Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Menetluskulude jaotus Jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega:

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hageja nõue ja põhjendused Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 14 227 164 eurot (koosneb põhinõudest summas 8 531 305 eurot ja intressinõudest summas 5 695 859 eurot) ning viivis

põhinõudelt võlaõigusseaduses (VÕS) §-s 113 sätestatud määras alates 10.09.2015 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Samuti palub hageja välja mõista AS-lt Rubla (likvideerimisel; edaspidi AS Rubla) hageja kasuks 487 547 eurot (koosneb põhinõudest summas 400 000 eurot, intressinõudest summas 51 025 eurot ja viivisenõudest summas 36 523 eurot) ning viivis põhinõudelt VÕS §-s 113 sätestatud määras alates 10.09.2015 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. 30.04.2010 sõlmisid kostjad ühelt poolt ning OÜ xxxx, Xxxx OÜ, Xxxx OÜ ja OÜ XXXX teiselt poolt, mida esindas juhatuse liige M V, kokkuleppe rahaliste kohustuste tunnustamiseks ja täitmiseks, mille alusel kohustusid kostjad vastutama kokkuleppes nimetatud võlgnikega solidaarselt nende kohustuste täitmise eest kokkuleppes nimetatud kreeditoride ees. 10.04.2013 sõlmiti kokkuleppele lisa nr 1, milles kajastati nii kokkuleppe sõlmimise järgselt toimunud laekumisi kui ka kokkuleppe sõlmimise järgselt täiendavalt antud laene. Kokkuleppes nimetatud täitmata kohustused:

06.07.2015 loovutasid Xxxx OÜ, OÜ xxxx ja OÜ XXXX kõik punktides 1–11 nimetatud nõuded hagejale. Kostjaid teavitati nõuete loovutamisest 06.07.2015 nõudekirjades, milles hageja nõudis kostjatelt kokkuleppest ja selle lisast tulenevate kohustuste täitmist 2 kuu jooksul alates nõudekirjade kättetoimetamisest. Kostjad said nõudekirjad kätte 08.07.2015, kuid ei ole kohustusi täitnud. Kostjate solidaarse vastutuse puhul on tegemist kohustusega ühinemisega. O K kinnitab kokkuleppe preambulas, et omab olulist mõju kõigi kokkuleppes nimetatud võlgnike üle ehk tal oli ja on isiklik huvi kokkuleppes nimetatud võlgnike käekäigu osas ning võlausaldajate poolt nendele laenu andmise vastu. Olulist mõju laenusaajate suhtes omab ka AS Rubla läbi O K. AS Rubla puhul väljendub isiklik huvi majanduslikes huvides. Kõik algsed põhivõlgnikud on kostjatega seotud äriühingud ning põhivõlgnike puhul on ainsaks tegelikuks lõppkasusaajaks O K. Lisaks kohustustega ühinemisele andsid kostjad kokkuleppes ning selle lisas konstitutiivse (alternatiivselt deklaratiivse) võlatunnistuse, millega kostjad loobusid võimalikest vastuväidetest kokkuleppes ning selle lisas nimetatud kohustustele. Samuti lepiti kokku kohustuste eest vastutamise tingimused, st nende suhtes kujundati võlasuhted ümber. Eksisteerib kaks paralleelset iseseisvat võlasuhet - üks kokkuleppes nimetatud kreeditoride ning kostjate vahel ning teine kreeditoride ja nn algsete võlgnike vahel. Asjaolu, et kostjatega lepiti kokkuleppes kokku teistsugustes kohustuste täitmise tingimustes võrreldes põhivõlgnikega, tõendab üheselt, et kostjaid käsitleti iseseisvate võlgnikena – käenduse puhul ei oleks saanud kokku leppida teistsugustes kohustuste täitmise tingimustes, kuna käendaja ei osale aktiivselt võlasuhte kujundamises. Kokkuleppes nimetatud algsete võlgnike kokkuleppe pooleks mitteolemine ei välista kostjate poolt kohustustega ühinemist, võlatunnistuse andmist ning kostjate suhtes kohustuste täitmise tingimustes eraldi kokkuleppimist. Võlatunnistuse võib anda ka eesmärgiga kohustusega ühineda. Kui tegu ei ole konstitutiivse võlatunnistusega, siis on igal juhul tegu deklaratiivse võlatunnistusega. O K osales aktiivselt isiklikult ja ka tema majandustegevuses kasutatava isiku H K kaudu kokkuleppe koostamisel ja seega vastavad kokkuleppe tingimused poolte ühisele tahtele. Ulatuses, milles kokkulepe sisaldas AS-ga Rubla seonduvaid kohustusi, AS-il Rubla solidaarset vastutust ei teki (küll tekib solidaarne vastus O Kl). Selliste võlasuhete puhul omavad kokkulepe ja kokkuleppe lisa neis toodud AS Rubla kohustuste osas vastavaid võlasuhteid tunnistavat, kinnitavat ja muutvat mõju. Võttes arvesse, et kostjad ei täitnud enda kohustusi hageja ees kahe kuu jooksul alates 06.07.2015 nõudekirja kättesaamisest, so 09.09.2015, nõuab hageja kostjatelt alates 10.09.2015 viivist seadusjärgses määras kuni põhinõude kohase täitmiseni. Lisaks ülaltoodule tegi Xxxx OÜ 28.06.2013 AS-le Rubla tähtajatu suulise laenulepingu alusel ülekande summas 400 000 eurot (edaspidi ka eraldi nõue AS Rubla vastu). AS Rubla ei ole laenu tagastanud. 06.07.2015 loovutas Xxxx OÜ nõude hagejale. Alternatiivselt palub hageja rahuldada tema nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Juhul, kui kohtu hinnangul osutub mõni nõue sissenõutavaks varem kui 08.09.2015, palub hageja mõista kostjatelt välja viivis alates nõude sissenõutavaks muutumise päevale järgnevast päevast. Kostjate vastused hagile Kostjad ei tunnista nõudeid ja paluvad jätta hagi rahuldamata.

Kokkuleppe ja selle lisa pooled on M V (eraisikuna, mitte kellegi esindajana), O K ja AS Rubla. Võlausaldajad ei ole kokkuleppe ja lisa preambulas selgelt välja toodud. Kokkuleppe sisuks ei ole kohustustega ühinemine, tegemist on käendusega. Kohustusega ühinemine pidanuks nähtuma kokkuleppest. Kostjatel puudus isiklik huvi kohustuste täitmise ja võlausaldajate mistahes vastusoorituse vastu (v.a AS Rubla osas kokkuleppe punktis 8 märgitud võlasuhte puhul) ja kostjad ei pidanud omandama mistahes hüvesid kreeditoridelt. Kohustustega ühinemist ei kinnita kostjate väidetav seotus kohustatud isikutega või nende suhtes olulise mõju olemasolu. Olulise mõju olemasolu ei ole samastatav tugeva isikliku huviga. AS Rubla on seisukohal, et temal kui äriühingul ei saa eksisteerida isiklikku huvi, see saab olla vaid füüsilistel isikutel ning äriühingu majanduslik huvi ei ole samastatav isikliku huviga. Ebaõige on hageja käsitlus, et võlgnikud ühinesid kohustusega ja ühtlasi kujundasid ümber esialgsed võlasuhted – esialgse võlasuhte ühepoolne ümberkujundamine ei ole õiguslikult võimalik. Käendaja ei saa kokkuleppel võlausaldajaga muuta põhivõlasuhete sisu ega tingimusi, ühinemisel tuleb täita sama sisuga kohustus. Kostjatel on õigus esitada hagejale samasuguseid vastuväiteid, mida võib esitada käendaja ja kokkuleppes nimetatud kohustatud isikud, kostjad ei ole sellest õigusest loobunud. Kokkuleppe sisu ei viita sellele, et käenduse andmise eesmärgiks oli ühtlasi anda tagatis ka põhivõlgniku poolt vastuväidete esitamise puhuks. O K hinnangul on kokkulepe ja selle lisa tarbijakäenduslepingud ja kuna neist ei nähtu kostjate vastutuse rahaline maksimumsumma, on kokkulepe ja selle lisa tühised. O K hinnangul on kokkulepe ja selle lisa ka heade kommete vastased ja tühised, kuna käendaja vastutuse maksimumsumma on väga suur. See tähendab kostja jaoks sisuliselt lõputut võlaorjust, millest vabanemise perspektiiv puudub täielikult. Aastatel 2010 – 2013 on kostja saanud keskmiselt 19 686 eurot brutotulu aastas (dividenditulud kostjal puuduvad) ja iga aasta suureneb väidetavast käendusest tulenev võlg kordades enam, kui on ainuüksi kostja aastane neto sissetulek. Heade kommetega vastuolus ja tühine võib olla tagatiskokkulepe ka osas, milles see ei määratle tagatavaid nõudeid piisavalt täpselt või millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid. Käesoleval juhul nõuab hageja selliste kohustuste eest vastutamist, mille sisu ja ese on tähistatud niivõrd ebamääraselt, et kohustusi ja nende ulatust ei ole võimalik kindlaks määrata. Kostjad ei ole andnud võlatunnistust. Nõuded on aegunud. Kostjate poolt tagatavad põhivõlakohustused muutusid sissenõutavaks hiljemalt 31.12.2010 ja seda tähtaega ei ole hilisemalt muudetud. Kokkuleppe ja selle lisa sõlmimine ei mõjutanud põhivõlasuhete aegumist, kuna nende poolteks polnud põhivõlgnikud. Aegumise kohaldamise jaoks ei ole oluline, millal võlausaldaja esitas nõude käendaja vastu. Kokkuleppe lisa sõlmimine ei katkestanud nõude aegumist. Aluskohustuse 1 puhul ei võinud OÜ xxxx pärast 01.01.2009 sõlmida Xxxx AS-iga kokkuleppeid nõude osas, kuna OÜ xxxx oli loovutanud nõude juba 01.01.2009 Xxxx OÜ-le. Lisaks on tõendamata laenulepingu sõlmimine ja laenu ülekandmine, summa ei ole üle kantud ka lepingus märgitud arveldusarvele. Isegi kui laenuleping jõustus, muutus laenu tagastamise nõue sissenõutavaks 28.02.2008, leping ei muutunud tähtajatuks kokkuleppe lisa sõlmimisega. Nõue on põhivõlgniku suhtes aegunud ja aegumine pole peatunud ega katkenud 18.07.2012

saldokinnituse andmisega – saldokinnitust pole allkirjastanud esindusõiguslik isik, kinnitus ei muuda ega lõpeta õigussuhteid, kinnitusest pole aru saada milliseid õigussuhteid on seal silmas peetud. Tegu ei ole ka võlatunnistusega. Ka Xxxx OÜ poolt Xxxx AS likvideerimismenetluses 12.06.2014 nõudeavalduse esitamine ei peatanud ega katkestanud aegumist. Intressi sai arvestada laenu tagastamise kuupäevani, suulised kokkulepped intressikokkulepete kohta on tõendamata, lepingus ei ole kokku lepitud intresside lugemist laenuks. Aluskohustuse 2 puhul ei ole hageja tõendanud suuliste laenulepingute sõlmimist ega nende tingimusi – ülekande tegemine, maksekorraldused ega nende selgitused ei tõenda suuliste laenulepingute sõlmimist. Isegi kui suuline laenuleping oli sõlmitud, on Xxxx AS väidetava laenu tagastanud aprillis 2008. Laenulepingut Xxxx AS-i suhtes ei ole Xxxx OÜ poolt üles öeldud (06.07.2015 nõudeavaldused on adresseeritud üksnes kostjatele, mitte laenusaajale), seetõttu ei ole hageja nõuded muutunud sissenõutavaks. Intressikokkulepe ei ole tõendatud ja intressimäär 12% aastas ei ole harilik intressimäär ning liitintress ei ole tavaline intressitüüp poolte vahel. Xxxx AS võib olla alusetult rikastunud Xxxx OÜ arvel, võimalik alusetu rikastumise nõue aegus 15.11.2010. Aluskohustuse 3 puhul ei ole usaldusväärsete tõenditega tõendatud, et Xxxx OÜ poolt on 3 000 000 krooni AS-ile Rubla üle kantud. 04.02.2010 väidetava ülekande selgitusel ja ülekande tegemise kuupäeval puudub igasugune seos 03.02.2010 laenulepinguga. Kui tegu ka oli laenulepinguga, saabus laenu tagastamise tähtaeg 05.03.2010. Isegi kui kokkuleppega pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 31.12.2010, on hageja nõuded aegunud, kuna kokkuleppe lisa esemeks ei ole 03.02.2010 laenulepingu järgne väidetav laen. Leping ei ole muutunud tähtajatuks. Aegumise katkemise ega peatumise aluseid ei esine. Hageja ei ole nimetatud nõude omanik, kuna nõue on loovutatud AS-ile Xxxx - seetõttu ei saanud Xxxx OÜ 06.07.2015 mistahes väidetavat laenulepingut üles öelda ega loovutada väidetavaid nõudeid hagejale. Aluskohustuste 4-7 puhul on kostjate käenduskohustus AS xxxx aktsiate väljaostukohustuse ja võlakirjade lunastamiskohustuse osas ebaselge oma sisu, ulatuse ja muude tingimuste osas. AS xxxx aktsiate väljaostmiseks ja/või võlakirjade lunastamiseks kohustatud põhivõlgniku pankroti korral võib tõusetuda küsimus sellest, et hageja on jätnud kostjad teavitamata põhivõlgniku pankrotist. AS xxxx võlakirjad ja Xxxx võlakirjad on registrist kustutatud ja seega puudub hagejal võimalus täita talle kostjate väidetavast võlakirjade lunastamiskohustusest tulenevat omapoolset vastusoorituskohustust, s.o anda võlakirjade lunastamisel need üle lunastajale. Hageja ei saa nõuda käendajatelt väidetavate kohustuste täitmist, kui tal puuduvad väidetavad käendusega tagatud põhinõuded. Võlakirjadest tuleneva lunastuskohustuse nõudeõigus on isikul, kelle nimel on võlakirjad Eesti Väärtpaberite Keskregistris registreeritud. AS xxxx (endise nimega AS xxxx) ja AS xxxx Xxxx (AS xxxx Xxxx) on registrist kustutatud, seega on väidetavad põhivõlgnikud lõppenud. Xxxx võlakirju ei ole kunagi EVK-s registreeritud ja sellistest väidetavatest võlakirjadest ei saa tekkida ka mistahes lunastamiskohustust. Hageja on rajanud oma nõuded üksnes Xxxx võlakirjadele, mida kokkuleppes nimetatud ei ole. Hageja ei ole tõendanud väidetavate võlakirjade intressimäärasid. Hageja nõuded on aegunud, väidetavate võlakirjade lunastustähtpäev oli 28.08.2010. Aluskohustuse 8 puhul ei ole hageja tõendanud laenusuhte tekkimist, olemasolu ega tingimusi. Hageja tõendid viitavad tavapärasele müügitehingule, mitte laenu andmisele võlakirjade tagatisel. Ei selgu ka seda, kes on kohustatud isik (võlgnik). Hagejal saavad teoreetiliselt olla üksnes alusetust rikastumisest tulenevad nõuded. Kuna Xxxx OÜ sai vastusooritusena raha kandmise eest võlakirjad, ei saa rääkida ka alusetust rikastumisest. Kui kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud Xxxx OÜ-l võlakirjadest tulenevat kehtivat nõuet AS Xxxx vastu, ei saa kostjad käendajatena tagada

olematu nõude täitmist. Samuti ei ole võimalik võlakirjade väljaostmise korral neid enam Xxxx OÜ poolt omandajale üle anda, mistõttu on põhikohustuse täitmine võimatu. Põhikohustuse täitmise võimatus tähendab, et ka käenduslepingust ei teki käendajatele täitmiskohustust. Isegi kui tegemist oli tähtajatu laenuga, ei ole hageja väitnud laenulepingu ülesütlemist, mistõttu ei saa nõuda kostjatelt ka nõude rahuldamist. Teisalt, juhul kui tegemist oli tähtajalise laenuga, võib sellest tulenev nõue olla aegunud. Kui tegu on alusetu rikastumise nõudega, siis on see aegunud. Aluskohustuse 9 osas on ebaõiged hageja väited, et OÜ xxxx on kostjatega kokku leppinud, et kostjatel on kohustus osta OÜ xxxx välja 1 777 581 AS xxxx aktsiat ja et 03.12.2007 omandas (ostis) OÜ xxxx 1 777 581 AS xxxx aktsiat. AS xxxx tehingute ajaloo väljavõttest nähtub, et 03.12.2007 on OÜ xxxx kandnud 1 771 700 AS xxxx aktsiat talle endale kuuluvalt kontolt xxxx üle talle endale kuuluvale teisele kontole xxxx. Pole teada, kelle vahel, millal, kus, mil viisil ja asjaoludel sõlmiti selline väidetav väljaostukohustusega kokkulepe, et just kostjad peavad need AS xxxx aktsiad tagasi ostma. Suulise aktsiate müügilepingu sõlmimine on ka eluliselt ebausutav. Kuna tegemist ei ole laenusuhtega, ei saa intressi nõuda. Xxxx OÜ omandas OÜ xxxx 1 777 581 AS xxxx aktsiat, tasudes selle eest OÜ xxxx 18.05.2011 3 000 000 eurot. OÜ xxxx kandis kõik AS xxxx aktsiad Xxxx OÜ-le üle 02.06.2011, seega puudub nõue käendajate vastu. Lisaks on AS xxxx äriregistrist kustutatud ja lõppenud. Seega ei ole OÜ-l Xxxx enam võimalik omapoolseid müügilepingust tulenevaid kohustusi täita ja anda kostjatele üle AS xxxx aktsiad, sest aktsiad on kustutatud. Kostjad ei taga mistahes viisil aluskohustusena 10 nimetatud Xxxx AS rahalisi kohustusi. Kokkuleppe sõnastusest ei nähtu AS Rubla tahe käendada tulevikus tekkivaid kohustusi ja kokkuleppe lisaga ei ole laiendatud kostjate vastutust ega muudetud kokkuleppe esemes nimetatud tagatavaid võlasuhteid. Tõendamata on suulise laenulepingu sõlmimine ja selle tingimused. Rahasumma ülekandmisega ja ülekande selgitusega pole võimalik tõendada laenulepingu sõlmimist. Xxxx AS likvideerijal puuduvad andmed suuliste laenulepingute kohta. Poolte vahel puuduvad intressikokkulepped, intressimäär 12% aastas ei ole harilik intressimäär ning Xxxx OÜ ja Xxxx AS vahel puudus selliste laenuintressidega laenude väljastamise praktika. Olenemata sellest, kas makse aluseks on leping või on tegu alusetu maksega, on nõue igal juhul aegunud. Hageja väitel muutus laenu tagastamise kohustus Xxxx AS suhtes sissenõutavaks 12.05.2015. Hageja ei ole Xxxx AS-i vastu kohtusse pöördunud, mistõttu on nõue Xxxx AS-i suhtes aegunud. Aluskohustusega 11 seonduvalt kinnitab AS Rubla, et ta on 31.12.2012 laenulepingu pooleks (kohustatud isikuks) ning saanud selle lepingu alusel 31.12.2012 Xxxx OÜ-lt laenu 1 500 000 eurot. Xxxx OÜ 14.05.2014 nõudekirjas on esialgne võlausaldaja kinnitanud, et tasumata laenu põhiosa on kokku 300 000 eurot. Hageja ei saa uue võlausaldajana asuda teistsugusele positsioonile ja suurendada varasemat tagastatud laenu põhiosamakset – selleks puudub seaduslik alus. Laenu on tagastatud ka suuremas ulatuses – lisaks hageja poolt märgitule 14.05.2013 62 000 eurot laenu põhiosana, 27.05.2013 Xxxx AS laenusaaja eest 63 000 eurot laenu põhiosana. Hagejal ei saa olla põhinõuet suuremas summas kui 186 330,13 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg saabus 31.01.2013. O Kt ei saa käsitleda selle nõude osas käendajana, selline kohustus ei tulene laenulepingust ja laenulepingule ei ole viidatud ka kokkuleppe lisas. Xxxx OÜ ei ole loovutanud 06.07.2015 nõuet hagejale, kuna Xxxx OÜ-l puudus nõue mida loovutada – XXXX oli kõik AS Rubla vastu olevad nõuded loovutanud AS-ile Xxxx. Eraldi AS Rubla vastu esitatud nõude puhul on tuvastamata laenulepingu sõlmimise aeg, koht ja muud laenulepingu olulised tingimused, nagu laenuintress ning laenu tagastamise tähtaeg jms. Xxxx OÜ ega hageja ei ole 06.07.2015 nõudekirjas muude väidetavate nõuete kõrval nimetanud

400 000 eurost ülekannet kui väidetavat laenu. Isegi kui Xxxx OÜ on 28.06.2013 kandnud ASile Rubla mingit raha üle, ei ole Xxxx OÜ teinud seda laenulepingu täitmisena. Pelgalt maksekorraldus ei tõenda suulise tähtajatu laenulepingu olemasolu. Isegi kui laenuleping on sõlmitud, siis on hageja ise viidanud, et pool väidetavast laenust tuli tagastada 10.07.2013 ja ülejäänud pool 24.07.2013. Seega muutus väidetav laenu tagastamise kohustus nimetatud kuupäevadel sissenõutavaks. Alusetu on hageja väide, et väidetavalt tähtajalisena antud laen muutus 17.07.2013 tähtajatuks. Intressikokkulepped on tõendamata ja 12% aastas ei ole harilik intressimäär. Hageja ei ole omandanud nimetatud nõuet - Xxxx OÜ-l puudus nii 06.07.2015 kui ka 09.09.2015 seisuga nõue, mida hagejale loovutada, sest Xxxx OÜ oli kõik AS Rubla vastu olemasolevad nõuded juba AS-ile Xxxx ära loovutanud. Kostjad esitavad alternatiivse viiviste vähendamise taotluse juhuks, kui kohus peaks leidma, et hageja põhinõue on kas osaliselt või täielikult põhjendatud. Väidetavalt põhinõudelt 8 531 305 eurolt perioodil 10.09.2015-22.06.2018 arvestatavad viivised kokku on 1 903 234,84 eurot. Tegemist on objektiivselt väga suure rahasummaga, mille väljamõistmine toob kaasa kostjate pankrotistumise. O K hinnangul on põhjendatud vähendada viiviseid 2%-ni põhinõudest aastas, mis on mõistlik ja kompenseerib hagejale kostja poolsest väidetavate kohustuste rikkumisest tulenevad negatiivsed tagajärjed (kui neid üldse esineb). Alternatiivselt on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja seisukoht kostjate vastuse osas Kostjate väide, nagu M V oleks ise kokkuleppe pooleks ning et ta ei olnud kokkuleppe ega selle lisa sõlmimisel võlausaldajate esindaja, ei vasta tõele. Kreeditorideks olid OÜ xxxx, Xxxx OÜ, Xxxx OÜ ja OÜ XXXX. M V on sõlminud kokkuleppe ja selle lisa nimetatud äriühingute esindajana. Kostjatel oli isiklik huvi laenude väljamaksmise vastu. Kokkuleppes nimetatud kohustusi käsitleti algusest peale sisuliselt O K isiklike kohustustena. Kokkuleppes nimetatud võlgnikele laenu andmine sõltus kokkuleppes nimetatud kreeditoride jaoks kostjate majanduslikust seisust, mis kinnitab, et kokkuleppes nimetatud kreeditorid pidasid tegelikeks laenu tagastamiseks kohustatud isikuteks kostjaid. Ebaõige on väide, et kokkuleppe puhul on tegemist käendusega. Kokkuleppes ei ole ühelgi viisil väljendatud käendustahet. Fakt, et kokkulepet on pooled ka täitma asunud, kinnitab ilmekalt, et poolte soov ja tahe oli luua iseseisev kohustus. Kohustustega ühinemist ei muuda käenduseks asjaolu, et võlausaldajad ei ole aastate jooksul esitanud nõuet kostjate vastu. Võlausaldaja otsustada on, millal ta oma nõude maksma paneb. Varasemalt puudus vajadus nõuete maksmapanekuks, kuna kokkulepet asuti algselt täitma. Sõltumata sellest, kas kostjad lisaks võlatunnistuse andmisele ühinesid kohustustega või andsid käenduse, loobusid nad võlatunnistuse andmisega igal juhul kohustustele vastuväidete esitamisest (millega lihtsustati võla sissenõudmist) ja muudeti tõendamiskoormist selliselt, et kohustuste puudumise tõendamise koormis lasub kostjatel. Kui tegu on käendusega, siis ei ole käenduslepingud tühised. O Kga sõlmitud leping ei ole tarbijakäendus. O K andis käenduse enda majandustegevuses, kuivõrd tema majandustegevus toimus läbi Xxxx AS-i, AS-i Rubla ja AS xxxx. Tarbijakäendus ei ole ka kokkuleppe lisa, kuna see ei ole käsitletav iseseisva kokkuleppena. Kui ka pidada kokkulepet ja selle lisa tarbijakäenduslepinguteks, siis kokkuleppes ja selle lisas märgitud koondsumma ongi käendaja vastutuse maksimumsummaks. Juhul, kui on olemas käendamise tahe, võib maksimumsumma olla

tuletatav lepingu sisust. Kui tegemist on tarbijakäendusega ning maksimumsumma on kohtu hinnangul määratlemata, tugineb hageja hea usu põhimõttele – kui käendaja on teadlik vastutuse rahalise maksimumsumma kokkuleppimise kohustusest ja selle järgimata jätmise tagajärgedest, kuid ei nõua lepingusse vastavate põhimõtete lisamist, võib tuginemine käenduslepingu tühisusele olla keelatud vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Kokkulepe ja selle lisa ei ole tühine ka vastuolu tõttu heade kommetega. Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga. Kokkuleppes ega ka selle lisas toodud nõuded ei saa olla kostjate suhtes aegunud, kuna nad on kõikide nõuete olemasolu kinnitanud kokkuleppes ja selle lisas. Isegi kui kõik kokkuleppes nimetatud kohustused muutusid sissenõutavaks 30.04.2010, siis enne aegumistähtaja möödumist sõlmiti kokkuleppe lisa, millega katkes aegumine ja algas aegumistähtaja kulgemine uuesti. Isegi juhul, kui mõni nõue oleks olnud aegunud, loobusid kostjad kokkuleppe ja selle lisa sõlmimisega aegumise vastuväitest. Kui tegu oleks käendusega, siis VÕS § 142 lg 5 kohaselt kui käendatakse kohustust, millele võib esitada aegumise vastuväite ja käendaja oli käenduslepingu sõlmimisel neist asjaoludest teadlik, vastutab käendaja kohustuse täitmise eest samamoodi kui garantii andmise puhul. Aluskohustuse 1 puhul on oluline, et pooled pidasid kokkuleppe p-s 1 nimetatud nõude all silmas OÜ xxxx ja Xxxx AS vahel sõlmitud laenulepingust tulenevat nõuet – nõude varasem loovutamine ei oma selles kontekstis tähtsust. Laenulepingu sõlmimist ja jõustumist ei lükka ümber asjaolu, et OÜ xxxx kandis laenusumma Xxxx AS arveldusarvele Sampo pangas, mitte Hansapangas. Kuna Xxxx AS võttis täitmise vastu (sh ei tagastanud laenusummat OÜ xxxx), siis eeldatakse, et OÜ xxxx täitis enda kohustuse kohaselt. Nõue ei ole aegunud, kuna laenu tagastamise tähtaega pikendati kõigepealt kuni 31.12.2010 (seda tõendab kokkulepe) ning pärast 31.12.2010 muutus laenuleping tähtajatuks – seda kinnitavad kokkuleppe lisa ja Xxxx AS 18.07.2012 saldokinnitus. Raamatupidamise seadus ei näe ette, et saldokinnitusele peab alla kirjutama juhatuse liige. Nõude aegumise Xxxx AS vastu peatas nõude esitamine Xxxx AS likvideerimismenetluses, kuid isegi kui hageja nõue Xxxx AS vastu oleks aegunud, ei ole nõue aegunud kostjate suhtes. Aluskohustusega 2 seoses - laenuleping on üles öeldud Xxxx OÜ poolt Xxxx AS likvideerimismenetluses 10.03.2015 esitatud ülesütlemisavalduse ja nõudeavaldusega. Nõue loovutati hagejale ja sellest teavitati kostjaid 06.07.2015. Laen ei ole tagastatud aprillis 2008, kuna esmalt tagastatakse intress ning alles seejärel täidetakse põhikohustus - seda sõltumata sellest, et Xxxx AS märkis maksekorralduses, et ta tagastab põhiosa, kuna see ei ole Xxxx AS otsustada, millises järjekorras ta nõudeid täidab. Kostjad on kokkuleppes ja selle lisas kinnitanud, et vastav kohustus (osaliselt) eksisteerib. Kui ei oleks olnud suulisi laenulepinguid, sai Xxxx AS nimetatud summad õigusliku aluseta, mistõttu oli Xxxx AS-il kohustus vastavad summad tagastada alusetu rikastumise sätete järgi. Laenulepingu sõlmimist ei lükka ümber asjaolu, et Xxxx AS tagastas Xxxx OÜ palvel osaliselt laenu tagasi Xxxx-le. Xxxx AS on osaliselt laenu tagastanud ka otse Xxxx OÜ-le. Nõue ei ole aegunud, selle välistab mh Xxxx OÜ-le antud saldokinnitus. Aluskohustuse 3 puhul on maksekorraldusse ekslikult märgitud vale aastaarv. Täitmine on vastu võetud ja seega eeldatakse, et täitmine oli kohane. Nõue ei ole aegunud kuna algne võlgnik on kokkuleppe ja selle lisa pooleks. Nõuet ei ole loovutatud AS-le Xxxx, seda kinnitab AS Xxxx ja ka ühestki raamatupidamisdokumendist ei nähtu, et viidatud nõudeid oleks loovutatud. Aluskohustuste 4-7 nn algseks võlgnikuks on emitent AS xxxx, kelle võlakirju kokkuleppes nimetatud kreeditorid O K palvel ja korraldamisel kokku ostsid - esiteks põhjusel, et O K soovis

saada M Vilt laenu ning ta andis M Viga seotud äriühingutele vastu võlakirju; teiseks võlakirjade kokkuostmise eesmärgiks oli saada O Kga seotud või n.ö O Kle sõbralike võlausaldajate kontrolli alla võimalikult palju Xxxx võlakirju ehk nõudeid emitent AS xxxx vastu. Seda eesmärgiga kontrollida ja mõjutada hilisemat AS xxxx pankrotimenetlust, mis O Kl ka õnnestus, saavutades AS xxxx pankrotimenetluse raugemisega lõppemine. Tegemist on tähtajatute kohustustega, mille ütles hageja kostjatele üles 06.07.2015 nõudeavalduses ning palus nimetatud kohustused täita 2 kuu jooksul alates nõudekirjade kättesaamisest. Kõik aluskohustuste 4-7 nõuded seonduvad üksnes võlakirjadega Xxxx võlakiri 28.08.2010 (ISIN kood xxxx), nõudeid ei ole esitatud seoses Xxxx võlakirjadega. Nõude esitamist kostjate vastu ei välista asjaolu, et AS xxxx on äriregistrist kustutatud ning Xxxx võlakirjad on väärtpaberite registrist kustutatud seoses AS xxxx kustutamisega (mitte võlakirjade lunastamisega). Nõude esitamise eelduseks ei ole, et hageja on väärtpaberite registris võlakirjade omanik. Hageja õiguseellased loovutasid 06.07.2015 hagejale kõik aluskohustustes 4-7 nimetatud võlakirjadest tulenevad nõuded AS xxxx vastu suuliste kokkulepete alusel. Kostjate vastu nõuete loovutamine vormistati kirjalikult. Nõuded ei ole aegunud ja igal juhul peatas aegumise nõudeavalduste esitamine AS xxxx pankrotimenetluses. Aluskohustuse 8 puhul oli tegemist tähtajatu laenulepinguga, mis öeldi kostjatele üles 06.07.2015, tegu ei olnud müügilepinguga. Tegemist on O K korraldusel ja huvides tehtud tehinguga eesmärgiga saavutada AS Xxxx pankrot ning omada AS Xxxx pankrotimenetluses määravat mõju. Aluskohustuse 9 puhul on põhjendamatu kostjate etteheide, et kokkuleppes nimetatud kreeditorid ei teavitanud neid AS xxxx pankrotist. O K oli AS xxxx juhatuse liige ning AS Rubla oli AS xxxx aktsionär, seega olid kostjad AS xxxx pankrotist igal juhul teadlikud. Aluskohustuse 10 võtsid kostjad kokkuleppe lisaga. Laenusuhe on üles öeldud Xxxx AS-ile tema likvideerimismenetluses 10.03.2015 esitatud nõudekirjas ning kostjatele 06.07.2015 saadetud nõudekirjades - seega on kohustus sissenõutav. Kostjad vastutavad nimetatud kohustuste täitmise eest sõltumata sellest, kas tegemist oli suulisest laenulepingust või alusetust rikastumisest tuleneva kohustusega. Nõue ei ole aegunud. Xxxx OÜ esitas Xxxx AS likvideerimismenetluses nõude 10.03.2015, mis peatas aegumise. Tähtsust ei oma Xxxx AS likvideerija väidetav vastus O K päringule. Xxxx AS likvideerija J S puhul on tegemist O Kga seotud isikuga, kelle subjektiivne arvamus laenulepingutest tulenevate nõuete puudumise kohta ei oma mingit tähendust. Aegumise välistas ka Xxxx AS poolt antud saldokinnitus. Aluskohustuse 11 nõude puhul on tagasimaksed esmalt arvestatud sissenõutavaks muutunud intressi katteks ning sellest ülejäänud osas põhinõude katteks. Ebaõige on kostjate vastuväide, et O K ei vastuta kohustuse täitmise eest kokkuleppe lisa alusel. Nõue ei ole loovutatud AS-le Xxxx. AS Rubla vastu esitatud nõude puhul - Xxxx OÜ esitas 17.04.2015 (enne nõude hagejale loovutamist) AS Rubla likvideerimismenetluses nõudeavalduse mh eraldi AS Rubla vastu esitatud nõude täitmiseks. Isegi kui AS Rubla sai 14.05.2014 ülesütlemisavalduse kätte alles 27.04.2015, oli nõue AS Rubla vastu muutunud sissenõutavaks igal juhul enne hagi esitamist. Intressimäär 12% aastas nähtub 28.06.2013 ja 17.07.2013 e-kirjavahetusest ning isegi kui kokkulepe intressimäära kohta puuduks, siis on 12% aastas intressimäär harilik intressimäär. Isegi kui tegemist ei oleks suulise laenulepingu alusel välja makstud summaga, oleks tegemist alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. Kui laenusuhe ei ole muutunud tähtajatuks, siis tuli laen osaliselt, s.o 200 000 euro ulatuses tagastada 10.07.2013 ja ülejäänud 200 000 euro ulatuses 24.07.2013. Viivist nõutakse seadusjärgses määras ja viivis ei ole ebamõistlikult suur. Nõue ei ole loovutatud AS-le Xxxx.

Kostjate vastuhagid Kostjad esitasid tingimuslikud vastuhagid, milles palusid (juhul kui kohus loeb 30.04.2010 kokkuleppe ja 10.04.2013 kokkuleppe lisa konstitutiivseks võlatunnistuseks ja sel alusel muidu hagi rahuldaks) rahuldada vastuhagi ning kohustada OÜ-d XXXX andma tahteavaldus, millega OÜ XXXX loovutab kõik talle 30.04.2010 sõlmitud kokkuleppest ja 10.04.2013 sõlmitud kokkuleppe lisast tulenevad nõuded tasuta AS-ile Rubla ja O Kle, ja asendada selline OÜ XXXX tahteavaldus nõuete loovutamiseks kohtuotsusega; või alternatiivselt, et kohus keelaks OÜ-l XXXX edaspidi AS Rubla ja O K suhtes tugineda 30.04.2010 sõlmitud kokkuleppele ja 10.04.2013 sõlmitud kokkuleppe lisale. Hageja seisukoht kostjate vastuhagide osas Hageja palub jätta vastuhagid läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Kostjate ja hagejate vahel ei ole mingeid algseid kohustusi, küll on aga kostjad 30.04.2010 kokkuleppe ja selle 10.04.2013 lisaga võtnud endale varalised kohustused, andes sellega konstitutiivse võlatunnistuse. Seda tüüpi konstitutiivset võlatunnistust ei saa VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda, kuna võlatunnistus ei ole antud ilma õigusliku aluseta. Kohtu põhjendused Poolte vahel puudub vaidlus, et kostjad on allkirjastanud 30.04.2010 kokkuleppe (I kd, t lk 12-14) ning 10.04.2013 kokkuleppe lisa (I kd, t lk 15-16), kuid pooltel on vaidlus selles, kuidas tuleb nimetatud kokkuleppeid tõlgendada. Hageja hinnangul on tegemist kostjate poolt kohustusega ühinemisega ning konstitutiivse (alternatiivselt deklaratiivse) võlatunnistuse andmisega. Kostjad leiavad, et tegemist on käendusega. Kohtu hinnangul on 30.04.2010 kokkuleppe ja 10.04.2013 sõlmitud täiendava kokkuleppe näol tegemist käendusega. Käenduslepinguga kohustub käendaja VÕS § 142 järgi kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest VÕS § 145 lg 2 järgi täies ulatuses. Riigikohtu sõnul eristab kohustusega ühinemist ja käendust see, et kohustusega ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist. Kohustusega ühinemise korral on isikul isiklik huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Käenduse puhul selline huvi puudub ning isik tagab võlgniku kohustust reeglina isikliku sideme tõttu (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13 ja 14; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-10, p 12). Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 sätestab, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus on poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-13, p 11; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11).

30.04.2010 kokkuleppe tekstist ilmneb piisavalt selgelt, et pooled ei ole soovinud muuta kostjaid võlgnikeks, vaid kokkuleppe eesmärk on olnud VÕS 142 jj järgi võlgnike kohustusi tagada. Pooled on lepingu preambulas ja sellele järgnevalt lepingu p-s 14.1 selgelt sätestanud, et kohustatud isikuteks ehk võlgnikeks kokkuleppe järgi on lepingu p-des 1-13 loetletud äriühingud. Sama sisuga on ka lepingu 14.2, mille järgi on võlgnevuse tasumiseks kohustatud isikuteks ehk võlgnikeks needsamad äriühingud ning kostjate kohustus piirneb nimetatud lepingupunkti järgi üksnes ülesandega tagada võlgnike võetud kohuste täitmist. Lepingu p 14.3 näeb ette kostjate solidaarse vastutuse, mis on ühtviisi nii käenduse kui ka kohustusega ühinemise tagajärg. Kuna lepingu preambulas ega üheski lepingu p-le 14.3 eelnevas lepingupunktis ei ole kostjaid võlgnikena käsitletud, tuleb lepingu p-i 14.3 tõlgendada lähtuvat sellele eelnevast lepingu tekstist ja järeldada, et lepingu p-s 14.3 on silmas peetud käendaja solidaarset vastutust. Lisaks lepingu tekstile viitab käendusele ka vaidluse all mitteolev asjaolu, et hagejatel puudus lepingu järgi vastusoorituse tegemise kohustus ning seetõttu ei saanud kostjatel olla kohustusega ühinemiseks mõistetavat huvi. Huvi vastusoorituse vastu on kohustusega ühinemist ja käendust eristavaks oluliseks tunnuseks (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13 ja 14). Hageja väide, et selliseks huviks oli kostjate tahe võlgnikeks olnud äriühinguid ja nende tegevust säilitada, võib samaväärselt kõneleda käenduse kasuks. Muule kui käenduse kokkuleppele ei viita ka hilisem täiendav kokkulepe. Täiendavast kokkuleppest ei nähtu, et lepinguosalised oleksid soovinud sellega muuta varasemalt kokkulepitud õigussuhete sisu. Kokkuleppele on lisatud üksnes täiendavad kõrvaltingimused ja muudetud varasema kokkuleppega sätestatud tähtaegu, kuid ei ole ümberkujundatud algse võlasuhete tingimusi. Kokkuleppe näol ei ole tegu ka konstitutiivse võlatunnistusega. Konstitutiivse võlatunnistusega saab olla tegemist üksnes juhul, kui pooltevahelisest kokkuleppest nähtub selgelt ja ilma kahtlusteta, et pooled soovisid sõlmida konstitutiivse võlatunnistuse (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 17). Hageja ei ole sellist tahet tõendanud ja kokkuleppe sõnastus viitab käendusele. Kokkulepe tagatise andmise kohta ei saa olla ühtlasi konstitutiivne võlatunnistus, kuna sellisel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus poolte vahel tekib algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatu kohustus. Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada kokkulepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest ning sellisel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus poolte vahel tekib algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatu kohustus (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17). Kokkuleppel puuduvad ka deklaratiivse võlatunnistuse tunnused, kuna kokkuleppest ei järeldu kostjate tahet kokku leppida võlatunnistuse andmises. Kokkulepet tagatise andmise kohta ei saa lugeda võlatunnistuseks, kuna tagatise andmisel ja võlatunnistuses kokku leppimisel on erinevad eesmärgid (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17). Võlatunnistusel ei ole nõuete tagamise eesmärki ning käenduse andmise kokkuleppel ei ole põhivõla enda omaks tunnistamise ega selle vaieldamatuks muutmise eesmärki. Eeltoodule tuginedes hagi aluseks oleva kokkuleppe ja selle lisa näol tegu käenduslepinguga. Järgnevalt analüüsib kohus, kas hagejal on nõudeõigus. Kostjad on seisukohal, et kokkuleppe ja selle lisa poolteks on M V (eraisikuna, mitte kellegi esindajana), O K ja AS Rubla ning kuna M Vil ei olnud kokkuleppe sõlmimisel kostjate vastu mistahes nõudeid, on kokkulepe ja selle lisa esemetud. Kui kokkuleppe osapooleks oleks olnud alusvõlasuhete võlausaldajad, oleksid need võlausaldajad ja nende esindajad ka kokkuleppe ja

selle lisa preambulas selgelt välja toodud. Hageja kostjate seisukohaga ei nõustu. VÕS § 29 lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus nõustub hageja seisukohaga ning leiab, et M V on kokkuleppes ja selle lisas kajastatud kui esindaja. Sellele viitab kokkuleppe ja selle lisa sõnastus. Nii kokkuleppe kui selle lisa sissejuhatuses on märgitud kokkuleppe/lisa osalisena „M V /../ (edaspidi: Kreeditoride esindaja või Osapool)“. Pärast kokkuleppe osaliste äramärkimist on välja toodud kreeditoride nõuded võlgnike vastu. Kokkuleppe p 14.3 kohaselt kohustusid kostjad vastutama „mistahes Kokkuleppes nimetatud kreeditori ees“. Kohtu hinnangul saab kokkuleppe ja selle lisa sõnastusest ja sisust aru saada selliselt, et lepingupoolteks olid ühelt poolt kreeditorid (sh OÜ xxxx, Xxxx OÜ ja XXXX OÜ) keda esindas M V ja teiselt poolt kostjad. 06.07.2015 loovutasid Xxxx OÜ, OÜ xxxx ja OÜ XXXX kõik nõuded hagejale, kostjaid teavitati nõuete loovutamisest 06.07.2015 nõudekirjades (I kd, t lk 67-79), mille kostjad said kätte 08.07.2015 (I kd, t lk 80-81). Aluskohustuste 3 ja 11 ning eraldi Rubla vastu esitatud nõude osas on kostjad seisukohal, et neid ei saanud hagejale loovutada, kuna Xxxx OÜ seaduslik esindaja M V kinnitas oma 21.05.2014 ekirjas nõude loovutamist AS-ile Xxxx, mida M V on kontrollinud läbi Xxxx OÜ ja OÜ xxxx. Järelikult ei ole Xxxx OÜ saanud ka 06.07.2015 mistahes väidetavat laenulepingut üles öelda ega ka mitte loovutada väidetavaid nõudeid hagejale. Kohtu hinnangul ei saa 21.05.2014 e-kirjast (III kd, t lk 34; VI kd, t lk 124) nimetatud asjaolu järeldada. Nimelt on selles e-kirjas märgitud: „XXXX nõude Rubla vastu andsin tagasi GO-le, kelle raha see tegelikult on“. E-kirjast ei selgu, millist nõuet silmas on peetud (seejuures kas tegu on nõudega AS Rubla kui põhivõlgniku või kui käendaja vastu). Seetõttu ei saa ka asuda seisukohale, et hagejal nõudeõigus aluskohustustest 3 ja 11 tulenevate nõuete ning eraldi AS Rubla vastu esitatud nõude osas puudub. Kohtule teadaolevalt ei ole AS Xxxx ühtegi käesoleva hagi esemeks olevat nõuet enda omaks pidanud, kuigi käesoleva menetluse toimumine peaks M Vi teadmise kaudu olema teada ka AS-ile Xxxx (M V on AS Xxxx nõukogu esimees ning hageja ja Xxxx OÜ juhatuse liige; III kd, t lk 35-46; VI kd, t lk 125-130). Kohus peab hagejat õigustatud isikuks esitama aluskohustustest 3 ja 11 tulenevaid nõudeid ning eraldi nõuet AS Rubla vastu. Aluskohustuse 1 osas on kostjad seisukohal, et kokkuleppe p 1 järgi kuulus kõnealune nõue OÜ xxxx, samas on OÜ xxxx loovutanud nimetatud nõude juba 01.01.2009 Xxxx OÜ-le (I kd, t lk 2022). Seega ei võinud OÜ xxxx pärast 01.01.2009 sõlmida Xxxx AS-iga ka kokkuleppeid nimetatud nõude osas. Hageja on seisukohal, et oluline on, et pooled pidasid kokkuleppe p-s 1 nimetatud nõude all silmas OÜ xxxx ja Xxxx AS vahel sõlmitud laenulepingust tulenevat nõuet ja seda ei muuda asjaolu, et OÜ xxxx oli loovutanud nõuded Xxxx OÜ-le. Kohus leiab, et hagejal on ka selle nõude osas nõudeõigus. Käendajad võtavad tavapäraselt endale käenduskohustuse seose tõttu võlgnikuga, olenemata võlausaldaja isikust. Sellest loogikast lähtub näiteks VÕS § 144 lg 1, mille kohaselt võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks eeldatakse, samuti VÕS § 167 lg 1, mille järgi nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Seetõttu ei pea kohus asja lahendamisel oluliseks seda, et nõue oli loovutatud, kuid kokkuleppes oli kajastatud nõue esialgsel kujul. Kohtule on arusaadav, miks kokkuleppes sooviti välja tuua nõue sellisena nagu ta algselt oli (sh võlasuhte poolte osas) – see võib olla mõistlik suurema segaduse vältimiseks olukorras, kus esialgse võlausaldaja ja võlgniku vahel on erinevaid nõudeid ning ka uue võlausaldaja ja võlgniku vahel on erinevaid nõuded. Kohtu järeldus oleks teine, kui uus võlausaldaja poleks olnud kokkuleppe pooleks, kuid antud juhul see nii ei olnud. Kohus peab hagejat õigustatud isikuks ka aluskohustusest 1 tuleneva nõude osas.

Eelnevast tulenevalt on hagejal nõudeõigus hagis nimetatud nõuete osas. Järgnevalt kontrollib kohus, kas käendus on kehtiv. O K on käenduse kehtivuse küsimuses tuginenud esiteks sellele, et tegu on tarbijakäendusega ning vastutuse maksimumsumma puudumise tõttu on leping tühine. Hageja sellega ei nõustu, kuna O K andis käenduse enda majandustegevuses (tema majandustegevus toimus läbi Xxxx AS-i, AS-i Rubla ja AS xxxx). Tarbijakäendus ei ole ka kokkuleppe lisa, kuivõrd see ei ole käsitletav iseseisva kokkuleppena. Isegi kui pidada kokkulepet ja selle lisa tarbijakäenduslepinguteks, siis nendes märgitud koondsumma ongi käendaja vastutuse maksimumsummaks. Lisaks on õiguskirjanduses väljendatud seisukohta, et kui käendaja on teadlik vastutuse rahalise maksimumsumma kokkuleppimise kohustusest ja selle järgimata jätmise tagajärgedest, kuid ei nõua lepingusse vastavate põhimõtete lisamist, võib tuginemine käenduslepingu tühisusele olla keelatud vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Kohtu hinnangul ei ole 30.04.2010 kokkuleppe näol tegu tarbijakäenduslepinguga. Kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 143 lg 1 sätestas, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. VÕS § 34 sätestas, et „Tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.“ Riigikohus on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-148-11 selgitanud kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 143 lg 1 redaktsiooniga seonduvalt ning varasemale praktikale tuginedes, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted (p 13). Samuti märkis Riigikohus samas lahendis (p 14), et füüsilisest isikust käendaja puhul tuleb alati tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda ning on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kohtu hinnangul ei saa O Kt käsitleda 30.04.2010 kokkuleppe sõlmimisel tarbijana. O K oli seotud kokkuleppes nimetatud võlgnikega, kelle kohustusi ta käendas – kokkuleppe sõlmimise ajal oli O K näiteks Xxxx AS (aluskohustuste 1 ja 2 võlgnik) juhatuse liige (II kd, t lk 32-36); AS Rubla (aluskohustuse 8 võlgnik) juhatuse liige (I kd, t lk 90-97); AS xxxx (endine ärinimi AS xxxx, mille aktsiate väljaostukohustust on aluskohustus 9) juhatuse liige (II kd, t lk 37-44). O K oli käendajana seega tegutsev majandustegevuses, mitmete võlgnike juhatuse liikmena – sellest võib järeldada otsest majanduslikku huvi põhivõlgnike kohustuste täitmise suhtes. Sellises olukorras ei saanud O Kt kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 143 lg 1 ja § 34 redaktsiooni alusel käsitleda tarbijana. Kohus leiab, et 30.04.2010 kokkulepe ei ole tarbijakäendusleping. Tarbijakäenduslepinguks ei ole ka 10.04.2013 sõlmitud kokkuleppe lisa. Lisa sõlmimise ajaks oli tarbijakäendust defineeriv säte muutunud. Nimelt muutus 05.04.2011 VÕS § 143 lg 1 ja alates sellest ajast kehtib see sõnastuses „tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik.“ Kohtu hinnangul ei saa aga kokkuleppe lisa käsitleda eraldi käenduslepinguna, vaid tegu on 30.04.2010 kokkuleppe täiendamisena. Lisas muudeti ühte tähtaega, lepiti kokku maksete tasumise järjestus ja lepiti kokku täiendavate tagatiste seadmises. Samas aga ei lepitud kokku täiendavaid kohustusi, mille eest kostjad peaksid vastutama hakkama. Sellest tulenevalt ei ole kokkuleppe lisa käsitletav eraldi (tarbija)käenduslepinguna ning vastutuse maksimumsumma puudumine kokkuleppe lisast ei muuda nimetatud lepingut tühiseks.

O K on pidanud käenduslepingut tühiseks ka põhjusel, et kokkulepe ja selle lisa on vastuolus heade kommetega. Hageja hinnangul see nii ei ole ning lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga. TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Lõige 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on lahendis 2-14-21710 p 49 selgitanud, et käendusleping võib olla heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: · käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; · käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; · käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; · eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Lisaks märkis Riigikohus, et pole välistatud, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu - näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. O K on tuginenud esiteks sellele, et käendaja vastutuse maksimumsumma on suur, käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu ja käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne. 17 miljoni euro suurune käendus, mis iga-aastaselt suureneb, tähendab kostja jaoks sisuliselt lõputut võlaorjust, millest vabanemise perspektiiv puudub täielikult, kuivõrd aastatel 2010 – 2013 on O K saanud keskmiselt 19 686 eurot brutotulu aastas. Kohus nõustub, et käendussumma on suur. Samas ei anna see kohtu arvates alust pidada automaatselt kokkulepet tühiseks. Kohus nõustub hageja seisukohaga (ja sama tuleneb viimati viidatud Riigikohtu lahendi nr 2-14-21710 p-st 46), et lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga. Kokkuleppe sõlmimisele eelnevalt liikusid O Kga ning M Viga seotud äriühingute vahel suured rahasummad, O K ning M V olid tihedates ärilistes suhetes ja ka sõbrad ning seda arvestades võib eeldada, et O K ja M V lähtusid kokkuleppe sõlmimisel O K piisavalt heast majanduslikust olukorrast. Nii M V kui O K olid kokkuleppe sõlmimise ajal pikaaegsete kogemustega ärimehed, kes eelduslikult olid võimelised adekvaatselt hindama käendajate varalist olukorda. Märkimata ei saa jätta, et kokkuleppe sõlmimise ajal oli O K OÜ Xxxx ainuosanik (I kd, t lk 98-101), OÜ Xxxx omakorda AS Rubla aktsionär ning AS Rubla oli AS xxxx (endise ärinimega AS xxxx) ainuaktsionär (VII kd, t lk 52-55). Seega saab järeldada, et O K majanduslik seisund oli kokkuleppe sõlmimisel piisavalt hea, et vastutada kokkuleppes nimetatud kohustuste täitmise eest. Hilisem olukorra halvenemine ei oma tähtsust ega muuda käenduslepingut tagantjärele heade kommete vastaseks. Kokkulepe ei ole tühine vastuolu tõttu heade kommetega.

Kohus märgib, et ka kokkuleppe lisa ei saa pidada sellel alusel tühiseks, kuna lisa ei ole eraldiseisev käendusleping ning selles ei lepitud kokku täiendavaid kohustusi käendajatele. Teiseks tugineb O K sellele, et tagatiskokkulepe võib olla heade kommetega vastuolus ka osas, milles see ei määratle tagatavaid nõudeid piisavalt täpselt või millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid - antud juhul ei ole kostja hinnangul kohustusi ja nende ulatust võimalik kindlaks määrata nende ebamäärasuse tõttu. Kohus sellega ei nõustu. Kokkuleppes on selgelt välja toodud alusvõlasuhete pooled, võlgnevuste suurused erinevate ajahetkede seisuga, samuti andmed arvestuse aluseks oleva intressimäära kohta. Jättes praegu kõrvale küsimused selle kohta kas need arvutused on ka õiged või vastavad alussuhetes kokkulepitule, siis kokkuleppe alusel iseenesest on võimalik välja arvestada võlgnevuse suurus ja suurenemine. Kohus juhib tähelepanu, et kui tarbijakäenduse puhul (kus kehtivad rangemad reeglid) võib maksimumsumma olla ka tuletatav lepingu sisust (Riigikohtu lahend 3-2-1-66-14, p 25), siis seda enam võib tavalist käenduslepingut pidada piisavalt määratletuks, kui seal on toodud välja võlgnevus ja kõrvalnõuete arvestamise alused. Arvestada tuleb ka seda, et kostjad (O K otseselt ja AS Rubla läbi O K) olid alussuhete võlgnikega tihedalt seotud isikud, kelle arusaam alusvõlasuhetest oli eelduslikult suurem kui see olnuks võõral isikul. Kohtu hinnangul ei ole kohustused kokkuleppes esitatud niivõrd ebamääraselt või arusaamatult, et see tooks kaasa kokkuleppe vastuolu heade kommetega. Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et kokkulepe ega lisa ei ole tühised vastuolu tõttu heade kommetega. Kostjad on menetluse käigus asunud seisukohale, et kõik nõuded on aegunud, kuna kokkuleppega muutusid kõik nõuded sissenõutavaks ja kokkuleppe lisa ei katkestanud aegumist. Kohus märgib, et kokkulepe ei muutnud kõiki nõudeid sissenõutavaks, vaid ainult kokkuleppe p 1, 2 ja 8 nimetatud nõuded (aluskohustused 1-3). Seega ei mõjutanud kokkulepe automaatselt kõiki nõudeid. Kuna tegu on käendusega ning käendaja vastutus sõltub põhivõlgnevuste olukorrast, käsitleb kohus aegumise küsimust nõuete juures eraldi. Järgnevalt analüüsib kohus aluskohustustega seonduvat. Esimese aluskohustuse puhul on hageja arvestanud nõude suuruseks kokku 4 185 641 eurot, mis hõlmab põhinõude 2 563 354 eurot ja intressid seisuga 09.09.2015 summas 1 622 287 eurot. Kostjate hinnangul ei ole tõendatud laenulepingu sõlmimine, laenu ülekandmine (maksekorraldus ei tõenda seda, et summa on laenusaajani jõudnud) ja lisaks ei ole summa üle kantud laenulepingus märgitud arveldusarvele. Kohus kostjatega ei nõustu. OÜ xxxx ja Xxxx AS vaheline laenusuhe on tõendatud 30.11.2007 sõlmitud kirjaliku lepinguga nr 30112007 (I kd, t lk 17), mille kohaselt kohustus laenuandja (OÜ xxxx) andma laenusaajale (Xxxx AS) laenu summas 1 917 349 eurot ning laenusaaja kohustus selle tagastama (lepingu p 1 ja 4). Tegu on laenulepinguga – VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenusumma ülekandmine on tõendatud 30.11.2007 maksekorraldusega (I kd, t lk 18-19; IX kd, t lk 32-34) ja OÜ xxxx kontoväljavõttega (X kd, t lk 67-69), millega laenuandja kandis laenusaajale üle 1 917 349 eurot. Õige on tähelepanek, et laenusumma kanti teisele arveldusarvele kui kirjas lepingus (lepingus kirjas Hansapanga arveldusarve, ülekanne tehti Sampo Panga arveldusarvele), kuid ülekanne tehti siiski laenusaajale. Kostjad ei ole tõendanud, et laenusumma ei ole laenusaajani jõudnud – laenusaaja Swedbank AS-is asuva pangakonto väljavõte (VI kd, t lk 33) seda ei tõenda ega saagi tõendada, kuna juba laenu ülekandmise maksekorraldusest nähtub, et summa kanti teise panga

kontole; samuti ei tõenda seda Sampo Panga väljavõte (X kd, t lk 23-25), mis on esitatud vaid Eesti kroonide kohta (laenusumma väljastati eurodes; X kd, t lk 70). VÕS § 76 lg 4 sätestab, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kohtule teadaolevalt ei tagastanud laenusaaja ülekannet valele arveldusarvele tasumise tõttu, seetõttu saab eeldada, et laenu andmine toimus kooskõlas laenulepinguga. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et OÜ xxxx ja Xxxx AS vahel oli sõlmitud laenuleping, laenusumma kanti laenusaajale üle ja laenuandja poolt on kohustus täidetud kohaselt. Kostjate hinnangul muutus laenu tagastamise nõue sissenõutavaks 28.02.2008 (seda on hageja kinnitanud varasemalt ka ise) ning laenuleping ei ole muutunud tähtajatuks. Hageja on seisukohal, et suuliste kokkulepete alusel pikendasid pooled laenu tagastamise tähtaega kõigepealt kuni 31.12.2010 ning hiljem muutus laenuleping tähtajatuks – seda kinnitab kokkulepe ja selle lisa ning saldokinnitus. Xxxx OÜ ütles laenulepingu üles 12.06.2014 nõudeavalduse esitamisega Xxxx AS likvideerimismenetluses ning algse põhivõlgniku suhtes muutus nõue sissenõutavaks 14.08.2014. Kohus on seisukohal, et nõue muutus põhivõlgniku suhtes sissenõutavaks 29.02.2008. Sellele on tuginetud ka OÜ xxxx (keda esindas M V) poolt O K vastu esitatud pankrotiavalduses (VI kd, t lk 34-35; VII kd, t lk 58-59). Lepingu punkt 4 kohaselt pidi laenu tagastama hiljemalt 28.02.2008. Suulised kokkulepped laenu tagastamise tähtaja pikendamise kohta ei ole tõendatud. Kokkulepe ega selle lisa laenu tagastamise tähtaega ei mõjutanud, kuna põhivõlgnik ei olnud kokkuleppe ega selle lisa pooleks. Põhivõlgnik andis 18.07.2012 saldokinnituse (V kd, t lk 186), et tal oli 30.06.2012 seisuga Xxxx OÜ ees võlgnevus 4 337 712,91 eurot, kuid ka nimetatud dokument ei muutnud laenu tagastamise tähtaega, kuna seda ei tulene saldokinnitusest ning lepingutingimuste muutmine ei ole ka saldokinnituste andmisega kaasnev tagajärg. Hageja hinnangul ütles Xxxx OÜ laenulepingu üles 12.06.2014 nõudeavalduse esitamisega Xxxx AS likvideerimismenetluses (II kd, t lk 150-152). Kohus märgib, et kuivõrd laenu tagastamise tähtaega ei olnud eelnevalt pikendatud, samuti ei olnud laenu tagastamine muutunud tähtajatuks, ei oma laenu tagastamise tähtaja kontekstis ülesütlemine õiguslikku tähendust. Seega asub kohus seisukohale, et laenulepingu nr 30112007 punktist 4 tulenevat laenu tagastamise tähtaega 28.02.2008 ei ole pikendatud ja laen muutus sissenõutavaks 29.02.2008. Kostjate arvates on nõue põhivõlgniku suhtes aegunud, aegumine pole katkenud ega peatunud Xxxx OÜ 12.06.2014 nõudeavalduse esitamine, 18.07.2012 saldokinnituse andmine ega kokkuleppe ja selle lisa sõlmimine ei peatanud ega katkestanud aegumist. Kuna nõue on põhivõlgniku suhtes aegunud, on see aegunud ka käendajate suhtes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 sätestab: „Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.“ TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus leidis eelnevalt, et kohustus muutus sissenõutavaks 29.02.2008, kuna laenu tagastamise viimane päev oli 28.02.2008. Riigikohus on lahendis 3-2-1-162-13 selgitanud aegumistähtaja arvestamisega seonduvalt: „Aastates arvutatava aegumistähtaja puhul on keskne küsimus, mida lugeda aegumistähtaja viimase aasta „vastavaks kuuks ja päevaks" TsÜS § 136 lg 2 mõttes. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava

tähtaja möödumisel.“ Seega aegunuks nõue põhivõlgniku vastu 28.02.2011 kell 24.00. Kokkuleppe sõlmimine ei katkestanud aegumist, kuna põhivõlgnik ei olnud kokkuleppe pool. Küll aga mõjutas kohtu hinnangul aegumist 18.07.2012 saldokinnitus. Hageja arvates on saldokinnituse näol tegemist sisuliselt võlatunnistuse andmisega. Kostjate arvates ei oma saldokinnitus mingit õiguslikku tähtsust, kuna seda ei ole allkirjastanud Xxxx AS esindusõiguslik isik (O K) ning H Kl puudusid mistahes volitused Xxxx AS-i nimel tehingute ja toimingute tegemiseks (samal põhjusel ei saa saldokinnitust käsitleda võla tunnistamisena). Peale selle ei ole 18.07.2012 saldokinnitusest aru saada, mis on saldokinnituse esemeks või milliseid õigussuhteid seal on silmas peetud, milliseid konkreetseid laenusuhteid saldokinnitus kajastab. Saldokinnituse on allkirjastanud H K. Xxxx AS äriregistri väljavõtte (VI kd, t lk 38-40; VII kd, t lk 63-65) kohaselt ei ole H K olnud Xxxx AS seaduslik esindaja, saldokinnituse allkirjastamise ajal oli seaduslikuks esindajaks O K. Saldokinnituse järgi oli H K Xxxx AS raamatupidaja, seda kinnitas H K ka tunnistajana (X kd, t lk 166). TsÜS § 116 lg 2 kohaselt kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Sellest tulenevalt saab pidada H Kt isikuks, kes võis allkirjastada saldokinnituse. Kuigi saldokinnituses pole eraldi välja toodud, millistest õigussuhetest tulenevate võlgnevuste kohta on kinnitust küsitud, saab järeldada, et see hõlmab kõiki Xxxx OÜ nõudeid Xxxx AS vastu. Kostjad on tuginenud ka sellele, et saldokinnituse andmise hetkel ei olnud Xxxx AS-i informeeritud OÜ xxxx poolt nõude loovutamisest Xxxx OÜ-le, mistõttu Xxxx AS ei teadnud saldokinnituse andmise hetkel asjaolust, et OÜ xxxx asemel on võlausaldajaks Xxxx OÜ. Samas ei ole esile toodud asjaolusid, et saldokinnituse andmise seisuga olid põhivõlgnikul teised kohustused Xxxx OÜ ees, mida põhivõlgnik tunnistas. Saldokinnitus on põhimõtteliselt (arvestades kõrvalnõuete suurenemist) ka kooskõlas Xxxx OÜ poolt Xxxx AS likvideerimismenetluses 12.06.2014 esitatud nõudeavalduses välja toodud nõuetega (kokku summas 5 373 064,48 eurot). Eeltoodust tulenevalt saab saldokinnitust käsitleda kui võlgnevuse tunnistamist. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Praegusel juhul on saldokinnitus antud pärast nõude aegumist. Riigikohus on lahendis 3-2-1-129-16 p 48-49 selgitanud, et katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud, kuid aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks või nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes. Kohtu hinnangul saab saldokinnitust lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks. Võib eeldada, et võlgniku raamatupidajal on ülevaade võlgniku kohustustest ja nende sissenõutavaks muutumise ajast, seega saab pidada põhivõlgnikku aegumise vastuväitest loobunuks. Sellest tulenevalt ei ole nõue põhivõlgniku vastu aegunud. Kohus kontrollib, kas nõue võib ülaltoodule vaatamata olla aegunud käendajate suhtes. Kokkuleppe punktis 1, mis käsitleb laenulepingust nr 30112007 tulenevat nõuet, on märgitud kohustuse täitmise tähtajaks 31.12.2010. Seda arvestades oleks nõue käendajate vastu aegunud 31.12.2013. Kohtu hinnangul ei mõjutanud kokkuleppe lisa sõlmimine käendajate poolt kohustuse täitmise aega (sh ei muutnud kohustust tähtajatuks). Kokkuleppe lisas on toodud välja rahaliste kohustuste täitmine, muudetud kokkuleppe punkti 14.4, tunnistatud kehtetuks punkt 14.5 ning lisatud 14.6 (käsitleb maksete tasumise järjekorda) ja 14.7 (täiendava tagatise seadmise küsimus). Kokkuleppe lisaga ei muudetud kokkuleppe p 1-13 nimetatud võlgnevustega seonduvat (sh täitmise aega). Kokkuleppe lisa punktis 6 on sätestatud, et „kokkuleppe tingimused, mida käesoleva täiendava kokkuleppega ei muudeta jäävad kehtima ning on Osapooltele täitmiseks

kohustuslikud“. Seega jäi kehtima kohustuse täitmise tähtaeg käendajate suhtes 31.12.2010. Nõue oleks aegunud 31.12.2013 kell 24.00, kuid kokkuleppe lisa katkestas aegumise. Nõude tunnustamiseks aegumise katkemise tähenduses on oluline, et võlgnik peab oma käitumisega teadmise võlast selgelt esile tooma. Kokkulepe lisas on toodud tabel nõuetest, mis hõlmab ka alussuhte nr 1 nõuet, nimetatud tabel on allkirjastatud kostjate poolt. Seega on kohus seisukohal, et kokkuleppe lisa katkestas TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumise, nõude aegumine hakkas uuesti kulgema 11.04.2013 ja nõue aegunuks 11.04.2016 kell 24.00 (10.04.2016 oli pühapäev). Kuivõrd hageja esitas hagi 11.09.2015 ja hagi esitamine peatab aegumise (TsÜS § 160 lg 1), siis ei ole alussuhtest nr 1 tulenev nõue käendajate suhtes aegunud. Kohus käsitleb järgnevalt nõude suurusega seonduvat. Hagiavalduse ja nõuete suuruse arvestuse (I kd, t lk 102-105) kohaselt oli arvestatud intressi suuruseks 1 622 287 eurot. Hageja arvestas intressi alates laenusuhte tekkimisest 12% liitintressi põhimõttel ja alates 02.06.2010 12% lihtintressi põhimõttel, tuginedes kokkuleppele, kokkuleppe lisale ning H Ri, O K ja H K kirjavahetustele. Intressi näol on tegu hariliku intressimääraga. Kostjate hinnangul ei ole lepingus kokku lepitud intresside lugemist laenuks, laenult sai arvestada intressi üksnes 3 kuu eest (30.11.2007-28.02.2008), hageja väited suuliste intressikokkulepete kohta on paljasõnalised. Intressimäära muutumist ei tõenda kokkulepe ega lisa (Xxxx AS ei olnud seal pooleks), samuti H Ri ja O K e-kirjavahetus (kirjavahetusest ei nähtu ka, et O K esineks seal Xxxx AS esindajana ega see, keda esindab H R). Kohus nõustub kostjatega, et intressi sai arvestada perioodi 30.11.2007-28.02.2008 eest, s.o raha kasutamise perioodi eest. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-137-06 p 17 selgitanud: „Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).“ Kohus märgib, et intressikokkuleppeid võib sõlmida ka teisiti (näiteks leppida kokku intressi arvestamises pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist), kuid antud juhul seda tehtud ei ole. Tavapäraselt arvestatakse intressi tagastamata laenusummalt, kõik muud süsteemid (sh põhivõla suurendamine kogunenud intressi arvel) tuleb eraldi kokku leppida. Laenulepingus ei ole kokku lepitud liitintressis. Kokkuleppe ja selle lisas märgitud intress ei kehti põhivõlgniku osas, kuna ta ei olnud kokkuleppe pool, samuti ei kehti see käendajate osas kuna käenduse aktsessoorsuse tõttu tuleb lähtuda põhivõla kohta kehtivatest kokkulepetest ning käendajatelt ei saa nõuda võlgnevust suuremas ulatuses, kui seda saaks nõuda põhivõlgnikult (erandiks see, kui nõue suureneb käendaja enda viivituse tõttu viivise arvelt). H Ri, O K ja H K kirjavahetused (II kd, t lk 56-58; IX kd, t lk 36-42) ei tõenda täiendavaid intressikokkuleppeid, kuivõrd tegu on väga üldiste kirjadega ning neist ei saa järeldada, milliseid alussuhteid neis kajastatud on. Eelneva põhjal on kohus seisukohal, et kuna kokku ei ole lepitud liitintressis, siis on põhivõla suuruseks 1 917 349 eurot (mitte hageja poolt arvestatud 2 563 354 eurot) ja intressi saab arvestada perioodi 30.11.200728.02.2008 (91 päeva) kohta intressimääraga 12% aastas (vastavalt lepingu punktile 5). Intressi suuruseks kujuneb 57 362,88 eurot. Hageja on palunud arvestada nõudelt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest, kui nõue muutus sissenõutavaks varem kui 09.09.2015. VÕS § 113 lg 1 kehtis laenulepingu sõlmimise ajal järgnevas sõnastuses: „Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ Lepingus on kokku lepitud intressimäär 12% (punkt 5) ja viivisemäär 0,1% päevas (punkt 6). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgi võtab kohus viivisemäärana aluseks 12% aastas ning arvestab viivist perioodi 29.02.2008-09.09.2015 (2 750 päeva) eest. Viivise suuruseks kujuneb 1 733 493,62 eurot Kõrvalnõuete suurus oleks seega kokku 1 790 856,50 eurot, kuid sellises ulatuses ei saa nõuet rahuldada. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Aluskohustuse 1 puhul on hageja nõudnud kõrvalnõudeid kokku summas 1 622 287 eurot, hageja ei ole nõuet menetluses suurendanud. Seetõttu on kõrvalnõuete suurus piiratud 1 622 287 euroga (intress 57 362,88 eurot ja viivis 1 564 924,12 eurot). Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et esimese aluskohustuse puhul on põhjendatud nõude suurus kokku 3 539 636 eurot (põhivõlg 1 917 349 eurot, intress 57 362,88 eurot ja viivis 1 564 924,12 eurot). Teise aluskohustuse puhul on hageja arvestanud nõude suuruseks kokku 624 967 eurot, mis hõlmab põhinõude 382 740 eurot ja intressid seisuga 09.09.2015 summas 242 227 eurot. Hageja hinnangul on nõude aluseks tähtajatud suulised laenulepingud, Xxxx OÜ andis Xxxx ASle kaks korda laenu, mida Xxxx AS osaliselt tagastas. Kostjad on seisukohal, et hagejal saaks olla teoreetiliselt vaid alusetu rikastumise nõuded kuivõrd suuliste laenulepingute sõlmimine ja tingimused on tõendamata, maksekorraldused (summa ülekandmine) ei tõenda suulise laenulepingu olemasolu. Väidetava laenulepingu sõlmimist ei tõenda ka Xxxx OÜ pangakonto väljavõte, millele Xxxx OÜ on omaalgatuslikult märkinud „laen“. Xxxx AS-i likvideerija on selgitanud, et Xxxx AS likvideerijal puuduvad mistahes andmed Xxxx AS ja OÜ xxxx ja/või Xxxx OÜ vahel sõlmitud suulistest laenulepingutest ning et Xxxx OÜ ei ole Xxxx AS vastu mistahes sooritushagisid esitanud. Kohtu hinnangul ei ole suuliste laenulepingute sõlmimine tõendatud. Riigikohus on märkinud lahendis 3-2-1-109-11 p-s 11, et üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks. Hageja poolt esitatud tõendite kohaselt kandis Xxxx OÜ 15.11.2007 Xxxx AS-le üle 1 000 000 eurot selgitusega „laen“ (I kd, t lk 23) ja 04.06.2008 4 000 000 krooni ehk 255 647 eurot selgitusega „laen“ (I kd, t lk 26; IX kd, t lk 43 ja 46, 50 ja 53). Kohus nõustub kostjatega, et ainuüksi maksekorralduse selgitus ei anna alust pidada laenulepingut sõlmituks, kui muid tõendeid selle kohta ei ole. Suulise laenulepingu puudumist on kinnitanud Xxxx AS-i likvideerija J S (VI kd, t lk 108-111). Kuigi hageja väitel on J S O Kga seotud isik ja seega ei ole tema arvamus ka usaldusväärne, siis ka likvideerija arvamuse arvestamata jätmise korral ei oleks siiski suuliste laenulepingute sõlmimine tõendatud. Kuna suuliste laenulepingute sõlmimine ei ole tõendatud, siis saab tegu olla alusetu rikastumise nõudega põhivõlgniku vastu. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kuivõrd aluskohustuse puhul ei ole tegu laenusuhtega, siis ei käsitle kohus laenulepingute ülesütlemise ja laenu sissenõutavaks muutumise kohta esitatud väiteid. Kostjate hinnangul puudub hagejal nõue, sest esimene summa 1 000 000 eurot on tagastatud 2008.a aprillis, teise summa 4 000 000 krooni väljamaksmist ei ole aga hageja tõendanud

usaldusväärsete tõenditega - hagi lisas 9 olev väidetavalt 4 000 000 krooni väljamaksmist tõendav konto väljavõte on võltsitud. Summad on täies ulatuses tagastatud, lisaks 04.04.2008 ja 15.04.2008 maksetele ka 25.10.2010, 25.03.2011 ja 30.03.2011 maksetega. Hageja on kinnitanud ja nõude esitamisel arvestanud, et põhivõlgnik on esimese laenu katteks tasunud 04.04.2008 850 000 USA dollarit (04.04.2008 seisuga ümberarvutatuna 544 248,47 eurot) Xxxx-ile (I kd, t lk 24) ja 15.04.2008 summas 7 183 400 Eesti krooni (459 102,94 eurot; I kd, t lk 25). Kokku tasus põhivõlgnik seega 1 003 351,41 eurot. Hageja on enda arvestuses lähtunud sellest, et tasutud summa on esmalt arvestatud intressi katteks ning seejärel põhivõla katteks nagu tuleneb VÕS § 88 lg-st 8 ning seetõttu ei ole nõue täies ulatuses täidetud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-66-14 p 19 leidnud, et „võlausaldajal on alusetust rikastumisest tuleneva tagastusnõude korral õigus nõuda seaduses sätestatud suuruses intressi VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi alates ajast, mil kostja sai teada või pidi saama teada asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi ei muutu sissenõutavaks enne, kui on muutunud sissenõutavaks alusetust rikastumisest tulenev põhinõue.“ Lahendis 3-2-1-134-11 p 11 on selgitatud sissenõutavaks muutumise aega järgnevalt: „Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks, tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist. Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest.“ Kuna alusetu rikastumise nõude puhul saab arvestada vaid seadusjärgset intressi, siis ei analüüsi kohus intressikokkulepete ja hariliku intressimäära kohta esitatud väiteid. Need väited ja kokkuleppes nõude kohta märgitud intress ei oma tähtsust ka käendajate suhtes, kuna käenduse aktsessoorsuse tõttu tuleb lähtuda põhivõla kohta kehtivatest tingimustest ning käendajatelt ei saa nõuda võlgnevust suuremas ulatuses, kui seda saaks nõuda põhivõlgnikult. Seaduses sätestatud intressimäär oli esimese alusetu makse tegemise ja tagasimaksete ajal 4% aastas. Põhivõlgnik pidi olema maksest teadlik hiljemalt 30.11.2007, kui ta tegi samal kontol, millele 15.11.2007 makse tehti, ise ülekanded (VI kd, t lk 33). 15 päeva on kohtu arvates ka mõistlik aeg, mille möödumisel saab lugeda äriühingu teadlikuks tema kontole tehtud ülekannetest. Kohus arvestab intressi alates 01.12.2007. VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kuni esimese tagasimakseni 04.04.2008 oli intressi kogunenud 13 808,22 eurot. 04.04.2008 maksest 544 248,47 eurot tuli arvestada 13 808,22 intressi katteks ja ülejäänu põhivõla katteks – sellega vähenes põhivõlg 469 559,75 euroni. Uuelt põhivõlalt oli intress järgmise makse (15.04.2008) ajaks 566,04 eurot. 15.04.2008 makse summas 459 102,94 eurot tuli arvestada 566,04 euro osas intressi katteks ja ülejäänud osas põhivõla katteks. Seega jäi esimesest maksest tasumata põhivõla suuruseks 11 022,85 eurot. Mis puudutab teist Xxxx OÜ poolt Xxxx AS-ile alusetult tehtud makset, siis on kohtu hinnangul makse tegemine tõendatud. Hagi lisaks 9 olnud kontoväljavõttele esitasid kostjad võltsituse vastuväite, kuid hageja esitas 31.07.2018 kohtule makse kohta maksekorralduse. Kohtul ei ole põhjust kahelda, et põhivõlgnikule on tehtud makse 04.06.2008 summas 4 000 000 Eesti krooni

(255 646,59 eurot). Kostjate arvates on raha tagastatud 25.10.2010, 25.03.2011 ja 30.03.2011 maksetega kokku summas 500 021,70 eurot (VI kd, t lk 112-113). Hageja väitel tagastati nimetatud maksetega Xxxx OÜ poolt Xxxx AS-ile 29.09.2010 antud laenu summas 500 000 eurot (7 823 300 Eesti krooni; IX kd, t lk 48-49). Kohtu jaoks on hageja väide usutavam. Esiteks arvestab kohus seda, et M Vi ja O K äriühingute vaheliste suhete puhul tundus olevat tavaks tagastada laenud ja muud summad pigem lühikese aja jooksul (vähem kui kuue kuu jooksul). 29.09.2010 laenuandmine ja 25.10.2010-30.03.2011 tagasimaksed on seotud nii ajalise läheduse kui ka summade sarnasuse tõttu. On usutavam, et 500 021,70 eurot tagastatakse saadud 500 000 euro suuruse laenu katteks kui et ca 256 000 euro suuruse mitme aasta taguse alusetu makse tagastamiseks. Seetõttu ei käsitle kohus 25.10.2010, 25.03.2011 ja 30.03.2011 tehtud makseid 04.06.2008 alusetu makse tagastamisena. 04.06.2008 makse põhivõlgnevuse suuruseks oli 255 646,59 eurot. Kostjad on esitanud nõudele aegumise vastuväite. Kostjate hinnangul on alusetust rikastumisest tulenev nõue aegunud 15.11.2010. Kokkulepe ja selle lisa ei kajasta väidetavaid 15.11.2007 ja 04.06.2008 antu laene, need ei ilmne ka saldokinnitusest. Kostjate poolt tagatavad põhivõlakohustused muutusid sissenõutavaks hiljemalt 31.12.2010 ja seda tähtaega ei ole hilisemalt muudetud. TsÜS § 151 lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kohtu hinnangul saab 18.07.2012 saldokinnitust lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, mistõttu ei ole nõue põhivõlgniku suhtes aegunud (saldokinnituse õiguslikku tähendust ning selle aegumist mõjutavat toimet käsitles kohus pikemalt alussuhte nr 1 juures). Kohus kontrollib, kas nõue võib siiski olla aegunud käendajate suhtes. Kohus ei nõustu kostjate väitega, et kokkulepe ei hõlma 15.11.2007 ja 04.06.2008 põhivõlgnikule üle kantud summasid – kokkuleppe p 2 on välja toodud Xxxx OÜ nõue Xxxx AS vastu ja võlgnevuse põhiosa kohustuse tekkimise hetkel summas 4 671 683,96 krooni. See summa vastab hageja arvestusele 15.11.2007 ja 04.06.2008 maksete kohta. Seega kajastab kokkulepe p 2 nimetatud makseid. Kokkuleppe p 2 on märgitud kohustuse täitmise tähtajaks 31.12.2010. Seda arvestades oleks nõue käendajate vastu aegunud 31.12.2013 kell 24.00. Järgmine küsimus on, kas kokkuleppe lisa katkestas aegumise. Kohtu hinnangul katkestas lisa aegumise vaid 04.06.2008 maksest tuleneva nõude osas, kuid mitte 15.11.2007 nõude osas. Nimelt on kokkulepe lisas toodud tabel nõuetest ja tabel on allkirjastatud kostjate poolt – tabel hõlmab 04.06.2008 makset 4 000 000 eesti krooni (tabeli rida 2), kuid tabelis ei ole kajastatud 15.11.2007 makset. Seega on kohus seisukohal, et kokkuleppe lisa katkestas TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumise 04.06.2008 makse osas, nõude aegumine hakkas uuesti kulgema 11.04.2013 ja nõue aegunuks 11.04.2016 kell 24.00 (10.04.2016 oli pühapäev). Kuivõrd hageja esitas hagi 11.09.2015 ja hagi esitamine peatab aegumise (TsÜS § 160 lg 1), siis ei ole 04.06.2008 maksest tulenev nõue käendajate suhtes aegunud. 15.11.2007 maksest tulenev nõue on aegunud (nõue aegus 31.12.2013 kell 24.00, s.o enne hagi esitamist) ning aegumist ei mõjutanud hageja poolt kostjatele 06.07.2015 nõudeavalduste esitamine (I kd, t lk 67-79), kuna tegu ei ole kohustatud isikute poolt kohustuse tunnistamisega. Hagiavalduse ja nõuete suuruse arvestuse kohaselt oli 04.06.2008 makselt arvestatud intressi suuruseks kokku 279 685,62 eurot – kuni 02.06.2010 72 199,62 eurot ja perioodi 02.06.201009.09.2015 eest 207 486 eurot. Kohus jõudis eelnevalt järeldusele et tegu on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega ja sellelt saab nõuda intressi seadusjärgses määras alates nõude sissenõutavaks muutumisest. 15.11.2007 makse puhul pidas kohus sissenõutavaks muutumise ajaks 01.12.2007 – kohus rakendab sama põhimõtet ja peab 04.06.2008 makset sissenõutavaks

alates 20.06.2008. Kohus arvestab ümber intressi perioodi 20.06.2008-09.09.2015 kohta summalt 255 646,59 eurot, arvestades seadusjärgset intressimäära. Algus Lõpp Päevade arv Intressimäär Perioodi intress 20.06.2008 31.12.2008

5 435,12 01.01.2009 30.06.2009

2,5 3 151,81 01.07.2009 30.06.2011

5 105,93 01.07.2011 31.12.2011

1,25 1 602,17 01.01.2012 31.12.2012

2 556,47 01.01.2013 30.06.2013

0,75 945,54 01.07.2013 31.12.2013

0,5 640,87 01.01.2014 30.06.2014

0,25 315,18 01.07.2014 31.12.2014

0,15 192,26 01.01.2015 09.09.2015

0,05 87,90 04.06.2008 makselt kujuneb arvestusliku intressi suuruseks 20 033,24 eurot. Eelnevale tuginedes – teise aluskohustuse aluseks olev 15.11.2007 maksest tulenev nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud. 04.06.2008 makse puhul on kohtu hinnangul põhjendatud nõude suurus kokku 275 679,83 eurot (põhivõlg 255 646,59 eurot ja intress seisuga 09.09.2015 20 033,24 eurot). Kolmanda aluskohustuse puhul on hageja arvestanud nõude suuruseks kokku 322 586 eurot, mis hõlmab põhinõude 191 735 eurot ja intressid seisuga 09.09.2015 summas 130 851 eurot. Hageja tugineb alussuhte nr 3 puhul sellele, et Xxxx OÜ ja AS Rubla sõlmisid 03.02.2010 laenulepingu. Kostjad on seisukohal, et usaldusväärsete tõenditega pole laenu andmine tõendatud (hagi lisas olev kontoväljavõte on võltsitud); väidetav makse on tehtud 04.02.2010, mis ei ole kooskõlas lepingus kokkulepituga (makse tuli teha 03.02.2010); konto väljavõte ei seondu laenulepinguga, kuna väidetav makse on tehtud selgitusega „laenuleping 3.2.2009“; AS Rubla kontodele ei ole 03.02.2009, 19.11.2009 ega ka 03.02.2010 Xxxx OÜ-lt mistahes rahalisi vahendeid laekunud. Kohtu hinnangul on tõendatud, et Xxxx OÜ ja AS Rubla vahel on 03.02.2010 sõlmitud laenuleping (I kd, t lk 27-30). Samuti on tõendatud 04.02.2010 Xxxx OÜ poolt ülekande tegemine AS-ile Rubla summas 3 000 000 krooni (I kd, t lk 31; IX kd, t lk 51). Kohtu hinnangul on kostjate võltsituse vastuväide hagile lisatud kontoväljavõttele põhjendamatu, kuivõrd hageja on 31.07.2018 esitanud ka makse kohta maksekorralduse. Esitatud tõendid selle kohta, et 03.02.2009, 19.11.2009 ega ka 03.02.2010 Xxxx OÜ-lt AS-ile Rubla rahalisi vahendeid ei laekunud (VI kd, t lk 115-123; X kd, t lk 34) ei tõenda makse mittetegemist, kuna kontoväljavõttest ja maksekorraldusest nähtuvalt tehti ülekanne 04.02.2010. Õige on, et laenulepingu p 1.2 kohaselt tuli laenusumma välja maksta lepingu sõlmimise päeval (s.o 03.02.2010), kuid VÕS § 76 lg 4 sätestab, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kohtule teadaolevalt ei tagastanud laenusaaja ülekannet valel päeval ülekande tegemist tõttu, seetõttu saab eeldada, et laenu andmine toimus kooskõlas laenulepinguga. Õige on ka see, et makse selgitusse on märgitud kuupäev 3.2.2009, kuid kohtu hinnangul on tegu kirjaveaga – kostjad ei ole esitanud andmeid selle kohta, et eksisteeris ka 03.02.2009 laenuleping ning tavapäraselt ka ei maksta laenu välja aasta pärast lepingu sõlmimist. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et Xxxx OÜ ja AS Rubla vahel oli sõlmitud laenuleping, laenusumma kanti laenusaajale üle ja laenuandja poolt on kohustus täidetud kohaselt.

Kostjad on seisukohal, et kui tegu oli laenulepinguga, saabus laenu tagastamise tähtaeg 05.03.2010. Kokkuleppe p-s 8 ei ole pikendatud laenu tagastamise tähtaega kuni 31.12.2010, kuna Xxxx OÜ ei ole kokkuleppe osapool ja kokkulepe ei sisalda mistahes selgesõnalisi kokkuleppeid 03.02.2010 laenulepingu järgse väidetava laenu tagastamise tähtaja pikendamise kohta. Leping ei ole muutunud tähtajatuks. Laenulepingu p 2.1 kohaselt pidi laenu tagastama 05.03.2010. Kohtu hinnangul pikendati kokkuleppega seda tähtaega kuni 31.12.2010. Kokkuleppe p 8 on märgitud tagastamise tähtaeg 31.12.2010. Õige ei ole väide, et Xxxx OÜ ei olnud kokkuleppe pooleks, kuna kokkuleppe pooleks olid kõik kreeditorid sh Xxxx OÜ. Küll aga nõustub kohus väitega, et kokkuleppe lisa ei muutnud laenulepingut tähtajatuks – lisa p 6 on selgelt märgitud, et „kokkuleppe tingimused, mida täiendava kokkuleppega ei muudeta jäävad kehtima ning on osapooltele täitmiseks kohustuslikud“. Lisas ei ole määratud uusi kohustuste täitmise tähtaegu ega ka märgitud, et kohustused muutuvad tähtajatuks. Tähtajatuks muutumise regulatsiooni ei tulene laenulepingu puhul ka seadusest. Seega oli laenu tagastamise tähtaeg 31.12.2010. Kostjate hinnangul on nõue aegunud kuna kokkuleppe lisa esemeks ei ole 03.02.2010 laenulepingu järgne laen. Kohus nõustub selle seisukohaga. Kokkuleppe lisas olevas nõuete tabelis ei ole välja toodud 03.02.2010 lepinguga antud laenu. Nimetatud tabel on nõuete osas niivõrd vähese informatsiooniga, et seda tuleb vaadata koos algse kokkuleppega (mida omakorda tuleb vaadata koos alussuhte tõenditega) ning kuna selle nõude kohta ei ole kokkuleppele ja alussuhtele vastavat teavet, tuleb asuda seisukohale, et kokkuleppe lisas nimetatud nõue ei kajastatu. Tabelis kajastub 19.11.2009 nõue summas 3 000 000 krooni ja hageja arvates on tegu kuupäeva osas kirjaveaga, kuid kohus sellele seisukohale asuda ei saa, ammugi et kuupäev on täiesti erinev tegelikust lepingu kuupäevast (st tegu pole ühe numbri veaga vms). Seega ei katkestanud kokkuleppe lisa nimetatud nõude aegumist. Aegumist ei mõjutanud ka Xxxx OÜ poolt AS Rubla likvideerimismenetluses esitatud nõudeavaldus (III kd, t lk 219-220), kuna tegu ei ole kohustatud isikute poolt kohustuse tunnistamisega. TsÜS § 144 sätestab, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kuna kohustuse täitmise tähtaeg oli 31.12.2010, aegus nõue tervikuna nii põhivõlgniku kui käendaja suhtes 31.12.2013 kell 24.00 ehk enne hagi esitamist. Eeltoodust tulenevalt jääb kolmandast aluskohustusest tulenev nõue rahuldamata aegumise tõttu. Aluskohustusi 4-7 käsitleb kohus koos. Hageja on nimetatud nõuete suurused esitanud järgnevalt:

nimiväärtusega kokku 1 500 000 eurot. 20.07.2009 asendati 90 Xxxx võlakirja 90 Xxxx võlakirjaga.

kreeditorid O K palvel ja korraldamisel kokku ostsid. Kohus nõustub hagejaga. Kokkuleppes p 1113 on märgitud kohustusena „võlakirjade lunastamiskohustus“ ning välja on toodud kreeditoride omanduses olevad võlakirjad ja nende kogused. Hageja poolt esitatud emissiooni tingimustest (II kd, t lk 83-91) nähtub samuti, et emitent (s.o AS xxxx, tingimuste p 2.1.1) on kohustatud lunastama võlakirjad kustutuspäeval (p 2.1.10, 11.1). Seega oli põhivõlgnikuks AS xxxx. Eelnevat kokkuvõttes – aluskohustuste 4-7 puhul olid põhivõlasuhte võlausaldajateks kreeditorid OÜ XXXX, OÜ xxxx ja Xxxx OÜ, põhivõlgnik AS xxxx ning nõue seisnes OÜ-le XXXX kuuluva 1 715, OÜ xxxx kuuluva 2 900 ja Xxxx OÜ-le kuuluva 122 Xxxx (ehk AS xxxx) võlakirja lunastamiskohustuses. Järgnevalt käsitleb kohus küsimust, kas hagejal on nõudeõigus. Kostjad tuginevad järgnevatele asjaoludele: • AS xxxx on 25.05.2017 registrist kustutatud ja seega on väidetav põhivõlgnik lõppenud. • Xxxx võlakirjad on registrist kustutatud. • Hageja ei ole OÜ-lt XXXX, OÜ xxxx ja Xxxx OÜ-lt omandanud kokkuleppes nimetatud võlakirju. Hageja on rajanud oma nõuded võlakirjade lunastuskohustuse täitmisele ehk võlakirjade väljaostmisele isikult, kellele väidetavad võlakirjad nende lunastamise hetkel kuuluvad. Lunastamiskohustusega soodustatud isiku (võlakirja omaniku) kohustuseks on anda lunastuskohustuse täitjale lunastuskohustuse täitmise vastu üle lunastatud võlakirjad ning kuni võlakirjade üleandmiseni on kostjatel igal juhul õigus keelduda võlakirjade lunastamise kohustuse täitmisest (VÕS § 111 ja 110). Kuna võlakirjad on kustutatud, ei saa hageja nõuda lunastamiskohustuse täitmist ja hagejal puudub võimalus täita omapoolset kohustust anda võlakirjade lunastamisel need üle lunastajale. Kuna võlakirjad on kustutatud, on kõik sellised väidetavad põhinõuded lõppenud ja selliste nõuete maksmapanek on muutunud võimatuks. Kohus nõustub kostjate poolt esitatud faktiliste väidetega, et põhivõlgnik on kustutatud 25.05.2017 (VII kd, t lk 52-55), võlakirjad on kustutatud 26.05.2017 (VII kd, t lk 136-137) ja hageja ei omandanud kokkuleppes nimetatud võlakirju (tõendatud varasemalt viidatud erinevate kuupäevade seisuga esitatud tehinguväljavõtetega). Küll aga ei nõustu kohus kostjate järeldusega nendest asjaoludest. VÕS § 919 lg 1 esimene lause sätestab, et väärtpaberi alusel kohustatud isik peab kohustuse täitma üksnes siis, kui väärtpaber antakse talle üle. VÕS § 917 lg 1 järgi on väärtpaber on iga dokument, millega on seotud mingi varaline õigus selliselt, et seda ei ole võimalik dokumendist eraldi teostada. Väärtpaberituru seaduse (VPTS) § 2 lg 1 p 2 kohaselt on võlakiri üks väärtpaberi liikidest. Kohus nõustuks, et hagejal puudub nõudeõigus juhul, kui nõue oleks esitatud põhivõlgniku vastu, sel juhul peaks hageja olema väärtpaberite omanik juba ainuüksi tulenevalt VÕS § 917 lg-st 1. Antud juhul ei ole aga kostjad põhivõlgnikud. Kostjad ei ole „väärtpaberi alusel kohustatud isikuteks“ – selleks oli emitent AS xxxx. Kostjad on endale kohustuse võtnud kokkuleppega ja vastutavad käendajatena ning neil ei ole õigust keelduda kohustuse täitmisest põhjusel, et neile ei anta ega saa anda üle võlakirju. Seetõttu ei oma tähendust see, et võlakirjad on kustutatud. Käendajad ei vabane kohustusest ka seetõttu, et põhivõlgnik on kustutatud, kuna see ei ole käendussuhte lõppemise aluseks. Hageja saab nõuet esitada, kuna talle on loovutatud nõue kostjate kui käendajate vastu ning selle eelduseks ei ole hageja poolt võlakirjade omamine. Järgnevalt käsitleb kohus nõude sissenõutavuse ja aegumise küsimust.

Hageja on tuginenud sellele, et võlakirjade lunastuspäev oli 28.08.2010. Kostjad juhivad tähelepanu, et emissioonitingimused sätestavad kolm võimalikku võlakirjade ennetähtaegse lunastamise kuupäeva (01.09.2009, 01.09.2009 või 01.03.2010). Kostjate arvates ei ole hageja tõendanud, et nendele võlakirjadele ei võinud laieneda ka ennetähtaegse lunastamise regulatsioon, mistõttu on põhivõlasuhte sissenõutavuse kuupäev selgusetu. Poolte väidetud kuupäevad tulenevad emissioonitingimuste p 5.1 (lunastuspäev) ja 5.7 (ennetähtaegsed lunastuspäevad). Samuti on lunastuspäev kajastatud väärtpaberi infos (II kd, t lk 92; VII kd, t lk 136-137). Kohtu hinnangul tuleb nõude sissenõutavus siduda lunastuspäevaga 28.08.2010. Nimelt defineerib emissioonitingimuste p 2.1.10 kustutuspäeva järgmiselt: „Kustutuspäev on Tingimustes sätestatud Pangapäev, mil Emitent lunastab kõik Võlakirjad“. Termin kustutuspäev on samatähenduslik poolte poolt ning käesolevas otsuses nimetatud terminiga lunastuspäev. Punktis 5.7 nimetatud ennetähtaegsete lunastuskuupäevade kohta on aga punktis 5.8 viidatud selliselt, et emitendil on õigus osta nimetatud kuupäevadel võlakirjad tagasi. Seega ei saa kohtu hinnangul pidada punktis 5.7 nimetatud tähtaegu selliseks, millega saab siduda nõude sissenõutavuse, sest need kuupäevad on seotud emitendi õiguse, mitte kohustusega võlakirjad lunastada. Nõue muutus seega sissenõutavaks 29.08.2010. Kostjate hinnangul on nõue aegunud, tuginedes VÕS § 924 lg-le 2 ja hageja nõue aegus 28.08.2011 (aasta lunastuspäevast), hiljemalt aga 03.05.2012 (aasta nõudeavalduste esitamisest AS xxxx pankrotimenetluses). Hageja on seisukohal, et kohaldub VÕS § 924 lg 1, aegumine põhivõlgniku suhtes peatus nõudeavalduste esitamisega AS xxxx pankrotimenetluses ning nõuded ei ole aegunud. VÕS § 924 lg-st 1 tuleneb, et väärtpaberist tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäeva saabumisest. Lõige 2 sätestab, et kui väärtpaber on esitatud väärtpaberi alusel kohustatud isikule väärtpaberist tuleneva kohustuse täitmiseks, on aegumistähtaeg üks aasta, arvates tähtaja möödumisest, mille jooksul võis väärtpaberi esitada sellest tuleneva kohustuse täitmiseks. Antud juhul on võlakirjast tuleneva kohustuse tekkimine seotud konkreetse päevaga 28.08.2010, mitte aga väärtpaberi esitamisega ja seetõttu kohaldub kohtu hinnangul aegumise osas VÕS § 924 lg 1. Seega aegunuks nõue põhivõlgniku vastu 28.08.2013 kell 24.00. TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi peatab nõude aegumise nõude esitamine pankrotimenetluses. OÜ XXXX, OÜ xxxx ja Xxxx OÜ esitasid 03.05.2011 nõudeavaldused AS xxxx pankrotimenetluses (V kd, t lk 186-187, 191-193; IX kd, t lk 99-147). AS xxxx pankrotimenetlus lõppes 24.05.2017, määrus jõustus 24.10.2017 (tsiviilasi nr 2-10-64424; V kd, t lk 188-190). Seega oli aegumine põhivõlgniku suhtes peatunud perioodil 03.05.2011-24.10.2017 (2 367 päeva). Nõuded põhivõlgniku suhtes aeguksid 20.02.2020 kell 24.00 (algne aegumise kuupäev 28.08.2013 + 2 367 päeva), arvestamata seejuures võimalikku TsÜS § 157 lg 3 rakendumist, mis käsitleb pankrotimenetluses tunnustatud nõuete aegumist. Seega ei ole nõuded põhivõlgniku suhtes aegunud. Nõuded ei ole aegunud ka käendajate suhtes. Käendajad võtsid kohustuse 30.04.2010 kokkuleppega, nõue muutus sissenõutavaks ja hakkas aeguma 29.08.2010 nagu nõue põhivõlgniku suhtes. Nõue oleks aegunud 28.08.2013 kell 24.00, kuid kokkuleppe lisa katkestas aegumise. 10.04.2013 kokkuleppe lisas on toodud tabel nõuetest, mis hõlmab ka ridu „Xxxx 24 746 663“ ja „Xxxx 44 545 870“ (kokku 69 292 533, mis on sama mis kokkuleppe p 11-13 märgitud võlakirjadest tulenevate nõuete summa ümmardatuna), nimetatud tabel on allkirjastatud kostjate poolt. Seega on kohus seisukohal, et kokkuleppe lisa katkestas TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumise, nõude aegumine hakkas uuesti kulgema 11.04.2013 ja nõue aegunuks 11.04.2016 kell 24.00, s.o pärast käesolevas asjas hagi esitamist. Seega ei ole alussuhetest 4-7 tulenevad nõuded kostjate vastu aegunud.

Järgnevalt käsitleb kohus nõude suurust. Hageja põhinõue on kujunenud selliselt, et OÜ XXXX ja Xxxx OÜ poolt omandati võlakirjad nimiväärtusega 1 000 eurot võlakiri, OÜ xxxx omandas 1 300 võlakirja hinnaga 50% nimiväärtusest (500 eurot võlakiri) ja 1 600 võlakirja hinnaga 22,5% nimiväärtusest (225 eurot võlakiri). Võlakirjade omandamine kreeditoride poolt on tõendatud, samuti see, et nende hinnad vastavad ülaltoodule. Kohtu hinnangul on põhivõlgnevuste suurused tõendatud ning need ei ületa kokkuleppes ja selle lisas kajastatud suurusi. Alussuhete 4-7 põhivõlgnevuste suurus kokku on 2 847 000 eurot. Hagiavalduse ja sellele lisatud arvestuse kohaselt arvestas hageja alussuhete 4 ja 7 puhul intressi 12% aastas kuni 09.09.2015. Alussuhete 5 ja 6 puhul arvestati intressi 30% aastas kuni 01.06.2010 ning alates 02.06.2010 kuni 09.09.2015 12% aastas. Seisuga 09.09.2015 seisuga oli hageja arvestuse järgi intressi suurus kokku 2 422 616 eurot (hagi ja sellele lisatud arvestuse järgi) ning kui arvestada intressi seisuga 28.10.2010, siis kokku 698 762 eurot (31.07.2018 esitatud arvestuse järgi). Kohtu hinnangul on hageja arvestanud intressi ebakorrektselt ning seetõttu arvestab kohus intressi ümber, võttes aluseks järgnevad kriteeriumid: • Emissiooni tingimuste punkt 10.4 kohaselt arvestatakse intressi märkimistähtpäevast 1 (p 5.1 kohaselt 28.08.2008) kuni kustutuspäevani (28.10.2010). Seega saab intressi arvestada kuni 28.08.2010. • Vastavalt hageja arvestusele lähtub kohus intressi arvestamise alguskuupäeva osas kreeditoride poolt võlakirjade omandamise kuupäevadest. • Emissiooni tingimuste p 10.1 kohaselt on intressimäär 3 kuu EURIBOR + eeldatav marginaalne 8-10%. Kohus lähtub intressimäärast 3 kuu EURIBOR + 10% - samast määrast lähtusid kreeditorid AS xxxx pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldustes. EURIBORI määrad on võetud lehelt https://www.emmi-benchmarks.eu/euribororg/euribor-rates.html. • Emissiooni tingimuste p 10.3 kohaselt pidi emitent tegema intressi väljamaksed perioodiliselt kord kvartalis. Kohus võtab ka selles osas aluseks kreeditoride poolt nõudeavaldustes märgitud väljamaksete kuupäevad (28.11, 28.02, 28.05 ja 28.08 kuni kustutuspäevani) – nimetatud kuupäevad vastavad emissiooni tingimuste loogikale lisaks p 10.3 ka selles osas, et intressi arvestati kuni 28.08.2010 ja seega oleks viimane makse nimetatud kuupäeval. • Aluskohustuse nr 4 puhul tuleb lisaks arvestada ka asjaolu, et intresse on tasutud summas 1 648 360 krooni (105 349,40 eurot). Intressiarvestus kujuneb seega järgmiseks: Algus Lõpp Päevade arv Kohustus Intressimäär Intress Aluskohustus nr 4 26.09.2008 28.11.2008 63 1 500 000 13,853 35 865,99 29.11.2008 28.02.2009 91 1 500 000 11,825 44 222,26 01.03.2009 28.05.2009 88 1 500 000 11,27 40 757,26 29.05.2009 28.08.2009 91 1 500 000 10,825 40 482,53 29.08.2009 28.11.2009 91 1 500 000 10,718 40 082,38 29.11.2009 28.02.2010 91 1 500 000 10,656 39 850,52

01.03.2010 28.05.2010

10,699 38 692,27

29.05.2010 28.08.2010

10,888 40 718,14 320 671,36 20.07.2009 28.08.2009

90 000 10,825 1 040,98

29.08.2009 29.11.2009 01.03.2010 29.05.2010

28.11.2009 28.02.2010 28.05.2010 28.08.2010

Aluskohustuse nr 4 intress kokku Aluskohustus nr 5 07.04.2009 28.05.2009 29.05.2009 28.08.2009 29.08.2009 28.11.2009 29.11.2009 28.02.2010 01.03.2010 28.05.2010 29.05.2010 28.08.2010 Aluskohustuse nr 5 intress kokku Aluskohustus nr 6 07.08.2009 28.08.2009 29.08.2009 28.11.2009 29.11.2009 28.02.2010 01.03.2010 28.05.2010 29.05.2010 28.08.2010 Aluskohustuse nr 6 intress kokku Aluskohustus nr 7 12.01.2009 28.02.2009 01.03.2009 28.05.2009 29.05.2009 28.08.2009 29.08.2009 28.11.2009 29.11.2009 28.02.2010 01.03.2010 28.05.2010 29.05.2010 28.08.2010

90 000 90 000 90 000 90 000

10,718 10,656 10,699 10,888

2 404,94 2 391,03 2 321,54 2 443,09 10 601,58 -105 349,40 225 923,53

650 000 650 000 650 000 650 000 650 000 650 000

11,27 10,825 10,718 10,656 10,699 10,888

10 235,63 17 542,43 17 369,03 17 268,56 16 766,65 17 644,53 96 826,83

360 000 360 000 360 000 360 000 360 000

10,825 10,718 10,656 10,699 10,888

2 242,11 9 619,77 9 564,12 9 286,15 9 772,35 40 484,51

40 000 40 000 40 000 40 000 40 000 40 000 40 000

11,825 11,27 10,825 10,718 10,656 10,699 10,888

609,07 1 086,86 1 079,53 1 068,86 1 062,68 1 031,79 1 085,82 7 024,62 948,45 2 191,17 2 178,50 2 115,18 2 225,92 9 659,22 3 482,71 3 396,44 3 373,54 3 340,20 3 320,88 3 224,36 3 393,18

20.07.2009 29.08.2009 29.11.2009 01.03.2010 29.05.2010

28.08.2009 28.11.2009 28.02.2010 28.05.2010 28.08.2010

82 000 82 000 82 000 82 000 82 000

10,825 10,718 10,656 10,699 10,888

04.12.2008 01.03.2009 29.05.2009 29.08.2009 29.11.2009 01.03.2010 29.05.2010

28.02.2009 28.05.2009 28.08.2009 28.11.2009 28.02.2010 28.05.2010 28.08.2010

125 000 125 000 125 000 125 000 125 000 125 000 125 000

11,825 11,27 10,825 10,718 10,656 10,699 10,888

23 531,30 Aluskohustuse nr 7 intress kokku 40 215,13 Aluskohustuste nr 4-7 intressid kokku 403 450 Eeltoodust tulenevalt kujuneb aluskohustuste 4-7 intressiks seisuga 28.08.2010 kokku 403 450 eurot. Hageja on palunud arvestada nõudelt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest, kui nõue muutus sissenõutavaks varem kui 09.09.2015. VÕS § 113 lg 1 kehtis 29.08.2010 järgnevas sõnastuses: „Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ Alates 15.04.2013 lisandub seadusjärgse viivisemäära puhul §-s 94 sätestatud intressimäärale seitsme protsendi asemel kaheksa protsenti aastas. Kohtu hinnangul saab nõudelt arvestada viivist seadusjärgses määras, kuivõrd emissiooni tingimusi ei saa pidada lepinguks VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause mõttes. Põhivõlgnevuselt 2 847 000 eurot kujuneb perioodi 29.08.2010-09.09.2015 eest viivis seadusjärgse viivisemääraga järgnevalt: Algus Lõpp Päevade arv Viivisemäär Viivis 01.01.2015 09.09.2015

8,05 157 602,90 01.07.2014 31.12.2014

8,15 116 333,10 01.01.2014 30.06.2014

8,25 115 830,00 01.07.2013 31.12.2013

8,5 121 329,00 15.04.2013 30.06.2013

8,75 51 870,00 01.01.2013 14.04.2013

7,75 62 263,50 01.01.2012 31.12.2012

227 760,00 01.07.2011 31.12.2011

8,25 117 760,50 01.07.2010 30.06.2011

227 136,00 Viivis kokku 1 197 885,00 Seega on viivise suuruseks 1 197 885 eurot (sh aluskohustuse nr 4 viivis 668 997,90 eurot, aluskohustuse nr 5 viivis 273 489,70 eurot, aluskohustuse nr 6 viivis 151 471,20 eurot ja aluskohustuse nr 7 viivis 103 926,10 eurot). Viivis koos intressiga ei ületa hagis esitatud kõrvalnõuete suurust. Kostjad on esitanud seisukoha, et AS xxxx võlakirjade lunastamiseks kohustatud põhivõlgniku pankroti korral võib tõusetuda küsimus sellest, et hageja on jätnud kostjad teavitamata põhivõlgniku pankrotist. VÕS § 146 lg 2 sätestab: „Põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale.“ Lõige 3 kohaselt kui võlausaldaja ei täida kohustust, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kohtu hinnangul ei mõjutanud see antud asjas nõude ulatust. AS xxxx juhatuse liige oli nii enne kui pärast pankroti väljakuulutamist kostja O K (I kd, t lk 180-181; II kd, t lk 37-44; VII kd, t lk 52-55), kes omakorda oli samal ajal ka teise kostja AS Rubla juhatuse liige (I kd, t lk 90-97). Seega olid kostjad teadlikud AS xxxx pankrotist ja kostjate võimalik teavitamata jätmine ei mõjuta nõude suurust. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et aluskohustuste 4-7 puhul on põhjendatud nõuete suurus:

495 eurot. Nimetatud kohustuse olemasolu kinnitabki mh asjaolu, et seda on asutud osaliselt täitma Xxxx OÜ, mille ainuosanik oli sel ajal AS Rubla. Kokkuleppe lisast nähtub, et kostjad on kinnitanud ja tunnistanud 3 000 000 euro laekumist kokkuleppe lisas nimetatud kohustuste katteks ning selle võrra nende kohustuste vähenemist. Kostjate hinnangul ei ole hageja tõendanud põhivõlasuhete (s.o AS xxxx aktsiate väljaostukohustuse) olemasolu ja nende tingimusi (sh kes on põhikohustuse pooled, mis on põhikohustuse suurus ja millal saab rääkida põhikohustuse rikkumisest jne), mistõttu ei ole kostjatel käenduslepingust tulenevat täitmiskohustust. Pole teada, kelle vahel, millal, kus, mil viisil ja asjaoludel sõlmiti selline väidetav väljaostukohustusega kokkulepe, et just kostjad peavad need AS xxxx aktsiad tagasi ostma. Kohus nõustub kostjatega. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et OÜ xxxx kuulusid AS xxxx aktsiad (VII kd, t lk 177-179; VIII kd, t lk 147-148; IX kd, t lk 61, 65-66, 76, 158-162), mida OÜ xxxx enda erinevate väärtpaberikontode vahel üle kandis. Tõendamata on aga põhivõlasuhte olemasolu. Kokkuleppe näol on tegu käenduslepinguga, käendus oma aktsessoorsuse tõttu eeldab põhivõlasuhet. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, kellel oli kohustus OÜ xxxx AS xxxx aktsiad välja osta, millal see pidi toimuma ning millistel tingimustel. Kuna kindlaks ei ole tehtav põhivõlasuhte olemasolu ja tingimused, siis ei saa rahuldada nõuet ka käendajate vastu. Hageja on pidanud kostjaid ennast ka algseteks põhivõlgnikeks, kellega oli suuline kokkulepe aktsiate väljaostukohustuse kohta. Esiteks on selline kokkulepe tõendamata. Teiseks võõrandas OÜ xxxx aktsiad 02.06.2011 Xxxx OÜ-le (VII kd, t lk 176), kes oli eelnevalt 18.05.2011 kandnud OÜ xxxx üle 3 000 000 eurot selgitusega „AS xxxx aktsiate eest“ (I kd, t lk 61). Seetõttu ei saaks kostjatelt (kui neid pidada põhivõlgnikeks) enam aktsiate väljaostukohustuse täitmist nõuda ei hageja ega esialgne väidetav kreeditor OÜ xxxx. Eelnevast tulenevalt ei kuulu üheksanda aluskohustusega seonduv nõue rahuldamisele ja seega ei analüüsi kohus muid nimetatud aluskohustusega seonduvaid väiteid. Kümnendast aluskohustusest tulenev hageja nõue on 339 644 eurot (põhivõlg 230 000 eurot ja intress 109 644 eurot). Hageja on tuginenud sellele, et 19.09.2011 tegi Xxxx OÜ Xxxx AS-le ülekande summas 230 000 eurot (I kd, t lk 62), tegu on suulise tähtajatu laenulepingu alusel antud laenuga. Hageja hinnangul on kostjad selgelt võtnud kokkuleppe lisaga kohustuse vastutada Xxxx AS-ile tasutud summa tagastamise eest. Kostjate arvates ei ole hageja tõendanud laenulepingu olemasolu ega tingimusi, tegu võib olla alusetu rikastumise nõudega, nõue on aegunud, lisaks ei ole tegemist kokkuleppega tagatud laenuga ja väidetavat kohustust ei ole fikseeritud ka kokkuleppe lisas (seal on ainsa uue võlasuhtena võrreldes kokkuleppega märgitud Xxxx OÜ poolt AS-ile Tere antud laen). Kohtu hinnangul puudub hagejal kostjate vastu nõue. 19.09.2011 makse ei kajastu kokkuleppes kuivõrd kokkulepe sõlmiti varem. Kokkuleppest ei nähtu kostjate kohustust vastutada tulevikus tekkivate kohustuste eest. Ka kokkuleppe lisa ei saa käsitleda käenduskohustust tekitava dokumendina. Kokkuleppe lisaga muudeti kokkuleppe p 14 alapunkte ning toodi välja tabel algses kokkuleppes kajastatud kohustuste kohta. Peale selle hõlmab kokkuleppe lisa ka teist tabelit, mis kajastab laekumisi ja makseid – mh hõlmab see rida „20.09.2011 GKG 230 000“. Kui ka eeldada, et soovitud on kajastada 19.09.2011 makset ja kuupäeva näol on tegu kirjaveaga, siis ei ole kohtu hinnangul sellisel kujul rida piisav, et tekitada käendajatele kohustusi. Kui oleks tahetud

kokkuleppe lisas kokku leppida uutes kohustustes, siis oleks seda tulnud teha konkreetsemalt (minimaalselt sellises ulatuses ja sellisel kujul nagu olid algses kokkuleppes p 1-13 kohustused välja toodud). Ainuüksi maksete nimekiri, kust isegi ei ilmne, kes on makse tegija (rääkimata mingitest maksega seotud tingimustest), ei tekita kohustusi. Seega ei pea kohus kümnendast aluskohustusest tulenevat nõuet kostjate vastu põhjendatuks. Kohus ei hinda põhivõlasuhte olemust ega põhjendatust. Üheteistkümnendast aluskohustusest tulenev hageja nõue on 403 887 eurot (põhivõlg 307 764 eurot ja intress 96 123 eurot). Vaidluse all ei ole, et AS Rubla ja Xxxx OÜ sõlmisid 31.12.2012 laenulepingu (I kd, t lk 63-65), mille alusel andis Xxxx OÜ AS-le Rubla laenu summas 1 500 000 eurot (I kd, t lk 66). Kohus ei pea nõuet kostja O K suhtes põhjendatuks samadel põhjustel, miks ei ole põhjendatud aluskohustus nr 10 – kohustus ei kajastu kokkuleppes kuivõrd kokkulepe sõlmiti varem, kokkuleppest ei nähtu kohustus vastutada tulevikus tekkivate kohustuste eest, kokkuleppe lisa ei saa käsitleda käenduskohustust tekitava dokumendina (maksete nimekiri, kust ei ilmne maksja isik ega maksega seotud tingimused, ei tekita käendajatele kohustusi). Seega ei ole nõue O K suhtes põhjendatud. Kuivõrd laenu saamine ei ole vaidluse all, tuleb järgnevalt selgeks teha AS Rubla võlgnevuse suurus. Hageja on algsest laenusummast ja intressidest maha arvestanud AS Rubla poolt tehtud maksed - 04.01.2013 500 000 eurot, 08.01.2013 250 000 eurot, 14.01.2013 250 000 eurot ja 01.02.2013 200 000 eurot. Selle tulemusena arvestas hageja põhivõla suuruseks 307 764 eurot ja intressivõlgnevuse suuruseks 96 123 eurot (arvestatud seisuga 09.09.2015). Kostjad on tuginenud sellele, et laenu on tagastatud suuremas ulatuses - 14.05.2013 62 000 eurot laenu põhiosana, 27.05.2013 Xxxx AS poolt AS Rubla eest 63 000 eurot laenu põhiosana (III kd, t lk 32-33; VI kd, t lk 133-134). Hageja väitel on need maksed teise laenu katteks – nimelt andis Xxxx OÜ AS-le Rubla 30.04.2013 laenu summas 125 000 eurot (IX kd, t lk 168-169) ning kostjate viidatud maksetega tagastati nimetatud laen. Kohtu jaoks on hageja väide usutavam. Kuivõrd maksete tegijatel ei olnud kombeks makse selgitusse märkida konkreetselt, millise kuupäevaga lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks makse tehti, siis on usutavam, et kokku 125 000 euro suuruste maksetega tagastati 125 000 euro suurune laen. Seetõttu ei mõjuta 14.05.2013 ja 27.05.2013 maksed aluskohustusest nr 11 tuleneva nõude suurust. Kostjad on pidanud asjakohaseks ka seda, et esialgne võlausaldaja Xxxx OÜ kinnitas 14.05.2014 nõudekirjas (I kd, t lk 83-85), et tasumata laenu põhiosa on kokku 300 000 eurot ning hageja ei saa asuda teistsugusele positsioonile ja suurendada varasemat tagastatud laenu põhiosamakset. Hageja hinnangul ei olnud nõudekirjas nõude arvestus kooskõlas lepinguga ega VÕS § 88 lg-ga 8 ja hagejal on õigus nõuda võlgnevust kokkuleppes esitatud tingimustel. Kohtu hinnangul ei piira hageja nõude suurust see, kui esialgse võlausaldaja 14.05.2014 kirjas on nimetatud põhivõla suurusena 300 000 eurot. Nõudeavalduses ei ole kohustust esitada kogunõue ja keelatud ei ole hiljem esitada nõue suuremas ulatuses. Nõude esitamise võiks välistada nõudest (osaline) loobumine (VÕS § 207), kuid sellist asjaolu kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu. Lisaks juhib kohus tähelepanu sellele, et hiljem on ka esialgne võlausaldaja esitanud oma nõude suuremas ulatuses, nimelt Xxxx OÜ 17.04.2015 nõudeavalduses AS Rubla likvideerimismenetluses (III kd, t lk 219-220) on selle nõude põhivõla suuruseks märgitud 307 763,38 eurot. Eeltoodust tulenevalt

on kohus seisukohal, et aluskohustuse nr 11 nõude esitamine erinevatel aegadel erinevas ulatuses ei piira hageja poolt esitatava nõude ulatust. Kostjad ei ole nõus intressiarvestusega, kuivõrd laenu tagastamise tähtaeg saabus 31.01.2013 ja pärast seda ei ole võimalik arvestada laenult intresse. Kohus ei nõustu selle seisukohaga. Nimelt sisaldab leping antud juhul intressi kohta erikokkulepet – punkt 3.2 järgi arvestatakse intressi kuni laenu täieliku ja nõuetekohase tagastamise päevani (samas punktis on rõhutatud, et tegu on erisättega, mis võimaldab intressi arvestada pärast laenu tagasimaksmispäeva). Selline kokkuleppe on lubatav ja seega võis hageja arvestada intressi kuni 09.09.2015. Kohus on arvestanud ümber nõude suurused. Arvestades laenulepingu sõlmimise ja laenu ülekandmise aega (31.12.2012), laenu tagastamise kuupäevi ja tagasimakstud summade suurusi, maksete tasumise järjekorda (lepingu p 2.3), intressimäära (12% aastas, lepingu p 3.1) ja intressi arvestamise viimast päeva, kujunes arvestus järgmiseks: Algus Lõpp Päevi Põhivõlg 31.12.2012 04.01.2013 4 1 500 000

Perioodi intress 1 972,60

05.01.2013 08.01.2013 3

1 001 972,60

988,25

09.01.2013 14.01.2013 5

752 960,85

1 237,74

15.01.2013 01.02.2013 17

504 198,59

2 817,99

02.02.2013 09.09.2015 949

307 016,58

95 789,17

Laekumine 500 000 (sh intressi katteks 1 972,60 eurot ja põhivõla katteks 498 027,40 eurot) 250 000 (sh intressi katteks 988,25 eurot ja põhivõla katteks 249 011,75 eurot) 250 000 (sh intressi katteks 1 237,74 eurot ja põhivõla katteks 248 762,26 eurot) 200 000 (sh intressi katteks 2 817,99 eurot ja põhivõla katteks 197 182,01 eurot)

Eeltoodu põhjal on kohtu hinnangul põhjendatud nõude suurus 402 805,75 eurot (põhivõlg 307 016,58 eurot ja intress 09.09.2015 seisuga 95 789,17 eurot). Eraldi AS Rubla vastu esitatud nõudega palub hageja AS-ilt Rublalt välja mõista 487 547 eurot, s.o põhivõlg 400 000 eurot, intress 51 025 eurot ja viivis 36 523 eurot. Hageja peab oma nõude aluseks suulist laenulepingut ja selle alusel Xxxx OÜ poolt AS-ile Rubla 28.06.2013 tehtud ülekannet summas 400 000 eurot, nõuet tõendab 28.06.2013 ja 17.07.2013 ekirjavahetus. AS Rubla arvates ei ole laenusuhe tõendatud, tegu võib olla alusetu rikastumisega, hageja viidatud e-kirjad hageja 14.12.2015 seisukoha lisas 3 on võltsitud (lisas 3 olevasse dokumenti on kontrollimatult kopeeritud e-kirjavahetust, esitamata kohtule e-kirjavahetust algdokumendi kujul). Kohtu hinnangul saab lugeda tõendatuks laenusuhte 28.06.2013 ja 17.07.2013 e-kirjavahetuse (IX kd, t lk 170-171) ja 28.06.2013 ülekande maksekorralduse (I kd, t lk 82) alusel. Kuigi 14.12.2015 seisukoha lisale 3 on esitatud võltsituse vastuväide, siis 31.07.2018 on hageja esitanud e-kirjad algdokumendi kujul ja kohtul ei ole põhjust pidada nimetatud dokumente võltsituks. 28.06.2013 saatis O K mh H Rile ja M Vile järgmise sisuga e-kirja: „Palun laenu 400 kilo Rublale Seb panka, Rubla maksab xxxx ja sealt maksud maha kuu lôpu seisuga. Tagasi maksan 10 juuli 200 kilo ja 24 juuli 200 kilo. Intressi palun arvestada 12% aasta baasil. Tänud ette, o.“ Ülekanne summas 400 000 eurot tehti samal päeval Xxxx OÜ poolt AS-ile Rubla. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kohtu hinnangul on AS Rubla ja Xxxx OÜ tahteavaldused (vastavalt 28.06.2013 e-kiri ja 28.06.2013 maksekorraldus) olemas ning piisavalt seostatavad, et pidada 28.06.2013 Xxxx OÜ poolt tehtud ülekannet AS-ile Rubla laenu andmiseks. AS Rubla on tuginenud sellele, et Xxxx OÜ ega hageja ei ole 06.07.2015 nõudekirjas nimetanud 400 000 eurost ülekannet kui väidetavat laenu ja see kinnitab Xxxx OÜ ja AS Rubla vahel laenulepingu mittesõlmimist. Kohus sellega ei nõustu. See, kas laenuandja on varem esitanud nõude laenu tagastamiseks või mitte, ei oma tähtsust, kuna nõude varasem esitamine ei ole hagi esitamise eelduseks ning nõude kajastamata jätmine nõudeavalduses ei lõpeta nõuet. Kohtul puuduvad andmed, et Xxxx OÜ või hageja oleks nõudest loobunud või oleks nõue muul põhjusel lõppenud. Pooltel on eriarvamused selles osas, millal muutus nõue sissenõutavaks. Hageja hinnangul muutus nõue sissenõutavaks 22.07.2014 – Xxxx OÜ ütles laenulepingu üles 14.05.2014 ja palus laenu tagastada hiljemalt 21.07.2014 (I kd, t lk 83-85). AS Rubla on menetluse käigus olnud nii seisukohal, et nõue pole üldse muutunud sissenõutavaks (pole tõendatud, et AS Rubla oleks kätte saanud ülesütlemisavalduse) kui ka et nõude sissenõutavaks muutumise ajad on kirjas 28.06.2013 e-kirjas. Kohus nõustub viimase seisukohaga. 28.06.2013 e-kirjas on laenusaaja lubanud laenusummast 200 000 eurot tagastada 10.07 ja 200 000 eurot 24.07. Kuigi e-kirjas ei ole märgitud aastaarve, saab eeldada, et silmas on peetud aastat 2013. Sellele viitab M Vi ja O K äriühingute praktika anda lühiajalisi laene, samuti O K 17.07.2013 e-kiri, mis algab lausega „Mul endal oli meeles, et täna 200 tagasi ja siis 31.07 200 tagasi, aga tegelikult oli taotluses 10 ja 24 kuupäev, ehk siis olen nädalaga delays.“ (e-kiri hõlmab ka 28.06.2013 e-kirja). Seega oli laenust 200 000 euro tagastamise viimane päev 10.07.2013 ja ülejäänud 200 000 euro tagastamise viimane päev 24.07.2013. Kohtu arvates ei muutnud lepingut tähtajatuks 17.07.2013 e-kirjas väljendatu: „Täna on raha olemas tagasi makseks. Ja küsin, et kas Sul on tagasi vaja täna, või seisab Sul tühja, mina maksaksin siit xxxx omi jooksvaid makseid ja siis maksaks tagasi, kui ütled ja saan seda teha kolmapäeviti, siis on mul suur xxxx laekumine. Mis arvad. Olen täna seda hoidnud.“ Nimetatud ettepaneku kohta ei ole teadaolevalt laenuandja nõusolekut andnud, kohustatud isik ei saa aga ühepoolselt lepingutingimusi muuta. Seega muutus laenust 200 000 eurot sissenõutavaks 11.07.2013 ja 200 000 eurot 25.07.2013. Seetõttu puudub vajadus käsitleda lepingu võimaliku ülesütlemisega seonduvat. Hageja on kõrvalnõudeid arvestanud selliselt, et intressi perioodi 28.06.2013-21.07.2014 eest 12% aastas (51 025 eurot) ning sealt edasi viivist kuni 09.09.2015. Kokku on hageja arvestuse järgi kõrvalnõuete suuruseks 87 548 eurot. AS Rubla arvates on intressikokkulepe tõendamata, kuid kohus sellega ei nõustu – intressimäär 12% aastas nähtub 28.06.2013 e-kirjast ja kuivõrd selle kirja põhjal laenu anti, võib eeldada ka laenuandja nõustumust sellise intressimääraga. Kuna puuduvad erikokkulepped, siis saab intressi arvestada kuni laenu sissenõutavaks muutumiseni: 1) 200 000 euro osas saab intressi arvestada 28.06.2013-10.07.2013 (12 päeva) ning intressimääraga 12% aastas on intressi suurus 789,04 eurot; 2) 200 000 euro osas saab intressi arvestada 28.06.2013-24.07.2013 (26 päeva) ning intressimääraga 12% aastas on intressi suurus 1 709,59 eurot. Kokku on seega intressivõlgnevuse suurus 2 498,63 eurot. Hageja on palunud mõista välja viivis alates nõude sissenõutavaks muutumise päevale järgnevast päevast juhul, kui kohtu hinnangul muutus nõue sissenõutavaks varem kui 08.09.2015. Hageja on arvestanud viivist 8,05% aastas (sh ajal, mil seadusjärgne viivisemäär oli suurem). Kuna tegu on

võlgniku jaoks soodsama viivisemääraga, lähtub kohus samuti sellest määrast. Viivise suurus kujuneks järgmiselt: 1) Summalt 200 000 eurot perioodi 11.07.2013-24.07.2013 (13 päeva) eest viivisemääraga 8,05% aastas on viivise suurus 573,42 eurot; 2) Summalt 400 000 eurot perioodi 25.07.2013-09.09.2015 (776 päeva) eest viivisemääraga 8,05% aastas on viivise suurus 68 458,08 eurot. Kokku on viivise suurus 69 031,50 eurot. Ümberarvutatuna kujuneks kõrvalnõuete suuruseks kokku 71 530,13 eurot, see ei ületa hageja poolt nõutud kõrvalnõuete kogusuurust. Eeltoodule tuginedes peab kohus nõuet AS Rubla vastu põhjendatuks summas 471 530,13 eurot (põhivõlg 400 000 eurot, intress 2 498,63 eurot ja viivis 69 031,50 eurot). Kostjad esitasid viiviste vähendamise taotluse juhuks, kui kohus peaks leidma, et hageja põhinõue on osaliselt või täielikult põhjendatud. Väidetavalt põhinõudelt 8 531 305 eurolt perioodil 10.09.2015-22.06.2018 arvestatavad viivised kokku on 1 903 234,84 eurot. Tegemist on objektiivselt väga suure rahasummaga, mille väljamõistmine toob kaasa kostjate pankrotistumise. O K hinnangul on põhjendatud vähendada viiviseid 2%-ni põhinõudest aastas, mis on mõistlik ja kompenseerib hagejale kostja poolsest väidetavate kohustuste rikkumisest tulenevad negatiivsed tagajärjed (kui neid üldse esineb). Alternatiivselt on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu hinnangul ei ole seadusjärgne viivisemäär hea usu põhimõttega vastuolus ja kohus ei pea põhjendatuks vähendada viivist alla seadusjärgse määra. Nõude suurust arvestades vähendab seadusjärgsest määrast suurema viivisemääraga arvestatud viivist. Seadusjärgset määra ületava viivisemääraga (12% aastas) on arvestatud viivist vaid aluskohustuse 1 nõude puhul. Kohus arvestab viivise ümber seadusjärgse määra alusel ja aluskohustuse 1 viiviseks põhivõlalt 1 917 349 eurot kujuneb 1 226 761,91 eurot: Algus Lõpp Päevade arv Viivisemäär Viivis 29.02.2008 31.12.2008

176 816,35 01.01.2009 30.06.2009

9,5 89 826,49 01.07.2009 30.06.2011

306 355,60 01.07.2011 31.12.2011

8,25 79 307,33 01.01.2012 31.12.2012

153 387,92 01.01.2013 14.04.2013

7,75 41 932,16 15.04.2013 30.06.2013

8,75 34 932,52 01.07.2013 31.12.2013

8,5 81 710,59 01.01.2014 30.06.2014

8,25 78 007,21 01.07.2014 31.12.2014

8,15 78 346,03 01.01.2015 09.09.2015

8,05 106 139,71 Kokku 1 226 761,91

Eelnevale tuginedes kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Aluskohustuste nõuete ja eraldi AS Rubla vastu esitatud nõude tulemused olid järgnevad: 1) Aluskohustus 1 – 3 201 473,79 eurot (põhivõlg 1 917 349 eurot, intress 57 362,88 eurot ja vähendatud viivis 1 226 761,91 eurot); 2) Aluskohustus 2 – 275 679,83 eurot (põhivõlg 255 646,59 eurot ja intress 20 033,24 eurot); 3) Aluskohustus 3 – rahuldamata; 4) Aluskohustus 4 – 2 484 921,43 eurot (põhivõlg 1 590 000 eurot, intress 225 923,53 eurot, viivis 668 997,90 eurot); 5) Aluskohustus 5 – 1 020 316,53 eurot (põhivõlg 650 000 eurot, intress 96 826,83 eurot, viivis 273 489,70 eurot; 6) Aluskohustus 6 - 551 955,71 eurot (põhivõlg 360 000 eurot, intress 40 484,51 eurot, viivis 151 471,20 eurot); 7) Aluskohustus 7 - 391 141,23 eurot (põhivõlg 247 000 eurot, intress 40 215,13 eurot, viivis 103 926,10 eurot); 8) Aluskohustus 8 – rahuldamata; 9) Aluskohustus 9 – rahuldamata; 10) Aluskohustus 10 – rahuldamata; 11) Aluskohustus 11 – 402 805,75 eurot (põhivõlg 307 016,58 eurot ja intress 95 789,17 eurot), nõue põhjendatud vaid AS Rubla suhtes; 12) Eraldi nõue AS Rubla vastu - 471 530,13 eurot (põhivõlg 400 000 eurot, intress 2 498,63 eurot ja viivis 69 031,50 eurot). Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kokku 7 925 488,52 eurot (põhivõlg 5 019 995,59 eurot, intress 480 846,12 eurot ja viivis 2 424 646,81 eurot). AS-ilt Rubla mõistab kohus hageja kasuks välja kokku 874 335,88 eurot (põhivõlg 707 016,58 eurot, intress 98 287,80 eurot ja viivis 69 031,50 eurot). Hageja palus kostjatelt välja mõista ka viivise põhinõudelt alates 10.09.2015 kuni põhivõla tasumiseni seadusjärgses määras. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus rahuldab nõude selles osas ja mõistab välja viivise põhinõudelt alates 10.09.2015 kuni põhinõude tasumiseni. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata. Kostjad esitasid ka tingimuslikud vastuhagid juhuks, kui kohtu hinnangul on kokkuleppe ja selle lisa näol tegu konstitutiivse võlatunnistusega. Kuivõrd kohus leidis, et kostjad vastutavad käendajatena, siis jäävad vastuhagid läbi vaatamata, kuna vastuhagide eesmärki ei ole võimalik saavutada. Otsuses nimetamata tõendid jätab kohus tähelepanuta, kuna need ei mõjuta asja lahendust. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 165 lg 1 ja 2 tuginedes vastutavad kostjad solidaarnõuete osas menetluskulude kandmise eest solidaarselt. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, kuid selguse huvides selgitab kohus seda täpsemalt pärast menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud; kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Asja läbivaatamise kuluks on

TsMS § 143 p 2 kohaselt mh dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Hageja palub välja mõista menetluskulud kokku summas 186 982,61 eurot – tasutud riigilõivud 3 500 eurot, registriväljavõtete kulud kokku 212 eurot ning õigusabi tasu 183 270,61 eurot (ei sisalda käibemaksu). Riigilõivukulu peab kohus põhjendatuks ja seda ei ole vaidlustanud ka kostjad. Hagihind antud asjas on 15 433 682,05 eurot, sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasuda 3 400 eurot ja see riigilõiv on tasutud 11.09.2015 (I kd, t lk 106). Lisaks sellele on hageja esitanud menetluses kaks hagi tagamise avaldust, millelt RLS § 59 lg 17 kohaselt tuleb tasuda riigilõivu 50 eurot – hageja tasus mõlemalt hagi tagamise avalduselt riigilõivu 31.10.2016 ja 15.11.2016 (IV kd, t lk 186 ja 199). Riigilõivukulu 3 500 eurot on põhjendatud. Hageja taotleb asja läbivaatamise kulude hüvitamist summas 212 eurot (registriväljavõtete kulu). Kostja O K ei pea kulu põhjendatuks kuna jääb selgusetuks, milliste väljavõtete saamiseks on kulu kantud ja kuidas on kulu asjakohane. Lisaks on osasid väljavõtteid tehtud korduvalt. Väljavõtete kulu sisaldub eelduslikult õigusabikulu tunnihinnas, mistõttu ei ole nende eraldi hüvitamise nõudmine õigustatud. Kostja AS Rubla ei ole selle kulu osas seisukohta esitanud. Kohus peab asja läbivaatamise kulu osaliselt põhjendatuks. Päringute tegemise kulu võib, kuid ei pea sisalduma õigusabikulu tunnihinnas – TsMS § 143 p 2 võimaldab nõuda registriväljavõtete kulu eraldi. Küll aga ei ole kulu täies ulatuses õigustatud. Kohus saab hüvitada vaid selliste väljavõtete kulu, mis on asjaga seostatavad ning tõendina esitatud. Toimikumaterjalide ning hageja esitatud päringute nimekirja põhjal peab kohus põhjendatuks kulu järgnevate äriühingute äriregistri väljavõtetele: XXXX AS (III kd, t lk 129-133), OÜ xxxx (III kd, t lk 119-121), OÜ xxxx (III kd, t lk 122-125), Xxxx OÜ (IV kd, t lk 167-168), Xxxx OÜ (IV kd, t lk 125), Xxxx OÜ (IV kd, t lk 129-131), Xxxx OÜ (IV kd, t lk 142-143), Xxxx OÜ (IV kd, t lk 118119). Kohus nõustub, et korduvväljavõtete hüvitamine ei ole põhjendatud, eriti kui korduvväljavõtte esitamise vajadus ei ole ilmne. Eelnevalt nimetatud äriregistri väljavõtteid peab käesoleva menetluse seisukohalt asjakohaseks, hageja on nendele tuginedes selgitanud äriliste suhetega või O K varalise seisundiga seonduvat (viimast hagi tagamise kontekstis). Äriregistrist päringute tegemise maksumus on 1-3 eurot, olenevalt sellest, milliseid andmeid väljavõte hõlmab – hageja väljavõtted hõlmavad kehtivaid andmeid ja ajalugu ning sellise väljavõtte maksumus on 2 eurot. Kohus peab nimetatud väljavõtete väljastamise põhjendatud kuluks 16 eurot. Lisaks on osaliselt põhjendatud kulu kinnistusraamatu väljavõtetele. Hageja on selle kuluks märkinud kokku 66 eurot (05.09.2016 63 eurot ja 25.10.2016 3 eurot). Kinnistusraamatu väljavõtte tasu on 1-3 eurot, hageja väljavõtete tasu on 3 eurot (väljavõte hõlmab kõikide jagude kandeid). Kohtule on esitatud 15 väljavõtet (IV kd, t lk 105-117, 124, 126-127). Väljavõtted on iseenesest asjakohased hagi tagamise avalduse põhistamise kontekstis. Kinnistusraamatu väljavõtete väljastamise põhjendatud kuluks peab kohus 45 eurot. Kokku on seega dokumentaalsete tõendite saamise põhjendatud kulu 61 eurot. Ülejäänud väljavõtted ei ole seostatavad käesoleva asjaga või on kulu väljavõtete korduvuse tõttu põhjendamatu. Hageja taotleb õigusabi 1 257,9 tunni eest, tunnitasudeks on 140 eurot (K A) ja 270 eurot (P V). Kostjad on esitanud hageja õigusabikulude osas järgnevad vastuväited:

1) kahe esindaja osalemine on põhjendamatu; 2) hageja taotleb ka selliste isikute kulude hüvitamist, kes ei ole esindajateks; 3) P Vi tunnitasu 270 eurot on selgelt ülepingutatud, AS Rubla hinnangul on ülemäärane ka K Ai tunnitasu, kuivõrd keskmine tunnihind on 120 euro (lisandub käibemaks); 4) Hageja menetluskulud on tervikuna ebaproportsionaalsed ja suures osas õigustamatud. Kostjate menetlusdokumendid ja kogutud tõendite hulk on olnud oluliselt mahukamad. Ainuüksi selle tõttu tuleks hageja menetluskulusid vähendada poole võrra. TsMS § 175 lg 3 sätestab, et mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Riigikohus on selle normiga seonduvalt selgitanud lahendis 3-2-1-112-09 järgnevat: „Kolleegiumi hinnangul on nimetatud lõikes pandud kohtutele kohustus analüüsida ja põhjendada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tehtavas lahendis seda, kas ja miks oli konkreetne tsiviilasi niivõrd keerukas, et tingis mitme esindaja kasutamise vajaduse. /../ Tsiviilasja ei muuda iseenesest keerukaks asjaolu, et menetlusosalised kasutavad mitut esindajat, vaid keerukus peab tulenema asja olemusest ja mahust.“ Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegu keeruka ja mahuka asjaga. Sisulise külje pealt on poolte vahel vaidlus praktiliselt iga asjaolu ja hinnangu osas, seda nii peamise alusdokumendi (kokkulepe) kvalifikatsiooni kui ka iga aluskohustuse puhul. Aluskohustusi on 11 ning lisaks eraldi nõue AS Rubla vastu, enamus nende nõuete puhul on erinevad tingimused ja seega ka erinevad hinnangud ja vastuväited. Erinevad võimalikud kokkuleppe ja selle lisa kvalifikatsioonid tingisid vajaduse esitada alternatiivseid seisukohti asjaolude kohta, mis enamikes menetlustes vaidlusi ei tekita (näiteks nõude sissenõutavaks muutumise aeg või intressimäär). Teiselt poolt tuleb arvestada aga seda, et valdkonna mõttes ei ole tegu eriliselt spetsiifilise asjaga, valdavalt käsitletakse võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse norme. Kohus peab seetõttu osaliselt põhjendatuks, et hagejal oli kaks esindajat – nimelt aktsepteerib kohus kahe esindaja osalemist istungitel (ja nendeks istungiteks ettevalmistamist, sh kohtukõne teeside koostamist). Ülejäänud toimingute puhul ei välista kohus P Vi (oluliselt väiksema ajakuluga esindaja) ajakulu mehaaniliselt, kuid hindab kahe esindaja ajakulu põhjendatust selliselt, nagu oleks tegu ühe esindaja kuluga. Kostjad on tuginenud sellele, et hageja taotleb ka selliste isikute kulu hüvitamist, kes ei olnud menetluses esindajad. Kohus nõustub sellega. Õigusabikulude spetsifikatsioonis sisalduvad ka muude isikute toimingud. Menetluskulude kindlaksmääramisel saab kindlaks määrata vaid menetlusosalise lepingulise esindaja kulud selles ulatuses, milles ta on menetluses osalenud (osalenud istungitel, allkirjastanud menetlusdokumente vms). Hageja esindajad on terve menetluse ajal olnud K A ja P V ning kohus lähtub vaid nende esindajate töötundidest. Seega jääb analüüsist välja muude isikute (M T, S K, M P, S U, M K) ajakulu kokku 52 tundi. Spetsifikatsiooni järgi on K Ail töötunde 1 042,7 ja P Vil 163,2 (kokku 1 205,9 tundi). Hageja esindajate tunnitasu on järgnev – K Ai tasu 140 eurot ja P Vi tasu 270 eurot. Kostjate hinnangul on tunnitasu (vähemalt P Vi tasu) liiga suur. Kohtu hinnangul on põhjendatud arvestada menetluskulude suurus mõlema esindaja puhul tunnitasuga 140 eurot (tegu pole ebamõistliku tunnitasuga ka kohtupraktikas). Mis puutub hinnangusse, et hageja ajakulu peaks automaatselt vähendama poole võrra, kuna kostjate esitatud dokumendid on mahukamad, siis sellega kohus nõustuda ei saa. Nii kostjate kui hageja seisukohad on mahukad. Arvestada tuleb, et kostjate seisukohad suuremas osas kattuvad, seega on kostjate poolelt seisukohad sisuliselt esitatud topelt – sellele vaatamata tuleb vastaspoolel kõik dokumendid läbi töötada, et vältida mõne väite tähelepanuta jäämist. Kohus hindab õigusabile kulunud aega tehtud toimingute alusel.

AS Rubla ei pea põhjendatuks hageja esindajate kulu büroosisestele nõupidamistele. Kohus nõustub sellega osaliselt. Kuivõrd antud juhul on menetluses mitu esindajat, siis teatud ulatuses on selline ajakulu põhjendatud. Spetsifikatsioonis on kohati toodud välja eraldi kirjed „büroosisene nõupidamine“ ning teatud kohtades on see koos muude toimingutega nagu seisukoha koostamine või kliendiga kohtumine. Eraldi kirjetena olevate büroosiseste nõupidamiste ajakulu oli K Ail 25,4 tundi ja P Vil 23,2 tundi. Kuivõrd nõupidamiste aega on kajastatud ka mitut toimingut kirjeldavates ridades, siis peab kohuseraldi kirjetena olevate büroosiseste nõupidamiste ajakulutäielikult põhjendamatuks – sellises ulatuses (23,2 tundi) on sisuliselt tekitatud kahekordne menetluskulu ja seda ei pea vastaspool hüvitama. Kohus käsitleb järgnevalt osutatud õigusabi perioodide kaupa (ei hõlma muude esindajate ajakulu ja eelmises lõigus nimetatud büroosiseste nõupidamiste kulu): 1) Periood 31.08-11.09.2015 (kuni hagi esitamiseni) ajakulu 13,4 tundi, mis seisnes hagi koostamises ja täiendamises. Kohtu hinnangul on tegu põhjendatud ajakuluga. 2) Periood 11.11-13.11.2015 ajakulu 7,6 tundi, mis seisnes kostjate 10.11.2015 vastuse analüüsis ja esialgsete vastuväidete koostamises (5,2 tundi) ning kohtumises kliendiga ning büroosiseses nõupidamises (2,4 tundi). Kohtu hinnangul on tegu põhjendatud ajakuluga. 3) 13.11.2015 ajakulu 0,3 tundi tähtaja pikendamise ja istungi edasilükkamise taotluse koostamisele, mida kohus peab põhjendatuks. 4) 03.12-14.12.2015 ajakulu 72,6 tundi, mis seisneb 14.12.2015 hageja seisukoha koostamises, selleks tõendite ja kohtupraktika analüüsis, kliendiga ning büroosiseses nõupidamises. Kohus peab sellist ajakulu põhjendatuks. See sarnaneb ka AS Rubla esindaja ajakuluga kostja vastuse esitamisele, mis on enamvähem sama mahuga nii teksti kui lisatud tõendite mõttes. 5) 13.01-19.01.2016 ajakulu 2,1 tundi, mis seisneb Xxxx AS taotluse ja kostjate seisukoha analüüsis ning taotluse osas seisukoha koostamises. Nimetatud ajakulu on põhjendatud. 6) 24.01-10.02.2016 ajakulu 52,6 tundi, mis seisneb kostjate seisukohtadega tutvumises (5,8 tundi); kohtupraktika analüüsis, materjalide ülevaatamises jms (7,7 tundi); kliendiga suhtlemises (0,2 tundi); 10.02.2016 istungi ettevalmistamine (kokku 36,7 tundi) ja istungil osalemine kokku 2,2 tundi. Kohus vähendab istungi ettevalmistamise aega 10 tunnini – K Ai mõistlik aeg oli 7 tundi, mis hõlmab ka toimikuga tutvumise aega, P Vi mõistlik aeg 3 tundi. Ülejäänud toimingud ja neile kulunud aeg on põhjendatud. Seega on perioodi põhjendatud ajakulu kokku 25,9 tundi. 7) 11.02-31.03.2016 ajakulu 76,6 tundi, mis seisneb protokolliga tutvumises (0,1 tundi), kliendiga suhtlemises ja büroosiseses nõupidamises (1,4 tundi), seisukoha koostamises ja analüüsimises (75,1tundi). Kohus peab toiminguid ja ajakulu põhjendatuks. Seisukoht on esitatud kostjate 03.02.2016 vastuste kohta. Kostjate seisukohad olid kokku 63 lehekülge, millele oli lisatud 80 lehekülge tõendeid. Hageja enda seisukoht oli 30 lehekülge koos 53 lehekülje tõenditega. Seisukoha koostamise ajakulu on sarnane, kui 14.12.2015 seisukoha koostamisele kulunud aeg. Põhjendatud ajakulu on seega 76,6 tundi. 8) 03-09.05.2016 ajakulu 6,8 tundi, mis seisneb kostjate seisukohtade analüüsis. Kostjate 02.05.2016 seisukohad on kokku 34 lehekülge, millele lisanduvad tõendid. Hageja ajakulu seisukohtadega tutvumisele on mõistlik. 9) 11-16.05.2016 ajakulu 25,4 tundi, mis seisneb istungiks ettevalmistamises (22,2 tundi, sh K A 14,3 tundi ja P V 7,9 tundi) ning istungil osalemises (1,6 tundi mõlema esindaja kohta). Istung kestis 1,6 tundi ja kohus peab istungil osalemise ajakulu põhjendatuks. Kohus vähendab ettevalmistamise aega P Vil 5 tunnini ja K Ail 6,9 tunnini (hõlmab ka toimikuga tutvumist ja suhtlemist kohtuga). Kokku on perioodi põhjendatud ajakulu 15,1 tundi. 10) 19.05-20.06.2016 ajakulu 3,4 tundi, mis seisneb protokolli analüüsis, parandamise taotluse koostamises, kostjate seisukoha analüüsis ning tõendite analüüsis (kokku 2,5 tundi) ja kohtumääruse ning kohtuotsuse analüüsis (0,9 tundi). Selline ajakulu on põhjendatud.

11) 24.07-31.08.2016 ajakulu 71,6 tundi, mis seisnes kostjate apellatsioonkaebuste analüüsis ja esialgsetes vastuväidetes (6,8 tundi) ja apellatsioonkaebuse vastuse koostamises, analüüsides ning nõupidamises (64,8 tundi). Kohus peab sellist ajakulu põhjendatuks, see on sarnane analoogse mahuga dokumentidega tutvumise ja koostamise ajakuluga. 12) 01.09-11.11.2016 ajakulu 80,5 tundi, perioodi kulude hulgast on välja jäetud 09.11.2016 teeside koostamise kulu 3,8 tundi (vt p 15). Perioodil tehtud toimingud hõlmavad hagi tagamise võimaluste analüüsi, esimese hagi tagamise avalduse (31.10.2016) koostamise ning nõupidamised ja kliendiga kohtumised. Kohus ei pea ajakulu täies ulatuses põhjendatuks. Taotlus iseenesest ei olnud keeruline, samas tuleb arvestada, et taotluse esitamise perspektiivi hindamisel oli vajalik selgeks teha O K varaline seis ja seosed äriühingutes. Kohus peab põhjendatud ajakuluks 35 tundi. 13) 14.11-05.12.2016 ajakulu 10,2 tundi, perioodi kulude hulgast on välja jäetud teeside koostamise kulu 10,6 tundi (vt p 15). Toimingud on seotud teise hagi tagamise avalduse (15.11.2016) koostamise ja nõupidamisega. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu määrusega tutvumisele 0,5 tundi, nõupidamisele 0,5 tundi ja teise hagi tagamise avalduse koostamisele 4 tundi (taotluses viidatakse valdavalt esimesele tagamise taotlusele). Kokku on põhjendatud ajakulu 5 tundi. 14) 14.12.2016 ajakulu 0,5 tundi, mis seisneb määruskaebuse analüüsis. Tegu on põhjendatud kuluga. 15) 15.12.2016-20.06.2017 ning teeside koostamine alates 09.11.2018 – ajakulu 69,7 tundi, mis seisnes analüüsimises, nõupidamistes, kliendiga suhtlemises ning O K seisukoha analüüsis (7,3 tundi), ettevalmistus sh teeside koostamine (59,8 tundi), istungil osalemine 1,3 tundi ühel esindajal (kokku 2,6 tundi). Kohus vähendab istungi ettevalmistamise ajakulu 30 tunnile. Teeside, kui varasemalt esitatud seisukohtade kokkuvõtte koostamise põhjendatud ajakuluks võib pidada 15 tundi, ülejäänud 15 tundi on mõistlik aeg muudeks istungiga seotud ettevalmistusteks. Ülejäänud kulusid peab kohus põhjendatuks. Seega on põhjendatud ajakulu 39,9 tundi. 16) 21.06-30.06.2017 ajakulu 0,8 tundi, mis seisnes protokolli ja ringkonnakohtu otsuse analüüsis. Ajakulu on põhjendatud. 17) 01.07-27.10.2017 ajakulu 51,7 tundi, millest 51 tundi kulus 31.07.2017 kassatsioonkaebuse koostamisele ning ülejäänud 0,7 tundi nõupidamisele ja kohtu kirjaga tutvumisele. Kohus peab ajakulu põhjendatuks. 18) 14.11.2017 ajakulu 5,9 tundi, mis seisneb kostjate kassatsioonkaebuse vastuste analüüsis. Kulu on põhjendatud. 19) 17.11.2017-17.01.2018 ajakulu 66,4 tundi, mis seisneb 18.12.2017 seisukoha koostamises (64,9 tundi), kostjate dokumendiga tutvumises (0,5 tundi) ja Riigikohtu otsuse analüüsis (1 tundi). Kohtu hinnangul on seisukoha koostamise põhjendatud ajakulu 40 tundi, aeg ei hõlma kostjate seisukohtade analüüsi. Seisukoht on lühem kui hageja 31.07.2017 kassatsioonkaebus. Võib eeldada, et põhiseisukohad on esitatud kassatsioonkaebuses ning 18.12.2017 seisukoha koostamise põhjendatud ajakulu on lühem kui kassatsioonkaebuse koostamise kulu. Kokku peab kohus perioodi põhjendatud ajakuluks 41,5 tundi. 20) 23.01-05.03.2018 ajakulu 20,3 tundi, millest 1,8 tundi suhtlus kohtu ja kliendiga ning 18,5 tundi edasise tegevuse plaanimine, analüüsid ja taotluse koostamine. Kohus peab nende toimingute põhjendatud ajakuluks 3,8 tundi. Hageja 05.03.2018 taotlus hõlmas tunnistajate ülekuulamise taotlust ja vaheotsuse tegemise taotlust – kuivõrd sellele eelnevalt oli just maakohtu vaheotsus tühistatud, siis oli selles osas tegu selgelt perspektiivitu taotlusega. Ülejäänud taotluse põhjendus piirdus 1 leheküljega, lisaks oli taotlust ka varem menetluses esitatud. Põhjendatud ajakulu kokku 3,8 tundi (1,8 tundi suhtlus kohtu ja kliendiga, 2 tundi taotluse koostamine ja tegevuse planeerimine). 21) 06-13.03.2018 ajakulu 33,6 tundi, sh ettevalmistus istungiks 31,5 tundi (K A 24,5 tundi, P V 7 tundi), istungil osalemine kokku 2 tundi ja protokolli analüüs 0,1 tundi. Kohus vähendab istungiks ettevalmistamise aega. Tegu oli eelistungiga, mis toimus pärast asja tagastamist

Riigikohtust ja istungil ei pidanud toimuma tunnistajate ülekuulamist, samuti ei koostatud istungiks kohtukõne teese. Seda arvestades ei olnud hageja ettevalmistusaeg hageja taotletud ulatuses põhjendatud. Hageja ajakulu varasemas menetluses seisukohtadega ja kohtuotsustega tutvumiseks oli piisav, et pidada põhjendatuks istungi ettevalmistamise ajakulu mõlemale esindajale 5 tundi. Seega on nimetatud perioodi mõistlik ajakulu 12,1 tundi. 22) 13.03-30.04.2018 ajakulu 78,8 tundi, mis seisneb alussuhete analüüsis 15,2 tundi, tähtaja pikendamise taotluse esitamises 1,4 tundi ja seisukoha koostamises 62,2 tundi. Kohus peab ajakulu põhjendatuks. Varasemas menetluses ei olnud aluskohustuste analüüsimine määrava tähtsusega, alussuhteid on kokku 11 ning nende alused ja tingimused on erinevad. 30.04.2018 seisukohas on põhjalikult ja konkreetselt alapeatükkidena välja toodud hageja arusaam alussuhetega seotud asjaoludest iga aluskohustuse puhul eraldi – näiteks nõude tekkimine, nõude sissenõutavaks muutumine, intressiga seonduvad asjaolud. Perioodi ajakulu kokku 78,8 tundi on põhjendatud. 23) 02.05-01.08.2018 ajakulu 227,4 tundi, mis seisnes kostjate vastuste analüüsis (26,7 tundi) ning kliendiga suhtlemises, tähtaja pikendamise taotluse koostamises, seisukoha koostamises ning analüüside tegemises (200,7 tundi). Kohus ei pea sellist ajakulu täies ulatuses põhjendatuks. Kostjate seisukohtadega tutvumisele kulunud aeg on põhjendatud, arvestades kostjate vastuste mahtu (O K seisukoha tekst 75 lehekülge ja lisad 276 lehekülge, AS Rubla seisukohas teksti kokku 53 lehekülge, lisasid 97 lehekülge). Hageja 31.07.2018 seisukohas (60 lehekülge) on hageja vastanud kostjate vastuväidetele ja neid põhjendanud, varasemalt menetluses esitatud seisukohtadele on viidatud (s.o ei ole korratud kõiki varasemaid väiteid). Seisukohaga koos on esitatud 113 lehte lisasid. Sellele vaatamata ei ole seisukoha koostamise ja sellega seotud toimingute ajakulu hageja taotletud ulatuses põhjendatud. Kohus peab põhjendatud ajakuluks 120 tundi, mis on dokumendi mahtu ja sisu arvestades võrreldav varasemate seisukohtade esitamise ajakuluga ning ka näiteks O K esindaja 22.06.2018 75 lehekülje pikkuse seisukoha koostamise ajakuluga (138 tundi koos hageja seisukoha analüüsiga ja kliendiga suhtlemisega). Seega on perioodi põhjendatud ajakulu kokku 146,7 tundi. 24) 24.08-12.09.2018 ajakulu 62 tundi, mis hõlmab kostjate taotluste analüüsi 1,1 tundi, nõupidamist kliendiga 12 tundi, seisukoha koostamist 10,3 tundi, 12.09.2018 istungiks ettevalmistusaega 30,6 tundi (K A 26,3 tundi, P V 4,3 tundi), istungil osalemist 4 tundi esindaja kohta (kokku 8 tundi). Kohus peab põhjendatuks ajakulu kostjate taotluste analüüsile ja istungil osalemisele (kokku 9,1 tundi). Kliendiga nõupidamisele kulunud aeg on põhjendamatult pikk vähem kui kolme nädala pikkuse perioodi kohta – põhjendatud ajakulu on 2 tundi. 03.09.2018 seisukoha koostamisele kulunud põhjendatud ajakuluks peab kohus 4 tundi – suures ulatuses on seisukoha sisuks tabel, mis kajastab 31.07.2018 hageja poolt esitatud tõendeid ning põhjendusi, miks on iga tõend esitatud. Võib eeldada, et tõendite esitamise ajend oli selge juba 31.07.2018 seisukoha ja tõendite esitamise ajal. Nimetatud dokumendi koostamise ajakulu pidas kohus eelnevalt põhjendatuks suhteliselt suures mahus (vt p 23). 03.09.2018 seisukoha koostamise põhjendatud ajakuluks peab kohus 4 tundi. Kohus vähendab ka istungile ettevalmistamisele kulunud aega. P Vi ajakulu 4,3 tundi saab pidada mõistlikuks. K Ai ajakulu vähendab kohus 12 tunnini. Kohus arvestab seejuures ka sellega, et algselt oli plaanis kuulata 12.09.2018 istungil üle tunnistajad – kuigi istungi käigus otsustati see siiski edasi lükata, siis valmistusid esindajad selleks põhjendatult ette. Kokku peab kohus perioodi põhjendatud ajakuluks 31,4 tundi. 25) 13.09-22.10.2018 ajakulu 121,5 tundi, mis seisneb protokolli analüüsis ja täiendavate tõendite esitamise kavandamiseks (2,6 tundi), 12.10.2018 seisukoha koostamises 49 tundi, kostjate dokumentide analüüsis 9,7 tundi, istungiks ettevalmistus sh kohtukõne teeside koostamine 60,2 tundi (K A 48,9 tundi, P V 11,3 tundi). Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu protokolli analüüsile ja tõendite esitamise kavandamisele 2,6 tundi. Kohus vähendab 12.10.2018 seisukoha koostamise ajakulu 25 tunnile - seisukoht käsitles osasid alussuhteid ning nendega seotud teatud küsimusi, nt selgitusi tehingu tegemise tagamaade kohta - kohtu hinnangul ei vaja sellise seisukoha esitamine hageja taotletud ajakulu. Kostjate dokumentide analüüsi põhjendatud ajakulu on kohtu

arvates 3 tundi, kostjate dokumendid ei olnud ülemäära mahukad (5 lehekülge mõlemad) ning hageja ei pidanud nende osas kirjalikku seisukohta koostama. Istungiks ettevalmistuse aega vähendab kohus 30 tunnini – kohtukõne teesid seisnevad varasemalt esitatud seisukohtade kokkuvõttes ning ei sisalda uusi asjaolusid, kohtu hinnangul on sellise dokumendi koostamise põhjendatud ajakulu 15 tundi. Ülejäänud 15 tundi on mõistlik ajakulu istungi ettevalmistamiseks, võttes arvesse mh seda, et istungil kuulati üle kaks tunnistajat. Eelnevale tuginedes peab kohus perioodi põhjendatud ajakuluks kokku 60,6 tundi. Hageja ei ole esitanud eraldi taotlust 23.10.2018 istungil osalemise kulu kindlaks määramiseks. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kohus saab määrata istungil osalemise kulu kindlaks, kuivõrd teada on istungi kestus – 6,7 tundi. Seega on 23.10.2018 istungil osalemise kulu kokku 13,4 tundi. Kokku on hagejate põhjendatud ajakulu õigusabile 822,5 tundi. Eelnevalt asus kohus seisukohale, et põhjendatud tunnitasu on hageja mõlemal esindajal 140 eurot. Selliselt kujuneb hageja põhjendatud õigusabi tasu suuruseks 115 150 eurot. Summale ei lisandu käibemaks. Eelnevast tulenevalt määrab kohus hageja põhjendatud menetluskuludena kindlaks 118 711 eurot (3 500 eurot riigilõivud, 61 eurot dokumentaalse tõendi saamise kulu ja põhjendatud õigusabikulu 115 150 eurot). O K palub välja mõista menetluskulud kokku summas 136 022,60 eurot – riigilõiv vastuhagilt 3 400 eurot, kautsjon määruskaebuselt 50 eurot ning õigusabi tasu 110 477 eurot (lisandub käibemaks). Esmalt tuleb lahendada küsimus, kas menetluskulude nimekiri on esitatud õigeaegselt. Hageja hinnangul on menetluskulude nimekiri esitatud hilinemisega. TsMS § 176 lg 1 sätestab, et kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Nimekirja esitas kostja 26.10.2018, viimane kohtuistung toimus 23.10.2018. Samas on Riigikohus asunud lahendis 3-2-1-60-16 (p 13) seisukohale, et kõigi menetluskulude nimekirja esitamine ühes dokumendis pärast viimast istungit kohtu määratud tähtpäevaks on lubatud vaatamata sellele, et seadus näeb ette menetluskulude nimekirja mitmeastmelise esitamise. Riigikohus on seisukohal, et kõigi kulude kohta ühtse nimekirja esitamine aitab kaasa menetlusökonoomiale ja asja lahendamisele mõistliku aja jooksul ning ühtse kulunimekirja esitamine ei venita ka menetlust. Käesolevas asjas esitas O K menetluskulude nimekirja 3 päeva pärast istungit, mis on TsMS 176 lg 1 teise ja kolmanda lause järgi maksimaalne tähtaeg istungil tekkinud õigusabikulude esitamiseks. Tuginedes Riigikohtu seisukohale aktsepteerib kohus O K menetluskulude nimekirja. Sisulisi vastuväiteid O K menetluskuludele hageja ei esitanud ning märkis istungil, et jätab kulude põhjendatuse kohtu otsustada. Esiteks käsitleb kohus riigilõivu ja kautsjoni küsimust. O K on taotlenud kindlaks määrata kuluna riigilõiv vastuhagilt 3 400 eurot ja määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 eurot. O K määruskaebuselt on kautsjon tasutud 06.12.2016 (V kd, t lk 6). Kohtu hinnangul on tegu põhjendatud kuluga. Vastuhagilt tasutud riigilõivu kulu ei ole põhjendatud, kuna vastuhagi jääb läbi vaatamata ja kostja saab nimetatud lõivu tagastamist nõuda kui vastuhagi läbivaatamata

jätmise lahend jõustub. O K menetluskulude nimekiri ei kajasta aga apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 3 400 eurot. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumine on tõendatud ning kohtutoimikust ei nähtu, et nimetatud lõiv oleks maksjale tagastatud või oleks selle kindlaksmääramine muul põhjusel põhjendamatu. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kulu peab kohus põhjendatuks. RLS § 59 lg 1 p 15 kohaselt tuli kaebuselt tasuda lõivu sama palju kui hagilt(s.o 3 400 eurot) ja riigilõiv on tasutud 20.07.2016 (IV kd, t lk 66). Seega on O K põhjendatud riigilõivukulu menetluses 3 450 eurot. O K taotleb õigusabikulude hüvitamist kokku 696,6 tunni eest. Perioodil 29.10.2015-20.07.2016 esindas O Kt Advokaadibüroo Aivar Pilv kokku 204,25 tundi ning alates 19.07.2016 Advokaadibüroo NOVE kokku 492,35 tundi. Keskmine tunnihind oli 158,60 eurot (lisandub käibemaks). Esmalt märgib kohus, et ka O K õigusabikulude hulgas on selliste isikute kulud, kes ei osalenud menetluses esindajana. Advokaadibüroo Aivar Pilv arved kajastavad Aivar Pilve, Anneli Aabi ja Marko Pilve töötunde. Marko Pilv ei ole menetluses osalenud. Anneli Aab osales 10.02.2016 kohtuistungil ja on allkirjastanud 20.07.2016 apellatsioonkaebuse – seetõttu saab põhjendatuks pidada vaid nimetatud istungi ettevalmistamise kulu ja osalemise kulu ning apellatsioonkaebuse koostamisega seonduvat kulu. Kahe esindaja kulude osas analüüsib kohus samamoodi nagu hageja puhul – istungitel osalemise ja nende ettevalmistamise aja põhjendatust mõlema esindaja puhul, muude toimingute ajakulu arvestab kohus kokku ning hindab, kas ühe esindaja puhul oleks selline ajakulu põhjendatud. Advokaadibüroo Aivar Pilv poolt on õigusabi osutatud järgmistel perioodidel: 1) 29.10-16.11.2015 (arve 20151658). Põhjendamatu on Anneli Aabi ja Marko Pilve ajakulu (kokku 24,02 tundi). Aivar Pilve ajakulu on 11,5 tundi ja tehtud toiminguteks on hagiga tutvumine 4,97 tundi, kostja vastuse koostamine 5,7tundi ja ettevalmistus 17.11.2015 istungiks 0,83 tundi. Kohus peab kulusid põhjendatuks. 17.11.2015 istung jäi küll ära, kuid sellest teatati esindajaid alles 16.11.2015 kell 14.25, seega ei saa istungiks ettevalmistamise kulu pidada põhjendamatuks. 2) 25.11.2015-10.02.2016 (arve 20160179). Põhjendamatu on Marko Pilve ajakulu 49,4 tundi. Anneli Aabi ajakulust on põhjendatud ettevalmistumine 10.02.2016 istungiks (1,47 tundi) ja osalemine istungil (1 tund), ülejäänud ajakulu 28,53 tundi on põhjendamatu. Aivar Pilve ajakulu on 18,58 tundi, mis seisneb nõupidamises kliendiga ja advokaatide vahel, hageja seisukohtade ja täiendavate tõendite analüüsi ajas ja kostja vastuse koostamises (16,33tundi), ettevalmistus istungil osalemiseks (1,25 tundi) ja istungil osalemine (1 tundi). Kohus peab Aivar Pilve põhjendatud ajakuluks 17,92 tundi (põhjendamatu on 40 minutit büroosisene nõupidamine). Kokku on perioodi põhjendatud ajakulu 20,39 tundi. 3) 18.04-02.05.2016 (arve 20160687). Marko Pilve ja Anneli Aabi ajakulu (kokku 41,88 tundi) on põhjendamatu. Aivar Pilve ajakulu 5,9 tundi seisneb hageja vastuse analüüsis, nõupidamises büroos, nõupidamises kliendi ja teise kostja esindajaga, vastuse koostamine. Kohus peab sellest ajast põhjendatuks 4,73 tundi (põhjendamatu on 1,17 tundi büroosisene nõupidamine). 4) 16.05.2016 (arve 20160712) oli Aivar Pilve kulu 3,92 tundi, millest istungiks ettevalmistus 2,25 tundi ja istungil osalemine 1,4 tundi. Selline ajakulu on põhjendatud. 5) 30.05.2016 (arve 20160808). Marko Pilve ajakulu (0,53 tundi) on põhjendamatu. Aivar Pilve ajakulu 0,42 tundi, mis seisnes hageja protokolli parandamise taotlusele vastuväite esitamises, on põhjendatud. 6) 20.06-20.07.2016 (arve 20161053). Aivar Pilve ajakulu on 11,63 tundi, mis seisneb kohtuotsusega tutvumises, nõupidamistes ning apellatsioonkaebuse koostamises. Anneli Aabi

ajakulu on 24,52 tundi, toimingud samad, mis Aivar Pilvel. Kokku on vaheotsusele apellatsioonkaebuse esitamisega seotud kulud 36,15 tundi. Kohtu hinnangul on selline ajakulu põhjendatud. Kokku on seega Advokaadibüroo Aivar Pilv osutatud õigusabi põhjendatud ajakulu 77,11 tundi (sellest Aivar Pilve kulu 50,12 tundi ja Anneli Aabi kulu 26,99 tundi). Menetluskulude dokumentide kohaselt oli Aivar Pilve tunnitasu 150 eurot ja Anneli Aabi tunnitasu 130 eurot. Hageja esindajate puhul on kohus pidanud põhjendatud tunnitasuks 140 eurot, sama kohaldub ka O K esindajate puhul. Seetõttu arvestab kohus põhjendatud tasu Aivar Pilve puhul tunnitasuga 140 eurot ning Anneli Aabi puhul tunnitasuga 130 eurot. Selliselt kujuneb perioodi 29.10.201520.07.2016 põhjendatud õigusabikuluks 10 525,50 eurot. Järgnevalt käsitleb kohus esindaja Urmas Volensi kuludega seonduvat. Kulude spetsifikatsioonist nähtuvalt on tehtud toimingud ja ajakulu järgnev: 1) 22.08-06.12.2016 ajakulu 46,42 tundi – asjaga tutvumine 37,42 tundi, kohtumine kliendiga 2,5h, määruskaebuse koostamine 6,5 tundi. Kohus peab ajakulu põhjendatuks. 2) 18.01-20.06.2017 ajakulu 67,63 tundi – kohtumine kliendiga ja analüüs 7,42 tundi, ettevalmistus istungiks (sh teeside koostamine) 58,91 tundi, osalemine istungil 1,3 tundi. Kohtu hinnangul on kohtuistungiks ettevalmistumise põhjendatud kulu 30 tundi, teeside koostamise näol on tegu varasemate seisukohtade koondamisega ühte dokumenti ja selle toimingu põhjendatud ajakulu on 15 tundi. Ülejäänud 15 tundi on põhjendatud aeg muul viisil ettevalmistamiseks. Muud perioodi kulud on põhjendatud. Kokku on seega põhjendatud ajakulu 38,72 tundi. 3) 21.06-13.11.2017 ajakulu 47,05 tundi - kliendiga nõupidamine 8,55tundi, Ringkonnakohtu otsuse analüüs 2,5tundi, kassatsioonkaebuse analüüs ja kliendi materjalide analüüs 3tundi, kassatsioonkaebuse vastuse koostamine ja materialide analüüs 33tundi. Kohtu hinnangul on ajakulu põhjendatud ja võrreldav hageja kuluga kassatsioonkaebuse koostamisele (7 lehkülge pikema kaebuse põhjendatud ajakuluks pidas kohus 51 tundi). 4) 04.12-07.03.2018 ajakulu 29 tundi - kliendiga suhtlemine 4 tundi, hageja 18.12.2017 seisukoha analüüs 2 tundi, Riigikohtu lahendi analüüs ja kliendiga suhtlemine 3 tundi, seisukoha koostamine ja analüüs 16,5 tundi, hageja ja teise kostja seisukohtadega tutvumine 3,5 tundi. Selline ajakulu on põhjendatud. 5) 08.03-12.03.2018 ajakulu 5,5 tundi – ettevalmistus istungiks 4 tundi, osalemine 1,5 tundi. Kohus vähendab istungil osalemise ajakulu 0,5 tunni võrra, kuivõrd istung kestis tund aega. Kohus peab põhjendatuks ajakuluks 5 tundi. 6) 13.03-22.06.2018 ajakulu 139 tundi - protokolli analüüs ja kokkuvõte kliendile 1 tundi, hageja 30.04.2018 seisukoha analüüs, seisukoha koostamine, kliendiga suhtlemine 138 tundi. Hageja puhul pidas kohus põhjendatud ajaks 31.07.2018 seisukoha (60 lehekülge) koostamiseks 120 tundi. O K 22.06.2018 seisukoht on mahukas (tekst 75 lehekülge ja lisad 276 lehte) ja kajastab seisukohti ammendavalt. Kohus peab perioodi ajakulu 139 tundi põhjendatuks. 7) 29.06.2018 ajakulu 2 tundi, mis seisnes hageja tähtaja pikendamise taotluse analüüsis ja vastuse koostamisest. Selline ajakulu on mõistlik. 8) 06.07.2018 ajakulu 4 tundi, mis seisnes hageja taotluse analüüsis ja vastuse koostamiseks. Ajakulu on põhjendatud. 9) 03.08.2018-14.08.2018 14,5 tundi – hageja seisukoha analüüs 10 tundi, kliendiga kohtumine ja selleks ettevalmistumine 4,5 tundi. Kohus vähendab seisukohaga tutvumise põhjendatud ajakulu 6 tunnini. Kostjatele ei olnud antud tähtaega hageja seisukoha osas vastuse esitamiseks. Kohtu hinnangul on 6 tundi piisav aeg seisukohaga tutvumiseks. Kokku on perioodi põhjendatud ajakulu 10,5 tundi. 10) 21.08-12.09.2018 (v.a teeside koostamise kulu) ajakulu 37,75 tundi – analüüs, seisukohtade koostamine, taotluse esitamine, kliendiga suhtlemine (24,75 tundi), ettevalmistus istungiks (8,25

tundi), osalemine istungil (4,75 tundi). Kohus vähendab seisukohtade ja taotluste ning nendega seonduvat ajakulu, kuivõrd kohus ei pea taotluses märgitud ajakulu põhjendatuks – O K esitas taotluse tõendite vastuvõtmise otsustamiseks ja seisukoha tunnistaja ülekuulamise osas, kumbki neist taotlustest ei ole ülemäära keeruline ega aeganõudev. Põhjendatud aeg on 12 tundi, mis on piisav nimetatud dokumentide koostamiseks, kliendiga suhtlemiseks ja analüüsiks. Istungiks ettevalmistuse aega peab kohus põhjendatuks, kuid istungil osalemise aega tuleb vähendada 4 tunnini (nii kaua kestis istung). Kokku on perioodi põhjendatud ajakulu 24,25 tundi. 11) 18.09-12.10.2018 ajakulu 13 tundi - kliendiga kohtumine, ettevalmistus selleks 6,5 tundi, materjalide analüüs, seisukoha esitamine kohtule 6,5 tundi. Kohus peab ajakulu mõistlikuks. 12) 16-17.10.2018 ajakulu 8 tundi - hageja seisukohtade analüüs ja kohtumine kliendiga. Ajakulu on mõistlik. 13) 18.10-23.10.2018 ja 21.08-12.09.2018 teeside koostamise kulu osas ajakulu kokku 71 tundi – teeside koostamine 51 tundi, muu ettevalmistus 23.10.2018 istungiks 12 tundi, kohtuistungil osalemine 8 tundi. Kohtu hinnangul on teeside koostamise põhjendatud ajakulu 15 tundi. O K teesid on küll mahukad (55 lehekülge), kuid need on siiski kokkuvõte varasemast. Samuti vähendab kohus istungil osalemise aega 6,7 tunnini, kuna nii kaua kestis istung. Muu ettevalmistamise aega 12 tundi peab kohus põhjendatuks. Kokku on perioodi põhjendatud ajakulu seega 33,7 tundi. Kokku on Urmas Volensi põhjendatud ajakulu õigusabi osutamisele 400,64 tundi. Esindaja tunnitasu on keskmiselt 168,34 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus vähendab ka nimetatud tunnitasu 140 euroni ja sellise tunnitasuga on õigusabikuluks 56 089,60 eurot. O K põhjendatud õigusabikulude suurus kokku on 66 615,10 eurot (lisandub käibemaks 13 323,02 eurot). Eelnevast tulenevalt määrab kohus kindlaks O K põhjendatud menetluskulude suuruse 83 388,12 eurot (3 450 eurot riigilõivud ja põhjendatud õigusabikulu 79 938,12 eurot koos käibemaksuga). AS Rubla palub välja mõista menetluskulud kokku summas 66 209,96 eurot (sisaldab käibemaksu) – apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 3 400 eurot, vastuhagilt tasutud riigilõiv 3 400 eurot ning õigusabi tasu 59 409,96 eurot (sisaldab käibemaksu). Esiteks käsitleb kohus riigilõivuga seonduvat. Põhjendatud kuluks on apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv. RLS § 59 lg 1 p 15 kohaselt tuli kaebuselt tasuda lõivu sama palju kui hagilt (s.o 3 400 eurot) ja riigilõiv on tasutud 20.07.2016 (IV kd, t lk 52). Vastuhagilt tasutud riigilõivu kulu ei ole põhjendatud, kuna vastuhagi jääb läbi vaatamata ja kostja saab nimetatud lõivu tagastamist nõuda kui vastuhagi läbivaatamata jätmise lahend jõustub. Seega on AS Rubla põhjendatud riigilõivukulu menetluses 3 400 eurot. AS Rubla taotleb õigusabikulude hüvitamist kokku 521,1 tunni eest. AS Rubla esindajaks oli menetluse vältel Helmeri Indela, kelle tunnitasu on 114 eurot (95 eurot + käibemaks). 1) 27.10-10.11.2015 ajakulu 113,74 tundi – hagiavalduse analüüs ja seisukoha kujundamine 18,7 tundi, tähtaja pikendamise taotluse koostamine 0,67 tundi ning kostja vastuse koostamine ja analüüs 94,37 tundi. Kohus peab kostja vastuse koostamise põhjendatud ajakuluks 40 tundi, seejuures lähtub kohus sellest, et seisukoha kujundamisele kulunud aeg kajastub ka hagi analüüsi kulus (18,7 tundi) ning et esimene kostjate vastus oli esitatud kostjate poolt ühiselt. Ülejäänud ajakulusid peab kohus põhjendatuks. Kokku on perioodi mõistlik ajakulu 59,37 tundi. 2) 05.01-03.02.2016 ajakulu 78 tundi – hageja seisukohtade analüüs 7,1 tundi, toimikuga tutvumise taotlusele seisukoha esitamine 1 tund, menetluse peatamise taotluse ja kostja seisukoha

koostamine, kliendiga kohtumine ja arutamine 69,9 tundi. Kohtu hinnangul on selline ajakulu nendele toimingutele põhjendatud. 3) 10.02.2016 (istung) ajakulu 4,8 tundi – ettevalmistus 3,8 tundi ja istungil osalemine 1 tund. Ajakulu on põhjendatud. 4) 04.04-29.04.2016 ajakulu 16,1 tundi, mis seisneb hageja vastusega tutvumises, kliendiga suhtlemises ja 02.05.2016 seisukoha koostamine. Selline ajakulu on põhjendatud. 5) 13-16.05.2016 ajakulu 6,2 tundi – ettevalmistus 4,5 tundi, osalemine 1,7 tundi. Kohus vähendab istungil osalemise kulu 1,6 tunnini, kuivõrd istung kestis 1,6 tundi. Põhjendatud ajakulu on 6,1 tundi. 6) 30.05.16 ajakulu 1 tund, mis seisnes protokolli parandamise taotlusele seisukoha esitamises. Kohus peab ajakulu põhjendatuks. 7) 20.06-20.07.2016 ajakulu 45,5 tundi – kohtuotsusega tutvumine 1 tund ja apellatsioonkaebuse koostamine ning kliendiga arutamine 44,5 tundi. Kohtu hinnangul on tegu mõistliku ajakuluga. 8) 25.11.2016-12.06.2017 ajakulu 10 tundi, mis seisneb suhtluses kliendiga. Arvestades perioodi pikkust, peab kohus ajakulu põhjendatuks. 9) 19-20.06.2017 ajakulu 9,8 tundi – ettevalmistus istungiks 7,4 tundi ning istungil osalemine ja nõupidamine pärast istungit 2,4 tundi. Ajakulu on põhjendatud. 20.06.2017 istung kestis 1,3 tundi. 10) 20.06.2017 ajakulu 1 tund, mis seisnes tutvumises hageja teesidega. Ajakulu on mõistlik. 11) 10.07-12.11.2017 ajakulu 20,6 tundi – tutvumine ringkonnakohtu otsusega 1,2 tundi, kassatsioonkaebusega tutvumine ja kliendiga arutamine 3,3 tundi, kassatsioonkaebuse vastuse koostamine 16,1 tundi. Selline ajakulu on põhjendatud (võrdluseks – O K kassatsioonkaebuse koostamise põhjendatud ajakuluks pidas kohus 33 tundi). 12) 18.02-05.03.2018 ajakulu 9,6 tundi – kliendiga suhtlemine 2,6 tundi, seisukoha koostamine 6,5 tundi ja hageja seisukohaga tutvumine 0,5 tundi. Kohus peab ajakulu põhjendatuks. 13) 11-12.03.2018 ajakulu 4,6 tundi – 12.03.2018 istungiks ettevalmistamine 3,5 tundi ja istungil osalemine 1,1 tundi. Kohus vähendab istungil osalemise ajakulu 1 tunnini, kuna istung kestis 1 tund. Põhjendatud ajakulu on 4,5 tundi. 14) 29.04.2018 ajakulu 3,2 tundi hageja taotlusele vastuse koostamine. Hageja taotluse sisuks oli vastamise tähtaja pikendamine, kohtu hinnangul on sellise taotluse vastuse koostamise põhjendatud ajakulu 1 tund. 15) 04.05-22.06.2018 ajakulu 82,4 tundi – hageja 30.04.2018 seisukohtade läbitöötamine 3,2 tundi, arutelud kliendiga 21,3 tundi, taotlus Eesti Väärtpaberite Keskregistrile 0,9 tundi ja seisukoha koostamine 57 tundi. Kohus peab ajakulu mõistlikuks. 22.06.2018 seisukoha koostamise ajakulu on väiksem kui O K sama kuupäevaga seisukoha põhjendatud ajakulu (138 tundi) – see on põhjendatav ka sellega, et AS Rubla tugines aluskohustuste 4-9 puhul O K vastuväidetele. Seega peab kohus perioodi põhjendatud ajakuluks 82,4 tundi. 16) 29.06-06.07.2018 ajakulu 4,3 tundi kahe seisukoha koostamisele. Ajakulu on põhjendatud. 17) 02-24.08.2018 (v.a kohtukõne teeside osa 3,4 tundi) ajakulu 16,5 tundi - hageja 31.07.2018 seisukoha analüüs 5,5tundi, kohtus käimine ja kliendiga suhtlemine 6,5 tundi, Eesti Väärtpaberite Keskregistrile taotluse koostamine 0,5 tundi, analüüs ja 24.08 taotluse koostamine 4 tundi. Kohus peab ajakulu põhjendatuks. 18) 26.08-12.09.2018 ja 21.08.2018 teeside koostamine -ajakulu 68,6 tundi, sh teeside koostamine 49,8 tundi, kliendiga kohtumine 6,8 tundi, tunnistajale esitatavate küsimuste väljatöötamine, ettevalmistus 12.09.2018 istungiks 6,5 tundi, osalemine istungil 4,2 tundi. Kohus peab põhjendatud teeside koostamise ajaks 30 tundi (analoogsetel põhjustel, kui teiste menetlusosaliste puhul) ning istungil osalemise ajakuluks 4 tundi (istungi kestuse aeg). Seega on perioodi põhjendatud ajakulu 47,3 tundi. 19) 14.09-11.10.2018 ajakulu 9,6 tundi - istungiprotokolliga tutvumine 0,2tundi, kliendiga kohtumine 2,5tundi, analüüs ja seisukoha koostamine 6,4tundi, O K projekti analüüs 0,5tundi.

Kohus peab põhjendamatuks ajakulu O K projekti analüüsile, kuivõrd see ei seondu otseselt AS Rubla esindamisega. Ülejäänud ajakulu 9,1 tundi on põhjendatud. 20) 15-22.10.2018 ajakulu 15,6 tundi – hageja 12.10.2018 seisukohtadega tutvumine 1 tund, kliendiga kohtumine 4,2 tundi, ettevalmistus ja teeside täiendamine 10,4 tundi. Kohtu hinnangul on ajakulu põhjendatud. AS Rubla ei ole esitanud eraldi taotlust 23.10.2018 istungil osalemise kulu kindlaks määramiseks. TsMS § 174 lg 1 teise lause alusel saab kohus määrata istungil osalemise kulu kindlaks, kuivõrd teada on istungi kestus – 6,7 tundi. Seega on 23.10.2018 istungil osalemise kulu 6,7 tundi. Kokku on Helmeri Indela põhjendatud ajakulu õigusabi osutamisele 449,27 tundi. Esindaja tunnitasu on 114 eurot (sisaldab käibemaksu). Sellise tunnitasuga on õigusabikuluks 51 216,78 eurot. Eelnevast tulenevalt määrab kohus kindlaks AS Rubla põhjendatud menetluskulude suuruse 54 616,78 eurot (3 400 eurot riigilõiv ja põhjendatud õigusabikulu 51 216,78 eurot koos käibemaksuga). Kuivõrd hageja on esitanud ühe nõude kostjate vastu solidaarselt ja ühe nõude ainult AS Rubla vastu ning need nõuded on rahuldatud osaliselt, selgitab kohus menetluskulude jaotamist võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kokku on hageja nõue (arvestamata viivisenõuet alates hagi esitamisest) 14 714 711 eurot, sellest 14 227 164 eurot (97%) on kostjate vastu solidaarselt esitatud nõue ja 487 547 eurot (3%) on ainult AS Rubla vastu esitatud nõue. Kuna ei saa eristada menetluskulusid erinevate nõuete menetlemiseks, lähtub kohus sellest proportsioonist. Solidaarnõudest rahuldab kohus 8 328 294,27 eurot (59%), sellest kostjate suhtes solidaarselt 7 925 488,52 eurot (56%) ja ainult AS Rubla suhtes 402 805,75 eurot (3%). Eraldi AS Rubla vastu esitatud nõudest rahuldab kohus 471 530,13 eurot (97%). Kohus lähtub nendest protsentidest menetluskulude jaotamisel. Hageja menetluskuludena määras kohus kindlaks 118 711 eurot, millest 115 149,67 eurot (97%) saab lugeda solidaarnõudega seotud menetluskuluks ning 3 561,33 eurot (3%) AS Rubla vastu esitatud nõudega seotud menetluskuluks. Solidaarselt kostjate kanda jääb nendest kuludest 64 483,82 eurot (56% 115 149,67 eurost) ning AS Rubla kanda 6 908,98 eurot (3% 115 149,67 eurost + 97% 3 561,33 eurost). O K menetluskuludena on kindlaks määratud 83 388,12 eurot. Kuivõrd O K vastu esitatud nõuded hõlmavad vaid solidaarnõudeid ja nendest 44% jääb O K suhtes rahuldamata, siis jäävad hageja kanda O K menetluskuludest 36 690,77 eurot (44% 83 388,12 eurost). AS Rubla menetluskuludena määras kohus kindlaks 54 616,78 eurot, millest 52 978,27 eurot (97%) saab lugeda solidaarnõudega seotud menetluskuluks ning 1 638,51 eurot (3%) AS Rubla vastu esitatud nõudega seotud menetluskuluks. Solidaarnõuded AS Rubla vastu rahuldati kokku 59% ulatuses (sh 56% solidaarselt O Kga), seega rahuldamata jäid solidaarnõuded 41% ulatuses. Eraldi esitatud nõue jäi rahuldamata 3% ulatuses. Hageja kanda jäävad AS Rubla menetluskuludest 21 770,25 eurot (41% 52 978,27 eurost ehk 21 721,09 eurot + 3% 1 638,51 eurost ehk 49,16 eurot). TsMS § 445 lg 1 teine lause sätestab, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Tasaarvestuse tagajärjel kuulub

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud 6 071,96 eurot (64 483,8236 690,77-21 721,09) ja AS-ilt Rubla hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud 6 859,82 eurot (6 908,98-49,16). TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellekohase taotluse esitanud, kohus rahuldab taotluse ja mõistab välja viivise menetluskuludelt. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik osaliselt tühistatud Tallinna RK lahendiga

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.