4.Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Osaühingu E kontole.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.J. P (hageja, töötaja) esitas 8. augustil 2017 Harju Maakohtule Osaühingu E (kostja, tööandja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et temaga 30. jaanuaril 2017 toimunud õnnetusjuhtum oli tööõnnetus töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 22 lg 1 mõttes. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22. augustil 2014 töölepingu, mille p 1.1 järgi asus hageja kostja juures tööle kojamees-santehnikuna ning mille p 1.2 järgi oli hageja tööülesandeks mh lume
2-17-11858 koristamine lumetraktoriga. 30. jaanuaril 2017 lükkas hageja töökohustusi täites traktoriga lund ja traktori rattal tuli kett maha. Hageja tõstis traktori üles ja pani keti tagasi. Traktorit alla lastes hageja kukkus ja tal oli raskusi püsti saamisega, kuna ta tundis seljas tugevat valu. Hageja teatas juhtunust kohe majandusabi-töökeskkonnavolinikule ja valvelaua administraatorile. Järgmisel hommikul helistas hageja tööandjale ja teatas, et ta ei ole võimeline tööle tulema. Samal päeval teatas hageja tööõnnetusest ka perearstile. Hagejal diagnoositi õnnetuse tagajärjena lülisamba rinnaosa murd. Kostja ei tunnista, et hagejaga juhtus tööõnnetus. Kostja koostas 7. aprillil 2017 tööõnnetuse uurimise kohta akti, milles tuvastas, et tööõnnetust ei juhtunud, ja edastas selle Tööinspektsioonile. Aktis on kostja esitanud valeväited, et hageja ei teatanud talle tööõnnetusest ja et lund ei olnudki. Tööinspektsioon teatas hagejale, et kergeid tööõnnetusi nad ei uuri. Hageja soovib tuvastada, et tegemist oli tööõnnetusega, et ta saaks taotleda ajutise töövõimetuse hüvitist tööõnnetuse eest. Hageja õigus saada hüvitist aeguks kolme aasta möödudes. Seega on hagejal tuvastushuvi. Tuvastushagile ei kohaldu individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg. Isegi kui see kohalduks, on hageja esitanud hagi nelja kuu jooksul alates ajast, mil ta sai kätte kostja akti.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja nõue on aegunud, sest tegu on töösuhtest tuleneva nõudega ja hageja ei esitanud nõuet seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Väidetav õnnetus juhtus 30. jaanuaril 2017 ja hageja esitas hagi
8.augustil 2017. Hageja ei ole tööõnnetuse toimumist tõendanud ja selle toimumine hageja väidete kohaselt ei ole eluliselt usutav. Hageja ei teatanud kostjale tööõnnetusest ega töövõimetusest ja isegi kui teatas, ei saanud sellest järeldada, et hagejaga juhtus tööõnnetus. Hageja ei teatanud tööõnnetusest ka perearstile. Ta pöördus perearsti poole alles 6. veebruaril 2017 ega öelnud, et õnnetus juhtus tööl. Perearst koostas tööõnnetuse teatise alles 5. aprillil 2017. Seega ei ole välistatud, et hageja sai vigastuse hiljem. Isegi kui õnnetus juhtus, kandis hageja ise õnnetuse riski. Keti rattale tagasi panek ei olnud hageja tööülesanne. Hageja oleks pidanud küsima tööandjalt käitumisjuhiseid.
3.Harju Maakohus rahuldas 6. septembri 2018. a otsusega hagi ja tuvastas, et hagejaga 30. jaanuaril 2017 toimunud õnnetusjuhtum oli tööõnnetus TTOS § 22 lg 1 mõttes. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3226 euro 40 sendi suuruse menetluskulu ning viivise menetluskulult alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole nõue aegunud, sest tuvastusnõue ei aegu. Hageja soovib taotleda Eesti Haigekassalt ajutise töövõimetuse hüvitist tööõnnetuse eest. Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 28 lg 6 järgi aegub ravikindlustushüvitise nõue kolme aasta jooksul alates õiguse tekkimisest ja seega ei ole hageja kaotanud õiguslikku huvi tuvastushagi esitada. Hageja on tõendanud, et ta sai tervisekahjustuse kostja juures töötades ja et temaga juhtus 30. jaanuaril 2017 tööõnnetus TTOS § 22 lg 1 tähenduses. Hageja vande all antud seletuse kohaselt sadas
30.jaanuaril 2017 palju lund ja kolmandal korral lund lükates tuli traktori rattal kett maha ning hakkas sõitmist takistama. Hageja sõitis traktoriga garaaži, tõstis traktori üles ja pani traktori alla kanistri. Kui kett oli tagasi pandud, tõstis hageja traktori üles, võttis kanistri ära ja kukkus. Hageja on ka varem
2(5)
2-17-11858 pannud traktorirattale ketti tagasi. Tunnistaja ütlustest ja 7. aprilli 2017. a seletuskirjast järeldub, et traktori parandustöid tellitakse kolmandalt isikult alles pärast hagejaga juhtunud õnnetust. Hageja teatas tööandjale õnnetusest kooskõlas TTOS § 14 lg 1 p-ga 6. Hageja teavitas kostja töötajaid, mis nähtub nende seletuskirjadest kostja tegevdirektorile. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et hageja teatas, et tegi lumesaha rattaketti parandades seljale haiget. Samuti on hageja teatanud tööandjale esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest. Hageja helistas 31. jaanuaril 2017 kell 8.03 perearstikeskusesse ja pöördus 6. veebruaril 2017 perearsti vastuvõtule. Perearst koostas 5. aprillil 2017 tööõnnetuse teatise. Töövõimetuslehe järgi oli töölt vabastamise põhjus tööõnnetus. Medicum AS-i saatekirja kohaselt saadeti hageja eriarsti vastuvõtule ning tema kliiniliseks diagnoosiks on märgitud roiete, rinnaku ja lülisamba rinnaosa murd.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. jaanuari 2019. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis ja täiendas osaliselt otsuse põhjendusi. Menetluskulud apellatsiooniastmes jättis ringkonnakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 960 euro suuruse menetluskulu ning viivise menetluskulult alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esitas hageja hagi tööõnnetuse tuvastamiseks seetõttu, et kostja koostas tööõnnetuse uurimise akti, milles ta ei tuvastanud tööõnnetust. Tööõnnetuse kohta koostatud aktiga otsustab tööandja lõplikult, kas töötajaga toimus tööõnnetus, ja sellest sõltub, kas töötajale makstakse seaduses sätestatud hüvitist. Haigekassal ei ole pädevust hinnata, kas toimus tööõnnetus või mitte. Seda arvestades on hageja esitanud hagi õigesti kostja kui tööandja vastu, kuigi hageja tuvastushuvi seostub ravikindlustushüvitise saamisega. Hageja tuvastushuvi saaks ära langeda, kui tal ei oleks enam võimalik ravikindlustushüvitist taotleda, st oleks möödunud selle taotlemiseks ettenähtud tähtaeg. Praegu see nii ei ole. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et on tõendatud, et hagejaga juhtus 30. jaanuaril 2017 tööõnnetus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse norme, lugedes hageja väidetud juhtumi tööõnnetuseks vasturääkivatele kaudsetele tõenditele tuginedes. Sellega rikkus ringkonnakohus ka otsuse põhjendamise kohustust. Maakohus jättis kostja vastuväidetele vastamata ja seda rikkumist ei kõrvaldanud ka ringkonnakohus. Ringkonnakohus märkis kostja väidete kohta vaid seda, et tõendeid koosmõjus hinnates saab järeldada, et hageja ei valeta õnnetuse toimumise kohta. Kohtud jätsid hindamata olulise tõendi, mille 3(5)
2-17-11858 kohaselt kinnitas esimene arst, kelle vastuvõtul hageja 6. veebruaril 2017 pärast väidetavat õnnetust käis, et hageja ei öelnud, et õnnetus juhtus tööl. Samuti ei hinnanud ringkonnakohus, kuidas on eluliselt võimalik ligi 200 kg kaaluv traktor üles tõsta ja panna traktori alla kanister. Hageja on menetluse vältel juhtumi kirjeldust muutnud ja see seab tema väited kahtluse alla, kuid kohtud ei ole sellega arvestanud.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ja hagi tuleb TsMS § 691 p 3 alusel jätta läbi vaatamata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hageja on hagis palunud „tuvastada, et hagejaga 30. jaanuaril toimunud õnnetus oli tööõnnetus“. Seega on hageja palunud kohtul tuvastada faktilised asjaolud, millest üksi ei teki ega mille alusel ei lõppe ükski õigussuhe. Seda aga TsMS § 368 lg 1 ei võimalda. Faktiliste asjaolude tuvastamist ei saa kohtus nõuda. Kuna faktiliste asjaolude tuvastamine ei kuulu kohtu pädevusse, tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistada ja hagi tuleb TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel jätta läbi vaatamata.
11.Hageja on hagiavalduses märkinud, et hagi esitamise eesmärgiks on saada Haigekassalt tööõnnetusega seotud töövõimetuse hüvitist. Kolleegium selgitab, et töövõimetuse hüvitise, sh tööõnnetusest põhjustatud töövõimetuse hüvitise maksmist reguleerib RakS, mille § 54 lg 1 p 6 järgi maksab Haigekassa kindlustatud isikule tööõnnetuse tagajärjel tekkinud haigestumise või vigastuse korral ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest 100% ühe kalendripäeva keskmisest tulust. RakS § 53 lg 1 esimese lause järgi makstakse ajutise töövõimetuse hüvitist töövõimetuslehe alusel. RakS § 53 lg 4 kohaselt teeb kindlustatud isiku tööandja töövõimetuslehele oma kanded seitsme kalendripäeva jooksul alates kindlustatud isikult töövõimetuslehe lõpetamisest teadasaamisest. Seega sõltub hüvitise maksmine tööandja tehtud kandest töövõimetuslehel.
12.Nii õnnetuse toimumise ajal (30. jaanuaril 2017) kui ka praegu kehtiva TTOS § 24 lg 1 kohaselt selgitab tööõnnetuse ja kutsehaigestumise asjaolud ja põhjused uurimine, mille korraldab tööandja. Õnnetuse toimumise ajal kehtinud TTOS § 24 lg 4 nägi ette, et tööinspektor uurib kõiki surmaga lõppenud tööõnnetusi ning vajaduse korral kutsehaigusjuhtumeid ja teisi tööõnnetusi ning et uurimise vajaduse otsustab Tööinspektsiooni kohaliku asutuse juhataja. Praegu kehtiva TTOS § 24 lg 5 kohaselt uurib Tööinspektsioon vajaduse korral tööõnnetusi ja kutsehaigestumisi. Eeltoodust tuleneb, et olukorras, kus tööandja ja töötaja vaidlevad selle üle, kas tööõnnetus toimus või mitte, peab Tööinspektsioon juhtumi asjaolusid uurima ega saa mh tugineda sellele, et tegu oli kerge tööõnnetusega.
13.Kuna kohtud tegid otsuse nõude kohta, mille lahendamine ei ole kohtu pädevuses, siis on see oluline menetlusõiguse normi rikkumine TsMS § 692 lg 4 mõttes, mistõttu kolleegium tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsuse kaebusest olenemata ja jätab hagi läbi vaatamata. 4(5)
2-17-11858
14.Kolleegium märgib, et olukorras, kus töötajaga juhtub õnnetus ja tööandja leiab uurimise tulemusel, et tegu ei olnud tööõnnetusega, kuid töötaja ei nõustu sellega, ei ole iseenesest välistatud töötaja õigus esitada tööandja vastu kohustamishagi tööandja kohustamiseks tegema tööõnnetusega seotud töövõimetuse hüvitise saamiseks vajalikud toimingud, paludes ühtlasi asendada tööandja vastavad tahteavaldused kohtulahendiga.
15.Kuna hagi jääb läbi vaatamata, tuleb menetluskulud TsMS § 168 lg 2 järgi jätta hageja kanda. Hagi rahuldamise ja menetluskulude kostja kanda jätmise tõttu määrasid maa- ja ringkonnakohus kindlaks üksnes hageja menetluskulude rahalise suuruse. Kostja menetluskulude rahalist suurust ei ole menetluses kindlaks määratud. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama mh alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). Kolleegium jääb eeltoodud seisukoha juurde. Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohus määrasid kindlaks üksnes hageja menetluskulude rahalise suuruse, ei määra kolleegium eeltoodud seisukohast lähtudes kindlaks kostja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid. Kostjale hüvitatavad menetluskulud kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.
16.Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. (allkirjastatud digitaalselt) Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.