Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-176-16 Tartu, 15. märts 2017 Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve U. G. S taotlus lapse tagastamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-15167 M. S määruskaebus U. G. S määruskaebus Avaldaja U. G. S, esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn Puudutatud isik M. S, esindaja vandeadvokaat Henn Koduvere Puudutatud isik M. S, esindajad vandeadvokaadid Eeva Mägi ja Maria Mägi-Rohtmets Tallinna Linnavalitsus Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu, esindaja Tatjana Martens 20. veebruar 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-15167 muutmata.
2.Jätta nii M. S-i kui ka U. G. S-i määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta M. S-i ja U. G. S-i kassatsiooniastme menetluskulud kummagi menetlusosalise enda kanda.
4.Arvata M. S-i määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot riigituludesse.
5.
Arvata U. G. S-i määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot riigituludesse.
6.Tagastada U. G. S-i määruskaebuselt 5. oktoobril 2016 enammakstud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
7.Määrata OÜ Advokaadibüroo Lillo & Partnerid vandeadvokaadi Henn Koduvere tasu suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 72 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ja teadmiseks OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Partnerid.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Justiitsministeerium edastas 12. oktoobril 2015 Harju Maakohtule U. G. S (avaldaja, lapse isa) taotluse lapse M. S (laps, puudutatud isik I) tagastamiseks Haagi 25. oktoobri 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (konventsioon) ning Euroopa Nõukogu määruse nr 2201/2003 alusel, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000 (Brüsseli II a määrus). Avaldaja on esitanud kohtule taotluse tagastada
laps tema hariliku viibimiskoha riiki ehk Ungari Vabariiki. Taotluse kohaselt sõitis M. S (puudutatud isik II, lapse ema) lapse isa nõusolekul 2015. aasta augustis lapsega Eestisse, kuid jättis lapse tema harilikku viibimiskohta, Ungarisse, tagasi toomata. Lapse Eestisse jäämist ei ole vanemad arutanud ja avaldaja ei ole lapse emale selleks nõusolekut andnud. Laps elab praegu Tallinnas.
2.Lapse ema palus jätta avalduse rahuldamata. Tema ja avaldaja ühine tütar sündis 5. veebruaril 2005 Ungaris. Kuigi pooled elasid lapsega koos Budapestis, kasvatas ema enamiku ajast last üksi, sest avaldaja viibis töö tõttu väga tihti kodust eemal. Avaldajal on viis last kahest eelnevast abielust ja ta veedab suurema osa ajast välisriikides, mitte Ungaris. 2014. a alguses kolis avaldaja poolte ühisest kodust välja oma uue elukaaslase juurde Sofiasse. 2014. a esimesel poolel ei kohtunud avaldaja lapsega kordagi. 2014. a teisel poolel hakkas avaldaja aeg-ajalt lapsega suhtlema. 2015. a veebruaris kolis avaldaja koos uue elukaaslasega tagasi Budapesti ja pärast seda on avaldaja ja laps kohtunud umbes kaks korda kuus. Pärast poolte lahkuminekut on laps elanud koos emaga. Samuti on alates lapse sünnist lapse eest iga päev hoolitsenud ema.
1.juulil 2015 lõppes ema tööleping ja lähetus Budapestis, praegu töötab ta Eestis. Avaldaja ei ole täitnud elatise maksmise kokkulepet. Samuti on avaldaja jätnud tasumata Budapesti kooli õppemaksu. Ema ja lapse elukoht Budapestis on välja üüritud ja kinnisvaraportaalis on avaldatud korteri müügikuulutus. Avaldajal on väidetavalt makseraskused. Alates 2015. a septembrist õpib laps Tallinna Balletikoolis. Lapsel ei ole Ungaris ühtegi teist sugulast peale avaldaja, kes viibib suurema osa ajast välisreisidel. Laps saab x. xxxxxxxxxx 2016 11-aastaseks. Ta on võimeline oma soovidest aru saama ja neid selgelt väljendama, mistõttu tuleb ennekõike lähtuda lapse soovist ja huvidest. Laps on nii emale kui ka oma esindajale avaldanud, et soovib jääda emaga Eestisse. Lapse tagasiviimine Budapesti oleks vastuolus lapse huvidega ja riivaks oluliselt lapse põhiõigusi.
3.Lapsele määratud esindaja leidis, et lapse Ungarisse tagastamise avaldus tuleks rahuldada.
4.Tallinna Linnavalitsuse (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu, edaspidi eestkosteasutus) seisukoha järgi on täidetud konventsioonis sätestatud eeldused lapse tagastamiseks tema hariliku viibimiskoha riiki, Ungari Vabariiki.
5.Eestkosteasutus edastas 13. novembri 2015. a kohtuistungil lapse avaldatu, et lapsele meeldib Eestis rohkem kui Ungaris. Lapsel on siin lähisugulased ja ta on mitu korda suvel Eestis olnud. Laps on kogu aeg elanud koos emaga, ema kasvatas tütart ka Ungaris üksinda, kuna isa reisis töö tõttu väga palju. Laps on harjunud elama koos emaga.
23.novembril 2015 Harju Maakohtus ärakuulamisel avaldatu kohaselt kinnitas laps, et ta käib Eestis koolis ja et ta soovib elada koos emaga. Kui ta peaks minema tagasi Ungarisse, siis tahab ta ka seal elada koos emaga, kuigi tagasi ta minna ei soovi. Isa Ungaris nende juures ei elanud.
6.Harju Maakohus jättis 7. detsembri 2015. a määrusega lapse tagastamise taotluse rahuldamata ja menetluskulud konventsiooni art 26 alusel Eesti Vabariigi kanda.
7.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, millega palus maakohtu määruse tühistada ja rahuldada avaldaja taotlus lapse tagastamiseks Ungari Vabariiki. Puudutatud isik II vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
8.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 2. märtsi 2016. a määrusega avaldaja määruskaebuse osaliselt, tühistas maakohtu määruse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
9.Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, leides, et ringkonnakohus tühistas küll õigesti maakohtu määruse, kuid jättis asja alusetult ise lahendamata.
10.Riigikohus jättis 25. aprilli 2016. a määrusega avaldaja määruskaebuse menetlusse võtmata.
11.Harju Maakohus jättis asja uuel läbivaatamisel 28. juuni 2016. a määrusega lapse tagastamise taotluse rahuldamata. Maakohus jättis enne apellatsioonimenetlust maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud avaldaja ja puudutatud isiku II enda kanda. Kassatsiooniastmes ja maakohtus asja uuel läbivaatamisel tekkinud menetluskulud jättis kohus avaldaja kanda. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, tõlkekulud ja psühholoogile tasutud kulud jäid riigi kanda. Maakohus ei määranud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt oli lapse harilik viibimiskoht Ungari Vabariik. Mõlemal vanemal on hooldusõigus nii Ungari kui ka Eesti õiguse kohaselt. Asjas ei ole tuvastatud, et vanemad oleksid hooldusõiguses kokku leppinud. On täidetud konventsiooni art 3 eeldused ja laps on Ungari Vabariigist ära viidud õigusvastaselt, sest lapse isa ei andnud lapse emale 2015. a sügisel nõusolekut jääda Eestisse. Avaldaja esitas lapse tagastamise taotluse 27. augustil 2015. Seega on täidetud lapse viivitamatu tagastamise eeldused konventsiooni art 12 lg 1 alusel. Lisaks tuleb tagastamisavalduse lahendamisel kontrollida, kas esinevad konventsioonis sätestatud lapse tagastamist välistavad asjaolud. Brüsseli II a määruse art 55 kohaselt peab kohus selgitama välja lapse huvid ja kõik lapse tagastamise otsustamiseks olulised asjaolud. Lapse tagastamisest keeldumise alused on ammendavalt sätestatud konventsiooni artiklites 13 ja 20. Konventsiooni art 13 lg 2 järgi võib kohus keelduda lapse tagastamist nõudmast, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi tagasi tulla. Sellele sättele on kaudselt viidanud ka lapse ema ja neid asjaolusid peab kohus kontrollima omal algatusel. Praegusel juhul on kohus lapsega kohtunud ja palunud ka psühholoogi arvamust lapse seisukoha kohta. Konventsiooni art 13 sätteid kaaludes peab kohus sama artikli viimase lõike järgi arvestama ka lapse sotsiaalset tausta käsitletavat infot, mille on andnud lapse hariliku viibimiskoha keskasutus. Ungari pädeva asutuse seisukohast nähtub, et lapse naasmine Ungarisse ei kujuta ohtu lapse tervisele ega heaolule ning lapse naasmine ei põhjusta talle füüsilist ega psüühilist koormust. Kuid lisaks Ungari pädeva asutuse arvamusele tuleb arvestada ka teisi asjas väljaselgitatud asjaolusid. Ungari pädev asutus on oma seisukoha andnud lapsega kohtumata ja vestlemata ja see seisukoht ei saa olla ainumäärav, sest asja lahendades tuleb kohtul lähtuda lapse parimatest huvidest. Konventsiooni art 13 lg 2 järgi on kohtul diskretsiooniõigus jätta laps hariliku viibimiskoha riiki tagastamata, kui on tuvastatud, et laps on tagastamisele vastu ja tema seisukohaga tuleks tema vanuse ja küpsuse tõttu arvestada. Lapse vastuseis peab olema põhjendatud ja tuginema objektiivsetele asjaoludele ning olema suhteliselt sõltumatu, st kujunenud vanemate mõjutusteta. Sõltumatu seisukoha kujunemiseks peab laps olema saavutanud piisava vanuse ja küpsusastme. Kuna
konventsioon ei sätesta vanust, millest alates võib kohus lapse tagastamist otsustades arvestada lapse vastuseisuga, tuleb igal konkreetsel juhul hinnata lapse vanust ja küpsusastet ning selgitada välja, kas need on piisavad selleks, et lapsel oleks kujunenud välja iseseisev tahe. Praegusel juhul on laps oma arengutasemelt piisavalt küps, et väljendada selget tahet ja ta on kahtlemata võimeline oma elu puudutavates küsimustes kaasa rääkima. Laps on korduvalt väljendanud kohtule, oma esindajale ja lastepsühholoogile, et ta ei soovi naasta Ungarisse. Laps on oma seisukohta põhjendanud ja ei nähtu, et see oleks kujunenud ema mõjutusel. Seega ei ole lapse huvides naasta Ungari Vabariiki. Eeltoodust tulenevalt tuleb laps jätta tagastamata. Konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 lg 3 järgi ei võta Eesti Vabariik konventsiooni art 42 ja art 26 lg 3 alusel endale kohustusi seoses art 26 lg-s 2 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, v.a juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi süsteemi kaudu. Asjas on õiglane jätta enne apellatsioonimenetlust maakohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud avaldaja ja lapse ema enda kanda. Avaldaja esitas põhjendatud taotluse lapse tagastamiseks selleks ettenähtud aja jooksul ja seetõttu ei ole õiglane jätta nimetatud kohtumenetlustes tekkinud kulusid üksnes avaldaja kanda. Küll aga tuleb kassatsiooniastmes ja maakohtus asja uuel läbivaatamisel tekkinud menetluskulud jätta avaldaja kanda. See, et avaldaja esitas olukorras, kus ringkonnakohus saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, Riigikohtusse määruskaebuse, ei aidanud kaasa asja lahendamisele. Maakohtus asja uuel läbivaatamisel tekkinud menetluskulud jättis kohus täielikult avaldaja kanda, kuna see on asjaolusid arvestades õiglane. Pooled on korduvalt pidanud kompromissiläbirääkimisi, kuid kompromissi ei saavutatud avaldajast tulenevatel põhjustel.
12.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega rahuldada lapse tagastamise taotlus. Avaldaja arvates oli menetluskulude jaotus vastuolus nii konventsiooni art-ga 26 kui ka riigisisese õigusega.
13.Puudutatud isik II esitas samuti määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, millega maakohus jättis enne apellatsioonimenetlust maakohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud avaldaja ja puudutatud isiku II enda kanda, ja teha selles osas uue määruse, millega jätta kõik puudutatud isiku II menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
14.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. septembri 2016. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja mõlemad määruskaebused rahuldamata. Määruskaebuste menetlemisega seotud kulud jättis ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on konventsiooni art 13 lg 2 alusel lapse tagastamisest keeldumine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohtu määruses neid puudusi ei esine. Maakohus põhjendas veenvalt, miks tuleb lapse arvamusega arvestada, ja asja
materjalid kinnitavad maakohtu veendumust. Samuti on maakohus veenvalt põhjendanud, miks ei saa asja lahendamisel olla ainumäärav Ungari pädeva asutuse arvamus. See on vaid üks tõend maakohtu kogutud tõendite hulgas. Kohus on asja lahendamisel võtnud arvesse kõiki kohtu ette toodud ja kohtu enda väljaselgitatud asjaolusid, seades esikohale lapse parimad huvid. Konventsiooni art-s 1 sätestatud eesmärki tuleb tõlgendada koostoimes lapse parimate huvide ülimuslikkuse põhimõttega, millest maakohus asja lahendamisel ka lähtus. Nii avaldaja kui ka puudutatud isik II on vaidlustanud menetluskulude jaotuse - puudutatud isik II osas, millega enne apellatsioonimenetlust maakohtu menetluses ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jäid avaldaja ja puudutatud isiku II enda kanda, ning avaldaja osas, millega kassatsiooniastmes ja maakohtus asja uuel läbivaatamisel tekkinud kulud jäid avaldaja kanda. Avaldaja leiab, et menetluskulude jaotus on vastuolus konventsiooni art-ga 26, mille kohaselt ei või avaldajalt nõuda mingeid menetluskulusid, sh teiste osaliste menetluskulusid. Samuti leiab avaldaja, et menetluskulude isegi osaline tema kanda jätmine ei ole õigustatud ka riigisisese õiguse kohaselt. Ringkonnakohus ei nõustunud avaldaja seisukohaga, et tema kanda ei või jätta teiste osaliste menetluskulusid. Selline seisukoht ei tulene konventsioonist ega kohtupraktikast. Eesti Vabariik on konventsiooniga ühinedes teinud konventsiooni art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni, mille kohaselt ei võta riik endale kohustusi seoses art 26 lg-s 2 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, v.a juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi süsteemi kaudu. Samuti ei ole õige avaldaja seisukoht, et menetluskulude isegi osaline väljamõistmine ei ole õigustatud ka riigisisese õiguse kohaselt. Puudutatud isiku II hinnangul on maakohus teinud menetluskulude jaotuse kohta lahendi, mis ei ole TsMS § 172 lg 1 järgi õiglane, sest asja lahendamise tulemus on sarnane sellele, mida on puudutatud isik II korduvalt avaldajale kompromissi korras pakkunud, ja seega tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses avaldaja kanda. Menetluskulude jaotus TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi on kohtu diskretsiooniotsus. Maakohus on menetluskulude jaotust kohaselt põhjendanud ega ole diskretsiooni piire ületanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
15.Avaldaja palub määruskaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse ja rahuldada avaldaja taotluse tagastada laps tema hariliku viibimiskoha riiki, Ungari Vabariiki. Avaldaja määruskaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus maakohtu määrust kontrollinud ainult osas, kas lapse seisukoht on väljendatud järjekindlalt. Asjas pole tuvastatud ega kohtumäärustes põhjendatud, et lapse tagastamata jätmine oleks lapse huvides hädavajalik. Kohtud ei ole lapse huve kaalunud ja on alusetult samastanud lapse hetkesoovi tema huvidega. Menetluskulude jaotus on vastuolus konventsiooni art-ga 26. Konventsioon lubab teha vaid kindla sisuga reservatsiooni - keelduda kulude riigi kanda võtmisest väljaspool riigi õigusabi andmist. Konventsiooni art 42 ei luba teha muid reservatsioone. Praegusel juhul ei vaielda kulude riigi kanda jätmise üle ja seega on viide reservatsioonile asjakohatu.
Eeltoodust tulenevalt ei tohi avaldajalt nõuda mingeid menetluskulusid, sh riigilõivu ega teiste osaliste menetluskulusid. Reservatsiooni kohaselt ei saa avaldaja nõuda riigilt enda õigusabikulude hüvitamist, kuid need kulud saab art 26 lg 3 kohaselt jätta lapse ema kanda. Samuti ei ole menetluskulude isegi osaline avaldaja kanda jätmine õigustatud riigisisese õiguse järgi.
16.Puudutatud isik II palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse osas, millega ringkonnakohus jättis puudutatud isiku II määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse tsiviilasjas muutmata osas, millega maakohus jättis enne apellatsioonimenetlust maakohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud avaldaja ja puudutatud isiku II enda kanda, ning teha selles osas uus määrus, millega jätta kõik puudutatud isiku II menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isiku II määruskaebuse kohaselt on praeguses asjas pidevalt üritatud saavutada kompromissi, kuid kõik kompromissiläbirääkimised on katkenud avaldajast tulenevatel põhjustel. Lähtuvalt asja lahendamise tulemusest ja asjaolusid arvestades oleks väga ebaõiglane jätta menetluskulud kas või osaliselt puudutatud isiku II kanda.
17.Avaldaja ja puudutatud isik II vaidlevad teineteise määruskaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata.
18.Lapse esindaja leiab avaldaja määruskaebusele vastates, et ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata. Lapse esindaja ei ole avaldanud arvamust puudutatud isiku II määruskaebuse kohta. Lapse esindaja palub riigi õigusabi tasuna välja mõista tasu pooleteise tunni eest ehk 60 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 72 eurot.
19.Eestkosteasutus leiab, et ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ei ole põhjust ja lahend on kooskõlas lapse huvidega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
20.Kolleegium leiab, et avaldaja ega ka puudutatud isiku II määruskaebuste väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebused tuleb TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata.
21.Kassatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised esiteks selle üle, kas kohtud jätsid lapse õigesti Ungarisse tagastamata, ja teiseks selle üle, kas kohtud jaotasid menetluskulud õigesti.
22.Kolleegium märgib esmalt, et õige on ringkonnakohtu seisukoht, et konventsiooni art 13 lg 2 alusel lapse tagastamisest keeldumine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohus ei ole diskretsiooni piire ületanud, materiaalõigust on kohaldatud õigesti ja menetlusõiguse norme ei ole rikutud. Kohus on asja lahendamisel võtnud arvesse kõiki kohtu ette toodud ja kohtu enda väljaselgitatud asjaolusid, seades esikohale lapse parimad huvid. Maakohus on piisava põhjalikkusega ja veenvalt põhjendanud, miks tuleb lapse arvamusega arvestada. Samuti on ringkonnakohus piisavalt põhjendanud maakohtu määruse jõusse jätmist. Avaldaja määruskaebuse väited ei anna alust kummagi kohtulahendi õigsuses kahelda ja seega tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu
määruse osas, millega maakohus jättis lapse Ungarisse tagastamata.
23.Järgmiseks käsitleb kolleegium menetluskulude jaotust. Konventsiooni art 26 lg 2 näeb mh ette, et konventsiooniosalise keskasutus ja muu asjaomane ametiasutus ei tohi kehtestada konventsiooni alusel esitatava avalduse kohta lõivu või nõuda taotluse esitajalt menetluskulude või advokaadi või õigusnõustaja osavõtust tulenevate kulude hüvitamiseks muud tasu ning et nimetatud asutused võivad nõuda ainult lapse tagasitoomisega seotud kulude hüvitamist. Konventsiooni art 26 lg 3 kohaselt võib konventsiooniosaline art 42 alusel tehtava reservatsiooniga deklareerida, et ta võtab endale advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest tingitud kuludega seotud kohustuse üksnes siis, kui ta võib kulud hüvitada selle riigi õigusabisüsteemi kaudu. Konventsiooni art 42 lg 1 kohaselt võib riik hiljemalt konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või kinnitades või sellega ühinedes teha art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni. Muid reservatsioone teha ei tohi. Eesti ongi konventsiooniga ühinedes teinud eelnimetatud reservatsiooni ja lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 p 3 sätestab, et konventsiooni art 42 ja art 26 lg 3 alusel ei võta Eesti Vabariik endale kohustusi seoses art 26 lg-s 2 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu.
24.Avaldaja leiab, et menetluskulude jaotus on vastuolus konventsiooni art-ga 26 ja et kohtud on jätnud tähelepanuta, et konventsioon lubab teha vaid kindla sisuga reservatsiooni ehk keelduda kulude riigi kanda võtmisest väljaspool riigi õigusabi andmist. Avaldaja leiab, et konventsiooni art 26 kohaselt ja sõltumata Eesti Vabariigi tehtud reservatsioonist ei või tema kanda jätta mistahes menetluskulusid ja need kulud, mis on praegu jäetud tema kanda, peab kandma lapse ema.
25.Kolleegium märgib, et konventsiooni art-s 26 sätestatud menetluskulude kandmise põhimõtete eesmärk on lihtsustada lapse tagastamist taotleval vanemal kohtu poole pöördumist, ja selgitab, et olukorras, kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Konventsioon ei anna avaldajale muid soodustusi kui see, et ta ei pea tasuma avalduselt riigilõivu ja kui isik vastab riigi õigusabi saamiseks kehtestatud tingimustele, võimaldatakse talle õigusabi riigi kulul. Kuna tegu on hagita menetlusega, siis kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel TsMS § 172 lg 1, mille kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse, ja kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane.
26.Avaldaja leiab, et menetluskulude isegi osaline tema kanda jätmine ei ole õige ka riigisisese õiguse järgi. Puudutatud isik II omakorda on seisukohal, et tema menetluskulud tulnuks jätta avaldaja kanda, kuna menetlusosalised on üritanud saavutada kompromissi, kuid ei ole seda saavutanud avaldajast tulenevatel põhjustel.
Käesolevat tsiviilasja on kõigis kolmes kohtuastmes menetletud kaks korda (Riigikohtus toimus esimene menetlus siiski vaid eelmenetluse staadiumis). Kõik lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, tõlkekulud ja psühholoogile tasutud kulud jättis maakohus lahendiga, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja mille ringkonnakohus jättis muutmata, riigi kanda. Sama lahendiga jättis maakohus esimese kassatsioonimenetluse ja teise maakohtu menetluse kulud avaldaja kanda. Esimese maakohtu ja mõlema apellatsiooniastme kulud on jäetud avaldaja ja puudutatud isiku II enda kanda. Seega on avaldaja kanda jäetud kõik tema enda lepingulise esindaja kulud ja lapse ema lepingulise esindaja kulud, mis võisid tekkida esimesel korral kassatsiooniastmes ja teisel korral maakohtu menetluses. Asja materjalidest ei nähtu, et avaldaja oleks asjas tasunud riigilõivu. Lapse ema on maakohtu teise määruse ehk 28. juuni 2016. määruse peale ringkonnakohtusse kaevates tasunud 50 euro suuruse riigilõivu, kuid ringkonnakohtu 29. septembri 2016. a määrusega otsustatud apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse järgi jääb see praegu lapse ema enda kanda. Seega ei ole kohus avaldajalt riigilõivu tasumist nõudnud ega jätnud riigilõivu avaldaja kanda.
27.TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud. Kolleegium leiab, et kohtud on menetluskulude jaotuse üle otsustades õigesti kohaldanud kaalutlusõigust ega ole selle piire ületanud. Nii maakohtul kui ka ringkonnakohtul oli õigus otsustada menetluskulude jaotus, lähtudes õigluse põhimõttest. Maakohus on põhjendanud, miks ta jättis esimese kassatsioonimenetluse ja teise maakohtu menetluse kulud avaldaja kanda ning esimese maakohtu ja esimese apellatsioonikohtu menetluse kulud menetlusosaliste endi kanda. Samuti on ringkonnakohus põhjendanud, miks ta jättis teise apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtud ei ole eelnimetatud otsustusi tehes menetlusõiguse norme rikkunud. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata ka osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas, samuti osas, millega ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Nii avaldaja kui ka puudutatud isiku II määruskaebus jääb rahuldamata.
28.Avaldaja ja puudutatud isiku II kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jätta kummagi menetlusosalise enda kanda. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja taotlus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 72 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse §-dest 22 ja 23.
29.Kuna nii avaldaja kui ka puudutatud isiku II määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb mõlemalt määruskaebuselt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. TsMS § 149 lg 7 kohaselt tagastatakse kautsjon enam tasutud osas, kui kautsjoni on tasutud ettenähtust rohkem. Lähtudes eeltoodust ning tulenevalt TsMS § 149 lõikest 8 tuleb U. G. S-i määruskaebuselt 5. oktoobril 2016 enammakstud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot tagastada. Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.