Jaak Mõttuse hagi Arnold Abramovi, Raivo Pulsti ja Christofer Pulsti vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Apellatsioonkaebuse hind 76 357 eurot 45 senti Vastuapellatsioonkaebuse hind 10 034 eurot 14 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. novembri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Arnold Abramovi ja Raivo Pulsti apellatsioonkaebus Jaak Mõttuse vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
10. detsember 2019
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastuapellant (hageja): Jaak Mõttus (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Katrin Paulus Vastustaja (kostja): Christofer Pulst (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Marge Juur
RESOLUTSIOON
1.Jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Christofer Pulsti menetluskulud ringkonnakohtus Jaak Mõttuse kanda.
3.Määrata kindlaks Christofer Pulsti menetluskulud summas 660 eurot.
Välja mõista Jaak Mõttuselt Christofer Pulsti kasuks menetluskulud 660 eurot. Määrata, et Jaak Mõttusel tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 660 eurot tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „5.1. Muuta Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2016 määrusega määratud hagihinda. Lugeda käesolevas tsiviilasjas hagihinnaks 76 357 eurot 45 senti, millest Raivo Pulsti ja Arnold Abramovi vastu võlatunnistuse alusel solidaarselt esitatud nõude hagihind 59 840 eurot 95 senti, Arnold Abramovi ja Chriostofer Pulsti vastu solidaarselt esitatud nõude hagihind 10 252 eurot 32 senti, Arnold Abramovi vastu ainuisikuliselt esitatud nõude hagihind 6264 eurot 18 senti.
5.2.Rahuldada Jaak Mõttuse hagi Arnold Abramovi, Raivo Pulsti ja Christofer Pulsti vastu võla väljamõistmiseks osaliselt.
5.3.Välja mõista Raivo Pulstilt ja Arnold Abramovilt solidaarselt Jaak Mõttuse kasuks 64 000 eurot, millest 32 000 eurot on põhisumma ja 32 000 eurot viivis.
5.4.Välja mõista Arnold Abramovilt Jaak Mõttuse kasuks 11 464 eurot 32 senti, millest põhivõlgnevus on 10 000 eurot ning viivis 12.01.2016 kuni 09.11.2017 summas 1464 eurot 32 senti.
5.5.Välja mõista Arnold Abramovilt Jaak Mõttuse kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10.11.2017 kuni põhivõlgnevuse 10 000 eurot tasumiseni.
5.6.Jätta Jaak Mõttuse nõue Christofer Pulsti vastu 8000 euro ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
5.7.Menetluskulud
5.7.1.Jätta maakohtus hagiga seonduvatest menetluskuludest 78% solidaarselt Arnold Abramovi ja Raivo Pulsti kanda ja 17% ainuisikuliselt Arnold Abramovi kanda.
5.7.2.Vastuhagi menetluskuludega seonduv nähtub käesolevas tsiviilasjas tehtud Tartu Maakohtu 6. aprilli 2017 määrusest.
5.7.3.Määrata kindlaks Jaak Mõttuse menetluskulud summas 5135 eurot.
5.7.4.Välja mõista Arnold Abramovilt ja Raivo Pulstilt solidaarselt Jaak Mõttuse kasuks menetluskulud 4025 eurot 84 senti.
5.7.5.Määrata, et Arnold Abramovil ja Raivo Pulstil tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4025 eurot 84 senti) tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.7.6.Välja mõista Arnold Abramovilt Jaak Mõttuse kasuks menetluskulud 852 eurot 41 senti.
5.7.7.Määrata, et Arnold Abramovil tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (852 eurot 41 senti) tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.“
6.Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Jätta Christofer Pulsti menetluskulud ringkonnakohtus Jaak Mõttuse kanda.
8.Määrata kindlaks Christofer Pulsti menetluskulud summas 660 eurot.
9.Välja mõista Jaak Mõttuselt Christofer Pulsti kasuks menetluskulud 660 eurot.
Määrata, et Jaak Mõttusel tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 660 eurot tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
10.Jätta Jaak Mõttuse, Arnold Abramovi ja Raivo Pulsti menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda ning Christofer Pulsti ja Jaak Mõttuse menetluskulud Riigikohtus nende endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Jaak Mõttus (hageja) esitas 12. jaanuaril 2016 maakohtule hagi Arnold Abramovi (kostja I), Raivo Pulsti (kostja II) ja Christofer Pulsti (kostja III) vastu võla väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt enda kasuks 30. juuli 2014 võlatunnistuse alusel välja 48 320 eurot (millest 32 000 eurot on põhivõlgnevus ja 16 320 eurot hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis) ja viivise 3% tasumata põhinõudest (32 000 eurot) kuus alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Lisaks palus hageja mõista enda kasuks 29. novembri 2013 lepingueelsete läbirääkimiste protokolli alusel välja kostjalt I ja kostjalt III solidaarselt 9610 eurot 40 senti (millest 8000 eurot on põhivõlgnevus ja 1610 eurot 40 senti hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis), kostjalt I 5863 eurot 6 senti (millest 5000 eurot on põhivõlgnevus ja 863 eurot 6 senti hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis), viivise kostjalt I ja kostjalt III solidaarselt tasumata põhivõlgnevuselt (8000 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses viivise kostjalt I tasumata põhivõlgnevuselt (5000 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt I enda kasuks
29.novembri 2013 lepingueelsete läbirääkimiste protokolli alusel välja 15 473 eurot 46 senti (millest 13 000 eurot on põhinõue ja 2473 eurot 46 senti hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis) ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses viivise tasumata põhinõudelt (13 000 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt tegid hageja ning kostjad I ja II koostööd eesmärgiga arendada Tartus XXXXXX asuvat kinnistut, ehitada sinna moodsad korterid ning teenida nende müügist tulu. Hageja ostjana ja kostja I müüjana sõlmisid 29. novembril 2013 lepingu pealkirjaga „Lepingueelsete läbirääkimiste protokoll nr 1“ (29. novembri 2013 protokoll või protokoll). Protokolli objektiks olid kaks korteriomandit müüja detsembris 2013 ostetaval kinnistul XXXXXX linn. Protokollis kinnitas müüja, et on nõus müüma korterid ostjale selles toodud tingimustel. Protokolli p 3.3 kohaselt kohustus ostja tasuma müüjale 10 000 eurot, mis p 4.1 järgi loetakse müügilepingu sõlmimise korral müügihinna osaks. Hiljem pidi ostja tasuma veel 56 000 eurot. Hageja leiab, et protokoll on vorminõude rikkumise tõttu tühine. Hageja on
maksnud tühise lepingu alusel kokku 13 000 eurot, millest 5000 eurot sularahas kostjale I ning 8000 eurot kostja I korraldusel ja teadmisel ülekandega kostjale III. Need summad tuleb VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastada. Kostjale III üle kantud summade tagastamise eest vastutavad kostjad I ja III VÕS § 65 lg 1 järgi solidaarselt, alternatiivselt peab need VÕS § 1029 alusel tagastama kostja I. Edasises menetluses väitis hageja, et ta kandis 8000 eurot kostjale III üle viimase korraldusel selleks, et kostja III saaks täita oma kohustusi kolmandate isikute vastu, mitte 29. novembri 2013 protokolli alusel. Lisaks sõlmisid hageja ning kostjad I ja II 30. juulil 2014 võlatunnistuse (võlatunnistus), millega kostjad I ja II tunnistasid, et neil on hageja ees sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus 32 000 eurot, mille nad kohustuvad koos kõrvalnõuetega tasuma 8. augustiks 2014. See kohustus on täitmata. Tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Võlatunnistuse p 5 kohaselt on selle kehtivuse eelduseks 30. juulil 2014 toimuv XXXXXX kinnistu ostumüügitehing. See tehing tehti, kui OÜ Doneright omandas kinnistusraamatu 6. augusti 2014 kandega XXXXXX kinnisasja. Isegi kui tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ei ole selle aluseks 29. novembri 2013 protokoll. Hageja ning kostjad I ja II olid kokku leppinud, et hageja aitab leida arendusprojektile finantseerijaid ning kostjad I ja II tasuvad hagejale selle koostöö eest 32 000 eurot. Sisuliselt oli poolte vahel suuline käsundusleping. Hageja leidis
30.juuliks 2014 finantseerijad ning lepiti kokku, et kostjate I ja II kohustus hageja ees fikseeritakse kirjalikult. Seda tehti 30. juuli 2014 võlatunnistusega.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta hagi kostja III vastu läbi vaatamata. Kostjad olid seisukohal, et 29. novembri 2013 protokoll on kehtiv, kuna tegemist on broneerimislepinguga. Samuti ehitati korterid vastavalt hageja soovile ümber ning broneerimistasu sisaldas osaliselt ka ümberehitamise kulusid. 30. juuli 2014 võlatunnistus on deklaratiivne võlatunnistus, millel puudub õiguslik alus ja mis on kehtetu. Kui põhinõue on põhjendatud, tuleb vähendada viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Viivisenõue on liiga suur ja hilinenult esitatud, kostjate majanduslik olukord on raske. Hagejal ei ole VÕS § 1029 järgi tagasinõuet kostja III vastu, sest ta teadis, et tal pole kohustust kostja III vastu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 10. novembri 2017 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja 64 000 eurot (põhivõlgnevuse 32 000 eurot ja viivise 32 000 eurot). Lisaks mõistis maakohus kostjalt I hageja kasuks välja 14 903 eurot 62 senti (põhivõlgnevuse 13 000 eurot ja enne kohtuotsuse tegemist sissenõutavaks muutunud viivise 1903 eurot 62 senti) ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse tegemisest kuni põhivõlgnevuse (13 000 eurot) tasumiseni. Hageja nõude kostja III vastu jättis maakohus rahuldamata. Hagiga seotud menetluskuludest jättis maakohus 78,4% solidaarselt kostjate I ja II kanda, ülejäänu kostja I kanda. Maakohus määras hageja menetluskuludena kindlaks 5135 eurot ja mõistis sellest 4025 eurot 84 senti kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja. Kohus kohustas kostjaid I ja II solidaarselt tasuma hagejale sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Hageja ülejäänud menetluskulud, 1109 eurot 16 senti, mõistis maakohus välja kostjalt I ja kohustas kostjat I tasuma hagejale sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohus hindas 29. novembri 2013 protokolli ja selle lisa sõnastust, sisu ja poolte käitumist ning leidis, et protokoll on korteriomandi müügi eelleping, mitte broneerimisleping. Asjaõigusseaduse § 119 lg 1 ja VÕS § 33 lg 2 järgi peab kinnisasja omandamise eelleping olema notariaalselt tõestatud. Kuna protokoll on suunatud korteri kui kinnisasja omandamisele, on see vormipuuduse tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 järgi tühine. Isegi
kui tegemist oleks segatüüpi lepinguga VÕS § 1 lg 2 mõttes, ei muudaks see lepingut kehtivaks. Maakohus tuvastas, et hageja andis kostjale I 29. novembri 2013 protokolli alusel sularahas 5000 eurot. Kuna protokoll osutus tühiseks, ei olnud hagejal kohustust kostjale I raha anda ning kostja I peab saadud 5000 eurot hagejale tagastama. Pangakontode väljavõtetega on tõendatud, et hageja on 29. novembril 2013 kandnud kostjale III selgitusega „XXXXXX“ üle 5000 eurot ning 25. veebruaril 2014 sama selgitusega 3000 eurot. Maakohus leidis, et arvestades maksete selgitust, maksete tegemise aega ja asjaolu, et kostjatele I ja III tehtud maksete kogusumma 13 000 eurot on samas suurusjärgus 29. novembri 2013 protokolli p-s 3.3 märgitud 10 000 euroga, tegi hageja kostjale III makseid kostja I korraldusel protokolli täitmiseks. Selles olukorras saab hageja VÕS § 1029 järgi nõuda raha tagasi üksnes kostjalt I. Seega tuleb 8000 eurot mõista välja kostjalt I. Kuna hageja ei tõendanud, et ta oleks nõudnud kostjatelt enne hagi esitamist raha tagastamist, luges kohus VÕS § 113 lg 2 alusel viivisearvestuse alguseks hagi esitamise aja. Alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni on sissenõutavaks muutunud viivis 1903 eurot 62 senti. Maakohus ei rahuldanud kostja I viivise vähendamise taotlust. Maakohus leidis, et 30. juuli 2014 võlatunnistus on sõlmitud edasilükkava tingimusega TsÜS § 102 lg 2 mõttes ning selles märgitud tagajärjed olenesid 30. juuli 2014 tehingu toimumisest. Hageja on tõendanud tingimuse saabumise, s.o kinnistul asuva korteriomandi võõrandamise. Seega tekkis kostjatel I ja II kohustus maksta hagejale võlatunnistuses märgitud summa. Võlatunnistus on deklaratiivne ja kostjatel on kohustus tõendada, et nad ei ole hagejale võlgu. Tõendamata on kostjate väide, et võlatunnistuse aluseks on 29. novembri 2013 protokollist tulenev suhe. Kostjate viivise vähendamise taotlus tuleb VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel osaliselt rahuldada. Hageja ei ole tõendanud põhivõlast suurema kahju tekkimist. Põhjendatud on mõista viivis välja põhivõlgnevusega samas summas.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostjad I ja II esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud, ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad I ja II jätta hageja kanda.
5.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 täies ulatuses ja p-d 2, 4 ja 5 ulatuses, milles need oleksid vastuolus sellega, kui kohus rahuldab hagi kostja III vastu 8000 euro suuruse põhivõla väljamõistmiseks, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ebaõige maakohtu järeldus, et kui kostjatele I ja III tehtud maksete kogusumma on 13 000 eurot, siis on tegu samas suurusjärgus summaga, mis on märgitud protokolli p-s 3.3 (10 000 euroga). Summade vahe on 3000 eurot, mis on märkimisväärne. Seega ei saa 13 000 euro üleandmisest (eriti sellest 8000 euro ülekandmisest kostjale III) järeldada, et tegemist on protokolli alusel kostja I korraldusel makstud summaga. Isegi kui asuda seisukohale, et kostjale III üle kantud summa oli vähemalt osaliselt üle kantud protokolli alusel, siis ei saanud sellest 3000 eurot olla üle kantud protokolli alusel. Protokollis puudus kokkulepe 13 000 euro ülekandmiseks. Maakohus on leidnud, et kuigi hageja kandis kostja III kontole raha viimase nõudel, ei saa see muuta teda lepingu pooleks ega loo hageja ja kostja III vahele iseseisvat õigussuhet. Sellest ilmneb selgelt hageja VÕS § 1028 lg-st 1 tulenev nõue. Hageja on kandnud kostjale III üle 8000 eurot. Kostja III kohustus on tõendada, mis alusel on tal õigus jätta summa tagastamata.
Ekslik on maakohtu järeldus, et ühe isiku korraldusel teisele isikule raha ülekandmine ei tee isikutest solidaarvõlgnikke. Olukorras, kus raha kanti isikule väidetavalt teise isiku korraldusel, kuid raha vastuvõtja ei suuda tõendada, et tal oli olemas õiguslik alus raha saamiseks, peab võlausaldajal olema õigus nõuda raha tagasi solidaarselt nii raha tegelikult saajalt kui ka väidetavalt korralduse andjalt.
6.Kostjad I ja III vaidlesid hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 21. detsembri 2018 otsusega Tartu Maakohtu
10.novembri 2017 otsuse osas, millega maakohus jättis hagi kostja III vastu täielikult rahuldamata, ja rahuldas hagi kostja III vastu osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt III hageja kasuks välja 3439 eurot 30 senti, millest põhivõlgnevus on 3000 eurot ja viivis
12.jaanuarist 2016 kuni 9. novembrini 2017. a 439 eurot 30 senti, ning alates
10.novembrist 2017 kuni põhivõlgnevuse 3000 eurot tasumiseni viivise seaduses sätestatud määras. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ainuisikuliselt kostjalt I hageja kasuks väljamõistetud summa suuruse osas ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 11 464 eurot 32 senti, millest põhivõlgnevus on 10 000 eurot ja viivis 12. jaanuarist 2016 kuni
9.novembrini 2017. a 1464 eurot 32 senti. Ühtlasi tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse põhivõlgnevuse suuruse osas, millelt mõisteti kostjalt I alates 10. novembrist 2017 välja viivis seaduses sätestatud määras, ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10. novembrist 2017 kuni põhivõlgnevuse 10 000 eurot tasumiseni. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Menetluskulud ringkonnakohtus jäeti menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus leidis, et ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust maakohtu otsust tühistada, kuid vastuapellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb ka apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada seetõttu, et kostjalt I hageja kasuks väljamõistetud põhivõlgnevus 14 903 eurot 62 senti väheneb 3000 euro võrra. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et 29. novembri 2013 protokoll on käsitatav korteriomandi(te) müügi eellepinguna. Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu põhjendustega 30. juuli 2014 võlatunnistuse kohta, sh sellega, et võlatunnistuse aluseks ei ole 29. novembri 2013 protokollist tulenev suhe, vaid muu leping. Kostjad ei ole tõendanud, et nad ei ole hagejale võlgu. Hageja vastuapellatsioonkaebuse osas ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et hageja kandis kostjale III üle 8000 eurot kostja I korraldusel 29. novembri 2013 protokolli täitmiseks. Kostja III ei olnud protokolli pool ning hageja ja kostja III vahel ei tekkinud sel alusel õigussuhet. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et hageja ja kostja III vahel oleks olnud mingi muu õigussuhe. Ringkonnakohtu arvates sai hageja kostja I korraldusel tasuda protokolli p-s 3.3 sätestatud kohustuse täitmiseks kostjale III 5000 eurot, kuna 5000 eurot tasus hageja kostjale I. Selles ulatuses saab hageja nõuda kostjale III tasutud raha VÕS § 1029 alusel tagasi üksnes kostjalt I. Seega on maakohus õigesti jätnud rahuldamata hagi kostja III vastu 5000 euro väljamõistmiseks. Hagejalt kostjale III tasutud 3000 eurot ei ole aga üle antud
29.novembri 2013 protokolli alusel, s.o kostja I korraldusel. Kostja III pidi tõendama, et tal oli alus hagejalt 3000 eurot saada ja ta ei pea seda tagasi maksma. Kostja III ei ole seda tõendanud. Seega peab ta 3000 eurot VÕS § 1028 lg 1 alusel hagejale tagastama.
8.Riigikohus rahuldas 25. septembri 2019 otsusega kostja III kassatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2018 otsuse osas, millega ringkonnakohus: tühistas Tartu Maakohtu 10. novembri 2017 otsuse osaliselt kostja III vastu esitatud hagi täielikult rahuldamata jätmise osas, rahuldas hagi kostja III vastu osaliselt ja mõistis kostjalt III hageja kasuks välja 3439 eurot 30 senti, millest põhivõlgnevus on 3000 eurot ja viivis
12.jaanuarist 2016 kuni 9. novembrini 2017. a 439 eurot 30 senti, ning seaduses sätestatud määras viivise alates 10. novembrist 2017 kuni põhivõlgnevuse 3000 eurot tasumiseni, jättis maakohtus hagi menetlemise kuludest 5% kostja III kanda ja mõistis kostjalt III hageja kasuks välja menetluskulud 256 eurot 75 senti ning jättis kostja III ringkonnakohtus kantud menetluskulud tema enda kanda. Tühistatud osas saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohtu otsuse kohaselt rikkus ringkonnakohus otsuse põhjendamise kohustust, kui leidis erinevalt maakohtust, et 3000 euro osas ei teinud hageja kostjale III ülekannet kostja I korraldusel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata poolte väiteid ja tõendeid selle kohta, miks hageja kandis kostjale III üle vaidlusalused 3000 eurot. Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel lahendamisel, et hageja kandis vaidlusalused 3000 eurot kostjale III üle kostja I korralduse alusel 29. novembri 2013 protokollist tulenevate või muude hagejal kostja I vastu olevate kohustuste täitmiseks, on sooritus tehtud kostjale I. Sel juhul saab hageja nõuda üleantu tagastamist üksnes kostjalt I, mistõttu kostja III vastu esitatud hagi ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus eksis VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel, jättes tuvastamata osa sätte kohaldamise eeldustest. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kostja III vastu hagi VÕS § 1028 lg 1 alusel rahuldamise eeldusena tegema esmalt kindlaks, missuguse oma arvatava kohustuse täitmiseks kandis hageja kostjale III vaidlusalused 3000 eurot. Kui hageja tõendab eelnimetatud asjaolud, saab kostja III omakorda tõendada, et vaatamata hageja tehtud soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast. Samuti saab kostja III tõendada, et hageja ei teinud talle alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal III on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma. Kolleegium ei nõustunud kostja III väitega, et kohtud on eksinud hageja maakohtus kantud menetluskulude suuruse arvutamisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Vastavalt TsMS § 693 lg-le 1 ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis Riigikohtu otsuse kohaselt olid ebaseaduslikud. TsMS § 693 lg 2 kohaselt Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohtu 25. septembri 2019 otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2018 otsus osas, millega ringkonnakohus: 1) tühistas Tartu Maakohtu 10. novembri 2017 otsuse osaliselt kostja III vastu esitatud hagi täielikult rahuldamata jätmise osas; 2) rahuldas hagi kostja III vastu osaliselt ja mõistis kostjalt III hageja kasuks välja 3439 eurot 30 senti, millest põhivõlgnevus on 3000 eurot ja viivis 12. jaanuarist 2016 kuni 9. novembrini 2017. a 439 eurot 30 senti, ning seaduses sätestatud määras viivise alates 10. novembrist 2017 kuni põhivõlgnevuse 3000 eurot tasumiseni; 3) jättis maakohtus hagi menetlemise kuludest 5% kostja III kanda ja mõistis kostjalt III hageja kasuks välja menetluskulud 256 eurot 75 senti ning määras, et kostjal III tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses
ettenähtud ulatuses; 4) jättis kostja III ringkonnakohtus kantud menetluskulud tema enda kanda. Tühistatud osas saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohtu 25. septembri 2019 otsusest tulenevalt kontrollibki ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles ringkonnakohtu 21. detsembri 2018 otsus tühistati.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud hageja nõude kostja III vastu täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid kõiki käesolevas otsuses. Ükski vastuapellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning seetõttu tuleb see jätta rahuldamata.
11.Asja materjalide kohaselt kandis hageja kostja III kontole 8000 eurot, sellest 5000 eurot 29. novembril 2013 ja 3000 eurot 25.veebruaril 2014, mõlemal korral selgitusega „XXXXXX.“ Maakohus tuvastas, et hageja tegi kostjale III nimetatud maksed (sh 3000 eurot) kostja I korraldusel 29. novembri 2013 protokolli täitmiseks. Seejuures võttis maakohus arvesse hageja maksete selgitusi, sh nendes sisalduvat viidet XXXXXX arendusprojektile, maksete tegemise aega ja asjaolu, et kostjatele I ja III tehtud maksete kogusumma oli samas suurusjärgus 29. novembri 2013 protokolli p-s 3.3 märgitud summaga. Maakohtu otsuse põhjendav osa on nimetatud osas kooskõlas TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetega, mh on maakohus andnud hinnangu hageja erinevatele ja vastuolulistele tõenditele. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et vähemalt 3000 euro ülekandmise alus kostjale III on ebaselge, ei ole õige. Hageja on jätnud siinjuures tähelepanuta enda varasemad seisukohad. Nii on hageja hagiavalduses kinnitanud, et ta tegi kostjale III mõlemad maksed kostja I korraldusel 29. novembri 2013 protokolli täitmiseks (vt hagiavalduse p-d 1.3 ja 2.1.2, I kd, tl-d 2 ja 3). 19. mai 2016 menetlusdokumendis jäi hageja oma varasema väite juurde, et ülekanded tehti protokolli alusel ning kinnitas ühtlasi kostjate väidet, et kostja III kontot kasutati arveldamiseks seetõttu, et kostjate I ja II kontod olid arestitud (II kd, tl 31 ja 32). 21. augusti 2017 menetlusdokumendis (s.o pärast esindaja vahetumist, III kd, tl 64) märkis hageja muu hulgas, et ta kandis kostjale III raha üle 29. novembri 2013 protokolli alusel osana kinnistu ostuhinnast. Samuti ei ole hageja selgitanud, et kui kostjale III 3000 euro ülekandmise aluseks ei olnud 29. novembri 2013 protokoll, siis miks ta nimetatud ülekande tegi (näiteks mingi muu võlasuhe või eksitus vms).
21.augusti 2017 menetlusdokumendis on hageja kinnitanud (III kd, tl 64), et täiendava 3000 euro ülekandmine oli vajalik selleks, et kostja I saaks XXXXXX kinnistu omandada. Sama seisukohta on hageja kinnitanud 11. detsembri 2018 istungil (IV kd, tl 73). Seega toimus täiendava 3000 euro ülekandmine 29. novembri 2013 protokolli poolte kokkuleppe alusel ning vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide, et 3000 euro ülekandmiseks puudus alus, on ekslik. Kuivõrd hageja kandis 3000 eurot kostjale III üle kostja I korralduse alusel 29. novembri 2013 protokollist tulenevate kohustuste täitmiseks, on sooritus tehtud kostjale I. Sel juhul saab hageja nõuda üleantu tagastamist üksnes kostjalt I (vt Riigikohtu otsus käesolevas asjas, p 14). Vastuapellandi tuginemine VÕS § 1028 lg-le 1 ei ole asjakohane.
12.Riigikohtu 25. septembri 2019 otsusega saadeti asi tühistatud osas (vt Riigikohtu otsuse resolutsiooni p-d 1.1-1.4) ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas on Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2018 otsus TsMS § 456 lg 1 alusel jõustunud. Seega tuleb ka menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel eelmärgitust juhinduda. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotles muu hulgas maakohtu otsuse tühistamist osas, milles jäeti tema nõue kostja III vastu rahuldamata. Kuna ringkonnakohus jättis vastuapellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldamata, jäävad kostja III menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).
Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja III esindaja kulutanud õigusabile kokku 11,5 tunni eest 1656 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kostja III õigusabikulud on põhjendatud osaliselt. Põhjendatud on õigusabi seoses vastuse koostamisega vastuapellatsioonkaebusele (hõlmab ka tutvumist vastuapellatsioonkaebusega) 3 tunni ulatuses ning osalemisega ringkonnakohtu 11. detsembri 2018 ja 10. detsembri 2019 istungitel (hõlmab ka ettevalmistamist istungiteks) vastavalt 1,5 tunni ja 1 tunni ulatuses. Kokku on põhjendatud ja vajalik kulu õigusabile 5,5 tunni eest summas 660 eurot (5,5x120). Muud menetluskulude nimekirjas märgitud kulud ei ole põhjendatud TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel arvestab ringkonnakohus muu hulgas sellega, et kostja III esindajal olid vaidluse asjaolud selged, kuna ta osales kostjate I, II ja III esindajana maakohtu menetluses ning koostas kostjate I ja II esindajana apellatsioonkaebuse. Vastuapellatsioonkaebus puudutas üksnes seejuures üksnes ühte väiksemamahulist osa kogu vaidlusest. Ringkonnakohtu otsusega jäeti hageja vastuapellatsioonkaebus ning kostjate I ja II apellatsioonkaebus rahuldamata. Hageja vastuapellatsioonkaebusele esitasid seisukoha kostjad I, II ja III ning kostjate I ja II apellatsioonkaebusele esitas seisukoha hageja. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ning kostjate I ja II põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud on võrdse suurusega, siis on põhjendatud jätta hageja ning kostjate I ja II õigusabikulud ringkonnakohtus nende endi kanda. Riigikohus rahuldas 25. septembri 2019 otsusega kostja III kassatsioonkaebuse osaliselt. Seetõttu jäävad kostja III ja hageja menetluskulud Riigikohtus nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.