Kohtulahend

puudusi oma kulul kõrvaldama ja oli vähendanud vastavalt tööde maksumust. Lepingu p.-de 7.5 ja 8.2 kohaselt oli kostja kohustatud teostama omapoolset tehnilist järelevalvet. Hageja oli kohustatud täitma kostja poolt määratud ehitusjärelevalve või riikliku ehitusinspektsiooni nõudeid ja ettekirjutusi. Tegelikult kostja oma sellekohaseid kohustusi ei täitnud ja seetõttu ei esitanud kostja hagejale tööde käigus õigeaegselt pretensioone. Linnakohus leidis otsuses, et lepingut on rikkunud mõlemad pooled, aga ei ole tõendatud, et hageja oleks lepingut oluliselt rikkunud. Ka ei ole tõendatud, et reaalsele olukorrale vastaksid mahtudelt ja summaliselt kostja kulutused hageja tehtud ebakvaliteetse töö parandamiseks või ümbertegemiseks. Kohus leidis, et ei ole tõendatud hageja esitatud aktis nr. 9 loetletud tööde maksumus 171 659 krooni. Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saab kehtiva seaduse alusel nõuda isiklike õiguste rikkumisega tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Juriidilistele isikutele niisugune õigus ei laiene. Tallinna Ringkonnakohtu 18. novembri 1996. a. otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata AS-i EKE Ehitus hagi AS-i Romeg vastu ehitustööde eest tasu saamiseks. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse ja mõistis AS-lt Romeg välja 171 659 krooni tööettevõtulepingu järgi. Muus osas jäeti otsus muutmata. Apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõudis hageja tööettevõtulepingu järgitehtud tööde eest tasumist, vähendades nõutavat summat tema poolt mittekvaliteetselt tehtud tööde maksumuse võrra. Kohtule esitatud kostja kirjades hagejale, oma vastustes hagiavaldusele ning vastuhagis ei vaidlustanud kostja tööettevõtulepingu järgi tehtud tööde mahtu ja nende maksumust, soovis aga vähendada lepingujärgset tasu puuduste parandamiseks tehtud kulutuste võrra. Kohtuistungil väitis kostja esindaja küll, et hageja ei teinud kõiki töid, mille eest tasu nõudis, apellatsioonikohtu istungil kinnitas ta aga, et kui hageja ei oleks kostja vastu hagi esitanud, oleks kostja esitanud hagi tunduvalt väiksemas ulatuses. Väide, nagu oleks hageja teinud töid vähem, kui kokku lepitud, on vastuolus kostja poolt hagejale esitatud pretensioonides ning kohtule esitatud dokumentides märgituga. Apellatsioonikohus leidis, et hagejal on õigus saada tasu tehtud tööde eest. Hageja on õigeks võtnud, et ta tegi katusekatte paigaldamisel ja soojussõlme ehitusel praaktöid 31 140 krooni ulatuses ja arvestas selle summa kostjalt nõutavast summast maha. Kostja ei ole tõendanud, et praaktöid oleks tegelikult tehtud suuremas ulatuses. Apellatsioonikohus leidis, et vastuhagi on linnakohus jätnud õigesti rahuldamata. Nii nõudis kostja viitega TsK §-le 365 lg 3 hagejalt nende kulutuste hüvitamist, mis ta kulutas kolmandatelt isikutelt tellitud tööde eest tasumiseks. Ometi ei nähta nimetatud sättes ette kostja õigust nõuda hagejalt nende kulutuste hüvitamist, mis kostja tegi töös esinenud puuduste parandamiseks. TsK § 368 lg 1 kohaselt on kostjal õigus nõuda hagejalt puuduste parandamiseks oma vahenditega tehtud vajalike kulutuste hüvitamist vaid siis, kui lepinguga oli talle selline õigus ette nähtud. Poolte sõlmitud tööettevõtulepingus ei ole tellijale niisugust õigust ette nähtud. Kohus leidis, et kostja koostatud 29. aprilli 1994. a. akt tõendab, et kostja tellis töid kolmandalt isikult enne, kui selgus, kas hageja puudused töös nõuetekohaselt kõrvaldab. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks pidanud lepingu järgi paigaldama vihmaveerennid, torud ja

sokliäärise, tegema heakorrastustööd ja täiendavad parandustööd, koostama või tellima sisekujundusprojekti, projekteerima drenaa"i ja ventilatsioonisüsteemi ning need valmis ehitama. Poolte vahel sõlmitud tööettevõtulepingust hagejale niisuguseid kohustusi ei tulene, mingeid norme, mille kohaselt hageja oleks olnud kohustatud nimetatud tööd tegema teiste tööde raames, ei olnud aga kehtestatud. Seetõttu ei oma antud vaidluse lahendamisel tähendust, kui palju kostja kõrvalistelt isikutelt tellitud tööde eest tasumiseks kulutas. Nõue projektdokumentatsiooni eest makstud raha tagasisaamiseks ei ole samuti põhjendatud. Ümberehituse projekti hageja tegelikult koostas, projekt on kinnitatud ning tööd on selle järgi tehtud. Leppetrahvi nõue ei ole põhjendatud, kuna kostja rikkus lepingu tingimusi ja tegi sellega hagejal võimatuks ehituse tähtajalise lõpetamise. Nii pidi lepingu kohaselt ehitusloa muretsema kostja, tema poolt tööettevõtjale 28. juunil 1994. a. saadetud kirjast nähtub aga, et selleks ajakski, kui ehitus oli lõpetatud, ei olnud ehitusluba saadud. Moraalse kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmine ei ole vastuolus põhiseadusega. Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad põhiseaduse § 9 lg 2 kohaselt juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Juriidiline isik on TsÜS § 5 lg 3 kohaselt seaduse alusel loodud õigussubjekt, seega õiguslik abstraktsioon. TsÜS § 42 kohaselt võib juriidiline isik nõuda küll au teotamisega tekitatud varalise kahju hüvitamist, mitte aga moraalse kahju hüvitamist. Kolleegium leiab, et niisugune käsitlus ei ole vastuolus põhiseadusega, kuna juriidilisele isikule ei ole omane moraal, seega ei saa ta ka nõuda moraalse kahju hüvitamist. Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada, kuna kohus on ebaõigesti rakendanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning rikkunud protsessiõiguse norme, samuti hinnanud valesti tõendeid. Tööettevõtuleping lõpetati ennetähtaegselt kostja algatusel 27. juulil 1994. a. TsK § 365 alusel, kuna hageja rikkus lepingu tingimusi, tegi ebakvaliteetset tööd ning rikkus tööde tähtaegu. Hageja ei vaidlustanud lepingu ennetähtaegset lõpetamist ega selle lõpetamise motiive, järelikult on tõendatud, et hageja täitis lepingujärgseid töid ebakvaliteetselt ja tähtaegu rikkudes. Sel põhjusel keeldus kostja tasumast ebakvaliteetselt tehtud tööde eest, allkirjastamast objekti üleandmise-vastuvõtmise akti ning andis ebakvaliteetselt tehtud tööd ümbertegemiseks kolmandatele isikutele. Eksperdid on kinnitanud kostja kulutusi ebakvaliteetsete tööde ümbertegemiseks summas 370 061 krooni ja vastuhagi tuleb rahuldada. Kostja nõudis vastuhagis kulutuste hüvitamist TsK § 365 lg 2, mitte lg 3 alusel, nagu viitab apellatsioonikohus. TsK §-s 365 lg 2 on öeldud, et tellijal on õigus tööde mittenõuetekohase täitmise korral loobuda lepingust ja teha tööde jätkamine ja parandamine ülesandeks kolmandale isikule tööettevõtja arvel. Seaduses ei ole kehtestatud, et selline tingimus peab olema kajastatud tööettevõtulepingus. TsK § 365, millele kohus viitab, sisuks on tellija õigused juhtudeks, mil tööettevõtja rikub lepingu tingimusi. Kostja nõudis nii vastuhagis kui ka kohtuistungil mitte lepingu tingimuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist, vaid seaduses sätestatud nõuete rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. TsK §-s 365 lg 2 sätestatakse tööde kvaliteetse teostamise nõue, mida

hageja ei ole järginud ning mille eest on hageja kohustatud hüvitama AS-le Romeg tekitatud kahju. Kostja eeldab, et kui Riigikohus nõustub materiaalõigusnormi sellise tõlgendusega, tuleb asja uuel arutamisel apellatsioonikohtus kõiki AS-i EKE Ehitus poolt ebakvaliteetselt teostatud töödest tulenevaid nõudeid läbi vaadata ainult lähtudes TsK § 365 lg 2 sätetest, millega kaasneb täiesti vastupidine hinnang tõenditele. Kassatsioonkaebuses leiti, et apellatsioonikohus tõlgendas vääralt TsK § 368 lg 1, kinnitades, et tellija võib nõuda tööettevõtjalt viimase süül ebakvaliteetselt tehtud töö ümbertegemiseks tehtud kulutusi ainult juhul, kui lepingus on tellija taoline õigus sätestatud. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et samas paragrahvis lubatakse ebakvaliteetse töö eest tasu vastavat vähendamist. Teiste sõnadega võis kostja jätta nende tööde eest tasumata. Seaduse sellise tõlgendamise tulemusena tuleks hageja nõue jätta rahuldamta ning linnakohtu otsus selles osas oli õige. Kaebuses leiti, et apellatsioonikohus lükkas ümber linnakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu ning andis ilma motiveerimata tõenditele hoopis teise, mittevastava tõlgenduse, rikkudes sellega TsKS § 317 nõudeid, kuna apellatsioonikohtule ei ole seadusega antud õigust linnakohtu otsuse muutmiseks selles osas ilma tõendeid vahetult kontrollimata või põhjusi märkimata, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata. Kostja leidis, et apellatsioonikohus jättis tähelepanuta ekspertide arvamuse, mis kinnitas ebakvaliteetsete tööde ümbertegemiseks tehtud kulutusi, s.t. apellatsioonikohus rikkus TsKS § 98 nõudeid, jättes kõrvale ekspertide hinnangu seda kontrollimata. Igasugune tõendite hindamine nõuab vastavalt seadusele tõendite korduvat esitamist. Apellatsioonikohtus seda ei tehtud. Eksperdid tulid ühisele järeldusele, et tööde maksumust ei saa määrata, kuna puuduvad teostatud tööde hindamise lähtedokumendid, millised hageja esindaja pidi õigeaegselt koostama ja esitama kostjale. Seega on kostja keeldumine tööde eest tasumisest põhjendatud, millega arvestas ka linnakohus. Apellatsioonikohus võttis vastu ekspertide arvamusele täiesti vastupidise otsuse, rahuldades hageja nõude. Seega rikkus apellatsioonikohus TsKS §-de 98 ja 135 sätteid, milliste kohaselt on kohus kohustatud taolistel juhtudel kontrollima täiendavalt tõendeid ja nõudma hagejalt puuduvad dokumendid ning esitama need ekspertidele. Ringkonnakohus tegi oma otsuses järelduse, et projektdokumentatsioon vastab nõuetele. Kohtu järeldus on vastuolus ekspertide arvamusega, millest nähtub, et projektdokumentatsioon ei vasta nõuetele. Projektdokumentatsiooni pidi koostama hageja ja esitama selle kinnitamiseks kostjale, mida senini tehtud ei ole. Haginõude rahuldamise aluseks ei saa võtta seda, mida pole olemas. Eksperdid ja kostja leidsid, et hageja poolt ebakvaliteetse töö ümbertegemiseks tehtud tööde maksumuseks oli 370 061 krooni. Apellatsioonikohus rikkus TsKS § 318 nõudeid, lükates motiveerimata ümber ekspertide arvamuse ja tunnistades õigeks praaktööde ümbertegemiseks tehtud kulutuste maksumuse, mille esitas hageja. Kostja ei ole kohtuistungil hagi tunnistanud. Kui apellatsioonikohus pidas kostja ütlusi kohtuistungil oluliseks ja vajalikuks otsuse tegemisel, siis vastavalt TsKS §-dele 36 lg 2 ja 37 pidi kohus need ütlused protokollima ning kostjale allkirja vastu teatavaks tegema. Kuna kohus seda ei teinud ja kostja vaidlustab oma ütluste tõlgendamise, siis ei ole need ütlused tõendid ning ei või olla

kohtuotsuse aluseks. Kassaator leidis, et moraalne kahju tekitati füüsilistele isikutele, keda vastavalt TsÜS §-le 44 lg 4 esindab hageja. Sellest tuleneb kostja õigus nõuda moraalse kahju hüvitamist. Seoses kostja väärikuse riivamisega ei saanud kostja sõlmida kooskõlastamisel olevaid lepinguid, mille tulemusena on kostja kahju saamata jäänud tuluna 100 000 krooni, mis kuulub vastavalt TsÜS §-le 42 hüvitamisele ning seda seadust pidi kohus rakendama. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Tõendite hindamine ei ole kassatsioonimenetluse sisuks. Kohus tugines vaidlust lahendades kostja vastuhagis viidatud materiaalõigusnormidele. Kostja ei vaidlustanud apellatsioonikohtus materiaalõigusnormide kohaldamist, vaid eelkõige tõendite hindamist. Seaduse kohaldamise õigsuse vaidlustas kostja alles kassatsioonkaebuses. Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Hageja esindaja pidas kohtuotsust õigeks. Kolleegium leidis, et kohtuotsus on õige. TsK § 355 kohaselt kohustub tööettevõtulepingu järgi tööettevõtja oma riisikol tegema tellija ülesandel kindlaksmääratud töö kas tellija või oma materjalist, tellija kohustub tehtud töö vastu võtma ja selle eest tasuma. TsK §-s 366 lg 1 on sätestatud, et tellija on kohustatud tööettevõtja poolt tehtud töö vastu võtma ja selle üle vaatama. Kui ta ei teatanud viivitamatult tööettevõtjale lepingu tingimustest kõrvalekaldumistest, mis halvendasid tööd, või teistest puudustest töös, kaotab ta õiguse tugineda nendele hiljem. TsK §-s 369 lg 1 on sätestatud, et tellija on kohustatud tööettevõtjale kokkulepitud tasu pärast kogu töö üleandmist välja maksma, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Tsiviilkoodeksi eeltoodud paragrahvid sätestavad tööettevõtulepingust tulenevad kolm põhikohustust: tööettevõtja on kohustatud tegema kokkulepitud töö, tellija on kohustatud tehtud töö vastu võtma ja tellija on kohustatud tehtud töö eest tasuma. Apellatsioonikohus asus õigesti seisukohale, et hageja tööettevõtjana täitis oma kohustuse - ta tegi kokkulepitud töö - ja tal oli õigus saada tasu tehtud töö eest. Seda, et hageja oma kohustuse täitis, võttis omaks kostja nii vastuses hagile, vastuhagis kui ka kassatsioonkaebuses. Kostja vaidlustas töö kvaliteedi ja tähtaegadest kinnipidamise ning pidas seda küllaldaseks, et keelduda töö eest tasumisest ja objekti üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamisest. Tegelikult võttis kostja töö vastu, asudes kasutama hageja rekonstrueeritud hoonet Tallinnas Mustamäe tee 130, kuid töö vastuvõtmine jäi kostja süül nõuetekohaseltüleandmise-vastuvõtmise aktiga vormistamata ja töö eest on tänaseni tasumata. Sellega rikkus kostja tööettevõtulepingust tulenevaid tellija põhikohustusi. Tellija on kohustatud töö üle vaatama selle vastuvõtmisel. TsK §-s 366 lg 1 on selgesõnaliselt öeldud: tellija on kohustatud töö vastu võtma ja selle üle vaatama ja kui ta ei teatanud viivitamatult tööettevõtjale lepingu tingimustest kõrvalekaldusmisest, mis halvendasid tööd, või teistest puudustest töös, kaotab ta õiguse tugineda nendele hiljem. Keeldumine tööde üleandmise-vastuvõtmise akti vormistamisest ei

vabasta tellijat kohustusest tasuda tehtud tööde eest. Seega on apellatsioonikohus õigesti hageja kasuks kostjalt välja mõistnud tasu tehtud tööde eest. AS-i Romeg vastuhagis, apellatsioonkaebuses ja kassatsioonkaebuses viidatakse TsK §-dele 365 lg 2 ja 368 lg 1, kuid ei tehta vahet, millal neist kumbagi saaks vaidluse lahendamisel rakendada. Asjas on võimalik rakendada üksnes TsK § 368 lg 1 sätteid. TsK § 365 sätestab tellija õigused tööde tegemise ajal, mille kohaselt, kui tööettevõtja ei asu õigeaegselt lepingut täitma, teeb tööd liiga aeglaselt, ei tee tööd ilmselt nõuetekohaselt ja ei kõrvalda puudusi tähtajaks, millest tingituna on tellijal õigus enne töö lõpetamist loobuda lepingust ja nõuda kahjude hüvitamist või teha töö jätkamine ülesandeks kolmandale isikule tööettevõtja arvel. TsK § 365 lg 2 ei ole kohaldatav käesolevas vaidluses, sest hageja oli töö tegemise lõpetanud, ta soovis vormistada töö üleandmise ja saada tasu tehtud töö eest. Apellatsioonikohus viitas õigesti TsK §-le 368, milles sätestatakse tellija õigused juhul, kui tööettevõtja rikub lepingut. TsK § 368 lg 1 kohaselt, kui tööettevõtja kaldus lepingu tingimustest kõrvale, mis halvendas tööd, või laskis tekkida muid puudusi töös, on tellijal õigus oma valikul nõuda tähendatud puuduste tasuta parandamist sellekohaseks tähtajaks või vajalike kulutuste hüvitamist, mis tellija kandis töös esinenud puuduste parandamisel oma vahenditega, kui lepinguga oli tellijale selline õigus ette nähtud, või tasu vastavat vähendamist töö eest. Apellatsioonikohus märkis õigesti, et kulutuste hüvitamist, mis kostja kandis töös esinenud puuduste parandamisel oma vahenditega, ei ole kostjal alust nõuda, sest lepingus ei ole talle sellist õigust ette nähtud. Kui kostja oleks tehtud töö vastu võtnud TsK § 366 lg 1 sätteid järgides, siis võinuks kostja lepingus selle tingimuse puudumisel valida ühe ülejäänud kahest võimalusest - nõuda puuduste tasuta kõrvaldamist või tasu vastavat vähendamist töö eest. Kassatsioonkaebuse väide, et kui töö oli ebakvaliteetne, siis võis jätta selle eest üldse tasumata, ei ole kooskõlas seadusega. Seaduses nähakse ette üksnes tasu vähendamine seoses puudustega töös. TsKS § 336 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme. Sellest tulenevalt ei hinda kassatsioonikohus asjas olevaid tõendeid. Apellatsioonikohus ei rikkunud tõendite hindamisel protsessiõiguse norme. Moraalse kahju hüvitamise nõudes jättis apellatsioonikohus põhjendatult hagi rahuldamata ja kohtuotsus selles osas täiendavat motiveerimist ei vaja. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. novembri 1996. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja H. Jõks Liikmed A. Kull, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.