Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-145-04 Otsuse kuupäev Tartu, 21. detsember 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa Kohtuasi OÜ Amaterasu hagi AS NG Investeeringud vastu aktsiate ülevõtmise eest õiglase hüvitise määramiseks ja 149 648 krooni 38 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/636/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ Amaterasu kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 22. november 2004. a Istungil osalenud isikud Kassaatori lepinguline esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher ja vastustaja lepinguline esindaja vandeadvokaat Risto Käbi Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni 2004. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada OÜ-le ADVOKAADIBÜROO RAIDLA JA PARTNERID 28. juunil 2004. a OÜ Amaterasu kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 1496 (üks tuhat nelisada üheksakümmend kuus) krooni 50 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Amaterasu esitas 23. juulil 2003. a hagi AS NG Investeeringud vastu, milles palus määrata talle õiglase hüvitisena kostja poolt ülevõetud AS LIVIKO aktsiate eest 30 krooni 30 senti aktsia kohta. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja 143 230 krooni 34 senti, millest 128 000 krooni täiendava hüvitisena hagejalt ülevõetud aktsiate eest ja 15 230 krooni 34 senti intressina. Menetluse käigus suurendas hageja intressnõuet 21 648 kroonile 30 sendile ning kogunõuet 149 648 kroonile 38 sendile. Hagiavalduse kohaselt toimus 13. mail 2002. a AS LIVIKO aktsionäride üldkoosolek, kus otsustati, et kostja kui AS LIVIKO põhiaktsionär võtab äriseadustiku (ÄS) § 3631 järgi üle vähemusaktsionäride aktsiad, kokku 271 546 aktsiat, makstes ülevõetavate aktsiate eest hüvitist 17 krooni 50 senti aktsia kohta. Hageja oli üldkoosoleku toimumise aja seisuga AS LIVIKO 10 000 aktsia omanikuna vähemusaktsionär 0,0894% ulatuses. Hageja on määratud hüvitise 175 000 krooni kätte saanud. Hageja arvates ei ole makstud hüvitis õiglane ÄS § 3631 lg 1 tähenduses. Kostja koostatud aktsiate ülevõtmisaruandes on piirdutud väitega, et hüvitise suurus lähtub aktsia raamatupidamislikust väärtusest ning et hinna määramisel on arvestatud AS LIVIKO majandusnäitajaid. Kostja ei esitanud reaalseid põhjendusi ega metoodikat aktsia õiglase hinna arvutamise kohta. Ülevõtmisaruandes ei ole väidetud, et tegu oleks õiglase hüvitisega ning hüvitise õiglust ei ole kontrollinud ka audiitor. Hüvitise arvestamine aktsiate raamatupidamisliku väärtuse järgi on hageja arvates ÄS § 3631 lg 1 mõttes ebaõiglane. Raamatupidamislik väärtus arvestatakse aktsiaseltsi omakapitali jagamisel aktsiate arvuga. Hageja arvates tagab õiglase hüvitise määramise diskonteeritud rahavoogude meetodi
rakendamine, mille järgi AS Lõhmus, Haavel & Viisemann on arvutanud AS LIVIKO aktsia väärtuseks ülevõtmisel 30 krooni 30 senti. Seega on õiglane hüvitis hagejalt ülevõetud aktsiate eest 303 000 krooni. Hageja palus ÄS § 3638 lg-te 3 ja 5 alusel välja mõista vähem saadud hüvitise 128 000 krooni ning seadusjärgse intressi rahandusministri 14. märtsi 2002. a määruses nr 45 kehtestatud suuruses esialgselt 15 230 krooni 34 senti ja suurendatud haginõudes 21 648 krooni 38 senti (kokku 149 648 krooni 38 senti).
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata. Kostja leidis, et hüvitise määramine aktsiate raamatupidamisliku väärtuse järgi (omakapitali väärtus jagatud aktsiate arvuga) on õige ja õiglane. Raamatupidamine on raamatupidamise seaduse alusel reguleeritav meetod, mille rakendamist kontrollivad audiitorid. Kehtiv väärtpaberiõigus tunneb kaht liiki aktsiate väärtuse määramise meetodit: aktsiate eest makstakse kas raamatupidamislikku hinda või turuhinda. AS LIVIKO aktsiate eest hüvitise määramisel valiti kõrgem väärtus, milleks oli hetkel aktsiate raamatupidamislik väärtus. Kostja ei nõustunud diskonteeritud rahavoogude meetodi kasutamisega, sest kehtivad õigusaktid seda ei reguleeri. Samuti on see meetod subjektiivne, sest põhineb võimaliku ja tulevikus tekkiva vara ennustamisel, mitte olemasoleva vara väärtuse fikseerimisel.
3.Tallinna Linnakohtu 27. veebruari 2004. a otsusega jäeti hagiavaldus rahuldamata. Linnakohus leidis, et vähemusaktsionäridele (sh hagejale) maksti aktsiate eest õiglast hüvitist. Kostja aruandest aktsiate ülevõtmise kohta nähtub, et hüvitise määramisel ühe AS LIVIKO aktsia eest on lähtutud aktsia raamatupidamislikust väärtusest 10 päeva enne üldkoosoleku kokkukutsumise teate väljasaatmise päeva. Hinna määramisel on arvestatud AS LIVIKO majandusnäitajaid ja AS Eesti Väärtpaberikeskus tehingustatistikat. Ajavahemikus 1. jaanuar 2002. a kuni 5. aprill 2002. a registreeris AS Eesti Väärtpaberikeskus tehinguid AS LIVIKO aktsiatega 99,3 tuhande krooni väärtuses ja nende hinnatasemeks oli 5 krooni kuni 12 krooni aktsia kohta. Ülevõtmisaruannet on kontrollinud AS PricewaterhouseCoopers audiitor Urmas Kaarlep. Audiitor leidis, et hüvitise suurus vastab ÄS §-s 3632 sätestatule. Seega on kostja hüvitise suurust põhjendanud ja esitanud ka dokumendid selle kujunemise kohta. Hüvitise määramisel on audiitor õigesti järginud AS LIVIKO aktsionäride üldkoosoleku toimumise ajal 13. mail 2002. a kehtinud seadust (ÄS § 3634 lg 2), mis ei sätestanud audiitorile kohustust kontrollida hüvitise suuruse määramise meetodeid.
4.Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. juuni 2004. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei korranud otsuses linnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu arvates on linnakohus põhjendanud, miks kostja määratud hüvitis on õiglane. Linnakohus on hinnanud hageja esitatud arvestusi ja põhjendanud, miks hageja kasutatud diskonteeritud rahavoogude meetod ei taga
õiglase hüvitise määramist. Hageja kasutatud meetodi rakendamisel on samade lähteandmete alusel saadud täiesti erinevad tulemused. Arvestustes tehakse etteulatuv prognoos kuni 2008. aastani, kuid ei ole arvestatud, et Eesti majanduskliima ja AS LIVIKO tegevusvaldkonda (alkoholitootmine) reguleeriv seadusandlus on kiirelt muutuv. Samuti ei ole arvestatud Eesti ühinemist Euroopa Liiduga 2004. a mais, mis võib oluliselt mõjutada Eesti majandust ning sh ka AS LIVIKO tegevust. Hageja tuginemine USA sellekohasele kohtupraktikale ja prof Kenton K. Yee artikli seisukohtadele ei ole õige, sest väikeaktsionäride õigused äriühingu suhtes on USA ja Eesti äriõiguses erinevalt reguleeritud. Äriseadustiku kohaselt on Eestis väikeaktsionäride õigused ja võimalused mõjutada aktsiaseltsi juhtimist ning majandusotsuste vastuvõtmist nullilähedased, piirdudes faktiliselt vaid varaliste õigustega. Käesolevas vaidluses puudus AS LIVIKO vähemusaktsionäridel aktsiate ülevõtmise osas reaalne otsustuspädevus. Eeltoodu alusel oli põhjendatum võtta aktsiate eest õiglase hüvitise määramisel aluseks kostja kasutatud meetod. Hüvitis ei tohi muutuda ebaõiglaseks ka kostja suhtes. Seadus ei sätesta küll meetodeid õiglase hüvitise kindlaksmääramiseks, kuid reeglina toimubki hüvitise määramine ettevõtte hindamise teel. Aktsia turuväärtus kajastab kõiki hagejalt ülevõetud aktsiate hinda mõjutavaid tegureid ning kuna aktsiate hind oli madal, oli põhjendatud ja õiglane määrata hüvitis raamatupidamisliku väärtuse alusel. Tuleb arvestada, et aktsionäri seisund ei osutuks halvemaks, kui see oleks äriühingu likvideerimisel. Seadus ei sätestanud ülevõtmise ajal audiitorile nõuet põhjendada hüvitise õiglust.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt ÄS § 3631 lg-t 1, kui hindas formaalselt üksnes hüvitise määramise protseduuri, mitte aga vaidluse põhiküsimust, kas konkreetse äriühingu olukorda arvesse võttes oli hüvitis õiglane ning kas on tagatud vähemusaktsionäride õigused. Ringkonnakohus ei ole sisuliselt põhjendanud, miks raamatupidamislik meetod tagab õiglasema hüvitise aktsiate eest kui diskonteeritud rahavoogude meetod. Ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 95 lg-t 1 ning § 330 lg-d 4 ja 6. Kohus ei ole sisuliselt hinnanud AS Lõhmus, Haavel & Viisemann ja OÜ Rimess MRI arvamusi ning hageja väiteid, mis kinnitasid kostja kasutatud meetodi ebaõiglust. Kohtuotsuses esitatud põhjendus diskonteeritud rahavoogude meetodi sobimatuse kohta on asjatundmatu ja ebaloogiline.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et kohtud on teinud asjas põhjendatud otsuse ja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.
8.Kohtuistungil jäid hageja ja kostja esindajad eelnevalt esitatud seisukohtade juurde.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Kolleegium käsitleb asja lahendamiseks esmalt asjas olulisi asjaolusid ja selgitamist vajavaid
küsimusi (I), analüüsib asjakohaste õigusnormide ja teiste Eesti õigusaktide sätteid ning Eesti teooriat ja praktikat (II) ning käsitleb võrdlusmaterjalina Euroopa Liidu ja teiste riikide asjakohaseid õigusakte ja praktikat (III), seejärel annab omapoolse tõlgenduse aktsiate ülevõtmisel tasutava hüvitise regulatsioonile ja sellega seotud menetluslikele küsimustele (IV) ning lahendab kassatsioonkaebuse ja annab juhised ringkonnakohtule asja uuel läbivaatamisel (V). I.
11.Kohtud on asjas tuvastanud järgmised asjaolud: 1) kostja oli AS LIVIKO põhiaktsionär ning hageja oli väikeaktsionär; 2) AS LIVIKO aktsionäride üldkoosolek on otsustanud, et kostja võtab väikeaktsionäride aktsiad üle; 3) kostja on määranud aktsiate ülevõtmisel aktsiate eest tasutava hüvitise suuruse, lähtudes aktsiate raamatupidamislikust väärtusest; 4) hageja nõuab aktsiate väärtuse määramist diskonteeritud rahavoogude meetodi alusel.
12.Äriseadustikus sätestatud põhiaktsionäri (vähemalt 9/10 aktsiate omaniku) õigus võtta vähemusaktsionäride tahte vastaselt üle nende aktsiad on tsiviilõiguses erandlik regulatsioon. Selle eesmärgiks saab lugeda põhiaktsionärile seltsi ainujuhtimisele ülemineku võimaldamist ning sellega muu hulgas juhtimiskulude kokkuhoidu ja väikeaktsionäride õiguste võimaliku kuritarvitamise takistamist. Kuna aktsiate ülevõtmisega riivatakse tugevalt vähemusaktsionäride õigusi, on selline aktsiate ülevõtmine lubatud üksnes seltsides, kus põhiaktsionär võib tulenevalt enamuse aktsiate omamisest nagunii sisuliselt üksi otsustada seltsi puudutavate küsimuste üle, ning üksnes vähemusaktsionäridele makstava õiglase hüvitise eest. Käesolevas vaidluses on kolleegiumi arvates oluline ÄS § 3631 lg 1, § 3632 lg 1 ja § 3638 lg 3 tõlgendamine. Seejuures on keskseks küsimuseks põhiaktsionäri poolt vähemusaktsionäridele makstava õiglase rahalise hüvitise suuruse leidmine. Selleks peab kolleegium vajalikuks selgitada seaduse regulatsiooni, selle vastuvõtmise aluseks olnud asjaolusid ning käsitleda ka Eesti ja Euroopa Liidu õigusakte, mis puudutavad aktsiate eest makstavat hüvitist ja aktsia väärtuse määramist, samuti rahvusvahelist ja Eesti praktikat. II.
13.Ülevõetavate aktsiate eest peab õiglast rahalist hüvitist maksma ÄS § 3631 lg 1 järgi põhiaktsionär, kes määrab ÄS § 3632 järgi ka hüvitise suuruse. Üksnes juhul, kui aktsiaid üle võtta sooviv aktsionär on põhiaktsionäriks saanud üldkoosolekule eelnenud kuue kuu jooksul väärtpaberituru seaduse järgi tehtud ülevõtmispakkumise tulemusena, ei või hüvitis ÄS § 3632 lg 2 järgi olla väiksem ülevõtmispakkumise ostuhinnast, kui ülevõtmispakkumise aktsepteerisid aktsionärid, kellele kuulub vähemalt 9/10 aktsiatega esindatud häältest. Hüvitise suuruse määramise aluseid peab põhiaktsionär kajastama ülevõtmisaruandes (ÄS § 3634 lg 1) ja määratud hüvitise suurust kontrollib audiitor (ÄS § 3634 lg 2). Alates 1. jaanuarist 2003. a jõustunud ÄS § 3634 lg 21 järgi peab audiitor aruandes kirjeldama muu hulgas, kas hüvitise määramiseks kasutatud meetod on hüvitise suuruse määramiseks kohane ning millised oleksid muud meetodid hüvitise määramiseks. Aktsiate ülevõtmise otsust ei saa ÄS § 3638 lg 2 järgi kehtetuks tunnistada põhjusel, et hüvitis
määrati liiga madalaks, kuid sama paragrahvi 3. lõike järgi võib kohus sel juhul vähemusaktsionäri nõudel määrata õiglase hüvitise. Samuti peab põhiaktsionär sama paragrahvi 5. lõike järgi maksma hüvitissummadelt alates ülevõtmisotsuse tegemisest intressi rahandusministri määrusega kehtestatud suuruses. Selliseks intressimääraks on rahandusministri 14. märtsi 2002. a määruse nr 45 § 2 kohaselt üldjuhul poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhifinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et äriseadustikus ei ole sätestatud täpsemaid kriteeriumeid, millest lähtudes tuleb ülevõetavate aktsiate eest makstav rahaline hüvitis arvestada, et seda saaks lugeda õiglaseks.
14.Järgnevalt käsitleb kolleegium hüvitise suuruse määramiseks pidepunktide leidmiseks äriseadustiku vastavate sätete kujunemist. Äriseadustiku aktsiate ülevõtmist puudutav 291. peatükk jõustus 17. oktoobril 2001. a ning viidi täiendusena äriseadustikku väärtpaberituru seaduse (VTS) § 276 p-ga 3. Nimetatud sätted lisati väärtpaberituru seaduse eelnõusse (638 SE) eelnõu teisel lugemisel Riigikogu majanduskomisjoni algatusel. Sätete seletuskiri puudub. Ka majanduskomisjoni istungi avaldatud protokollidest ei nähtu sätete kohta sisulist selgitust. Ainsana on sätteid lühidalt tutvustanud Riigikogu 13. juuni 2001. a istungil eelnõu teisel lugemisel Vabariigi Valitsuse esindajana toonane rahandusminister S. Kallas, kes on vastavate sätete kohta märkinud muu hulgas: "... Hüvitise suurus peab olema õiglane ja vastama aktsiate turuväärtusele, selle kinnitab audiitor. ... Otsuse aktsiate omandamise kohta hüvitise eest teeb aktsiaseltsi üldkoosolek, kui poolt on vähemalt 95% aktsionäridest. Selle regulatsiooni ettevalmistamisel on lähtutud eelkõige Saksamaa vastavatest aktidest. See peaks tagama nii väikeaktsionäride, tuumikaktsionäri kui ka aktsiaseltsi enda huvide kaitse. ..." Lisaks märkis minister äriseadustiku täiendamise kohta, et "... See ettepanek kujunes ekspertide tihedas koostöös, kaaluti eri variante. Ma, ausalt öeldes, ei julgeks seda isegi väga põhjalikult kommenteerida. Nii leiti olevat praktilisem teha, nii et see toimus koostöös komisjoniga. Rahandusministeeriumi ja komisjoni eksperdid ja kindlasti ka kõik turuosalised, kes seaduse väljatöötamisel osalesid, leidsid, et on mõistlikum valida äriseadustiku loogika. Mina aktsepteerin seda, ju see on praktiline. ...". Eelnõu kaasettekandjana on L. Tõnisson samal Riigikogu istungil väärtpaberituru seaduse eelnõu kohta mh märkinud, et: "... Praegu ei ole me võimelised seda seadust sügavamalt läbi töötama ja sellepärast oleme paratamatult sunnitud leppima selle kvaliteediga, mis me täna teie ette toome. Et see seadus vajab edaspidi, elu arenedes, täiustamist, on kahtlemata selge. See on paratamatu. ...". Eelnevast nähtub, et seadusandja ei ole põhjalikumalt arutanud aktsiate ülevõtmisel makstava rahalise hüvitise suuruse üle ega ilmselt isegi mitte teadvustanud hüvitise suuruse määramise temaatikat, vaid jätnud selle praktika ja seaduse täiendamise hoolde. Seega ei ole võimalik selgelt järeldada ka seadusandja tahet nimetatud regulatsiooni kehtestamisel ega leida täpsemaid lähtekohti hüvitise suuruse määramisel.
15.Lisaks äriseadustikule tuntakse Eesti õiguses aktsiate ülevõtmist ka ülevõtmispakkumiste regulatsioonina väärtpaberituru seaduses. Nimetatud seaduse 19. peatükis sätestatud ülevõtmispakkumise reeglid kehtivad aga VTS § 164 lg 1 järgi üksnes neile aktsiaseltsidele, mille
kõiki aktsiaid või teatud liiki aktsiaid noteeritakse Eesti börsil või nendega kaubeldakse Eesti turul. Kui äriseadustikus on aktsiate ülevõtmine sätestatud põhiaktsionäri õigusena võtta vähemusaktsionäride aktsiad ühepoolselt üle, siis väärtpaberituruseaduses nähakse ette reeglid selliseks ülevõtmispakkumiseks, mis võimaldab vähemusaktsionäridel oma aktsiad põhiaktsionärile müüa (VTS § 165 lg 1) ning põhiaktsionäri kohustuse teatud juhul selline ülevõtmispakkumine teha (VTS § 166 lg 1). Lisaks kontrollib sellist ülevõtmispakkumist Finantsinspektsioon (VTS § 169 lg 1 ja § 175 lg 1). Sarnaselt äriseadustikus sätestatud ülevõtmispakkumisega, peab VTS § 174 lg 2 järgi olema kohustuslikus ülevõtmispakkumises kajastatud aktsia ostuhind õiglane. Ülevõtmispakkumise esemeks oleva aktsia õiglase ostuhinna kindlaksmääramise ja tasumise kriteeriumite kehtestamise õigus on VTS § 183 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi ülevõtmispakkumisreeglite koosseisus rahandusministril. Sellise määruse (nr 71) on rahandusminister vastu võtnud 28. mail 2002. a. Määruse § 2 lg 2 näeb ette eriregulatsiooni kohustusliku ülevõtmispakkumise raames hüvitise suuruse määramiseks, lähtudes esmajoones aktsiatega varem tehtud tehingutes makstud hindadest. Nagu eelnevast nähtub, on väärtpaberituru seaduse järgse kohustusliku ülevõtmispakkumise puhul aktsiate eest makstava hüvitise suurust põhjalikumalt reguleeritud, kui äriseadustiku järgse aktsiate ülevõtmise puhul. Samas on hinna määramise kriteeriumide eelduseks üldjuhul aktsiatega kauplemine väärtpaberiturul ja sellega tehtavad tehingud, s.t ka aktsiate eelnev likviidsus. Siiski tuleb arvestada, et aktsiate võõrandamine väärtpaberituru seaduse alusel tehtud ülevõtmispakkumise järgi ei ole aktsionäridele kohustuslik, vaid üksnes võimalus vabaneda aktsiatest, mis on muutunud või muutumas vähelikviidseks.
16.Aktsiate ülevõtmise eest makstavat hüvitist puudutavad sätted ei ole äriseadustikus ainus regulatsioon, mille alusel tuleb aktsionärile maksta kompensatsiooni aktsiate kaotamise või nende väärtuse vähenemise eest tulenevalt üldkoosolekul otsustatust. Nii näiteks võivad aktsionärid nõuda hüvitist ka siis, kui aktsiate asendussuhe määrati liiga madalaks aktsiaseltsi ühinemisel teise äriühinguga, aktsiaseltsi jagunemisel või ümberkujundamisel (ÄS § 398 lg 3, § 441 lg 3, § 481 lg 3). Ka nende juhtude jaoks ei ole seaduses sätestatud täpsemaid kriteeriumeid makstava hüvitise määramiseks. Samuti tagab seadus aktsionäridele õiguse nõuda aktsiate omandamist uue äriühingu poolt, kui aktsiaselts ühines teist liiki äriühinguga, kui jagunemisel osalesid eri liiki äriühingud või kui aktsiaselts kujundati ümber teist liiki äriühinguks ja aktsionär otsusega ei nõustunud (ÄS § 404 lg 1, § 448 lg 1, § 488 lg 1). Neil juhtudel on nimetatud sätetes ette nähtud, et rahaline hüvitis peab olema niisama suur, kui aktsionär oleks saanud ühingu likvideerimisel järelejäänud vara jaotamisel, kui ühing oleks likvideeritud vastava otsuse tegemise ajal. Seega võetakse neil juhtudel hüvitise arvestamise aluseks aktsiaseltsi likvideerimisväärtus.
17.Aktsiate kajastamist raamatupidamises ja äriühingute üldiseid vara arvestamise ja hindamise põhimõtteid reguleeritakse raamatupidamise seaduses (RPS). Kuigi seal ei sätestata hüvitiste arvutamise aluseid, saab sealt siiski lähtekohti aktsiate hindamiseks raamatupidamises. Kuni
31.detsembrini 2002. a kehtinud RPS § 4 lg 1 p 1 järgi pidi raamatupidamiskohustuslane arvestuse
pidamisel muu hulgas lähtuma heast raamatupidamistavast. Hea raamatupidamistava oli RPS § 3 p 12 järgi rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele tuginev raamatupidamistava, mille põhinõuded kehtestati raamatupidamise seadusega, Vabariigi Valitsuse ja rahandusministri määrustega ning mida täiendasid Eesti Vabariigi Raamatupidamise Toimkonna soovitused. Sama paragrahvi p 13 järgi on rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtted Euroopa Ühenduse raamatupidamise direktiivid ja Rahvusvahelise Raamatupidamise Standardite Komitee (IASC - ingl International Accounting Standards Committee) poolt kinnitatud ja väljatöötatud põhimõtted, standardid ja soovitused (IAS - ingl International Accounting Standards). Raamatupidamisalast tööd üldistas ja juhendas RPS § 38 lg 1 järgi Raamatupidamise Toimkond, kes töötas välja metoodilisi soovitusi.
18.Kolleegium käsitleb ka kehtivat raamatupidamise seadust, hindamaks, kas sisulised nõuded on vahepeal muutunud. Kehtiva RPS § 17 lg 1 järgi peavad raamatupidamises kasutatav arvestuspõhimõte ning informatsiooni esitusviis olema kooskõlas raamatupidamise seaduses sätestatud nõuete ja alusprintsiipidega ning Eesti hea raamatupidamistavaga või rahvusvaheliste finantsaruandluse standarditega. Eesti hea raamatupidamistava on RPS § 3 p 7 järgi rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele tuginev raamatupidamistava, mille põhinõuded kehtestatakse raamatupidamise seadusega ning mida täiendavad Raamatupidamise Toimkonna juhendid. Sama paragrahvi p 8 järgi on rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtted esmajoones Euroopa Liidu raamatupidamise direktiivid ja rahvusvahelised finantsaruandluse standardid. Sama paragrahvi p 9 järgi on rahvusvahelised finantsaruandluse standardid (IFRS - ingl international financial reporting standards) - Rahvusvahelise Raamatupidamise Standardite Nõukogu (IASB - ingl International Accounting Standards Board) poolt kinnitatud standardid ja interpretatsioonid (SIC Interpretations). Raamatupidamise Toimkonna ülesandeks on RPS § 32 lg 1 järgi välja anda raamatupidamise seadust selgitavaid ja täpsustavaid raamatupidamisalaseid juhendeid ning suunata raamatupidamisalast tegevust. Toimkonna juhendeid antakse RPS § 34 lg 2 järgi välja raamatupidamise seaduse selgitamiseks ja täpsustamiseks.
19.Kokkuvõttes võib teha järelduse, et kuigi kuni 31. detsembrini 2002. a kehtinud raamatupidamise seaduses ega kehtivas raamatupidamise seaduses ei reguleerita täpselt raamatupidamises aktsiate väärtuse hindamist, nähtub mõlemast, et seda tuleb kajastada ausalt ja õiglaselt ning kooskõlas hea raamatupidamistava ja rahvusvahelise finantsaruandluse põhimõtetega. Konkreetselt on raamatupidamise ja vara arvestuse ja hindamise põhimõtteid selgitatud Raamatupidamise Toimkonna juhendites. Raamatupidamise Toimkonna kehtivad juhendid on antud 30. detsembril 2002. a otsusega nr 17-1 (avaldatud RTL 2003, 10, 117). Kuigi need juhendid ei kehtinud veel AS LIVIKO aktsiate ülevõtmise otsustamise ajal, annavad need siiski lähtekohti erinevate Eestis tunnustatud aktsiate hindamise meetodite kohta ning tutvustavad vastavate rahvusvaheliste standardite nõudeid. Näiteks juhendi RTJ 11 "Äriühendused ning tütar- ja sidusettevõtete kajastamine" p 37 lit a järgi juhindutakse omandatud ettevõttesse kuuluvate väärtpaberite õiglase väärtuse hindamisel väärtpaberite turuväärtusest ning juhul, kui turuväärtus ei ole teada, siis õiglasest väärtusest hinnatuna mõne muu
hindamismudeli alusel (näiteks diskonteeritud rahavoogude meetodil). Juhendi RTJ 3 "Finantsinstrumendid" p 19 järgi kajastatakse finantsinstrumenti õiglase väärtuse meetodi rakendamisel bilansis tema õiglases väärtuses, millest ei ole maha arvatud võimalikke finantsinstrumendi realiseerimisega kaasnevaid tehingutasusid. Sama juhendi p 20 järgi on parimaks indikaatoriks finantsinstrumendi õiglasest väärtusest tema turuväärtus, kuid aktiivse turu puudumisel võib õiglast väärtust hinnata mõnel muul meetodil, näiteks diskonteerides finantsinstrumendist genereeritavaid tulevikurahavooge. Samuti tuleb nimetatud sätte järgi diskonteeritud rahavoogude meetodi kasutamisel diskontomäärana kasutada sarnaste instrumentide tulususemäärasid.
20.Aktsiate ülevõtmisega ja hüvitise määramisega seonduvat on Eesti erialakirjanduses käsitletud lähemalt üksnes T. Bartels artiklis "Tühjakspigistamise seadustamisest Eesti äriõiguses: äriseadustiku §-d 3631- 36310" (Juridica; 2, 2004). Nimetatud artiklis on autor märkinud, et "õiglane hüvitis peab vähemusaktsionärile tagama täieliku majandusliku kompensatsiooni tema aktsiaosaluse kaotamise ja omandisse sekkumise eest". Samuti on autor leidnud, et reeglina toimub hüvitise määramine ettevõtte hindamise teel, aga "börsiühingu puhul võib alusväärtusena kasutada ka börsikurssi, kuid see ei pruugi vähemusaktsiate vähese likviidsuse ja turusegmendi väiksuse tõttu enam kohaselt kajastada osaluse väärtust". Autor on leidnud ka seda, et äriühingu likvideerimisväärtus "ei kajasta kahtlemata osaluse väärtust tegutsevas ühingus". Ta on aga ka märkinud, et "mingil juhul ei või aga hüvitis olla väiksem kui likvideerimisväärtus" ning "aktsionäri seisund ei või osutuda halvemaks, kui see oleks äriühingu likvideerimisel". Hageja esitatud E. Võrklaeva koostatud õppematerjalis on väidetud, et "Eesti praktikud (fundamentaalanalüütikud investeerimispankades, maaklerfirmades, varahaldusfirmades ja kommertspankades) kasutavad aktsiate analüüsil peamiselt diskonteeritud rahavoogudel baseeruvaid hindamismeetodeid" (linnakohtu toimiku lk 170). Diskonteeritud rahavoogude meetodi tunnustatusele Eestis viitavad ka hageja esitatud AS Lõhmus, Haavel & Viisemann ja OÜ Rimess MRI hinnangud AS LIVIKO väärtuse hindamisel. III.
21.Nagu eelnevast (otsuse p-d 17 - 19) nähtub, tuleb Eestis raamatupidamise ja vara arvestuse ja hindamise põhimõtete puhul lähtuda ka rahvusvahelistest standarditest, kuivõrd õigusaktidest või Raamatupidamise Toimkonna juhenditest ei tulene teisiti. Käesoleval ajal on olulisematel rahvusvahelistel raamatupidamise standarditel Eestis ka täiendav õigusjõud tulenevalt Euroopa Liidu õigusest. Nimelt on Euroopa Liidu 19. juuli 2002. a määrusega nr 1606/2002, 29. septembri 2003. a määrusega nr 1725/2003 ja 6. aprilli 2004. a määrusega nr 707/2004 ette nähtud erinevate rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamine Euroopa Liidus. Näiteks standardi IAS 7 "Rahavoogude aruanded" p 4 järgi annab rahavoogude aruanne koos ülejäänud finantsaruannetega informatsiooni, mis võimaldab kasutajatel hinnata muutusi ettevõtte netovaras, ettevõtte finantsstruktuuri (sh selle likviidsust ja maksevõimet) ning ettevõtte võimet mõjutada rahavoogude mahtu ja ajastust, et kohaneda muutuvate tingimuste ja võimalustega. Sama sätte järgi on rahavooge käsitlev informatsioon kasulik, et hinnata ettevõtte võimet teenida raha ja selle ekvivalente ning see võimaldab kasutajatel töötada välja eri ettevõtete tulevaste rahavoogude
nüüdisväärtuse hindamise ja võrdlemise mudelid. Samuti suurendab see sama sätte järgi eri ettevõtete tegevustulemuste võrreldavust, kuna kõrvaldatakse ühesuguste tehingute ja toimingute suhtes rakendatavate eri raamatupidamiskäsitluste kasutamise mõju. Sama standardi 7 p 5 järgi kasutatakse rahavoogusid käsitlevat varasemat informatsiooni tihti tulevaste rahavoogude mahu, ajastuse ja tõenäosuse näitajana, samuti on see kasulik tulevaste rahavoogude varasemate prognooside paikapidavuse kontrollimisel ning kasumlikkuse, raha puhaskäibe ja hinnamuutuste mõju omavahelise suhte uurimisel. Standardi IAS 22 "Äriühendused" p 24 järgi mõõdetakse omandatud osaluse soetusmaksumuse kindlaksmääramisel omandaja emiteeritud kaubeldavaid väärtpabereid nende õiglases väärtuses, milleks on nende turuväärtus vahetustehingu kuupäeval, tingimusel et erakorralised hinnakõikumised või turu piiratus ei muuda turuhinda mitteusaldusväärseks näitajaks. Sama sätte järgi, kui turg ei ole usaldusväärne või puudub noteering, hinnatakse omandaja emiteeritud väärtpaberite õiglast väärtust, lähtudes nende proportsionaalsest osast omandava ettevõtte õiglases väärtuses või proportsionaalsest osast omandatud ettevõtte õiglases väärtuses, vastavalt sellele, kumb on selgemini määratav. Sama standardi p 39 lit a järgi hinnatakse kaubeldavaid väärtpabereid omandatud eristatavate varaobjektide ja kohustiste õiglase väärtuse määramiseks nende hetke turuväärtuses ning p 39 lit b järgi mittekaubeldavaid väärtpabereid hinnangulises väärtuses, mille määramisel võetakse arvesse selliseid tegureid nagu sarnaste omadustega ettevõtete võrreldavate väärtpaberite hinna ja kasumi suhe, dividendimäärad ja eeldatavad kasvumäärad. Sama sätte järgi võib eristatavate varaobjektide ja kohustiste õiglase väärtuse kindlaksmääramisel kasutada ka diskonteerimist.
22.Kuigi vaidlusaluse aktsiate ülevõtmise otsuse tegemise ajal ei olnud Eesti Vabariik Euroopa Liidu liige, käsitleb kolleegium äriseadustiku aktsiate ülevõtmise regulatsiooni edasise tõlgendamise huvides ka Euroopa Liidu vastavat reeglistikku. Kuni viimase ajani ei olnud Euroopa Liidus aktsiate ülevõtmistega seonduvat põhjalikumalt reguleeritud. 21. aprillil 2004. a võeti aga vastu ülevõtmispakkumisi reguleeriv direktiiv nr 2004/25/EC, mille liikmesriigid peavad direktiivi art 21 lg 1 järgi rakendama hiljemalt 20. maiks 2006. a. Siiski reguleerib direktiiv põhiliselt aktsiate ülevõtmispakkumisi Eesti väärtpaberituru seaduse tähenduses, kuid omab tähendust ka äriseadustikus reguleeritud aktsiate ülevõtmisele. Nii sätestab direktiivi art 5 lg 1 põhiaktsionäriks saanule kohustuse mõistliku hinnaga (equitable price) ülevõtmispakkumise tegemiseks. Direktiivi art 5 lg 4 järgi on mõistlikuks hinnaks kõrgeim hind, mida pakkuja või temaga koos tegutsev isik on selliste väärtpaberite eest määratud aja jooksul (liikmesriigi määramisel 6- 12 kuu piires) enne pakkumise tegemist või pärast seda maksnud. Erandina on antud võimalus järelevalveorganile hinda muuta või selleks kriteeriumeid määrata - selliste kriteeriumidena on nimetatud keskmist turuväärtust määratud aja jooksul, ühingu likvideerimisväärtust või muid objektiivseid hindamiskriteeriume, mida üldiselt finantsanalüüsis kasutatakse. Direktiivi art 15 kohustab aga liikmesriike tagama pärast ülevõtmispakkumise tegemist põhiaktsionäridele äriseadustiku regulatsiooniga sarnase võimaluse ülejäänud aktsiad õiglase hinnaga (fair price) üle võtta (squeeze - out). Kui eelnenud on kohustuslik ülevõtmispakkumine, loetakse art 15 lg 5 järgi õiglaseks hinnaks kohustusliku ülevõtmispakkumise
hind. Eelnevast järeldub, et Euroopa Liidu õiguses ei ole aktsiate ülevõtmisel makstava hüvitise suurust täpsemalt fikseeritud, kuid vähemalt eelnimetatud direktiivi art 15 järgi peab see olema õiglane. Seega on äriseadustiku aktsiate ülevõtmist reguleerivate sätete tõlgendus edaspidi seotud ka direktiivi sätetega.
23.Äriseadustiku aktsiate ülevõtmist reguleerivate sätete aluseks on olnud vastav Saksa seadus (vt otsuse p 14), mistõttu on asjakohane käsitleda ka vastavaid Saksa seaduse sätteid ja praktikat nende rakendamisel. Saksa aktsiaseltsi seaduse (Aktiengesetz) §-des 327a- 327f on reguleeritud äriseadustikuga üldjoontes sarnane menetlus vähemusaktsionäride aktsiate ülevõtmiseks põhiaktsionäri poolt. Põhiaktsionär peab AktG § 327a lg 1 järgi tasuma ülevõetud aktsiate eest rahas mõistliku hüvitise. Hüvitise suuruse määrab AktG § 327b lg 1 järgi põhiaktsionär, kusjuures ta peab arvestama seltsi olukorda otsuse tegemise ajal. AktG § 327f järgi saab aktsionär taotleda mõistliku hüvitise suuruse määramist kohtu poolt. Samas ei sätestata konkreetseid kriteeriume, kuidas mõistlikku hüvitist määrata. Praktikas peab makstav hüvitis tagama vähemusaktsionäridele täieliku majandusliku kompensatsiooni ega tohi olla väiksem aktsiate turuväärtusest. Täielik kompensatsioon tähendab seda, et vähemusaktsionär peab saama selle, mida tema osalus aktsiaseltsis tegelikult väärt on. Osaluse väärtus sõltub kasust, mida aktsionär loodab aktsiatest saada, s.t ka tulevastest sissetulekutest. Praktikas kasutatakse erinevaid ettevõtte väärtuse hindamise meetodeid. Audiitorite Instituut (IDW) on kehtestanud standardi ettevõtete hindamiseks (IDW Standard - sks "Grundsätze zur Durchführung von Unternehmensbewertungen" vom 28. Juni 2000), mille järgi kasutatakse ettevõtte väärtuse hindamiseks kas nn tulukusväärtuse meetodit (Ertragswertmethode) või diskonteeritud rahavoogude (discounted cash flow, DCF) meetodit. Praktikas juhinduvad sellest aktsiate väärtuse hindamisel üldjuhul nii audiitorid kui kohtud. Kohtupraktikas on valdav tulukusväärtuse meetod, mille järgi sõltub ettevõtte väärtus selle võimest tulevikus tulu teenida. See metoodika on sisult sarnane DCF-meetodiga, mis arvestab diskonteeritult aktsiaseltsi poolt eeldatavasti tulevikus tekitatavaid rahavooge ja mille osatähtsus kasvab. Tavaliselt ei loeta õiglast hüvitist tagavaks aktsiate väärtuse arvestamist ainuüksi raamatupidamisliku väärtuse alusel, kuna see ei arvesta aktsiaseltsi reserve tulevikuks. Kui aga ettevõtte väärtus tegevuse jätkamisel oleks väiksem, kui likvideerimisel, arvestatakse ettevõtte väärtusena likvideerimisväärtust. Samuti tuleb hüvitise määramisel arvestada aktsiate börsikurssi, s.t aktsionärid ei tohi saada hüvitist vähem, kui nad teeniksid aktsiaid vabalt võõrandades.
24.Aktsiate ülevõtmine raha eest on võimalik ka teistes õigussüsteemides. Nii USA-s kui Inglismaal makstakse aktsiate ülevõtmisel aktsionäridele n-ö täielikku hüvitist. Nii on USA-s viidatud praktikale, et hüvitis peab olema minimaalselt sama suur, kui põhiaktsionäride poolt enamuse omandamise ajal aktsiate eest maksimaalselt tasutud hind. Kohtupraktikas arvestatakse hinna määramisel ka osaluse tulevast võimalikku väärtust. Valdavaks meetodiks ettevõtte ja aktsiate väärtuse määramisel on DCF-meetod.
25.Hageja esitatud AS Lõhmus, Haavel & Viisemann ja OÜ Rimess MRI hinnangutest AS LIVIKO väärtuse hindamisel on DCF-metoodikat põhjendatud kui rahvusvaheliselt enimlevinut ja ettevõtte
õiglase väärtuse määramiseks parimat (linnakohtu toimiku lk-d 57 ja 147). IV.
26.Ülevõetavate aktsiate eest õiglase hinna määramise regulatsiooni tõlgendamisel käsitleb kolleegium esmalt kohtu otsustusvabadust ÄS § 3638 lg 3 järgi hüvitise suuruse kontrollimisel. Nimelt võib sättest jääda mulje, et kohus on vaba otsustama, kas aktsionäridele õiglane hüvitis määrata või mitte. See oleks aga vastuolus ÄS § 3631 lg-ga 1, mis lubab aktsiate ülevõtmist üksnes õiglase rahalise hüvitise vastu ning ÄS § 3638 lg-ga 2, mis keelab ülevõtmisotsuse kehtetuks tunnistamise põhjusel, et hüvitis määrati liiga madalaks. Nimetatud sätetest tuleneb, et vähemusaktsionäridel on aktsiate ülevõtmisel igal juhul õigus selle õiglasele hüvitamisele, mistõttu on neil ka õigus seda kohtus põhiaktsionärilt nõuda. Kolleegiumi arvates ei või kohus seega jätta vähemusaktsionäridele nende nõudel õiglast hüvitist määramata, s.t tegemist ei ole kohtu otsustusdiskretsiooniga, vaid kohustusega. Sõna "võib" tähendab § 3638 lg 3 tähenduses kolleegiumi arvates vaid seda, et kohtul on õigus ette näha teistsugune hüvitis, kui seda tegi põhiaktsionär ÄS § 3632 lg 1 järgi.
27.Kohtu poolt õiglase hüvitise määramine ei ole kolleegiumi arvates täielikult diskretsiooniotsus ka hüvitise suuruse määramisel, kuigi kohtu hinnata jääb lõplikult hüvitise õiglus ÄS § 3631 lg 1 ja § 3638 lg 3 tähenduses. Kuna ÄS § 3631 järgi saab põhiaktsionär aktsiad üle võtta üksnes õiglase hüvitise eest, ei saa kohus vabalt otsustada, kas hüvitis on õiglane või mitte. Kuna õiglase hüvitise arvestamine põhineb mingil tõenäosusel, ei ole võimalik hüvitist paratamatult täie kindlusega välja arvestada. Seetõttu on tegemist sarnase olukorraga võlaõigusseaduse § 127 lg-ga 6, kui hüvitise maksmise kohustus on kindel, kuid hüvitise täpset suurust ei saa kindlaks teha, mistõttu võib kohus hüvitise suuruse tõenäosuse piires ise määrata.
28.Hüvitise "õiglus" ei tähenda seaduse mõttes ka kohtuniku subjektiivset otsustust, mis talle õiglane tundub, vaid otsustusvabadust konkreetse summa määramiseks üldistes ja objektiivsetes piirides. Põhiaktsionär ei ole hüvitise määramisel samuti vaba, ta peab määrama ülevõetavate aktsiate eest õiglase hüvitise. Et see hüvitis peab olema objektiivselt kontrollitav, näitab kasvõi see, et ÄS § 3634 lg-tes 1 ja 2 on ette nähtud kohustus selgitada ja põhjendada hüvitise määramise aluseid ja seega kolleegiumi arvates ka hüvitise suurust ja õiglust ning audiitorile kohustus seda kontrollida. Veel selgemalt näitab hüvitise määramise aluste objektiviseeritust ÄS § 3634 lg 21, mille järgi peab audiitor selgesõnaliselt hindama hüvitise määramise aluseks olevat meetodit ja võrdlema seda teiste võimalike meetoditega. Kuigi nimetatud säte jõustus alles 1. jaanuaril 2003. a, ei tähenda see, et varem oleks võinud hüvitist määrata ilma objektiivsete kriteeriumiteta ja audiitoril polnuks kohustust hüvitise õigluse kohta seisukohta avaldada.
29.Eelnevalt võrdlusmaterjalina tutvustatud teiste riikide praktika ja erialakirjanduse järgi loetakse hüvitist aktsiate ülevõtmise eest õiglaseks üksnes juhul, kui see tagab vähemusaktsionärile täieliku majandusliku kompensatsiooni tema aktsiaosaluse kaotamise ja omandisse sekkumise eest.
Kolleegiumi arvates puudub põhjendus ÄS § 3631 teistsuguseks tõlgendamiseks ja Eesti praktika teistsuguseks kujundamiseks. Kuna aktsionär kaotab oma tahte vastaselt aktsiad, peab ta hüvitisena saama selle, mida tema osalus aktsiaseltsis tegelikult väärt on. Seejuures on oluline ka aktsiatest tulevikus potentsiaalselt saadav kasu, kui ta aktsiaid ei kaotanuks. Seega saab eelnevalt tutvustatud põhimõtteid ja meetodeid õiglase hüvitise arvestamisel ka meil vastavalt kohaldada, eriti kui vastav metoodika on Eesti praktikas nagunii juba kasutusel.
30.Õiglase hüvitise määramisel ei oma kolleegiumi arvates tähendust, et vähemusaktsionärid ei pruugi tegelikkuses saada mõjutada olulisi majandusotsuseid. Neil on õigus kasumiosale ÄS § 276 lg 2 järgi ning isegi kasumi jaotamisest pahatahtliku hoidumise korral (kasumi ärajuhtimine vms) võimalus nõuda suuraktsionärilt ÄS § 289 lg 1 järgi tekitatud kahju (näiteks saamata jäänud dividend) hüvitamist. Kõigil aktsionäridel on ÄS § 272 valguses vastavalt osalusele võrdsed õigused aktsiatelt tulu teenida ja ei saa väita, et seltsi majandusliku olukorra paranemisel peaks tõusma üksnes põhiaktsionäri aktsiate väärtus. Aktsiate omamine annab aktsionärile äriseadustiku kohaselt põhimõtteliselt võimaluse osaleda nii aktsiaseltsi juhtimises kui ka kasumi jaotamises või kasu saamises aktsiate ostu- ja edasimüügi hinna vahe arvel, sest eriti börsil noteeritud aktsiaseltside korral on aktsionäridel vaba võimalus aktsiaid osta ja müüa. Kuigi äriseadustiku järgi on väikeaktsionäride võimalused mõjutada aktsiaseltsi igapäevast juhtimist ning kasumi jaotamist piiratud, ei ole need siiski nullilähedased, nagu leidis ringkonnakohus. Igal aktsionäril on ÄS § 287 lg 1 kohaselt õigus saada üldkoosolekul juhatuselt teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta. Aktsionärid, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 1/10 aktsiakapitalist, võivad ÄS § 292 lg 1 p 2 kohaselt nõuda juhatuselt erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumist või ÄS § 330 kohaselt nõuda aktsiaseltsi juhtimise või varalise seisundiga seotud küsimustes erikontrolli korraldamise otsustamist ja erikontrolli läbiviija määramist. Üldkoosolek ei ole ÄS § 296 kohaselt õigustatud otsuseid vastu võtma, kui üldkoosoleku kokkukutsumisel on rikutud seaduse või põhikirja nõudeid, v.a juhul, kui üldkoosolekul osalevad või on esindatud kõik aktsionärid. Aktsionär võib ÄS § 302 kohaselt nõuda kohtult üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist. Seda, et väikeaktsionäridel on võimalus äriühingu tegevust mõjutada, näitab ka ülevõtmispakkumise instituut ise - aktsiate ülevõtmise põhieesmärk on äriühingu efektiivse juhtimise kergendamine. Kõiki aktsionäre tuleb ÄS § 272 järgi kohelda võrdselt ja seda ka aktsiate eest hüvitise määramisel. Aktsiate eest õiglase hüvitise määramisel tuleb kolleegiumi arvates arvestada välja aktsiaseltsi ettevõtte, s.t aktsiaseltsi kui terviku, majanduslik väärtus, ja jagada see proportsionaalselt aktsiate vahel. Hüvitise määramisel ei arvestata erinevate aktsionäride erinevaid võimalusi reaalselt aktsiaseltsi tegevust mõjutada.
31.Keskseks küsimuseks on seega, kuidas määrata aktsiaseltsi väärtus tervikuna. Paratamatult eeldab see majandusanalüüsi ja eriteadmisi ning loomulikult ei ole võimalik teha seda absoluutse kindlusega. Hindamise lihtsustamiseks on aga oma ala asjatundjad töötanud välja erinevad meetodid, mis võimaldavad ühtse lähenemise korral äriühingu tõenäolist väärtust siiski hinnata ja seda teiste äriühingutega võrrelda. Kui selliseid meetodeid tunnustatakse ja kasutatakse laialdaselt praktikas,
peab ka kohus üldjuhul sellest lähtuma. Ka peab olema nii aktsiaseltsidele kui ka aktsionäridele ettenähtav, milliste kriteeriumite järgi kohus õiglase hüvitise suuruse üldjuhul määrab.
32.Aktsiate ülevõtmise otsustanud üldkoosoleku toimumise ajal kehtinud asjaõigusseaduse § 29 ja kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi eeldatakse eseme väärtuse kindlakstegemisel, et selleks on turuhind, s.t kohalik keskmine müügihind. Kolleegiumi arvates tuleb seda õiglase hüvitise määramisel arvestada. Kui ülevõetud aktsiatega on varem aktiivselt börsil kaubeldud või kui muul põhjusel on kindla ajavahemiku jooksul enne aktsiate ülevõtmise otsustamist tehtud aktsiatega tehinguid, võib eeldada, et nimetatud tehingutes aktsiate eest tasutud hind kajastabki aktsiate turuhinda. Seega võib kohaldada analoogia alusel näiteks väärtpaberituru seaduse ja rahandusministri 28. mai 2002. a määruse nr 71 § 2 lg-s 2 väljendatud põhimõtteid. Siiski ei ole turuhind aktsiate eest õiglase hüvitise määramisel ainuke kriteerium. Üldjuhul saab seda pidada minimaalseks, mis aktsionäridele tuleks maksta, s.t aktsionärid ei tohi saada hüvitist vähem, kui nad teeniksid aktsiaid vabalt võõrandades. Võimalik on aga ka, et tehingute alusel määratav hind ei kajasta aktsiate tegelikku väärtust ega taga aktsionäridele täielikku hüvitist nende kaotatud aktsiate eest. Turuhinna arvesse võtmine eeldab üldjuhul aktsiate reaalset likviidsust, s.t nende võõrandamise võimalikkust arvessevõetaval perioodil ning võimalike spekulatsioonide puudumist turuhinnaga. Kui aktsiate turuhind on võimalik kauplemise alusel määrata, tuleb seda näidata ja võrrelda teiste meetoditega ÄS § 3634 lg 1 kohaselt ülevõtmisaruandes ja sama sätte lõike 21 järgi audiitori aruandes.
33.Aktsiaseltsi väärtuse hindamist üksnes raamatupidamisliku väärtuse järgi ei saa kolleegiumi arvates pidada ülevõetavate aktsiate eest õiglase hüvitise määramisel piisavaks. Raamatupidamisliku väärtuse määramisel ei arvestata aktsiaseltsi tulevikuväljavaateid ega seega aktsionäride võimalusi tulevikus tulu teenida, mis on vajalik aktsiate eest täieliku majandusliku kompensatsiooni maksmiseks. Küll tuleb see aga välja arvestada ja kajastada ka ülevõtmisaruandes ja audiitori aruandes ning võrrelda seda teiste meetoditega. Kolleegiumi arvates tuleb aktsiaseltsi raamatupidamisliku väärtuse jagamisel aktsiate vahel saadud aktsiate väärtust lugeda minimaalseks, mille alusel hüvitis aktsiate eest arvestada. Seda põhimõtet kinnitab ka rahandusministri 28. mai 2002. a määruse nr 71 § 2 lg 2 p 5. Kui aktsiaseltsi väärtus oleks selle tegevuse jätkamisel väiksem, kui likvideerimisel, tuleb väärtuseks lugeda likvideerimisväärtus ning arvestada hüvitis selle järgi. Likvideerimisväärtuse aluseks võtmist ei saa eelneva põhjal õigustada ka näiteks ÄS § 404 lg-s 1, § 448 lg-s 1 või § 488 lg-s 1 sätestatu analoogia korras kohaldamisega, kuna nimetatud sätete järgi on aktsionäril valida osaluse säilitamise ja sellest loobumise vahel. Kuna ülevõtmispakkumise tegemisega ei kaasne tõenäoliselt aktsiaseltsi likvideerimine, saab likvideerimisväärtus olla õiglase hüvitise määramisel aluseks vaid erandina.
34.Kolleegiumi arvates tuleb üldjuhul arvestada õiglase hüvitise määramisel ülevõetud aktsiate eest ka aktsiaseltsi tulevikuväljavaateid ehk aktsionäride võimalust oma aktsiatest kasu saada - dividendi või aktsia väärtuse suurenemise näol ettenähtavas tulevikus. Seega tuleb aktsiaseltsi ja ka aktsiate väärtuse hindamisel reeglina rakendada metoodikat, mis võimaldab tulevikuväljavaateid arvestada. Äriühingu väärtus koosneb eelkõige tulevikus tekkivast kasust, mida äriühing suudab saavutada oma
olemasoleva vara, innovatsioonivõime, tootmise kujundatuse, turupositsiooni, sisemise ülesehituse ja juhtimiskorralduse baasil. Kolleegiumi käsutuses olevatest materjalidest tuleneb selgelt, et selliseks raamatupidamise aruandluses kui ka hindamispraktikas tunnustatud metoodikaks äriühingute väärtuse hindamisel on nii Eestis kui rahvusvaheliselt hetkel DCF-meetod või selle modifikatsioonid. Kui see on üldiselt aktsepteeritud, tuleb seda tunnustada ka kohtul, kui ei ole olulisi põhjuseid või paremaid meetodeid aktsiaseltsi väärtuse teistsuguseks hindamiseks.
35.Eelnevast ei tulene siiski, et kohus oleks ülevõetavate aktsiate eest õiglase hüvitise määramisel seotud mingi kindla metoodikaga ja sellega leitud aktsiate väärtusega. Metoodika valikul ei ole ainsaks kriteeriumiks, et see tagaks vähemusaktsionärile suurema hüvitise. Kohtu ülesanne ongi võrrelda erinevaid metoodikaid ja hinnata, milline konkreetse äriühingu puhul tuleb aluseks võtta, lähtudes eelnevalt kirjeldatud põhimõtetest. Samuti võib kohus metoodikaga nõustudes korrigeerida hinnangus leitud väärtust, kui ta leiab, et hindamisel jäeti olulisi tegureid arvestamata või esitati põhjendamatuid või lausa spekulatiivseid prognoose. Kohtul on võimalus määrata ka endal ekspertiis ja võrrelda selle tulemusi teiste hinnangutega. Hinnangute erinevuse korral võib kohus määrata tema arvates tõenäolise väärtuse ka kõiki hinnanguid arvestades. Samas tuleb arvestada, et kohus ei ole esmajoones ise hüvitise määraja, vaid põhiaktsionäri määratud hüvitise õigluse kontrollija. Kohus võib ka leida, et õiglane hüvitis on väiksem põhiaktsionäri pakutust, kuid ta ei või sel juhul määratud hüvitist vähendada. Kuna tegemist on lõppastmes hinnangulise otsustusega, saab kohtulahendit edasi kaevates üldjuhul kontrollida vaid hüvitise määramise aluseks võetud metoodika õigsust, mitte aga tõenäosuse piires määratud hüvitise suurust.
36.Lisaks peab kolleegium vajalikuks käsitleda ÄS § 3638 järgse tõendamiskoormisega seonduvat. Nimelt ei ole siin tegemist tavalise haginõudega, kuna vähemusaktsionärid (hagejad) ei nõua sisuliselt põhiaktsionärilt (kostja) õiglase hüvitise määramist, vaid paluvad kohtul kontrollida, kas määratud hüvitis on õiglane. Hagejana puuduvad vähemusaktsionäril aga reeglina võimalused ja vahendid, kontrollimaks kogu aktsiaseltsi väärtust ja selle alusel arvestatud aktsiate väärtust. Seda kasvõi juba põhjusel, et aktsionäril on õigus saada teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta ÄS § 287 lg 1 järgi üksnes aktsionäride üldkoosolekul ja selle andmisestki võib keelduda (ÄS § 287 lg 2). Seega ei saa aktsionär enne nõude esitamist kohtule nõuda aktsiaseltsi raamatupidamisega põhjalikuma tutvumise võimaldamist või muude dokumentide esitamist kui nimetatud ÄS § 3655 lg-s 1. Sel põhjusel ei ole aktsionäril võimalik saada põhjalikku hinnangut aktsia väärtusele ka mitte asjatundja vahendusel. Neid asjaolusid tuleb kolleegiumi arvates arvestada ka poolte vahel tõendamiskoormise jaotamisel. Seega, kui vähemusaktsionär esitab kohtule väite, mis võimaldab arvata, et hüvitis ei ole määratud õiglaselt, näiteks ei ole kohaldatud õiget metoodikat hinna arvestamisel või on jäetud arvestamata olulisi väärtust määravaid faktoreid, tuleb põhiaktsionäril kostjana tõendada, et hind on määratud õiglaselt. Kuna aktsia eest õiglase väärtuse määramisel on oluline esmajoones eriteadmisi kasutades hinnata aktsiaseltsi, mille aktsiad üle võetakse, väärtust, võib kohus kahtluse korral põhiaktsionäri määratud hinna õigluses ka omal algatusel määrata TsMS § 129 lg 1 järgi põhiaktsionäri määratud hüvitise kontrollimiseks ekspertiisi.
V.
37.Kokkuvõtlikult on kolleegium seisukohal, et ringkonnakohus tõlgendas ja kohaldas ebaõigesti ÄS § 3631 lg-t 1, § 3632 lg-t 1 ja § 3638 lg-t 3 ning peab asja uuel läbivaatamisel arvestama Riigikohtu poolt eelnevalt antud juhistega nii hüvitise suuruse määramise aluste kui ka menetlusliku korra, eelkõige tõendamiskoormise jagunemise, osas.
38.Nagu kolleegium juba märkis (otsuse p 30), on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht hüvitise suuruse seotusest aktsionäri osalusprotsendiga aktsiakapitalis ja võimalusega (või selle puudumisega) seltsi majandustegevuse mõjutamiseks.
39.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et välismaist kohtupraktikat ei saa automaatselt üle võtta, kuid märgib seejuures järgmist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 11. veebruari 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-9-03 (RT III 2003, 5, 57) asunud seisukohale, et "kuigi vaidlusalune juhtum tuleb lahendada Eesti õigusele tuginedes, ei tähenda see, et tehingu hindamisel ei võiks toetuda vastavas valdkonnas rahvusvaheliselt kehtivatele tavadele ja praktikale, kui need on tunnustust leidnud ja tegemist on rahvusvahelise eraõiguse suhtega". Kolleegium on seisukohal, et teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat võib vähemalt eraõigusnormide puhul arvestada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel ka juhul, kui tegemist ei ole rahvusvahelise eraõiguse suhtega. See kehtib esmajoones olukorras, kui meil sätte rakenduspraktika puudub, kuid mujal on see sarnase sätte puhul välja kujunenud. See puudutab eelkõige riike, kellega meil on üldjoontes sarnane õigussüsteem ja seaduste rakendamise praktika, eeskätt Euroopa Liidu teisi liikmesriike ja esmajoones Mandri-Euroopa õigusperekonda kuuluvaid riike. Eeskätt on see vajalik Euroopa Liidu õiguse ja selle alusel kehtestatud siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel ja rakendamisel.
40.Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et enne 1. jaanuari 2003. a ei olnud kohustust ülevõtmisaruandes põhjendada makstava hüvitise õiglust. Kolleegiumi arvates tulenes selline kohustus nii ÄS § 3634 lg-st 1 põhiaktsionäri jaoks, kui selle kontrollikohustus sama paragrahvi 2. lõikest ka audiitori jaoks. Vastasel juhul puudunuks aruannetel sisuliselt üldse mõte ja kohtul polekski lähteandmeid, mida ÄS § 3638 lg 3 järgi kontrollida. Kui ülevõtmisaruanne ega audiitori aruanne neile nõuetele ei vasta, võib see anda väikeaktsionäridele aluse põhiaktsionäri ja audiitori vastu nõuete esitamiseks.
41.Ebaõige on ringkonnakohtu otsuses märgitu, millest võib järeldada, et aktsiate turuhinnaks on alati nendega eelnevalt tehtud tehingute eest tasutud hind. Aktsiatega tehtud tehingud näitavad aktsiate turuhinda (harilikku väärtust) üksnes siis, kui turg reaalselt eksisteerib, tehtud on piisav hulk tehinguid piisavalt suure hulga aktsiatega ja kauplemisega ei ole manipuleeritud (vt otsuse p 32). Lisaks ei ole turuhind ainsaks kriteeriumiks aktsiate eest õiglase hüvitise määramisel.
42.Kohtuotsus peab TsMS § 227 lg 1 kohaselt olema põhjendatud. Ringkonnakohtu otsus ei vasta lisaks materiaalõiguse väärale kohaldamisele ka TsMS § 227 lg 1 nõuetele, sest otsuses ei ole sisuliselt põhjendatud, miks kohus leiab, et õiglase hüvitise määramisel tuleb kasutada meetodit, mis
lähtub ettevõtte raamatupidamislikust väärtusest, mitte meetodit, mis lähtub ettevõtte väärtusest selle tulevikuarenguid silmas pidades. Sisuliselt ei ole ringkonnakohus hüvitise õiglust hinnanudki. Samuti ei ole piisavalt põhjendatud, miks hageja esitatud asjatundjate arvamusi ei ole arvestatud.
43.Hagi rahuldamata jätmise põhjenduseks ei saa olla ainuüksi see, et hageja poolt kohtule esitatud AS Lõhmus, Haavel & Viisemann ja OÜ Rimess MRI arvamustes on jõutud AS LIVIKO aktsia väärtuse hindamisel sama metoodikat kasutades erinevatele tulemustele. Sellisel juhul on kohtul võimalik hinnata, milline lähenemine tagab aktsionärile õiglasema hüvitise ja vajadusel kasvõi määrata õiglaseks hüvitiseks arvamustes leitud väärtuste vahepealse summa. Samuti võib kohus määrata ja pooled taotleda selles olukorras ekspertiisi hüvitise suuruse kontrollimiseks.
44.Ringkonnakohus on otsuses välja toonud mitmeid asjaolusid, millega AS Lõhmus, Haavel & Viisemann esitatud arvamuses ei ole aktsia hinna määramisel kohtu arvates arvestatud. Kolleegiumi arvates ei saa sellega aga iseenesest põhjendada hagi rahuldamata jätmist, kui hüvitise määramisel aluseks võetud metoodika on põhimõtteliselt aktsepteeritav. Küll võib see aga anda kohtule aluse hüvitise määra diskretsiooni piires korrigeerida. H. Jõks, V. Kõve, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.