Eesistuja Ants Kull, liikmed Tambet Tampuu ja Urmas Volens
Kohtuasi
Denis Komarovi hagi Anna Oganesova (Glubinskaja) vastu kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Denis Komarovi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
5487 eurot 67 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Denis Komarov, lepinguline esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik Kostja Anna Oganesova (endine Glubinskaja)
Asja läbivaatamise kuupäev
22. veebruar 2021, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 2. märtsi 2020. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-2439 ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
1.Denis Komarov esitas 14. veebruaril 2019 Anna Glubinskaja (praeguse nimega Oganesova) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 5000 eurot ning viivise seaduses sätestatud määras alates 28. novembrist 2018 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on pooled endised elukaaslased, kes elasid koos 2018. a veebruarist
20.novembrini 2018. Hagejale teadaolevalt kuulus kostjale ilusalong. Kostja andis hagejale
18.ja 23. oktoobril 2018 teada, et ilusalongis on kuumaveetoru katki läinud, see oleks vaja ära parandada, kuid tal ei ole selleks raha. Hageja pakkus kostjale rahalist abi, andis talle enda
2-19-2439 pangakaardi ja ütles selle PIN-koodi, et kostja saaks vajamineva summa välja võtta, eeldades, et torude parandamine maksab ligikaudu paarsada eurot. Hiljem selgus, et kostjale ei kuulu ühtegi ilusalongi ning et kostja on võtnud hageja pangakontolt välja sularaha kokku 5000 eurot: 24. oktoobril 2018 3000 eurot ning sellele järgneval päeval 2000 eurot. Hageja ei soovinud anda kostjale 5000 eurot ning ütles kostjale juba järgmisel päeval suuliselt, et soovib raha tagasi. Enda soovi saada raha tagasi, kordas hageja ka kostjale 28. novembril 2018 saadetud tekstisõnumis. Kostja käitus tahtlikult ja heade kommete vastaselt. Selleks, et saada endale hageja raha, lõi ta hagejale ebaõige ettekujutuse raha kasutamise eesmärgi kohta, tekitades selliselt hagejale tahtlikult ja õigusvastaselt kahju võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 8 mõttes. Hagejale tekkinud kahju on kostja käitumisega põhjuslikus seoses VÕS § 127 lg 4 mõttes, sest hageja andis kostjale enda pangakaardi ja selle PIN-koodi vaid seetõttu, et kostja tõi välja kiiret lahendamist vajava probleemi. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid VÕS § 1045 lg 2 mõttes ei esine. Kostja pidi aru saama, et tal ei olnud hageja nõusolekut 5000 eurot võtmiseks, ta viis hageja eksitusse raha kasutamise vajaduses ja eesmärgis. Ekslik on kostja vastuväide, et hageja pangakontolt võetud 5000 eurot oli mõeldud perekondlike vajaduste katmiseks. Pooled ei kogunud raha pulmade jaoks. Nad otsustasid abielluda alles siis, kui selgus, et kostja on rase. Raha väljavõtmise ajal hageja kostja rasedusest ei teadnud. Pooled esitasid 16. novembril 2018 küll abielu registreerimise avalduse, kuid abielu ei sõlmitud, sest neil tekkis tüli. Ebaõige on kostja väide, et hageja oleks saanud raha pangakontolt väljavõtmise peatada. Hageja ei pea pidevalt kontrollima pangakonto jääki. Kuna kostjale pidi hiljemalt 28. novembrist 2018 olema selge, et hageja nõuab temalt 5000 eurot tagasi, muutus tol päeval kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks, sellest ajast alates arvestab hageja ka viivist. Hageja andis hiljem kostjale ka tähtaja 27. detsembrini 2018, et raha tagastada, kostja raha ei tagastanud.
2.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei vaidlustanud seda, et ta võttis hageja nõusolekul tema pangakontolt raha, kuid tõi välja, et raha oli mõeldud pulmade korraldamiseks ja erinevate sellega seotud kulude katteks. Ta viis raha koju ja pani selle kappi. Novembris 2018, kui kostja oli juba rase, sai ta juhuslikult teada, et hageja pettis teda teise naisega, sellest tekkis poolte vahel tüli. Hageja peksis kostjat, võttis raha tagasi ja lahkus. Hageja ei ole tõendanud seda, et kostja võttis temalt raha ilusalongis torude parandamiseks, ega seda, et raha oli antud kohustusega see hiljem tagastada. Kostja oli FIE-na manuaalterapeut 2017. aastal ning tugiisik märtsist kuni 8. oktoobrini 2018. Raha väljavõtmise ajal oli ta töötu. Kuna kostja võttis raha välja kahel päeval, oleks hageja saanud enda pangakontot kontrollida ja raha väljavõtmise peatada.
3.Harju Maakohus jättis 2. märtsil 2020 tehtud otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, märkides, et määrab menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 2 kohaselt rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast menetluse lõppemist. Maakohus tõi välja, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • pooled olid alates 2018. a veebruarist kuni 20. novembrini 2018 elukaaslased ja elasid koos kostja üüritud korteris; • pooltel oli plaanis abielluda ja nad olid 16. novembril 2018 esitanud abielu registreerimise avalduse, valides abielu sõlmimise kuupäevaks 22. detsembri 2018 ning plaanides valida varaühisuse varasuhet, kuid abielu sõlmima nad ei ilmunud;
2(8)
2-19-2439 • • •
kostja palus hagejalt raha, hageja andis kostjale oma pangakaardi ja avaldas talle 24. oktoobril 2018 pangakaardi PIN-koodi; kostja võttis 24. oktoobril 2018 hageja pangakontolt välja 3000 eurot ning 25. oktoobril 2018 2000 eurot; poolte kooselu lõppes 20. novembril 2018 toimunud tüliga.
Maakohus märkis, et hageja palus kostjal kahju hüvitada, tuginedes kahju õigusvastasele tekitamisele VÕS § 1043 mõttes, mis sätestab, et teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Hageja leidis, et kostja käitumine oli õigusvastane. Kostja käitus hageja väitel tahtlikult ja heade kommete vastaselt VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes, kui ta eksitas hagejat, öeldes, et tal on vaja kiiresti raha, et parandada ilusalongis lõhkenud kuumaveetoru ja maksta töötajatele palka. Hagejale ei kuulunud aga tegelikult ilusalongi, ta kasutas ära nendevahelist lähedast suhet elukaaslastena, et saada endale 5000 eurot. Hageja pidi seega tõendama, et kostja käitus heade kommete vastaselt eesmärgiga tekitada hagejale kahju. Riigikohtu praktika järgi pidi hageja tõendama, et kostjal oli algusest peale tahe teda kahjustada, piisav on siiski see, kui kostja mõistis enda käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju (Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10; 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 16; 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). Maakohus leidis, et hageja ei tõendanud, et kostja tekitas talle tahtlikult ja heade kommete vastaselt kahju VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. Hageja ei tõendanud, et ta oleks kostjat eksitanud selles, et talle kuulus ilusalong, et ta oleks viinud hageja eksitusse raha kasutamise vajaduses ja eesmärgis, ega seda, et kostjale anti raha kohustusega see tagastada. Hageja ei tõendanud, et kostja eksitas teda selles, et talle kuulub ilusalong. Kostja vande all antud ütluste kohaselt pandi ilusalong kinni enne, kui ta hagejaga kohtus, hiljem töötas ta juba koolis. Hageja vande all antud ütluste järgi oli kostja talle enne kinnitanud, et talle kuulub ilusalong. Ta sai septembris 2018 teada, et kostja töötab koolis, ning sellest, et ilusalong pandi kinni 19. novembril 2018. Eluliselt ei ole usutav, et hageja ei teadnud, kus töötab tema elukaaslane, kellega ta elab koos ja plaanib pulmi. Hageja pidi teadma, et kostja töötab koolis. Hageja ei tõendanud, et kostja viis ta eksitusse raha kasutamise vajaduses ja eesmärgis. Pooltevahelisest helisalvestisest ega kirjavahetusest ei saa järeldada seda, et kostja küsis hagejalt raha ilusalongis olevate torude parandamiseks. Lisaks rääkis kostja hagejale kuumaveetorust 18. oktoobril 2018, samas võeti raha välja nädal aega hiljem. Asjaolu, et hageja pidi teadma sellest, et kostja võtab raha välja ning milleks ta seda kasutab, tõendab hagejalt kostjale 23. oktoobril 2018 saadetud tekstisõnum, kus hageja kinnitab, et kostja võib võtta raha nii palju, kui tarvis. Hageja ei tõendanud, et kostja pidi hagejale raha tagasi maksma, sest ajal, mil raha välja võeti, elasid nad koos, plaanisid pulmi ning olid abiellumisavaldusel valinud varasuhteks varaühisuse. Hageja hakkas kostjalt raha tagasi küsima alles pärast 20. novembrit 2018, mil pooled tülli läksid. Samas ei ole ka kostja tõendanud, et ta võttis raha pulmade korraldamiseks, sest raha võeti välja mitu nädalat varem, kui kostja hakkas tegema päringuid reisibüroodele ja pulmakleidi ostmiseks. Kuna poolte väited on vastuolulised ning tunnistajaid ei ole, ei saa tuvastada, milleks pangakontolt välja võetud raha tegelikult kasutati.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. 3(8)
2-19-2439
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. augusti 2020. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, täpsustades TsMS § 657 lg 1 p 21 kohaselt maakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulud ringkonnakohtus jäid hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et nõue tuleb kvalifitseerida õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 mõttes ning et nõue tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei tõendanud, et kostja eesmärk oli hagejat tahtlikult kahjustada. Maakohus jõudis järeldusele aga tõendeid valesti hinnates, samuti on maakohtu põhjendused osaliselt ekslikud. Ringkonnakohus saab maakohtu põhjendusi täpsustada ja vastata hageja apellatsioonkaebuse väidetele. Maakohtu otsuse põhjendused hageja petmise kohta on puudulikud ja kohati vastuolulised. Ühest küljest leidis maakohus, et hageja pidi raha kasutamise eesmärki teadma, teisalt ei nähtu otsusest, mis oli see eesmärk, millest hageja pidi teadlik olema. Maakohus leidis ekslikult, et hageja ei tõendanud, et kostja viis ta raha kasutamise eesmärgis eksitusse. Hageja esitatud kõne väljavõttest ja kirjavahetusest ei saa teha muud järeldust kui seda, et kostja küsis hagejalt raha mingite ruumide remondiks. Seda kinnitavad ka hageja vande all antud ütlused ning poolte kirjavahetus
23.ja 24. oktoobril 2018, kus hageja ütles kostjale PIN-koodi ning kinnitas, et raha võib võtta nii palju, kui vaja. Eelnevat ei lükka ümber ka kostja väide, et ta küsis raha pulmade korraldamiseks, sest seda ei tõenda ükski tõend peale kostja vande all antud ütluste. Ringkonnakohus selgitas, et pettus on teisele isikule tahtlikult tegelike asjaolude teatamata jätmine, nendest ebaõige ettekujutuse loomine või teise isiku tahtlik eksimuses hoidmine eesmärgiga kallutada teist isikut tehingut tegema. Kostja ise on eitanud, et temaga seostuksid (töökohast või omandiõigusest tulenevalt) mingid ruumid, kus on vaja remonti teha. Seega lõi kostja hagejale ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest, küsides raha kulutuste jaoks, mida ta tegelikult teha ei soovinud. Kohtule esitatud tõendid võimaldavad teha ainult sellise järelduse, et hageja sattus kostja esile toodud asjaolude tõttu eksimusse ja andis selle tõttu kostjale enda pangakaardi, võimaldades selle abil hageja pangakontolt raha välja võtta nii palju, kui kostja vajab. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et seda, mis hageja pangakontolt välja võetud rahaga tegelikult tehti, ei ole võimalik tuvastada. Poolte väited ja tõendid on vastuolulised. Kostja väitis, et pani raha kappi ning hageja võttis selle endale, samas kirjutas ta vastuseks hageja 28. novembril 2018 saadetud sõnumile, et ta kasutas raha perekonna vajaduste jaoks. Ringkonnakohus leidis, et hagi rahuldamiseks ei piisa siiski sellest, et kostja ei tõendanud, et tal oli õigus raha endale jätta või et ta on raha tagastanud. Vaatamata sellele, et on tõendatud, et kostja esitas hagejale valeandmeid ja sai sel teel hageja pangakaardi enda valdusse, ei ole hageja tõendanud, et kostja tegevuse eesmärk oli teda kahjustada. Tegu on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes siis, kui lisaks sellele, et isik mõistab oma käitumise õigusvastasust, ta ka möönab, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju. Kostja pidi mõistma enda käitumise õigusvastasust, kui ta viis hageja eksitusse. Kohtu ette toodud asjaoludest ja tõenditest ei saa aga järeldada, et kostja subjektiivne eesmärk oli hagejale kahju tekitamine. Pooled ei vaidle selle üle, et ajal, mil kostja hageja pangakontolt raha välja võttis, elasid pooled koos ning neil oli plaan kooselu jätkata. Kuigi kostja sai hageja pangakaardi endale pettuse teel, ei nähtu sellest, et tema eesmärk oli hagejat kahjustada, arvestades asjaolu, et pooltel oli sel ajal hästi toimiv kooselu. On usutav, et raha kasutamise eesmärk võis olla mingite 4(8)
2-19-2439 muude perekondlike vajaduste rahuldamine. Ei ole tõendatud, et kostja võttis raha välja juhuks, kui hageja saab teada, et talle ei kuulu ilusalongi. Nõustuda võib maakohtu järeldusega, et kui pooled ei oleks lahku läinud, poleks hageja kostjalt raha tagasi nõudma hakanud. Ka hageja ise ei pidanud raha väljavõtmist alguses kahju tekitamiseks. Hageja küsis raha tagasi pärast poolte tüli ning ka siis mitte esialgses nõudekirjas 21. novembril 2018, vaid hiljem. Hageja väidet, et ta nõudis raha tagasi kohe, ei toeta ükski tõend peale hageja vande all antud ütluste. Ka hageja ise on kinnitanud, et ta mõtles, et investeerib pere tulevikku, et raha tuleb ikka tagasi (tl-d 124–125). Seega pidas hageja poolte kooselu jätkumise puhul võimalikuks, et ta kostjalt raha tagasi ei nõua. Hagejale kahju tekkimine ei saa sõltuda sellest, et hageja hinnang muutub, kui pooled lähevad lahku.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu otsus oli vastuoluline ja ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja pani toime pettuse, kuid leidis samas, et kostja käitumine ei olnud õigusvastane, sest ta ei käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. Heade kommete vastane käitumine hõlmab Riigikohtu praktika järgi ka pettuse mõjul tehtud tehinguid (Riigikohtu 16. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Pettuse puhul on tavapärane, et kannatanu ei pea alguses teise isiku käitumist kahju tekitamiseks ega pea vajalikuks kohe raha tagasi küsida. Kostja pidi aru saama, et hageja andis nõusoleku võtta tema pangakontolt raha üksnes seetõttu, et kostja väitis, et ilusalongis oli vaja teha kiire ja vältimatult vajalik töö. Kostja viis hageja eksitusse raha vajaduses ja kasutamise eesmärgis. Arusaamatu on ringkonnakohtu hinnang, et on usutav, et raha kasutamise eesmärk võis olla muude perekondlike vajaduste rahuldamine. Seda enam, et juba 14. novembril 2018 võttis kostja uuesti hageja pangakontolt üüriraha (vt hageja 11. aprilli 2019. a vastus, lisa 6). Ei ole usutav, et ühes kuus kulub perekondlike vajaduste rahuldamiseks üle 5000 euro. Alternatiivselt leiab hageja, et hagi tuleks rahuldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 94 lg-te 1 ja 3 ning VÕS § 1028 lg 1 alusel. Sellisel juhul palub hageja käsitada pangakontolt välja võetud 5000 eurot laenuna ning hageja
24.novembril 2018 kostjale saadetud kirjalikku raha tagastamise nõuet tehingu tühistamise avaldusena.
8.Kostja palub jätta hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ning mõista hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada ning saata asi TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 kohaselt uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Kohtute tuvastatud asjaoludel ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: • pooled olid alates 2018. a veebruarist kuni 20. novembrini 2018 elukaaslased ja elasid koos kostja üüritud korteris; 5(8)
2-19-2439 • • • •
pooltel oli plaanis abielluda ja nad olid 16. novembril 2018 esitanud abielu registreerimise avalduse, valides abielu sõlmimise kuupäevaks 22. detsembri 2018 ning plaanides valida varaühisuse varasuhet, kuid abielu sõlmima nad ei ilmunud; kostja palus hagejalt raha, hageja andis kostjale oma pangakaardi ja avaldas talle 24. oktoobril 2018 pangakaardi PIN-koodi; kostja võttis 24. oktoobril 2018 hageja pangakontolt välja 3000 eurot ning 25. oktoobril 2018 2000 eurot; poolte kooselu lõppes 20. novembril 2018 toimunud tüliga.
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes peamiselt selle üle, mille alusel ja millisel eesmärgil võttis kostja hageja pangakontolt 5000 eurot, kas kostja lõi hagejale ebaõige ettekujutuse raha kasutamise eesmärgi kohta ning kas kostja tekitas hagejale õigusvastaselt kahju. Hageja leidis, et kostja käitus tahtlikult ja heade kommete vastaselt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 mõttes. Ka kohtud kvalifitseerisid hageja nõude kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudena VÕS § 1043 jj mõttes. Ringkonnakohus käsitles osaliselt ka pettust, samuti tõi hageja kassatsioonkaebuses välja, et alternatiivselt tuleks hagi rahuldada, sest ta on laenulepingu pettuse tõttu TsÜS § 94 lg-te 1 ja 3 alusel tühistanud.
12.Kolleegium leiab, et kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigust ja rikkusid oluliselt menetlusõigust, kui kvalifitseerisid hageja nõude õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 mõttes, andmata esmalt hinnangut sellele, milline oli pooltevahelise kokkuleppe sisu. Kohtute tuvastatud asjaoludel ei võtnud hageja kostja pangakontolt sularaha välja hageja teadmata, vaid aluseks oli nendevaheline kokkulepe. Pooled ei vaidle sisuliselt mitte selle üle, kas kostja võttis hageja pangakontolt raha kokkuleppel hagejaga, vaid selle üle, milline oli nendevahelise kokkuleppe sisu, milliseks otstarbeks ja kui palju võis kostja hageja pangakontolt raha välja võtta.
13.Kolleegium leiab, et olukorras, kus mõlemad pooled on tuginenud asjaolule, et kostja võttis hageja pangakontolt raha nendevahelise kokkuleppe alusel, pidid kohtud andma esmalt hinnangu pooltevahelistele lepingulistele nõuetele. Kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigust ja rikkusid selgitamiskohustust, kvalifitseerides hageja nõude õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena, jättes seejuures VÕS § 1044 lg 2 tähelepanuta. VÕS § 1044 lg 2 kohaselt ei saa lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist kahju õigusvastase tekitamise sätete (VÕS § 1043 jj) alusel nõuda. See tähendab, et kui kostja võttis hageja pangakontolt raha nendevahelise lepingu alusel ning hagejale tekkis kahju lepingu rikkumise tõttu, välistab VÕS § 1044 lg 2 nõude alusena kahju õigusvastase tekitamise sätted. Erandina saaks hageja nõuda kostjalt vaatamata lepingu rikkumisele VÕS § 1044 lg-te 2 ja 3 kohaselt kahju hüvitamist vaid siis, kui tekkinud kahju ärahoidmine ei olnud rikutud lepingulise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes või kui lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena põhjustati isiku surm, tekitati isikule kehavigastus või tervisekahju.
14.Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled. Kohus saab TsMS § 392 lg 3 järgi küsida pooltelt selgitusi (Riigikohtu 17. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p 16). Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on aga kohtu kohustus, kes ei ole seejuures seotud poolte väidetega (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 442 lg 8 esimene lause) (Riigikohtu 21. detsembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-5086/52, p 13).
6(8)
2-19-2439 Kohtud pidid asja lahendamiseks esmalt hindama, kas hageja pangakontolt raha väljavõtmise aluseks oli pooltevaheline leping. Enne pooltevahelisele võimalikule lepingule ja selle sisule hinnangut andmata ei saanud kohtud analüüsida, kas hagejal on kostja vastu kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue, sest VÕS § 1044 lg 2 kaudu ei kohaldu kahju õigusvastase tekitamise sätted lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevale kahjule.
15.Kolleegium selgitab, et olukorras, kus kohtute tuvastatud asjaoludel ei vaidle pooled selle üle, et kostja võttis 24. oktoobril 2018 hageja pangakontolt välja 3000 eurot ning 25. oktoobril 2018 2000 eurot hageja teadmisel mõne kokkuleppe alusel, tuleb esmalt kontrollida, kas pooltevaheline võlasuhe tekkis VÕS § 3 p 1 mõttes lepingulisel alusel. Sealjuures tuleb kvalifitseerida, millist liiki lepingu pooled sõlmisid, hinnata kokkuleppe sisu ning võimalikke õiguslikke tagajärgi.
16.Pooltevahelise võlasuhte aluseks võib olla näiteks laenuleping VÕS § 396 lg 1 mõttes, mille järgi on laenuandja põhikohustus anda laenusaajale rahasumma ning laenusaaja põhikohustus on saadud rahasumma laenuandjale tagastada. Laenuandjal on õigus nõuda laenu tagastamist kas kokku lepitud ajal või, kui pooled laenu tagastamise aega kokku ei leppinud, siis pärast laenulepingu ülesütlemist VÕS § 398 lg 1 järgi. Pooltevahelise võlasuhte aluseks võib olla ka näiteks kinkeleping VÕS § 259 lg 1 mõttes, millega kinkija kohustub andma kingisaajale üle endale kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku, loobuma tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks või rikastama kingisaajat. Kui hageja soovis kostjale raha kinkida, võib tal olla õigus nõuda rahasummat tagasi eelkõige juhul, kui ta kinkelepingust VÕS §-de 267 ja 268 kohaselt taganeb, arvestades muu hulgas VÕS §-s 270 sätestatud taganemise piiranguid. VÕS § 268 lg 1 kohaselt saab kinkelepingust taganemise korral kingitud eseme alusetu rikastumise sätete alusel välja nõuda.
17.Kui pooltevahelise võlasuhte aluseks oli leping, võib hagejal olla õigus nõuda kostjalt raha tagasi ka seetõttu, et ta on lepingu kehtivalt tühistanud. TsÜS § 90 lg 2 kohaselt peab tühistatud tehingu alusel saadu tagastama vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et nii lepingu tühistamise kui ka lepingust taganemise avaldus võivad sisalduda hagiavalduses (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 12). Kui asja uuel lahendamisel tuvastatakse, et poolte vahel oli leping, saab hinnata, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt raha tagasi, sest ta on kehtivalt lepingu tühistanud. Ringkonnakohus küll käsitles osaliselt võimalikku pettust, kuid rikkus pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimata jätmisel selgitamis- ja põhjendamiskohustust TsMS § 442 lg 8 mõttes. Asja uuel lahendamisel saab anda selgitamiskohustuse täitmise järel hinnangu hageja kassatsioonkaebuse väitele, et alternatiivselt tuleks hagi rahuldada TsÜS § 94 lg-te 1 ja 3 ning VÕS § 1028 lg 1 alusel.
18.Kui maakohus ei tuvasta asja uuel lahendamisel, et kostja võttis hageja pangakontolt raha nendevahelise lepingu alusel, või nähtub poolte esitatud asjaoludest, et pooltel puudus 5000 euro võtmise kohta kokkulepe, saab VÕS § 1044 lg-t 2 arvestades hinnata pooltevahelisi lepinguväliseid võlasuhteid. Hageja nõude alustena võivad sel juhul kõne alla tulla kahju õigusvastase tekitamise sätted VÕS § 1043 jj mõttes ning rikkumiskondiktsioon VÕS § 1037 lg 1 tähenduses. Kolleegium selgitab, et juhul, kui hagejale tekkis kahju seetõttu, et kostja võttis tema pangakontolt raha, ning sellise kahju tekkimine ei olnud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud, saab kostja tegevus olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel. VÕS § 1045 lg 1
7(8)
2-19-2439 p 5 kohaselt on tegevus õigusvastane siis, kui rikutakse kannatanu omandit või sellega sarnast õigust või valdust.
19.Asja uuel lahendamisel peab maakohus eeltoodud selgitusi arvestades kõrvaldama menetlusnormide rikkumised, korraldama nõuetekohase eelmenetluse ning kvalifitseerima õiguslikult pooltevahelise võlasuhte. Selleks peab maakohus hindama, kas kostja võttis hageja pangakontolt raha nendevahelise lepingu alusel, millist liiki lepingu olid pooled sõlminud ning kui palju võis kostja sellest lähtudes hageja pangakontolt raha võtta. Seejärel saab hinnata, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt raha tagastamist lepinguliste õiguskaitsevahendite kasutamise või lepingu tühistamise tõttu. Kui asja uuel lahendamisel leitakse, et kostja ei võtnud hageja kontolt raha lepingulisel alusel, tuleb kohtul hinnata, kas hageja nõue kostja vastu võiks tuleneda kahju õigusvastasest tekitamisest või alusetust rikastumisest (VÕS § 1037 lg 1 jj), arvestades selliste nõuete kohta kehtivaid tõendamiskoormise jaotuse reegleid (vt nt Riigikohtu 17. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p 20; 10. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-10632/78, p-d 11.1‒11.4;
25.septembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-461/173, p 15; 19. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-16, p-d 11–13; 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14;
26.novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10; 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14). Vajaduse korral tuleb kohtul pooltele nende nõudenormidega seotud tõendamiskoormist täiendavalt selgitada. Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled. Kohus saab TsMS § 392 lg 3 järgi küsida pooltelt selgitusi (vt Riigikohtu 17. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p 16). Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on aga kohtu kohustus, kes ei ole seejuures seotud poolte väidetega (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 442 lg 8 esimene lause; Riigikohtu 21. detsembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-5086/52, p 13).
20.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 kohaselt maakohtu otsustada.
21.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.