Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja VahurPeeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. mai 2021. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-5450
Kohtuasi
Maximus International OÜ hagi Swedbank AS-i vastu arvelduskonto lepingu ja väärtpaberikontolepingu ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31. juuli 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Maximus International OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Maximus International OÜ (registrikood 12951278), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marek Herm Kostja (vastustaja) Swedbank AS 10060701), lepinguline esindaja Jüri Puust
Menetluse liik
(registrikood
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Maximus International OÜ apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Harju Maakohtu 31. juuli 2020. a otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
2-18-5450 muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Maximus International OÜ (hageja) esitas 9. aprillil 2018 Harju Maakohtule Swedbank AS (kostja, pank) vastu hagi, milles palus tuvastada, et hageja ja kostja vahel 21. jaanuaril 2016 sõlmitud arvelduskonto leping ja 27. juunil 2017 sõlmitud väärtpaberikontoleping ei lõppenud kostja 12. veebruari 2018. a ülesütlemisavalduse tagajärjel.
1.1.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid pooled 21. jaanuaril 2016 tähtajatu arvelduskonto lepingu, mille alusel avas kostja hagejale arvelduskonto. 27. juuni 2017 sõlmisid pooled tähtajatu väärtpaberikontolepingu, mille alusel avas kostja hagejale väärtpaberikonto. Hageja on tegutsev äriühing, kellel on Eestis kliendid ja töötajad. Hageja ainuosanikul ja juhatuse liikmel on Eesti elamisluba.
12.veebruaril 2018 saatis kostja hagejale teate, et kostja lõpetab hagejaga sõlmitud arvelduskonto lepingud ja nendega seotud teenuste lepingud alates 12. aprillist 2018, viidates rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) §-le 20, mis näeb ette panga kohustuse kohaldada hoolsusmeetmeid, ning arvelduskonto lepingu tingimuste p-dele 12.3 ja 12.7, mis näevad ette panga õiguse öelda kliendiga sõlmitud lepingud korraliselt kahekuulist etteteatamistähtaega järgides üles. Kostja ei ole küsinud hagejalt täiendavat teavet ning hageja ei ole lepingut rikkunud ega kasutanud kontosid pahatahtlikult, sh ei ole kostja teinud kontode vahendusel tehinguid, mis annaksid alust seada hageja usaldusväärsuse kahtluse alla. Hageja ei ole seotud selliste isikutega ega tegevusaladega, mis annaksid alust käsitada hagejat sellise riskiastmega äriühinguna, kellega tuleks kliendileping ühepoolselt lõpetada. Kuigi kostja väidab kohtumenetluses, et lepingu lõpetamise aluseks oli hageja arusaamatu äritegevus, ning kostja tõi esile üheksa väidetavalt kahtlast tehingut, ei ole kostja väited põhjendatud. Kostja ütles lepingu üles korraliselt ega saa tagantjärele ülesütlemisavaldust täiendavalt põhjendada. Hagejale on arvelduskonto hädavajalik, sest hageja ei saa teha kõiki tehinguid ja maksta riiklikke makse sularahas. Arvelduskonto sulgemine tähendaks hagejale tegevuse lõpetamist. Väärtpaberikonto sulgemine tähendaks hagejale loobumist ühest oma tegevusalast (investeerimine väärtpaberitesse). Kuna hageja on Eesti äriühing, on tal vaja Eestis arvelduskontot. Välisriigi krediidiasutused keelduvad kontot avamast, kui seda on teinud asukohariigi krediidiasutused. Välisriigist Eestisse maksete tegemisega kaasneksid ebamõistlikult suured kulud. Hageja pöördus kuue Eesti krediidiasutuse poole arvelduskonto avamiseks, kuid nad keeldusid või ei vastanud hagejale.
1.2.Kostjal ei olnud alust hagejaga sõlmitud lepingut üles öelda. Kostja arvelduskonto lepingu tingimuste p-d 12.3 ja 12.7, mis näevad ette lepingu korralise ülesütlemise, on seadusega vastuolu tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi tühised. Pangal kui loomulikul monopolil on lepingu sõlmimise sund, millest tuleneb ka lepingu
2-18-5450 ühepoolse lõpetamise piirang, sest teenus on hagejale hädavajalik. Kuigi võlaõigusseaduse (VÕS) 720 lg 2 näeb ette korralise ülesütlemise, tuleb seda sätet tõlgendada selliselt, et makseteenuse osutajal, kes osutab elutähtsat teenust, on õigus lepingu üles öelda, kui nähtuvad asjaolud, mille kohaselt ei vasta klient enam tingimustele (sh kui kliendiga seotud riskid on pärast lepingu sõlmimist suurenenud, mis on teenusepakkuja tüüptingimuste või seaduse kohaselt vastava lepingu sõlmimise eelduseks. Kostja ei ole selliseid tingimusi ülesütlemisavalduses esile toonud ega põhjendanud, miks ei vasta hageja enam kostja tingimustele. Juhul, kui VÕS § 720 lg-t 2 ei ole võimalik selliselt tõlgendada, on see vastuolus põhiseadusega ja tuleb jätta kohaldamata. Alternatiivselt on arvelduskonto lepingu tingimuste p-d 12.3 ja 12.7 heade kommete ja avaliku korraga vastuolu tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel tühised. Tingimus, mille kohaselt on eluliselt vajalikku teenust monopoolselt pakkuval isikul õigus ilma põhjuseta lõpetada teenuse pakkumine, vastuolus avaliku korra ja heade kommetega, sest takistab ühiskonna toimimist. Alternatiivselt on arvelduskonto lepingu tingimuste p-d 12.3 ja 12.7 tühised tüüptingimused VÕS § 42 lg 1 järgi, sest need kahjustavad hagejat ebamõistlikult. Ilma pangakontota ei ole hagejal kui juriidilisel isikul Eestis võimalik tegutseda. Alternatiivselt, kui arvelduskonto lepingu tingimuste p-d 12.3 ja 12.7 ei ole tühised, tuleb jätta need TsÜS § 138 alusel hea usu põhimõttest tulenevalt kohaldamata. Isikule elutähtsa teenuse osutamisest ilma põhjuseta keeldumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt on pank krediidiasutuste seaduse (KAS) § 89 lg 9 järgi vaba vastavalt RahaPTS § 10 alusel määratud riskitasemele oma kliente valima ning pangale kehtivad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest ning muudest õigusaktidest kohustused ebaseadusliku, kõrge riskiga ning kahtlase tegevuse ennetamiseks ja lõpetamiseks. Kostja tellis 2018. a alguses uue riskihinnangu. Kostja majandusstrateegiaks on saavutada usaldusväärne kliendibaas, mis koosneb madala ja keskmise riskiga klientidest. Kostja soovib fokusseerida oma äritegevuse kohalikele era- ning juriidilistele isikutele, kellel on usaldusväärne taust, läbipaistvad sissetulekute allikad, arusaadav ärimudel ja omanike struktuur. Kliendi riski tuvastamiseks kasutab kostja riskide hindamise mudelit, mis kasutab mitmeid kriteeriume. Kõrge riskiga klientide puhul (nt ebatavalised tehingud, kõrge riskiga tegevusvaldkond, läbipaistmatu taustaga tehingupartnerid, kõrgema rahapesuriskiga jurisdiktsioon) täidetakse täiendavaid hoolsusmeetmeid (ärisuhete seire) ning vajadusel lõpetatakse kliendisuhe. Koostööd tehakse klientidega, kelle tegevus on arusaadav ja seaduslik. Hageja tegevus on kõrge riskiga, ebatavaline ja arusaamatu. Hageja majandustegevuseks on äriregistri andmetel finantsnõustamine ning kostjale esitatud ankeedi kohaselt investeerimisteenuste osutamine. Kostjale teadaolevalt ei ole hagejal selliste teenuste osutamiseks väärtpaberituruseaduse § 45 ja § 48 lg 1 järgi nõutavat luba ning finantsteenused on kõrge rahapesu riskiga valdkond. Hageja konto väljavõttest ei saa järeldada, et hageja osutab konto kaudu üksnes väidetud teenuseid. Hageja kui väikese käibega ettevõte tegutseb valdkondades, mis on diametraalselt erinevad ja millel puudub omavaheline seos. Hageja suurt riskitaset kinnitab ka seos Ukraina riikliku taustaga isikuga (parlamendiliige Maksim Mikita), mis annab alust arvata, et hageja juhatuse liige ei ole tegelik kasusaaja. Hageja osaniku ja juhatuse liikme elukoht on äriregistri andmetel Ukrainas ning hageja andis kostjale
2-18-5450 kontaktandmetena Ukraina telefoninumbri. Hageja kontolt nähtuvad mitmed arusaamatud ja ebatavalised tehingud. Hageja on teinud ebaselge sisuga ülekandeid tuntud maksuparadiisis Guernseyl registreeritud äriühingule ning kostjal ei ole selgust raha päritolus. Hageja on mitmel korral küsinud kostjalt tehingute kohta selgitusi, kuid neist ei ole võimalik tuvastada tehingu tegelikku sisu ning hageja on jätnud õigel ajal vastamata. Hageja väiteid investeerimisteenuse osutamise kohta on olnud vastuolulised. Ilmselt osutab hageja kolmandatele isikutele varahalduse teenust, mis on kõrge riskiga. Hageja konto väljavõttest ei saa objektiivselt järeldada, et talle on vajalik teenus Eestis tegutsevalt teenusepakkujalt.
2.2.Kostjal oli VÕS § 195 lg 3 ja § 720 lg 2 ning arvelduskonto lepingu tingimuste p-de 12.3 ja 12.7 alusel õigus leping ilma põhjendusteta üles öelda. Lepingu korraline ülesütlemine on rahapesu tõkestamiseks hädavajalik riskide juhtimise vahend ning kostjal ei ole RahaPTS § 51 lg 1 ja § 93 lg 1 järgi võimalik teavitada klienti alati ülesütlemises asjaoludest, sh rahapesukahtlusest. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 31. juuli 2020. a otsusega hagi rahuldamata, tühistas hagi tagamise abinõu, jättis menetluskulud hageja kanda ning jättis kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks määramata, sest kostjal ei olnud tekkinud hüvitavaid menetluskulusid.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
hageja ja kostja sõlmisid tähtajatu arvelduskonto lepingu, mille alusel avas kostja hagejale arvelduskonto nr EE432200221063169945 tehingute tegemiseks ja nõudmiseni hoiuse hoidmiseks; hageja ja kostja sõlmisid 27. juunil 2017 tähtajatu väärtpaberikontolepingu, mille alusel avas kostja hagejale väärtpaberite hoidmiseks väärtpaberikonto nr 99102250617; kostja teavitas 12. veebruaril 2018 teatega nr A01.10-200-02/1385, et kostja lõpetab alates 12. aprillist 2018 poolte vahel sõlmitud lepingud ja nendega seotud teenuste lepingud.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ütles kostja VÕS § 720 lg 2 ja § 195 lg 3 ning arvelduskonto lepingu tingimuste p-de 12.3 ja 12.7 alusel kehtivalt hagejaga sõlmitud lepingud korraliselt üles, mistõttu ei ole alust hagi rahuldada. Lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud. Ülesütlemisele VÕS § 720 lg-st 2 koosmõjus § 711 lg-ga 2 tulenev vorminõue on täidetud ning teates on selgelt ja arusaadavalt kirjas, millised lepingud millal üles öeldakse. Lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused on samuti täidetud, st lepingu ülesütlemiseks oli õiguslik alus. Pooled sõlmisid tähtajatud lepingud ja leppisid arvelduskonto lepingu tingimuste p-des 12.3 ja 12.7 ülesütlemise õiguses kokku. Kokkulepe ei ole vastuolus VÕS § 720 lg-ga 2. Ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg oli vähemalt kaks kuud ning see oli mõistlik aeg, mille jooksul oli võimalik korraldada ärisuhteid teiste pankade kaudu ja kliente sellest informeerida.
3.3.Arvelduskonto lepingu tingimuste p-d 12.3 ja 12.7 ei ole tüüptingimustena tühised. Neist punktidest ei ilmne asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et tegemist on tühiste tüüptingimustega VÕS § 42 lg 1 järgi. Tingimused on kooskõlas VÕS § 720 lg-ga 2 ning Eesti
2-18-5450 turul tegutseb mitmeid nii Eesti kui ka välisriikide krediidiasutusi, et tagada lepingu lõpetamise korral võimalus makseteenust edasi kasutada. Hageja ei ole tarbija. Hageja ja kostja on majandus- ja kutsetegevusega tegelevas äriühingud ja nende puhul tuleb eeldada, et neil on õigus otsustada, kas sõlmida pakutud tingimustel leping või mitte. Olukorras, kus kostjal ei oleks õigust lepingut korraliselt üles öelda, kuid hagejal on, oleks poolte lepinguliste õiguste ja kohustuste tasakaal muudetud.
3.4.Olukorras, kus hagejal ja kostjal kui majandustegevuses tegutseval isikul on õigus leping üles öelda, ei ole lepingu ülesütlemise tingimused heade kommete vastaselt ühe poole kahjuks tasakaalust väljas TsÜS § 86 lg 1 mõttes ega tühised.
3.5.Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest nähtuks kostja vastuoluline käitumine või õiguste seadusevastasel viisil teostamine või eesmärk tekitada hagejale kahju. Seetõttu ei ole kostja ülesütlemise õiguse teostamine ka hea usu põhimõttega vastuolus.
3.6.VÕS § 720 lg 2 ei ole vastuolus põhiseadusega, see on formaalselt ja materiaalselt põhiseaduspärane. Selle sätte järgi on krediidiandjal õigus makseteenuse leping korraliselt üles öelda, kui leping on tähtajatu ja pooled on lepingu ülesütlemise õiguses kokku leppinud. Seadusandja on soovinud anda krediidiasutusete võimaluse öelda leping korraliselt ilma mõjuva põhjuseta üles. Seda kinnitab asjaolu, et enne 22. jaanuari 2010 kehtinud redaktsioonis oli lepingu ülesütlemiseks vajalik mõjuv põhjus, kuid alates 22. jaanuarist 2010 kehtivas redaktsioonis ei ole enam korralisele ülesütlemisele kehtestatud mõjuva põhjuse nõuet. Tegemist on materiaalõiguslikult proportsionaalse õigusnormiga.
3.7.Kuigi hageja viitab Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, ei tulene sellest, et kostja ei saanud lepinguid mõjuva põhjuseta korraliselt üles öelda. Kostja ei ole ainuke krediidiasutus. Hageja on küll esitanud tõendid selle kohta, et tal ei ole õnnestunud kuues krediidiasutuses arvelduskonto lepingut sõlmida, kuid Eestis tegutseb rohkem krediidiasutusi või välismaa krediidiasutuse filiaale. Seetõttu ei nähtu hageja tõenditest, et tal ei ole võimalust sõlmida makseteenuse lepingut mõne muu, sh välisriigi krediidiasutusega. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mille järgi on makseteenuse osutajad keeldunud maksteenuse osutamisest vaatamata sellele, et VÕS §-s 7101 sätestatud eeldused lepingu sõlmimiseks olid täidetud. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse norme ning asus seetõttu vääralt seisukohale, et kostjal oli õigus öelda arvelduskonto leping korraliselt ilma põhjuseta üles. Maakohus jättis arvestamata, et makseteenus on hagejale hädavajalik teenus ning seetõttu on kostja lepinguvabadus ja klientide valimise õigus piiratud. Kuigi kostjale tulenevad rahapesu ja terrorismi tõkestamisega seoses kohustus kontrollida kliente ja selle tulemusel võivad ilmneda põhjused, mis annavad alust leping lõpetada, ei ole kostja lepingu ülesütlemise avalduses selliseid põhjuseid esile toonud. KAS § 89 lg 91 järgi peab krediidiasutus kliendile lepingu ülesütlemist üldjuhul põhjendama Seega on seadusandja pidanud silmas, et lepingu ülesütlemiseks peab olema põhjus ja korraliselt ilma põhjuseta ei saa lepingut üles öelda. Tõlgendades VÕS § 720 lg-t 2 koosmõjus VÕS §-s 7101 sätestatud lepingu sõlmimise kohustusega, saab järeldada, et krediidiasutus võib makseteenuse kui elutähtsa
2-18-5450 teenuse lepingu üles öelda, kui nähtuvad asjaolud, mille kohaselt ei vasta klient enam tingimustele, mis on teenusepakkuja tüüptingimuste või seaduse kohaselt vastava lepingu sõlmimise eelduseks. Kui sätet ei saa sellisena tõlgendada, tuleb see vastuolu tõttu põhiseadusega jätta kohaldamata. Maakohus jättis tähelepanuta Eesti Vabariigi valitsuse ja Ukraina valitsuse vahelise investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingu ning selle, et ukrainlastega lepingute lõpetamine on sellega vastuolus. Maakohus ei ole otsuses käsitlenud ka hageja viidatud Euroopa Liidu õigusakte ega selgitanud, miks need ei kohaldu.
4.2.Maakohus rikkus põhjendamiskohustust osas, mis puudutab hageja võimalust sõlmida arvelduskonto leping mõne muu krediidiasutusega. Lepingu lõpetamisel ei ole tähtsust sellel, kas hagejal on võimalik sõlmida muu krediidiasutusega leping või mitte. Hageja on pöördunud krediidiasutuste poole, kes osutavad arvelduskonto ja/või väärtpaberikonto teenust ning on saanud kuuelt krediidiasutuselt eitava vastuse. Kohus pole esile toonud, millise krediidiasutuse poole jättis hageja pöördumata. Ei ole mõeldav, et hageja oleks pidanud kõigi, sh välismaiste krediidiasutuste poole pöörduma. Arusaamatu on maakohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud, mis põhjusel teised krediidiasutused keeldusid. Tänases turusituatsioonis ei ole hagejal mõistlikke alternatiive hädavajaliku pangateenuse saamiseks. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjal ei ole absoluutset teenuse osutamise kohustust ning hagejal on teenuse saamiseks mõistlik alternatiiv olemas. Makseteenuselepingu korraline ülesütlemine on praktikas tavapärane ja vajalik meede rahapesuriskide kontrollimiseks. Kohus ei saa kohustada kostjat võtma rahapesuriski. Kostja on toonud menetluses esile hageja riskid.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel rahuldada, maakohtu otsus tuleb tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu jätnud vaidluse lahendamiseks olulises osas asjaolud välja selgitamata ja tuvastamata, mistõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
7.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus ekslikult seisukohale, et kostjal oli VÕS § 720 lg 2 ja arvelduskonto lepingu tingimuste p-de 12.3 ja 12.7 alusel õigus öelda hagejaga sõlmitud arvelduskonto leping ja väärtpaberikonto leping korraliselt, ilma mõjuva põhjuseta etteteatamistähtaega järgides üles.
7.1.Ringkonnakohus selgitab, et üldjuhul kehtib krediidiasutuse puhul lepinguvabaduse põhimõte ning krediidiasutus on KAS § 89 lg 9 järgi vaba otsustama, keda teenindada või keda mitte, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sellest tulenevalt on krediidiasutusel üldjuhul õigus keelduda kliendiga lepingu sõlmimisest. Krediidiasutuse lepinguvabadus võib aga olla seadusega piiratud, et tagada isikutele tänapäevaelus osalemiseks hädavajaliku pangakonto teenuse saamine. Selline piirang tuleneb mh VÕS § 7101 lg-st 1, mille järgi peab makseteenuse pakkuja sõlmima isiku nõudmisel temaga makseteenuse lepingu, millega makseteenuse pakkuja osutab talle makseasutuste ja e-raha
2-18-5450 asutuste seaduse (MERAS) § 3 lg-s 1 nimetatud ühte või mitut makseteenust eelnimetatud üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses, kui isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele. Üldtingimused on KAS § 89 lg 6 I lause järgi kõigi krediidiasutuse klientide suhtes rakendatavaid standardseid tingimusi sisaldav dokument, mis sätestab krediidiasutuse ja kliendi vaheliste suhete põhialused, krediidiasutuse ja kliendi vahelise suhtlemise korra ja üldised tingimused kliendi ja krediidiasutuse vaheliste tehingute teostamisel. Tüüptingimuseks loetakse VÕS § 35 lg 1 järgi lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Seejuures võib tüüptingimus sisalduda VÕS § 35 lg 3 I lause järgi lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa. Eelneva kohaselt peab krediidiasutus VÕS § 7101 lg-s 1 sätestatud lepingu sõlmimise sundi arvestades kehtestama klientidele makseteenuse võimaldamiseks üld- ja tüüptingimused ning osutama nii seaduses kui üld- ja tüüptingimustes sätestatud tingimustele vastavatele isikutele kindlaksmääratud tingimustel MERAS § 3 lg-s 1 sätestatud makseteenuseid ega või lepingu sõlmimisest keelduda, kui isik vastab neile tingimustele ja nõustub kehtestatud tingimustel teenust saama. Mh on pangal kohustus sõlmida klientidega maksekonto pidamise ja käsutamise aluseks olevaid lepinguid (nt arvelduskonto leping). Erandina peab krediidiasutus keelduma kliendiga lepingu sõlmimisest juhul, kui tal on RahaPTS § 42 alusel keelatud luua kliendiga ärisuhet rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kaalutlustel, sh kui ta ei suuda täita rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kaalutlustel hoolsusmeetmeid või kui tal on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega. Neil juhtudel ei ole krediidiandja kohustatud isikuga kliendisuhet looma ka siis, kui isik vastab muudele sätestatud tingimustele ning on nõus krediidiasutuse tingimusel lepingu sõlmima.
7.2.Lisaks lepingu sõlmimise kohustusele on seaduses piiratud ka krediidiandja lepingu lõpetamise vabadust. Kuigi üldjuhul võib lepingupool tähtajatu lepingu VÕS § 195 lg 3 järgi korraliselt mõistliku ülesütlemise tähtajaga üles öelda, võib makseteenuse pakkuja makseteenuse lepingu VÕS § 720 lg 2 järgi korraliselt üles öelda juhul, kui leping on tähtajatu ja pooled on lepingu ülesütlemise õiguses kokku leppinud, seejuures ei tohi ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg olla lühem kui kaks kuud ning ülesütlemisavaldus tuleb teha kliendile paberkandjal või muul püsival andmekandjal. Sellest kliendi kahjuks kõrvale kalduv kokkulepe on VÕS § 73314 lg 1 järgi üldjuhul tühine, kuid juhul, kui klient ei ole tarbija, võivad pooled VÕS § 73314 lg 6 järgi sellest erinevalt kokku leppida, st jätta makseteenuse lepingu korralisele ülesütlemisele VÕS § 720 lg-st 2 tulenevad piirangud omavahelises suhtes kohaldamata. Seega tuleneb VÕS § 720 lg-st 2 krediidiandjale iseenesest õigus öelda kliendiga sõlmitud leping korraliselt üles. Samas peab krediidiasutus kliendiga lepingu lõpetamise puhul arvestama, kas tal on seadusest tulenevalt kohustus kliendile teenust pakkuda, mis mh piirab tema õigust öelda leping korraliselt, ilma mõjuva põhjuseta üles. Olukorras, kus krediidiasutus on kohustatud lepingu sõlmima, ei ole olemuslikult võimalik lepingut ka korraliselt, st ilma mõjuva põhjuseta üles öelda, kuivõrd see võimaldaks krediidiasutusel ilma seadusliku aluseta hiilida kõrvale seadusest tulenevast teenuse osutamise kohustusest. Seetõttu peab krediidiasutus lepingu ülesütlemisel mh arvestama talle VÕS § 7101 lg-st 1 tulenevat lepingu sõlmimise kohustust ja tagama enda
2-18-5450 kehtestatud üld- ja tüüptingimustele vastavatele isikutele makseteenuse jätkumise. Arvestades seda, et äriühingud vajavad igapäevase majandustegevuse läbiviimiseks maksekontoteenust ning krediidiasutusel on makseteenuse pakkujana kohustus sõlmida kehtestatud üld- ja tüüptingimustele vastate klientidega VÕS § 7101 lg 1 järgi leping, tuleneb sellest sättest kolleegiumi hinnangul ka keeld öelda makseteenuse pakkuja kehtestatud üld- ja tüüptingimustele vastava isikuga maksekonto teenuse saamiseks vajalik leping korraliselt, s.o ilma mõjuva põhjuseta üles. Juhul, kui tegemist on VÕS § 7101 lg-s 1 sätestatud olukorraga, ei saa maksteenust pakkuva krediidiasutuse korralise ülesütlemise õigus tuleneda ka poolte kokkuleppest koosmõjus VÕS § 720 lg-ga 2. Kuigi VÕS § 720 reguleerib makseteenuse lepingu korralist ülesütlemist ning VÕS § 720 lg 2 järgi saab makseteenuse pakkuja öelda tähtajatu lepingu korraliselt üles, kui pooled on vastavas õiguses kokku leppinud, ei saa seda kohaldada neil juhtudel, kui maksteenuse osutajal on VÕS § 7101 lg-st 1 tulenev lepingu sõlmimise kohustus. Kolleegiumi hinnangul tuleb neid norme koosmõjus tõlgendades arvestada, et VÕS § 7101 lg 1 on kehtestatud hiljem kui VÕS § 720 lg 2 ning VÕS § 7101 lg 1 eesmärgiks on tagada tingimustele vastavatele isikutele tänapäeva majanduselus osalemiseks vajaliku makseteenuse osutamine. Arvestades tänapäeval majanduselus osalemisel makseteenuse tähtsust ning makseteenuse pakkuja kohustust sõlmida kehtestatud tingimustele vastavate isikutega makseteenuse saamiseks leping, muutuks seadusest tulenev teenuse osutamiseks vajaliku lepingu sõlmimise kohustus sisutühjaks, kui makseteenuse pakkuja võiks tingimustele vastava kliendiga igal ajal lepingu ilma mõjuva põhjuseta üles öelda, kui nad on sellises õiguses varem kokku leppinud, sh kui see tuleneks makseteenuse pakkuja kehtestatud tüüptingimustest. Selline kokkulepe oleks vastuolus VÕS § 7101 lg-st 1 tuleneva kohustuse ja ühes sellega lepingu korralise ülesütlemise keeluga. Seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on TsÜS § 87 järgi tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kolleegiumi hinnangul on VÕS § 7101 lg1 eesmärk tagada klientidele mõistlik juurdepääs maksekonto teenusele, kui nad vastavad makseteenuse osutaja üld- ja tüüptingimustele, ning seda saab tagada üksnes seeläbi, et makseteenuse pakkuja ei saa juba sõlmitud lepingut ilma mõjuva põhjuseta lõpetada. Ühtlasi viiks selline poolte kokkulepe või tüüptingimus olukorrani, kus klient peaks pärast makseteenuselepingu korralist lõpetamist pöörduma taas krediidiasutuse poole ja krediidiasutusel ei oleks õigust keelduda temaga lepingut sõlmimast. Seega on keelu mõtteks tuua endaga kaasa korralist ülesütlemist sätestava kokkuleppe tühisus. Seda, et lepingu ülesütlemiseks peab olema põhjus, kinnitab ka tänaseks lisandunud KAS § 89 lg 91, mille kohaselt peab krediidiasutus lepingu ülesütlemist põhjendama.
7.3.Praegusel juhul oli kostjal arvelduskonto lepingu tingimuste p 12.3 järgi õigus öelda arvelduskonto leping korraliselt üles. Kuna korralist ülesütlemist sätestav tingimuste punkt on vastuolus VÕS § 7101 lg-st 1 tuleneva lepingu korralise ülesütlemise keeluga, on see tingimus TsÜS § 87 järgi tühine. Seetõttu ei olnud kostjal alust öelda hagejaga sõlmitud arvelduskonto lepingut korraliselt üles.
8.Eeltoodust ei saa siiski tingimata järeldada, et kostja ei ole hagejaga lepinguid kehtivalt üles öelnud. Ringkonnakohtu hinnangul sai kostja arvelduskonto lepingu üles öelda, kui tal oli selleks mõjuv põhjus või muu seaduses sätestatud alus.
8.1.Kuigi maksteenuse pakkuja lepingu lõpetamise vabadus on makseteenuse saamise aluseks oleva lepingu korralise ülesütlemise puhul piiratud, võib sellise lepingu VÕS § 196 lg 1 järgi mõjuval põhjusel erakorraliselt üles öelda.
2-18-5450 Kestvuslepingu võib kumbki lepingupool VÕS § 196 lg 1 järgi mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Viidatud sätet arvestades on krediidiasutusel mh õigus öelda maksteenuse leping üles juhul, kui klient ei vasta enam makseteenuse pakkuja üld- või tüüptingimustele, mis on vastava lepingu sõlmimise kohustuse eelduseks VÕS § 7101 lg 1 järgi. Samuti on makseteenuse pakkujal õigus, aga ka kohustus öelda makseteenuse osutamiseks sõlmitud leping üles neil juhtudel, mil krediidiasutusel on RahaPTS § 42 alusel keelatud luua ärisuhet rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kaalutlustel, samuti on sätestatud lepingu erakorralise ülesütlemise alused RahaPTS §-s 43. Lepingu ülesütlemise ajal kehtinud redaktsioonis oli RahaPTS § 42 lg 1 järgi krediidiasutusel keelatud luua ärisuhet või võimaldada juhuti tehingu tegemist või seda lõpule viia, kui ta ei suutnud täita hoolsusmeetmeid või kui kohustatud isikul oli rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus. Seejuures pidi krediidiasutus kohaldama RahaPTS § 20 lg 1 p-de 1–3 järgi järgmisi hoolsusmeetmeid: 1) kliendi või juhuti tehtavas tehingus osaleva isiku isikusamasuse tuvastamine ning esitatud teabe kontrollimine usaldusväärsest ja sõltumatust allikast hangitud teabe põhjal, sh e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste vahendite abil; 2) kliendi või juhuti tehtavas tehingus osaleva isiku esindaja isikusamasuse ja esindusõiguse tuvastamine ning kontrollimine; 3) tegeliku kasusaaja tuvastamine ja tema isikusamasuse kontrollimiseks meetmete võtmine ulatuses, mis võimaldab kohustatud isikul veenduda selles, et ta teab, kes on tegelik kasusaaja, ja saab aru kliendi või juhuti tehtavas tehingus osaleva isiku omandi- ja kontrollistruktuurist. Krediidiasutusel oli lepingu ülesütlemise ajal kehtinud redaktsioonis RahaPTS § 43 lg 1 ja lg 2 p 2 järgi õigus keelduda tehingu tegemisest või öelda ärisuhte aluseks olev kestvusleping erakorraliselt üles, kui klient, vaatamata sellekohasele nõudmisele, ei esita dokumente ja asjakohast teavet või tehingu objektiks oleva vara päritolu tõendavaid andmeid või dokumente või kui esitatud andmete ja dokumentide põhjal tekib kohustatud isikul kahtlus, et tegemist võib olla rahapesu või terrorismi rahastamisega või sellega seotud kuritegude toimepanemisega või sellise tegevuse katsega.
8.2.Praegusel juhul on kostja kohtumenetluses esile toonud, et kostja tellis 2018. a alguses uue riskihinnangu ning tema majandusstrateegiaks on saavutada usaldusväärne kliendibaas. Seega võis kostja olla 12. veebruariks 2018 kehtestanud üldtingimused, millele hageja enam ei vastanud, ja see võinuks anda kostjale alust hagejaga leping üles öelda. Samuti tõi kostja esile, et tal tekkisid hageja suhtes rahapesu ja terrorismi tõkestamise hoolsusmeetmeid kohaldades kahtlused hageja kontole laekuva raha päriolu kohta, mida ei kummutanud hageja selgitused. Seda arvestades võis kostjal olla õigus öelda hagejaga sõlmitud lepingud erakorraliselt üles ka toona kehtinud RahaPTS § 43 lg 2 p 2 alusel koosmõjus RahaPTS § 43 lg-ga 1. Kuna maakohus ei ole neid asjaolusid välja selgitanud ega tuvastanud, sh ei nähtu maakohtu istungite protokollidest, et maakohus oleks pooltega seda arutanud, ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
9.Ülaltoodud põhjendusi arvestades tuleb apellatsioonkaebus rahuldada, maakohtu otsus tühistada ja asi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus
2-18-5450 vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin Jõustunud Riigikohtu 16.02.2022 otsuses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2021. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-18-5450 muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.
2.Jätta Maximus International OÜ ja Swedbank AS kassatsioonkaebused rahuldamata.