Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-174-16 Tartu, 22. märts 2017 Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik M. M ja M. M hagi M. J vastu elatise väljamõistmiseks Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 215-118685 M. M ja M. M kassatsioonkaebus 360 eurot Hageja M. M Hageja M. M Hagejate esindaja vandeadvokaat Geidi Sile Kostja M. J, esindaja vandeadvokaat Senny Pello 20. veebruar 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-118685 osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus osas, millega elatist ei mõistetud välja seotuna elatise miinimummääraga. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Ülejäänud osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M. M (hageja I) ja M. M (hageja II) esitasid 2. septembril 2015 maksekäsu kiirmenetluse avalduse M. J-lt (kostja) kummalegi hagejale 195 euro suuruse elatise väljamõistmiseks alates 2. septembrist 2015. Kuna kostja esitas maksekäsu kiirmenetluses vastuväite, jätkus menetlus Tartu Maakohtus hagimenetluse korras. Maakohus luges maksekäsu kiirmenetluses esitatud avalduse hagiavalduseks ja võttis asja 3. novembril 2015 menetlusse.
2.Vastuses hagiavaldusele märkis kostja, et kinnitas makseettepanekule esitatud vastuväites, et osaleb hagejate ülalpidamises ning on maksekäsu kiirmenetluses nõutava perioodi eest elatise tasunud. Kostja leidis, et sellega ta tunnistas osaliselt maksekäsu kiirmenetluse nõuet ning maakohus peaks tegema maksekäsu selle summa sissenõudmise kohta, mida kostja tunnistab. Menetlust tuleks jätkata ülejäänud osas - kostja vaidlustas menetluskulu 20 euro väljamõistmise.
3.Tartu Maakohus rahuldas 4. jaanuari 2016. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise 195 eurot kuus kuni täisealiseks saamiseni 28. jaanuaril 2026 ja hageja II kasuks elatise 195 eurot kuus kuni täisealiseks saamiseni 28. juunil 2030. Maakohus märkis resolutsioonis, et elatise maksmise kohustus tuleb täita raha kandmisega M. M otsuses märgitud kontole ning et elatis tuleb
tasuda järgneva kuu eest ette. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Tartu Maakohus tegi 22. jaanuaril 2016 täiendava otsuse, millega täpsustas elatise väljamõistmise algusaega ja mõistis kostjalt elatise hagejate kasuks välja alates 2. septembrist 2015. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 3 alusel teha hagi õigeksvõtul põhineva otsuse kirjeldava või põhjendava osata. Kuna kostja võttis hagi õigeks, ei ole vaja kohtuotsuses anda hinnangut asjaoludele ning õiguslikule põhjendatusele. Kuna makseettepanekule esitatud vastuväitest ei saa teha järeldust, nagu oleks kostja hagi tunnistanud, siis ei saa TsMS § 487 lg 11 alusel maksekäsku teha. Hagejad ei ole taotlenud kostjalt menetluskulu 20 euro väljamõistmist.
4.Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja mõista kostjalt hagejate kasuks välja elatis selliselt, et elatise suurus suureneks koos riikliku miinimumpalga suurenemisega ega oleks kummagi lapse kohta vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hagejad palusid kohustada kostjat maksma elatist ette eelmise kuu 25. päevaks.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 16. juuni 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis määramata elatise maksmise kuupäeva. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega määras, et kostjal tuleb tasuda hagejatele elatis järgneva kuu eest ette hiljemalt eelneva kuu 25. kuupäevaks. Muus osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei muutnud. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis kohus kostja kanda, märkides, et hagejatele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagejate apellatsioonkaebus põhjendatud osas, milles hagejad soovisid elatise suurendamist perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud määrani. Ringkonnakohus kohustas TsMS § 230 lg 3 alusel menetlusosalisi koos lõplike seisukohtadega teavitama kohut, kelle arvelduskontole makstakse ning kelle käsutada jäävad riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) §-s 5 nimetatud lapsetoetused. Hagejad teatasid, et lapsetoetused laekuvad hagejate seadusliku esindaja M. M arvelduskontole. Ringkonnakohus leidis viitega Riigikohtu praktikale (Riigikohtu 25. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 32-1-37-11, p 16; 7. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 15), et elatise suurust määrates tuleb kohtul arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega. Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. 2015. aastal oli vanemate ülalpidamiskohustus hagejatele 195 eurot (elatise miinimummäär) × 2 - 45 eurot (lapsetoetus) = 345 eurot lapse kohta, sh kummagi vanema ülalpidamiskohustus 172 eurot 50 senti. 2016. aastal oli vanemate
ülalpidamiskohustus hagejatele 215 eurot (elatise miinimummäär) × 2 - 50 eurot (lapsetoetus) = 380 eurot lapse kohta, sh kummagi vanema ülalpidamiskohustus 190 eurot. Kostjalt mõisteti maakohtu otsusega kummagi hageja kasuks välja elatis 195 eurot, s.o rohkem, kui vanemate võrdsuse põhimõtet arvestades oleks kummagi vanema panus hagejate ülalpidamisse. Hagejate esindaja märkis maakohtule 17. novembril 2015 saadetud kirjas, et soovib elatist miinimummääras. See on arusaadav tahteavaldus, millele kostja esitas ka vastuväite. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hagejad ei saa esitada esialgsest maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõudest suuremat nõuet. Hagejal on TsMS § 206 lg 1 järgi menetluse kestel õigus oma nõuet suurendada või vähendada sõltumata sellest, kas kostja on nõude või osa sellest õigeks võtnud. Seega suurendasid hagejad menetluses oma nõuet ning soovisid elatise väljamõistmist seotult miinimumsummaga. Hagejate seaduslik esindaja pidi aga hiljemalt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal teadma, et maksekäsu kiirmenetluses ei saa nõuda elatist seotuna Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimummääraga. Esitanud nõude maksekäsu kiirmenetluses, mitte hagimenetluses, võttis hagejate seaduslik esindaja riski, et nõue võidakse rahuldada kindla summana ning seda ei seota Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga. TsMS § 491 lg 2 kohaselt maksekäsu kiirmenetlust alaealisest lapsest lahus elavalt vanemalt lapsele elatise nõudes ei toimu, kui nõutav elatis ületab 200 eurot kuus. Alates 1. jaanuarist 2016 on elatise miinimummäär 215 eurot kuus. PKS § 100 lg-st 4 tulenev kohustus maksta elatis iga kalendrikuu eest ette annab kohtule diskretsiooniõiguse määrata, milliseks kuupäevaks peab elatis järgmise kalendrikuu eest olema tasutud. Kohus arvestab seejuures kohustatud isiku võimalusi, kuid samas peab ka õigustatud isik saama kasutada elatist alates kalendrikuu esimesest kuupäevast. Praeguses asjas laekus hagejatele jaanuari elatis 1. veebruaril 2016. Sellest tulenevalt on põhjendatud hagejate nõue kohustada kostjat tasuma elatis ette eelneva kuu 25. kuupäevaks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hagejad paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata, hagi rahuldada ja mõista kostjalt hagejate kasuks välja elatis, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale. Kassatsiooniastme menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt keeldusid kohtud alusetult elatise väljamõistmisest muutuva suurusena seotult Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega ei saa kaasneda risk, et sellise avalduse esitamise tõttu jäetakse edasises hagimenetluses elatis muutuva suurusena välja mõistmata. Hagejad palusid maksekäsu kiirmenetluses välja mõista 195 euro suuruse elatise, mis vastas 2015. aastal PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäärale. Samuti on miinimummääras elatis, mida taotletakse kindla summa asemel Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui leidis omal algatusel (kostja ei esitanud vastavat väidet), et osa laste vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega. TsMS § 230 lg 3 ja § 436 lg 6 kohaldamine
eeldab, et menetlusosaline on kohtule esitanud asjaolu või seisukoha. Isegi kui kostja oleks apellatsioonimenetluses tuginenud peretoetuste argumendile, ei oleks vastuväide olnud esitatud tähtaegselt, sest seda ei esitatud esimese astme kohtus toimunud eelmenetluses. Riikliku lapsetoetuse arvestamine miinimummääras elatise väljamõistmisel ei ole kooskõlas PKS § 101 lg-s 1 sätestatuga. Asjaolu, et lapsele makstakse RPTS §-s 5 sätestatud lapsetoetust, ei ole mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 mõttes.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus osas, millega elatist ei mõistetud välja seotuna elatise miinimummääraga. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hagejate kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Kuna ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohtu otsus jäeti muutmata hagi rahuldavas osas, on otsus selles osas jõustunud.
10.Praeguses asjas tuvastas ringkonnakohus, et hagejad suurendasid maakohtu menetluses maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitatud nõuet ja soovisid elatise väljamõistmist seotuna elatise miinimummääraga. Ringkonnakohus leidis õigesti, et TsMS § 206 lg 1 järgi on hagejal menetluse kestel õigus suurendada või vähendada oma nõuet. Samas märkis ringkonnakohus vastuolus eelneva järeldusega, et hagejate seaduslik esindaja pidi hiljemalt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajaks teadma, et maksekäsu kiirmenetluse kaudu ei saa nõuda elatist seotuna Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimummääraga ning maksekäsu kiirmenetluses nõuet esitades võttis ta riski, et nõue võidakse rahuldada kindla summana. Jääb ebaselgeks, milline järeldus tuleks ringkonnakohtu arvates sellest praeguse asja kohta teha. Kolleegium leiab, et elatisnõude esitamisega maksekäsu kiirmenetluses ei saa hagejale kaasneda riski, nagu võiks tema järgnevas hagimenetluses suurendatud nõue jääda eelnenud menetluse tõttu mingis osas rahuldamata. TsMS § 494 lg 6 järgi, kui elatisnõudele esitatud vastuväide välistab täielikult või osaliselt elatisnõude rahuldamise maksekäsu kiirmenetluses, jätkub nõude lahendamine hagimenetluses, kui avaldaja ei ole soovinud sel juhul menetluse lõpetamist. TsMS § 491 lg 3 ja § 486 lg 2 alusel loetakse elatisnõudes hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Seega kohalduvad hagimenetluses elatisnõude lahendamisel hagimenetluse sätted sõltumata sellest, kas nõue esitati esmalt maksekäsu kiirmenetluses või kohe hagimenetluses. Kolleegium kordab varasemas praktikas väljendatud seisukohta, et vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist TsMS § 459 lg 1 alusel, on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud
või kohtumäärusega kinnitatud kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks. Resolutsioonis saab selle määrata nt nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (nt „mitte vähem, kui ...") (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13).
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui võttis kostja ülalpidamiskohustuse suuruse tuvastamisel kostja taotluseta ja pooltega arutamata arvesse RPTS § 5 lg-s 4 sätestatud lapsetoetusi. Ringkonnakohus selgitas otsuses, et kohustas 17. mai 2016. a määrusega menetlusosalisi koos lõplike seisukohtadega teavitama kohut, kelle arvelduskontole makstakse ning kelle käsutada jäävad RPTS §-s 5 nimetatud lapsetoetused. Hagejate seaduslik esindaja M. M teatas kohtule, et lapsetoetused laekuvad tema kontole. Otsusest ei nähtu, et kostja oleks esitanud lapsetoetuste kohta mingeid taotlusi, nagu sedagi, et varasemas menetluses oleks kumbki pooltest tõstatanud küsimust lapsetoetustest ja nende arvel laste kulude katmisest. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Ringkonnakohus viitas põhjendatult, et TsMS § 230 lg 3 kohaselt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel. See ei tähenda kolleegiumi hinnangul aga, et ringkonnakohus võiks elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida ta isegi pooltega ei arutanud. Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt Riigikohtu 25. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16). TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on enne juhtinud sellisele võimalusele poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukohta. Sellest järeldub mh, et otsus ei või olla pooltele üllatuslik. Kolleegium on varem korduvalt selgitanud, et uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt Riigikohtu
23.novembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-112-16, p 16; 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-153-16, p 17; 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-12, p 15).
12.Ringkonnakohus kohaldas kostjalt väljamõistetava elatise suuruse üle otsustades valesti materiaalõiguse norme, kui mõistis seaduses sätestatut arvestamata kostjalt hagejatele välja elatise alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse. Viidanud Riigikohtu seisukohtadele 25. mai 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11 (p 16) ja
7.detsembri 2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, (p 15), mille järgi tuleb kohtul elatise suurust määrates arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega, ei ole ringkonnakohus arvesse võtnud lahendatud asjade asjaolusid, mh seda, et mõlemas asjas nõuti
PKS § 101 lg-s 1 sätestatust suuremat elatist.
13.Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Igakuine elatis ühele lapsele ei või PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hagejad nõudsidki kostjalt elatist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Ringkonnakohus leidis iseenesest õigesti, et eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13;
26.novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-78-13, p 15). Ringkonnakohus jättis aga arvestamata, et alla seaduses sätestatud alammäära saab alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes PKS § 102 lg-s 2 sätestatud alustel. PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, sama lõike neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PSK § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Varem on Riigikohus selgitanud, et tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
28.oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15; 16. jaanuari 2013. a otsus asjas nr 3-2-1160-12, p 17). Kolleegium leiab, et PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus asjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. Asjas ei ole kohtud tuvastanud asjaolusid, mida saaks pidada PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuvaks põhjuseks ja mis võiksid anda alust vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kostja oleks sellistele asjaoludele tuginenud ning elatise väljamõistmist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära taotlenud.
14.Eespool on kolleegium põhjendanud, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole
lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Nii oli kuni 31. detsembrini 2016 kehtinud RPTS § 5 lg 1 järgi igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni õigus lapsetoetusele ning sama paragrahvi lg 2 alusel oli põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival keskhariduseta lapsel õigus lapsetoetusele kuni 19-aastaseks saamiseni. Ka 1. jaanuaril 2017 jõustunud perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud sarnane regulatsioon. Riiklike peretoetuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (muudatused jõustusid 2015. a) suurendati lapsetoetust oluliselt. Varem kehtinud RPTS § 4 lg 2 järgi oli sama seaduse §-s 5 sätestatud lapsetoetuse arvutamise aluseks lapsetoetuse määr, mis kehtestati igaks eelarveaastaks riigieelarvega. 2014. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 4 järgi oli lapsetoetuse määr 9 eurot 59 senti kuus. Lapsetoetust maksti varem kehtinud RPTS § 5 lg 3 järgi pere esimese ja teise lapse kohta kahekordses lapsetoetuse määras ehk 2014. aastal seega 19 eurot 18 senti, ning kolmanda ja iga järgmise lapse kohta kaheksakordses lapsetoetuse määras ehk 2014. aastal 76 eurot 72 senti.
1.jaanuaril 2017 jõustunud PHS § 17 lg 3 järgi on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 50 eurot ning kolmanda ja iga järgmise lapse kohta 100 eurot. Samas on oluliselt suurenenud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär ja koos sellega ka elatise miinimummäär (PKS jõustumisel 1. juulil 2010. a oli see 2175 krooni (139 eurot), 2011. a 139 eurot, 2012. a 145 eurot, 2013. a 160 eurot, 2014. a 177 eurot 50 senti, 2015. a 195 eurot, 2016. a 215 eurot ja on 2017. a 235 eurot lapse kohta kuus). Keskmine kuupalk ei ole samavõrra tõusnud. Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk 2010. aastal 12 397 krooni ehk 792 eurot (keskmine netokuupalk 637 eurot) ja 2016. aastal 1146 eurot (keskmine netokuupalk 918 eurot). Kui elatise miinimummäär oli 2016. aastal 2010. aastaga võrreldes kasvanud 54,7%, siis keskmine brutokuupalk kasvas vastaval perioodil 44,7%. Seega, kui keskmist brutokuupalka saaval elatist maksma kohustatud vanemal on kolm last, siis on tal seaduse järgi kohustus üldjuhul maksta lastele elatiseks pea kogu sissetulek. Kui tal on rohkem lapsi, ületab seaduse järgi lastele maksta tulev elatis tema sissetuleku. Lisaks tuleb kolleegiumi hinnangul arvesse võtta, et mediaanpalk, millest pooled töötajad teenivad suuremat ja pooled töötajad väiksemat töötasu ehk mis on palga keskmiseks väärtuseks, moodustas Maksu- ja Tolliameti palgaväljamakse statistika kohaselt näiteks 2015. aasta II kvartalis 80% keskmisest palgast. Kuna lapse ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal ja vanemate kohustuse ulatus on eelduslikult võrdne (PKS § 116 lg 1), on kohtupraktikas lähtutud sellest, et PKS § 101 lg-s 1 elatise miinimummäära sätestades on seadusandja pidanud lapse vajadusteks üldjuhul elatise kahekordset miinimummäära. Seega praegu on selleks eelduslikult 470 eurot. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE on uurinud laste tegelikke vajadusi. 2013. a novembris koostatud uuringus „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf) leiti, et aastatel 2010-2012 oli keskmine lapse ülalpidamiskulu Eestis 280 eurot kuus ühe lapse kohta. Seega leiti, et lapse keskmised vajadused on madalamad kui praegune elatise seaduses sätestatud
miinimummäär. Kusjuures uuringus rõhutati, et kõige suuremad on lapse ülalpidamiskulud ühelapselistes leibkondades ning madalamad ülalpidamiskulud kahe ja enamalapselistes leibkondades on selgitatavad otseste elamiskulude (toit, eluase jms) jagunemisega suurema arvu leibkonnaliikmete vahel (mastaabisääst), samuti on nooremal lapsel võimalus kasutada vanematest lastest jäänud mänguasju, riideid jms. 2013. aastal oli tarbijahinnaindeksi muutus eelmise aastaga võrreldes 2,8% ning aastatel 2014-2016 on tarbijahinnaindeksi muutus olnud 0% või negatiivne. Seega ei ole tarbijahinnaindeks vaadeldaval perioodil oluliselt tõusnud ning seega ei ole eelduslikult ka keskmine ülalpidamiskulu lapse kohta märgatavalt suurenenud. Kui korrigeerida uuringus leitud 280 euro suurust keskmist ülalpidamiskulu lapse kohta 2013. aasta tarbijahinnaindeksiga, on keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta 287 eurot. Seadusandja peaks kaaluma, kas olukorras, kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise alammäära vähendada. Seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava osa isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (PKS § 102 lg 2) ning vaid väikse osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud reeglit (PKS § 101 lg 1).
15.Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
16.Hagejad on kassatsioonkaebuselt tasutava kautsjoni tasumisest TsMS § 180 lg 1 alusel vabastatud. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.