Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik
Kohtuasi
Marko Virkuneni hagi solidaarselt Nordea Bank Abp (Eesti filiaali kaudu) (endine ärinimi Nordea Bank AB Eesti filiaal) ja aktsiaseltsi CREDITINFO EESTI vastu ebaõigete andmete avaldamise lõpetamiseks, ebaõigete andmete ümberlükkamiseks, varalise kahju eest 216 euro suuruse hüvitise ja mittevaralise kahju eest hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marko Virkuneni kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
10 716 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Marko Virkunen, lepinguline esindaja vandeadvokaat Valdo Lips Kostja Nordea Bank Abp (Eesti filiaali kaudu, endine ärinimi Nordea Bank AB Eesti filiaal), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kari-Paavo Koch ja Annely Sepp Kostja aktsiaselts CREDITINFO EESTI, lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal
Asja läbivaatamise kuupäev
11. veebruar 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-1026. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3.Tagastada Marko Virkunenile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2-17-1026
1.Marko Virkunen (hageja) esitas 19. jaanuaril 2017 Harju Maakohtule hagi Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu, endine ärinimi Nordea Bank AB Eesti filiaal, kostja I) ja aktsiaseltsi CREDITINFO EESTI (endine ärinimi aktsiaselts Krediidiinfo, kostja II) vastu ebaõigete andmete avaldamise lõpetamiseks, ebaõigete andmete ümberlükkamiseks, 216 euro suuruse varalise kahju hüvitamiseks ja mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks kohtu diskretsiooniõiguse alusel. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt keeldus AS SEB Pank (SEB) 2016. a suvel hagejaga laenulepingut sõlmimast, sest kostja I on hageja kohta kostja II veebilehel avaldanud maksehäire. Hageja pöördus 11. juulil 2016 kostjate poole nõudega avaldamine lõpetada ja edaspidisest rikkumisest hoiduda. Kostja I ei nõustunud lõpetama hageja maksehäirete kohta andmete avaldamist ega kahju hüvitama. Kostjad märkisid 6. septembri 2016 seisuga maksehäire lõpetatuks, kuid ei lõpetanud valeandmete avaldamist ega eemaldanud neid täielikult veebileheküljelt. Ekslik on info, justkui oleks hageja suhtes toimunud õiguspärane võla sissenõudmine. Hageja pöördus 20. detsembril 2016 veel kord kostjate poole ettepanekuga lõpetada ebaõigete andmete avaldamine ja hüvitada talle tekitatud kahju, kuid kostja I keeldus sellest, märkides, et nõustub lõpetama hageja võlainfo kohta andmete avaldamise 4. jaanuarist 2017. Hagejale ei edastatud teavet maksehäire avaldamise kohta ega antud võimalust esitada vastuväide. Maksehäire avaldati juba 12. novembril 2015 ja seda vaatamata vastuväitele võlanõude kohta. Arvestades laenulepingu täitmiseks hageja tasutud suuri summasid, on võlainfo avaldamine 164 euro 94 sendi suuruse võlgnevuse kohta ilmselgelt ebaproportsionaalne meede, isegi kui võlgnevus oli olemas. Selle info alusel on kolmandatel isikutel tekkinud kahtlus, et hageja võib olla ebausaldusväärne. Valeandmete avalikkusele kättesaadavaks tegemine kahjustab hageja mainet kolmandate isikute ees ning tekitab nii varalist kahju, sh ebaõigete andmete avaldamise tõttu saamata jäänud hüved ning oma õiguste kaitsmiseks kasutatud õigusteenuse kulud, kui ka mittevaralist kahju. Hageja kahjuks on kantud õigusabikulu 216 eurot kohtumenetluse eelsete nõuete esitamisest. Selle tõttu, et SEB keeldus avaldatud maksehäire tõttu hagejaga laenulepingut sõlmimast, kaotas hageja võimaluse omandada 164 900 eurot maksev korter 9900 euro võrra soodsamalt. Samaväärse korteri omandas hageja 157 000 euro eest. Et hageja ei saanud kostjate tõttu suvel 2016 osta müügis olnud korterit, sõlmis ta samaväärse korteri müügilepingu alles 31. oktoobril 2016. Hageja palus hagiavalduses: kohustada kostjaid lõpetama hagejat kahjustav tegevus, st kohustada jäädavalt eemaldama kostja II veebilehelt hageja kohta avaldatud andmed võlainfo ja/või maksehäirete kohta selliselt, et andmed ei kajastuks lõpetatud maksehäirena; kohustada kostjaid kirjalikult või kirjalikult taasesitatavas vormis teatama hageja maksehäire kohta päringu teinud AS-ile SEB Pank ja Tele2 Eesti AS-ile, et „Ajavahemikul 12.11.2015. a kuni 06.09.2016. a avaldatud andmed Marko Virkuneni võlgnevuse kohta Nordea Bank AB Eesti filiaali ees olid ebaõiged.“; välja mõista kostjatelt solidaarselt varalise kahju eest hüvitis 216 eurot; välja mõista kostjatelt solidaarselt mittevaralise kahju eest hüvitis kohtu diskretsiooniõiguse alusel.
2.Hageja loobus 16. märtsil 2018 nõudest kohustada kostjaid lõpetama hagejat kahjustav tegevus, kuna kostjad eemaldasid kohtumenetluse ajal täielikult veebileheküljelt hageja kohta avaldatud andmed maksehäirete kohta.
3.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 2(12)
2-17-1026 Kostja I leidis, et hageja ei täitnud teadlikult ja pahauskselt laenulepingust tulenevaid kohustusi. Hageja võlgnes alates 12. novembrist 2015 ja maksehäire avalikustamise aja seisuga kostjale I 273 eurot 31 senti. Kostja I informeeris hagejat võlgnevusest ja hoiatas maksehäire avaldamise eest korduvalt. Kostja I ei rikkunud 12. novembril 2015 kehtinud isikuandmete kaitse seaduses (IKS) sätestatud reegleid võlainfo kohta andmete edastamisel. Andmete edastamiseks kostjale II ja maksehäireregistris avaldamiseks oli hageja nõusolek laenulepingus. Hageja nõue andmete ümberlükkamiseks on põhjendamatu, sest andmed 2015. aasta maksehäire kohta vastasid tõele. Hagiavalduse esitamise hetkeks on võlainfo kustunud. Andmete ümberlükkamise teate avaldamine selliselt, et see on nähtav kõigile tulevikus hageja kohta päringuid tegevatele isikutele kolme aasta jooksul, oleks selgelt põhjendamatu ja ebaproportsionaalne, kuivõrd päringuid on teinud üksnes kaks isikut. Väited tekkinud kahju kohta on hüpoteetilised ja tõendamata. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mis näitaksid, et rikkumine oli raske ja tema hingelised üleelamised suured. Kostja II leidis, et hageja väide võlgnevuse puudumise kohta on vale. Laenulepingus andis hageja nõusoleku isikuandmete töötlemiseks maksehäireandmete edastamise teel. Hagejat teavitati
23.detsembril 2015, et kostja I esitas taotluse hageja kohta maksehäireandmete avaldamiseks, ja tal võimaldati võlg tasuda hiljemalt 30. detsembril 2015. Hageja kohta ei ole edastatud maksehäireandmeid pikema aja vältel, kui seadus seda võimaldab. Kostja II ei pidanud vaidluse ajaks lõpetama hageja maksehäireandmete edastamist ja andmeid sulgema, kuna kostjad veendusid, et hageja oli kostjale I võlgu. Hageja viimane nõue ei ole selge. Korteriomandi soetamise võimaluse kaotust ja eluaseme üürimise vajadust ei ole hagis käsitletud hagejale sellise üleelamise või vapustuse põhjustanud sündmusena, mis sisustaks mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Hageja ei nõua valeandmete avaldamisega põhjustatud kahju hüvitamist, vaid kulude hüvitamist, mis tal on tekkinud kohtuvälisest asjaajamisest maksehäire kustutamiseks.
4.Harju Maakohus lõpetas 3. mai 2018 otsusega menetluse ebaõigete andmete avaldamise lõpetamise nõudes ja jättis rahuldamata hagi ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ning kahju hüvitamiseks. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei rikkunud kostjad IKS § 6 p 7 ega § 15 lg-t 1. Enne maksehäire avalikustamist anti hagejale korduvalt selgitusi võlgnevuse kohta ja edastati meeldetuletusi. Lisaks teavitati hagejat 23. detsembril 2015, et kostja I oli esitanud taotluse hageja võlgnevuse avaldamiseks maksehäireregistris ja maksehäiret ei avalikustata üksnes juhul, kui hageja tasub võla hiljemalt 30. detsembril 2015. Seetõttu on põhjendamatu hageja väide, et tal tekkis
25.novembril 2015 nõude vaidlustamise tõttu alus arvata, et maksehäiret ei avalikustata. Kuivõrd hageja võlga teates nimetatud tähtpäevaks ei tasunud, pidi ta arvestama maksehäire avaldamisega. Hagejal oli võimalik teha maksehäireregistris enda kohta päringuid. Samuti on kostja II taganud andmesubjektile andmete vaidlustamise lahendamise korra, mida hageja ka kasutas. Hageja õigust ei ole IKS § 11 lg 7 p 2 järgi ülemäära riivatud. Maksehäire avaldamine oli proportsionaalne ja mõõdukas. Avaldamine oli ka ettenähtav ja välditav ning avaldatu oli nähtav üksnes õigustatud huvi korral. Maksehäireandmete töötlemisest tuleneva riive intensiivsus ei sõltu rahalise kohustuse suurusest. Maksehäireandmete töötleja saab andmesubjekti õigusi ülemäära kahjustada eelkõige maksehäireandmete edastamisega lubatust pikemal ajavahemikul. IKS § 24 p 5 ei ole rikutud, kuivõrd kostjad olid hageja võla olemasolus veendunud. Sisult õigete andmete avaldamine ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 1047 lg 1 kohaselt õigusvastane, mistõttu kostjad ei vastuta hagejale tekkida võinud kahju eest. Kuivõrd tagastamise kokkuleppes lepiti kokku intressi (3 euro 37 sendi) tasumine 12. novembri 2015 seisuga, ei saanud hageja olla arvamusel, et graafikujärgset intressimakset (105 eurot 3 senti), mis tuli tasuda 11. novembril 2015, teha ei tulegi. Kostja I ja hageja ei sõlminud kokkulepet laenulepingujärgse igakuise maksetähtpäeva muutmiseks, 3(12)
2-17-1026 mistõttu kehtis nimetatud tingimus ka laenu ennetähtaegse tagastamise kokkuleppe sõlmimise korral. Tagastamise kokkulepet ei saa selliselt tõlgendada. Laenu ennetähtaegse tagastamise kokkulepet ei saa käsitada osaliselt nõudest loobumisena, kuivõrd kostja I tahe oli suunatud laenulepingu ennetähtaegsele lõpetamisele. Kostja I rõhutas, et tagastamise kokkulepe oli tavapärane laenu ennetähtaegse tagasimaksmise kokkulepe ning ei kujutanud endast mingit kompromissilepingut vms kokkulepet, mille alusel oleks võinud eeldada hageja maksekohustuse vähendamist sõlmitud laenulepinguga võrreldes. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Laenusumma vähendamiseks või intressimaksest loobumiseks puudus ka igasugune mõistlik põhjus, kuivõrd laenu ennetähtaegse tagastamisega kaotas kostja I tulevikus makstavad intressimaksed laenu kasutamisest. Ka kostja I käitumine pärast tagastamise kokkuleppe sõlmimist kinnitab, et poolte tahe ei olnud nõudest osaliselt loobuda. Kostja I edastas hagejale 12. novembril 2015 tõendi laenu tagastamise kohta, mille kohaselt oli hageja endiselt kostjale I võlgu. Seega hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt saab tõlgendada tagastamise kokkulepet selliselt, et hagejal oli kohustus tasuda ka 11. novembri 2015 graafikujärgne makse. Kuivõrd laenulepingu kohaselt 11. novembril 2015 tagastamisele kuulunud laenu põhiosa tagasimakse koos tasumisele kuulunud intressiga jäi kostjale I tasumata, ei olnud hageja kohustused 12. novembril 2015 ega ka maksehäire avaldamisel 6. jaanuaril 2016 täidetud.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus vaidluse sisuliselt lahendas, ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. septembri 2018. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa hageja tugineda IKS § 11 lg 6 p 2 sisule vastava kontrollikohustuse rikkumisele, kuivõrd tugines sellele esimest korda alles apellatsioonimenetluses, ja vastav väide tuleb jätta tähelepanuta. Hageja ei selgitanud ringkonnakohtule, millises menetlusdokumendis ta varem selle väite esitas. Ringkonnakohus loeb üldtuntuks kostja II viidatud Andmekaitse Inspektsiooni juhendis sisalduvad seisukohad, mis ei ole siiski ringkonnakohtule õiguslikult siduvad. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjad ei rikkunud IKS § 6 p 7 ja § 15 lg-t 1. IKS § 6 p-s 7 sätestatud individuaalse osaluse põhimõte ei nõua andmesubjekti igakordset teavitamist, kui tema kohta kogutud andmeid kavatsetakse avaldada. Põhimõtte realiseerimise pidi tagama mh IKS § 15. Seega on piisav hinnata, kas kostjate tegevus oli kooskõlas IKS §-ga 15. Hageja ei saa tugineda IKS § 15 lg-s 1 ette nähtud teavitamiskohustuse rikkumisele sama paragrahvi teise lõike kahe esimese punkti tõttu. Laenulepingu p 15.2 järgi oli kostjal I õigus avaldada teavet hageja võla kohta kostjale II. Seega oli hageja andnud nõusoleku IKS § 15 lg 2 p 1 tähenduses. Lisaks nähtub hageja nimel saadetud 1. detsembri 2015 kirjast, et hageja oli teadlik maksehäirena töödeldavate isikuandmete koosseisust ja allikast, samuti IKS § 12 lg-s 3 loetletud andmetest, st täidetud on ka IKS § 15 lg 2 p 2 tingimused. Eelnevast tulenevalt on ainetu etteheide teavitamiskohustuse rikkumise tuvastamata jätmise kohta. Hagejal ei olnud takistatud maksehäirega tutvuda ega tema kohta avaldatud andmete parandamist nõudma. Hagejale oli laenulepingu p 15.2 tõttu teada kostja I õigus maksehäire andmed edastada 4(12)
2-17-1026 kostjale II, samuti oli sama punkti järgi selge andmete edastamise ja avaldamise eesmärk. Kuna juba vahetult pärast tagastamiskokkuleppe sõlmimist ja selle täitmise tähtpäeva selgus ka hageja ja kostja I vaheline erimeelsus 11. novembri 2015 osamakse tasumises, siis ei saanud olla maksehäire avaldamine hagejale üllatav. Maakohus on õigesti kohaldanud ka IKS § 11 lg 7 p 2. Tagastamise kokkuleppe sõnastust ega nõude vaieldavust ei saa pidada andmesubjekti õigustatud huve kahjustavateks asjaoludeks IKS § 11 lg 7 p 2 tähenduses. Hagejat ei tulnud eraldi teavitada, vaid ta pidi maksehäire avaldamist mõistlikult ette nägema. Seega ei ole ka need asjaolud käsitatavad hageja õiguste riivena. Olukorras, kus krediit on ülejäänud osas poolte kokkuleppel ennetähtaegselt tagastatud, aga tagastamise tähtpäevale eelnenud osamakse jäi üksikuna veel tasumata, oli kostjal I piisav huvi maksehäire avaldada, sest sellega sai mõjutada hagejat oma rahalist kohustust täitma. Teiseks sai edastada teavet teistele krediidiasutustele ja isikutele, et hageja ei tarvitse kohaselt täita lepingutest tulenevaid kohustusi. Selliselt ei ole ka küllaltki väikese tagastamata jäänud summa alusel andmete avaldamine hageja huve ülemäära riivav. Kostjad ei ole rikkunud IKS § 24 p 5. Kostjad kontrollisid piisavalt maksehäire sisule vastavaid andmeid hageja võla kohta. Õigete andmete kindlakstegemine kõnealuse normi tähenduses ei pea toimuma kohtumenetluses. Lisaks tuleb andmesubjektile tagada üksnes nende andmete parandamise nõudeõigus, mis on ebatäielikud või ebaõiged. Maakohus tõlgendas tagastamise kokkulepet ja tuvastas õigesti, et sellega ei muudetud laenulepingu muid tingimusi. Selleks ei olnud vaja kohaldada VÕS § 29 lg-t 4, sest lepingupoolte ühine tahe oli võimalik kokkuleppe teksti, laenulepingu ja hageja enda 4. novembri 2015 avalduse põhjal kindlaks teha. Avaldaja soovis eelviidatud avalduse kohaselt ise laenu ennetähtaegset tagastamist
12.novembril 2015, st üks päev pärast 11. novembrile 2015 langenud osamakse tasumise tähtpäeva. Hageja ega kostja I ei avaldanud tagastamise kokkuleppes ega selle sõlmimise eel, et laenulepingu p 5.1 järgi 11. novembril 2015 tasumisele kuuluva osamakse võiks tasuda kas alles koos laenu tagastamisega päev hiljem või jätta üldse tasumata. Seega on õige ka maakohtu järeldus, et hagejal oli kostja I maksehäirele vastav täitmata rahaline kohustus. Hageja kohta avaldatud andmed olid õiged. Seega ei saa hageja kasutada õiguskaitsevahendeid, mille eeldus on tema kohta ebaõigete andmete avaldamine. Kuna hageja kohta avaldatud andmed olid õiged ja nende avaldamine proportsionaalne, siis puudub tal ka võimalus tugineda direktiivist tulenevale üldisele eraelu puutumatuse kaitse põhimõttele. Maakohus on õigesti jätnud menetluskulud hageja kanda. Kuna kostjatel ei olnud kohustust maksehäire avaldamata jätta või seda muuta, siis ei olnud nende tegevus maksehäire muutmisel käsitatav hageja nõude rahuldamisena TsMS § 168 lg 5 tähenduses. TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu, mida praegusel juhul ei esine.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused ja teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtuotsus olulises ulatuses põhjendamata. Ringkonnakohus ei põhjendanud, millisel õiguslikul alusel ja millise summa võlgnes hageja kostjale I veel pärast seda, kui oli tasunud 4. novembril 2015 sõlmitud laenu ennetähtaegse tagasimaksmise kokkuleppes ja 9. novembril 2015 sõlmitud notariaalse hüpoteegi kustutamise avalduses kajastatud makse viitega laenulepingu lõpetamisele. Hageja on tarbija ning ringkonnakohus ei ole kohaldanud tarbijakaitse sätteid. Ringkonnakohus järeldas ekslikult, et avaldaja soovis 12. novembri 2015 5(12)
2-17-1026 avalduses laenu ennetähtaegselt tagastada 12. novembril 2015. Nii avalduse kui ka kokkuleppe vormistas pank ning nende kohaselt ei olnud maksepäev mitte 12. november 2015, vaid hiljemalt
12.novembril 2015. Kostja I pidi ette nägema, et hageja võib tasuda laenujäägi enne 12. novembrit 2015. Samuti on kohtud jätnud analüüsimata notariaalse hüpoteegi kustutamise kokkuleppe p 2.2, mille kohaselt samuti tuli makse teha hiljemalt kolme pangapäeva jooksul pärast kokkuleppe sõlmimist. Hageja tasus kostjale kõik laenu ennetähtaegse tagastamise kokkuleppes kajastatud summad. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 29 lg-t 4. VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud alustest järeldub, et laenu ennetähtaegse tagasimaksmise kokkuleppes kajastub kogu lepingu lõpetamiseks vajalik summa. Kuivõrd laenu tagastamise dokumendid valmistas ette kostja I, siis ei saa ta väita, et hagejal tuli lisaks tasuda veel laenugraafiku järgne kuumakse, ning makse saamata jäämise korral avaldada maksehäire kohta info Krediidiinfos. Kostja I on ise menetluses tunnistanud, et kokkuleppe sõnastus oli ebatäpne. Osamakse tasumise kohustus ei olnud ilmne. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks hageja välja toodud asjaoludega ei tuleks arvestada. Ringkonnakohus on põhjendamatult leidnud, et hageja ei saa IKS § 11 lg 6 p-le 2 tugineda, sest tegi seda esimest korda alles apellatsioonimenetluses. Hageja põhiväide on menetluses olnud, et kostjad I ja II ei ole hageja kohta avaldatud andmete õigsust sisuliselt kontrollinud ning andmed on vähemalt vaieldavad. Sealjuures on hageja viidanud ka IKS § 11 lg-le 6. Lisaks on kohus ka põhjendamatult jätnud IKS § 11 lg 6 p 2 kohaldamata. Kohtul on kohustus otsustada, millist õigusakti kohaldada. Asjas ei ole esitatud andmeid selle kohta, kas ja kuidas kostja II kontrollis, et kostja I nõue on põhjendatud. Põhjendamatu on olukord, kus tarbija peab arvestama maksehäire avaldamisega isegi juhul, kui ta on võlausaldajale teada andnud, et ta võlga ei tunnista. Ringkonnakohus jättis kõrvale maakohtu rikkumised, millele hageja apellatsioonkaebuses tugines. Maakohus leidis tõendeid valesti hinnates, justkui oleks hagejat võlgnevuse avalikustamisest teavitatud. Maakohus on tuvastanud, et hageja sai 23. detsembri 2015 teavituse kätte, Hotmaili serveri logi alusel. Hageja esitatu tõendab vaid kirjade väljumist Nordea serverist. Kirja jõudmine hageja Hotmaili postkasti on tõendamata. Hageja ei ole kostja I kirju kätte saanud ning hagejat ei ole nõuetekohaselt teavitatud maksehäire avaldamise kavatsusest. Ringkonnakohus asus ekslikult seisukohale, et laenu tagastamise kokkuleppe ebaselgus ning nõude vaieldavus ei kahjusta andmesubjekti õigustatud huve IKS § 11 lg 7 p 2 tähenduses. IKS ei sätesta loetelu nendest elulistest asjaoludest, mille alusel hinnatakse, kas andmesubjekti õigustatud huve on ülemäära kahjustatud. Viimast tuleb hinnata konkreetse juhtumi põhiselt ja võtta arvesse kõik olulised asjaolud, mitte ainult andmete edastamise kestust. Praegusel juhul oli maksehäire suurus üksnes 0,5% kogu lepinguhinnast, kokkuleppest ei olnud mõistlikult võimalik aru saada, et tasuda tuleb veel lisasummasid, ka kostja I on tunnistanud kokkuleppe ebatäpsust, hageja vaidles kostja I nõudele vastu, kostjad ei teavitanud hagejat maksehäire avalikustamisest, mistõttu ei saanud hageja võtta kasutusele kohaseid õiguskaitsevahendeid. Maksehäire avaldamine ei olnud proportsionaalne ega eesmärgipärane. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud IKS § 6 p 7 ja § 15 lg-t 1. Andmete avaldamisest teavitamise kohustuse täitmiseks ei piisa vaid sellest, et andmete avaldamise õigus on sätestatud laenulepingus. Laenulepingu p 15.2 sõnastus ei käsitle otsesõnu laenusaaja vaidlustatud võlgnevuse avaldamist ega ole ka muus osas piisavalt selge või täpne, et lugeda teavitamiskohustus täidetuks. Teavitamiskohustuse eesmärk on see, et andmesubjekt saaks tarvitusele võtta kohased õiguskaitsevahendid ebaõigete andmete avaldamise keelamiseks või lõpetamiseks. Isik ei pea ise kontrollima erinevaid andmebaase, et selgitada, kas tema kohta on maksehäire avaldatud. Praegusel 6(12)
2-17-1026 juhul oli maksehäire vaatamata selle avaldamise eelsele vaidlustamisele mitu kuud avalikus andmebaasis. Ringkonnakohus jättis valesti kohaldamata IKS § 24 p 5. Viidatud sättest tuleneva kohustuse täitmiseks ei piisa vaid sellest, et andmete avaldaja ise oleks veendunud avaldatud andmete õigsuses. Tõenditest ei nähtu, millisel viisil veendus kostja II andmete õigsuses. Hagejat ei teavitatud andmete avaldamisest. Isegi kui hageja vaidles kostja I nõudele vastu pärast andmete avaldamisest teada saamist, ei sulgenud kostjad IKS § 24 p 5 järgi andmeid. Kostja II ei andnud hagejale võimalust kasutada vaidlustamise protseduuri, mis oleks viinud IKS § 24 p 5 kohaldamiseni. Võlgnikupoolse vaidlustamiseta ei ole kostjal II võimalik usaldusväärselt kindlaks teha võlgnevuse olemasolu. Sätte sõnastusest ei tulene, et õiged andmed saab välja selgitada üksnes kohtumenetluses. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud IKS § 23 p 2, VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja § 1043. Isegi kui võla olemasolu möönda, oli maksehäire avaldamine konkreetsel juhtumil hageja õigusi ja huve ülemäära kahjustav. Kohtute järeldused menetluskulude jaotuse kohta on ekslikud. Kohtud on ebaõigesti jätnud kohaldamata TsMS § 162 lg 4. Kostjad ei täitnud enne kohtumenetlust hageja mõistlikke nõudmisi. Kostja II isegi ei vastanud hagejale. Ebaõiglane on jätta menetluskulud tarbija kanda. Kuna kostja II ei andnud hagejale teavet selle kohta, mis ajal, mis andmed ja kellele olid nähtavad ning millal, mis põhjusel ja millised kanded hageja kohta kustutati või muudeti, siis tuleb lähtuda sellest, et kostjad rahuldasid hageja nõude pärast hagiavalduse esitamist.
8.Kostjad paluvad jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1–2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Kolleegium selgitab esiteks hageja nõuete õiguslikke aluseid (I), seejärel käsitleb hageja kassatsioonkaebuse väiteid (II) ja viimaks lahendab menetluslikud küsimused (III). I
11.Hageja on esitanud kolm nõuet: ebaõigete andmete ümberlükkamine; varalise kahju hüvitamine; mittevaralise kahju hüvitamine.
12.Ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude aluseks nii kostja I kui ka kostja II vastu on VÕS § 1043 ja § 1047 lg 4. Sealjuures ei ole ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude eelduseks andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamine (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-15, p 14).
13.Kahju hüvitamise nõuete alusena on kohtud käsitlenud VÕS § 1043. Kostjate tegevuse õigusvastasust on kohtud põhjendatult hinnanud VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning IKS-i vastavate sätete alusel (vt Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 17.4). Lisaks võib ebaõigete andmete avalikustamine olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 4 või § 1047 alusel ka juhul, kui järgitud on IKS-i sätteid (vt täpsemalt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas 7(12)
2-17-1026 nr 3-2-1-80-13, p 35). Maakohus leidis põhjendatult, et tuvastatud asjaoludel ei ole asjakohased VÕS § 1045 lg 1 p 6 ega § 1045 lg 1 p 8 (vt ka Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p-d 28–30). Kostja II osas on kohtute käsitlus täielikult põhjendatud. Küll aga võib vähemalt varalise kahju hüvitamise nõude osas kostja I suhtes deliktilise nõude välistada VÕS § 1044 lg 2.
14.VÕS § 1044 lg 2 järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Kostja I ja hageja vahel on lepinguline suhe (laenuleping). Lepingu raames tekkinud võlgnevuse avalikustamine võib olla vastuolus võlasuhtest tuleneva teise poole huvide arvestamise kaitsekohustusega VÕS § 2 lg 2 mõttes, kui võlgnikul on õigustatud huvi, et võlgnevuse kohta andmeid ei avalikustata. Vähemalt eelduslikult tuleneb igast lepingust või muust võlasuhtest kohustus teise poole huvidega vähemalt sellises ulatuses arvestada, et teise poole au mitte teotada mainet kahjustavate andmete või ebakohase väärtushinnangu avaldamisega mh teise poole võimaliku võlgnevuse kohta (Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 17). Seega võib varalise kahju hüvitamise nõude aluseks olla ka VÕS § 115 lg 1.
15.Eelnevast lähtudes tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas hageja nõue varalise kahju hüvitamiseks võib olla lahendatav lepingust tuleneva nõudena. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi seotud nõudele poolte antud õigusliku kvalifikatsiooniga. Seega ei ole oluline, kas hageja kostja I lepingulisele vastutusele tugines või mitte, kuivõrd vajalikud asjaolud olid menetluses esitatud. Kohus peab pooltele selgitama nõude võimalikku alternatiivset õiguslikku kvalifikatsiooni ja sellest tulenevat tõendamiskoormuse jaotust (vt nt Riigikohtu
25.jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 54). Kui kohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et kostja I rikkus lepingulist kohustust, mille eesmärk oli nõutava kahju hüvitamine, siis on deliktiline nõue sama kahju hüvitamiseks välistatud (VÕS § 1044 lg 2).
16.Mittevaralise kahju hüvitamise osas ei pruugi eeltoodu siiski asja lahendust mõjutada. VÕS § 134 lg 1 järgi võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel kostja I lepingulise kohustuse rikkumise, kuid rikutud kohustus ei olnud suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning kostja I ei pidanud aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju, siis tuleb ka hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue lahendada VÕS § 1043 jj alusel.
17.Lisaks on hageja ja kohtud VÕS § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ning IKS-i kohaldamisel jätnud tähelepanuta kostjate erinevad rollid hageja isikuandmete töötlemisel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eristada, millised olid kostja I ja millised kostja II kohustused ja võimalikud rikkumised isikuandmete töötlemisel. Selleks, et tuvastada, kes ja kuidas kostjatest on oma kohustusi rikkunud, tuleb esiteks kindlaks määrata, kes oli isikuandmete vastutav töötleja, sest vastutav töötleja määrab andmete töötlemise eesmärgid ja vahendid ning seeläbi kannab ka vastutust andmetöötluspõhimõtete järgimise eest (vt IKS § 6 ja § 7 lg-d 3 ja 4). Vastutav ja volitatud töötleja võib olla määratud asjakohaste isikute 8(12)
2-17-1026 vahelises lepingus või nende isikuandmete töötlemise tingimustes. Kohtud peavad välja selgitama, kas kostja II on volitatud töötleja, kes osutab kostjale I vaid tehnilist teenust. Samas on võimalik, et nii kostja I kui ka kostja II on käsitatavad vastutavate töötlejatena ning neil on seega kaasvastutus isikuandmete töötlemise eest (vt Riigikohtu 12. detsembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11, p 14). Sealhulgas vastutab vastutav töötleja IKS § 11 lg-tes 6 ja 7 sätestatud nõuete järgimise eest. See tähendab, et kui kostjad I ja II on mõlemad vastutavad töötlejad, siis vastutavad nad mõlemad IKS § 11 lg-te 6 ja 7 järgimise eest.
18.Eelnevast tulenevalt on kohtute materiaalõiguslik käsitlus osaliselt ebatäpne, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Asi tuleb tervikuna saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. II
19.Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud: kostja I ja hageja sõlmisid 3. detsembril 2009 laenulepingu, mille kohaselt tuli laenu põhiosa (51 412 eurot) osamakseid kostjale I tagastada ja intressi tasuda iga kuu 11. kuupäeval alates jaanuarist 2010; hageja esitas 4. novembril 2015 kostjale I laenu ennetähtaegse tagastamise avalduse, milles soovis tagastada laenulepingu alusel saadud laenu täielikult hiljemalt 12. novembril 2015; kostja I ja hageja sõlmisid 4. novembril 2015 laenu ennetähtaegse tagasimaksmise kokkuleppe (tagastamise kokkulepe), mille kohaselt hageja kohustus hiljemalt 12. novembril 2015 tasuma kostjale I põhiosa 39 833 eurot 40 senti, intressi 3 eurot 37 senti ja laenu ennetähtaegse tagastamise tasu 310 eurot 38 senti; laenuleping loeti lõppenuks päevast, mil laenulepingust tulenev nõue on rahuldatud; 1. detsembril 2015 esitas hageja kostjale I vastuväite, milles leidis, et laenuleping on vastavalt tagastamise kokkuleppele lõppenud, sest kokkuleppes märgitud summad on tasutud; kostja I vastas 1. detsembri 2015 kirjaga hagejale, et tasutud on küll tagastamise kokkuleppes näidatud summad, kuid seni on täitmata kohustused viimase makse osas, mille tasumise tähtpäev oli üks päev enne laenu ennetähtaegse tagastamise päeva; SEB keeldus sõlmimast hagejaga laenulepingut põhjusel, et kostja II veebilehel oli avaldatud hageja kohta maksehäire; hageja esitas 11. juulil 2016 kostjale I korduva vastuväite võlanõudele koos nõudega kostjate vastu lõpetada ebaõigete andmete avaldamine ja eemaldada need kostja II veebileheküljelt ning hoiduda edaspidisest rikkumisest; kostja II veebilehel oli 6. septembri 2016 seisuga hageja maksehäire staatuseks „lõpetatud“; seisuga 18. jaanuar 2017 olid kostjad eemaldanud kostja II veebilehelt võlainfo 6. septembri 2016 maksehäire kohta.
20.Esiteks vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal oli kostjale I võlgnevus maksehäireregistris andmete avaldamise hetkel. Pooled on erinevalt tõlgendanud laenu ennetähtaegse tagasimaksmise kokkulepet. Kolleegiumi arvates on maa- ja ringkonnakohtu järeldused põhjendatud ning hagejal oli kostjale I võlgnevus 11. novembrist 2015. Sealjuures on kohtud õigesti kohaldanud nii materiaal- kui ka menetlusõigust. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust jõuda teistsugusele järeldusele. Seega lähtub kolleegium asja lahendamisel sellest, et maksehäireregistris avaldatud informatsioon oli õige.
21.Asjaolu, et avaldatud andmed olid õiged, ei tähenda siiski tingimata, et kostjad on hageja isikuandmeid töödelnud õiguspäraselt. Seadus lubab võlausaldajal põhimõtteliselt avalikustada kolmandale isikule andmeid oma võlgnike kohta ja kolmandad isikud võivad andmed omakorda ka Internetis avaldada tingimusel, et järgitud on IKS-i sätteid (Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 38). Käesolevas asjas andmete avalikustamise ajal kehtis IKS 9(12)
2-17-1026
1.jaanuaril 2015 jõustunud redaktsioonis. Sealjuures põhines asjas kohalduv IKS-i redaktsioon Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 24. oktoobri 1995. a direktiivil nr 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (andmekaitsedirektiiv). Seega tuleb vastavaid IKS-i norme tõlgendada eelviidatud direktiivi valguses. Praegusel juhul tuleb kontrollida, kas andmete avalikustamine vastab järgmistes sätetes kehtestatud nõuetele: IKS § 11 lg-d 6 ja 7 (isikuandmete töötlemine krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil); IKS § 15 (andmesubjekti teavitamine isikuandmete töötlemisest), sh IKS § 15 lg 2, mis välistab teavitamiskohustuse.
22.IKS § 11 lg 6 kohaselt on isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine lubatud üksnes juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi (p 1) ja isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse (p 2). Pooled ei vaidle selle üle, et kolmandal isikul (st SEB-l) oli isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi IKS § 11 lg 6 p 1 mõttes. Lisaks märgib kolleegium, et kolmandaks isikuks IKS § 11 lg 6 mõttes ei ole vastutav või volitatud töötleja (IKS § 9, andmekaitsedirektiivi art 2 punkt f). Seega kui kostja II on vastutav või volitatud töötleja, siis ei saa ta olla kolmas isik, kelle õigustatud huvi pidi kostja I IKS § 11 lg 6 järgi tuvastama. Hageja aga leiab, et kostja II ei täitnud IKS § 11 lg 6 p-s 2 sätestatud nõudeid, kui ei kontrollinud edastatavate andmete õigsust. Ringkonnakohus jättis selle hageja väite tähelepanuta põhjendusel, et hageja ei olnud kontrollikohustuse rikkumisele varasemas menetluses tuginenud.
23.Ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud kontrollimata, kas kostja II täitis IKS § 11 lg 6 p-s 2 sätestatud kohustuse. Hageja selgitas hagi 15. jaanuari 2018 täpsustuses, et kostja II tegevuse õigusvastasus seisneb muu hulgas selles, et ta ei kontrollinud kostja I edastatud maksehäireteadet piisava põhjalikkusega, kui tal oli selline kohustus ja ka võimalus (I kd, tl 182). Seega tugines hageja juba maakohtus väitele, et kostja II rikkus IKS § 11 lg 6 p-st 2 tulenevat kohustust. Kuivõrd kohus kohaldab õigust ise, siis tuli kohtul endal kvalifitseerida hageja vastuväide IKS § 11 lg 6 p 2 alusel.
24.Kolleegiumi arvates tuleb sellises olukorras isikuandmete edastajal (vastutaval töötlejal) tõendada, et ta on IKS § 11 lg 6 p-st 2 tulenevad nõuded täitnud, sh edastatud andmete tõesust piisavalt kontrollinud. Sealjuures ei piisa üksnes andmete algselt edastajalt (praegusel juhul kostjalt I) üleküsimisest, vaid vastutaval töötlejal peavad olema täpsemad andmed, mis võlgnevuse olemasolu kinnitaksid.
25.Isegi kui IKS § 11 lg-s 6 sätestatud eeldused andmete edastamiseks on täidetud, ei ole isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud siiski IKS § 11 lg 7 p 2 kohaselt mh siis, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigustatud huve. Kolleegium nõustub hagejaga, et kohtud on IKS § 11 lg 7 p 2 sisustanud põhjendamatult kitsalt. IKS § 11 lg 7 p 2 sõnastusest ei tulene, et ülemäärast kahjustamist tuleks hinnata üksnes andmete edastamise kestuse kontekstis. IKS § 11 lg 7 p 2 sisaldab kaalutlusruumi. IKS § 11 lg 7 p 2 kohaldamisel tuleb hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive (Riigikohtu 10(12)
2-17-1026
12.detsembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11, p 21). Andmekaitse Inspektsiooni maksehäirete avaldamise juhendis (kinnitatud 2. veebruaril 2010) on leitud, et näiteks ei või edastada andmeid, mis lepingu rikkumise seisukohast on ilmselgelt ebaolulised või asjassepuutumatud. Seega tuleb kohtul huvide kaalumisel arvesse võtta kõiki asjaolusid, sh nii võlgnevuse suurust kui ka võlgnevuse tekkimise asjaolusid.
26.Kolleegium rõhutab, et kui isiku krediidivõimelisuse hindamiseks kogus ja edastas andmeid ka kostja I (vt ka otsuse p 17), siis pidi ka kostja I arvestama IKS § 11 lg-s 7 sätestatuga. Muu hulgas pidi ka kostja I siis hindama, kas andmete kogumine ja edastamine kolmandatele isikutele kahjustab hageja õigustatud huve ülemäära IKS § 11 lg 7 p 2 järgi.
27.Järgmiseks on kostjad hageja hinnangul rikkunud IKS §-s 15 sätestatud teavitamiskohustust. IKS § 15 lg 1 kohaselt, kui isikuandmete allikaks ei ole andmesubjekt, peab isikuandmete töötleja pärast isikuandmete saamist, parandamist või enne isikuandmete edastamist kolmandale isikule tegema andmesubjektile viivitamata teatavaks töödeldavate isikuandmete koosseisu ja allikad ning IKS § 12 lg-s 3 nimetatud andmed. IKS § 15 täpsustab IKS § 6 p-s 7 sätestatud individuaalse osaluse põhimõtet, mille järgi tuleb andmesubjekti teavitada tema kohta kogutavatest andmetest, talle tuleb võimaldada juurdepääs tema kohta käivatele andmetele ja tal on õigus nõuda ebatäpsete või eksitavate andmete parandamist.
28.Kostjate väidetest nähtuvalt on hagejat maksehäire avalikustamisest teavitatud üksnes kostja II
23.detsembri 2015 teatisega. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on kostja II 23. detsembril 2015 saadetud teatise maksehäire avalikustamise kohta kätte saanud. Maakohus luges teatise kättetoimetamise tõendatuks Hotmaili serveri logi alusel. Hageja leiab, et esitatu tõendab vaid kirjade väljumist Nordea serverist ning kirja jõudmine hageja postkasti on tõendamata. Ringkonnakohus hageja väidete kohta seisukohta ei võtnud. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus põhjendamatult jätnud hageja väited hindamata. Alusetu on ringkonnakohtu seisukoht, et kuivõrd pooled olid osamakse tasumises eri meelt, siis ei saanud olla maksehäire avaldamine hagejale üllatav (ringkonnakohtu otsuse p 9.1.2). IKS § 15 lg 1 järgi tuleb andmesubjekti isikuandmete töötlemisest teavitada, kui ei esine IKS § 15 lg-s 2 sätestatud asjaolusid. Seega peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hindama, kas hagejat on IKS § 15 lg 1 järgi teavitatud andmete töötlemisest. Kui hagejat ei ole teavitatud, siis oli andmete töötlemine õigusvastane, välja arvatud juhul, kui esineb mõni IKS § 15 lg-s 2 sätestatud asjaoludest.
29.Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et hageja andis IKS § 15 lg 2 p 1 tähenduses nõusoleku maksehäire andmete avaldamiseks laenulepingu p-s 15.2. Eelviidatud punkti järgi oli kostjal I õigus avaldada teavet hageja võla kohta kostjale II. Kolleegium tuvastatud asjaolude õigsust eeldades ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu. IKS § 15 lg 2 kohaselt ei ole andmesubjekti vaja tema isikuandmete töötlemisest teavitada, kui andmesubjekt on andnud nõusoleku oma isikuandmete töötlemiseks (p 1) või kui andmesubjekt on IKS § 15 lg-s 1 nimetatud asjaoludest teadlik (p 2). Kolleegium leiab, et IKS § 15 lg 2 p-s 1 viidatud nõusolek peab vastama IKS §-s 12 sätestatud nõuetele. IKS § 12 lg 2 järgi peab nõusolek olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, välja arvatud juhul, kui vorminõude järgmine ei ole andmetöötluse erilise viisi tõttu võimalik. Kui nõusolek antakse koos teise tahteavaldusega, peab isiku nõusolek olema selgelt eristatav. Teisteks tahteavaldusteks on muu hulgas muud lepingutingimused. Ringkonnakohus ei ole hinnanud, kas 11(12)
2-17-1026 hageja nõusolek oli selgelt eristatav IKS § 12 lg 2 mõttes. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul seda hinnata.
30.Samuti on põhjendamatu ringkonnakohtu seisukoht, et täidetud on IKS § 15 lg 2 p-s 2 sätestatud tingimused. Ringkonnakohtu viidatud hageja kirjast (ringkonnakohtu otsuse p 9.2) nähtub, et hageja on teadlik talle etteheidetavast võlgnevusest. Küll aga ei nähtu otsusest, millest kohus järeldas, nagu hageja teaks, et tema isikuandmeid töötleb kostja II, töötleja aadressi või muid kontaktandmeid (vt IKS § 12 lg 3). Kui hageja seda ei teadnud, ei ole ka IKS § 15 lg 2 p 2 alusel põhjust asuda seisukohale, et hagejat ei pidanud isikuandmete maksehäireregistri kaudu edastamisest teavitama.
31.Viimaks leiab hageja, et kuivõrd ta oli vaidlustanud võla olemasolu, siis oleks pidanud IKS § 24 p 5 järgi andmete edastamise lõpetama kuni võla olemasolu kindlakstegemiseni. Kohtud on leidnud, et andmete edastamine tuleb peatada vaid andmete kohtus vaidlustamise ajaks, st andmete õigsuse kohtuväline vaidlustamine ei kohusta andmete edastamist peatama. IKS § 24 p 5 kohaselt on isikuandmete töötleja isikuandmete töötlemisel kohustatud isikuandmed, mille õigsus on vaidlustatud, sulgema kuni andmete õigsuse kindlakstegemiseni või õigete andmete väljaselgitamiseni. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud seisukoht, et andmete edastamine tuleb IKS § 24 p-i 5 järgi peatada üksnes andmete õigsuse kohtuliku kontrollimise korral. Andmekaitsedirektiivi art 12 punkti b järgi peab igal andmesubjektil olema õigus nõuda vastutavalt töötlejalt direktiivile mittevastavalt töödeldud, sh ebaõigete andmete parandamist, kustutamist või sulgemist. Seega on direktiivi kohaselt andmesubjektil nõudeõigus otse vastutava töötleja vastu. Kolleegiumi arvates paneb IKS § 24 p 5 isikuandmete töötlejale täiendava kontrollikohustuse andmete õigsuse kontrollimiseks. Kui andmete õigsus on vaidlustatud, peab andmete töötleja nende õigsust kontrollima. Kui andmete töötleja hinnangul on andmed õiged, siis võib ta andmete edastamisega jätkata, kuid sellisel juhul ta riskib vastutusega, kui hiljem tuvastatakse siiski andmete ebaõigsus. Kui andmete töötleja hinnangul on andmed valed, siis saab ta nende töötlemise ise lõpetada. Praegusel juhul ei toonud andmete edastamise peatamata jätmine iseenesest kaasa vastutust, kuivõrd selgus, et andmed olid tõesed ning kostjate võetud risk seega ei realiseerunud.
32.Asja uuel läbivaatamisel tuleb eeltoodut arvestades uuesti hinnata, kas hageja võlgnevuse andmete töötlemine vastas IKS-is, eelkõige IKS § 11 lg-tes 6 ja 7 sätestatud nõuetele ning oli seega õiguspärane. Seejärel tuleb kohtul vajaduse korral hinnata ka hageja kahju hüvitamise nõudeid. III
33.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Sealjuures tuleb ringkonnakohtul hinnata ka hageja väiteid TsMS § 162 lg 4 kohaldamise kohta.
34.Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Ants Kull
Jaak Luik
Malle Seppik
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.