2-20-110080/42 - Muud - Korteriühistuseaduse alusel osutatavate teenuste asjad - Riigikohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Tartu Maakohus jättis 2. novembri 2020 määrusega avaldaja avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on avaldaja nõue käsitatav korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 40 lg-st 1 ja avaldaja põhikirja p-dest 4.2.6 ja 4.3.2 tuleneva nõudena, mille esitamine korteriühistu liikme vastu ei eelda eraldi sellekohase üldkoosoleku või juhatuse otsuse vastuvõtmist. Asi tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 613 lg 1 p 1 järgi hagita menetluses. Kuna puudutatud isikud vaidlesid vastu avaldaja nõutavate laenumaksete suuruse kujunemisele, tuli avaldajal hiljemalt 15. septembriks 2020 kohtule ja puudutatud isikutele näidata vaidlusaluse arvestusperioodi (1. veebruar 2019 kuni 31. märts 2020) kohta igakuistel arvetel esitatud laenumakse suuruse (41 eurot 65 senti) saamise matemaatiline arvutuskäik. Et teha kindlaks, kui palju peab avaldaja liige võetud laenu eest igas kuus tasuma, tuleb jagada avaldaja igakuise laenumakse suurus kõigi korteriomandite eriomandi esemeks olevate eluruumide või mitteeluruumide pindalade summaga ruutmeetrites ning korrutada sellele liikmele kuuluva korteriomandi eriomandi esemeks oleva eluruumi või mitteeluruumi pindalaga (korteriomanike 20. juuli 2012 üldkoosoleku protokolli p 7, avaldaja põhikirja p 4.2.6.10). Maakohus juhtis avaldaja tähelepanu asjaolule, et korterelamu renoveerimislaenu lepingust nähtuvalt on intressimäär esimesel viiel aastal fikseeritud, kuid edaspidi on tegemist muutuva intressimääraga, mistõttu võib iga poolaasta järel muutuda ka laenumakse suurus. Avaldaja esitas kohtule 15. septembri 2020 menetlusdokumendiga erinevaid avaldaja laenumakse graafikuid, millest nähtub üksnes avaldaja igakuise laenumakse suurus erineval perioodil, kuid jättis esitamata puudutatud isikute korteriomandi igakuise laenumakse suuruse matemaatilise arvutuskäigu. Seejuures märkis avaldaja, et igakuist laenusummat ei olegi kogutud panga laenumakse järgi ning puudu- või ülejääv summa on arvestatud remondifondist. Alates 2020. a septembrist on ettepanek koguda laenuraha panga laenusumma järgi. Maakohus leidis, et avaldaja ei ole täitnud oma tõendamiskoormust ja avaldaja nõue on tõendamata.

2-20-110080 kontekstis (vt TsMS § 200 lg-d 1 ja 2) tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad (vt selle kohta Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 23). Uurimispõhimõtte kohaselt tuleb kohtul kõrvaldada ka menetlusosaliste taotluste ja asjaoludega seotud ebaselgused (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-3298/40, p 15.1). Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et hagita menetluse uurimispõhimõtte rikkumise tõttu jäid avaldajal avalduse rahuldamiseks asjakohased tõendid esitamata, ja sellepärast on maakohus teinud kergekäeliselt määruse avalduse rahuldamata jätmise kohta. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on maakohus korduvalt (5. mai ja 1. septembri 2020. a menetlusdokumentides) avaldajale selgitanud tõendamiskoormust, st tema kohustust tõendada oma nõude aluseks olevaid asjaolusid (igakuise laenumakse suuruse kujunemise asjaolusid), kuid avaldaja ei ole seda teinud. Arvestades maakohtu selgitusi, ei saanud avaldajale jääda tema tõendamiskohustus ebaselgeks ning kohtu nõudmise täitmata jätmisel võttis avaldaja riski, et tema avaldus võib jääda tõendamatuse tõttu rahuldamata. Kolleegium nõustub puudutatud isikute seisukohaga, et avaldaja lepingulise esindaja volituste lõppemine 25. oktoobril 2020 ei saanud olla asjaoluks, mis tinginuks maakohtu eespool nimetatud menetlusdokumentides nõutud tõendite esitamata jätmise. Samas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et maakohtu menetluses on jäänud esitatud väidete ja asjaoludega seotud ebaselgused kõrvaldamata. Puudutatud isikud on vastuses avaldaja avaldusele leidnud, et nende arvutuste kohaselt tuli puudutatud isikutel laenumaksena tasuda 18 eurot 30 senti kuus (dtl 161). Asja sisulisel lahendamisel tuleb võtta seisukoht, kas eeltoodu annab alust lugeda, et puudutatud isikud on 18 euro 30 sendi suuruse laenumakse tasumise kohustuse eelnimetatud ulatuses omaks võtnud (TsMS § 231 lg-d 2 ja 4) (vt selle kohta nt Riigikohtu 18. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61484/71, p 22). Puudutatud isikud esitasid vastuses avaldaja avaldusele ka vastuväite, mille kohaselt, kui kohus peaks lugema mingiski ulatuses avaldaja nõude põhjendatuks, siis soovivad nad lugeda selle nõude tasaarvestatuks puudutatud isikute 1805 euro 60 sendi suuruse nõudega tulenevalt sellest, et avaldajal ei olnud õigust küsida laenumakseid 2012. a augusti, septembri, oktoobri ja novembri eest (dtl-d 162 ja 164). Maakohtu istungil on puudutatud isikud leidnud, et enam makstud laenusumma 1805 eurot 60 senti tuleb avaldajalt välja mõista (dtl 230). See vastuväide on asjas tähtis ja asja sisulisel lahendamisel tuleb seda hinnata. Samuti osutas ringkonnakohus põhjendatult sellele, et asjas on jäänud ebaselgeks, kuidas (kas ka remondifondist) laenuraha koguti (vt avaldaja väited, dtl 195). Eeltoodut arvestades on maakohus jätnud hagita menetluses vähemalt osaliselt uurimispõhimõtte rakendamata.