei nõustu kostjaga, et tegemist on tühise lepinguga. Juhul, kui kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud leping on tühine, siis palub hageja kohtul alternatiivselt kostjalt välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel aluseta saadu. Hageja ei nõustu, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagi aluseks olev tarbijakrediidileping on sõlmitud sidevahendi abil, mistõttu on kõik lepingu dokumendid, sh poolte andmed jms, edastatud poolte vahel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kostjale teatavaks tehtud lepingueelse teabe lehel on märgitud kõik laenu taotlemisega seonduv informatsioon. Kostja oli kohustatud laenu saamiseks esitama andmeid enda sissetuleku suuruse ja igakuiste kohustuste kohta ning majapidamiskulud. Hageja märgib, et igat konkreetset laenutaotlust hinnatakse eraldi laenuandja sise-eeskirjade alusel. Krediidiandjal on olemas tegevusluba ning ta allub otseselt Finantsinspektsiooni järelevalve alla. Tulenevalt sellest on kõik krediidiandja sise-eeskirjad ja laenu andmise hindamise kriteeriumid, sh meetodid,
Finantsinspektsiooni poolt kinnitatud ning amet teostab korrapärast järelevalvet krediidiandja tegevuse üle. Krediidiandja on hinnanud kostja laenuvõimet kostja enda poolt laenutaotlusele esitatud andmetest lähtuvalt ning on leidnud, et kliendil on võimekust tagastada laen tema sissetulekute arvelt. Kostja on avaldanud, et tema igakuine sissetulek on 750 eurot. Krediidiandja tegi ka täiendavaid päringuid, millest selgus, et kostja igakuine sissetulek on töötasu 868 eurot. Samuti kontrollis krediidiandja enne laenu väljastamist võimalikke maksehäireid ning 11.09.2017 seisuga need puudusid. Samuti polnud Ametlikes Teadaannetes kuulutusi, mis seaks kahtluse alla kostja maksevõimelisuse. Teadaolevate asjaolude põhjal sai krediidiandja oletada, et kliendi maksevõime on ettenähtavas tulevikus jätkusuutlik. Kuna krediidiandjal on kostjaga varem sõlmitud laenulepinguid, siis oli veendumus, et kostja näol on tegemist laenukõlbuliku kliendiga. Hageja rõhutab, et krediidiasutusel on õigus vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel eeldada, et klient teab oma laenueesmärki ja finantsolukorda ning et klient esitab krediidiasutusele enda huvi ja finantsolukorra kohta õiget informatsiooni. Krediidiandja ei saa eeldada, et temale esitatud andmed on valed. Hageja on seisukohal, et krediidiandja on viinud läbi piisava ja põhjaliku analüüsi kostja krediidivõimelisuse osas. Hageja ei ole manipuleerinud kostja andmetega nagu kostja seda väidab. Hageja ei nõustu viivise vähendamise nõudega, kuivõrd hageja on juba viivist arvestanud seadusjärgses intressimääras. Hageja ei nõustu kostja tasaarvestuse nõudega. Kostja esitatud tasaarvestus ei ole selge. Hagiavaldusega esitatud nõue tuleneb lepingust ning lepingu rikkumise ja selle lõppemisel sissenõutavaks muutunud võlasummast. Kostja ei ole tõendanud endal kahju tekkimist. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhinõude 2004,78 eurot, intressi 208,99 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 316,77 eurot ning viivised alates 16.04.2020 kuni põhinõude summas 2004,78 eurot täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kostja oma vastuses tema vastu esitatud nõudeid ei tunnistanud ja palus jätta hagiavaldus rahuldamata. Kostja on seisukohal, et ta pole konkreetsete määratletud lepingutingimuste kohta nõusolekut väljendanud, mistõttu hagi aluseks olevat lepingut pole sõlmitud. Kostja ei ole väljendanud nõustumust pärast laenusummade väljavõtmist koostatud maksegraafikute kohta, mistõttu ei ole põhjust neid lepingu osadeks lugeda, isegi kui muus osas oleks leping sõlmitud. Kostja kinnitab hageja poolt hagiavalduses nimetatud summade õigsust maksegraafikute täitmisel, s.o kokku 772,41 eurot, kuid kinnitab, et tasus esimese makse hilinemisega 19.10.2017. Makstud summade võrra on põhivõlg vähenenud. Kostja võlg põhiosa osas ei saa olla suurem kui 2470772,41=1697,59 eurot. Kostja on seisukohal, et sõlmitud tarbijakrediidileping on tühine, kuivõrd lepingus puuduvad krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kostja leiab, et lepingus on krediidi kulukuse määr avaldatud „laest võetud“ numbrina, selle kujunemine ei ole kuidagi jälgitav ega kontrollitav. Lepingu üldmõistete all toodud krediidi kulukuse määra definitsioon ei ava konkreetse lepingus avaldatud määra arvestamise andmeid ja eeldusi. Krediidi kulukuse määra väljendav number on suva järgi valitud selline, et see oleks väiksem kolmekordsest lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmisest tarbimislaenude kulukuse määrast. Kostja leiab, et leping on VÕS § 408 lg 1 järgi tühine või alternatiivselt on intressimäär VÕS § 408 lg 4 järgi 0% aastas. Juhul, kui leping on tühine, ei kuulunud algsele võlausaldajale laenulepingu alusel
mingit nõuet, sest tühisel tehingul ei ole õiguslikke tagajärgi. Algsele võlausaldajale kuulus alusetust rikastumisest tulenev nõue väljamakstud laenusumma ulatuses, kuid alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ei ole hagejale loovutatud. Juhul, kui leping ei ole tühine, tuleb alternatiivselt kohaldada VÕS § 408 lg 4, mille kohaselt kostja ei võlgne hagejale rohkem kui saadud laenu ja 0% intressi aastas ning hagejal on kohustus kostjale uus maksegraafik koostada. Kostja leiab, et 0% intressimäär aastas kuulub kohaldamisele ka VÕS § 404 lg 2 p 2, 4031 lg 1 p 7 ja lg 3 ning VÕS § 408 lg 4 järgi, kuivõrd lepingus puuduvad andmed kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. Krediidiandja on maksegraafikute all küll avaldanud „maksete kogusumma“, kuid see käib ainult maksegraafikus esitatud laenu- ja intressisummade kohta. Kostja hinnangul on krediidiandja rikkunud seaduse imperatiivset nõuet ainuüksi sellega, et on legaaltermini asemel lepingus kasutanud selle suvaliselt moonutatud derivaati „maksete kogusumma“, mis tekitab ebaselguse selle suhtes, mida selle terminiga silmas peetakse. Kostja arvates tuleb lepingusse kanda seaduses sätestatud kohustuslikud andmed igakordsel tarbijakrediidilepingu sõlmimisel. Kostja hinnangul teise maksegraafikuga leping pikenes ja lisandus täiendav krediidisumma ja intress, mis pidi muutma nii krediidi kogukulu kui krediidi kulukuse määra. Juhul, kui leping ei ole tühine, on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kostja leiab, et krediidiandja ei oleks tohtinud kostjaga tarbijakrediidilepingut sõlmida, kuna kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. Kostjal olid suured kohustused teiste võlausaldajate ees ja tal polnud piisavat sissetulekut nende täitmiseks. Kostja oli makseraskustes ja kostja mäletamist mööda olid tal ka avalikustatud maksehäired. Krediidiandja ei kontrollinud kostja maksevõimet algse lepingu sõlmimisel ega täiendava laenu andmisel, ei kogunud piisavaid andmeid ega teostanud analüüsi kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiandjal ei saanud kujuneda veendumust selle suhtes, et kostja on krediidivõimeline. Kostja leiab, et kostja laenutaotlusena esitatud dokument on krediidiandja poolt talle ja hagejale sobivalt manipuleeritud. Kostja hinnangul ei ole võimalik krediidivõimelisust õigesti hinnata ainult sissetuleku andmetest ja finantskohustuste osalisest arvestamisest, vaid arvesse tuleb võtta kõik kohustused. Hageja ei ole tõendanud, et kostjalt oleks küsitud andmeid kõigi kostja finantskohustuste kohta ja lepingueelse kohustuse täitmiseks teavitatud kostjat õigete ja ammendavate andmete esitamise tähtsusest. Kuskilt ei nähtu, et krediidiandja oleks huvi tundnud kostja ülalpeetavate ja nendega seotud kulude vastu. Ka see iseloomustab krediidiandja vastutustundetust. Kostjal on üks 10aastane ülalpeetav laps. Samuti ei ole lepingu sõlmimisel krediidiandjat häirinud see, et kostja pidevalt taotles aina uusi laene. Kostja oli nn saritaotleja. Kostja leiab, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtteid ka teise maksegraafiku sõlmimisel, kuivõrd sõlmis teadlikult lepingu muutmise kokkuleppe kostjaga, kes oli juba algse maksegraafiku järgi ettenähtud esimese makse tasumisega viivitusse jäänud. Kostja leiab, et sellest tulenevalt ei tekkinud kostjale VÕS § 4034 lg 7 kohaselt muud kohustust kui laenusumma tagastamine. Seejuures ei ole laenusumma sissenõutav, kuna krediidiandja ega hageja pole koostanud kostjale vähenenud intressi arvestades uut graafikut tagasimakseteks, mis on krediidiandja kohustus. Kostja leiab täiendavalt, et hagile lisatud teabeleht ei ole seotud hagi aluseks oleva krediidikonto lepinguga. Teabelehel ei lange summad ja tähtajad kokku sõlmitud krediidikonto lepingus kajastatuga. Hagile lisatud teabelehte ega lepingu tegelikele tingimustele vastavat teabelehte ei ole krediidiandja kostjale andnud. Kostja on seisukohal, et kuivõrd krediidiandja ei väljastanud
kostjale enne ega ka pärast lepingu sõlmimist lepingu tingimustele vastavat teabelehte, vaid teabeleht väljastati laenutaotluses esitatud andmete põhjal nö suvalise näitena, siis sellega jäeti kostja ilma võimalusest erinevaid laenupakkumisi võrrelda, mistõttu kostja tegi lepingu sõlmimiseks läbikaalumata otsuse. Eeltooduga on krediidiandja rikkunud lepingueelse teavitamise kohustust, millega on tekitanud kostjale kahju. Juhul, kui kohus leiab, et kostjaga on sõlmitud kehtiv laenuleping, peab kostja oma kahjuks kõiki lepingust tekkinud kohustusi, mis ületavad kohustust laenusumma tagastada. Sel juhul tasaarvestab kostja kõik oma krediidiandja poolt lepingueelse kohustuse rikkumisest tulenevad kahju hüvitamise nõuded hageja nõuetega kostja vastu. Juhul, kui kohus hagi rahuldab ja mõistab kostjalt välja viivise, palub kostja viivist vähendada võimalikult suures ulatuses ja piirata viivist selliselt, et kõrvalnõuded kokku ei ületaks väljamõistetud põhivõlga. Kohtu põhjendused
1.Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
3.Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg-st 1, mis sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
4.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on xxx ja kostja vahel sõlmitud krediidikontoleping (dtl 35-37). Kohus loeb tuvastatuks, et 02.05.2018 öeldi krediidikontoleping üles ning kostjat
teavitati krediidikontolepingu ülesütlemisest (dtl 45). Pooled vaidlevad käesolevas tsiviilasjas selle üle, kas: 1) hagi aluseks olev krediidikontoleping nr xxx on sõlmitud ja kas 18.09.2017 ja 26.10.2017 kuupäevadega maksegraafikud on krediidikontolepingu osadeks; 2) krediidikontoleping on tühine; 3) hageja on kostja võlausaldaja; 4) krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid ja lepingueelse teavitamise kohustust; 5) viivise vähendamine on põhjendatud või mitte.
5.Käesoleval juhul ei ole kostja esitanud vastuväiteid sellele, et kostja võttis 18.09.2017 kasutusse krediidi 2400 eurot ja 26.10.2017 krediidi 70 eurot. Kostja kohustus kasutusele võetud krediidi tagastama vastavalt maksegraafikule. Kostja tasus maksegraafiku järgse esimese osamakse 19.10.2017 summas 147,02 eurot, seejärel 15.11.2017 osamakse summas 173,90 eurot, 15.12.2017 osamakse summas 145,49 eurot ja 14.01.2018 osamakse summas 146 eurot (dtl 66). Kostja on tasunud osamakseid vastavalt krediidiandja poolt koostatud maksegraafikutele. Seega on kohtu hinnangul asjakohatu kostja vastuväide, et maksegraafikuid ei saa lugeda lepingu osaks, kuivõrd kostja ei väljendanud nõustumust pärast laenusummade väljavõtmist koostatud maksegraafikute kohta. Krediidikontolepingu sõlmimist ja asjaolu, et maksegraafikud on lepingu osaks, tõendab asjaolu, et pooled on asunud krediidikontolepingut täitma (krediidiandja on kostjale krediidi üle kandnud ja kostja on krediiti osaliselt ka maksegraafiku kohaselt tagastanud). Kõigest eeltoodust tulenevalt kogumis saab järeldada, et hagi aluseks olev krediidikontoleping on sõlmitud ja koostatud maksegraafikud on krediidikontolepingu osaks.
6.Kostja on leidnud, et VÕS § 408 lg 1 kohaselt on sõlmitud tarbijakrediidileping tühine, kuivõrd lepingus puuduvad krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kostja hinnangul lepingu üldmõistete all toodud krediidi kulukuse määra definitsioon ei ava konkreetse lepingus avaldatud määra arvestamise andmeid ja eeldusi ning ei ole selge, millised summad, tähtajad ja eeldused on arvestamisel aluseks võetud. Kostja on olnud ka seisukohal, et juhul, kui krediidikontoleping ei ole tühine, tuleb alternatiivselt kohaldada VÕS § 408 lg 4. Kostja leiab, et 0% intressimäär aastas kuulub kohaldamisele ka VÕS § 404 lg 2 p 2, 4031 lg 1 p 7 ja lg 3 ning VÕS § 408 lg 4 järgi, kuivõrd lepingus puuduvad andmed kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg 2 p 2 kohaselt tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 4031 lõike 1 punktides 1–11 nimetatud andmed. VÕS § 4031 lg 1 p 9 kohaselt esitab krediidiandja tarbijale mõistliku aja jooksul krediidi kulukuse määra aasta kohta. VÕS § 404 lg 21 järgi käesoleva seaduse § 4031 lõike 1 punktides 7 ja 9 nimetatud krediidi kulukuse määr ja kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma arvutatakse tarbijakrediidilepingu sõlmimise aja seisuga ning lepingusse
märgitakse kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Nimetatud säte täpsustab krediidi kulukuse määra ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma märkimist lepingusse. VÕS § 4062 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohtule nähtub, et 11.09.2017 sõlmitud krediidikontolepingus nr xxx on märgitud krediidi kulukuse määraks 49% (dtl 37). Krediidi kulukuse määr aastas ei ületanud krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimelt oli 11.09.2017 lepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga viimati avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,92, mis teeb kolmekordseks määraks 56,76. Seega krediidikontolepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud Eesti Panga viimati avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra kolmekordselt ja seega ei ole krediidikontoleping tühine. Kohtu hinnangul on kostjale krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused välja toodud krediidikontolepingu üldtingimustes (dtl 38). Kostja ei ole tõendanud, et lepingus märgitud krediidi kulukuse määr on vale. Samuti on krediidiandja välja toonud maksete kogusumma nii 18.09.2017 kui ka 26.10.2017 maksegraafikutes (dtl 35-36). Kohus on eelnevalt teinud kindlaks, et nimetatud maksegraafikud on vaieldamatult krediidikontolepingu üheks osaks. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest ilmneks, et krediidikontoleping on tühine. Täiendavalt märgib kohus, et VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping andmete puudumisele vaatamata siiski kehtivaks, kui tarbija sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama. Seega isegi juhul, kui krediidikontoleping oleks tühine, muutuks see vaatamata andmete puudumisele kehtivaks, kui kostja hakkas krediiti kasutama. Vaidlust ei ole selles, et kostja hakkas krediiti kasutama.
7.Kostja on esitanud vastuväite, et juhul, kui leping on tühine, siis ei kuulunud algsele võlausaldajale krediidikontolepingu alusel nõuet, vaid see nõue tulenes alusetust rikastumisest, kuid alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ei ole hagejale loovutatud. Kohus selgitab, et kuigi kohus on eelmises punktis tuvastanud, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud krediidikontoleping ei ole tühine, peab kohus selguse huvides vajalikuks selgitada nõude loovutamisega seonduvat. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kohus selgitab, et xxx loovutas 03.05.2018 kostja vastu tuleneva nõude
hagejale koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid (dtl 46). Kohus selgitab täiendavalt, et seaduse järgi ei ole loovutamise kehtivuse eelduseks nõude korrektne õiguslik kvalifitseerimine. Poolte vahel ei ole vaidlust, et krediidiandja loovutas nõude hagejale. Seega on hageja kostja võlausaldaja.
8.Kostja on seisukohal, et krediidiandja on eiranud ka vastutustundliku laenamise põhimõtteid, mille kehtestavad VÕS § 4034 lg-te 2 ja 4 viimased laused, mis viitavad krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) §-s 49 ja 50 sätestatule. Kostja juhib täiendavalt tähelepanu KAVS § 50 lg-le 3 ja 4. VÕS § 4034 lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1– 7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg järgi krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 4 kohaselt teavitab tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigetele 3 ja
4.VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. VÕS
§ 4034 lg 8 alusel on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule tarbijal õigus kasutada muid asjakohaseid õiguskaitsevahendeid, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 50 lg 3 ja 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus nõustub hagejaga, et kostjal oli VÕS § 14 lg 1 järgne kohustus esitada lepingu ettevalmistamise käigus tõesed andmed. Samuti pidi kostja ka ise hindama enda võimekust kohustusi täita. Kohus nõustub hagejaga täiendavalt, et laenuandmisel ja –võtmisel on teatavad olemuslikud riskid, mis on vältimatud ja kostja hilisem makseraskustesse sattumine ei tähenda, et laenuandja oleks laenu väljastamisse suhtunud hooletult. Kohus aga selgitab, et vaidluse korral tuleb VÕS § 4034 lg 13 järgi laenuandjal tõendada, et ta järgis vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et krediidiandja on hinnanud kostja krediidivõimelisust (dtl 90-91). Krediidikontolepingule eelnenud laenutaotluselt nähtub, et laenu taotlemisel/väljamaksmisel oli kostja sissetulek 868,07 eurot, kostja igakuised väljaminekud olid 590,64 eurot (majapidamiskulu 150 eurot, finantskohustused 440,64 eurot), taotletava laenu igakuine laenukohustuse suurus 148,15 eurot ning kostjale jäi vaba raha summas 129,28 eurot (868,07-150-440,64148,15=129,28). Hageja on välja toonud ja esitanud tõendeid selle kohta, millise teabe krediidiandja enne lepingu sõlmimist omandas. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis krediidiandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet, varasemat maksekohustuse täitmist ja kontrollis avalikke andmebaase. Krediidiandja on kontrollinud kostja andmeid kolmandatelt osapooltelt, s.o xxx-ilt, maksehäireregistrilt, elamisloa registrilt, rahvastikuregistrilt, Ametlikes Teadaannetest ja kinnistusraamatust. Kohtu hinnangul on hageja toiminud piisava hoolsusega kostja majandusliku seisu välja selgitamisel. Kohus on seisukohal, et juhul kui kostja taotluse esitamisel jättis osaliselt tähtsad andmed enda teada (nt asjaolu, et kostjal on alaealine laps), siis ei saa selle alusel krediidiandjale ette heita, et ta rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus viitab VÕS § 4034 lg 7, mille kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks ei loeta käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus on seisukohal, et juhul, kui krediidiandja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis ei kohalduks VÕS § 4034 lg 7 sätestatu, kuivõrd kohtu hinnangul on kostja jätnud tahtlikult esitamata teabe, mis oli vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et krediidiandja kontrollis enne krediidi väljastamist kostja maksekäitumist ja krediidivõimelisust. Seega ei ole krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid.
9.Kostja leiab, et hagile lisatud teabelehte ega lepingu tegelikele tingimustele vastavat teabelehte ei ole krediidiandja kostjale andnud, mistõttu on krediidiandja rikkunud lepingueelse teavitamise kohustust, millega on tekitatud kostjale kahju. Kostja heidab hagejale ette, et teabeleht väljastati laenutaotluses esitatud andmete põhjal n-ö suvalise näitena. VÕS § 4031 lg 1 kohaselt tarbijale tuleb anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes järgmised punktides 1-15 väljatoodud andmed. Hageja on kohtule tõendanud, et enne lepingu sõlmimist 11.09.2017, saatis krediidiandja kostjale e-kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi teabelehe ja lepingueelse teabe (dtl 87). Kohtule nähtub, et krediidiandja poolt esitatud teabeleht oli koostatud kostja poolt laenutaotluses soovitud laenu (summa ja perioodi) näitel. Seega on krediidiandja kostjale esitanud VÕS § 4031 lg 1 kohase teabelehe. Kohus on seisukohal, et krediidiandja võis kostjale esitada teabelehe tüüpilise näite kujul. Nimetatu on kooskõlas VÕS § 4031 lg-ga 4, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 7 ja 9 nimetatud kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma ja krediidi kulukuse määr esitatakse tüüpilise näite kujul. Krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Eeltoodust tulenevalt ei pidanudki krediidiandja kostjale esitama lepingu tegelikele tingimustele vastavat teabelehte. Kohus leiab, et krediidiandja ei ole rikkunud lepingueelse teavitamise kohustust, mistõttu ei saanud kostjale tekkida ka kahju.
10.Järgnevalt tuleb analüüsida, kas hagi aluseks oleva lepingu põhivõlgnevuse kujunemise asjaolud on selged. Kostja leiab, et tema põhiosa võlgnevus ei saa olla suurem kui 1697,59 eurot. Hagiavalduse kohaselt võttis kostja krediidi summas 2400 eurot kasutusse 18.09.2017 ja tegi esitatud pangakonto väljavõtte kohaselt esimese tagasimakse 19.10.2017 summas 147,02 eurot. Kohus leiab, et 19.10.2017 seisuga oli kostja kasutuses krediit 2252,98 eurot (2400-147,02). Lisaks nähtub hagiavaldusest, et 26.10.2017 võttis kostja kasutusse täiendava krediidi summas 70 eurot. Kohus leiab, et 26.10.2017 seisuga oli kostja kasutuses krediit 2322,98 eurot (2252,98+70). Kostja poolt 08.05.2020 menetlusdokumendiga esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja tegi krediidiandjale tagasimakseid ajavahemikul 15.11.2017-14.01.2018 kokku summas 465,39 eurot, millega on tasutud osamaksed nr 1-3 ja osaliselt osamakse nr 4 (dtl 66). Seega loeb kohus tõendatuks, et 26.10.2017 maksegraafiku osamaksete nr 5-24 tasumata jätmisega on kostja põhiosa võlgnevuseks 2094,34 eurot, millele tuleb juurde liita osaliselt tasumata osamakse nr 4 summas 70,44 eurot, seega kokku on kostjal tasumata
põhiosa makseid summas 2164,78 eurot. Kohtule nähtub hagiavaldusest, et pärast nõude loovutamist tasus kostja täiendavalt 160 eurot, mille hageja arvestas täielikult põhinõude katteks. Eeltoodust tulenevalt on seega kostja põhivõlgnevuseks 2004,78 eurot. Kohtu hinnangul on eeltoodud põhivõlgnevuse kujunemine arusaadav ja tõendatud. Kostjal oli krediidikontolepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes hagejale maksmata põhiosa tagasimaksed kokku summas 2004,78 eurot. Kohus leiab, et kostja vastuväited ei ole aluseks hageja poolt väljastatud krediidi tasumata jätmiseks. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et kostja oleks tasunud hagejale ajavahemikul 19.10.2017-09.08.2018 enam kui 772,41 eurot. Kostja rikkumine ei ole vabandatav, seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja põhivõlgnevuse nõue on põhjendatud ning kostjalt kuulub välja mõistmisele põhivõlgnevus suuruses 2004,78 eurot.
11.Hageja nõuab kostjalt intressi 208,99 euro tasumist. VÕS § 94 lg 3 esimese lause kohaselt fikseeritud intressimääraks on lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel. VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Krediidikontolepingu kohaselt oli intressimäär 39,98% aastas. Hageja arvestusel moodustas hagi esitamise seisuga intress 208,99 eurot, mille tasumist hageja kostjalt nõuab. Riigikohus on 29.01.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Hageja on arvestanud intressi perioodil 15.02.2018 kuni 15.04.2018. Kohus ei tuvastanud eksimust intressiarvestuses ja loeb esitatud võlaarvestusega tõendatuks, et kostjal on tasumata intress summas 208,99 eurot. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress 208,99 eurot.
12.Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise 316,77 eurot.
VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast kalendripäevast 03.05.2018 kuni hagiavalduse esitamiseni 15.04.2020 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis alates hageja poolt ülesütlemisele järgnevast kalendripäevast seadusjärgses määras ajavahemikul 03.05.2018-15.04.2020 (k.a), mis on 316,77 eurot ja alates 16.04.2020 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
13.Kostja on palunud kohtul viivist vähendada võimalikult suures ulatuses ja piirata viivist selliselt, et kõrvalnõuded kokku ei ületaks väljamõistetud põhivõlga. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohtu lahendi 3-2-1-162-12 punktist 20 tuleneb, et olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamiseks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 32-1-66-05 tehtud otsusest. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Nimetatud lahendis jaotas Riigikohus ka tõendamiskoormuse. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Seega on viivise ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus kostjal.
Kohus leiab, et kostja taotlus ei ole põhjendatud, kuna hageja nõuab viivist seadusjärgses määras. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid või tõendeid, mis õigustaksid viivise vähendamist alla seadusjärgse määra. Kohus jätab kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja ei ole tõendanud VÕS § 162 eelduste olemasolu. Samas leiab kohus, et käesoleval juhul on põhjendatud kostja viivisevõlgnevuse tasumise kohustust piirata põhivõlgnevuse summaga, mis on 2004,78 eurot. Võttes arvesse, et kohus on hageja kasuks välja mõistnud viivise 316,77 eurot, ei tohi täiendav viivis ületada 1688,01 eurot.
14.Järgnevalt hindab kohus kostja tasaarvestuse vastuväidet. Kostja leiab, et juhul kui leping on kehtiv, peab kostja enda kahjuks kõiki lepingust tekkinud kohustusi, mis ületavad kohustust laenusumma tagastada. Sel juhul tasaarvestab kostja kõik oma krediidiandja poolt lepingueelse kohustuse rikkumisest tulenevad kahju hüvitamise nõuded hageja nõuetega kostja vastu. Tulenevalt VÕS § 197 esimesest ja teisest lõikest kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kostja on seisukohal, et kostjale tekitati kahju. Seega peab kohus hindama, kas kostjal on õigus kahjuhüvitist, millega hageja nõuet tasaarvestada, nõuda või mitte. VÕS § 115 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib hageja nõuda kahju hüvitamist. Riigikohtu lahendist 3-2-1-173-12 punktist 15 tulenevalt peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: 1) kohustuse rikkumine; 2) kostja vastutab rikkumise eest, st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; 3) hagejale on tekkinud või tekib kahju; 4) kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga; 5) kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu; 6) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kohus ei ole eelnevalt tuvastanud, et krediidiandja oleks rikkunud ühtki kohustust, seega on täitmata kahju hüvitamise nõude esimene eeldus. Kohtu hinnangul puudub eeltoodust tulenevalt kostjal tasaarvestuseks esitatud nõue hageja vastu ja tasaarvestust ei saa teostada, mistõttu tuleb jätta tasaarvestusavaldus rahuldamata.
15.Kõigest eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2004,78 eurot, intress 208,99 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 316,77 eurot ja edasiulatuv viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses
ettenähtud ulatuses alates 16.04.2020 arvestatuna põhinõudelt (2004,78 eurolt) kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1688,01 eurot. Menetluskulud
16.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.
17.TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja on palunud menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista õigusabikulud 780 eurot, riigilõivu summas 275 eurot ning viivise menetluskuludelt. Hageja esindaja on osutanud õigusabi kokku 6 tundi ja 30 minutit järgnevalt: 1) nõude alusdokumentidega tutvumine ja nõude analüüs 30 minutit; 2) maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamine, avalduse esitamine 30 minutit; 3) hagiavalduse koostamine ja esitamine kohtule 2 tundi; 4) kostja seisukohaga tutvumine 1 tund ja 30 minutit; 5) kostja seisukohtadele vastuse koostamine 2 tundi. Kostja on leidnud, et hageja nõue õigusabikulude osas on põhjendamatu. Hageja ja tema esindaja xxx on sisuliselt sama isik, kes kahe juriidilise kehana tegutsevad vaid selleks, et lepingulise esindaja tasude abil võlgnike vastu suunatud nõudeid suurendada. Hageja on võimeline oma huve ise kohtus kaitsma ja nõudeid menetlema, kuna tema majandustegevuse sisuks on täitmata nõuete omandamine ning nende sissenõudmine, vajadusel kohtumenetluse abil. Esindaja kasutamine hageja poolt ei ole põhjendatud. Hageja on nn masshageja, kes kasutab analoogseid tüüphagisid paljudes kohtuasjades. Seetõttu ei ole kuidagi põhjendatud hagiavalduse koostamise eest väidetavalt tasutud 360 eurot. Asja mahtu ja keerukust arvestades ei ole põhjendatud ka kõrge tunnitasu. Kohtu hinnangul on kostja vastuväited asjakohatud. TsMS § 217 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu. Seega oli hagejal õigus osaleda menetluses esindaja kaudu. TsMS § 175 lg 2 kohaselt menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud. Riigikohtu lahendi 3-2-1-154-15 punktist 9 tulenevalt TsMS § 175 lg-s 2 sätestatud erireegel ei ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele. Riigikohus on selgitanud, et kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. Sealhulgas ei ole kolmandate isikutega tehtavatest tütarettevõtja tehingutest tekkivad õigused ja kohustused omistatavad emaettevõtjale. Hageja OÜ Aktiva Finants ja tema lepinguline esindaja xxx on kaks erinevat juriidilist isikut ja kohaldub TsMS § 175 lg 1,
mille kohaselt tuleb menetluskuludena hüvitada mh lepingulise esindaja kulud. Kohus nõustub täiendavalt kõikide hageja väljatoodud seisukohtadega ja leiab, et hageja õigusabikulude nõue on põhjendatud. Hageja esindaja tunnihind on 120 eurot tunnis. Võttes arvesse eelkõige hageja esindaja kvalifikatsiooni (jurist), on kohtu hinnangul esindaja põhjendatud tunnitasu suuruseks 100 eurot (käibemaksuga). Kohus märgib, et juristid osutavad üldjuhul õigusteenust advokaatidest mõnevõrra madalama tasu eest. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul tegemist keerulise ega mahuka tsiviilasjaga. Kohus leiab, et lepingulise esindaja kulu kokku 780 eurot ei ole põhjendatud. TsMS § 4842 järgi maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus leiab, et põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kuluks saab olla seega 20 eurot. Kohtu hinnangul põhjendatud ajaks hagiavalduse koostamisele saab pidada 1 tund, s.o 100 eurot. Ülejäänud menetluskulude nimekirjas märgitud teenused on olnud vajalikud ja vastavuses neile märgitud ajaga (s.o 3 tunni ja 30 minuti ulatuses, 350 eurot). Seega on esindaja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud põhjendatud ja vajalikud kokku 470 euro ulatuses. Riigilõivu taSe nähtub e-toimikust (hageja tasus 111,50 eurot 17.02.2020 ja 163,50 eurot 15.04.2020) Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga ning see kuulub kostjalt väljamõistmisele. Seega on hageja menetluskulud põhjendatud kokku 745 euro ulatuses ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskulud summas 745 eurot.
18.TsMS § 177 lg 4 alusel kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse kohtule hagiavalduses esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (745 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
19.TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik Kohtunik Osaliselt tühistatud TRK lahendiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.