2-15-13527/82 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Riigikohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2-15-13527 kostjad vastutama kokkuleppes nimetatud võlgnikega solidaarselt mistahes kokkuleppes nimetatud kreeditori ees. Lisakokkuleppes täpsustasid pooled rahaliste kohustuste suurust, tähtaegu ja tasumise korda. Kokkulepet täiendati ka pga 14.7, mille järgi on kokkuleppest tulenevate maksekohustuste kohane täitmine tagatud kas Tere aktsiate teise järjekoha pandiga või OÜ Elveda käendusega. Pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on kohustustega ühinemisega ja konstitutiivse (alternatiivselt deklaratiivse) võlatunnistusega või käendusega. Samuti on vaidluse all hageja nõudeõigus kokkuleppe pdes 1 ja 2 märgitud OÜ Moonrider ja First Telecom Trading OÜ nõuetes GKG Investeeringute AS i vastu. Mahuka tõendamiskohustuse tõttu tegi maakohus poolte nõusolekul vaheotsuse, milles andis hinnangu kokkuleppe õiguslikule kvalifikatsioonile ja hageja nõudeõigusele kokkuleppe pdes 1 ja 2 märgitud nõuetes. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostjad VÕS § 178 lg 1 järgi kohustusega ühinenud. Sellele viitab kokkuleppe p 14.3. Kokkuleppe ps 14.2 märgitud „tagamine“ ei tähenda käenduslepingu sõlmimist. Kokkuleppega on lähtutud sellest, et kostjal I on oluline mõju kokkuleppes nimetatud kohustatud äriühingutes (võlgnikes), sealhulgas kostjas II, ning eeltoodu on kokkuleppes ka kirja pandud. Seega oli kostjatel õiguslik ja majanduslik huvi võlgnike kohustuste täitmise vastu. Kostjad kui olulist mõju omavad isikud said kontrollida võlgnike maksekäitumist ning on kokkuleppe ps 14.2 seda silmas pidanud. Kokkuleppe ja lisakokkuleppega on kostjad ühemõtteliselt ja selgelt võtnud endale kohustuse kõrvuti võlgnikega. Sellele viitab nii kokkuleppe pealkiri “kokkulepe rahaliste kohustuste tunnustamiseks ja täitmiseks” kui ka p 14.3 sõnastus. Kohustusega ühinemisele viitab ka lisakokkuleppega lisatud p 14.7, millega tagati eraldi kostjate kokkuleppega võetud kohustus. Kohustusega ühinemisele viitab ka see, et kokkuleppes märgitud kohustus nr 8 on kostja II enda kohustus. Käendada ei saa iseenda kohustust, samas võib ühineda teiste kohustustega vaatamata enda varasematele kohustustele. Kohustusega ühinemisele viitab ka see, et lisakokkuleppes on kostjatega eraldi algsetest võlgnikest kokku lepitud täiendav võla tasumise tähtaeg jm tingimused. Käendajatega ei saa sellist kokkulepet sõlmida, sest selline kokkulepe tuleks sõlmida põhivõlgnikuga. Kohustusega ühinemise korral ei pea ühineja saama vastusooritust. Tegemist on kohustusega ühinemisega VÕS § 178 lg 1 järgi, mitte sama sätte lg 3 järgi, sest tuvastatud on kostjate õiguslik ja majanduslik huvi kohustusega ühineda. Ühtlasi on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Kokkuleppega on pooled kinnitanud ja tunnistanud võlasuhteid ning kostjad on nende võlasuhetega ühinenud. Võlatunnistuse võib anda ka kohustusega ühinemisel VÕS § 178 lg 1 järgi. Hagejal on nõudeõigus kokkuleppes märgitud OÜ Moonrider nõudes GKG Investeeringute AS-i vastu (kokkuleppe p 1) ja First Telecom Trading OÜ nõudes GKG Investeeringute AS-i vastu (kokkuleppe p 2). Nõude loovutamisel ei ole kohustuse ühinemise seisukohalt tähendust, sest nõue oli olemas. Kohustusega ühinemiseks piisab kohustuse olemasolust sõltumata sellest, kes on võlausaldaja, sest kohustusega ühinemiseks võib VÕS § 178 lg 2 järgi kokku leppida ka ainult võlgnikuga. Hageja on oma nõudeõigust piisavalt tõendanud. Maakohus ei käsitlenud nõude suurust ega muid nõuetega seotud väiteid (sh aegumise vastuväidet), mis on järgneva menetluse esemeks.

6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. juuni 2017. a otsusega kostjate apellatsioonkaebused ja saatis asja maakohtule tagasi menetluse jätkamiseks. Kuna tegemist on vaheotsusega, ei otsustanud ringkonnakohus asja menetluskulude jaotust (menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks lõpplahendiga). Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt eristab kohustusega ühinemist ja käendust see, et kohustusega ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist. Kohustusega ühinemise korral on isikul isiklik huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Käenduse puhul sellist huvi ei ole ning isik tagab võlgniku kohustust üldjuhul isikliku sideme tõttu. VÕS § 29 järgi vaidlusaluse kokkuleppe ja lisakokkuleppe tõlgendamisest nähtub, et sõlmitud on käenduse kokkulepe. Kokkuleppe tekstist ilmneb piisavalt selgelt, et pooled ei ole soovinud muuta kostjaid VÕS § 178 lg 1 ega ka § 178 lg 3 tähenduses võlgnikeks, vaid kokkuleppe eesmärk on olnud VÕS § 142 jj järgi võlgnike kohustusi tagada. Kuna kokkuleppe preambulis ega üheski ple 14.3 eelnevas lepingupunktis ei ole kostjaid võlgnikena käsitletud, tuleb p 14.3 tõlgendada lähtuvat sellele eelnevast tekstist ja järeldada, et selles on silmas peetud käendaja solidaarset vastutust. Lisaks viitab käendusele ka asjaolu, et hagejatel ei olnud kokkuleppe järgi vastusoorituse tegemise kohustust ning seetõttu ei saanud kostjatel olla kohustusega ühinemiseks mõistetavat huvi. Hageja väide, et selliseks huviks oli kostjate tahe võlgnikeks olnud äriühinguid ja nende tegevust säilitada, võib samaväärselt kõneleda käenduse kasuks. Samuti ei ole tõendeid kostjate aktiivse rolli kohta võlasuhtes, kuna pooled ei vaidle selle üle, et kostjad ei ole kokkuleppe alusel ühtegi sooritust teinud. Kokkuleppe p 8 ja pde 14.2 ja 14.3 koostoime (kostja II kohustus käendada iseenda kohustust) on õiguslik nonsenss, mis ei mõjuta siiski kokkuleppe muu osa siduvust. Sama kehtiks ka juhul, kui tegemist oleks kohustusega ühinemisega, kuna iseenda kohustusega ei saa ühineda. Muule kui käenduse kokkuleppele ei viita ka lisakokkulepe. Lisakokkuleppest ei nähtu, et lepinguosalised oleksid soovinud sellega muuta varem kokkulepitud õigussuhete sisu. Maakohtu seisukoht, et lisakokkulepe viitab kohustusega ühinemisele seetõttu, et sellega on p 5 järgi antud hagejale kostjate kohustuse täitmiseks täiendav tagatis, ei ole asjakohane. Maakohtu seisukoht, et käendaja kohustusi ei saa omakorda tagada, ei ole õige, sest seadus ei keela käenduslepingust tulenevate kohustuste tagamist pandiga või kolmanda isiku käendusega. Maakohus leidis valesti, et kostjad on andnud kokkuleppega hagejale konstitutiivse võlatunnistuse. Konstitutiivse võlatunnistusega saab olla tegemist üksnes juhul, kui pooltevahelisest kokkuleppest nähtub selgelt ja ilma kahtlusteta, et pooled soovisid sõlmida konstitutiivse võlatunnistuse. Kokkuleppest (preambul ja pd 14.1, 14.2 ja 14.3) sellist kostjate tahet ei nähtu, samuti ei ole hageja kostjate sellist tahet tõendanud. Kuna tegemist oli kokkuleppes kindlaks määratud äriühingute kohustuse tagamise kokkuleppega, on oluline ka see, et kokkulepe tagatise andmise kohta ei saa olla ühtlasi konstitutiivne võlatunnistus, kuna sellisel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus poolte vahel

12.aprilli 2010 e-kirjad), millest nähtub, et kokkuleppes nimetatud kohustusi käsitati kostja I isiklike kohustustena ja kostjat I isikliku võlgnikuna. Ringkonnakohus ei arvestanud hageja väitega, et kokkuleppe sõlmimise ajal oli tegemist mahakantavate kohustustega (laekumine algsetelt võlausaldajatelt ei olnud tõenäoline), mis kinnitab poolte tahet kokku leppida kostjate isiklikus vastutuses kokkuleppes märgitud kohustuste täitmise eest. Ringkonnakohus jättis arvestamata hageja väite, et poolte kui heas usus ja mõistlikult käituvate isikute eesmärgiks ega tahteks ei olnud kokku leppida tühise käenduse andmises, nagu kostjad üritavad tagantjärele väita. Ringkonnakohus ei arvestanud hageja väitega, et poolte tahet leppida kokku kohustusega ühinemises tõendab ka kokkuleppe pealkiri. Sõna „täitmiseks” kinnitab poolte tahet leppida kokku kohustuste isiklikus täitmises. Ringkonnakohus rikkus ka selgitamiskohustust, kui leidis üllatuslikult, et hageja ei ole tõendanud, et kokku lepiti kohustusega ühinemises ja võlatunnistuse andmises. Lisaks esitas hageja apellatsioonimenetluses tingimusliku taotluse H. Ruubeli ja M. Vichmanni ülekuulamiseks, juhuks kui ringkonnakohus leiab, et esitatud kirjalikud tõendid ei ole hageja seisukoha tõendamiseks piisavad. Ringkonnakohus nende isikute ülekuulamist ei võimaldanud. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 178 lgd 1 ja 3 ning Riigikohtu praktikat, kui leidis, et käendusega ei ole tegemist põhjusel, et hagejal ei olnud kokkuleppe järgi vastusoorituse kohustust ning seetõttu ei saanud kostjatel olla kohustusega ühinemiseks mõistetavat huvi. Kohustusega ühineja huvi võlausaldaja soorituse vastu ei ole kohustusega ühinemise vältimatuks eelduseks. Isegi kui huvi võlausaldaja vastusoorituse vastu on kohustusega ühinemise eelduseks, on see üksnes tavalise, tagamise eesmärgiga kohustusega ühinemise, mitte aga tagamise eesmärgil kohutusega ühinemise eelduseks. Kui ringkonnakohus järeldas, et tegemist ei ole tavapärase eesmärgita kohustusega ühinemisega, tulnuks analüüsida ka seda, kas tegemist võib olla tagamise eesmärgil

12.Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja kokkuleppele tuginedes kostjatelt solidaarselt 14 227 164 euro ja viivise tasumist, lisaks oli hagejal kostja II vastu nõue 487 547 euro ja viivise saamiseks. Hageja leidis, et tema nõuete olemasolu ning suuruse üle ei saa vaidlust olla, sest kostjad on kokkuleppe preambulis kinnitanud ja tunnistanud sellega hõlmatud võlasuhteid ning nõudeid, nende tingimusi ja suurust. Samuti on kostjad kokkuleppe ps 14.1 tõendanud ja kinnitanud, et kokkuleppes nimetatud võlgnike võlgnevuste suurused kokkuleppes nimetatud kreeditoridele ning nimetatud kõrvalkohustused on õiged ja vastavad võlgnike ja kreeditoride kokkuleppele (I kd, tl 7). Kostjate vastuväidete kohaselt ei olnud võlgnikud kokkuleppe pooleks (v.a kostja II temaga seotud nõuete osas) ning seetõttu ei saanud kostjad anda võlgnike nimel mingeid kinnitusi. Kostjad leidsid, et käenduslepingu aluseks olevad laenulepingutest tulenevad nõuded on ebaselged ja tõendamata, samuti on need nõuded aegunud. Samas esitasid kostjad vastuväited kokkuleppes märgitud konkreetsete nõuete kohta (I kd, tl 148 jj). Maakohus põhjendas vaheotsuse tegemist kokkuleppe õigusliku kvalifitseerimise kohta ja hageja nõudeõiguse kohta kokkuleppe pdes 1 ja 2 märgitud nõuetes üksnes sellega, et kokkuleppe õiguslikust kvalifikatsioonist sõltub poolte tõendamiskohustusena asjaolu, kas hagejal on kohustus tõendada kõigi 13 kokkuleppes märgitud alussuhte olemasolu või mitte, ning kõnealuste asjaolude tõendamine on väga mahukas ning toob kaasa olulisi menetluskulusid. Maakohtu vaheotsus ei vasta kolleegiumi hinnangul TsMS § 449 lgs 1 sätestatud nõuetele, sest maakohus on põhjendanud vaheotsuse tegemise vajadust nõuete alussuhete tõendamise mahukuse ja menetlemise kulukusega. Kolleegium rõhutab, et TsMS § 449 lg 1 kohaldamise eelduseks on nõutava rahasumma suuruse, st nõude ulatuse, tõendamise eriline kulukus või keerukus. Nõude alussuhte peab kohus TsMS § 449 lgte 1 ja 2 järgi tehtava vaheotsuse puhul igal juhul kindlaks tegema (st sõltumata kindlakstegemise kulukusest ja keerukusest). Maakohus on rikkunud vaheotsuse tegemisel oluliselt TsMS § 436 lgs 1 ja § 442 lgs 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, sest maakohtu otsuses puuduvad seisukoht ja põhjendused, kas ja miks on nõutava rahasumma suuruse tõendamine tavapärasest oluliselt kulukam või keerukam. Otsuse olulises osas põhjendamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis tingib TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt maakohtu otsuse tühistamise, sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendustest. Ringkonnakohus on sellise rikkumise jätnud tähelepanuta. Kuivõrd ringkonnakohus on maakohtu otsuse tühitanud ja saatnud asja maakohtule tagasi menetluse jätkamiseks, saab kolleegium muuta ringkonnakohtu õiguslikke põhjendusi. Maakohtu otsuse tühistamise aluseks on eelnimetatud menetlusõiguse normide rikkumised. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama ja põhjendama, kas esinevad vaheotsuse tegemise eeldused TsMS § 449 lg 1 järgi.