Jaak Mõttuse hagi Arnold Abramovi, Raivo Pulsti ja Christofer Pulsti vastu võla väljamõistmiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Viimase kohtuistungi
hageja: Jaak Mõttus (ik XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert Sarv kostja I: Arnold Abramov (ik XXX; e-post XXX) kostja II: Raivo Pulst (ik XXX; e-post XXX) kostja III: Christofer Pulst (ik XXX) kostjate lepinguline esindaja: Marge Juur
3. oktoober 2017
toimumise aeg
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tartu Maakohtu 13.01.2016 määrusega määratud hagi hinda. Lugeda käesolevas tsiviilasjas hagi hinnaks 76 357,45 eurot, millest Raivo Pulsti ja Arnold Abramovi vastu võlatunnistuse alusel solidaarselt esitatud nõude hind 59 840,95 eurot, Arnold Abramovi ja Chriostofer Pulsti vastu solidaarselt esitatud nõude hind 10 252,32 eurot, Arnold Abramovi vastu ainuisikuliselt esitatud nõude hind 6264,18 eurot.
2.Rahuldada Jaak Mõttuse hagi Arnold Abramovi, Raivo Pulsti ja Christofer Pulsti vastu võla väljamõistmiseks osaliselt.
3.Mõista Raivo Pulstilt ja Arnold Abramovilt solidaarselt välja Jaak Mõttuse kasuks 64 000 eurot (kuuskümmend neli tuhat eurot ja 0 senti), millest 32 000 eurot põhisumma ja 32 000 eurot viivis.
4.Mõista Arnold Abramovilt ainuiskuliselt lisaks eelmises punktis nimetatule välja 14 903,62 eurot (neliteist tuhat üheksasada kolm eurot ja 62 senti) Jaak Mõttuse kasuks, millest põhivõlgnevus 13 000 eurot ja enne kohtuotsuse tegemist sissenõutavaks muutunud viivis 1903,62 eurot.
5.Mõista Arnold Abramovilt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse tegemisest 10.11.2017 kuni eelmises punktis nimetatud põhivõlgnevuse (13 000 eurot) tasumiseni Jaak Mõttuse kasuks.
Tsiviilasi nr 2-16-461
6.Jätta Jaak Mõttuse nõue Christofer Pulsti vastu 8000 euro ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Otsus toimetada kätte menetlusosalistele. Menetluskulude jaotus
1.Hagiga seonduvatest menetluskuludest jätta Arnold Abramovi ja Raivo Pulsti kanda solidaarselt 78,4% Ülejäänud 21,6% menetluskuludest jätta ainuisikuliselt Arnold Abramovi kanda.
2.Vastuhagi menetluskuludega seonduv nähtub käesolevas tsiviilasjas tehtud Tartu Maakohtu 06.04.2017 määrusest.
3.Määrata kindlaks hageja menetluskulud summas 5135 eurot (viis tuhat ükssada kolmkümmend viis eurot).
4.Hageja menetluskuludest 4025,84 eurot (neli tuhat kakskümmend viis eurot ja 84 senti) mõista välja Arnold Abramovilt ja Raivo Pulstilt solidaarselt Jaak Mõttuse kasuks.
5.Kohustada Raivo Pulsti ja Arnold Abramovit solidaarselt tasuma viivist Jaak Mõttuse kasuks alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude (4025,84 eurot tasumiseni) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Ülejäänud osa hageja menetluskuludest summas 1109,16 eurot (üks tuhat ükssada üheksa eurot ja 16 senti) mõista välja Arnold Abramovilt ainuisikuliselt Jaak Mõttuse kasuks.
7.Kohustada Arnold Abramovit ainuisikuliselt tasuma täiendavalt viivist Jaak Mõttuse kasuks alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude (1109,16 eurot tasumiseni) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohus selgitab, et kui apellatsioonkaebuse esitaja taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab menetlusabi taotleja TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.Jaak Mõttus (hageja) esitas kohtusse hagi Arnold Abramovi (kostja I), Raivo Pulsti (kostja II) ja Christofer Pulsti (kostja III) vastu võla väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt tegid hageja ning kostja I ja II koostööd eesmärgiga arendada XXX , Tartu asuvat kinnistut, ehitada sinna moodsad korterid ning teenida nende müügist tulu. Jaak Mõttus kui ostja ning Arnold Abramov kui müüja sõlmisid XX.XX.XXXX . a lepingu pealkirjaga „Lepingueelsete läbirääkimiste protokoll nr 1“. Lepingu objektiks oli selle p 1.1 kohaselt detsembrikuus 2013. a ostetaval kinnistul XXX , Tartu linn (1007 m2) asuvad kaks korteriomandit suletud netopinnaga 60 - 64 m2. Lepingu punktis 3.1 kinnitas müüja, et on nõus müüma objekti ostjale protokollis toodud tingimustel. Lepingu p 3.3 alusel kohustus ostja tasuma müüjale 10 000 eurot, mis lepingu p 4.1 kohaselt loetakse müügilepingu sõlmimise korral müügihinna osaks. Sisuliselt oli poolte kokkulepe suunatud kinnisasja omandamisele, ostja pidi tasuma algselt 10 000 eurot ning seejärel korterite ostmisel veel 56 000 eurot. Seega, pooled leppisid kokku, et sõlmivad tulevikus korteriomandite ostu-müügilepingud protokollis sätestatud tingimustel. Leping on vorminõude rikkumise tõttu tühine. Notarisse lepingut vorminõuetele vastavalt sõlmima kostjad ei jõudnudki. Siiski on J. Mõttus maksnud tühise lepingu alusel kokku 13 000 eurot,
Tsiviilasi nr 2-16-461
millest 5000 A. Abramovile ja 8000 viimase korraldusel ja teadmisel C. Pulstile. Kuna eelleping on vorminõude rikkumise tõttu tühine, tuleb vastavad summad tagastada VÕS § 1028 lg 1alusel. Kuna müügihinnast on tasutud niivõrd suur osa, ei saa tegemist olla ka müügi eellepingu ja broneerimislepingu segatüüpi lepinguga. Isegi kui tegemist oleks segatüüpi lepinguga, oleks leping vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-32-06 väljendatule siiski tühine. Lisaks sõlmisid J. Mõttus kui võlausaldaja ning Arnold Abramov ja Raivo Pulst kui võlgnikud 30. juulil 2014. a võlatunnistuse. Võlgnikud tunnistasid, et neil on võlausaldaja ees sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus summas 32 000 eurot, mille kohustusid koos kõrvalnõuetega tasuma hiljemalt 08. augustiks 2014. a. Vastav kohustus on võlgnike poolt täitmata. Võlatunnistuses puudub viide tühisele eellepingule ning eelleping ei ole võlatunnistuse kehtivuse aluseks. Tegemist on uue, abstraktise konstitutiivse võlatunnistusega, kuna erinevad summade suurused ja lepingu poolteks olnud isikud. Hageja täiendavate selgituste kohaselt (II kd, lk 30) pidanuks võlatunnistus p 5 kohaselt jõustuma 30.juulil 2014.a. Nimelt sellel kuupäeval võõrandati algselt hagejale lubatud kinnisasi OÜ-le Doneright. Seega on võlatunnistus kehtiv. Arvestades tehingu sõlmimisele eelnenud asjaolusid ei saanud kuidagi eeldada, et mainitud kinnistu võõrandamine peaks toimuma ilmtingimata just hageja ja kostja I vahelise tehinguna. Kui kohus leiab, et võlatunnistus on siiski deklaratiivne, ei ole kohustuse aluseks XX.XX.XXXX protokoll nr 1. 30.06.2014, kui kostja I pidi XX.XX.XXXX sõlmitud lepingu kohaselt hagejale korteriomandid võõrandama, ei olnud kostja I endiselt kinnistut omandanud. Tegemist oli olukorraga, kus hagejal oli oht kaotada juba sisse makstud raha. Arendusprojekti päästmiseks lepiti kokku, et hageja teeb kõik endast oleneva, et finantseerijad leida ning kostja I ja kostja II tasuvad hagejale selle koostöö eest 32 000 eurot. Kui hageja finantseerijaid ei leia, ei saa ta ka tasu. Sisuliselt sõlmiti hageja ja kostja I ning kostja II vahel suuline käsundusleping. 30. juuliks 2014. a oli hageja finantseerijad leidnud ning kokku oli lepitud notariaeg. Kuivõrd varasem kokkulepe 32 000 euro tasumise kohta oli suuline, lepiti kokku, et kostja I ja II kohustus hageja ees fikseeritakse ka kirjalikult. Seda tehtigi 30.07.2014 hommikul, vahetult enne kinnistu müügilepingu sõlmimist. Tegemist ei saanud olla broneerimislepinguga, kuna omanikuks mitte olev isik ei saa hoiduda broneerimislepingu alusel kinnisasja võõrandamisest kolmandatele isikutele, kuna temal puudub seaduspärane võimalus teha mistahes kehtivaid käsutusi võõra kinnisasja.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja leiavad, et hagi tuleks jätta rahuldamata. Kostjate hinnangul puudub võlatunnistusel õiguslik alus. Võlatunnistuse punktide 2 ja 2.1. sõnastusest tuleneb, et võlatunnistus põhineb lepingul, mille sõlmimist ja olemasolu ei ole hageja senini tõendanud. Tegemist on deklaratiivse kehtetu võlatunnistusega. Võlatunnistuse p 5 nimetatud tingimus ei ole saabunud, kuna hageja ja kostjad 1 ning 2 ei ole 30. juulil XXX , Tartu kinnistu osas ostumüügitehingut sõlminud. Samuti ei ole hagejad tõendanud, et poolte tahe oli luua iseseisev konstitutiivne võlatunnistus. Kostjatel puudus igasugune mõistlik põhjus niisama võlatunnistuse andmiseks, kuid hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis põhjusel võlatunnistus anti. XX.XX.XXXX sõlmitud „protokoll nr 1“ on kehtiv, kuna tegemist on broneerimislepinguga, millele ei tulene vorminõuet. Hageja ei ole tõendanud poolte tahet eellepingu sõlmimiseks, samuti ei nähtu kohustust korteriomandi ostmiseks. Arvestades, et korter broneeriti 8 kuuks tavapärase 13 kuu asemel, on 10 000 eurot broneerimistasuna põhjendatud. Samuti ehitati korterit hageja soovide järgi ringi ning osaliselt sisaldas broneerimistasu ka ümberehitamise kulusid. Hageja maksed kostjale 1 olidki broneerimistasu katteks.
Tsiviilasi nr 2-16-461
Isegi kui põhinõue oleks põhjendatud, tuleks viivist vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel, kuna viivisenõue on ülemäärase suurusega ja esitatud hilinenult, mistõttu tekkis kostjatel mõistlik ootus, et viivisenõude maksmapanekust on loobutud (I kd, lk 130) samuti on kostjate majanduslik olukord raske. Hageja on kostjaid ähvardanud ning algatanud kostjate vastu tulemusetuid kriminaalasju, püüdes sundida kostjaid oma nõuet rahuldama. Kuna selline õiguse teostamine ei vasta üldisele moraalistandardile, on hageja Riigikohtu praktikast tulenevalt oma õiguse kaotanud (II kd, lk 17). Hagejal puudub VÕS § 1029 alusel tagasinõue C. Pulsti vastu, kuna ta teadis, et tal pole kohustust C. Pulsti ees.
KOHTUISTUNGID
3.Käesolevas tsiviilasjas toimusid kohtuistungid 06.09.2016, 31.05.2017 ja 03.10.2017. 06.09.2016 kohtuistungil arutasid pooled kompromissi sõlmimise võimalikkust, kuid kompromissi ei saavutanud. Samuti arutati võimaliku vastuhagi ja tõenditega seonduvat. 31.05.2017 istungil arutasid pooled kompromissi sõlmimise võimalikkust ja tingimusi. 03.10.2017 kohtuistungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Mõlemad pooled selgitasid, millistel elulistel asjaoludel nad enda hinnangul võlatunnistusele alla kirjutasid. Hageja selgitas, et kostjad tunnistasid sellega enda kohustust hageja ees, ükskõik milline õiguslik alus ka kohustusel poleks. Kostjate esindaja hinnangul ei ole kostjad sellist summat reaalselt saanud ega ole hagejale võlgu. Ainuke suhe poolte vahel oli seoses XXX kinnistu arendamise ja müügiga. Kostjate hinnangul võlatunnistus ei jõustunud ega ole kehtiv. Hageja esindaja rõhutas, et alternatiivse õigusliku käsitlusena, mis võimaldaks hagi rahuldada, võiks võlatunnistuse kõrval kõne alla tulla ka käsundusleping, kus 32 000 eurot oleks tasu osutatud teenuste ja teostatud tööde eest. Kui kostja III väidab, et ta ei pea alusetult saadud raha tagasi maksma ja maksed on tehtud temale mingist õiguslikust alusest lähtuvalt, peab ta Riigikohtu praktika järgi tõendama, millisel alusel võib raha endale jätta. See ei olnud ettemakse kinnistu omandamiseks. Hageja täpsustas ka, et ei nõua raha tagastamist VÕS § 1028-1029 alusel ning eelmine esindaja on selle sätte ekslikult sisse kirjutanud. Raha tuleb aga kostjal III hagejale tagasi anda kui õigusliku aluseta saadu.
ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hagi tuleb jätta rahuldamata Christofer Pulstilt 8000 euro väljamõistmise nõude osas, muus osas kuulub hagi rahuldamisele. Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et hagejal on kostjate vastu mitu nõuet. Esmalt on vaidlus XX.XX.XXXX sõlmitud protokolli nr 1 õigusliku kvalifikatsiooni ja kehtivuse üle ning selle alusel makstud summade tagastamise üle. Teine nõue on esitatud võlatunnistuse alusel kostjate I ja II vastu. Kolmandaks on vaidlus selle üle, kas ja millisel alusel peab kostja III hagejale tagastama ülekantud summad.
5.Esmalt analüüsib kohus XX.XX.XXXX sõlmitud protokolli nr 1 (I kd, tlk 12) kehtivust ja õiguslikku kvalifikatsiooni. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas XX.XX.XXXX protokoll nr 1 on käsitatav korteriomandi XXX , Tartu broneerimislepingu või korteriomandi müügi eellepinguna. Koos protokolliga nr 1 sõlmiti samal päeval, sama korteri suhtes ja samade isikute vahel ka selle lisa (I kd, tlk 13), mis täpsustab müüdavas korteris tehtavaid ehitustöid. Kuna protokoll nr 1 ja selle lisa on olemuslikult omavahel tihedalt seotud käsitleb kohus neid järgnevalt koos. XX.XX.XXXX protokollile lisatud käsikirjalise paranduse, mille kohaselt A. Abramov pole mitte müüja, vaid müüja esindaja, jätab kohus tähelepanuta. Parandus on tehtud teadmata ajal ning kuna
Tsiviilasi nr 2-16-461
paranduse juures on üksnes ühe lepingupoole (ostja) allkiri ja puudub teise lepingupoole (müüja) allkiri, ei väljenda parandus poolte ühist tegelikku tahet. Kuna kohtule pole tõendatud, et A. Abramov oleks lepingu sõlmimisel kedagi esindanud, lähtub kohus sellest, et leping on sõlmitud hageja ja kostja I vahel. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Käesolevalt on pooled andnud menetluses üksteisele vastukäivaid seisukohti ning on eriarvamusel enamikes lepingusse puutuvates asjaoludes. Sellises olukorras ei ole kohtul võimalik piisavalt selgelt ja kindlalt kindlaks teha poolte ühist tegelikku tahet lepingu sõlmimise ajal. XX.XX.XXXX protokolli pealkirja sõnastus viitab selle, et poolte tahe võis olla suunatud pigem korteriomandi müügi eellepingu sõlmimisele. Nii on dokument pealkirjastatud kui „lepingueelsete läbirääkimiste protokoll nr 1“ ja selle all väiksemas kirjas ja selgitavalt „XXX , Tartu linnas asuva kinnistu ja korteriomandite müügilepingu sõlmimise tingimuste osas“. Sellise sõnastusega alapealkiri viitab poolte soovile leppida aegsasti kokku mõningad konkreetsed müügilepingu tingimused ning lähtuda nendest hiljem müügilepingu sõlmimisel. Samuti sisaldab protokoll nr 1 ka konkreetset kokkulepet hiljem sõlmitava müügilepingu esemes ja hinnas. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-32-06 p 16 selgitanud müügi ja broneerimislepingu eristamisel olulisi asjaolusid: „Erandina saab nn broneerimisleping kõne alla tulla, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud.“ Tsiteeritud Riigikohtu lahendist nähtub, et broneerimislepingu korral ei tohiks olla ostjal kohustust hiljem kinnisasja omandada ega müüjal seda võõrandada. XX.XX.XXXX protokolli nr 1 juurde on hageja ja kostja I samal päeval sõlminud ka lisa (tlk 13). Nimetatud lisa p-st 2.1. tuleneb, et selleks, et ostja kohustusk objekti ostma, peavad olema täidetud mitmed tingimused. Protokollis nr 1 on müüja p-s 3.1 kinnitanud, et nõustub objekti ostjale müüma ning p-des 6.3 ja 7.1 on kokku lepitud lepptrahv ja muu kahjuhüvitis juhuks, kui tehing viibib. Eelnevast nähtub nii ostja kohustus hiljem korteriomand osta ning müüja kohustus see võõrandada, mis viitab, et poolte tahe oli suunatud pigem korteriomandi müügi eellepingu sõlmimisele. XX.XX.XXXX protokollist nr 1 nähtub, et pooled leppisid kokku korteriomandi müügihinnas (p 2.1) ning ka konkreetse viisi, millal ja millistes osades ostja tasub (p 2.2 ja 2.3). Lepiti kokku ka korteriomandi otsese valduse üleandmise võimalik tähtaeg ning seonduvad leppetrahvid (p 6). Nimetatud asjaolud viitavad samuti sellele, et pooled soovisid sõlmida korteriomandi müügi eellepingut. Samuti lepiti kokku, et broneerimistasu suuruseks on 10 000 eurot (p 3.3), mis moodustab korteri müügihinnast (66 000) ligikaudu 15%. 04.05.2016 määrusega (tlk 6 pöördel) on kohus juhtinud poolte tähelepanu vajadusele ja võimalusele tõendada tavapärase broneerimistasu suurust. Pooled ei ole kohtule üheselt mõistetavaid ega usaldusväärseid tõendeid esitanud, mistõttu lähtub kohus broneerimistasu hindamisel oma siseveendumusest. Kohtu hinnangul ületab 15% tehingu lõpphinnast oluliselt tavapärase broneerimistasu suuruse. Ka pooled ei ole vaidlustanud hinnangut, et broneerimistasu summas 10 000 eurot on tavapärasest oluliselt suurem. Nii suur broneerimistasu osundab pigem sellele, et tegemist oli korteriomandi müügi eellepinguga, mitte broneerimislepinguga. Kohtu veendumust ei muuda ka hageja väide, et broneerimistasu suurus oli tingitud ka broneerimisperioodi pikkusest ja ümberehitustööde teostamise vajadusest. Tõendatud ei ole väide, et 10 000 eurot oli osaliselt mõeldud ka korteris tehtud siseviimistlustööde katteks.
Tsiviilasi nr 2-16-461
Kohtu hinnangul viitavad suhteliselt pikk broneerimisperiood ning asjaolu, et müüja kohustus enne müügitehingut korteris kostjaga kooskõlastatult siseviimistlustöid tegema, et poolte tahe lepingu sõlmimisel oli suunatud sellele, et ostja lõpuks ka korteriomandi(d) ära ostab. Kui tegemist olnuks puhtakujulise broneerimislepinguga, olnuks lepingu eesmärgiks üksnes teatud perioodil teistele isikutele müügist hoidumine. Kui pooltel puudunuks veendumus, et ostja ostab korteriomandi hiljem ära, polnuks põhjust ka täiendavaid siseviimistlustöid kokku leppida. VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt arvestatakse lepingu tõlgendamisel ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingut. Ka poolte enne lepingu sõlmimist väljendatud tahteavaldustest nähtub, et pooled on käsitlenud XX.XX.XXXX protokolli pigem müügi eellepinguna. Nii nt nähtub raha üleandmist kinnitavast täitmise kviitungist (I kd tlk 14), et 1500 eurot on üle antud XXX korteri „elamispinna ostu esimese sissemaksena.“ Sellest nähtub, et poolte tahe oli juba enne XX.XX.XXXX protokolli allakirjutamist suunatud XXX korteriomandi müügilepingu sõlmimisele tulevikus.
6.Kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud. Samasugune vorminõue kehtib VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja omandamise eellepingu suhtes. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 järgi tühine. Kuna protokoll nr 1 on suunatud korteri kui kinnisasja omandamisele, on see vormipuuduse tõttu tühine.
7.Kohtu veendumust, et XX.XX.XXXX protokolli näol on tegemist pigem korteriomandi müügi eellepinguga, ei muuda ka asjaolu, et lepingul on mõningaid broneerimislepingu elemente: nt lepitakse p-s 3.2 kokku, et teatud ajavahemikul ei müüda lepingu eset teistele isikutele. Võimalust, et korteromandi müügi eelleping sisaldab ka mõningaid broneerimislepingu või töövõtulepingu (ehitustööd) elemente, on Riigikohus jaatanud lahendis nr 3-2-1-32-06 p 15. Üksnes mõningate teistele lepinguliikidele omaste kõrvalkohustuste kokkuleppimine ei muuda asjaolu, et lepingu põhiolemus on suunatud tulevikus korteriomandi omandamisele. Isegi kui tegemist oleks segatüübilise lepinguga VÕS § 1 lg 2 mõistes, mis sisaldaks korteriomandi omandamise eellepingut, broneerimislepingut ja siseviimistlustööde osas töövõtulepingut, ei muudaks see lepingut kehtivaks. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-32-06 p 16 ja 3-2-1-70-07 p 15 kohaselt tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse. Praegusel juhul ei ole pooled kohtule tõendanud, et nad oleksid soovinud sõlmida niivõrd pika aja peale müügist hoidumise (broneerimise) lepingut või siseviimistlustööde teostamise (töövõtt) lepingut ilma korteriomandi müügilepingu eellepingut sõlmimata. Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et ei ole võimalik sõlmida broneerimislepingut kinnisasjale, mille omanikuks müüja veel ei ole. Kuna VÕS § 208 lg 1 kohaselt on võimalik sõlmida müügilepingut kui võlaõiguslikku kohustustehingut ka müüja poolt tulevikus omandatava asja suhtes. Seega on kohtu hinnangul võimalik sõlmida ka müügilepingu sõlmimist toetavaid lepinguid, sh broneerimislepingut müüja poolt tulevikus omandatava asja suhtes.
8.Järgnevalt analüüsib kohus hageja poolt kostjatele üleantud rahasummade tagastamise nõuet. Oma nõude tõendamiseks on hageja esitanud käiskirjalise kinnituslehe (koopia I kd, tlk 14, originaal I kd, lk 150), millest nähtub, et hageja on 19.11.2013 kostjale üle andnud 1500 eurot ja 21.11.2013 veel 3500 eurot, kokku 5000 eurot. Lehel on ka kostja I allkiri raha vastuvõtmise kohta. Nimetatud kinnitus on käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 lg 1 mõttes ja tõendab sellega 5000 euro üleandmist. Kohus leiab, et raha on üle antud XX.XX.XXXX protokolli alusel. Tähtsust ei oma asjaolu, et täitmise kviitungi kohaselt on raha üle antud enne XX.XX.XXXX protokolli nr 1 allkirjastamist. Täitmise kviitungi pealdisest nähtuvalt on summade üleandmine seotud XXX
Tsiviilasi nr 2-16-461
renoveeritavas korterelamus korteri ostmisega ning kohtule ei ole tõendatud, et üleandmine toimus mingi teise kohustuse katteks. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid täitmise kviitungi võltsimise kohta. Seega on hageja kostjale I XX.XX.XXXX protokolli nr 1 alusel üle andnud 5000 eurot sularahas. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kuna XX.XX.XXXX protokoll osutus tühiseks korteriomandi müügi eellepinguks, hagejal tegelikult kostjale I raha üleandmise kohustust ei olnud. Seega on kostja I kohustatud hagejale tagastama 5000 eurot.
9.Lisaks on hageja nõudnud solidaarselt kostjatelt I ja III kostjale III üle kantud 8000 euro väljamõistmist. Pangakontode väljavõtetega (I kd, tlk 16 ja 18) on tõendatud, et hageja I on kostjale III XX.XX.XXXX üle kandnud selgitusega „XXX , Tartu“ 5000 eurot ning 25.02.2014 sama selgitusega 3000 eurot. Õige on hageja viide Riigikohtu praktikale, et olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada ja seega peab kostja tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (nt lahendid nr 3-21-122-14 p 10, 3-2-1-57-13 p 14 ja 3-2-1-11-08 p 11). Käesolevalt ei anna see aga alust nimetatud rahasummade kostjalt III väljamõistmiseks. Hagiavalduses selgitas hageja, et on teinud makseid kostjale III XX.XX.XXXX protokolli nr 1 täitmiseks ja kostja I korraldusel. Arvestades maksete selgitust, sh selgituses nähtuvat selget viidet XXX arendusprojektile, maksete teostamise aega ja asjaolu, et kostjale I ja III teostatud maksete kogusumma 13 000 eurot on samas suurusjärgus XX.XX.XXXX protokolli p-s 3.3. märgitud 10 000 euroga, ilmneb, et hageja tegi XX.XX.XXXX lepingu täitmiseks kostja I korraldusel makseid kostjale III. Ehkki hageja on ka väitnud, et kostja III oli lepingu sõlmimise juures ja hageja kandis tema kontole raha viimase nõudel, ei muuda see teda veel XX.XX.XXXX protokolli nr 1 lepingu pooleks ega loo hageja ja kostja III vahele iseseisvat õigussuhet. Kostja III allkirja ei ole XX.XX.XXXX protokollil ega selle lisal. Samuti pole muul viisil tõendatud, et ta oleks olnud lepingu pooleks. Üksnes asjaolu, et isik viibib füüsiliselt tehingu tegemise juures, ei muuda teda veel tehingu osapooleks. Hageja seisukohad 3.10.17 istungil, mille kohaselt raha kanti C. Pulstile eesmärgiga see hiljem tagasi saada ning et C. Pulst saaks seda kasutada kohustuste täitmiseks ning tegemist ei olnud ettemaksega korteri omandamiseks, on tõendamata ja vastuoluline. Samuti ei nähtu kohtule esitatud asjaoludest, et hagejal oleks olnud kostjaga III mingi muu võlasuhe või et ta oleks kostjale III kandnud rahasummad üle eksitusena ning kostja III peaks need seetõttu talle tagastama. 03.10.2017 kohtuistungil on hageja esindaja selgitanud, et on ekslikult taotlenud VÕS § 1029 kohaldamist ning summa tuleks välja mõista otseselt kostjalt III. Nimetatud seisukoht on aga vastuolus hageja poolt varasemalt avaldatuga. Samuti nähtub hageja ülekannete selgitustest XXX , Tartu, mis näitab maksete seost vaidlusaluse arendusprojektiga ja välistab mingi uue õigussuhtehageja j akostja III vahel. Ka 03.10.2017 istungil on hageja esindaja kinnitanud, et kostja III ei olnud lepingu pooleks, on vaid isik, kelle kontot kasutai raha ülekandmiseks (III kd, tlk 94; ka II kd, lk 96 pöördel kinnitab esindaja, et hagejal suhet C. Pulstiga polnud). Eelnevast nähtub, et iseseisev võlasuhe hageja ja kostja III vahel on tõendamata. VÕS § 1029 lg 1 kohaselt kui üleandja on võlausaldaja või isiku korraldusel, keda ta ekslikult peab võlausaldajaks, täitnud kohustuse kolmandale isikule, võib üleandja käesoleva seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul nõuda üleantu tagastamist üksnes võlausaldajalt või isikult, keda ta ekslikult pidas võlausaldajaks. Seega, kui hageja teostas maksed kostjale III kostja I korraldusel, saab ta raha tagasi nõuda üksnes kostjalt I. Samuti on Riigikohus 19.12.2007 otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-115-07 p-s 13 märkinud, et ka alusetu rikastumise üldsätted (VÕS 52. ptk) ei võimalda
Tsiviilasi nr 2-16-461
võlausaldaja korraldusel kolmandale isikule kohustuse täitmise korras üleantu tagastamist nõuda kolmandalt isikult (VÕS § 1029). Kohus ei nõustu ka hageja käsitlusega, et ühe isiku korraldusel teisele isikule raha ülekandmine teeb isikutest solidaarvõlgnikud. Seega tuleb nimetatud 8000 eurot VÕS § 1029 alusel välja mõista ainuisikuliselt kostjalt I ja hageja nõue kostja III vastu tuleb jätta rahuldamata. Kuna kostja I peab hagejale tagastama ka varasemad maksed summas 5000 eurot, tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista kokku põhivõlgnevus 13 000 eurot.
10.Hageja on taotlenud ka kostjalt I viiviste väljamõistmist seadusjärgses määras. Kokku võlgneb kostja I hagejale 13 000 eurot. Hageja on viivist arvestanud (I kd, tlk 55-56) alates raha üleandmisest. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna kohtule ei ole tõendatud, et hageja oleks raha tagastamist võlgnikelt enne hagi esitamist nõudnud, loeb kohus viivisearvestuse alguseks hagi esitamise aja, s.o 12.01.2016. Perioodil hagi esitamisest otsuse tegemiseni (s.o 12.01.2016 – 09.11.2017) on sissenõutavaks muutunud viivise summaks 1903,62 eurot. Kohus rahuldab TsMS § 367 alusel ka hageja taotluse lisanduva viivise väljamõistmiseks alates kohtuotsuse tegemisest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kostjad on esitanud taotluse väljamõistetud viivise vähendamiseks põhjendades taotlust nii viivisenõude hilinenult esitamisega kui ka oma raske majandusliku olukorraga. Kohtu hinnangul ei kuulu nimetatud taotlus rahuldamisele, kuna tegemist on seadusjärgses määras väljamõistetud viivisega ning viivisesumma ei ole ilmselgelt ebamõistliku suurusega.
11.Viimasena analüüsib kohus poolte vahel 30.07.2014 allkirjastatud võlatunnistusest (I kd, tlk 20) tulenevaid nõudeid. Võlatunnistuse p 5 kohaselt on võlatunnistusest tulenevad kohustused siduvad üksnes 30.07. toimuva XXX korteri ostu-müügi tehingu järgselt ning tehingu asjaosalistest sõltuv mittetoimumine annab aluse lepingu ühepoolseks ülesütlemiseks. Ka poolte poolt kohtule avaldatust nähtub, et nad soovisid võlatunnistuses nimetatud õiguslike tagajärgede saabumist üksnes tingimuse saabumisel – s.o 30.07.2014 tehingu toimumisel. Seega on võlatunnistus sõlmitud edasilükkava tingimusega TsÜS § 102 lg 2 mõttes ning võlatunnistuses märgitud õiguslike tagajärgede saabumine, s.t raha tasumise kohustuse tekkimine, oleneb tingimuse saabumisest, s.t 30.07.2014 tehingu toimumisest. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kelle vahel pidi 30.07.2014 tehing toimuma, et seda saaks pidada võlatunnistuse p 5 nimetatud tingimuse saabumiseks. TsMS § 230 lg 1 nähtuvast üldisest tõendamiskoormise jaotusest tulenevalt peab tingimuse saabumist tõendama see pool, kes tingimuse saabumisele tugineb. Hageja tõlgenduse kohaselt piisas tingimuse saabumiseks XXX võõrandamistehingu toimumisest 30.07.2014. Seda olenemata sellest, milliste isikute vahel tehing toimub. Oma väidete kinnituseks on hageja kohtule esitanud ka müügilepingu (III kd lk 69 jj). Lepingust nähtub, et 30.07.2014 on XXX kinnistu omanik Tartu Salemi Babtistikogudus müünud kinnistu Doneright OÜ-le. Seega on 30.07.2014 tehing XXX korteriomandiga toimunud, kuid tehingu pooleks ei olnud ei hageja ega kostja. Kostja I A. Abramov oli müügilepingu sõlmimisel ostja Doneright OÜ juhatuse liikmeks ja esindajaks. Kohus on 04.05.2016 määrusega juhtinud poolte tähelepanu võimalusele selgitada täiendavalt võlatunnistuse p-s 5 märgitud tehingu toimumise asjaolusid (II kd, tlk 6). Sama on kohus rõhutanud ka 31.05.2017 eelistungil (III kd, tlk 38 pöördel). Kuna kohtule esitatud tõenditest, s.h võlatunnistuse tekstist, ei nähtu poolte ühist tegelikku tahet võlatunnistuse p 5 sõnastamisel, lähtub kohus tõlgendamisel VÕS § 29 lg 4 alusel mõistliku isiku seisukohast. Kuna
Tsiviilasi nr 2-16-461
müügilepingust nähtuvalt oli võlatunnistuse sõlmimise kuupäeval (30.07.2014) XXX kinnistu omanikuks Tartu Salemi Babtistikogudus, mitte kostja(d), ei ole eluliselt usutav, et võlatunnistusega peeti silmas, et müügitehing tulnuks ilmtingimata sõlmida kostja(te) ja hageja vahel. Hageja on põhistanud oma tõlgendust võlatunnistuse p 5 sisust ja tõendanud enda väidetud tingimuse saabumise – XXX kinnistul asuva korteriomandi võõrandamise. Kui kostjad hageja tõlgendusega ei nõustu, pidanuks nad esitama omapoolsed põhistused ja tõendid tingimuse sisu ja selle saabumata jätmise kohta. Praegusel juhul ei ole aga kostjad tõendanud, et võlatunnistuse p-s 5 nimetatud tehing pidi toimuma ilmtingimata hageja ja kostja(te) vahel. Kohus leiab, et kui pooled oleksid soovinud võlatunnistusega kaasnevate õiguslike tagajärgede saabumise üksnes juhul, kui müügitehing toimub mingite kindlate isikute vahel, nähtuks kokkulepe niivõrd olulises tingimuses tõenäoliselt ka võlatunnistusest. Hageja selgitused, et võlatunnistuse eesmärgiks oli kokku leppida hagejale täiendav rahaline tagatis juhuks, kui hagejal ei ole võimalik osta XXX kinnistul korteriomandit algselt kokkulepitud ja turuhinnast mõnevõrra soodsama hinnaga, on eluliselt usutavad. Ka kostjate esindaja on 3.10.2017 kohtuistungil kinnitanud, et võlatunnistus sõlmiti juhuks, kui oleks toimunud kinnistu müük. Kui kinnistu müük pole toimunud hagejale, sooviti tagada summa, millest võis ilma jääda (III kd, tlk 96 pöördel). TsÜS § 105 lg 1 kohaselt edasilükkava tingimusega tehtud tehingu puhul tekivad ja äramuutva tingimusega tehtud tehingu puhul lõpevad tehinguga kindlaksmääratud õigused ja kohustused tingimuse saabumisel. Kuna käesolevalt on võlatunnistuse p-s 5 nimetatud kuupäeval 30.07.2014 toimunud tehing XXX kinnistul asuva korteriomandiga, on nimetatud tingimus saabunud ja kostjatel I ja II tekkinud hagejale raha maksmise kohustus.
12.Kohus nõustub pooltega selles, et tegemist on võlatunnistusega. Pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus nõustub kostjatega ja leiab, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus ei nõustu hagejaga, et võimalus leping ühepoolselt üles öelda, viitab ilmtingimata konstitutiivsele võlatunnistusele. Kui aluseks olev tehing on samuti tingimuslik või kui aluseks olev tehing pole võlatunnistuse sõlmimise ajaks veel toimunud ning osapooled soovivad, et tehingu toimumata jäämisel ei saaks ka tehingust tulenev võlatunnistus õiguslikku jõudu, on kohtu hinnangul võimalik sõlmida tingimuslikult ka tehingut kinnitav deklaratiivne võlatunnistus. Riigikohus on rõhutanud, et poolte tahet luua konstitutiivse võlatunnistusega uus kohustus või asendada senine kohustus, peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 , p 17; otsus nr 3-2-1-149-11, p 22, otsus nr 3-2-1-161-13 p 36). Praegusel juhul võlatunnistuse tekstist ei nähtu poolte ühist ja selget tahet uue iseseisva abstraktse kohustuse loomiseks ja uue nõudealuse andmiseks. Kohus on 04.05.2016 määrusega käesolevas tsiviilasjas selgitanud vajadust nimetatud asjaolu täiendavalt tõendada (II kd, lk 5 pöördel), kuid konstitutiivses võlatunnistuses kokkuleppimise tahet ei ole kohtule ka muul viisil tõendatud. Vastupidi, võlatunnistuse p-st 2 nähtub selgelt võlatunnistuse poolte vaheline soov siduda võlatunnistus mingi aluseks oleva lepinguga ning tõendamise lihtsustamiseks leppida omavahel kokku võlatunnistuse aluseks olevast lepingust tuleneva võlgnevuse suuruses. Esiteks viitab võlatunnistuse p 2 viivisearvestuse osas selgesõnaliselt võlatunnistuse aluseks olevale lepingule. Kohtu veendumust kinnitab asjaolu, et võlatunnistuse p 2.1 kohaselt kohustub võlgnik maksma viivist alates võlatunnistuse sõlmimise päevast 30.07.2014, kuid p 3 sätestab kohustuse tasuda võlatunnistuse alusel märgitud summad hiljemalt 08.08.2014. Eelnevast järeldub, et võlatunnistuse aluseks oli mingi konkreetne kohustus või võlasuhe, milles kostjatel I ja II oli juba võlatunnistuse sõlmimise ajaks tekkinud kohustus tasuda viivist. Võlatunnistusega andis hageja kostjatele I ja II oma kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja, peatamata sealjuures aluseks olevast kohustusest tulenevat viivisearvestust. Lisaks nähtub, et pooled soovisid võlatunnistusega kokku leppida võlgnevuse konkreetses suuruses. Deklaratiivne võlatunnistus pöörab tõendamiskoormise ümber – eeldatakse, et võlgnikul on võlausaldaja ees võlatunnistusega tunnustatud kohustused. Kohustusest vabanemiseks ja nõude
Tsiviilasi nr 2-16-461
rahuldamata jätmiseks peab võlgnik tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või see on lõppenud. Hageja on selgitanud, et 32 000 eurot lepiti kokku tasuna käsunduslepingu alusel osutatava teenuse eest, et hageja üritab leida kinnistu ostuks finantseerijaid. Võlatunnistusega kinnitati üle suuline käsundusleping (III kd, tlk 64). Riigikohtu lahend nr 3-2-1-149-14 p-d 12-13 leidnud, et võlatunnistuse esitamisel ja sellele toetumisel ei pea hageja täpselt esitama laenu andmise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamiskoormis lasub kostjal. Kohus leiab, et see seisukoht on kohaldatav ka käsunduslepingu puhul. Võlatunnistus pöörab tõendamiskoormise ümber ning kostjatel on kohustus tõendada, et nendel hageja väljatoodud alustel võlgnevust ei ole või et nad on selle tasunud. Kohus ei nõustu kostjate seisukohaga (II kd, lk 11), et praegusel juhul on võlatunnistuse andmine äärmiselt ebatõenäoline. Arvestades, et poolte vahel on olnud pikaajalised ärilised suhted, nad on teinud koostööd seoses XXX , Tartu, korteriomandite renoveerimise ja müügiga ning hageja ja kostja I on osalenud ühe ja sama äriühingu tegevuses (II kd, tlk 145-146), ei ole võlatunnistuse andmine eluliselt ebausutav. Tõendamata on ka kostjate väide, et võlatunnistuse aluseks on XX.XX.XXXX protokollist tulenev suhe. Nimetatud väide on ka eluliselt ebausutav, kuna XX.XX.XXXX protokolli alusel andis hageja kostjatele I ja III üle 13 000 eurot, kuid võlatunnistus on sõlmitud 32 000 euro peale. Samuti ei ole võlatunnistuse pooleks olev kostja II kuidagi seotud XX.XX.XXXX protokolliga. Kostjad ei ole tõendanud ka, et XX.XX.XXXX protokolli alusel üle antud 13 000 eurot sisaldub võlatunnistuses märgitud 32 000 euros, mis annaks alust kostjatelt väljamõistetavat summat vastavalt vähendada.
13.Võlatunnistust ei muuda kehtetuks asjaolu, et sellel puudub hageja kui võlausaldaja allkiri ning on üksnes kostjate I ja II kui võlgnike allkirjad. Seadusest ei tulene deklaratiivsele võlatunnistusele eraldi vorminõuet, samuti ei ole vorminõuet ette nähtud ka väidetavalt võlatunnistuse aluseks olnud käsunduslepingule. Võlatunnistuse eesmärgiks on, et võlgnikud kinnitavad võlgnevuse olemasolu, seetõttu piisab deklaratiivse võlatunnistuse kehtivuseks üksnes võlgnike allkirjadest. Asja lahendamisel ei oma tähtsust ka hagejate esindaja väide 3.10.2017 kohtuistungil, mille kohaselt ei ole kostjad hagejalt sellises summas raha saanud. Kohus leiab, et võlatunnistuse aluseks ei pea olema ilmtingimata laenuleping või muu suhe, mille alusel raha üle antakse, vaid võlatunnistust võib sõlmida ka teistest suhetest, sh käenduslepingust, tulenevate kohustuste osas tõendamiskoormise lihtsustamiseks.
14.Hageja on taotlenud võlatunnistuselt ka viivise väljamõistmist võlatunnistuse p-s 2.1. sätestatud määras 3% kuus alates 30.07.2014. Viivisemäär 3% kuus teeb aastaseks viivisemääraks 36%. Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks (s.o perioodil 30.07.2014 kuni 9.11.2017) on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue kostjate vastu summas 37 810,85 eurot. Kostjad on taotlenud võlatunnistuselt väljamõistetava viivise vähendamist viivise ülemäärase suuruse, viivisenõudega viivitamise ja oma raske majandusliku olukorra tõttu. Kohus leiab, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel tuleb kostjate taotlus osaliselt rahuldada. Viivisetasumise kohustus ja viivise määr on võlatunnistuses kokku lepitud, mistõttu ei saanud viivise tasumise kohustus tulla kostjatele üllatusena. Hageja on pöördunud kohtusse umbes poolteist aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist, mida ei saa lugeda nõude esitamisega põhjendatuks viivitamiseks. Seega ei saa lugeda hagejat viivisenõuet kaotanuks. Arvestades võlatunnistuse andmise asjaolusid, eelkõige pooltevahelisete ärisuhete iseloomu ja täiendavate tagatiste puudumist, leiab kohus, et seadusjärgsest viivisemäärast kõrgema määraga viivisekokkulepe on põhjendatud. Käesolevalt ei esine selliseid erakordseid asjaolusid, mis annaksid alust vähendada viivisenõuet seadusjärgse viivisemäärani või nullini. Kohus leiab aga, et kuna viivisenõue ületab põhivõlga juba enne esimese astme kohtu otsuse tegemist, on tegemist ilmselgelt ülemäärase ja ebamõistlikus suuruses viivisenõudega. Hageja ei ole tõendanud endal sellise kahju olemasolu, mis õigustaks viivise väljamõistmist põhivõlgnevust ületavas osas ning kohus peab põhjendatuks mõista välja viivise põhivõlgnevusega samas summas, s.o 32 000 eurot.
Tsiviilasi nr 2-16-461
Kuna kohus mõistab juba sissenõutavaks muutunud viivise välja põhivõlgnevusega samas summas, ei pea kohus enam põhjendatuks ega õiglaseks kostjatelt lisanduva viivise väljamõistmist protsendina põhinõudest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Arvestades võlgnevuse suurust, kaitseb põhivõlgnevusega sama suuruses viivisenõue piisavalt hageja huvisid.
15.Kuna kohus pidas põhjendatuks hageja nõuet kostjate vastu deklaratiivse võlatunnistuse alusel, ei analüüsi kohus TsMS § 442 lg 8 viiendast lausest tulenevalt hageja väiteid suulise käsunduslepingu kui iseseisva nõudealuse kohta. Kuna praeguses menetluses ei ole esitatud võlatunnistuse p 6 alusel nõuet käendaja Margus Padari vastu, ei pea kohus vajalikuks võtta seisukohta võlatunnistuses sisalduva käenduslepingu kehtivuse osas. Kohus ei nõustu kostjate esindaja seisukohaga, mille kohaselt on hageja oma vägivaldse ja vastuolulise käitumise tõttu kaotanud nõudeõiguse kostjate vastu. Kohus nõustub kostjatega selles, et eeldades kostjate II kd, tlk 15-17 esitatud väidete õigsust, ei ole hageja käitumine ja väljenduslaad kostjate suhtes vastanud igapäevases sotsiaalses suhtluses tavapärasele viisakusstandardile. Arvestades pooltevaheliste rahaliste ja äriliste suhete komplitseeritust ning asjaolu, et kohtule teadaolevalt on hageja piirdunud ähvardamisega, ei ole hageja käitumine niivõrd hea usu põhimõtte vastane, et teda saaks lugeda nõudeõiguse kaotanuks. Kostjate poolt viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-41-07 p 27 ja 3-2-1-7-09 p 15 lähtuvad mõnevõrra erinevatest elulistest asjaoludest. Kohus selgitab kostjatele, et hagejapoolse ähvardamise ja ahistamise korral on kostjatel oma õiguste kaitseks võimalik pöörduda politseiasutuse või prokuratuuri poole. Menetluskulud
16.Hagi menetlusse võtmisel on kohus määranud hagi hinnaks 80 840 eurot (I kd, lk 35). Kohus leiab, et esialgses hagis nõutud rahasummade mõningase ebaselguse tõttu sai hagi hind menetlusse võtmisel määratud valesti ja pärast menetluse kestel nõudesummade täpsustumist tuleb hagi hinda muuta. Käesolevas hagis on hageja esitanud mitmeid erinevaid omavahel mõnevõrra seotud elulistel asjaoludel tekkinud nõudeid mitme erineva kostja vastu. TsMS § 134 lg-te 1 kohaselt liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded. Kui nõuded on alternatiivsed, määratakse hagihind suurema nõude järgi. Lg 2 kohaselt kui hagi esitatakse mitme solidaarselt vastutava kostja vastu või kui ühises hagiavalduses on mitu hagejat esitanud ühise nõude sama kostja vastu, määratakse hagihind nõude väärtuse järgi. TsMS § 133 lg-te 1 ja 2 kohaselt liidetakse hagihinda arvestades põhivõlgnevuse ja sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuete nõudele veel ühe aasta eest alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutuv viivisesumma. Võttes aluseks hageja menetluse alguses esitatud nõuded (I kd, lk 58-59), on hageja nõuete hinnad järgmised: A. Abramovi ja R. Pulsti vastu solidaarselt võlatunnistusest tuleneva nõude hind on 59 840,95 eurot, millest 32 000 eurot põhinõue, 16 320 eurot hageja hinnangul hagiavalduse esitamiseks sissenõutavaks muutunud viivis ja arvestuslik viivis ühe aasta eest alates hagi esitamisest 11 520,95 eurot. A. Abramovi ja C. Pulsti vastu solidaarselt esitatud C. Pulsti kontole raha ülekandmisest tuleneva nõude hind on 10 252,32 eurot, millest 8000 eurot põhivõlg, 1610,40 eurot hageja hinnangul hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis ja 641,92 eurot arvestuslik viivis ühe aasta eest alates hagi esitamisest seadusjärgses viivisemääras. A. Abramovi vastu ainuisikuliselt esitatud nõude hind on 6264,18 eurot, millest 5000 eurot on põhinõue, 863,06 eurot hageja hinnangul enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivis ja 401,12 eurot arvestuslik viivis ühe aasta eest alates hagi esitamisest.
Tsiviilasi nr 2-16-461
Hageja alternatiivne nõue A. Abramovilt ainuisikuliselt 13 000 euro ja viivise väljamõistmiseks ei oma hagi hinna määramisel tähtsust TsMS § 134 lg 1 teise lause kohaselt, kuna tegemist on alternatiivse nõudega. Riigilõivu määramiseks hagi hinna saamiseks tuleb nimetatud nõuete hinnad TsMS § 134 lg 1 alusel liita. 59 840,95 + 10 252,32 + 6264,18 = 76 357,45 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja seaduse lisas 1 oleva tabeli kohaselt tuleb sellise hinnaga hagilt riigilõivu maksta 1200 eurot. Nimetatud summas on hageja ka riigilõivu tasunud (I kd, tlk 62).
17.Kohus rahuldas hagi osaliselt. Arvestades, et kohus rahuldas hageja nõuded peaaegu täies ulatuses, vähendades üksnes võlatunnistuselt väljamõistetud viivise põhivõlgnevuse summani, tuleb menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jätta täies ulatuses kostjate kanda. Kuna hageja nõuded kostjate vastu on väga erineva ulatusega, jagab kohus menetluskulud TsMS § 165 lg 1 teise lause alusel kostjate vahel proportsionaalselt arvestades nende kohtumenetluses osalemist. Menetluses osalemise proportsiooni hindab kohus nõuete hinna suhte järgi võrreldes hagi tervikhinnaga. A. Abramovi ja R. Pulsti vastu solidaarselt võlatunnistusest tuleneva nõude hind on 59 840,95, mis moodustas hagi tervikhinnast (76 357,45 eurot) ligikaudu 78,4%. Kuna A. Abramov ja R. Pulst olid selle nõude osas solidaarvõlgnikud, kuulub 78,4% menetluskuludest nendelt väljamõistmisele solidaarselt. A. Abramovi ja C. Pulsti vastu solidaarselt esitatud C. Pulsti kontole raha ülekandmisest tuleneva nõude hind on 10 252,32 eurot, mis moodustas hagi tervikhinnast (76 357,45 eurot) ligikaudu 13,4%. Kuna C. Pulsti vastu jäi hagi rahuldamata, jäävad selle nõude osas menetluskulud tervikuna A. Abramovi kanda. Arvestades, et nimetatud nõude menetlemisel ei ole võimalik eristada C. Pulsti ja A. Abramovi esindamisega seonduvaid toiminguid ja kulusid ning isikuid on esindanud üks esindaja, ei ole kohtu hinnangul käesoleval juhul põhjendatud C. Pulsti menetluskulude jätmine hageja kanda. Kuna kohus rahuldas hagi nimetatud nõude osas ja mõistis taotletud summad täielikult välja A. Abramovilt, on põhjendatud jätta nimetatud nõudega seonduvad menetluskulud täies ulatuses ainuisikuliselt A. Abramovi kanda. Lisaks jäävad A. Abramovi kanda ka 6264,18 eurose hinnaga nõudega seonduvad menetluskulud, mis moodustab 8,2% kõigist menetluskuludest. Kokkuvõtvalt jääb A. Abramovi ja R. Pulsti kanda solidaarselt 78,4% menetluskuludest ja 21,6% menetluskuludest jääb ainuisikuliselt A. Abramovi kanda.
18.Pooled on esitanud kohtule taotluse ka menetluskulude kindlaksmääramiseks. TsMS § 174 lgte 1 ja 2 alusel kuulub nimetatud taotlus rahuldamisele. Taotluse kohaselt on hageja menetluskulude kogusuuruseks 8456,10 eurot, millest lepingulise esindaja töötasu 7256,10 eurot (summa käibemaksuga) ja riigilõiv 1200 eurot. Kohus ei nõustu kostjate seisukohaga, mille kohaselt on hageja menetluskulude nimekiri esitatud hilinemisega. Kohus nõustub hagejaga, et ühe tervikliku nimekirja esitamine viimaseks menetluskulude tähtpäevaks on otstarbekas ja võimaldab kulude koosseisust paremat ülevaadet. TsMS § 174 lg 10 alusel tuleb menetluskulud hageja kasuks välja mõista koos käibemaksuga.
18.1.TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud teiselt poolelt välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kuna kostjad on vaidlustanud hagejate menetluskulude suuruse, kontrollib kohus järgnevalt hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Kohus leiab, et osaliselt on hageja menetluskulud ülepaisutatud ning osalt on hageja esitanud oma õigusabikulude tõendamiseks ja kulude koosseisu kajastamiseks käesoleva tsiviilasjaga mitteseotud arveid ja kulunimekirju. Samas teeb hageja menetluskulude koosseisust ülevaate
Tsiviilasi nr 2-16-461
saamise raskeks see, et kulud on esitatud mitme eraldi lehtedel oleva nimekirjana, mitte ühel lehel asuva koondtabelina. Kohus leiab, et põhjendamatud ja ebavajalikud on hageja menetluskulud enne hagiavalduse koostamist ja hagi kohtusse esitamist. Hagi esitati kohtule 12.01.2016. Advokaadibüroo Aivar Pilv arve nr 20151442 spetsifikatsioonil esitatud toimingud on teostatud aastal 2015 ning toimingu selgitustest ei nähtu ilmselget seost käesoleva tsiviilasjaga. Seega tuleb arvel nr 20151442 kajastatu summas 1248 eurot käibemaksuga jätta kostjatelt välja mõistmata. Ühegi menetlusdokumendi koostamise või muul viisil otseselt kohtumenetluses osalemise või seda ettevalmistava toimingu menetluskulu ei nähtu ka arve nr 20160133 spetsifikatsioonilt. Välja on toodud üksnes mitmeid konsultatsioone ja telefonikõnesid. Kohtu hinnangul on sellised abistavad toimingud aga juba olemsulikult hõlmatud menetlusdokumendi koostamise või otseselt kohtumenetluses osalemise ajakuluga. Seega tuleb ka arve nr 20160133 kulu summas 548 eurot (koos käibemaksuga) jätta kostjatelt välja mõistmata. Hagiavalduse koostamise ajakulu kajastub esimest korda alles advokaadibüroo Aivar Pilve arve nr 20151874 spetsifikatsioonil, ajakulu kokku 3 h ja 14 min. Arvestades, et hagiavalduse koostamisel on vajalik asjaoludega tutvuda ning kliendiga nõu pidada õigusliku positsiooni kujundamise ja kliendi menetluslike eesmärkide osas, peab kohus hagiavalduse koostamisele ning sellele eelnenud nõupidamistele, konsultatsioonidele ja asjaoludega tutvumisele hagiavalduse sisu ja mahtu ning pooltevaheliste õiguslike suhete keerukust arvestades põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 4 h 30 min. Kuna hageja esitas hagi tagamise taotluse küll esialgses hagis, kuid hiljem märkis, et ta hagi tagamist siiski ei soovi ja kohus hagi tagamise taotlust ei lahendanud, ei pea kohus põhjendatuks äriregistrite väljavõtete tasusid. Nimetatud väljavõtted võisid oma sisu tõttu olla seotud esialgselt esitatud hagi tagamise taotlusega. Nende seost viimase hagi terviktekstiga aga ei nähtu. Viidatud arvetel on tunnitasu kohati kajastatud suuremana kui 120 eurot + käibemaks, nt 125 ja 135 eurot. Kohus lähtub aga hageja viimasest seisukohast, mille kohaselt taotleb ta õigusabikulude hüvitamist tunnitasuga 120 eurot + käibemaks. Seega kuulub hagejale õigusabikulu hüvitamisele summas 540 eurot, koos käibemaksuga 648 eurot. Üksnes asjaolu, et arved on esitatud Relveks Invest OÜ-le, ei välista TsMS § 174 lg 9 alusel kostjatelt hageja kasuks õigusabikulude väljamõistmist. Kohus nõustub kostjaga selles, et vaidluse olemusest tulenevalt võis olla enne kohtusse pöördumist otstarbekas püüda lahendada asja kompromissiga, pidada kirjavahetust vastaspoole ja vastaspoole esindajaga ning püüda kokku leppida notari juures tehingu tegemiseks aega. Selliste kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist ei saa aga nõuda esmakordselt alles menetluskulude kindlaksmääramise menetluses vaid nende katteks oleks tulnud esitada eraldi kahju hüvitamise nõue. Kuna praeguses menetluses sellist nõuet pole, kohus nimetatud kulusid kostjalt välja ei mõista.
18.2.Arvestades hageja selgitusi ja Actum Consult OÜ arve nr 41/2016 esitamise aega, loeb kohus piisavalt põhistatud, et nimetatud arve on esitatud Mehis Adamsoni poolt hageja esindamise eest. Mehis Adamson on hageja nimel esitanud 19.05.2016 hageja nimel kohtule seisukoha, esinenud 06.09.2016 kohtuistungil (istungi kestvus 1 h) ning pidanud kompromissläbirääkimisi (II kd, lk 66-77). Kuna kohtule ei ole esitatud arve kohta spetsifikatsiooni, lähtub kohus menetluskulude hindamisel toimiku materjalidest ja oma siseveendumusest. Arvestades, et Mehis Adamsoni näol ei ole tegemist vandeadvokaadiga leiab kohus, et nimetatud toimingute osas oli põhjendatud tasuks 300 eurot, kohtule ei ole tõendatud, et Actum Consult OÜ oleks käibemaksukohuslane, mistõttu summale enam käibemaksu ei lisandu.
Tsiviilasi nr 2-16-461
18.3.Themis Õigusbüroo OÜ juristid on teinud hageja esindamisel tööd tasumääraga 100 eurot/tund, Themis õigusbüroo pole samuti arvelt nähtuvalt käibemaksukohuslane, mistõttu käibemaksu ei lisandu. Kohtu hinnangul on arvel nr arvel nr 2017101 näidatud õigusabikulud vajalikud ja põhjendatud ja kuuluvad hüvitamisele. Kuna sõidukulust on taotletud ainult otsese sõidukulu hüvitamist ning kostjad ei ole sõidukulu määrale põhistatud vastuväiteid esitanud, kuulub ka see rahuldamisele, kokku 795 eurot. Arvel nr 2017017 on näidatud esinduskulu seoses kliendi konsulteerimise, kompromissläbirääkimiste ja kompromissettepaneku koostamisega kokku 5 tundi. Kohtule on esitatud poolte esindajate poolt allkirjastatud kompromissettepanek (III kd, tlk 17-18) ning nii hageja kui ka kostja esindaja on korduvalt kohtule kinnitanud kompromissläbirääkimiste pidamist. Arvestades vaidluse olemust ja pooltevaheliste õiguslike suhete keerukust, peab kohus kompromissiga seonduvat ajakulu mõistlikuks ja põhjendatuks. Kostjatelt väljamõistmisele kuulub 500 eurot, koos eelmisel arvel märgituga kokku 1295 eurot.
18.4.Kohus nõustub kostjatega selles, et vandeadvokaat Robert Sarve ajakulu on mõnevõrra ülepaisutatud. Asja materjalidega tutvumisele, kliendiga suhtlemisele ja nõupidamisele on advokaadil 31.07. ja 02.08.2017 kulunud kokku 3h ja 20 min, kohus peab sellest põhjendatuks 2 h. Kostjad on esitanud vastuväite ka seisukoha koostamise ajakulu osas. 18.08.2017 ja 21.08.2017 on advokaadil kulunud seisukoha koostamise, kliendiga suhtlemise ja menetlusdokumendi täiendamise peale kokku 7 h ja 20 min. Arvestades menetlusdokumendi sisu ja mahtu peab kohus advokaadi taotlusi põhjendatuks. Seisukoht kajastab mitmeid õiguslikke küsimusi, on loogiliselt läbi mõeldud, ja õiguslik argumentatsioon on põhjalik ja kergesti jälgitavalt esitatud. Muus osas peab kohus advokaadi taotlusi põhjendatuks ning arvestades taotluses märgitud õigusabikulu 120 eurot tund + käibemaks, kuulub koos käibemaksuga hüvitamisele 1692 eurot (11 h ja 45 min x 120 + km 20%) Kokku kuulub õigusabikuludena hagejatelt kostja kasuks väljamõistmisele 3935 eurot (summa sisaldab käibemaksu, arvutuskäik: 1692 + 1295 + 300 + 648 = 3935). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga. Koos riigilõivuga kuulub kostjatelt hageja kasuks menetluskuluna väljamõistmisele 5135 eurot (3935 + 1200). 18.5 Kohus jättis Arnold Abramovi ja Raivo Pulsti kanda solidaarselt 78,4% ja ülejäänud 21,6% menetluskuludest jäid ainuisikuliselt Arnold Abramovi kanda. Seega kuulub Arnold Abramovilt ja Raivo Pulstilt solidaarselt väljamõistmisele 4025,84 eurot ja Arnold Abramovilt ainuisikuliselt veel 1109,16 eurot. TsMS § 177 lg 10 alusel rahuldab kohus hageja taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks.
18.6.Kostjate I ja II esitatud vastuhagi menetlusega seonduvad kulud on kohus 06.04.2017 määrusega käesolevas tsiviilasjas jätnud solidaarselt Arnold Abramovi ja Raivo Pulst’i kanda, mistõttu kohus käesolevas otsuses ei analüüsi enam vastuhagi menetluskulude kandmisega seonduvat.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.