1.2.rahuldas Jaak Mõttuse hagi Christofer Pulsti vastu osaliselt ja mõistis Christofer Pulstilt Jaak Mõttuse kasuks välja 3439 eurot 30 senti, millest põhivõlgnevus on 3000 eurot ja viivis 12. jaanuarist 2016 kuni 9. novembrini 2017 on 439 eurot 30 senti, ning seaduses sätestatud määras viivise alates 10. novembrist 2017 kuni põhivõlgnevuse 3000 eurot tasumiseni;
1.3.jättis maakohtus hagi menetlemise kuludest 5% Christofer Pulsti kanda ja mõistis Christofer Pulstilt Jaak Mõttuse kasuks välja menetluskulud 256 eurot 75 senti ning määras, et Christofer Pulstil tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses;
2-16-461
1.4.jättis Christofer Pulsti ringkonnakohtus kantud menetluskulud tema enda kanda.
2.Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Jaak Mõttus (hageja) esitas 12. jaanuaril 2016 Tartu Maakohtule hagi Arnold Abramovi (kostja I), Raivo Pulsti (kostja II) ja Christofer Pulsti (kostja III) vastu võla väljamõistmiseks. Hageja täpsustas oma nõudeid 14. jaanuari 2016. a ja 15. jaanuari 2016. a menetlusdokumentides. Hageja palus mõista kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt enda kasuks 30. juuli 2014. a võlatunnistuse alusel välja 48 320 eurot (millest 32 000 eurot on põhivõlgnevus ja 16 320 eurot hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis) ja viivise 3% tasumata põhinõudest (32 000 eurot) kuus alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Lisaks palus hageja mõista enda kasuks 29. novembri 2013. a lepingueelsete läbirääkimiste protokolli alusel välja kostjalt I ja kostjalt III solidaarselt 9610 eurot 40 senti (millest 8000 eurot on põhivõlgnevus ja 1610 eurot 40 senti on hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis), kostjalt I 5863 eurot 6 senti (millest 5000 eurot on põhivõlgnevus ja 863 eurot 6 senti on hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis), viivise kostjalt I ja kostjalt III solidaarselt tasumata põhivõlgnevuselt (8000 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses alates hagiavalduse esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses viivise kostjalt I tasumata põhivõlgnevuselt (5000 eurot) alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt I enda kasuks
29.novembri 2013. a lepingueelsete läbirääkimiste protokolli alusel välja 15 473 eurot 46 senti (millest 13 000 eurot on põhinõue ja 2473 eurot 46 senti on hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis) ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses viivise tasumata põhinõudelt (13 000 eurot) alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt tegid hageja ning kostjad I ja II koostööd eesmärgiga arendada Tartus Võru 18 asuvat kinnistut, ehitada sinna moodsad korterid ning teenida nende müügist tulu. Hageja ostjana ja kostja I müüjana sõlmisid 29. novembril 2013 lepingu pealkirjaga „Lepingueelsete läbirääkimiste protokoll nr 1“ (29. novembri 2013. a protokoll või protokoll). Protokolli objektiks olid kaks korteriomandit müüja detsembris 2013 ostetaval kinnistul Võru 18, Tartu linn. Protokollis kinnitas müüja, et on nõus müüma korterid ostjale selles toodud tingimustel. Protokolli p 3.3 kohaselt kohustus ostja tasuma müüjale 10 000 eurot, mis p 4.1 järgi loetakse müügilepingu sõlmimise korral müügihinna osaks. Hiljem pidi ostja tasuma veel 56 000 eurot. Hageja leiab, et protokoll on vorminõude rikkumise tõttu tühine. Hageja on maksnud tühise lepingu alusel kokku 13 000 eurot, millest 5000 eurot sularahas kostjale I ning 8000 eurot kostja I korraldusel ja teadmisel ülekandega kostjale III. Need summad tuleb VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastada. Kostjale III üle kantud summade tagastamise eest vastutavad kostjad I ja III VÕS § 65 lg 1 järgi solidaarselt, alternatiivselt peab need VÕS § 1029 alusel tagastama kostja I. Edasises menetluses väitis hageja, et ta kandis 8000 eurot kostjale III üle viimase korraldusel selleks, et kostja III saaks täita oma kohustusi kolmandate isikute vastu, mitte 29. novembri 2013. a protokolli alusel. Lisaks sõlmisid hageja ning kostjad I ja II 30. juulil 2014 võlatunnistuse (30. juuli 2014. a võlatunnistus või võlatunnistus), millega kostjad I ja II tunnistasid, et neil on hageja vastu sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus 32 000 eurot, mille nad kohustuvad koos kõrvalnõuetega tasuma 8. augustiks 2014. See kohustus on täitmata. Tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. 2(9)
2-16-461 Võlatunnistuse p 5 kohaselt on selle kehtivuse eelduseks 30. juulil 2014 toimuv Võru 18 kinnistu ostu-müügitehing. See tehing tehti, kui OÜ Doneright omandas kinnistusraamatu 6. augusti 2014. a kandega Võru 18 kinnisasja. Isegi kui tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ei ole selle aluseks
29.novembri 2013. a protokoll. Hageja ning kostjad I ja II olid kokku leppinud, et hageja aitab leida arendusprojektile finantseerijaid ning kostjad I ja II tasuvad hagejale selle koostöö eest 32 000 eurot. Sisuliselt oli poolte vahel suuline käsundusleping. Hageja leidis 30. juuliks 2014 finantseerijad ning lepiti kokku, et kostjate I ja II kohustus hageja vastu fikseeritakse kirjalikult. Seda tehti 30. juuli 2014. a võlatunnistusega.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta hagi kostja III vastu läbi vaatamata. Kostjad olid seisukohal, et 29. novembri 2013. a protokoll on kehtiv, kuna tegemist on broneerimislepinguga. Hageja ei ole tõendanud, et poolte tahe oli sõlmida eelleping, samuti ei nähtu protokollist kohustust kinnisasju osta. Arvestades, et korteriomandid broneeriti kaheksaks kuuks, on 10 000 eurot broneerimistasuna põhjendatud. Samuti ehitati korterid vastavalt hageja soovile ümber ning broneerimistasu sisaldas osaliselt ka ümberehitamise kulusid. 30. juuli 2014. a võlatunnistus on deklaratiivne võlatunnistus, millel puudub õiguslik alus ja mis on kehtetu. Võlatunnistuse sõnastusest tuleneb, et see põhineb lepingul, mille sõlmimist ja olemasolu ei ole hageja tõendanud. Hageja ei ole tõendanud, et poolte tahe oli luua iseseisev konstitutiivne võlatunnistus. Võlatunnistuse p-s 5 nimetatud tingimus ei ole saabunud, kuna hageja ning kostjad I ja II ei ole kinnistu ostu-müügitehingut sõlminud. Kui põhinõue on põhjendatud, tuleb vähendada viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Viivisenõue on liiga suur ja hilinenult esitatud, kostjate majanduslik olukord on raske. Hagejal ei ole VÕS § 1029 järgi tagasinõuet kostja III vastu, sest ta teadis, et tal pole kohustust kostja III vastu.
3.Tartu Maakohus rahuldas 10. novembri 2017. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja 64 000 eurot (põhivõlgnevuse 32 000 eurot ja viivise 32 000 eurot). Lisaks mõistis maakohus kostjalt I hageja kasuks välja 14 903 eurot 62 senti (põhivõlgnevuse 13 000 eurot ja enne kohtuotsuse tegemist sissenõutavaks muutunud viivise 1903 eurot 62 senti) ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse tegemisest kuni põhivõlgnevuse (13 000 eurot) tasumiseni. Hageja nõude kostja III vastu jättis maakohus rahuldamata. Hagiga seotud menetluskuludest jättis kohus 78,4% solidaarselt kostjate I ja II kanda, ülejäänu kostja I kanda. Maakohus määras hageja menetluskuludena kindlaks 5135 eurot ja mõistis sellest 4025 eurot 84 senti kostjatelt I ja II solidaarselt hageja kasuks välja. Kohus kohustas kostjaid I ja II solidaarselt tasuma hagejale sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Hageja ülejäänud menetluskulud, 1109 eurot 16 senti mõistis maakohus välja kostjalt I ja kohustas kostjat I tasuma hagejale sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohus hindas 29. novembri 2013. a protokolli ja selle lisa sõnastust, sisu ja poolte käitumist ning leidis, et protokoll on korteriomandi müügi eelleping, mitte broneerimisleping. Asjaõigusseaduse § 119 lg 1 ja VÕS § 33 lg 2 järgi peab kinnisasja omandamise eelleping olema notariaalselt tõestatud. Kuna protokoll on suunatud korteri kui kinnisasja omandamisele, on see vormipuuduse tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 järgi tühine. Isegi kui tegemist oleks segatüüpi lepinguga VÕS § 1 lg 2 mõttes, ei muudaks see lepingut kehtivaks. Maakohus tuvastas, et hageja andis kostjale I 29. novembri 2013. a protokolli alusel sularahas 5000 eurot. Kuna protokoll osutus tühiseks, ei olnud hagejal kohustust kostjale I raha anda ning kostja I peab saadud 5000 eurot hagejale tagastama. Pangakontode väljavõtetega on tõendatud, et hageja on 29. novembril 2013 kandnud kostjale III selgitusega „Võru 18, Tartu“ üle 5000 eurot ning 25. veebruaril 2014 sama selgitusega 3000 eurot. Maakohus leidis, et arvestades maksete selgitust, maksete tegemise aega ja asjaolu, et kostjatele I ja III tehtud maksete kogusumma 13 000 eurot on samas suurusjärgus 3(9)
2-16-461
29.novembri 2013. a protokolli p-s 3.3 märgitud 10 000 euroga, tegi hageja kostjale III makseid kostja I korraldusel protokolli täitmiseks. Selles olukorras saab hageja VÕS § 1029 järgi nõuda raha tagasi üksnes kostjalt I. Seega tuleb 8000 eurot mõista välja kostjalt I. Kuna hageja ei tõendanud, et ta oleks nõudnud kostjatelt enne hagi esitamist raha tagastamist, luges kohus VÕS § 113 lg 2 alusel viivisearvestuse alguseks hagi esitamise aja. Alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni on sissenõutavaks muutunud viivis 1903 eurot 62 senti. Maakohus ei rahuldanud kostja I viivise vähendamise taotlust. Maakohus leidis, et 30. juuli 2014. a võlatunnistus on sõlmitud edasilükkava tingimusega TsÜS § 102 lg 2 mõttes ning selles märgitud tagajärjed olenesid 30. juuli 2014. a tehingu toimumisest. Hageja on tõendanud tingimuse saabumise, s.o kinnistul asuva korteriomandi võõrandamise. Seega tekkis kostjatel I ja II kohustus maksta hagejale võlatunnistuses märgitud summa. Võlatunnistus on deklaratiivne ja kostjatel on kohustus tõendada, et nad ei ole hagejale võlgu. Tõendamata on kostjate väide, et võlatunnistuse aluseks on 29. novembri 2013. a protokollist tulenev suhe. Kostjate viivise vähendamise taotlus tuleb VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel osaliselt rahuldada. Hageja ei ole tõendanud põhivõlast suurema kahju tekkimist. Põhjendatud on mõista viivis välja põhivõlgnevusega samas summas.
4.Kostjad I ja II esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud, ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud palusid kostjad I ja II jätta hageja kanda.
5.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 täies ulatuses ja p-d 2, 4 ja 5 ulatuses, milles need oleksid vastuolus sellega, kui kohus rahuldab hageja hagi kostja III vastu 8000 euro suuruse põhivõla väljamõistmiseks, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 21. detsembri 2018. a otsusega Tartu Maakohtu 10. novembri 2017. a otsuse osas, millega maakohus jättis hagi kostja III vastu täielikult rahuldamata, ja rahuldas hagi kostja III vastu osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt III hageja kasuks välja 3439 eurot 30 senti, millest põhivõlgnevus on 3000 eurot ja viivis 12. jaanuarist 2016 kuni 9. novembrini 2017 on 439 eurot 30 senti, ning alates 10. novembrist 2017 kuni põhivõlgnevuse 3000 eurot tasumiseni viivise seaduses sätestatud määras. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ainuisikuliselt kostjalt I hageja kasuks väljamõistetud summa suuruse osas ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 11 464 eurot 32 senti, millest põhivõlgnevus on 10 000 eurot ja viivis 12. jaanuarist 2016 kuni
9.novembrini 2017 on 1464 eurot 32 senti. Ühtlasi tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse põhivõlgnevuse suuruse osas, millelt mõisteti kostjalt I alates 10. novembrist 2017 välja viivis seaduses sätestatud määras, ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10. novembrist 2017 kuni põhivõlgnevuse 10 000 eurot tasumiseni. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Menetluskulud ringkonnakohtus jäeti menetlusosaliste enda kanda. Ringkonnakohus leidis, et ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust maakohtu otsust tühistada, kuid vastuapellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb ka apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada seetõttu, et kostjalt I hageja kasuks väljamõistetud põhivõlgnevus 14 903 eurot 62 senti väheneb 3000 euro võrra. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et 29. novembri 2013. a protokoll on käsitatav korteriomandi(te) müügi eellepinguna. Isegi kui protokoll oleks segatüüpi leping VÕS § 1 lg 2 mõttes, oleks see TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine. Ringkonnakohus nõustus ka 4(9)
2-16-461 maakohtu põhjendustega 30. juuli 2014. a võlatunnistuse kohta, sh sellega, et võlatunnistuse aluseks ei ole 29. novembri 2013. a protokollist tulenev suhe, vaid muu leping. Kostjad ei ole tõendanud, et nad ei ole hagejale võlgu. Ringkonnakohus nõustus maakohtu tõlgendusega, et võlatunnistuse p-s 5 nimetatud tehing ei pidanud toimuma tingimata hageja ja kostja(te) vahel selleks, et saabuks võlatunnistuses sätestatud kohustuse täitmise tähtpäev. Hageja vastuapellatsioonkaebuse kohta märkis ringkonnakohus, et hageja ja kostja III ei vaidle selle üle, et hageja kandis kostja III kontole 8000 eurot. See on tõendatud pangakontode väljavõtetega. Vaieldakse ülekannete õigusliku aluse üle. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et hageja kandis kostjale III üle 8000 eurot kostja I korraldusel 29. novembri 2013. a protokolli täitmiseks. Kostja III ei olnud protokolli pool ning hageja ja kostja III vahel ei tekkinud sel alusel õigussuhet. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et hageja ja kostja III vahel oleks olnud mingi muu õigussuhe. Ringkonnakohtu arvates sai hageja kostja I korraldusel tasuda protokolli p-s 3.3 sätestatud kohustuse täitmiseks kostjale III 5000 eurot, kuna 5000 eurot tasus hageja kostjale I. Selles ulatuses saab hageja nõuda kostjale III tasutud raha VÕS § 1029 alusel tagasi üksnes kostjalt I. Seega on maakohus õigesti jätnud rahuldamata hagi kostja III vastu 5000 euro väljamõistmiseks. Hagejalt kostjale III tasutud 3000 eurot ei ole aga üle antud 29. novembri 2013. a protokolli alusel, s.o kostja I korraldusel. Kostja III pidi tõendama, et tal oli alus hagejalt 3000 eurot saada ja ta ei pea seda tagasi maksma. Kostja III ei ole seda tõendanud. Seega peab ta 3000 eurot VÕS § 1028 lg 1 alusel hagejale tagastama. Menetluskulude kohta leidis ringkonnakohus, et hageja nõuete rahuldamise ulatust arvestades on maakohus põhjendatult jätnud menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel täielikult kostjate kanda. Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse kostjatelt I ja II solidaarselt välja mõistetud summa osas muutmata, jäeti kostjate I ja II kanda solidaarselt 78% menetluskuludest. Arvestades kostja III vastu esitatud nõude rahuldamise ulatust, jäeti 5% menetluskuludest kostja III kanda ning 17% menetluskuludest kostja I kanda. Apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jäeti ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.
7.Kostja II esitas 17. jaanuaril 2019 kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2018. a otsuse peale koos taotlusega vabastada ta kautsjoni tasumisest. Riigikohus jättis 27. märtsi 2019. a määrusega kostja II taotluse rahuldamata ja kohustas tasuma kautsjoni 320 eurot hiljemalt
12.aprilliks 2019. Kuna kostja II ei tasunud selleks tähtpäevaks nõutud kautsjonit, jättis Riigikohus
24.aprilli 2019. a määrusega kostja II kassatsioonkaebuse TsMS § 3401 lg 2 alusel menetlusse võtmata ja tagastas selle esitajale läbivaatamatult.
8.Kostja I esitas 21. jaanuaril 2019 kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2018. a otsuse peale koos taotlusega saada riigi õigusabi kassatsioonkaebuse esitamiseks ja vabastada ta kautsjoni tasumisest. Riigikohus jättis 27. märtsi 2019. a määrusega kostja I taotlused rahuldamata ja kohustas esitama kassatsioonkaebuse vandeadvokaadi vahendusel ning tasuma kautsjoni 434 eurot 64 senti hiljemalt 18. aprilliks 2019. Kuna kostja I ei esitanud selleks tähtpäevaks kassatsioonkaebust vandeadvokaadi vahendusel ega tasunud nõutud kautsjonit, jättis Riigikohus 30. aprilli 2019. a määrusega kostja I kassatsioonkaebuse TsMS § 3401 lg 2 alusel menetlusse võtmata ja tagastas selle esitajale läbivaatamatult.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kostja III esitas 21. jaanuaril 2019 kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2018. a otsuse osas, millega mõisteti kostjalt III hageja kasuks välja 5(9)
2-16-461 3439 eurot 30 senti, millest 3000 eurot on põhivõlgnevus ja 439 eurot 30 senti on viivis 12. jaanuarist 2016 kuni 9. novembrini 2017, ning millele lisandub seaduses sätestatud määras viivis 10. novembrist 2017 kuni põhivõlgnevuse 3000 eurot tasumiseni. Samuti vaidlustab kostja III ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti maakohtus hagi menetlemise kuludest 5% kostja III kanda, mõisteti kostjalt III hageja kasuks välja menetluskulud 256 eurot 75 senti ja määrati, et kostjal III tuleb hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja III palub Riigikohtul teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi kostja III vastu täielikult rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja III tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kõigi kohtuastmete menetluskulud palub kostja III jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus valesti leidnud, et pooled vaidlevad kostja III pangakontole kantud 8000 euro õigusliku aluse üle. Tegelikult ei olnud vaidlust selle üle, et ülekande aluseks oli 29. novembri 2013. a protokoll. Hagiavalduses on ka hageja ise seisukohal, et hageja on maksnud 13 000 eurot tühise lepingu alusel ning maksed kostjale III tehti kostja I korraldusel ja teadmisel protokolli täitmiseks. Kostja III vahendas 8000 eurot kostjale I viimase palvel. Seetõttu tuleb raha tagasi nõuda kostjalt I. Ringkonnakohus leidis kostja III jaoks üllatuslikult, et 8000 eurost 3000 eurot kanti kostjale III mingi protokollivälise suhte alusel. Kostja III ei olnud ühegi hagejaga sõlmitud lepingu pool ja puuduvad tõendid selle kohta, et nende vahel oli mingi võlasuhe. Mõlemad kostja III kontole tehtud maksed olid hageja maksed kostjale I 29. novembri 2013. a protokolli alusel. Mõlemas maksekorralduses on sama selgitus. Ilmselt olid pooled protokollis märgitud summat kokkuleppel 3000 euro võrra suurendanud. VÕS § 1028 eeldused ei ole täidetud. Ringkonnakohus on põhjendamatult tuginenud hageja 11. detsembril 2018 ringkonnakohtu istungil antud uutele ja hageja varasemate seisukohtadega vastuolus olevatele ütlustele. Ringkonnakohus on valesti leidnud, et kostja III peab tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada. Esmalt tuli hagejal endal üheselt välja tuua oma nõuete asjaolud ja alus. Hageja nõuded on tõendamata. Kostja III sõnul ei põhjendanud ringkonnakohus, miks ta ei arvestanud apellantide 11. oktoobri 2017. a menetlusdokumendis toodud vastuväidetega Themis Õigusbüroo OÜ arvetele, mis olid esitatud topelt. Spetsifikatsioon 750 eurot on 31. mai 2017. a arve nr 2017017 osa ehk alusdokument. Esitatud on kaks arvet, millest üks on koos spetsifikatsiooniga, mitte kolm kuludokumenti. Hageja menetluskulude nimekirjas on 750 eurot arvestusviga, mida ei saa topelt välja mõista. Ringkonnakohus on selle vea tähelepanuta jätnud ja mõistnud välja vales suuruses menetluskulud.
10.Hageja vaidleb kostja III kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja III kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hagi kostja III vastu rahuldamata jätmise kohta, rahuldas hagi kostja III vastu osaliselt ning jättis maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud osaliselt kostja III kanda. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
12.Ehkki eraldi kassatsioonkaebused esitasid nii kostja III kui ka kostja I ja kostja II, on Riigikohtu menetlusse võetud vaid kostja III kaebus. Seetõttu hindab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu
21.detsembri 2018. a otsust üksnes kostja III kassatsioonkaebuses vaidlustatud ulatuses. Kostja III vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus hagi tema vastu rahuldas ja jättis 6(9)
2-16-461 hagiga seotud maakohtu menetluskulud osaliselt tema kanda. Kostja III palub jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud hageja kanda, millest nähtub, et kostja III vaidlustab ringkonnakohtu otsuse ka osas, millega jäeti kostja III ringkonnakohtus kantud menetluskulud tema enda kanda.
13.Ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui leidis erinevalt maakohtust, et 3000 euro osas ei teinud hageja kostjale III ülekannet kostja I korraldusel.
13.1.Kohtud on tuvastanud, et hageja kandis kostja III kontole 8000 eurot, kandes 5000 eurot üle
29.novembril 2013 ja 3000 eurot 25. veebruaril 2014, mõlemal korral selgitusega „Võru 18, Tartu“ (maakohtu otsuse p 9, ringkonnakohtu otsuse p 10). Maakohus järeldas tuvastatud asjaolude põhjal, et hageja tegi kostjale III makseid kostja I korraldusel 29. novembri 2013. a protokolli täitmiseks. Sealjuures võttis maakohus arvesse hageja maksete selgitusi, sh nendes sisalduvat viidet Võru 18 arendusprojektile, maksete tegemise aega ja asjaolu, et kostjatele I ja III tehtud maksete kogusumma on samas suurusjärgus protokolli p-s 3.3 märgitud summaga (vt maakohtu otsuse p 9). Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga ja leidis, et hageja sai täita kostjale III kostja I korraldusel
29.novembri 2013. a protokolli p-st 3.3 tulenevat kohustust 10 000 euro tasumiseks vaid 5000 euro ulatuses, sest 5000 eurot oli hageja juba tasunud kostjale I. Sellest järeldas ringkonnakohus, et kostjale III üle kantud 3000 eurot ei ole makstud kostja I korraldusel protokolli alusel (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 10.2 ja 10.3). Kolleegium on varem selgitanud, et kui ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab, siis tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid puudutavas osas ning peab ise analüüsima kõiki poolte maa- ja ringkonnakohtu menetluses esitatud faktilisi ja õiguslikke väiteid ning tõendeid. Ringkonnakohus peab siis TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist (vt nt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18953/50, p 13.1; 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 12.1). Ringkonnakohtu otsus neile nõuetele ei vasta, sest ei sisalda kõigi poolte esitatud väidete ja tõendite analüüsi ega põhjendusi, miks tuleks maakohtu tuvastatud asjaolusid hinnata teisiti, kui maakohus seda tegi. Muu hulgas ei nähtu vaidlustatud otsusest, et ringkonnakohus oleks võtnud arvesse neid asjaolusid, mida pidas oluliseks maakohus, sh kostjale III tehtud maksete selgitusi ja nende tegemise aega.
13.2.Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et kostjal I oli võimalik anda hagejale korraldusi vaid 29. novembri 2013. a protokolli p-s 3.3 märgitud summa piires. Kolleegiumi arvates ei saa tuvastatud asjaoludel välistada võimalust, et 29. novembri 2013. a protokolli pooled võisid leppida kokku protokolli p-s 3.3 nimetatud summa suurendamises või muudes protokolli alusel tehtavates maksetes. Sellised kohustused võisid seostuda näiteks sellega, et kohtute tuvastatud asjaoludel leppisid pooled protokolli lisas kokku korteris tehtavates ehitustöödes (maakohtu otsuse p 5, vt ringkonnakohtu otsuse p 9.4). Kostjad on menetluses väitnud, et 29. novembri 2013. a protokollis ette nähtud tasu sisaldas osaliselt ka korteri ümberehitamise kulusid (vt nt kostjate 19. mai 2016. a menetlusdokumendi p 2.6, II kd, tl 12; apellatsioonkaebuse p 2.6, III kd, tl 156 pöördel). Hageja ise on aga menetluses välja toonud, et summa suurendamine oli vajalik selleks, et kostja I saaks Võru 18 kinnistu omandada (vt hageja 21. augusti 2017. a menetlusdokumendi p 16, kd III, tl 64;
11.detsembri 2018. a istungi protokoll, IV kd, tl 73).
13.3.Samuti ei arvestanud ringkonnakohus hageja menetluses esitatud seisukohtadega kostjale III ülekannete tegemise põhjuste kohta.
7(9)
2-16-461 Hagiavalduses väitis hageja sarnaselt kostjatele, et ta tegi kostjale III mõlemad maksed kostja I korraldusel 29. novembri 2013. a protokolli täitmiseks (vt hagiavalduse p-d 1.3 ja 2.1.2, I kd, tl-d 2 ja 3). Hiljem, 19. mai 2016. a menetlusdokumendis muutis hageja oma väidet korralduse andja kohta, väites, et 3000 euro tasumise korralduse andis talle kostja III (vt II kd, tl 31). Siiski jäi hageja oma varasema väite juurde, et ülekanded tehti protokolli alusel, ja kinnitas kostjate väidet, et kostja III kontot kasutati arveldamiseks seetõttu, et kostjate I ja II kontod olid arestitud (vt II kd, tl-d 31 ja 32). Alles pärast esindaja vahetumist, 3. oktoobri 2017. a istungil esitas hageja väite, et 8000 eurot kanti kostjale III üle selleks, et ta saaks seda kasutada kohustuste täitmiseks kolmandatele isikutele, peamiselt kostjale I (vt III kd, tl 95 pöördel). Seejuures märkis hageja ka pärast esindaja vahetamist oma kirjalikes seisukohtades, et ta kandis kostjale III raha üle 29. novembri 2013. a protokolli alusel osana kinnistu ostuhinnast (vt hageja 21. augusti 2017. a menetlusdokumendi p-d 16, 19, 20 ja 22, III kd, tl 64) ning põhjendas raha maksmist kostja III kaudu sellega, et teiste isikute maksevõime ei olnud piisav, et see summa neile otse kanda (vt maakohtu 3. oktoobri 2017. a istungi protokoll, III kd, tl 95 pöördel). Seevastu vastuapellatsioonkaebuses väitis hageja, et kostjale III ei tehtud ülekandeid
29.novembri 2013. a protokolli alusel (vt III kd, tl 3). Maakohus leidis, et hageja 3. oktoobri 2017. a istungil esitatud väited kostjale III raha ülekandmise põhjuste ja raha tagastamiseks kohustatud isiku kohta on tõendamata ja vastuolus hageja varem avaldatuga (vt maakohtu otsuse p 9). Ringkonnakohus ei ole hageja seisukohtade muutumist ja neis esinevaid vastuolusid kostjale III ülekannete tegemise põhjuste ja vastava korralduse andja osas otsuses käsitlenud. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ta ei loe usaldusväärseks ja asjassepuutuvaks hageja poolt maakohtu menetluses korduvalt esitatud väidet, et ta tegi kostjale III ülekanded 29. novembri 2013. a protokolli alusel.
13.4.Lisaks on ringkonnakohtu otsuse põhjendused vastuolulised. Ringkonnakohus leidis sarnaselt maakohtuga, et kostja III ei olnud 29. novembri 2013. a protokolli pool ning asja materjalidest ei nähtu, et hageja ja kostja III vahel oleks olnud ka mingi muu õigussuhe (vt ringkonnakohtu otsuse p 10.2, maakohtu otsuse p 9). Vaidlustatud otsusest jääb aga ebaselgeks, miks hageja kandis kostjale III üle 3000 eurot, kui ta ei teinud seda kostja I korraldusel 29. novembri 2013. a protokolli alusel.
13.5.Eespool toodud põhjustel on ringkonnakohus oluliselt rikkunud TsMS §-s 653, § 654 lg-s 5 ja § 442 lg-s 8 sätestatud otsuse põhjendamise kohustust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata poolte väiteid ja tõendeid selle kohta, miks hageja kandis kostjale III üle vaidlusalused 3000 eurot. Kui ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga tõenditele või tuvastatud asjaoludele, tuleb seda otsuses põhjendada.
14.Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel lahendamisel, et hageja kandis vaidlusalused 3000 eurot kostjale III üle kostja I korralduse alusel 29. novembri 2013. a protokollist tulenevate või muude hagejal kostja I vastu olevate kohustuste täitmiseks, on sooritus tehtud kostjale I. Sel juhul saab hageja nõuda üleantu tagastamist üksnes kostjalt I (vt Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8456/31, p 18; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 19), mistõttu kostja III vastu esitatud hagi ei ole põhjendatud.
15.Ringkonnakohus eksis VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel, jättes tuvastamata osa selle sätte kohaldamise eeldustest.
15.1.VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on varasemas praktikas 8(9)
2-16-461 selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.
15.2.Ringkonnakohus leidis, et kostja III peab hagejalt saadud 8000 eurost 3000 eurot VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastama. Samas ei ole hageja põhjendanud ega ringkonnakohus tuvastanud, millist kohustust hageja tahtis kostjale III täita, kui ta kandis kostjale III üle vaidlusalused 3000 eurot. Samuti ei ole ringkonnakohus tuvastanud, et seda kohustust ei olnud olemas, seda ei tekkinud või see langes hiljem ära. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kostja III vastu hagi VÕS § 1028 lg 1 alusel rahuldamise eeldusena tegema esmalt kindlaks, missuguse oma arvatava kohustuse täitmiseks kandis hageja kostjale III vaidlusalused 3000 eurot.
15.3.Kui hageja tõendab eelnimetatud asjaolud, saab kostja III omakorda tõendada, et vaatamata hageja tehtud soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast. Samuti saab kostja III tõendada, et hageja ei teinud talle alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal III on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10; vt ka 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14).
16.Kolleegium ei nõustu kostja III väitega, et kohtud on eksinud hageja maakohtus kantud menetluskulude suuruse arvutamisel, arvestades Themis Õigusbüroo OÜ 31. mai 2017. a arvel nr 2017017 esitatud kulusid kahekordselt. Erinevalt kostja III väidetust ei käsitlenud maakohus nimetatud arvele lisatud spetsifikatsiooni eraldi kolmanda arvena, vaid mõistis kostjatelt välja hageja kulud Themis Õigusbüroo OÜ osutatud õigusabile vastavalt arvetele nr 2017101 ja nr 2017017, kokku 1295 eurot (500 eurot + 795 eurot; vt maakohtu otsuse p 18.3). Ringkonnakohus nõustus maakohtuga Themis Õigusbüroo OÜ arvete osas (ringkonnakohtu otsuse p 11.7). Kolleegiumi arvates ei ole kohtud arvetel esitatud kulude liitmisel eksinud.
17.Kuna asi saadetakse tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jaotab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ka menetluskulud.
18.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. (allkirjastatud digitaalselt) Tambet Tampuu, Ants Kull, Jaak Luik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.