Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik
Kohtuasi
Aktsiaseltsi Merko Infra hagi M.V. vastu kahjuhüvitise ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi Merko Infra kassatsioonkaebus M.V. kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
Aktsiaseltsi Merko Infra kassatsioonkaebuse hind 50 388 eurot M.V. kassatsioonkaebuse hind 69 211 eurot 94 senti
nende Hageja Aktsiaselts Merko Infra, esindaja vandeadvokaat Martti Peetsalu Kostja M.V., esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov
Asja läbivaatamise kuupäev
23. oktoober 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-62732 osaliselt ehk osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata Aktsiaseltsi Merko Infra hagi M.V. vastu 36 842 euro 10 sendi suuruse kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Samuti tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-62732 viivise väljamõistmist ja menetluskulude jaotust puudutavas osas. Saata asi tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-62732 muutmata osas, millega kohtud rahuldasid hagi 55 942 euro 13 sendi ulatuses, samuti osas, millega ringkonnakohus jättis Aktsiaseltsi Merko Infra hagi M.V. vastu rahuldamata 3133 euro 85 sendi ulatuses.
2-14-62732
3.Aktsiaseltsi Merko Infra kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. M.V. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
1.Aktsiaselts Merko Infra (hageja) esitas 17. detsembril 2014 Harju Maakohtule M.V. (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 84 297 eurot 38 senti ja viivise 12 611 eurot 97 senti, samuti viivise seadusjärgses määras alates 17. detsembrist 2014 kuni kohustuse täitmiseni. 11. mail 2015 täiendas hageja hagi 11 620 euro 70 sendi suuruse nõudega (Auvere lepinguga seotud täiendav kahju) ja palus mõista kostjalt välja kokku põhivõla 95 918 eurot 8 senti ja viivise 13 993 eurot 96 senti, samuti viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 17. detsembrist 2014 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2. mail 2011 tähtajatu töölepingu, mille kohaselt asus kostja tööle hageja müügijuhina. Kuna kostja sai müügijuhi tööülesannetega hästi hakkama ja tal oli pikaajaline töökogemus elektrivaldkonnas, nimetati ta mitmes elektritöödega seotud ehitusprojektis hageja esindajaks (projektijuhiks). Kostja töötas 2011. kuni 2014. aastani hageja ehitatavatel objektidel projektijuhina. Tööleping lõpetati poolte kokkuleppel 11. augustil 2014. Hageja juures töötamise ajal oli kostja projektijuht mh järgmiste töövõtulepingute täitmisel: • 15. veebruaril 2012 sõlmitud töövõtuleping Eesti Energia Õlitööstus AS-iga Enefit-280 kondensatsiooniala elektritööde tegemiseks (sh küttekaablite tarne ja paigaldus; Enefit 280 leping); • 28. märtsil 2013 sõlmitud alltöövõtuleping Eesti Auvere elektrijaama valgustuse ja nõrkvoolu tööde tegemiseks (Auvere leping). Hageja sai pärast töölepingu lõpetamist teada, et kostja on tema juures töötamise ajal esiteks sõlminud fiktiivseid lepinguid, mille alusel töid ei tehtud ja kaupa ei tarnitud, kuid mille eest hageja maksis, ja teiseks, teadlikult tellinud kaupa või kinnitanud sellise kauba tellimused, mida ei olnud hagejale töövõtulepingute täitmiseks vaja. Muu hulgas leppis kostja Ventrum Grupp OÜ-ga (Ventrum) kokku, et elektritöid tegelikult ei tehta ja elektriseadmeid ei tarnita, kuid hagejale esitatakse tööde ja seadmete eest tasumiseks arved. Sellega tekitati hagejale kahju 38 970 eurot 63 senti. 31. oktoobril 2014 sõlmisid hageja ja Ventrum raha tagastamiseks kompromissilepingu, milles Ventrum tunnistas, et on sõlminud näilikud tehingud, mille alusel töid ei tehtud, kuid arve esitati kostja kaudu hagejale tasumiseks. Hagejalt saadud raha andis Ventrum sularahas kostjale. Hagiavalduses nõuab hageja kostjalt seda osa kahjust, mis ületab Ventrumi tasutud summat ja mis ei ole hõlmatud teiste kahjunõuetega (kokku 7740 eurot). Lisaks on kostja nii Enefit 280 kui ka Auvere lepingu täitmisel kinnitanud arve-saatelehed, milles märgitud kaupu ei olnud tööde tegemiseks vaja ja mida pole selleks ka kasutatud. Näiteks ei kasutatud jootetina, tekstoliitplaate, tihendmooduleid ega valgusteid. Neid tooteid ei ole kasutatud ka hageja teistel objektidel. Samuti ei kasutatud hageja objektidel LED-lampe, elektritarvikuid, väiketööriistu, lattliine ega lattliini adaptereid. Kostja väide, et kauba võis tellida keegi teine, ei vasta tõele. Lisaks pidi kostja projektijuhina teadma ja aru saama, milliseid kaupu objektil kasutatakse. Kostja on saanud suure hulga sularaha, mille päritolu ta keeldub selgitamast. Eeltoodust tulenevalt on hagejale kostja tegevusega tekkinud kahju 95 918 eurot 8 senti, mis koosneb Enefit 2(11)
2-14-62732 280 lepinguga seotud kahjust 69 748 eurot 65 senti, Auvere lepinguga seotud kahjust 18 429 eurot 43 senti ja lisaks kompromissi alusel saamata jäänud 7740 eurost. Kostja on töölepingut tahtlikult rikkunud. Kostja oli projektijuht ja pidi aru saama, et tellides kaupu, mida ta tegelikult kasutab enda huvides, tekib hagejale kahju vähemalt kaupade maksumuse ulatuses. Kahju on põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Lisaks nõuab hageja kostjalt seadusjärgset viivist.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja töökorralduse järgi vastutas materjalide vastuvõtmise ja säilitamise eest objektijuht. Kostja oli aga projektijuht. Kostja ei tellinud vaidlusaluseid kaupu üksi. Tegemist oli koondarvetega ja kaupu võisid tellida ka teised kostja meeskonna liikmed. Kostja küsis teistelt, kas arvel olevad materjalid saabusid, ja alles pärast kinnitust viseeris arve. Osa kaupade tellimise ajal oli kostja puhkusel, osa puhul ei ole aga tellijaks märgitud kostjat. Ebaõige on hageja väide, et ostetud kaupu ei kasutatud objektidel. Neid oli võimalik hageja objektidel kasutada ja seda ka tehti. On tõendamata, et kostja kasutas materjale enda huvides. Samuti on tõendamata, et hageja ei kasutanud neid materjale teistel objektidel. Kui hageja ja Ventrum sõlmisid näilikud lepingud, siis peab hageja esitama nõude Ventrumi, mitte kostja vastu. Kompromissilepingu alusel ei ole võimalik tuvastada tehingute näilikkust. Sõlmides kompromissilepingu Ventrumiga, on hageja nõudest loobunud. Hageja nõuded on osaliselt aegunud. Kahjust, mis tekkis väidetavalt Enefit 280 lepingu tõttu, pidi hageja teada saama 21. mail 2013, kuna selleks ajaks olid peamised tööd lõpetatud. Lisaks koostati
12.augustil 2013 projekti finantsaruanne ja 16. oktoobril 2013 kirjutati alla lõplikule üleandmisevastuvõtmise aktile. Auvere lepinguga seotud nõue on aegunud osas, mis tuleneb enne 2014. a esitatud arvetest. Hageja pidi teadma, et ta tasus arveid, mida ta ei oleks pidanud tasuma. Aegunud on ka Ventrumiga seotud kahjunõue.
3.Harju Maakohus rahuldas 3. oktoobri 2016. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla ehk 95 918 euro 8 sendi suuruse kahjuhüvitise ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 12 411 eurot 68 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise põhinõudelt alates 18. detsembrist 2014 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 98,6% kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 36 653 eurot 57 senti. Kostja menetluskuludest jättis maakohus 1,4% hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 164 eurot 31 senti. Maakohus märkis otsuses, et menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust ja kui suur kahju selle tõttu hagejale tekkis. Töölepingu seaduse (TLS) § 74 lg 1 sätestab, et kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. TLS §-st 72 tuleneb, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada VÕS-is ettenähtud õiguskaitsevahendeid vaid juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse TLS §-st 16. Seega tuleks hagi rahuldada, kui kostja oli rikkumises süüdi. Hageja nõue ei ole aegunud, sest tõendatud ei ole kostja väide, et hageja pidi kahju tekkimisest 3(11)
2-14-62732 teada saama juba 2013. aastal. Asjaolude kohaselt sõlmis hageja Ventrumiga 4. juunil 2012 elektrikütte kaablite paigalduse lepingu. Ventrum esitas tööde eest 7260 euro suuruse (käibemaksuta) arve. Kostja kinnitas arve ja hageja tasus selle. Arvel märgitud töid Ventrum tegelikult ei teinud. Samuti sõlmis hageja Ventrumiga 9. oktoobril 2013 tarnelepingu, mille alusel pidi Ventrum tarnima teeninduspistikupesade kilpe. Kostja allkirjastas hageja nimel kilpide üleandmise-vastuvõtmise aktid. Hageja tasus kilpide eest. Tegelikult Ventrum kilpe ei tarninud. 31. oktoobril 2014 sõlmisid hageja ja Ventrum kompromissilepingu alusetult saadud raha tagastamiseks ja leppisid kokku, et 38 970 euro 63 sendi (käibemaksuta) suurusest summast tasub Ventrum hagejale 23 970 eurot 63 senti. Kostjalt nõuab hageja 7740 euro suurust kahjuhüvitist (käibemaksuta). Kostja seisukoht, et hagi on selles osas esitatud vale isiku vastu, on ekslik. Hagejal on kostja vastu TLS § 74 lg 1 alusel nõue vaatamata sellele, et ta on kahju osaliseks hüvitamiseks sõlminud Ventrumiga kompromissilepingu. Ekslik on kostja seisukoht, et hageja loobus Ventrumiga kompromissi sõlmides nõudest kostja vastu. Hageja võib ülejäänud nõude esitada kostja vastu TLS-i alusel. Kostja ja Ventrum on solidaarvõlgnikud. 7740 euro suuruse kahju tekkimine hagejale on tõendatud, kostja on rikkunud töölepingut ja ametijuhendit ning on rikkumises süüdi. Seega tuleb VÕS § 115 ja TLS § 72 ja § 74 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista 7740 eurot (käibemaksuta). Enefit 280 lepinguga seoses nõuab hageja kostjalt töölepingu tahtliku rikkumisega tekitatud 69 748 euro 65 sendi suuruse kahju hüvitamist. Kostja tellis materjale, mida tegelikult selle lepingu järgsete tööde tegemisel ei kasutatud, kuid mille eest hageja tasus kostja esitatud saatelehtede alusel. Muu hulgas tasus hageja jootetina eest 25 549 eurot 50 senti, tihendmoodulite eest 11 130 eurot, tekstoliitplaatide eest 2661 eurot 90 senti ning valgustite eest 14 900 eurot (kõik summad on käibemaksuta). Samuti on hageja tasunud kostja tellitud kettsae, nurklihvija ja valgustite eest 4567 eurot 50 senti ning järkamissae eest 3680 eurot 15 senti. Ka neid kaupu ei ole tööde tegemisel kasutatud ega hagejale üle antud ja nende eest tuleb kostjalt kokku välja mõista 8247 eurot 65 senti. Iseenesest on võimalik, et kaupu võisid tellida ka muud isikud, kuid kostja oli projektijuht ja pidi vastu võetava kauba põhjendatust kontrollima. Kostja vastutab, sest ta kinnitas kaubatellimused, mida tegelikult hagejale vaja ei olnud. Kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult, tegu ei olnud hooletusega. Auvere lepinguga seonduvalt võttis kostja õigeks 129 euro 15 sendi suuruse osa hageja nõudest, mis puudutas vabakujulise fossiilkivi põhjendamatu tarne eest tasutud summat. Selle summa osas rahuldas maakohus hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 alusel õigeksvõtul põhineva otsusega. Lisaks on kostja Auvere lepingu raames esitanud hagejale tasumiseks arvesaatelehti kokku 6679 euro 58 sendi ulatuses kaupade eest, mida ei ole lepingu täitmiseks kasutatud. Tunnistajate ütlustega on kinnitatud, et neid kaupu selle lepingu alusel tehtud tööde jaoks ei kasutatud, samuti ei ole tõendatud, et hageja oleks neid kaustanud muude tööde tegemisel. Lisaks on hageja põhjendamatult tasunud Heidos OÜ-lt (Heidos) tellitud lattliini komponentide (toiteadapterid, kinnitusdetailid jms) eest 11 620 eurot 70 senti (käibemaksuta). Ka need summad tuleb kostjalt välja mõista täies ulatuses, sest kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Samuti tuleb kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 12 411 eurot 68 senti ja viivis alates 18. detsembrist 2014 kuni põhivõla tasumiseni.
4(11)
2-14-62732
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis välja mõistmata hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1178 eurot 1 senti, samuti menetluskulude jaotuse osas. Hageja palus teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt välja täiendav viivis 1178 eurot 1 senti, jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt täiendavalt välja menetluskulu 520 eurot 44 senti.
6.Pooled palusid jätta teineteise apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. veebruari 2017. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 55 942 eurot 13 senti ületavas osas, ja jättis hagi selles osas rahuldamata. Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse viivise väljamõistmise osas ja tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 22. veebruari 2017. a seisuga 8794 eurot 91 senti ning alates 23. veebruarist 2017 viivise 55 942 euro 13 sendi suuruselt kahjuhüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning jättis poolte menetluskuludest kõigis kohtastmetes 49% hageja kanda ning 51% kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et hageja nõuded ei ole aegunud. Tööandja ei pea projekti kestel või lõppedes eraldi uurima, ega töötajad ei ole talle kahju tekitanud ja kas kõiki ostetud kaupu on objektidel kasutatud. Samuti leidis maakohus õigesti, et kostja on tekitanud Ventrumiga sõlmitud lepingutega hagejale kahju. Hageja ei ole kompromissilepingu sõlmimisega loobunud nõudest kostja vastu, ta loobus üksnes osaliselt nõudest Ventrumi vastu. Väär on kostja seisukoht, et hageja ja Ventrumi vahel sõlmitud kompromissilepingut ei saa käsitada tõendina. Kompromissileping on dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 1 tähenduses. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus Ventrumiga seotud kahju mõistnud välja 7740 euro ulatuses (maakohtu otsuse p 4.6). Maakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, et maakohus oleks kostjalt välja mõistnud ülejäänud 7260 eurot. Maakohus ei mõistnud Ventrumiga seotud kahju välja täies ulatuses. Otsuse resolutsioonis tegi maakohus arvutusvea. Hageja ei ole maakohtu otsust vastuapellatsioonkaebuses selles osas vaidlustanud. Kuna maakohus ei ole 7260 euro suurust summat kostjalt välja mõistnud, siis ei saa arvestada sellelt ka viivist ja hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt põhjendamatult välja jootetina maksumuse 25 549 eurot 50 senti ja sellelt arvestatud viivise. Hageja ei ole piisavalt tõendanud, et ehitusobjektil jootetina ei kasutatud. Tunnistajate ütlused on vastuolulised. Osa tunnistajaid kinnitas, et jootetina ei kasutatud, kuid üks tunnistaja märkis, et ta ei saa välistada, et jootetina kasutati küttekaablite võrgu külge kinnitamiseks. Üks tunnistaja väitis, et ta ei ole kindel, kas ta kasutas jootetina või pehmet traati, kuna need materjalid on väga sarnased. Hageja ei ole tõendanud, et ta ostis traati piisavalt nii ajutiste kui ka püsivate kinnituste jaoks. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja nõue mõista kostjalt välja jootetina maksumus ja sellele vastav viivis. 5(11)
2-14-62732 Samuti mõistis maakohus kostjalt põhjendamatult välja tekstoliitplaatide maksumuse (2661 eurot 90 senti) ja sellelt arvestatud viivise. Selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna osa tunnistajaid on kinnitanud, et nad nägid tekstoliitplaatide kasutamist. Kuigi mõned tunnistajad on andnud ütlusi, et nemad ei tea tekstoliitplaatide kasutamisest midagi, ei lükka see ümber nende tunnistajate ütlusi, kes kinnitavad, et plaate kasutati. Maakohus leidis õigesti, et 11 130 euro (käibemaksuta) eest tellitud tihendmooduleid ja 14 900 euro (käibemaksuta) eest tellitud valgusteid objektil ei kasutatud ja kostja väide, et tihendmooduleid ja valgusteid võidi kasutada teistel objektidel, on tõendamata. Kuid selle arve puhul ei ole tõendatud, et kostja tekitas kahju tahtlikult (VÕS § 104 lg 5). Tegemist on koondarvega ning ei ole tõendatud, et kõik kaubad tellis just kostja. Kostja oli kogenud töötaja ja ta ei käitunud hageja suhtes lojaalselt, seega tuleb kahjuhüvitist 26 030 eurot vähendada vaid 10% ehk 23 427 euroni. Auvere projektis erinevate elektritarvikute eest esitatud arvetega tekitati hagejale kahju 5308 eurot 48 senti. Maakohus leidis ekslikult, et on tõendatud, et objektil ei kasutatud tellitud prožektoreid. Kuigi üks tunnistaja on seda kinnitanud, on teine tunnistaja andnud vastupidiseid ütlusi. Hageja ei ole tõendanud, et talle ei tarnitud põrandaküttekaablit ja põrandakütte termostaati. Ükski tunnistaja ei ole selle kohta ütlusi andnud. Üksnes asjaolu, et neid ei olnud projektis ettenähtud, ei ole piisav tõendamaks, et hageja neid kaupu ei saanud. Elektritarvikute eest esitatud arvete puhul ei ole tõendatud, et kostja tekitas kahju tahtlikult. Kostja käitumist nende kaupade tellimisel saab pidada raskeks hooletuseks ja väljamõistetava kahjuhüvitise suurust tuleb samuti vähendada 10% ehk 4777 euro 63 sendini. Maakohus on otsuse resolutsioonis teinud väljamõistetud kahjuhüvitise suuruses arvutusvea, mõistes välja kahjuhüvitise 95 918 eurot 8 senti. Otsuse põhjendustes on maakohus välja mõistnud kahjuhüvitise 88 658 eurot 48 senti. Lähtudes ringkonnakohtu otsuse põhjendustest, tuleb kostjalt välja mõista kahjuhüvitis 55 942 eurot 13 senti. Kuna väljamõistetud kahjuhüvitist vähendati, siis tuleb uuesti arvutada ka viivis. Maakohus arvestas viivist ekslikult alates kahju tekitanud tegevusele järgnevast täisaastast. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Hageja ei ole väitnud, et ta on enne kohtusse pöördumist nõudnud kostjalt kahju hüvitamist. Seega saab hageja nõuda kostjalt viivist alates ajast, mil kostja sai kätte hagiavalduse ja hagi täienduse. Kostja sai hagiavalduse kätte 19. veebruaril 2015 ja selle täienduse, mis sisaldas Heidosega seotud nõuet, 20. mail 2015. Seega saab hageja nõuda viivist Heidosega seotud kahjuhüvitiselt (11 620 eurolt 70 sendilt) alates 21. maist 2015 ja ülejäänud ehk 44 321 euro 43 sendi suuruselt hüvitiselt alates 20. veebruarist 2015. Sellest tulenevalt on 22. veebruari 2017. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 8794 eurot 91 senti, mis tuleb kostjalt välja mõista. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 55 942 euro 13 sendi suuruselt kahjuhüvitiselt alates
23.veebruarist 2017 kuni nimetatud summa tasumiseni.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus tegi uue otsuse ja jättis hagi osaliselt rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja palub teha selles osas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. 6(11)
2-14-62732 Hageja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jagas ringkonnakohus tõendamiskoormuse valesti. Maakohus leidis õigesti, et kui kostja muudab kohtumenetluse ajal korduvalt oma seisukohti kauba kasutamise kohta objektil, siis tuleb tõendamiskoormus ümber pöörata ja kostja peab tõendama, et vaidlusaluseid kaupu ka tegelikult objektil kasutati. Ringkonnakohus leidis üllatuslikult ja ekslikult, et sellel, kas ehitati ehitusprojekti järgi, ei ole asja lahendamisel tähtsust. Ühelgi tõendil ei põhine ringkonnakohtu väide, et kauba vastuvõtmisel võivadki tekkida kaod, mistõttu ei saa välistada kauba kaotsiminekut. See väide on ka sisuliselt vale, sest ei vaielda mitte selle üle, kas kaupa toodi objektile koguseliselt vähem, vaid selle üle, kas seda kaupa üldse ehitusel kasutati. Ringkonnakohus on tõendite hindamisel jätnud tähelepanuta tõendid, mille järgi on kostja saanud suurt õigusvastast tulu. Ringkonnakohus ei ole erinevalt maakohtust tõendeid kogumis hinnanud ja on seepärast jõudnud valele järeldusele, et osa arvete puhul pani kostja toime tahtliku rikkumise, kuid teiste arvete puhul oli tegu üksnes raske hooletusega. Kuna on tõendatud, et kostja sõlmis Ventrumiga kokkuleppe hageja kahjustamiseks, siis ei ole mõistlikku põhjust arvata, et teiste arvete tasumisel ei olnud tegu samasuguse tahtliku kahjustamisega. Kahju tahtlikku tekitamist näitab kostja käitumine kogumis: suured ja selgitamata päritoluga sularaha sissemaksed kostja kontole, hageja töötajatele ettepanekute tegemine osaleda õigusvastases tegevuses, oma tegevuse varjamine, tootenimetuste muutmine arvetel jms. Ringkonnakohus leidis ekslikult ja tunnistajate ütlusi ebaõigesti hinnates, et jootetina, tekstoliitplaati, prožektoreid, põrandaküttekaableid ja termostaati ei ole ehitusobjektidel kasutatud. Tunnistajate ütlused on vastuolulised ja ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta osa ütlusi arvestab ja teisi mitte. Ringkonnakohus jättis ühe hageja nõude ebaõigesti lahendamata, põhjendades seda sellega, et hageja ei ole lahendi selle osa peale vastuapellatsioonkaebust esitanud. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, sest maakohus rahuldas resolutsiooni järgi õigesti 7260 euro suuruse põhinõude, kuid jättis ekslikult sellelt summalt viivise välja mõistmata. Ringkonnakohus aga leidis ekslikult, et maakohus ei olegi 7260 euro suurust põhinõuet rahuldanud, kuigi maakohtu otsuse resolutsiooni järgi rahuldas maakohus hageja põhinõude täielikult. Ringkonnakohus oleks pidanud igal juhul selle nõude sisuliselt lahendama või andma hagejale võimaluse selgitada asjaolusid. Ringkonnakohus ei võinud jätta seda nõuet lahendamata ka seetõttu, et kostja vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses. Lisaks kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 113 lg-t 2, leides, et viivist tuleb hakata arvestama hagi kostjale kättetoimetamise ajast. VÕS § 113 lg 2 eesmärgiks on kaitsta võlgnikku, kes ei tea võlausaldajale kahju tekitamisest. Kuna kostja tekitas kahju tahtlikult, siis tuleb viivist hakata arvestama ajast, mil kostja esitas hagejale tasumiseks arved. Isegi kui viivist ei saaks nõuda alates arvete esitamise ajast, tulnuks seda arvestada hagi kohtusse jõudmise ajast.
9.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati, ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub kostja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt pidanuks kohtud kohaldama aegumist. Samuti kohaldasid kohtud valesti solidaarvastutuse ning kompromissilepingu sätteid. Ventrumiga sõlmitud kompromissilepinguga loobus hageja ise oma nõudeõigusest. 7(11)
2-14-62732 Ei ole tõendatud, et kostja rikkus töölepingut. Seda, et tellitud kaup jõuaks hagejani, pidi hageja ise kontrollima. Kohtud ei ole tuvastanud, millega on kahju tõendatud. Kahju olemasolu ja selle suurus tehakse kindlaks selle tekkimise ajal, seda ei saa teha mitu aastat hiljem. Kostja esitas taotluse finantsekspertiisi tegemiseks, kuid kohtud jätsid selle põhjendamatult rahuldamata. Kohtud hindasid valesti kostja hoolsuse määra ja leidsid ekslikult, et kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult. See ei ole tõendatud. Samuti hindas ringkonnakohus valesti tunnistajate ütlusi ja jättis osa kostja tõendeid arvestamata.
10.Pooled vaidlevad teineteise kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude 36 842 euro 10 sendi suuruse kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada viivise väljamõistmist ja menetluskulude jaotust puudutavas osas. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata osas, millega kohtud rahuldasid hagi 55 942 euro 13 sendi ulatuses, samuti osas, millega ringkonnakohus jättis hageja nõude 3133 euro 85 sendi ulatuses rahuldamata. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
12.Ringkonnakohtu otsuse peale on kassatsioonkaebuse esitanud nii hageja kui ka kostja. Hageja on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, kostja aga osas, millega hagi on rahuldatud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja töötas vaidlusalusel perioodil hageja juures, ega ka selle üle, et kostja oli projektijuht Auvere ja Enefit 280 projektides. Küll aga vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on tekitanud hagejale eelnimetatud projektide käigus kahju sellega, et on tellinud kaupu ja teenuseid, mida hagejale tegelikult vaja ei olnud ja mida ei kasutatud nende projektide täitmisel ega ka muul otstarbel hageja huvides.
13.Esmalt käsitleb kolleegium hageja kassatsioonkaebust. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse seisukohaga, et ringkonnakohus jaotas tõendamiskoormuse valesti. Maakohus oli seisukohal, et kui ehitusprojekt ei näinud ette kostja tellitud kauba kasutamist, siis oli kostja ülesanne tõendada, et vaidlusalust kaupa siiski hageja ehitusobjektidel kasutati. Kuna kostja ei tõendanud, et kaupa objektidel kasutati, luges maakohus tõendatuks, et ükski hageja väidetud kaupadest ei olnud selline, mida tegelikult ehitusobjektidel kasutati. Ringkonnakohus aga leidis vastupidi maakohtule, et hageja ei ole tõendanud, et jootetina, tekstoliitplaate, prožektoreid, põrandaküttekaableid ega -termostaati ehitusobjektidel ei kasutatud (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 45, 46 ja 49).
14.Kolleegium märgib, et kuigi hagimenetluses on hagi aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustus hagejal, ei ole hageja tõendamiskoormus piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu 8(11)
2-14-62732 tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Kolleegium selgitab, et kui ehitusprojekt ei sisaldanud töid, mis oleksid nõudnud kostja tellitud kauba kasutamist, siis ei saa hagejalt nõuda, et ta veel mingil viisil tõendaks, et neid kaupu ei kasutatud, vaid kostja peab tõendama, et neid kaupu siiski kasutati.
15.Kolleegium märgib lisaks, et tõendamiskoormuse ümberpööramine ei või olla üllatuslik ja see kehtib ka olukorras, kus maakohus on lähtunud ühesugusest tõendamiskoormusest ja ringkonnakohus kavatseb asjaolu tõendamise kohustuse panna teisele poolele. Tõendamiskoormuse ümberjaotumisest menetluse kestel tuleb kohtul tulenevalt TsMS § 436 lg-test 3 ja 4 ning § 351 lg-st 1 menetlusosalistele teada anda ja võimaldada esitada täiendavaid tõendeid sellel menetlusosalisel, kellele kohtu hinnangul tõendamiskoormus üle läheb. Kohus peab menetluse kestel teada andma tõendamiskoormuse ümberjaotumisest vähemalt sel määral, et menetlusosaline saaks sellest aru ja saaks ennast kaitsta (vt ka Riigikohtu 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 14).
16.Põhjendatud on ka hageja kassatsioonkaebuse seisukoht, et asjakohatu on ringkonnakohtu väide, et kauba vastuvõtmisel võivadki tekkida kaod, sest pooled ei vaidle mitte selle üle, kas kaupa toodi objektile koguseliselt vähem, vaid selle üle, kas seda kaupa üldse ehitusel kasutati.
17.Hageja heidab ringkonnakohtule mh ette ka seda, et ringkonnakohus on osa tõendeid tähelepanuta jättes tuvastanud, et osa kostja rikkumisi ei olnud tahtlikud, vaid olid põhjustatud raskest hooletusest. Hageja arvates on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et kostja on saanud raha, mille päritolu ta ei soovi selgitada. Sellest tulnuks hageja arvates järeldada, et kostja on kõik rikkumised toime pannud tahtlikult. Kolleegium sellega ei nõustu ja leiab, et sellest, et osal juhtudest on tuvastatud kostja tahtlik rikkumine, ei saa automaatselt järeldada, et kõik rikkumised olid tahtlikud. Hinnates iga episoodi kohta esitatud tõendeid, jõudis ringkonnakohus järeldusele, et osal juhtudest ei ole hageja tahtlus tõendatud. Ringkonnakohus ei ole selle tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Riigikohus kassatsioonimenetluses tõendeid ei hinda ja asjaolusid ei tuvasta (TsMS § 688 lg-d 3–5).
18.Osas, millega ringkonnakohus vähendas kahjuhüvitist põhjusel, et kostja süü vormiks tuli tahtluse asemel lugeda raske hooletus (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 46 ja 49), ei ole kolleegiumi arvates põhjust ringkonnakohtu otsust tühistada. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis hageja nõude 3133 euro 85 sendi ulatuses rahuldamata.
19.Põhjendatud on aga hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti lahendamata ühe hageja nõude, põhjendades nõude lahendamata jätmist ekslikult sellega, et hageja ei ole maakohtu otsuse selle osa peale vastuapellatsioonkaebust esitanud.
20.Hagiavalduse kohaselt oli Ventrumiga seotud kahjuhüvitise nõude suurus kokku 38 970 eurot 63 senti. Kompromissilepingu järgi nõustus Ventrum tasuma sellest 23 970 eurot 63 senti. Kostjalt nõudis hageja ülejäänud summat ehk 15 000 eurot täies ulatuses (vt hagiavalduse p 9, I kd, tl 3). 7740 eurot nõudis ta tulenevalt kompromissilepingust ja ülejäänud 7260 eurot Enefit 280 lepinguga seotud kahjuhüvitise koosseisus. Maakohus rahuldas resolutsiooni kohaselt hageja põhinõude täies ulatuses, kuid maakohtu otsuse põhjendav osa ei sisalda põhjendusi selle kohta, miks tuleb 7260 euro suurune summa kostjalt hageja kasuks välja mõista. Ringkonnakohus järeldas sellest, et maakohus ei olegi 7260 euro suurust summat välja mõistnud ja maakohtu otsuse resolutsioonis on arvutusviga. Eeltoodust tulenevalt leidis ringkonnakohus, et hageja oleks pidanud selleks, et ta saaks 9(11)
2-14-62732 edaspidises menetluses seda summat või selle summaga seotud viivist nõuda, esitama selle osa peale maakohtu otsusest apellatsioonkaebuse (vt ringkonnakohtu otsuse p 44).
21.Kolleegium ei nõustu eeltoodud ringkonnakohtu seisukohaga. Kohtulahendi järgi tekivad õigused ja kohustused selle resolutsioonist. TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel. Ka TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus just otsuse resolutsiooniga poolte nõuded ja taotlused ning resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Seega ei saanud ringkonnakohus võtta hagi rahuldamise ulatuse kindlaksmääramisel aluseks maakohtu otsuse põhjendusi, vaid pidanuks lähtuma resolutsioonist. Kui maakohtu otsuse põhjendavas osas ei olnud selle nõude osa rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta põhjendusi, pidanuks ringkonnakohus selle nõude ise lahendama. Hageja ei pidanud olukorras, kus tema põhinõue oli resolutsiooni kohaselt rahuldatud täies ulatuses, selle otsuse osa peale apellatsioonkaebust esitama. Õige on hageja kassatsioonkaebuse etteheide, et ringkonnakohus oleks pidanud igal juhul selle nõude sisuliselt lahendama või andma hagejale võimaluse asjaolusid selgitada.
22.Eeltoodust tulenevalt (vt otsuse p-d 13–16 ja 19–21) tuleb ringkonnakohtu otsus kokkuvõttes tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 36 842 eurot 10 senti. Sealhulgas tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt tema kasuks välja 7260 euro suurune kahjuhüvitis, mis tulenes Enefit 280 lepingu täitmisel hagejale tekitatud kahjust (vt otsuse p-d 19–21).
23.Kolleegium nõustub hagejaga ka selles, et ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 113 lg-t 2, leides, et viivist tuleb hakata arvestama hagi kostjale kättetoimetamise ajast. VÕS § 113 lg 2 sätestab selgelt, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. TsMS § 362 lg 1 kohaselt on hagi esitamise ajaks hagi kohtusse jõudmise aeg, eeldusel et hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi kohaldatakse eeltoodut nii hagi esitamisega seotud menetlusõiguslike kui ka materiaalõiguslike tagajärgede hindamisel, muu hulgas ka tähtaegade kulgemise aspektist. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, millega ringkonnakohus lahendas hageja viivisenõude.
24.Eeltoodust tulenevalt on hageja kassatsioonkaebus osaliselt põhjendatud ja ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada (vt käesoleva otsuse p-d 11, 22 ja 23). Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb rahuldamata jäetud kahjuhüvitise ja viivisenõue Riigikohtu otsuses õiguse kohaldamise kohta antud juhiseid arvestades uuesti lahendada.
25.Kostja kassatsioonkaebuse kohta märgib kolleegium, et ükski selle väide ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Ekslik on kostja seisukoht, et kohtud jätsid põhjendamatult kohaldamata aegumise. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kohtute tuvastatud asjaoludel on hagi esitatud TLS § 74 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaja jooksul. Riigikohus kassatsioonimenetluses tõendeid ei hinda ega asjaolusid ei tuvasta (TsMS § 688 lg-d 3–5).
10(11)
2-14-62732
26.Samuti on ekslik kostja kassatsioonkaebuse väide, et kohtud kohaldasid valesti solidaarvastutuse ning kompromissilepingu sätteid ja et Ventrumiga sõlmitud kompromissilepinguga loobus hageja ise nõudeõigusest kostja vastu. VÕS § 137 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. VÕS § 65 lg 1 näeb ette, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 66 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. VÕS § 66 lg 2 esimese lause järgi vabanevad teised solidaarvõlgnikud kohustuse täitmisest üksnes siis, kui võlausaldaja on kellegagi solidaarvõlgnikest kokku leppinud, et ta loobub oma nõudest kõigi solidaarvõlgnike vastu. Kohtud ei ole tuvastanud, et hageja oleks Ventrumiga kompromissilepingu sõlmimisel loobunud nõudest kostja vastu, seega on hagejal õigus nõuda Ventrumiga seotud kahjuhüvitist nii kostjalt kui ka Ventrumilt.
27.Põhjendamatud on ka kostja etteheited, et kohtud ei ole kostja vastutuse eelduseid kindlaks teinud ega tuvastanud, millega on kahju tõendatud. Kohtud on kõiki vastutuse eelduseid põhjalikult analüüsinud ja oma seisukohti põhjendanud. Kolleegium nõustub nende põhjendustega. Samuti on ekslik kostja väide, et kohtud on tõendeid pealiskaudselt hinnanud. Kohtud on kõiki tõendeid analüüsinud ega ole seejuures menetlusõiguse norme rikkunud.
28.Seega tuleb ringkonnakohtu otsus jätta hagi rahuldamist puudutavas osas muutmata. Muu hulgas jääb otsus hagi rahuldamise kohta muutmata osas, millega kohtud rahuldasid hageja nõude 129 euro 12 sendi väljamõistmiseks õigeksvõtul põhineva otsusega. Kostja märkis nii apellatsiooniastmes kui märgib ka kassatsiooniastmes, et ta vaidlustab otsuse kogu hagi rahuldamist puudutavas osas, kuid tulenevalt TsMS § 448 lg-st 42 ei saanud ta selle maakohtu otsuse osa peale apellatsioonkaebust esitada ega saa seega esitada ka kassatsioonkaebust.
29.Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 174 lg 4 kohaselt.
30.Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Ants Kull, Henn Jõks, Jaak Luik
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.