Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-9-03 Otsuse kuupäev Tartu, 11. veebruar 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja V. Kõve Kohtuasi Soome Vabariigi hagi Soome Keskkonnakeskuse (Suomen Ympäristökeskus) kaudu ERGO Kindlustuse AS vastu 1 659 657 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1121/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Soome Vabariigi kassatsioonkaebus Soome Keskkonnakeskuse (Suomen Ympäristökeskus) kaudu Asja läbivaatamise kuupäev 20. jaanuar 2003. a Istungil osalenud isikud Kostja esindaja vandeadvokaat A. Uritam Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
15.oktoobri 2002. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Advokaadibüroo Sorainen Law Offices OÜ-le Soome Vabariigi kassatsioonkaebuselt 11. novembril 2002 tasutud kautsjon 16 597 (kuusteist tuhat viissada üheksakümmend seitse) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Soome Keskkonnakeskus (Suomen Ympäristökeskus) esitas 30. märtsil 2001. a Tallinna Linnakohtule hagi, milles nõudis ERGO Kindlustuse AS-lt (hagi esitamise ajal ärinimi BICO - LEKS KINDLUSTUSE AS) 1 500 000 krooni maksmist. 24. jaanuaril 2001. a suurendas hageja oma nõuet ja palus täiendavalt kostjalt välja mõista viivisena 159 657 krooni.
2.
Hagi kohaselt tulenes nõue kostja õiguseellase Leks Kindlustuse AS 24. juulil 1997. a nõudegarantiiga nr 56045 võetud maksekohustuse täitmisest. Nõudegarantiiga võttis kostja endale maksekohustuse tagada riikidevahelist jäätmevedu reguleerivatest õigusaktidest tulenevalt jäätmete transpordiga Eestist Soome seotud kulutused juhul, kui jäätmed tuleb tagastada lähteriiki. Hageja vajas sellist kostjapoolset garantiid tulenevalt ÜRO 1989. a "Ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsioonist" ja selle alusel vastu võetud Euroopa Ühenduse Nõukogu 1. veebruari 1993. a määruse nr 259/93 art 27 lõikest 1. Hageja arvates on 24. juulil 1997. a allkirjastatud nõudegarantii (first demand guarantee) rahvusvaheliselt tuntud tehing. Nõudegarantii on tehingust tulenev abstraktne iseseisev maksekohustus, mille tunnuseks on täielik sõltumatus selle aluseks olevast põhikohustusest ning garantiiandja ja põhikohustuse poolte vahelistest suhetest. Kostja kui litsentseeritud kindlustusselts pidi olema teadlik nõudegarantii olemusest ja tingimustest. Garantii oli antud jäätmevedajate - Soome äriühingu Lupenord OY ja Eesti äriühingu OÜ SOREMAR (varem AS Soremar) - kohustuste katteks ning sellega võttis kostja endale kohustuse hageja esimesel kirjalikul nõudmisel maksta hagejale summa, mis kokku ei ületa 1 500 000 Eesti krooni. Garantii kehtis 4. aprillini 1999. a. 30. juunil 1998. a esitas hageja kostjale raha väljamaksmise nõude, mida kostja keeldus täitmast. Seadusest tuleneva viivise arvutas hageja ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) alusel arvestusega 3% aastas.
3.Kostja vastuväidete kohaselt puudub hagejal tsiviilprotsessiteovõime. Hageja nimetatud nõudegarantii on tegelikult kostja ja Lupenord OY ning AS Soremar kui kindlustusvõtjate vahel
10.juulil 1997. a sõlmitud garantiikindlustuslepingu nr 56045 kindlustuspoliisi lühendatud ingliskeelne tõlge. Nimetatud kindlustusleping lõppes 25. detsembril 1997. a, sest AS Soremar ei tasunud kindlustusmakse teist osa. Kostja ei ole kunagi soovinud sellist garantiid anda. Hagis ei ole märgitud, millise kohustuse rikkumise tõttu on nõue esitatud. Kindlustuslepingu näol oli tegemist kaaskindlustuslepinguga koos AS-ga ASA Kindlustus. Hageja pole tõendanud kahju tekkimise asjaolusid ega kahju suurust. Lisaks märkis kostja, et vaidlusalusele dokumendile allakirjutanud Heidi Doroninil puudus selleks volitus.
4.4. oktoobril 2001 tegi Tallinna Linnakohus määruse, millega kaasas menetlusse kostja poolel kolmandate isikutena OÜ SOREMAR ja OÜ Magnetto. Kohtule kolmandad isikud ei vastanud.
5.Tallinna Linnakohus tegi 29. aprillil 2001. a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1 500 000 krooni. Kostjalt mõisteti välja 61 000 krooni suurune riigilõiv ja hageja õigusabikulud 64 500 krooni. Viivise nõude jättis kohus rahuldamata. Linnakohus leidis, et hageja tsiviilprotsessiteovõime tuleneb Soome Vabariigi keskkonnahalduse seadusest nr 55/1995 ja määrusest Soome Keskkonnakeskuse kohta nr 234/2000, mille § 10 kohaselt Soome Keskkonnakeskus hageb ja kostab tema pädevusse kuuluvates asjades riigi eest ning valvab riigi huve ja õigusi kohtus ja muudes ametiasutustes, kui muudes õigusaktides ei ole ette nähtud teisiti. Kostja võttis 24. juulil 1997. a allkirjastatud nõudegarantiiga endale tsiviilõigusliku kohustuse tagada Lupenord OY ja OÜ SOREMAR vastutust jäätmete veol hageja ees 1 500 000 Eesti krooni ulatuses. Kostja toimis nõudegarantii allkirjastamisel ja tagatise selgitamisel hagejale viisil, mis ei jätnud hagejale kahtlust, et viimane on saanud rahvusvaheliselt tunnustatud tsiviilõigusliku tagatise. Tagatise andmise asjaolud olid kostjale teada. Nõudegarantii vastab tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 60 sätestatud ühepoolse tehingu tunnustele, mis ei ole vastuolus Eesti seadustega. Nõudegarantii on rahvusvaheliselt tunnustatud iseseisev tagatis, mille väljastamine ei olnud Eesti seadustega vastuolus ja mille tingimusteta ning pöördumatut täitmist kostja kinnitas. Nõudegarantii on kostja kui professionaalse kindlustusettevõtja tavapärase majandustegevuse raamesse jääv tehing. Viivise nõude jättis kohus rahuldamata, sest pooled ei olnud viivise rakendamises kokku leppinud.
6.21. mail 2002 esitas kostja Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kaebuses palus ta tühistada linnakohtu otsuse ja jätta hagi läbi vaatamata või tühistada linnakohtu otsus osas, millega kostjalt mõisteti välja raha. Apellatsioonkaebuse kohaselt võib asjas hagejaks olla üksnes Soome Vabariik. Kostja leidis ka, et ei hagis viidatud Baseli konventsioon ega Euroopa Ühenduse Nõukogu määrus ole Eestile siduvad. Garantiid reguleeris kostja arvates üksnes tsiviilkoodeks, mis nn nõudegarantiid ette ei näinud. Garantiilepingut ei ole pooled sõlminud. Kostja tegeleb riskide kindlustamise, mitte garantiilepingute sõlmimisega. Kostja arvates ei ole kohus tuvastanud kohustise olemasolu poolte vahel, selle suurust ega seda, kas hageja nõudis põhivõlgnikelt nende kohustuste täitmist. Lisaks jättis kohus kostja arvates tähelepanuta rea kostja esitatud väiteid.
7.29. mail 2002 esitas hageja vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada linnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata viivisenõue, ja teha selles osas uue otsuse, millega nõue rahuldada. Nõuet esitades tugines ta TsK § 231 lg-le 1.
8.Vastuses apellatsioonkaebusele leidis hageja, et sisuliselt on asjas hagejaks Soome Vabariik. Hageja arvates ei kehti pooltevahelise suhte korral tsiviilkoodeksi garantiid reguleerivad sätted (§-d 214 ja 215), vaid tegemist on iseseisva nõudegarantiiga. Nõudegarantii ei ole mitte kindlustustingimuste kokkuvõte, vaid iseseisev dokument. Hageja arvates pidi kostja aru saama, millise kohustuse ta võtab. Hageja ei olnud kindlustuslepingu pool ja soovis vaid nõudegarantiid. Kahju tekkimist hageja tõendama ei pidanud. Kostja väiteid osaliselt hindamata jättes ei rikkunud kohus oluliselt protsessiõigusnorme.
9.Vastuses vastuapellatsioonkaebusele leidis kostja, et hageja ei esitanud viivisenõuet korrektselt ega näidanud ära selle õiguslikku alust. Viivist saab nõuda üksnes kokkuleppel, mitte seaduse alusel. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. oktoobril 2002. a linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi 1 500 000 krooni saamiseks rahuldamata. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja riigilõivu 67 000 krooni ja tasu õigusabi eest 24 190 krooni.
11.Ringkonnakohus leidis, et asjas on hagejaks Soome Vabariik Soome Keskkonnaameti kaudu. Vaidlust ei ole selles, et jäätmevedajad OÜ SOREMAR ja Lupenord OY olid huvitatud hagejat rahuldavate vajalike tagatiste hankimisest. Hageja ei ole kostjaga sõlminud iseseisvaid kokkuleppeid. Hageja on vaidluses soodustatud isik, mitte kindlustusvõtja. Ringkonnakohus määratles poolte vahel tekkinud õigussuhteid kostja ja OÜ SOREMAR ja Lupenord OY vahel sõlmitud kindlustuspoliisist ning selle lisadest lähtudes.
12.Ringkonnakohtu otsuse kohaselt pöördusid OÜ SOREMAR ja Lupenord OY garantiikindlustuse saamiseks kostja poole ning kostja sõlmis nende kui kindlustusvõtjatega garantiikindlustuslepingu. Ebaõige ja põhjendamata on linnakohtu järeldus, et kindlustuspoliisi punktis 9 nimetatud "guarantee insurance" oli ühepoolne iseseisev tehing ja käsitatav nõudegarantiina. Vaidlusaluse garantiikindlustuslepingu p 4 kohaselt on lepingu järgi hüvitise saajaks Soome Keskkonnaamet, kellele kindlustusjuhtumi saabumisel makstakse välja kindlustushüvitis vastavalt lepingule ja selle lisadele. Garantiikindlustuslepingu p 7.3 järgi loetakse kindlustusjuhtum saabunuks ja kindlustushüvitis tuleb välja maksta, kui hüvitise saaja on esitanud nõude ja kindlustusvõtjal polnud põhjendatult võimalik hüvitise saaja määratud aja jooksul tasumisele kuuluvaid summasid tasuda. Lepingu p 7.3.1 kohaselt maksab kindlustusandja kindlustushüvitise välja 10 tööpäeva jooksul, arvates nõude esitamisest. "Guarantee insurance nr 56045" väljaandmisega ei muutnud kindlustusandja ja kindlustusvõtjad 10. juulil 1997. a sõlmitud garantiikindlustuslepingu tingimusi ega tunnistanud neid kehtetuks. Kindlustuspoliisi nr 56045 punkti 3 järgi on kindlustuslepingu sõlmimise eesmärgiks tagatise kindlustamine seoses kindlustusvõtjate võimaliku kohustusega Soome Keskkonnaameti ees. Kohustise aluseks on Euroopa Ühenduse Nõukogu määruse 259/93 artiklite 25 ja 26 sätted. Kindlustus hõlmab ehitusjäätmete vedu Eestist Soome ja nende töötlemist Soome
töötlemisettevõttes.
13.Ringkonnakohus leidis, et kindlustusjuhtumi saabumiseks pidi olema täidetud kaks olulist tingimust: hüvitise saaja, st soodustatud isik on esitanud nõude Euroopa Ühenduse Nõukogu määruse 259/93 artiklites 25 ja 26 ettenähtud alusel ja kindlustusvõtjatel polnud võimalik hüvitise saaja määratud aja jooksul tasumisele kuuluvaid summasid maksta (lepingu p 7.3 ja 7.5). Kindlustusseaduse (1997. a redaktsioonis) § 23 lg 1 p 3 kohaselt lõpeb kindlustusleping lepingus ettenähtud tähtaja jooksul ja suuruses kindlustusmakse tasumata jätmise korral, kui lepingus on nii ette nähtud. Garantiikindlustuslepingu p 6.3 kohaselt leppisid pooled kokku, et kindlustusmakse tasutakse kahes osas: 50% lepingu sõlmimise päeval ja ülejäänud osa viie kuu pärast. Garantiikindlustuse tingimuste p 6.2 kohaselt lõpeb kindlustusleping, kui kindlustusmakset ei tasuta kahe nädala jooksul alates kindlaksmääratud tähtpäevast. Seega on põhjendatud kostja väide, et kindlustusleping lõppes 25. detsembril 1997. a, kuna kindlustusvõtja ei tasunud teist kindlustusmakset tähtaegselt. Seega on hagejal õigus nõuda kindlustushüvitist vaid juhul, kui kindlustusjuhtum leidis aset enne 25. detsembrit 1997. a. Hageja esitas kostjale kindlustusjuhtumi saabumiseks vajaliku nõude alles 30. juunil 1998. a. Hageja väitis, et nõudegarantii puhul tuleb esitada vaid nõue ja seda ta tegi. Ringkonnakohus leidis, et hageja selliselt esitatud nõue on õiguslikult põhjendamatu, kuna asjas esitatud tõendite kohaselt oli kindlustusandja ja kolmandate isikute vahel sõlmitud garantiikindlustusleping, mitte nõudegarantii. Kuna hageja esitas nõude pärast garantiikindlustuslepingu lõppemist ega ole tõendanud, et kindlustusvõtjatel puudusid võimalused nõutava summa tasumiseks ettenähtud aja jooksul, siis jättis ringkonnakohus hageja nõude rahuldamata.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
14.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Ta palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega tema hagi rahuldada.
15.Hageja leiab, et kohus ei ole põhjendanud oma seisukohti ja on teinud vastuolulisi järeldusi, samuti kohaldanud kohaldamisele mittekuuluvaid seadusi. Hageja esitas hagi nõudegarantii alusel, kuid ringkonnakohus lähtus ebaõigesti kindlustuslepingust. Hageja ei eita kindlustuslepingu olemasolu, kuid leiab, et nõudegarantii ja kindlustusleping annavad hagejale nõude erinevad õiguslikud alused. Pooled ei ole sõlminud kindlustuslepingut. Pooli seob nõudegarantii. Nõudegarantii puhul on tegemist lepingulise suhtega, mis on tekkinud kohustatud isiku ühepoolse tehingu alusel, kuid mis loob õigustatud isikule õigusi. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks hagi aluseks olevat dokumenti ei saa käsitada nõudegarantiina. Ringkonnakohus ei mõistnud õigesti nõudegarantii olemust ja sisu. Linnakohus leidis, et poolte vahel on nõudegarantiist tekkinud suhted. Samadele tõenditele tuginedes leidis ringkonnakohus, et poolte vahel ei ole nõudegarantiist tulenevaid suhteid. Kindlustusleping ei saa muuta õiguslikult põhjendamatuks nõudegarantiist tulenevat nõuet. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millise dokumendi kostja 24. juulil 1997. a väljastas. Nõudegarantii ühendamine kindlustuslepinguga ei muuda nõudegarantiist tekkinud kohustust. Asjas ei ole vaja tõendeid uuesti uurida ja seetõttu on Riigikohtul võimalik teha uus otsus.
16.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja arvates ei ole kaebuses välja toodud, et kohus rikkus protsessiõigusenorme. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja esitatud dokument ei ole iseseisev tehing ning järelikult ei puutu asjasse ükski hageja väide nõudegarantii olemuse ja selle väidetava tuntuse kohta rahvusvahelises praktikas. Kostja arvates viidatakse vaidlusaluses dokumendis kindlustuslepingule, mis tegelikult sisaldab kindlustustingimuste ingliskeelset kokkuvõtet. Kostjal puudus tahe sõlmida hagejaga mõni iseseisev nõudegarantiiks nimetatav leping. Tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi garantiid reguleerivate sätete kohaselt on garantiileping kahepoolne tehing ja selle sõlmimiseks on vajalik mõlema poole tahe. Kostja leiab, et seaduses mittesisalduvate tingimustega kokkulepe peab olema selgesõnaline ning tulenema lepingust. Vaidlusalusest dokumendist ei nähtu, et kostja oleks nõustunud väljastama garantiid tähtajatult, tasuta ja ilma igasuguste tingimusteta. Kostja märgib, et kohus ei ole asja lahendamisel seotud selle õigusliku kvalifikatsiooniga, mille annab suhtele pool. Kuna kohus tuvastas, et tegemist on kindlustuslepinguga, oli kohtul õigus kohaldada kindlustusseadust. Kindlustuslepingu järgi ei ole hagejal nõudeõigust, kuna leping oli kindlustusmakse tasumata jätmise tõttu lõppenud ning hageja ei ole tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist või tekkinud kahju suurust. Hageja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, kust ilmneks, millal ja kuidas ning kas üldse on kindlustusjuhtum aset leidnud. Ringkonnakohus luges õigesti hageja paljasõnalise ning selgituseta nõude õiguslikult põhjendamatuks.
17.Kohtuistungil jäi kostja esindaja vastuses esitatud seisukohtade juurde. Ta rõhutas, et kaebus tugineb põhiliselt tõendite hindamisele, ja märkis, et hageja ei ole viidanud viivise vaidlustamise alusele. Kostja esindaja arvates tuleb pooltevahelisi suhteid hinnata, lähtudes Eestis kehtivatest seadustest. Kostja esindaja palus hagejalt kohtukuludena välja mõista 17 307 krooni ja 6 senti.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 kohaselt materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
19.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et käesolevas asjas on hagejaks Soome Vabariik Soome Keskkonnakeskuse (Suomen Ympäristökeskus) kaudu (mitte Keskkonnaameti kaudu, nagu on korduvalt ekslikult märgitud ringkonnakohtu otsuses).
20.Kohtud on tuvastanud asja lahendamise seisukohalt olulisena järgmist: - Hagejal oli õigustatud huvi saada OÜ-lt SOREMAR (varem AS Soremar) ja Lupenord OY-lt (Soome äriühing, kes ei ole asjas kolmandaks isikuks ja kelle nimi ei ole OÜ Lupenord, nagu on korduvalt ekslikult märgitud ringkonnakohtu otsuses) tagatis jäätmete transpordiks ja töötlemiseks. - Kostja ning OÜ SOREMAR ja Lupenord OY vahel oli 10. juulil 1997. a sõlmitud garantiikindlustusleping, mille alusel oli soodustatud isikuks hageja. Hageja ei olnud kindlustuslepingu pool. - Kostja on väljastanud hagejale 24. juulil 1997 hageja, OÜ SOREMAR ja Lupenord OY allkirjastatud dokumendi pealkirjaga "Guarantee insurance No. 56045" (edaspidi: garantiidokument).
Ei ole tuvastatud, et kostja nimel dokumendi allkirjastanud H. Doroninil polnud selleks volitust. - OÜ SOREMAR ega Lupenord OY ei tasunud ettenähtud ajal teist kindlustusmakset ning kindlustuslepingu tingimuste kohaselt võis leping sellisel juhul lõppeda 25. detsembril 1997. - Hageja nõudis kostjalt 30. juunil 1998. a garantii alusel 1 500 000 krooni maksmist.
21.Ringkonnakohus on leidnud, et hageja ei ole kostjaga iseseisvaid kokkuleppeid sõlminud ning et kogu vaidlus tuleb lahendada garantiikindlustuslepingu alusel, mille järgi oli hageja soodustatud isik. Põhjendades oma seisukohti, miks ei pidanud kostja hagejale midagi maksma kindlustuslepingu järgi, on ringkonnakohus jätnud põhjendamata seisukoha, et hageja ja kostja vahel puudus lepinguline suhe. Kolleegiumi arvates on aga lahendamisel oluline just pooltevahelise õigussuhte täpne määratlemine. Ringkonnakohus rikkus sellega TsMS § 330 lg-s 4 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust.
22.Kuna kostja on Eesti äriühing ja hagejaks on välisriik, tuleb esmalt kindlaks teha, millise riigi õiguse alusel tuleb hageja ja kostja vahelisi õigussuhteid rahvusvahelisest eraõigusest lähtudes hinnata. Seda tuleb teha tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) (siin ja edaspidi 1997. a redaktsioonis) alusel. Ei garantiikindlustuslepingus ega kostja väljastatud garantiidokumendis ole kohaldatatavat õigust sõnaselgelt määratletud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 162 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse kindlustuslepingule muu kokkuleppe puudumisel kindlustaja asukoha maa seadust. Seega tuleb garantiikindlustuslepingust tulenevaid õigussuhteid hinnata Eesti õiguse alusel.
23.Kui asuda seisukohale, et garantiidokumendi andmisega tekkis hageja ja kostja vahel kindlustuslepingust sõltumata võlaõiguslik suhe, mille alusel kostja pidi maksma raha, saab selline suhe põhineda kas lepingul või olla tekkinud lepinguväliselt kostja ühepoolse tehingu alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 162 lg 2 kohaselt lähtutakse seaduses eraldi nimetamata võlaõiguslikele lepingutele kohaldatava õiguse määramisel selle maa seadusest, kus on selle isiku asukoht, kelle kohustuse täitmine on lepingu suhtes määrav. Kui garantii andmist käsitleda lepinguna hageja ja kostja vahel, tuleb ka sellele lepingule kohaldada Eesti kui kostja asukohamaa seadust, kuna lepingu suhtes on määrava tähendusega garantiikohutsuse täitmine kostja poolt. Kui garantii endast ka lepingut ei kujutaks, kuuluks TsÜS § 141 lg-te 3 ja 4 järgi pooltevaheliste suhete määratlemisel kohaldamisele ikkagi Eesti kui kohustuse täitja (garantii andja) asukohamaa seadus. Seega tuleb hageja ja kostja vaheliste õigussuhete määratlemisel kohaldada Eesti seadust, sõltumata sellest, kas pooltevahelisi suhteid tuleb hinnata garantiikindlustuslepingu või garantii alusel.
24.Ringkonnakohus on põhjalikult analüüsinud hageja ja kostja suhteid garantiikindlustuslepingu alusel ja leidnud, et lepingust hagejal kostja vastu nõudeõigust ei ole. Seda eelkõige seetõttu, et kindlustusvõtjad ei ole õigeaegselt tasunud kindlustusmakset ja kindlustuslepingu järgi kindlustusleping sel põhjusel lõppes. Samuti ei ole tõendatud, et kindlustusjuhtum oleks toimunud enne kindlustuslepingu lõppemist. Hageja ei olnud kindlustuslepingu pool, vaid üksnes soodustatud isik, kellele tuli kindlustusjuhtumi toimumisel välja maksta kindlustushüvitis. Kohtu seisukoht põhineb nii kindlustuslepingu osaks olevate kostja garantiikindlustuse tingimuste p-l 6.2 kui
kindlustusseaduse (1997. a redaktsioonis) § 23 lg 1 p-l 3. Kuna asjas tuvastati, et kindlustusmakset ettenähtud ajal ei tasutud, lõppes leping enne, kui hageja nõude esitas. Kolleegium nõustub nende järeldustega ja leiab, et tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole hagejal kostja vastu kindlustuslepingust tulenevat nõuet.
25.Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas poolte vahel võis lisaks kindlustuslepingule olla õigussuhe garantii alusel. Kostja on seisukohal, et 24. juulil 1997 väljastatud "Guarantee insurance No. 56045" (garantiidokument) kujutab endast üksnes garantiikindlustuslepingu tingimuste ingliskeelset kokkuvõtet, millega ei tekkinud hageja ja kostja vahel eraldi õigussuhet. Kostja käsitlust jagab ka ringkonnakohus. Ringkonnakohtu otsuse järgi ei muudetud selle dokumendiga garantiikindlustuslepingu tingimusi ega tunnistatud neid kehtetuks.
26.Garantiidokumendist võib järeldada, et see on seotud garantiikindlustuslepinguga. Nende seotusele viitab juba dokumendi pealkiri "Guarantee insurance No. 56045", mis osutab otseselt garantiikindlustuslepingule ja selle poliisi numbrile. Garantiikindlustuslepinguga seotusele viitab ka garantiidokumendi tekst, kus osundatakse, et kostja garanteerib Lupenord OY ja AS Soremar jäätmeveost tuleneva vastutuse. Seda vastutust on reguleeritud kindlustuslepingus. Garantiidokumendis märgitud kostja vastutuse piirmäär (1 500 000 krooni) vastab samuti garantiikindlustuslepingus kokku lepitud kindlustussummale (makstava kindlustushüvitise piirmäärale). Lisaks on garantiidokumendile alla kirjutanud garantiikindlustuslepingu järgsete kindlustusvõtjate AS Soremar (tollal tegelikult juba OÜ SOREMAR) ja Lupenord OY esindajad.
27.Ometi ilmnevad garantiidokumendi tekstis olulised lahknevused garantiikindlustuslepingust. Nimelt garanteerib kostja garantiidokumendis "pöördumatult ja tingimusteta sellise summa või selliste summade tasumise Soome Keskkonnainstituudile ", mis kokku ei ole suurem kui 1 500 000 krooni ", esimese kirjaliku nõudmise saamisel" ("irrevocably and unconditionally guarantee to pay the Finnish Enviroment Institute, " sum or any sums not exceeding in aggregate 1'500'000.- EEK " on receipt by us of first demand in writing"). Garantii lõppemise kohta on garantiidokumendis märgitud vaid hagejalt kinnituse saamine kõigi nõuetekohaste dokumentide saamise kohta. Samuti on garantiidokumendis selle igal juhul lõppemise ajana nimetatud 4. aprill 1999. Garantiidokumendis ei ole märgitud, et garantii lõpeb kindlustuslepingus ettenähtud tingimustel ega ole seotud kostja vastutust kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmisega.
28.Analüüsides garantiidokumendis toodud väljendeid "irrevocably and unconditionally guarantee to pay", selgub neist ühemõtteliselt kostja antud lubadus maksta garantiisumma tagasivõtmatult ("pöördumatult" asemel on "irrevocably" õigem tõlkida kui "tagasivõtmatult") ja tingimusteta. Kui lisada siia garantiidokumendis toodud tingimused garantii lõppemise kohta üksnes dokumentide esitamise või tähtaja lõppemisega, saab kolleegiumi arvates ainuüksi garantiidokumendi tekstile tuginedes asuda seisukohale, et garantii andja võttis endale sellise maksekohustuse, mille puhul ta pidi aru saama, et maksekohustus tuleb tähtaja kestel täita igal juhul, s.t sõltumata võimalikest garantii andmise asjaoludest ja muudest pooltevahelistest õigussuhetest. "Tagasivõtmatus" tähendab ka tavatähenduses, et välja antud dokumenti ei saa tagasi võtta ega tühistada. Seega pidi garantii
väljaandja garantii teksti järgi aru saama, et võetud kohustusest ta enne garantii tähtaja möödumist ei vabane. Garantiidokumendis väljendatud kohustusest, et garantiisumma tuleb maksta esimesel kirjalikul nõudmisel (on first demand in writing), tuleneb samuti garantiiandja tingimusteta kohustus maksta garantii välja siis, kui garantii järgi soodustatud isik (antud juhul hageja) seda nõuab.
29.Kolleegiumi arvates ei saa garantiidokumenti pidada ainüksi garantiikindlustuslepingu tõlkeks või tingimuste kokkuvõtteks lisaks sisulistele lahknevustele ka kohtute tuvastatud garantiidokumendi andmise asjaolude tõttu. On tuvastatud, et hagejal oli õiguslik huvi saada Lupenord OY-lt ja OÜ-lt SOREMAR tagatis jäätmeveost tuleneva vastutuse tagamiseks. Õiguslik huvi tuleneb ÜRO 1989. a "Ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsioonist" ja selle alusel vastu võetud Euroopa Ühenduse Nõukogu 1. veebruari 1993. a määrusest nr 259/93. Et need aktid ei ole Eesti Vabariigile siduvad, ei tähenda see, et neist ei võiks hagejale tuleneda õigusi ja kohustusi. Selles osas on ringkonnakohtu seisukoht ebaõige. Nimetatud aktidest tuleneb hagejale teatud juhtudel kohustus korraldada omal kulul jäätmete tagastamine. Selle kohustuse tagamiseks on ette nähtud kohustus võtta jäätmevedajatelt tagatis. Hageja õiguslik huvi saada tagatis nähtub ringkonnakohtu otsuse kohaselt ka garantiikindlustuslepingust. Eelnimetatud konventsioonist ja määrusest ei selgu üheselt, millist tagatist tuleks jäätmevedajatelt nõuda. Samas on hageja jaoks seda täpsustatud Soome Keskkonnakeskuse 30. juuni 1995. a juhendiga, mille p 3 järgi on kõige tavalisemaks tagatiseks pangatagatis. See peab olema "on-demand" tüüpi tagatis, s.t tagatis, mille alusel pank teeb tulu saavale organile makse, nõudmata kindlaid tõendeid maksenõude aluse kohta. Samas punktis on märgitud, et ka muud tagatised peavad sisult vastama "on-demand" tüüpi tagatisele. Et hageja soovis käesoleval juhul tagatisena saada nõudegarantiid, näitab asjaolu, et garantiidokument koostati ja allkirjastati hageja taotlusel ja hageja soovitud vormis. Samasuguse garantiidokumendi väljastas kostja hagejale ka 1. novembril 1996. Kostjal ei olnud lepingulist kohustust väljastada hagejale garantiidokument. Sellist kohustust ei olnud kostjal kindlustusvõtjate suhtes ka otseselt garantiikindlustuslepingu põhjal. Hagejal oli õigus nõuda jäätmevedajatelt aktsepteeritavat tagatist, kostja aga sõlmis jäätmevedajatega kindlustuslepingu, mille alusel andis välja garantiidokumendi. Ainuüksi kindlustusleping ei pruugi lepingupooleks mitteolevale soodustatud isikule anda täit kindlust kindlustushüvitise saamiseks kindlustusjuhtumi toimumise korral. Kindlustushüvitise maksmine võib kindlustuslepingu järgi sõltuda sellest, kuidas kindlustusvõtja lepingut täidab. Lisaks võivad pooled soodustatud isiku teadmata või ka tema tahte vastaselt teatud juhtudel lepingut muuta või selle lõpetada. See aga tähendab, et kindlustuslepingust tulenev tagatis võib soodustatud isiku jaoks osutuda ebakindlaks. Nii võis hagejal olla mõistetav ja põhjendatud huvi saada kostjalt tagatis, mille kehtivus ei sõltuks kindlustusvõtja käitumisest ning mida kostja ei saaks tagasi võtta ja mille täitmisest ta ei saaks põhimõtteliselt keelduda. Kostja puhul ei ole tegemist tarbijaga, vaid suure turuosaga rahvusvaheliste sidemetega kindlustusseltsiga, kelle puhul ei ole põhjust arvata, et ta ei saanud garantiidokumendi väljastamisel aru, milleks seda soovitakse ja millise vastutuse see võib kaasa tuua.
30.Järgmisena analüüsib kolleegium garantiidokumendist tekkida võivaid õigussuhteid
rahvusvahelise praktika alusel. Kuigi vaidlusalune juhtum tuleb lahendada Eesti õigusele tuginedes, ei tähenda see, et tehingu hindamisel ei võiks toetuda vastavas valdkonnas rahvusvaheliselt kehtivatele tavadele ja praktikale, kui need on tunnustust leidnud ja tegemist on rahvusvahelise eraõiguse suhtega. Tsiviilõiguses ja tehingute puhul, eriti mõlemapoolsete majandustehingute puhul, kus mõlemad lepingupooled on professionaalid, ei ole õiguse allikaks mitte ainult kirja pandud õigus, vaid ka tavad ja praktika. Garantiitehingute osas aktsepteeritud rahvusvahelisele praktikale viidates tugines hageja ÜRO 1995. a konventsioonile sõltumatutest garantiidest ja akreditiividest (United Nations Convention on Independent Guarantees and Stand - by Letters of Credit) ja ÜRO Rahvusvahelise Kaubandusõiguse Komisjoni (UNCITRAL) Sekretariaadi selgitustele konventsiooni kohta, samuti Rahvusvahelise Kaubanduskoja (International Chamber of Commerce, ICC) ühtsetele eeskirjadele nõudegarantiide kohta (ICC's Uniform Rules for Demand Guarantees). Hageja esitas ka väljavõtteid erialakirjandusest. Kolleegiumi arvates järeldub nii hageja esitatust kui kolleegiumile kättesaadavast muust erialakirjandusest selgelt, et rahvusvahelises rahanduspraktikas on nn nõudegarantiid (first demand guarantee, demand guarantee) tagatisena laialt kasutusel. Tagatise saaja seisukohalt on selliste garantiide andmise eesmärgiks saada abstraktne põhikohustusest sõltumatu nõue garantii andja vastu, mille viimane peab nõudmisel (on demand) välja maksma, sõltumata sellest, milline on garantii andmise aluseks olev õigussuhe. See annab nõudegarantiile kõrge tagatisväärtuse, pannes samas garantii andjale oma abstraktsuse tõttu suure riski. Seetõttu aktsepteeritakse nõudegarantiid tagatisena eelkõige juhul, kui garandiks on finantsasutus, kes võib endale sellise riski võtta. Nõudegarantii puhul ei ole erinevalt käendusest õige rääkida tagatavast kohustusest ja vastutusest selle täitmise eest, kuna garantiist lähtuv garandi kohustus ei sõltu võimaliku põhivõlgniku kohustusest. Nii ei saa garant esitada maksenõudele ka põhivõlgniku vastuväiteid. Võimalik tagasinõue nõudegarantii alusel tehtud maksete osas on garandil üksnes garantii andmise aluseks oleva õigussuhte alusel. Nõudegarantii oluliseks tunnuseks on ka see, et seda saab tagasi võtta, tühistada või selle täitmisest keelduda üksnes garantiis endas kindlaks määratud juhtudel. Seegi on oluline nõudegarantii abstraktsuse seisukohalt ja tagab garantii saajale võimalikult soodsa õigusliku positsiooni garantii sissenõudmisel. Mõnikord võib olla keeruline eristada nõudegarantiid teistest tagatistest. Nõudegarantii määratlemisel on oluline selgitada välja tema põhitunnuse, st abstraktse maksekohustuse olemasolu. Nõudegarantii olemasolule viitavad garantiitingimused, mis väljendavad, et garantiikohustus on võetud tingimusteta (unconditionally) ja tagasivõtmatult (irrevocably), eelkõige aga, et garantii tuleb välja maksta õigustatud isiku esimesel nõudmisel (on first demand). Nõudegarantii vormistatakse tavaliselt garandi allkirjastatud garantiidokumendina, mis ei takista aga käsitlemast seda abstraktse lepinguna garandi ja garantii saaja vahel. Eelnimetatud põhimõtted on maailmas finantsasutuste antavate tagatiste puhul üldiselt aktsepteeritavad ja rakendatavad ning seda mitte üksnes rahvusvaheliste, vaid ka siseriiklike tehingute puhul.
31.Kolleegium on seisukohal, et eeltoodud tunnustele vastavat dokumenti tuleb rahvusvahelise praktika kohaselt nii sisult kui ka vormilt hinnata nõudegarantiina, mis on oma olemuselt abstraktne
ja seega sõltumatu selle andmise aluseks olevast õigussuhtest. Sellele ei saa rahvusvahelise praktika järgi esitada muid, kui garantiis endas väljendatud vastuväiteid. Seda ei saa tagasi võtta ega tühistada ega keelduda garantii andmise aluseks oleva lepingu rikkumisele tuginedes selle täitmisest.
32.Järgnevalt analüüsib Riigikohus rahvusvahelise praktika järgi tunnustatud abstraktse nõudegarantii olemasolu põhimõttelist tunnustamist ja selle võimalikke õiguslikke tagajärgi Eesti õiguskorra alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 58 lg 1 järgi võivad tsiviilõigused ja kohustused tekkida muuhulgas tehingutest ja muudest õigustoimingutest. Tsiviilõigused ja kohustused võivad nimetatud sätte kohaselt tekkida ka õigustoimingutest, mis ei ole küll seaduses sätestatud, kuid ei ole vastuolus tsiviilseaduse sisu ega mõttega. Kohustiste (võlasuhete) ammendavat loetelu ei sätesta ka tsiviilkoodeks. Tsiviilkoodeksi § 173 järgi tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtpäevaks muuhulgas vastavalt seaduse või lepingu sätetele, selliste sätete puhul aga vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele. Tsiviilkoodeksi §-d 214 ja 215 määravad kindlaks garantiiks nimetatud instrumendi. Seaduse ja kohtupraktika alusel on sellise garantii oluliste tunnustena välja toodud kirjalikkuse nõue, garantii otsene seotus tagatava kohustusega, garandi täiendav vastutus põhivõlgniku ees ja garantii alusel tagasinõuete esitamine üksnes garantii andmise aluseks oleva lepingu kohaselt.
33.Kolleegium on seisukohal, et seadus ei keela isikutel sõlmida kokkuleppeid tagatiste ja nendest tulenevate õiguste ja kohustuste kohta ka teisiti, kui seaduses sätestatud, kui vastuollu ei minda seaduse imperatiivsete sätetega. Et garantiiks nimetatud instrument on tsiviilkoodeksis reguleeritud, ei tähenda, et kõik garantiina tähistatud tagatised alluksid TsK §-de 214 ja 215 regulatsioonile. Nimetatud sätted hõlmavad tsiviilkoodeksi arusaamadele ja eelnimetatud nõuetele vastava garantii, kuid seadus ei välista poolte vahel teistsuguste tagatiste kokkuleppimist. Nii võimaldab seadus kokku leppida ka selliseid rahvusvahelisele praktikale vastavaid nõudegarantiisid, kus garandi vastutus sätestatakse abstraktselt ja ilma vastuväidete esitamise õiguseta garantii saaja esimesel nõudmisel. Sellised kokkulepped ei eksi seaduse imperatiivsete sätete vastu. Vastupidine seisukoht tähendaks Eestis lepinguvabaduse ja rahvusvahelise praktika eiramist. Olemuselt on ka nõudegarantii (või maksegarantii) leping garandi ja garantii saaja vahel (mitte garandi ühepoolne tehing, nagu märkis ekslikult linnakohus), mille sisuks on garandi maksekohustus garantii saaja suhtes. Tegemist on abstraktse lepinguga, mille kehtivus ei sõltu garantii andmise aluseks olevast õigussuhtest ega selle kehtivusest. Garantii kehtivust ei mõjuta, et selle on allkirjastanud üksnes garant. Kui garantiisaaja garantii vastu võtab ja sellest tulenevaid õigusi ka kasutama asub, ei saa olla kahtlust, et ta on selle aktseptinud. Kolleegium ei välista, et eelkõige tarbijate väljastatud nõudegarantiid võivad olla tühised või vähemalt tühistatavad, kui kohustuse võtja ei saanud piisavalt aru võetava kohustuse olemusest ja ohtlikkusest. Eelnevast järeldab kolleegium, et Eestis 1997. a kehtinud seaduste alusel oli võimalik anda abstraktseid nõudegarantiisid.
34.Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas kostja võis võtta endale abstraktse garantiikohustuse. Nagu kolleegium juba märkis, ei keela seadus üldiselt abstraktsete nõudegarantiide andmist. TsÜS § 37 lg 5
kohaselt on eraõiguslike juriidiliste isikute õigusvõime põhimõtteliselt piiramatu, st juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilõigusi ja -kohustusi. Kindlustusseadus (1997. a redaktsioonis) ei sätesta kindlustusseltside õigusvõimele piiranguid. Muuhulgas ei tulene selline piirang kindlustusseaduse §st 28, mille kohaselt kindlustusselts võib tegutseda üksnes kindlustusalal ning muul alal ainult kindlustusjärelevalve loal. Nimetatud säte on olemuslikult avalik-õiguslik tegevuse piirang, millel ei ole eraõiguslikku toimet kindlustusseltsi õigusvõimele. Seega võis kostja endale võtta abstraktse garantiikohustuse. Kuna kostja tegeles muuhulgas professionaalina garantiikindlustusega ning talle ei saanud teadmata olla rahvusvaheline praktika garantiidest tekkivate õigussuhete osas, ei saa kostja ka väita, et ta ei mõistnud, millise kohustuse ta garantiidokumendiga võttis. Kostja ei ole esitanud hagi garantiidokumendi tühisuse tunnustamiseks ega kehtetuks tunnistamiseks. Samuti ei ole tuvastatud, et poolte tegelik tahe erineks garandtiidokumendis väljendatust.
35.Linnakohus tuvstas, et kostja nimel garantiidokumendi allkirjastanud H. Doroninil oli selleks volitus. Ringkonnakohus pole vastupidist leidnud. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu ka TsÜS § 98 lg-le 3, millest tuleneb, et professionaalse ettevõtja nimel mingeid teenuseid osutama volitatud isik loetakse volitatuks tegema ka teenuse osutamisest tulenevaid tehinguid. Garantiikindlustuse alusel nõudegarantii väljastamist saab lugeda garantiikindlustusest tulenevaks tehinguks. Kolmandad isikud ei pea kandma riski, kui professionaalne ettevõtja teab ja talub enda nimel lepingute sõlmimist ja ühtäkki tagantjärele hakkab väitma, et tegelikult esindajal volitust polnudki. See on ettevõtja majandustegevuse korraldamise risk.
36.Kolleegiumi arvates järeldub eelnevast, et kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt võis kostja garantiidokumendi allkirjastamisega võtta hageja suhtes abstraktse garantiikohustuse (anda nõudegarantii). Et garantiidokument on seotud garantiikindlustuslepinguga, on loomulik, kuna see anti garantiikindlustuslepingu alusel. Garantiikindlustusleping on käesoleval juhul nn sisemiseks tehinguks, mis seob kindlustusandjat ja kindlustusvõtjat ning millest oleks võinud tekkida nõue ka hagejal kui soodustatud isikul. Garantiidokumendi allkirjastamisega võis hageja ja kostja vahel tekkida küll garantiikindlustuslepingule tuginev, kuid õiguslikult siiski abstraktne ja iseseisev leping (nn välimine tehing), mille kehtivus ja täitmine ei sõltu kindlustuslepingu kehtivusest ega täitmisest. Kas ja milliseid nõudeid võib kostja garantii maksmisel esitada kindlustusvõtjate vastu, ei ole käesoleva vaidluse esemeks.
37.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus lahendama sisuliselt ka hageja vastuapellatsioonkaebuse põhjendused seadusest tuleneva viivise kostjalt sisenõudmise kohta. Kolleegium märgib seejuures, et kuna vaidlus lahendatakse Eesti õiguse järgi, kuulub kohaldamisele ka TsK § 231, mis annab õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel intresse viivitamisaja eest 3% aastas. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei ole hagis viidanud konkreetsele tsiviilkoodeksi paragrahvile ja nimetanud nõutavat summat viiviseks, ei anna alust väita, et silmas peeti leppetrahvi TsK § 191 tähenduses. Oluline on hageja tahe ning õigust kohaldab kohus ise. Seaduses sätestatud intressinõude rahuldamata jätmist peab kohus põhjendama.
38.Seoses intressinõudega juhib kolleegium ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et tühistades
tervikuna linnakohtu otsuse, tühistati see otsus ka osas, millega jäeti hageja intressinõue rahuldamata. Samas on ringkonnakohus oma otsuse kohaselt jätnud rahuldamata hageja nõude vaid 1 500 000 krooni osas. Hageja vastuapellatsioonkaebus, milles paluti aga linnakohtu otsuse tühistamist intressi puudutavas osas, on ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt jäetud rahuldamata. Seega on ringkonnakohtu otsus vastuoluline.
39.Kassatsioonkaebuse väited tõendite hindamise kohta jätab kolleegium tähelepanuta, kuna hageja ei ole viidanud nendega kaasnenud väidetavatele protsessiõiguse normide rikkumisele.
40.Kohtukulude väljamõistmise osas teeb ringkonnakohus otsuse lähtuvalt asja lahendamise tulemustest. J. Odar, A. Kull, V. Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.