Eesistuja Ants Kull, liikmed Kaupo Paal ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Maximus International OÜ hagi Swedbank AS-i vastu arvelduskontolepingu ja väärtpaberikontolepingu ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Maximus International OÜ kassatsioonkaebus Swedbank AS kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Maximus International OÜ kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot Swedbank AS kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Maximus International OÜ, vandeadvokaat Marek Herm
lepinguline
esindaja
Kostja Swedbank AS, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristjan Nõges Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2021. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-18-5450 muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.
1.Maximus International OÜ (hageja) esitas 9. aprillil 2018 Harju Maakohtule Swedbank AS-i (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et hageja ja kostja vahel 21. jaanuaril 2016 sõlmitud arvelduskontoleping ja 27. juunil 2017 sõlmitud väärtpaberikontoleping ei lõppenud kostja
12.veebruari 2018. a ülesütlemisavalduse tagajärjel.
2-18-5450 Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid pooled 21. jaanuaril 2016 tähtajatu arvelduskontolepingu, mille alusel avas kostja hagejale arvelduskonto (arvelduskontoleping).
27.juunil 2017 sõlmisid pooled tähtajatu väärtpaberikontolepingu, mille alusel avas kostja hagejale väärtpaberikonto (väärtpaberikontoleping). Hageja on tegutsev äriühing, kellel on Eestis kliendid ja töötajad. Hageja ainuosanikul ja juhatuse liikmel on Eesti elamisluba. 12. veebruaril 2018 saatis kostja hagejale teate, et kostja lõpetab hagejaga sõlmitud arvelduskontolepingud ja nendega seotud teenuste lepingud alates 12. aprillist 2018, viidates rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) §-le 20, mis näeb ette panga kohustuse kohaldada hoolsusmeetmeid, ning arvelduskontolepingu tingimuste p-dele 12.3 ja 12.7, mis näevad ette panga õiguse öelda kliendiga sõlmitud lepingud korraliselt kahekuulist etteteatamistähtaega järgides üles. Kostja ei ole küsinud hagejalt lisateavet ning hageja ei ole lepingut rikkunud ega kasutanud kontosid pahatahtlikult, sh ei ole hageja teinud kontode vahendusel tehinguid, mis annaksid alust seada tema usaldusväärsuse kahtluse alla. Hageja ei ole seotud selliste isikutega ega tegevusaladega, mis annaksid alust käsitada hagejat sellise riskiastmega äriühinguna, kellega tuleks kliendileping ühepoolselt lõpetada. Kuigi kostja väidab kohtumenetluses, et lepingu lõpetamise alus oli hageja arusaamatu äritegevus, ning kostja tõi esile üheksa väidetavalt kahtlast tehingut, ei ole tema väited põhjendatud. Kostja ütles lepingu üles korraliselt ega saa tagantjärele ülesütlemisavaldust täiendavalt põhjendada. Hagejale on arvelduskonto hädavajalik, sest hageja ei saa teha kõiki tehinguid ja maksta riiklikke makse sularahas. Arvelduskonto sulgemine tähendaks hagejale tegevuse lõpetamist. Väärtpaberikonto sulgemine tähendaks hagejale loobumist ühest oma tegevusalast (investeerimine väärtpaberitesse). Kuna hageja on Eesti äriühing, on tal vaja Eestis arvelduskontot. Välisriigi krediidiasutused keelduvad kontot avamast, kui seda on teinud asukohariigi krediidiasutused. Välisriigist Eestisse maksete tegemisega kaasneksid ebamõistlikult suured kulud. Hageja pöördus kuue Eesti krediidiasutuse poole arvelduskonto avamiseks, kuid nad keeldusid või ei vastanud hagejale. Kostja arvelduskontolepingu tingimuste p-d 12.3 ja 12.7, mis näevad ette lepingu korralise ülesütlemise, on seadusega vastuolu tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi tühised. Pangal kui loomulikul monopolil on lepingu sõlmimise sund, millest tuleneb ka lepingu ühepoolse lõpetamise piirang, sest teenus on hagejale hädavajalik. Kuigi võlaõigusseaduse (VÕS) § 720 lg 2 näeb ette korralise ülesütlemise, tuleb seda sätet tõlgendada selliselt, et makseteenuse osutajal, kes osutab elutähtsat teenust, on õigus leping üles öelda, kui nähtuvad asjaolud, mille kohaselt ei vasta klient enam tingimustele (sh kui kliendiga seotud riskid on pärast lepingu sõlmimist suurenenud, mis on teenusepakkuja tüüptingimuste või seaduse kohaselt vastava lepingu sõlmimise eeldus. Kostja ei ole selliseid tingimusi ülesütlemisavalduses esile toonud ega põhjendanud, miks ei vasta hageja enam kostja tingimustele. Juhul, kui VÕS § 720 lg-t 2 ei ole võimalik selliselt tõlgendada, on see vastuolus põhiseadusega ja tuleb jätta kohaldamata. Alternatiivselt on arvelduskontolepingu tingimuste p-d 12.3 ja 12.7 heade kommete ja avaliku korraga vastuolu tõttu TsÜS § 86 lg 1 järgi tühised. Tingimus, mille kohaselt on eluliselt vajalikku teenust monopoolselt pakkuval isikul õigus ilma põhjuseta lõpetada teenuse pakkumine, on vastuolus avaliku korra ja heade kommetega, sest takistab ühiskonna toimimist. Samuti on arvelduskontolepingu tingimuste p-d 12.3 ja 12.7 tühised tüüptingimused VÕS § 42 lg 1 järgi, sest need kahjustavad hagejat ebamõistlikult. Ilma pangakontota ei ole hagejal kui juriidilisel isikul Eestis võimalik tegutseda. Kui arvelduskontolepingu tingimuste p-d 12.3 ja 12.7 ei ole tühised, tuleb jätta need TsÜS § 138 alusel hea usu põhimõttest tulenevalt kohaldamata. Isikule elutähtsa teenuse osutamisest ilma põhjuseta keeldumine on vastuolus hea usu põhimõttega.
2(8)
2-18-5450
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt on pank krediidiasutuste seaduse § 89 lg 9 järgi vaba vastavalt RahaPTS § 10 alusel määratud riskitasemele oma kliente valima ning pangale kehtivad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest ning muudest õigusaktidest kohustused ebaseadusliku, kõrge riskiga ning kahtlase tegevuse ennetamiseks ja lõpetamiseks. Kostja tellis 2018. a alguses uue riskihinnangu. Kostja majandusstrateegia on saavutada usaldusväärne kliendibaas, mis koosneb madala ja keskmise riskiga klientidest. Kostja soovib fokusseerida oma äritegevuse kohalikele eraning juriidilistele isikutele, kellel on usaldusväärne taust, läbipaistvad sissetulekuallikad, arusaadav ärimudel ja omanike struktuur. Kliendi riski tuvastamiseks kasutab kostja riskide hindamise mudelit, mis kasutab mitmeid kriteeriume. Kõrge riskiga klientide puhul (nt ebatavalised tehingud, kõrge riskiga tegevusvaldkond, läbipaistmatu taustaga tehingupartnerid, kõrgema rahapesuriskiga jurisdiktsioon) täidetakse täiendavaid hoolsusmeetmeid (ärisuhete seire) ning vajaduse korral lõpetatakse kliendisuhe. Koostööd tehakse klientidega, kelle tegevus on arusaadav ja seaduslik. Hageja tegevus on kõrge riskiga, ebatavaline ja arusaamatu. Hageja majandustegevus on äriregistri andmetel finantsnõustamine ning kostjale esitatud ankeedi kohaselt investeerimisteenuste osutamine. Kostjale teadaolevalt ei ole hagejal selliste teenuste osutamiseks väärtpaberituruseaduse § 45 ja § 48 lg 1 järgi nõutavat luba ning finantsteenused on kõrge rahapesu riskiga valdkond. Hageja konto väljavõttest ei saa järeldada, et hageja osutab konto kaudu üksnes väidetud teenuseid. Hageja kui väikese käibega ettevõte tegutseb valdkondades, mis on diametraalselt erinevad ja millel puudub omavaheline seos. Hageja suurt riskitaset kinnitab ka seos Ukraina riikliku taustaga isikuga (parlamendiliige Maksim Mikita), mis annab alust arvata, et hageja juhatuse liige ei ole tegelik kasusaaja. Hageja osaniku ja juhatuse liikme elukoht on äriregistri andmetel Ukrainas ning hageja andis kostjale kontaktandmetena Ukraina telefoninumbri. Hageja kontolt nähtuvad mitmed arusaamatud ja ebatavalised tehingud. Hageja on teinud ebaselge sisuga ülekandeid tuntud maksuparadiisis Guernseyl registreeritud äriühingule ning kostjal ei ole selgust raha päritolus. Kostja on mitmel korral küsinud hagejalt tehingute kohta selgitusi, kuid hageja vastustest ei ole võimalik tuvastada tehingu tegelikku sisu ning hageja on jätnud õigel ajal vastamata. Hageja väited investeerimisteenuse osutamise kohta on olnud vastuolulised. Ilmselt osutab hageja kolmandatele isikutele varahalduse teenust, mis on kõrge riskiga. Hageja kontoväljavõttest ei saa objektiivselt järeldada, et talle on vajalik teenus Eestis tegutsevalt teenusepakkujalt. Kostjal oli VÕS § 195 lg 3 ja § 720 lg 2 ning arvelduskontolepingu tingimuste p-de 12.3 ja 12.7 alusel õigus leping ilma põhjendusteta üles öelda. Lepingu korraline ülesütlemine on rahapesu tõkestamiseks hädavajalik riskide juhtimise vahend ning kostjal ei ole RahaPTS § 51 lg 1 ja § 93 lg 1 järgi võimalik alati klienti ülesütlemise asjaoludest, sh rahapesukahtlusest, teavitada.
3.Harju Maakohus jättis 31. juuli 2020. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid arvelduskontolepingu ja väärtpaberikontolepingu ning kostja teavitas 12. veebruaril 2018 hagejat, et kostja lõpetab alates 12. aprillist 2018 poolte vahel sõlmitud lepingud ja nendega seotud teenuste lepingud. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ütles kostja kehtivalt VÕS § 720 lg 2 ja § 195 lg 3 ning arvelduskontolepingu tingimuste p-de 12.3 ja 12.7 alusel hagejaga sõlmitud lepingud korraliselt üles, mistõttu ei ole alust hagi rahuldada. Arvelduskontolepingu ülesütlemiseks oli õiguslik alus. Pooled sõlmisid tähtajatud lepingud ja leppisid arvelduskontolepingu tingimuste p-des 12.3 ja 12.7 ülesütlemise õiguses kokku. Kokkulepe ei ole vastuolus VÕS § 720 lg-ga 2. Ülesütlemisest
3(8)
2-18-5450 etteteatamise tähtaeg oli vähemalt kaks kuud ning see oli mõistlik aeg, mille jooksul oli hagejal võimalik korraldada ärisuhteid teiste pankade kaudu ja kliente sellest informeerida. Arvelduskontolepingu tingimuste p-d 12.3 ja 12.7 ei ole tüüptingimustena tühised. Eesti turul tegutseb mitmeid nii Eesti kui ka välisriikide krediidiasutusi, et tagada lepingu lõpetamise korral võimalus makseteenust edasi kasutada. Hageja ei ole tarbija. Hageja ja kostja on majandus- ja kutsetegevusega tegelevad äriühingud ja nende puhul tuleb eeldada, et neil on õigus otsustada, kas sõlmida pakutud tingimustel leping või mitte. Olukorras, kus lepingu korralise ülesütlemise õigus oleks üksnes hagejal, kuid mitte kostjal, oleks poolte lepinguliste õiguste ja kohustuste tasakaal muudetud. Seega praegu, kus selline õigus on mõlemal poolel, ei ole lepingu ülesütlemise tingimused heade kommete vastaselt ühe poole kahjuks tasakaalust väljas ega TsÜS § 86 lg 1 alusel tühised. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest nähtuks kostja vastuoluline käitumine või õiguste seadusvastasel viisil teostamine või eesmärk tekitada hagejale kahju. Seetõttu ei ole kostja ülesütlemise õiguse teostamine ka hea usu põhimõttega vastuolus. VÕS § 720 lg 2 ei ole vastuolus põhiseadusega. Seadusandja on soovinud anda krediidiasutustele võimaluse öelda leping korraliselt ilma mõjuva põhjuseta üles. Seda kinnitab asjaolu, et enne 22. jaanuari 2010 kehtinud redaktsioonis oli lepingu ülesütlemiseks vajalik mõjuv põhjus, kuid alates 22. jaanuarist 2010 kehtivas redaktsioonis ei ole enam korralisele ülesütlemisele kehtestatud mõjuva põhjuse nõuet. Kostja ei ole ainuke krediidiasutus. Ei ole tõendatud, et hagejal ei ole võimalust sõlmida makseteenuse lepingut mõne muu, sh välisriigi krediidiasutusega. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mille järgi on makseteenuse osutajad keeldunud maksteenuse osutamisest vaatamata sellele, et VÕS §-s 7101 sätestatud eeldused lepingu sõlmimiseks olid täidetud.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud vaidluse lahendamiseks olulises osas asjaolud välja selgitamata ja tuvastamata. Maakohus asus ekslikult seisukohale, et kostjal oli VÕS § 720 lg 2 ja arvelduskontolepingu tingimuste p-de 12.3 ja 12.7 alusel õigus öelda hagejaga sõlmitud arvelduskontoleping ja väärtpaberikontoleping korraliselt üles. VÕS § 7101 lg 1 järgi peab makseteenuse pakkuja sõlmima isiku nõudmisel temaga makseteenuse lepingu, millega makseteenuse pakkuja osutab talle makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lg-s 1 nimetatud ühte või mitut makseteenust eelnimetatud üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses, kui isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele. Sellest tulenevalt ei saa krediidiasutus lepingu sõlmimisest keelduda, kui isik vastab seaduses sätestatud ja krediidiasutuse kehtestatud tingimustele ja nõustub kehtestatud tingimustel teenust saama. Erandina peab krediidiasutus keelduma kliendiga lepingu sõlmimisest juhul, kui tal on RahaPTS § 42 alusel keelatud luua kliendiga ärisuhet rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kaalutlustel, 4(8)
2-18-5450 sh kui ta ei suuda täita rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kaalutlustel hoolsusmeetmeid või kui tal on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega. Neil juhtudel ei ole krediidiandja kohustatud isikuga kliendisuhet looma ka siis, kui isik vastab muudele sätestatud tingimustele ning on nõus krediidiasutuse tingimustel lepingu sõlmima. Makseteenuse pakkuja võib makseteenuse lepingu VÕS § 720 lg 2 järgi korraliselt üles öelda juhul, kui leping on tähtajatu ja pooled on lepingu ülesütlemise õiguses kokku leppinud. Olukorras, kus krediidiasutus on kohustatud lepingu sõlmima, ei ole olemuslikult võimalik lepingut korraliselt, st ilma mõjuva põhjuseta üles öelda, kuivõrd see võimaldaks krediidiasutusel ilma seadusliku aluseta hiilida kõrvale seadusest tulenevast teenuse osutamise kohustusest. VÕS § 720 lg-t 2 ei saa kohaldada neil juhtudel, kui makseteenuse osutajal on VÕS § 7101 lg-st 1 tulenev lepingu sõlmimise kohustus. VÕS § 7101 lg 1 eesmärk on tagada tingimustele vastavatele isikutele tänapäeva majanduselus osalemiseks vajaliku makseteenuse osutamine. Arvelduskontolepingu tingimuste p 12.3, mis annab kostjale õiguse öelda arvelduskontoleping korraliselt üles, on vastuolus VÕS § 7101 lg-st 1 tuleneva lepingu korralise ülesütlemise keeluga ja seega TsÜS § 87 järgi tühine. Seetõttu ei olnud kostjal alust öelda hagejaga sõlmitud arvelduskontolepingut korraliselt üles. Eeltoodust ei saa siiski tingimata järeldada, et kostja ei ole hagejaga lepinguid kehtivalt üles öelnud. Krediidiasutusel on õigus öelda maksteenuse leping üles juhul, kui klient ei vasta enam makseteenuse pakkuja üld- või tüüptingimustele, mis on vastava lepingu sõlmimise kohustuse eeldus VÕS § 7101 lg 1 järgi. Samuti on makseteenuse pakkujal õigus, aga ka kohustus, öelda makseteenuse osutamiseks sõlmitud leping üles RahaPTS §-de 42 ja 43 alusel. Kostja on kohtumenetluses esile toonud, et ta tellis 2018. a alguses uue riskihinnangu ning tema majandusstrateegia on saavutada usaldusväärne kliendibaas. Seega võis kostja olla 12. veebruariks 2018 kehtestanud üldtingimused, millele hageja enam ei vastanud, ja see võinuks anda kostjale alust hagejaga leping üles öelda. Samuti tõi kostja esile, et tal tekkisid rahapesu ja terrorismi tõkestamise hoolsusmeetmeid kohaldades hageja kontole laekuva raha päriolu kohta kahtlused, mida viimase selgitused ei kummutanud. Seda arvestades võis kostjal olla õigus öelda hagejaga sõlmitud lepingud erakorraliselt üles.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Kostja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et makseteenuse pakkuja ei saa VÕS § 720 lg 2 alusel makseteenuse lepingut korraliselt üles öelda isikuga, kellega tal on VÕS § 7101 lg-st 1 tulenev kohustus makseteenuse leping sõlmida. Kostjal ei ole absoluutset teenuse osutamise kohustust. Arvelduskontolepingu tüüptingimused ei ole seadusega vastuolus, mistõttu oli kostjal õigus leping korraliselt üles öelda. Korraline ülesütlemine on tavapärane praktika, mida kasutab suur osa Eesti turuosalistest. Hagejal on võimalus saada kostja pakutavaid makseteenuseid mujalt. Kohus ei saa kohustada kostjat võtma rahapesuriski, mistõttu tal peab olema õigus oma kliente valida ja ka kliendisuhteid lõpetada.
8.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
5(8)
2-18-5450 Hageja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus õigesti tuvastanud kostja korralise ülesütlemise tühisuse, kuid on valesti saatnud asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Olukorras, kus kostja on ülesütlemisavalduses ja kogu menetluse ajal tuginenud üksnes korralisele ülesütlemisele, ei saa kohus tuvastada, kas esinesid lepingu erakorralise ülesütlemise alused. Juba tehtud korralise ülesütlemise avaldust ei saa tagantjärele sisustada erakorralise ülesütlemise alustega. Kostjal ei olnud lepingut üles öeldes tahet mingitele erakorralise ülesütlemise alustele tugineda. Kui ringkonnakohus tuvastas korralise ülesütlemise tühisuse, oleks ta pidanud hagi rahuldama.
9.Pooled vaidlevad teineteise kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kummagi kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Nii hageja kui ka kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas VÕS § 720 lg-st 2 tuleneb makseteenuse pakkujale õigus öelda tähtajatu makseteenuse leping korraliselt üles ka sellise isikuga, kellega makseteenuse pakkujal on tulenevalt VÕS § 7101 lg-st 1 kohustus makseteenuse leping sõlmida. Ringkonnakohus leidis, et arvelduskontolepingu tingimuste punkt, mis annab kostjale õiguse öelda arvelduskontoleping korraliselt üles, on vastuolus VÕS § 7101 lg-st 1 tuleneva lepingu korralise ülesütlemise keeluga ja seega TsÜS § 87 järgi tühine. Kolleegium märgib, et VÕS § 7101 lg 1 ei sätesta lepingu korralise ülesütlemise keeldu, ja muudab selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
12.VÕS § 7101 lg 1 sätestab, et kui isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele, sõlmib makseteenuse pakkuja isiku nõudmisel temaga makseteenuse lepingu. Selle sättega on makseteenuse pakkujate kahjuks kaldutud kõrvale üldisest lepingu sõlmimise vabaduse põhimõttest, sest seadus kohustab sõlmima lepingu igaühega, kes vastab seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja enda tingimustele. Sellist kohustust õigustab asjaolu, et makseteenused on tänapäevases majanduskäibes vähemasti juriidilise isiku jaoks hädavajalikud teenused. Äriühingu asutamisel on maksekonto avamine kohustuslik (vt äriseadustiku § 141, § 247 ja § 520 lg 4). VÕS § 720 lg 2 esimese lause kohaselt võib makseteenuse pakkuja makseteenuse lepingu üles öelda juhul, kui leping on tähtajatu ja pooled on lepingu ülesütlemise õiguses kokku leppinud. Kolleegium leiab, et vastuolus hea usu põhimõttega ja toimetu võib olla lepingu ülesütlemine sellise isikuga, kellega makseteenuse pakkujal on VÕS § 7101 lg-st 1 tulenev kohustus sõlmida makseteenuse leping. Sellest sättest tulenev lepingu sõlmimise kohustus ei täidaks oma eesmärki ja oleks üksnes näiline juhul, kui makseteenuse pakkujal oleks õigus kohe pärast lepingu sõlmimist (kahekuulist ülesütlemise tähtaega järgides) esitada sellele isikule korralise ülesütlemise avaldus. Seda enam, et makseteenuse pakkuja oleks kohustatud sama isikuga pärast lepingu lõppemist viimase taotlusel kohe uue lepingu sõlmima. Eelnev ei tähenda, et makseteenuse pakkuja kehtestatud makseteenuse lepingu tüüptingimus, mis annab õiguse lepingu korraliseks ülesütlemiseks, oleks iseenesest tühine. Olukorras, kus isik ei vasta makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele (nt kui need tingimused on muutunud), on makseteenuse osutajal õigus vastava kokkuleppe olemasolul makseteenuse leping VÕS § 720 lg 2 alusel korraliselt üles öelda. 6(8)
2-18-5450
13.Kolleegium leiab, et VÕS § 720 lg 2 teises lauses ette nähtud minimaalselt kahekuuline ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg on kehtestatud selleks, et klient saaks pärast makseteenuse pakkuja ülesütlemisavaldust leida teise makseteenuse pakkuja, kellega ta saaks sõlmida uue makseteenuse osutamise lepingu. Kaks kuud on kolleegiumi hinnangul selleks piisav aeg.
14.Olukorras, kus makseteenuse pakkuja ütleb kliendiga sõlmitud makseteenuse lepingu korraliselt üles, on kliendil õigus lepingu ülesütlemine kohtus vaidlustada, esitades siis vastavalt kas hagi lepingu kehtivuse tuvastamiseks või sooritushagi lepingu täitmise nõudes. Sellise hagi rahuldamiseks peavad klient ja tema taotletavad lepingutingimused vastama seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud tingimustele. Kliendiga, kes vastab neile tingimustele ja kellega makseteenuse pakkuja peaks viimase taotlusel sõlmima seeläbi uue makseteenuse lepingu, võib makseteenuse lepingu korralise ülesütlemise õiguse kasutamine olla vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule (vt ka Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 16). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus andma pooltele võimaluse esitada eelmainitu kohta tõendeid ja hindama, kas hageja vastab VÕS § 7101 lg-s 1 sätestatud tingimustele, s.o kas kostjal oleks kohustus hagejaga viimase taotluse korral makseteenuse leping sõlmida.
15.Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et makseteenuse pakkujal on osal juhtudel õigus ja ka kohustus kliendiga ärisuhe lõpetada, sh öelda üles makseteenuse lepingud. Selline kohustus tuleneb nt RahaPTS § 42 lg-st 4 (vt ka Riigikohtu 13. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-17536/29, p 15). Juhul, kui makseteenuse osutajal on seadusest tulenev kohustus öelda konkreetse isikuga leping üles, on tegu lepingu erakorralise ülesütlemisega, nagu tuleneb ka RahaPTS § 42 lg 4 sõnastusest. See ei välista aga eelmainitud õigust lepingu korraliseks ülesütlemiseks, mille aluseks olevad asjaolud tulenevad eelkõige makseteenuse pakkujast endast, nt olukorras, kus muutuvad makseteenuse pakkuja lepingutingimused ja isik uutele tingimustele enam ei vasta.
16.Ringkonnakohus leidis, et kuigi kostja ei ole hagejaga sõlmitud lepinguid korraliselt üles öelnud, võivad olla täidetud erakorralise ülesütlemise eeldused. Seetõttu andis ringkonnakohus asja maakohtule tagasi saatmisel maakohule juhise erakorralise ülesütlemise eelduseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks ja tuvastamiseks. Kolleegiumi hinnangul on see ringkonnakohtu juhis maakohtule ekslik. Kogu kohtumenetluse ajal, sh kassatsioonkaebuses, on kostja hagile vastu vaieldes tuginenud üksnes korralisele ülesütlemisele ega ole väitnud, et tema tahteks oli lepingud erakorraliselt üles öelda. Kolleegiumi hinnangul rikuks kohus sellises olukorras erakorralise ülesütlemise aluseid kontrollides TsMS § 5 lg-t 1, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, samuti TsMS § 4 lg-t 2, mille järgi määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu.
17.Kuna kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu saadetakse asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus.
7(8)
2-18-5450
18.Kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu arvatakse mõlemalt kaebuselt tasutud kautsjon tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni
31.detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.