XX hagi solidaarselt Nordea Bank Abp Eesti filiaal (endine ärinimi Nordea Bank AB Eesti filiaali kaudu) ja aktsiaseltsi Creditinfo Eesti vastu ebaõigete andmete avaldamise lõpetamiseks, ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 3. mai 2018 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
10 716 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Valdo Lips Kostja I (vastustaja I): Nordea Bank Abp Eesti filiaal (endine ärinimi Nordea Bank AB Eesti filiaal) registrikood 12608043, lepingulised esindajad advokaadid Kari-Paavo Koch ja Annely Sepp Kostja II (vastustaja II): aktsiaselts Creditinfo Eesti (registrikood 10256137), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 03.05.2019 otsus osaliselt osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt välja mõistmata mittevaralise kahju hüvitise 500 eurot ja menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista hageja kasuks kostjatelt solidaarselt 500 eurot välja ning teha uus menetluskulude jaotus. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.1.Hagi rahuldada osaliselt. 3.2.Mõista välja solidaarselt Nordea Bank Abp Eesti filiaalilt ja aktsiaseltsilt Creditinfo Eesti XX kasuks mittevaraline kahju 500 eurot.
3.3.Jätta rahuldamata XX hagi solidaarselt Nordea Bank Abp Eesti filiaali ja aktsiaseltsilt Creditinfo Eesti vastu varalise kahju hüvitamise nõudes
3.4.Lõpetada apellatsioonkaebuse menetlus XX hagis Nordea Bank Abp Eesti filiaali ja aktsiaseltsi Creditinfo Eesti vastu ebaõigete andmete avaldamise lõpetamiseks ja ebaõigete andmete ümberlükkamiseks.
3.5.Jätta poolte menetluskulud kõikides kohtuastmetes poolte endi kanda.
3.6.Mitte võtta asja materjalide menetlusdokumentidele lisatud lisasid.
juurde
kostjate
02.04.2019
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.XX (hageja) esitas 19. jaanuaril 2017 Harju Maakohtule hagi Nordea Bank Abp Eesti filiaali (endine ärinimi Nordea Bank AB Eesti filiaal, kostja I) ja aktsiaseltsi CREDITINFO EESTI (endine ärinimi aktsiaselts Krediidiinfo, kostja II) vastu ebaõigete andmete avaldamise lõpetamiseks, ebaõigete andmete ümberlükkamiseks, 216 euro suuruse varalise kahju hüvitamiseks ja mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks kohtu diskretsiooniõiguse alusel.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt keeldus AS SEB Pank (SEB) 2016. a suvel hagejaga laenulepingut sõlmimast, sest kostja I on hageja kohta kostja II veebilehel avaldanud maksehäire. Hageja pöördus 11. juulil 2016 kostjate poole nõudega avaldamine lõpetada ja edaspidisest rikkumisest hoiduda. Kostja I ei nõustunud lõpetama hageja maksehäirete kohta andmete avaldamist ega kahju hüvitama. Kostjad märkisid 6. septembri 2016 seisuga maksehäire lõpetatuks, kuid ei lõpetanud valeandmete avaldamist ega eemaldanud neid täielikult veebileheküljelt. Ekslik on info, justkui oleks hageja suhtes toimunud õiguspärane võla sissenõudmine. Hageja pöördus 20. detsembril 2016 veel kord kostjate poole ettepanekuga lõpetada ebaõigete andmete avaldamine ja hüvitada talle tekitatud kahju, kuid kostja I keeldus sellest,
2(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-1026 märkides, et nõustub lõpetama hageja võlainfo kohta andmete avaldamise 4. jaanuarist 2017.
3.Hagejale ei edastatud teavet maksehäire avaldamise kohta ega antud võimalust esitada vastuväide. Maksehäire avaldati juba 12. novembril 2015 ja seda vaatamata vastuväitele võlanõude kohta. Arvestades laenulepingu täitmiseks hageja tasutud suuri summasid, on võlainfo avaldamine 164 euro 94 sendi suuruse võlgnevuse kohta ilmselgelt ebaproportsionaalne meede, isegi kui võlgnevus oli olemas. Selle info alusel on kolmandatel isikutel tekkinud kahtlus, et hageja võib olla ebausaldusväärne.
4.Valeandmete avalikkusele kättesaadavaks tegemine kahjustab hageja mainet kolmandate isikute ees ning tekitab nii varalist kahju, sh ebaõigete andmete avaldamise tõttu saamata jäänud hüved ning oma õiguste kaitsmiseks kasutatud õigusteenuse kulud, kui ka mittevaralist kahju. Hageja kahjuks on kantud õigusabikulu 216 eurot kohtumenetluse eelsete nõuete esitamisest. Selle tõttu, et SEB keeldus avaldatud maksehäire tõttu hagejaga laenulepingut sõlmimast, kaotas hageja võimaluse omandada 164 900 eurot maksev korter 9900 euro võrra soodsamalt. Samaväärse korteri omandas hageja 157 000 euro eest. Et hageja ei saanud kostjate tõttu suvel 2016 osta müügis olnud korterit, sõlmis ta samaväärse korteri müügilepingu alles 31. oktoobril 2016.
5.Hageja palus hagiavalduses: kohustada kostjaid lõpetama hagejat kahjustav tegevus, st kohustada jäädavalt eemaldama kostja II veebilehelt hageja kohta avaldatud andmed võlainfo ja/või maksehäirete kohta selliselt, et andmed ei kajastuks lõpetatud maksehäirena; kohustada kostjaid kirjalikult või kirjalikult taasesitatavas vormis teatama hageja maksehäire kohta päringu teinud AS-ile SEB Pank ja Tele2 Eesti AS-ile, et „Ajavahemikul 12.11.2015. a kuni 06.09.2016. a avaldatud andmed XX võlgnevuse kohta Nordea Bank AB Eesti filiaali ees olid ebaõiged.“; välja mõista kostjatelt solidaarselt varalise kahju eest hüvitis 216 eurot; välja mõista kostjatelt solidaarselt mittevaralise kahju eest hüvitis kohtu diskretsiooniõiguse alusel.
6.Hageja loobus 16. märtsil 2018 nõudest kohustada kostjaid lõpetama hagejat kahjustav tegevus, kuna kostjad eemaldasid kohtumenetluse ajal täielikult veebileheküljelt hageja kohta avaldatud andmed maksehäirete kohta. Kostjate vastus
7.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Kostja I leidis, et hageja ei täitnud teadlikult ja pahauskselt laenulepingust tulenevaid kohustusi. Hageja võlgnes alates 12. novembrist 2015 ja maksehäire avalikustamise aja seisuga kostjale I 273 eurot 31 senti. Kostja I informeeris hagejat võlgnevusest ja hoiatas maksehäire avaldamise eest korduvalt. Kostja I ei rikkunud 12. novembril 2015 kehtinud isikuandmete kaitse seaduses (IKS) sätestatud reegleid võlainfo kohta andmete edastamisel. Andmete edastamiseks kostjale II ja maksehäireregistris avaldamiseks oli hageja nõusolek laenulepingus. Hageja nõue andmete ümberlükkamiseks on põhjendamatu, sest andmed 2015. aasta maksehäire kohta vastasid tõele. Hagiavalduse esitamise hetkeks on võlainfo kustunud. Andmete 3(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-1026 ümberlükkamise teate avaldamine selliselt, et see on nähtav kõigile tulevikus hageja kohta päringuid tegevatele isikutele kolme aasta jooksul, oleks selgelt põhjendamatu ja ebaproportsionaalne, kuivõrd päringuid on teinud üksnes kaks isikut. Väited tekkinud kahju kohta on hüpoteetilised ja tõendamata. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mis näitaksid, et rikkumine oli raske ja tema hingelised üleelamised suured.
9.Kostja II leidis, et hageja väide võlgnevuse puudumise kohta on vale. Laenulepingus andis hageja nõusoleku isikuandmete töötlemiseks maksehäireandmete edastamise teel. Hagejat teavitati 23. detsembril 2015, et kostja I esitas taotluse hageja kohta maksehäireandmete avaldamiseks, ja tal võimaldati võlg tasuda hiljemalt
30.detsembril 2015. Hageja kohta ei ole edastatud maksehäireandmeid pikema aja vältel, kui seadus seda võimaldab. Kostja II ei pidanud vaidluse ajaks lõpetama hageja maksehäireandmete edastamist ja andmeid sulgema, kuna kostjad veendusid, et hageja oli kostjale I võlgu. Hageja viimane nõue ei ole selge. Korteriomandi soetamise võimaluse kaotust ja eluaseme üürimise vajadust ei ole hagis käsitletud hagejale sellise üleelamise või vapustuse põhjustanud sündmusena, mis sisustaks mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Hageja ei nõua valeandmete avaldamisega põhjustatud kahju hüvitamist, vaid kulude hüvitamist, mis tal on tekkinud kohtuvälisest asjaajamisest maksehäire kustutamiseks.
Maakohtu otsus
10.Harju Maakohus lõpetas 3. mai 2018 otsusega menetluse ebaõigete andmete avaldamise lõpetamise nõudes ja jättis rahuldamata hagi ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ning kahju hüvitamiseks. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
11.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei rikkunud kostjad IKS § 6 p 7 ega § 15 lg-t 1. Enne maksehäire avalikustamist anti hagejale korduvalt selgitusi võlgnevuse kohta ja edastati meeldetuletusi. Lisaks teavitati hagejat 23. detsembril 2015, et kostja I oli esitanud taotluse hageja võlgnevuse avaldamiseks maksehäireregistris ja maksehäiret ei avalikustata üksnes juhul, kui hageja tasub võla hiljemalt 30. detsembril 2015. Seetõttu on põhjendamatu hageja väide, et tal tekkis 25. novembril 2015 nõude vaidlustamise tõttu alus arvata, et maksehäiret ei avalikustata. Kuivõrd hageja võlga teates nimetatud tähtpäevaks ei tasunud, pidi ta arvestama maksehäire avaldamisega. Hagejal oli võimalik teha maksehäireregistris enda kohta päringuid. Samuti on kostja II taganud andmesubjektile andmete vaidlustamise lahendamise korra, mida hageja ka kasutas.
12.Hageja õigust ei ole IKS § 11 lg 7 p 2 järgi ülemäära riivatud. Maksehäire avaldamine oli proportsionaalne ja mõõdukas. Avaldamine oli ka ettenähtav ja välditav ning avaldatu oli nähtav üksnes õigustatud huvi korral. Maksehäireandmete töötlemisest tuleneva riive intensiivsus ei sõltu rahalise kohustuse suurusest. Maksehäireandmete töötleja saab andmesubjekti õigusi ülemäära kahjustada eelkõige maksehäireandmete edastamisega lubatust pikemal ajavahemikul. IKS § 24 p 5 ei ole rikutud, kuivõrd kostjad olid hageja võla olemasolus veendunud.
13.Sisult õigete andmete avaldamine ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 1047 lg 1 kohaselt õigusvastane, mistõttu kostjad ei vastuta hagejale tekkida võinud kahju eest. Kuivõrd tagastamise kokkuleppes lepiti kokku intressi (3 euro 37 sendi) tasumine 12. novembri 2015 seisuga, ei saanud hageja olla arvamusel, et graafikujärgset intressimakset (105 eurot 3 senti), mis tuli tasuda 11. novembril 2015, teha ei tulegi. Kostja I ja hageja ei sõlminud kokkulepet laenulepingujärgse igakuise maksetähtpäeva
4(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-1026 muutmiseks, mistõttu kehtis nimetatud tingimus ka laenu ennetähtaegse tagastamise kokkuleppe sõlmimise korral. Tagastamise kokkulepet ei saa selliselt tõlgendada. Laenu ennetähtaegse tagastamise kokkulepet ei saa käsitada osaliselt nõudest loobumisena, kuivõrd kostja I tahe oli suunatud laenulepingu ennetähtaegsele lõpetamisele. Kostja I rõhutas, et tagastamise kokkulepe oli tavapärane laenu ennetähtaegse tagasimaksmise kokkulepe ning ei kujutanud endast mingit kompromissilepingut vms kokkulepet, mille alusel oleks võinud eeldada hageja maksekohustuse vähendamist sõlmitud laenulepinguga võrreldes. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Laenusumma vähendamiseks või intressimaksest loobumiseks puudus ka igasugune mõistlik põhjus, kuivõrd laenu ennetähtaegse tagastamisega kaotas kostja I tulevikus makstavad intressimaksed laenu kasutamisest. Ka kostja I käitumine pärast tagastamise kokkuleppe sõlmimist kinnitab, et poolte tahe ei olnud nõudest osaliselt loobuda. Kostja I edastas hagejale 12. novembril 2015 tõendi laenu tagastamise kohta, mille kohaselt oli hageja endiselt kostjale I võlgu. Seega hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt saab tõlgendada tagastamise kokkulepet selliselt, et hagejal oli kohustus tasuda ka 11. novembri 2015 graafikujärgne makse. Kuivõrd laenulepingu kohaselt 11. novembril 2015 tagastamisele kuulunud laenu põhiosa tagasimakse koos tasumisele kuulunud intressiga jäi kostjale I tasumata, ei olnud hageja kohustused 12. novembril 2015 ega ka maksehäire avaldamisel 6. jaanuaril 2016 täidetud. Apellatsioonkaebus
14.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus vaidluse sisuliselt lahendas ja uue otsusega hagi rahuldada. Teise võimalusena taotleb hageja asja maakohtule uuesti arutamiseks saatmist. Menetluskulud palub hageja panna kostjate kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
15.Esiteks tuvastas maakohus ebaõigesti, et kostjad ei rikkunud kostjale II kuuluval veebilehel hageja väidetava võla avalikustamisel IKS § 6 p 7, § 11 lg 6 p 2 ja § 15 lg 1 (kaebuse osa II). Puudub tõend selle kohta, et hagejat oleks teavitatud tema kohta maksehäire avaldamisest ja antud mõistlik võimalus oma õiguste ja huvide kaitsmiseks, sh maksehäire avaldamise lõpetamise nõude esitamiseks viivitamatult pärast maksehäire faktilist avaldamist. Pelgalt maksehäire avaldamise kavatsuse teatavaks tegemisega ei ole IKS nõuded täidetud. Hageja ei pidanud pidevalt kontrollima, kas kostjad on ka tegelikult hagejat puudutava maksehäire avalikustanud. Seda enam, et hageja mõistlikult eeldas, et tema poolt vaidlustatud võlgnevust ei avalikustata.
16.Maakohus andis kostja I esitatud väljavõtetele 23. detsembri 2015 kirjavahetuse kohta ebaõige tähenduse. Tegemist ei ole sideoperaatorilt (hotmail.com) saadud tõendiga selle kohta, et e-kiri või sõnum (sms) on kliendile kätte toimetatud, vaid näitab kostja I tarkvaraga loodud toimingute nimekirja/logi selle kohta, et kostja I on isikule korduvalt kirjasid saatnud, st kirjad on väljunud kostja I serverist. Ühestki tõendist ei nähtu, et hageja poolt kirjade avamine ja lugemine ehk reaalne kirjaga tutvumine oleks kinnitust leidnud. Maakohtu viidatud kirjavahetusest väidetava hotmail-serveri logi kohta pole võimalik välja lugeda, et kostja II hagejale mingisuguse teate saatis ega ka seda, et hageja selle teate kätte sai.
17.Kostjad rikkusid IKS § 6 p 7 ja § 15 lg 1, sest avaldasid info vaatamata sellele, et hageja vaidles kostja I nõudele vastu ja kostja II teadet võlainfo avaldamise kohta ei saatnud ega pole tõendanud, et hageja sellise teate kätte sai. Nimetatud sätteid on rikutud ka sellega, et kuigi hageja saatis pärast teadasaamist, et väidetav võlgnevus on
5(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-1026 üleval, koheselt mõlemale kostjale teate palvega see teade maha võtta, seda ei tehtud. Kostjad rikkusid samuti IKS § 11 lg 6 p 2, sest hageja vaidles kostja I nõudele vastu ning tegemist oli maksehäire avaldamise hetkel vaidlustatud nõudega. Asjas puuduvad andmed, et kas ja kuidas kostja II kontrollis, et kostja I väidetav nõue hageja vastu on õige ja põhjendatud.
18.Teiseks kohaldas maakohus ebaõigesti IKS § 11 lg 7 p 2, leides, et hageja väidetava võla kosjale II kuuluval veebilehel avalikustamine ei kahjustanud ülemääraselt hageja huve (kaebuse osa III). Hageja väidetava võlgnevuse avalikustamise ebaproportsionaalsust ja seega IKS § 11 lg 7 p 2 rikkumist kostjate poolt näitavad järgmised asjaolud: - kostja I ja hageja vahelise laenusumma kogusuuruseks oli 51 412 eurot, kuid väidetav ja avalikustatud maksehäire suurus üksnes 274,78 eurot, s.o 0,5% suurune summa kogu lepinguhinnast; - kostja I ja hageja vahel oli sõlmitud kokkuleppe laenusuhte lõppemiseks, kus ei olnud mingilgi moel esile toodud vaidluse all olevat summat, mida kostjad on hilisemalt lugenud hageja maksehäireks (tegemist on vaieldava nõudega, mille olemasolu hageja ka vaidlustas); - hageja vaidles 1. detsembril 2015 vastu kostja I nõudekirjale, vaidlustades kogu nõude; - kostja II ei teavitanud hagejat kostja I taotlusest maksehäire avalikustamiseks; - kostja I tunnistas, et tagastamise kokkuleppe tekst on ebatäpne.
19.Kolmandaks tuvastas maakohus ebaõigesti, et kostjad ei rikkunud kostjale II kuuluval veebilehel hageja väidetava võla avalikustamisel IKS § 24 p 5 (kaebuse osa IV). Kuna hageja vaidles kostja I nõudele vastu, siis ta vaidlustas IKS § 24 p 5 mõistes avalikustatud isikuandmed ja kostjad oleks pidanud vastavalt isikuandmed sulgema (st kustutama hageja väidetava võlgnevuse). Kuna kostjad seda ei teinud, siis nad rikkusid IKS § 24 p 5.
20.Neljandaks tuvastas maakohus ebaõigesti, et kostjad ei avaldanud hageja kohta ebaõigeid andmeid VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1047 tähenduses, mistõttu jäi ekslikult kohaldamata IKS § 23 p 2 kaudu kohalduv VÕS § 1043 (kaebuse osad V–VII).
21.Maakohtu järeldus, mille kohaselt on hagejal kostja I ees kohustus tasuda lisaks lõpetamise kokkuleppes märgitud summadele veel väidetavalt laenulepingu maksegraafiku järgi 12. novembri 2015 osamakse, on vale. Lõpetamise kokkuleppe tõlgendamisel tuleb aluseks võtta VÕS § 29 lg 4 sätestatu ning asjaolud, mis näitavad, et lõpetamise kokkuleppes on kajastatud kõik summad, mille hageja pidi tasuma ning nende tasumisel lõppes hageja ja kostja I vaheline laenusuhe on järgmised: - lõpetamise kokkuleppe p-de 1 ja 2 sõnastus, milles ei ole ühtegi viidet sellele, et hageja oleks pidanud tasuma veel mingisuguseid summasid või vaatama veel kuskilt dokumendist (näiteks maksegraafikust või laenulepingust), mida ta peab kostjale I tasuma; - poolte käitumine pärast lõpetamise kokkuleppe sõlmimist, eelkõige laenulepingust tulenevat nõuet tagava hüpoteegi kustutamine, aga ka hageja 1. detsembri 2015 vastuväide kostja I nõudekirjale; - kostja I on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja ja hageja tarbija, st hagejal ei olnud mingit põhjust tarbijana eeldada, et kostja I nö professionaalina ei kajasta kõiki laenulepingu lõpetamisele suunatud summasid lõpetamise kokkuleppes;
6(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-1026 - lõpetamise kokkuleppes sätestatud maksetähtpäev oli hilisem (12. november 2015), kui väidetavalt veel maksegraafiku alusel tasutava osamakse tähtpäev (11. november 2015). a. Viiendaks kohaldas maakohus ebaõigesti menetluskulude jaotuse määramist reguleerivaid sätteid ja jättis seetõttu kõik menetluskulud ebaõigesti hageja kanda (kaebuse osa VIII).
22.Osas, milles hageja oma nõudest loobus ja milles maakohus menetluse lõpetas, tuleb menetluskulud jätta kostjate kanda TsMS § 168 lg 4 alusel. Kuna kostja II ei andnud hagejale teavet ega tõendeid selle kohta, mis ajal, mis andmed, kellele olid nähtavad ning millal ja mis põhjusel, millised kanded hageja kohta kustutati või muudeti, siis tuleb lähtuda sellest, et kostjad rahuldasid hageja nõude pärast hagiavalduse esitamist. Seetõttu muutis hageja oma nõuet, st loobus oma nõudest kohustada kostjaid jäädavalt eemaldama kostja II veebilehelt hageja kohta avaldatud andmed võlainfo või maksehäirete kohta.
23.Kui haginõue jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda TsMS § 162 lg 4 alusel. Hageja on andnud kostjatele enam kui kolmel korral võimaluse vältida kohtumenetlust ja sellega kaasnevaid kulusid, saates korduvalt kohtuväliseid nõudeid. Kostjad ei pidanud vajalikuks hageja mõistlikke nõudmisi pika aja jooksul täita. Põhjendatud ei ole lepingulise esindaja kulude jätmine täielikult või osaliselt tarbija kanda, kes on niigi lepingulistes suhetes nõrgemaks pooleks. Seda enam et vaidlus tekkis kostja I koostatud lõpetamise kokkuleppe ebatäpsusest. Seetõttu on ebaõige, et sellise vaidluse tagajärjel tekkinud menetluskulud jäävad tarbijast kliendi kanda.
24.Kostjad vaidlevad kaebusele vastu. Kostja I leidis kaebusele vastates, et kaebus sisaldab uusi väiteid, mis ei ole apellatsioonimenetluses lubatavad. Kostja II kasutas oma vastuses viiteid menetlusvälistele allikatele (linke Andmekaitse Inspektsiooni juhenditele). Vastustajate seisukoht apellatsioonkaebusele
25.Vastustajad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Menetluse edasine käik
26.Tallinna Ringkonnakohus tegi 14.09.2018 otsuse, millega jättis maakohtu otsuse muutmata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse ning Riigikohus tegi 13.03.2019 otsuse, millega tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 14.09.2018 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt välja mõistmata mittevaralise kahju hüvitise 500 eurot ja menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista hageja kasuks kostjatelt solidaarselt 500 eurot välja ning teha uus menetluskulude jaotus. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
28.Asja materjalidest nähtub, et: - kostja I ja hageja sõlmisid 3. detsembril 2009 laenulepingu, mille kohaselt tuli laenu põhiosa (51 412 eurot) osamakseid kostjale I tagastada ja intressi tasuda iga kuu
11.kuupäeval alates jaanuarist 2010; 7(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-1026 hageja esitas 4. novembril 2015 kostjale I laenu ennetähtaegse tagastamise avalduse, milles soovis tagastada laenulepingu alusel saadud laenu täielikult hiljemalt
12.novembril 2015; kostja I ja hageja sõlmisid 4. novembril 2015 laenu ennetähtaegse tagasimaksmise kokkuleppe (tagastamise kokkulepe), mille kohaselt hageja kohustus hiljemalt
12.novembril 2015 tasuma kostjale I põhiosa 39 833 eurot 40 senti, intressi 3 eurot 37 senti ja laenu ennetähtaegse tagastamise tasu 310 eurot 38 senti; laenuleping loeti lõppenuks päevast, mil laenulepingust tulenev nõue on rahuldatud; -hageja tasus kostjale 1 tagastamise kokkuleppes näidatud summad, kuid jättis täitmata kohustused summas, mis kuulusid tagastamisele enne 12.11.2015, st 11.11.2015 tagastamisele kuulunud laenu põhiosa tagasimakse summas 164,91 eurot ja intressi 108,40 eurot; -18.11.2015 edastas kostja 1 hagejale meeldetuletuse võlgnevuse summas 273,31 eurot tasumiseks; 1. detsembril 2015 esitas hageja kostjale I vastuväite, milles leidis, et laenuleping on vastavalt tagastamise kokkuleppele lõppenud, sest kokkuleppes märgitud summad on tasutud; kostja I vastas 1. detsembri 2015 kirjaga hagejale, et tasutud on küll tagastamise kokkuleppes näidatud summad, kuid seni on täitmata kohustused viimase makse osas, mille tasumise tähtpäev oli üks päev enne laenu ennetähtaegse tagastamise päeva; SEB keeldus sõlmimast hagejaga laenulepingut põhjusel, et kostja II veebilehel oli avaldatud hageja kohta maksehäire; hageja esitas 11. juulil 2016 kostjale I korduva vastuväite võlanõudele koos nõudega kostjate vastu lõpetada ebaõigete andmete avaldamine ja eemaldada need kostja II veebileheküljelt ning hoiduda edaspidisest rikkumisest; kostja II veebilehel oli 6. septembri 2016 seisuga hageja maksehäire staatuseks „lõpetatud“; seisuga 18. jaanuar 2017 olid kostjad eemaldanud kostja II veebilehelt võlainfo
6.septembri 2016 maksehäire kohta.
29.Hageja esitas 02.04.2019 menetlusdokumendis avalduse, milles teatas, et loobub osaliselt apellatsioonkaebusest, milles ta vaidlustas maakohtu otsuse ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude rahuldamata jätmise osas. TsMS § 644 lg 1 järgi apellant võib apellatsioonkaebusest loobuda kuni asja arutamise lõpetamiseni, kirjaliku menetluse puhul aga kuni avalduste esitamiseks antud tähtaja möödumiseni. Seega tuleb hageja apellatsioonkaebusest osaline loobumine vastu võtta ja menetlus selles osas lõpetada. Eeltoodu tõttu tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kas põhjendatud ja tõendatud on järgmised hageja nõuded:
varalise kahju hüvitamine;
8(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-1026
mittevaralise kahju hüvitamine.
30.Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejal oli kostjale I võlgnevus maksehäireregistris andmete avaldamise hetkel, kuivõrd pooled tõlgendasid erinevalt laenu ennetähtaegse tagasimaksmise kokkulepet. Riigikohus tuvastas käesolevas asjas tehtud lahendis, et maakohtu järeldused on põhjendatud osas, milles maakohus leidis, et hagejal oli kostjale I võlgnevus 11. novembrist 2015 ning maakohus on selles osas õigesti kohaldanud nii materiaal- kui ka menetlusõigust. TsMS § 693 lg 2 järgi Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Seega on asjas tõendatud, et hageja kohta maksehäireregistris avaldatud informatsioon oli õige.
31.Asjaolu, et avaldatud andmed olid õiged, ei tähenda siiski tingimata, et kostjad on hageja isikuandmeid töödelnud õiguspäraselt. Seadus lubab võlausaldajal põhimõtteliselt avalikustada kolmandale isikule andmeid oma võlgnike kohta ja kolmandad isikud võivad andmed omakorda ka Internetis avaldada tingimusel, et järgitud on IKS-i sätteid (Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-180-13, p 38). Käesolevas asjas andmete avalikustamise ajal kehtis IKS 1. jaanuaril 2015 jõustunud redaktsioonis. Sealjuures põhines asjas kohalduv IKS-i redaktsioon Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 24. oktoobri 1995. a direktiivil nr 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (andmekaitsedirektiiv). Seega tuleb vastavaid IKS-i norme tõlgendada eelviidatud direktiivi valguses.
32.Praegusel juhul tuleb kontrollida, kas andmete avalikustamine vastab järgmistes sätetes kehtestatud nõuetele: IKS § 11 lg-d 6 ja 7 (isikuandmete töötlemine krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil); IKS § 15 (andmesubjekti teavitamine isikuandmete töötlemisest), sh IKS § 15 lg 2, mis välistab teavitamiskohustuse.
33.IKS § 11 lg 6 kohaselt on isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine lubatud üksnes juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi (p 1) ja isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse (p 2).
34.Pooled ei vaidle selle üle, et kolmandal isikul (st SEB-l) oli isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi IKS § 11 lg 6 p 1 mõttes. Kolmandaks isikuks IKS § 11 lg 6 mõttes ei ole vastutav või volitatud töötleja (IKS § 9, andmekaitsedirektiivi art 2 punkt f). Seega kui kostja II on vastutav või volitatud töötleja, siis ei saa ta olla kolmas isik, kelle õigustatud huvi pidi kostja I IKS § 11 lg 6 järgi tuvastama.
35.Asjas lahendamiseks tuleb tuvastada, millised olid kostja I ja millised kostja II kohustused ja võimalikud rikkumised. Selleks, et tuvastada, kes ja kuidas kostjatest on oma kohustusi rikkunud, tuleb esiteks kindlaks määrata, kes oli isikuandmete vastutav töötleja, sest vastutav töötleja määrab andmete töötlemise eesmärgid ja vahendid ning seeläbi kannab ka vastutust andmetöötluspõhimõtete järgimise eest (vt IKS § 6 ja § 7 lg-d 3 ja 4). Kostja I ei vaidlusta seda, et tema on vastutav töötleja IKS § 7 mõttes andmete edastamisel kostjale II ning kostja II on vastutav töötleja, osas, mis puudutab andmete edastamist maksehäireregistri kaudu kolmandatele isikutele (16.04.2019 menetlusdokument). Käesolevas menetlusetapis esitatud seisukohtades ei ole kostja II
9(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-1026 väitnud, et ta ei ole vastutav töötleja IKS § 7 mõttes. Kuna nii kostja I kui ka kostja II on käsitatavad vastutavate töötlejatena on neil kaasvastutus isikuandmete töötlemise eest (vt Riigikohtu 12. detsembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11, p 14). Sealhulgas vastutab vastutav töötleja IKS § 11 lg-tes 6 ja 7 sätestatud nõuete järgimise eest.
36.Hageja leiab, et kostja II ei täitnud IKS § 11 lg 6 p-s 2 sätestatud nõudeid, kui ei kontrollinud edastatavate andmete õigsust. Riigikohus leidis käesolevas asjas tehtud lahendis, et sellises olukorras isikuandmete edastajal (vastutaval töötlejal) tuleb tõendada, et ta on IKS § 11 lg 6 p-st 2 tulenevad nõuded täitnud, sh edastatud andmete tõesust piisavalt kontrollinud. Sealjuures ei piisa üksnes andmete algselt edastajalt (praegusel juhul kostjalt I) üleküsimisest, vaid vastutaval töötlejal peavad olema täpsemad andmed, mis võlgnevuse olemasolu kinnitaksid. Kostja II väidetel on tema võimalused maksehäireregistris olevate andmete õigsuse väljaselgitamiseks piiratud, kuna ta pidi tuginema andmetele, mis andis talle kostja I. Ringkonnakohus leiab, et kostja II väited ei ole põhjendatud, kuivõrd IKS § 11 lg 6 p 2 sätestatu järgi tuli kostjal II kontrollida edastavate andmete õigust. Kuna kostja II väidetel ei olnud tal võimalik andmeid kontrollida, siis on tõendatud, et kostja II jättis seadusega sätestatud kohustuse täitmata. Käesoleval juhul omab see asjaolu tähtsust, sest kuigi on tõendamist leidnud, et edastatud andmed olid õiged, tuleb tuvastada ka see, kas andmete avaldamisega kahjustas kostja II ülemääraselt hageja õigustatud huve.
37.Ringkonnakohus osutab, et isegi kui IKS § 11 lg-s 6 sätestatud eeldused andmete edastamiseks on täidetud või selgub, et edastatud andmed olid siiski õiged, ei ole isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud siiski IKS § 11 lg 7 p 2 kohaselt mh siis, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigustatud huve. Maakohus asus otsuses seisukohale, et maksehäireandmete töötlemisest tuleneva riive intensiivsus ei sõltu rahalise kohustuse suurusest ning maksehäireandmete töötleja saab andmesubjekti õigusi ülemäära kahjustada eelkõige maksehäireandmete edastamisega lubatust pikemal ajavahemikul. Riigikohus nõustus käesolevas asjas tehtud lahendis hagejaga, et nimetatud põhjendused sisustavad IKS § 11 lg 7 p 2 liiga kitsalt.
38.IKS § 11 lg 7 p 2 sõnastusest ei tulene, et ülemäärast kahjustamist tuleks hinnata üksnes andmete edastamise kestuse kontekstis. IKS § 11 lg 7 p 2 sisaldab kaalutlusruumi. IKS § 11 lg 7 p 2 kohaldamisel tuleb hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive (Riigikohtu
12.detsembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11, p 21). Andmekaitse Inspektsiooni maksehäirete avaldamise juhendis (kinnitatud 2. veebruaril 2010) on leitud, et näiteks ei või edastada andmeid, mis lepingu rikkumise seisukohast on ilmselgelt ebaolulised või asjassepuutumatud.
39.Käesolevas asjas tugines hageja sellele, et tema võlgnevuse suurus on võrreldes täidetud kohustusega väga väike, lisaks olid võlgnevuse tekkimise asjaolud vaieldavad, mistõttu hageja vaidlustas nimetatud nõude.
40.Asjast nähtub, et kostja I ja hageja vahelise laenusumma kogusuuruseks oli 51 412 eurot, kuid avalikustatud maksehäire suurus üksnes 274,78 eurot, s.o moodustas väga väikese osa kogu lepinguhinnast, teiseks oli poolte vahel vaidlus selles, kas laenusuhte lõpetamise kokkuleppes, milles oli fikseeritud tasumisele kuuluva lõppsumma suurus, sisaldus ajaliselt varem tekkinud kohustus. Arvestada tuleb ka seda, et hageja andis kostjale I teada, et ei ole nõus kostja I nõudega täiendavalt lisaks laenusuhte lõpetamise kokkuleppes fikseeritud summale midagi 10(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-1026 tasuma, st nõue oli vaidlustatud. Hoolimata sellest edastas kostja I hageja võlgnevuse kostjale II, kes omakorda edastas selle maksehäireregistrile. Ringkonnakohus leiab, et hageja esile toodud asjaolusid arvestades tõi hageja andmete avaldamine kaasa tema õigustatud huvide ülemäärase kahjustamise kostja I poolt. Kuna kostja II ei kontrollinud võlgnevuse tekkimise asjaolusid, siis kahjustas ka kostja II ülemääraselt hageja õigustatud huve.
41.Kostjad on hageja hinnangul rikkunud ka IKS §-s 15 sätestatud teavitamiskohustust. IKS § 15 lg 1 kohaselt, kui isikuandmete allikaks ei ole andmesubjekt, peab isikuandmete töötleja pärast isikuandmete saamist, parandamist või enne isikuandmete edastamist kolmandale isikule tegema andmesubjektile viivitamata teatavaks töödeldavate isikuandmete koosseisu ja allikad ning IKS § 12 lg-s 3 nimetatud andmed. IKS § 15 täpsustab IKS § 6 p-s 7 sätestatud individuaalse osaluse põhimõtet, mille järgi tuleb andmesubjekti teavitada tema kohta kogutavatest andmetest, talle tuleb võimaldada juurdepääs tema kohta käivatele andmetele ja tal on õigus nõuda ebatäpsete või eksitavate andmete parandamist.
42.Seega tuleb IKS § 15 lg 1 järgi andmesubjekti isikuandmete töötlemisest teavitada, kui ei esine IKS § 15 lg-s 2 sätestatud asjaolusid. Kostjate väidetest nähtuvalt on hagejat maksehäire avalikustamisest teavitatud üksnes kostja II 23. detsembri 2015 teatisega (I kd, tlk 152). Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on kostja II 23. detsembril 2015 saadetud teatise maksehäire avalikustamise kohta kätte saanud.
43.Maakohus luges teatise kättetoimetamise tõendatuks Hotmaili serveri logi alusel (II kd, tlk 17 pöördel). Hageja leiab, et esitatu tõendab vaid kirjade väljumist Nordea serverist ning kirja jõudmine hageja postkasti on tõendamata. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-15-6538 tehtud lahendis TsÜS § 69 lg 2 kohaldamisel asunud seisukohale, et e-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, samas saab e-kirja kätte saaduks lugeda alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostjad ei tõendanud seda, et kostja II kiri jõudis hageja valitud teenusepakkuja ehk Hotmail serverisse, millega saab lugeda, et kostja II kiri jõudis hagejani. Eriteadmisi omamata ei ole võimalik kostjate poolt esitatud tõendist seda välja lugeda. Asjas ei ole tõendatud, et 12.02.2018 kirja edastaja, ehk krediidiriskide halduri assistent on asjatundja. Lisaks nähtub saadetud kirjast, et tegemist on kostja II enda töötajaga, mis vähendab veelgi selle tõendi usaldusvääruse astet. Kuna asjas ei ole tuvastatud, et hageja sai kostja II teate kätte, siis on põhjendatud hageja väide, et maksehäire avaldamine oli hagejale üllatav.
44.Kuna hagejat ei ole IKS § 15 lg 1 järgi teavitatud andmete töötlemisest, siis selleks, et tuvastada, kas kooskõlas IKS-is sätestatuga, tuleb välja selgitada, kas esineb mõni IKS § 15 lg-s 2 sätestatud asjaoludest. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hageja andis IKS § 15 lg 2 p 1 tähenduses nõusoleku maksehäire andmete avaldamiseks laenulepingu p-s 15.2. Eelviidatud punkti järgi oli kostjal I õigus avaldada teavet hageja võla kohta kostjale II.
45.IKS § 15 lg 2 kohaselt ei ole andmesubjekti vaja tema isikuandmete töötlemisest teavitada, kui andmesubjekt on andnud nõusoleku oma isikuandmete töötlemiseks (p 1) või kui andmesubjekt on IKS § 15 lg-s 1 nimetatud asjaoludest teadlik (p 2). IKS § 15 lg 2 p-s 1 viidatud nõusolek peab vastama IKS §-s 12 sätestatud nõuetele. IKS § 12 lg 2 järgi peab nõusolek olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, välja arvatud juhul, kui vorminõude järgmine ei ole andmetöötluse erilise viisi tõttu võimalik. Kui nõusolek antakse koos teise tahteavaldusega, peab isiku nõusolek olema selgelt eristatav. Teisteks tahteavaldusteks on muu hulgas muud lepingutingimused.
11(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-1026
46.Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja nõusolek ei olnud selgelt eristatav IKS § 15 lg 2 mõttes. Laenulepingu p-s 15.2 sätestab küll tingimused, et pangal on õigus avaldada andmeid võlgnevuse kohta mh AS-ile Krediidiinfo, eesmärgiga teha sellised andmed kättesaadavaks võlgnike andmebaasis, kuid hageja selgelt eristatav nõusolek, et hageja annab tema isikuandmete töötlemiseks nõusoleku, nimetatud lepingu punktis ei sisaldu.
47.Lisaks, kuigi hagejale saadeti korduvalt meeldetuletusi võlgnevuse tekkimise kohta (I kd, tlk 145-151) ei nähtu nendest, et hageja isikuandmeid hakkab töötlema kostja II, samuti ei nähtu töötleja aadressi või muid kontaktandmeid (vt IKS § 12 lg 3). Kui hageja seda ei teadnud, ei ole ka IKS § 15 lg 2 p 2 alusel põhjust asuda seisukohale, et hagejat ei pidanud isikuandmete maksehäireregistri kaudu edastamisest teavitama.
48.Hageja on seisukohal, et kuivõrd ta oli vaidlustanud võla olemasolu, siis oleks pidanud IKS § 24 p 5 järgi andmete edastamise lõpetama kuni võla olemasolu kindlakstegemiseni. Maakohus leidis, et andmete edastamine tuleb peatada vaid andmete kohtus vaidlustamise ajaks, st andmete õigsuse kohtuväline vaidlustamine ei kohusta andmete edastamist peatama. IKS § 24 p 5 kohaselt on isikuandmete töötleja isikuandmete töötlemisel kohustatud isikuandmed, mille õigsus on vaidlustatud, sulgema kuni andmete õigsuse kindlakstegemiseni või õigete andmete väljaselgitamiseni. IKS § 24 p 5 paneb isikuandmete töötlejale täiendava kontrollikohustuse andmete õigsuse kontrollimiseks. Kui andmete õigsus on vaidlustatud, peab andmete töötleja nende õigsust kontrollima. Kui andmete töötleja hinnangul on andmed õiged, siis võib ta andmete edastamisega jätkata, kuid sellisel juhul ta riskib vastutusega, kui hiljem tuvastatakse siiski andmete ebaõigsus. Kui andmete töötleja hinnangul on andmed valed, siis saab ta nende töötlemise ise lõpetada. Riigikohus asus käesolevas asjas tehtud lahendis seisukohale, et praegusel juhul ei toonud andmete edastamise peatamata jätmine iseenesest kaasa vastutust, kuivõrd selgus, et andmed olid tõesed ning kostjate võetud risk seega ei realiseerunud.
49.Eeltoodu kohaselt, kuna asjas on tuvastatud, et hageja andmete töötlemine ei vastanud IKS-is, eelkõige IKS § 11 lg-tes 6 ja 7 aga ka IKS § 15 sätestatud nõuetele ning ei olnud seega õiguspärane, tuleb hinnata ka hageja kahju hüvitamise nõudeid.
50.Kahju hüvitamise nõuete alusena käsitles maakohus VÕS § 1043. Riigikohus leidis käesolevas asjas tehtud lahendis, et kostjate tegevuse õigusvastasust on kohtud põhjendatult hinnanud VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning IKS-i vastavate sätete alusel (vt Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 17.4). Riigikohus osutas ka, et lisaks võib ebaõigete andmete avalikustamine olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 4 või § 1047 alusel ka juhul, kui järgitud on IKS-i sätteid (vt täpsemalt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 35) ning, et maakohus leidis põhjendatult, et tuvastatud asjaoludel ei ole asjakohased VÕS § 1045 lg 1 p 6 ega § 1045 lg 1 p 8 (vt ka Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p-d 28-30). Käesoleval juhul VÕS § 1045 lg 1 p 4 ei ole võimalik kohaldada, sest andmed hageja võlgnevuse kohta olid õiged.
51.Hageja esitas asjas nõude varalise kahju 216 euro hüvitamiseks. Nõude aluseks on lepingulisele esindajale makstud tasu kohtueelselt kostjatele kirjaliku nõude esitamise eest.
52.Kostja I ja hageja vahel oli lepinguline suhe (laenuleping). Lepingu raames tekkinud võlgnevuse avalikustamine võib olla vastuolus võlasuhtest tuleneva teise poole huvide arvestamise kaitsekohustusega VÕS § 2 lg 2 mõttes, kui võlgnikul on õigustatud huvi, et võlgnevuse kohta andmeid ei avalikustata. Vähemalt eelduslikult tuleneb igast lepingust või muust võlasuhtest kohustus teise poole huvidega vähemalt sellises ulatuses arvestada, et teise poole au mitte teotada mainet kahjustavate andmete või
12(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-1026 ebakohase väärtushinnangu avaldamisega mh teise poole võimaliku võlgnevuse kohta (Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 17). Seega on varalise kahju hüvitamise nõude aluseks käesoleval juhul kostja I suhtes VÕS § 115 lg 1. VÕS § 1044 lg 2 järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Kostja II vastu saab hagejal olla deliktist tulenev kahju hüvitamise nõue.
53.Hagejale õigusteenust osutanud lepingulise esindaja 12.07.2016 väljastatud arve spetsifikatsioonist nähtub, et lepinguline esindaja osutas hagejale juriidilist konsultatsiooni võlaõiguses, sh koostas vastuväite. 11.07.2016 vastuväitest (I kd, tlk 13-14) võlanõudele nähtub, et hageja peab maksehäire avaldamist enda kohta ebaõigeks, kuna hageja ja kostja I vahelised lepingulised suhted lõppesid kirjaliku laenu ennetähtaegse tagasimaksmise kokkuleppe kohase täitmisega. Hageja väljendas arvamust, et ta ei ole mistahes kohustust rikkunud. Hageja nõudis et kostjad lõpetaks viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 20.07.2016 hageja kohta ebaõigete andmete avaldamise ning kustutaks teate maksehäire kohta. Seega oli õigusteenuse osutamine 11.07.2016 kirja koostamise eesmärgiks väidetavalt avaldatud ebaõigete andmete kustutamine. Käesolevas asjas tuvastati, et hageja kohta ei avaldatud ebaõigeid andmeid. Kohtuväliselt esitatud vastuväites, erinevalt hagiavaldusest, ei analüüsita kostjate võimalikku õigusvastast käitumist seonduvalt IKS-i rikkumisega. Ringkonnakohus osutab veelkordselt käesolevas asjas Riigikohtu tehtud lahendile (p 31), milles tuuakse esile, et kui andmete töötleja hinnangul on andmed õiged, siis võib ta andmete edastamisega jätkata, kuid sellisel juhul ta riskib vastutusega, kui hiljem tuvastatakse siiski andmete ebaõigsus ning seda, et praegusel juhul ei toonud andmete edastamise peatamata jätmine iseenesest kaasa vastutust, kuivõrd selgus, et andmed olid tõesed ning kostjate võetud risk seega ei realiseerunud. Ringkonnakohtu arvates tuleb eristada kostjate võimalikke rikkumisi seonduvalt IKS § 24 p-s 5 ning IKS § 11 lg-tes 6 ja 7 ning §-s 15 sätestatud kohustusi. Seega ei ole hageja varalise kahju nõue põhjendatud, vara vähenemine ehk õigusteenuse eest makstud tasu ei ole seotud kostja I lepingu rikkumisega (mida tuleb siiski jaatada, sest tuvastatud on, et hageja võlgnevuse avaldamine tõi kaasa tema õigustatud huvide ülemäärase kahjustamise) ega ka kostjate deliktilise vastutusega.
54.Hageja on palunud välja mõista tekitatud mittevaralise kahju hüvitis diskretsiooniõiguse alusel, märkides samas, et hageja hinnangul ei peaks õiglane hüvitis olema väiksem kui 5 000 eurot.
55.Mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel ei saa ringkonnakohtu arvates kohaldada lepingulist vastutust. VÕS § 134 lg 1 järgi võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Käesoleval juhul on tuvastatud küll kostja I lepingulise kohustuse rikkumine, sest tuvastatud on, et asjaolusid arvestades tõi hageja andmete avaldamine kaasa tema õigustatud huvide ülemäärase kahjustamise kostja I poolt, kuid rikutud kohustus ei olnud suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning kostja I ei pidanud aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju, siis tuleb ka hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue kostja I suhtes lahendada VÕS § 1043 jj alusel.
13(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-1026
56.IKS-i nõuetega vastuolus olev isikuandmete avalikustamine olla ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 järgi kvalifitseeritav delikt, kui väidetavalt rikutud IKS-i sätte (vähemalt üheks) eesmärgiks oli hagejale tekkinud kahju ärahoidmine (VÕS § 1045 lg 3) (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 12).
57.Kuivõrd IKS-i eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele (IKS § 1 lg 1), siis eelduslikult tuleb ka juhul, kui isikuandmete avalikustamisel on rikutud IKS-i nõudeid, hüvitada isikule andmete avaldamisega põhjustatud mittevaraline kahju (vt Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13). Käesolevas asjas on tuvastatud, et kostja II jättis täitmata IKS § 11 lg 6 p-s 2 sätestatud nõuded, kuna ei kontrollinud edastavate andmete õigsust, kostjad rikkusid ka IKS § 11 lg 7 p-i 2 kahjustades hageja andmeid avaldades ülemääraselt tema õigustatud huve, samuti jäeti hageja teavitamata tema isikuandmete töötlemisest.
58.Mittevaralise kahju hüvitise suurus sõltub rikkumise raskusest. Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 26).
59.Käesolevas asjas tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestada sellega, et kostjate poolt esines hageja andmete töötlemisel mitmeid rikkumisi, kuid samas oli avaldatud informatsioon lõpptulemusena õige, kuigi avaldatu kahjustas ülemääraselt hageja õigustatud huve. Seega leiab ringkonnakohus, et mittevaralise kahju hüvitisena tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 500 eurot.
60.Kostja I ja kostja II esitasid 02.04.2019 menetlusdokumentide lisadena täiendavaid tõendeid. TsMS § 652 ei näe üldreeglina ette apellatsioonimenetluses uute asjaolude ja tõendite esitamist, sellist võimalust võib siiski erandina tunnustada olukorras, kus tõendi esitanud pool on viidanud maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisele. Käesoleval juhul ei ole maakohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmine tõendamist leidnud, maakohus ei pea hagimenetluses pooltele ette ütlema, milliseid tõendeid nad oma väidete tõendamiseks konkreetselt esitama peavad. Seega tuleb keelduda nimetatud tõendite vastuvõtmisest.. Menetluskulude jaotus
61.Arvestades, et hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis arvestades hagi ja kaebuse rahuldatud ja rahuldamata osasid, asjas osade nõuete läbi vaatamata jätmist, samuti vaidluse asjaolusid, leiab ringkonnakohus, et poolte menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb jätta nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik