Rahapesu Andmebüroo 08.12.2023 taotlus nr 1.2-1/87-1 ja 18.12.2023 taotlus nr 1.2-1/91-1 vara riigi omandisse kandmiseks (J.W)
Menetlusosalised
Taotleja – Rahapesu Andmebüroo, volitatud esindaja Sirle Kalma Puudutatud isik – J.W, lepinguline esindaja vandeadvokaat Karl Kask
RESOLUTSIOON
1.Jätta Rahapesu Andmebüroo 08.12.2023 ja 18.12.2023 taotlused rahuldamata.
2.Jätta puudutatud isiku 08.01.2024 taotlus tõendite kogumiseks rahuldamata.
3.Tunnistada kohtumenetlus osaliselt kinniseks – s.o tehnilise eksimuse tõttu 08.12.2023 valesti esitatud taotluse (KISis dok nr 1S) ning 08.12.2023 kohtule esitatud krüpteeritud dokumentide (KISis dok nr 3S) osas.
4.Keelata puudutatud isikul ja tema esindajal tutvuda ja saada ärakirju 08.12.2023 taotluse terviktekstist ning samuti lisadest 6 ja 9-14.
5.Lugeda lisa 8 (joonis 1) RABi poolt 11.01.2024 puudutatud isikule avaldatuks.
Keelata puudutatud isikul ja tema esindajal tutvuda ja saada ärakirju 08.12.2023 taotluse lisa 2 ja 4 tervikstekstist, v.a mõlema lisa punktis 5 toodud joonise osas. RABil tuleb esitada puudutatud isikule lisa 2 ja 4 koos punkti 5 joonisega 15 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest alates.
7.Menetlusosalistel on õigus esitada taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks 7 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
8.Määruse avaldamisel pärast jõustumist asendada füüsiliste isikute nimed, äriühingute nimed ja pangakontode numbrid tähemärkidega. Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Rahapesu Andmebüroo (RAB) kehtestas 29.11.2022 ettekirjutusega nr 3-1/890-2 J.W LHV Pank AS-i kontol nr X (edaspidi konto nr X) olevale varale summas 200 000 eurot käsutuspiirangu 30 kalendripäevaks, 28.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/1000-2 käsutuspiirangu 60 kalendripäevaks ja Tallinna Halduskohtu 21.02.2023 haldusasjas nr 3-23-377 antud loa alusel 22.02.2023 ettekirjutusega nr 3-1/186-2 käsutuspiirangu kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni, aga mitte kauemaks kui 27.02.2024. 1(28)
RAB esitas 08.12.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse kontol nr X oleva vara 200 000 eurot riigi omandisse kandmiseks (haldusasi nr 3-23-2814). RAB kehtestas 02.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/910-2 J.W AS-s TBB Pank kontol nr Y (edaspidi konto nr Y) olevale varale summas 120 000 eurot käsutuspiirangu 30 kalendripäevaks, 30.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/1013-2 käsutuspiirangu 60-ks kalendripäevaks ja Tallinna Halduskohtu 23.02.2023 haldusasjas nr 3-23-407 antud loa alusel 28.02.2023 ettekirjutusega nr 3-1/202-2 käsutuspiirangu vara tegeliku omaniku kindlaks tegemiseni, aga mitte kauemaks kui 02.03.2024. RAB esitas 18.12.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse kontol nr Y oleva vara 120 000,00 eurot riigi omandisse kandmiseks (haldusasi nr 3-23-2910).
2.Kohus liitis haldusasjad nr 3-23-2814 ja 3-23-2910 04.01.2024 määrusega ühte menetlusse. Kohus võttis 14.12.2023 määrusega asja juurde haldusasjade nr 3-23-377 ja 3-23-643 toimikud ja 04.01.2024 määrusega asja juurde haldusasja nr 3-23-407 toimiku. - Haldusasjas nr 3-23-377 andis Tallinna Halduskohus konto nr X suhtes loa 1-aastase käsutuspiirangu seadmiseks ja haldusasjas nr 3-23-407 konto nr Y suhtes 1-aastase käsutuspiirangu seadmiseks. - Haldusasjas nr 3-23-643 on menetluses J.W kaebused RAB-i 22.02.2023 ettekirjutuse nr 31/186-2 (1-aastane käsutuspiirang kontole nr X) ja 28.02.2023 ettekirjutuse nr 3-1/202-2 (1aastane käsutuspiirang kontole nr Y) tühistamiseks. Kohus ei ole juurdevõetud haldusasjade toimikuid käesolevasse asja kopeerinud, vaid tutvus toimikutega kohtute infosüsteemi vahendusel ja viitab toimikutele asjakohases ulatuses.
3.Mõlema taotluse õiguslikuks aluseks on RahaPTS § 57 lg 7 ja taotluste põhjendused kattuvad väga suures osas. Seetõttu kajastab kohus taotluste põhjendusi ühiselt ja markeerib vajadusel eraldi, kui taotlused erinevad. Taotluste põhjendused (täiendatud 11.01.2024):
1.Taotluste esitamise hetkeks on mõlema konto osas möödunud üheaastane tähtaeg esmase käsutuspiirangu kehtestamisest.
2.Tingimused mõlemal kontol oleva piiratud vara riigi tuludesse kandmiseks on täidetud.
2.1.Piiratav vara on seotud rahapesu kahtlusega. Kontodel olev vara pärineb tõenäoliselt kuritegelikust tegevusest (kelmus), mis on Ameerika Ühendriikides läbiviidava kriminaalmenetluse esemeks. RAB-i analüüsi kohaselt jõudis kannatanutelt saadud vara sihtmärkkontodele nr X ja Y läbi erinevate äriühingute (sh B OÜ, C OÜ, F OÜ, taotluse p 4.4), mille tegelikud kasusaajad on J.W ja Q (taotluse p 4.5). Varade edasikandmine viitab rahapesu tüpoloogiatele – varade kokku kogumine, kiire edasikandmine, kolme või enama nulliga lõppevate summade väärtuses ülekannete tegemine, varade paigutamine investeerimis või muule vara väärtust kasvatavale kontole, et see siis sobival hetkel integreerida reaalmajandusse, vara edasikandmine selge majandusliku põhjuseta läbi erinevate jurisdiktsioonide ja seal avatud kontode. Varaga on teostatud vara varjamise toiminguid. Selgelt on eristatavad kõik rahapesu faasid – asetamine, kihistamine ja integratsioon ehk vara reaalne kasutamine.
2.2.Vara valdaja ei ole RAB-ile tõendanud vara legaalset päritolu. Isikut teavitati mõlema konto osas nii 30-päevase kui ka 60-päevase käsutuspiirangu seadmisel ettekirjutustega võimalusest esitada RAB-ile tõendid vara legaalse päritolu kohta. J.W ega tema lepinguline esindaja vara legaalse päritolu kohta RAB-ile tõendeid ei esitanud. Tõendite kogumine ja esitamine oli lepinguliste esindajate olemasolu tõttu võimalik ka kinnipidamisasutuses viibimise ajal. Isikul oli võimalik tõendeid esitada kirjalikult. RAB-i kahtluseid 2(28)
ümberlükkavaks võiks tõenäoliselt olla, kui vara valdaja tõendab, et kõne all olevate vahendite algne allikas ei ole füüsilised ja juriidilised isikud, kellele pakuti krüptovaluutade kaevandamist, või on füüsilised ja juriidilised isikud, kellele pakuti krüptovaluutade kaevandamist ja kliendid tõesti said seda teenust. Isik peab tõendama, et tema ning raha tema pangakontole kandnud isiku vahel oli tegelik ja õiguspärase sisuga majandustehing minnes vajadusel tagasi vara algse päritoluni. Kui ammendavaid tõendeid ei ole võimalik esitada, tuleb enam tugineda RAB-i kogutud tõenditele. Kriminaalasjas ei ole võimalik kasutada haldusmenetluse raames kaasaaitamiskohustust täites RAB-ile esitatud isiku ennastsüüstavaid tõendeid.
2.3.RAB-il ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või tegelikku kasusaajat (RahaPTS § 57 lg 6). Mõlemal kontol oleva vara osas tuleb J.W-d RahaPTS § 57 lg 8 alusel käsitleda vara valdajana. Seadusandja on RahaPTS § 57 lg 8 regulatsiooni ette näinud justnimelt sellisteks puhkudeks, mistõttu ei saa J.W olla kontodel oleva vara tegelik kasusaaja ega omanik. Tegemist on kuritegelikust tegevusest või selle asemel saadud varaga. Kui konto omanik valdab vara (tõenäoliselt) õigusliku aluseta ehk esineb rahapesu kahtlus, ei ole ta vara tegelik kasusaaja ega omanik. RAB on teinud kokku 13 välispäringut 7 erinevasse riiki ja tuvastanud sama isiku teisigi varjamistoiminguid, mis kinnitab tegevuse süstemaatilisust ja seda, et isik ei ole vara omanik ega tegelik kasusaaja. Vara omanik või tegelik kasusaaja saab olla keegi kannatanutest.
3.RAB-i ülesandeks ei ole kriminaalmenetluse läbiviimine ja RAB-il puudub ülevaade kriminaalmenetluses äravõetud J.W asjadest ja nende asukohast. RAB-il puudub ka juurdepääs kriminaalmenetluses antud ütlustele ja esitatud tõenditele ning ei saa neid argumente käesolevas haldusasjas arvestada ega analüüsida. Halduskonfiskeerimise puhul ei ole küsimuse all isiku (karistusõiguslik) süü ja isiku karistamine ning täidetud ei pea olema kõik samad kohustuslikud (koosseisu) elemendid, mis kehtivad rahapesule. Vastasel juhul olekski tegemist karistusõigusliku meetmega ning kohaldamisele kuuluks kriminaalmenetlus. Halduskonfiskeerimiseks peab olema kahtlus, et vara on seotud rahapesuga, sj ei pea olema kahtlus kõikide RahaPTS § 4 koosseisuelementide suhtes.
4.RahaPTS § 57 lg 7 viimases lauses on sätestatud vara riigi omandisse kandmisega tekkiva riive tasakaalustamiseks, et riigi tuludesse kantud summa väljanõudmise õigus on vara omanikul kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates. Selleks peab isik ise vastavad legaalset omandiõigust tõendavad dokumendid esmalt esitama. Seega ei ole ohvrid/kannatanud haldusmenetluses halvemas olukorras kui kriminaalmenetluses. Igatahes oleksid nende õigused riivatud olulisemal määral, kui vara lastakse hoolimata rahapesu kahtlusest majanduskäibesse.
4.Puudutatud isik J.W esitas 08.01.2024 taotluse tõendite kogumiseks ja seisukoha RAB-i taotlusele. Puudutatud isiku põhjendused:
1.HMS nõuetele vastavat haldusmenetlust ei ole puudutatud isiku suhtes läbi viidud, sh ei ole RAB küsinud mingeid selgitusi ega dokumente ühegi konkreetse ülekande või tehingu kohta alates kontode arestimisest 30 päevaks.
2.Dividendide maksmine ja laenu andmine on legaalne tegevus. Puudutatud isiku ja Q osalusega äriühing B OÜ tegeles legaalse äritegevusega (krüptivara kaevandamine), sõlmis selle raames Enefit Power AS-iga üürilepinguid ja tegi makseid. Puudutatud isik ei ole kohustatud tõendama, kust said raha Q ja C OÜ. Puudutatud isikule teadaolevalt on mõlemad pangad temaga lepingu lõpetanud, mistõttu puudub tal juurdepääs pangateabele. 20.11.2022 läbiotsimistel võeti nii puudutatud isikult ja tema abikaasalt kui ka Qlt ja tema elukaaslastelt ära kõik elektroonilised seadmed ja muud andmekandjad. Samuti võeti ära puudutatud isiku ja Q osalusega äriühingute dokumendid, serverid jne. Seega on puudutatud isikul juurdepääs vaid avalikest registritest nähtuvale teabele. 3(28)
3.RAB ei ole selgitanud, milles on seisnenud RAB-i ebaõnnestumine kontodel oleva vara tegeliku kasusaaja kindlakstegemisel ning miks ta peab laenulepingut ja dividendide maksmist tehinguteks, mis annab aluse nõuda nende tehingute alusel saadud vara riigi omandisse. RAB-il oli võimalik välja nõuda puudutatud isiku abielutõend, tõend abieluvarasuhte kohta, mis tõendavad, et tegemist on abikaasade ühisvaraga, ning J.W ja Q tuludeklaratsioonid. Eelnev tõendab, et kontodel oleva vara tegelikeks kasusaajateks on J.W ja D ning varal on legaalne päritolu.
4.RAB-i seisukoht, et vara pärineb tõenäoliselt kuritegelikust tegevusest või on selle asemel saadud vara, on vastuolus PS §-s 22 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus selgitab esmalt asja lahendamise üldisi põhimõtteid (I), seejärel õigusnorme ja nende kujunemist (II); seejärel hindab taotluse rahuldamise võimalikkust haldusmenetluse ja meetme proportsionaalsuse aspektidest (III ja IV) ning lõpuks lahendab RABi taotluse ning menetlusosaliste muud taotlused (tõendite juurdevõtmise ja puudutatud isiku eest toimiku osaliselt varjamise taotluse), selgitab ka edasist õiguslike vahendite kasutamist ning otsustab kohtulahendi avalikustamise (V). I
6.HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Sellest tuleneb ka eeldus, et reeglina on avalik võim avalik-õiguslikus suhtes n.ö tugevam osapool, kes tagab vajadusel enda korralduste täitmise ka riikliku sunnijõuga. HKMS 27. ptk näeb eraldi ette haldustoiminguks loa andmise. HKMSi kommenteeritud väljaandes 1 on toodud, et see menetlus on mõeldud reeglina kaheks juhuks: - kui loa vajadus tuleneb otse põhiseadusest; - kui kaalul on olulised põhiõigused ja on tegemist menetlusega, millest puudutatud isik ei pruugi olla teadlik või on ta äärmiselt kaitsetus olukorras. Omandiõiguse piiramiseks kohtu loa vajadus ei tulene põhiseadusest. Ka ei ole käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus kohaldataks isiku suhtes väga riivavat meedet ning kohtu loaga on vajalik kompenseerida seda, et enne meetme kohaldamist ei ole meetme vältimise ärahoidmiseks võimalik isikut ära kuulata (nt MKS § 1361). Käesoleval juhul on RABil ja kohtul võimalik isik ära kuulata nii RahaPTS § 57 lg 6 (1-aastane arest) kui ka lg 7 kohaldamisel (riigi omandisse kandmine), kuivõrd isiku vara on eelduslikult juba varem arestitud (samas lg-d 1 ja 3) ning meetmest kõrvale hoidumine ei ole võimalik. Käesoleval juhul loa andmise vajaduse kohta tuleb märkida ka täiendavalt2: - kohtulikku eelkontrolli ei sisalda ka KAHOS, mis võimaldab täidesaatval riigivõimul haldusaktiga kinnisasju sundvõõrandada; - halduskohus kontrollib reeglina riigivõimu tegevuse seaduslikust ex post ning toodud lahendus võib olla vastuolus võimude lahususe põhimõtte ja õigusemõistmise põhiolemusega; - vastav HKMS 27. ptk menetlus ei vasta soovitud kohtuliku kontrolli mehhanismile, sh selle ulatusele (s.o kohustus lahendada viivituseta, st eelisjärjekorras);
§ 264 p A; lk 713 Refereeritud Riigikohtu ja Tallinna Halduskohtu seisukohti rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus eelnõu, 332 SE suhtes analoogse normistiku osas; kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d2665559-f09b-43ec-9c69-5fdb5fd1cdae/rahvusvahelise-sanktsiooniseaduse-muutmise-ja-sellega-seonduvalt-teiste-seaduste-muutmise-seadus
4(28)
- eelkontroll ei asenda hilisemat vaidlustamise õigust, sh tekib samas küsimuses kaks
kohtuvaidlust; - kui halduskohus kohaldab sellises menetluses tavapärast haldustoiminguks loa andmise menetlustes kohaldatavat menetluslikku standardit, võib see anda ebaõige indikatsiooni meetme õiguspärasuse kohta. Kohut ei tohi kasutada haldusakti adressaadi eksitamiseks. Seega on käesoleva regulatsiooni olemasolu üldse küsitav, sh kas see võib olla vastuolus võimude lahususe põhimõttega.
7.Lähtudes olemasolevast regulatsioonist, on halduskohtu tegevuse lähtepunktiks seega see, et kohtuliku kontrolli eesmärgiks on üksikisiku kaitse avaliku võimu võimaliku ülemäärase tegevuse eest. Kohtu ülesanne ei ole kaheldavas olukorras kaitsta haldusorganit ega võimaldada täitevvõimu teostamist igaks juhuks üksikisiku arvelt. RahaPTS § 57, sh lg 7 regulatsioon on üpris napp, sh määratlemaks, mida üldse kohus peaks sellises olukorras loa andmisel hindama, arvestades ka loa andmisel antava ettekirjutuse kaebevõimalust. Võrdlusena on taotluse nõuded ja kohtu poolt hinnatav põhjalikumalt määratletud nii VSS § 23, VRKS § 361-362 ning MKS § 1361 korral. Kohus leiab, et loa andmisel tuleb kohtul kontrollida, kas riigi omandisse kandmine on kohtu ette toodud asjaolude pinnalt ilmselgelt välistatud, sh arvestades ka, milliseid toiminguid RAB veel saab ja võib teha enne aresti lõppu. Kui kohus leiab, et kogutud asjaolud viitavad sellele, et väga suure tõenäosusega on õiguspärase haldusakti tegemine toodud ajaraamis välistatud, võib kohus jätta ka taotluse rahuldamata. Samuti kontrollib kohus valitud meetme proportsionaalsust, sh sobivust, vajalikkust ja mõõdukust. II
8.Kuivõrd kehtiva RahaPTS redaktsiooni seletuskirjaga tutvumisel selgub, et see tugineb varasemale analoogsele redaktsioonile, selgitab kohus esmalt välja normi kujunemisloo.
8.1.Rahapesu tõkestamise seaduse esmane redaktsioon3 analoogset normistikku ei sisaldanud. Vara arestimise ja riigi omandisse kandmise võimalus lisandus 01.01.2004 jõustunud seaduse muudatusega, millega muudeti ka seaduse pealkirjaks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus4. Paragrahvi 152 kohta seletuskirjas5, mis nägi esialgu ette üksnes arestimist, sisulised põhjendused puuduvad. Seadust täiendati läbivalt teise lugemise eel ning teisel lugemisel 6 on muudatusettepanekut põhjendatud järgmiselt [kohtu rõhutused]:
16.muudatusettepanekuga on muudetud vara arestimise regulatsiooni. Esialgse eelnõu kohaselt oli rahapesu andmebürool õigus vara arestida kuni selle legaalse päritolu väljaselgitamiseni. See oleks pannud isikule kohustuse tõendada, et vara on legaalne, kuid kriminaalmenetluses peaks hoopis uurija tõestama, et vara ei ole legaalne. Seetõttu on arestimise tähtaega piiratud kümne päevaga ning juhul, kui vara on vaja kauem arestida, toimub see juba kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Lisatud on regulatsioon sellise olukorra jaoks, kus vara valdaja on valmis vara valdamisest loobuma ja vara omanik ei ole teada, tegemist on n-ö peremeheta varaga. Sellisel juhul on võimalik kanda raha uurija taotlusel ja
https://www.riigiteataja.ee/akt/76607 Jõustunud redaktsioon: https://www.riigiteataja.ee/akt/689311; muutmise eelnõu: https://www.riigiteataja.ee/akt/685917
halduskohtu loal riigi omandisse. Kui omanik peaks hiljem välja ilmuma, on tal õigus nõuda vara tagastamist kolme aasta jooksul vara riigi omandisse kandmise päevast arvates.
8.2.Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse 28.01.2008 jõustunud uues redaktsioonis7 reguleeris § 40 tehingu peatamist, vara käsutamise piiramist ja vara riigi omandisse kandmist. Sealjuures nägi seadus ette: - RABil oli võimalik vara arestida kokku kuni 90 päevaks (lg-d 1 ja 3); - pikemaaegsem arestimine on võimalik, kui asjas on alustatud kriminaalmenetlus (lg-d 4 ja 5) - taotluse loa saamiseks vara riigi omandisse kandmiseks esitab prokuratuur ja uurimisasutus ning eelduseks on, et vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha ning vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ning loobub vara valdamisest (lg 7). Seaduse seletuskirjas8 on toodud järgnev: - Vastavalt Strasbourg’i konventsiooni artiklile 2 kohustub konventsiooni osalisriik võtma kõiki õiguslikke ja muid meetmeid, mis võimaldavad konfiskeerida kuriteovahendeid, kriminaaltulu või vara kriminaaltulu väärtuses. /.../ Eeltoodud konventsiooni sätete täimise eesmärgil on eelnõus antud RAB-ile laialdased õigused rakendada administratiiv- ehk halduskonfiskeerimist, s.t. piiratakse seaduses sätestatud tähtaja jooksul vara kasutamist, mille suhtes keegi pretensioone ei esita. Üldreeglina peavad konfiskeerimisega seotud asjaolud saama lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega. Karistusõigusliku konfiskeerimise alused sätestavad karistusseadustik ja kriminaalmenetluse seadustik. - Lõigetes 4—7 toodud regulatsioon on sarnane kehtiva õigusliku olukorraga. Eelnõuga on muudetud tähtaega, millal prokuratuur või uurimisasutus võib taotleda luba vara riigi omandisse kandmiseks, kui vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha. Kehtiva seaduse kohaselt võib halduskohtult taotleda luba, kui ühe aasta jooksul pärast vara arestimist ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ja vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ning loobub vara valdamisest.
Seletuskirja kohaselt on seadus kooskõlas direktiiviga 2005/60/EÜ 9 rahandussüsteemi rahapesu ning terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (n.ö III direktiiv), sh selle art 24 lg-ga 1, mis näeb ette tehingute sooritamata jätmise ja teavitamiskohustuse (seletuskirja lisa 1). Kooskõlastustabeli kohaselt (lisa 4) jäeti arvestamata FI ettepanek vara kasutamise piirangute mittelõpetamise kohta arvestamata, kuna tähtaeg aitab paremini tagada regulatsiooni kooskõla põhiseadusega, kuna annab piirangud omandiõiguse piirangutele. Vastava raamistiku puudumine, mille jooksul saab riik ulatuslikult piirata isikute õigust omandit vabalt kasutada ja käsutada, moonutaks omandiõiguse olemust, mis poleks aga kooskõlas põhiseaduslike õiguste piiramise reeglitega (lk 41).
8.3.Seadust täiendati 18.05.2012 jõustunud redaktsiooniga10, millega anti tollase § 40 lg-tele 4-7 uus tekst. Järgnevalt seletuskirjast asjakohases osas11: - Pärast RAB-i poolt kuriteo tunnuste avastamisel pädevale asutusele materjali edastamist otsustatakse vara arestimine selle konfiskeerimise tagamiseks kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras ning KrMS § 126 lõike 2 kohaselt vara suhtes, mille seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud, kohaldatakse konfiskeerimist kriminaalmenetluse käigus. Üldreeglina peavad konfiskeerimisega seotud asjaolud saama lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega. Karistusõigusliku konfiskeerimise alused sätestavad karistusseadustik ja kriminaalmenetluse seadustik.
- Muudatusettepaneku eesmärk on lahendada praktikas tõusetunud probleem. Nimelt peavad kehtiva redaktsiooni kohaselt korraga esinema mõlemad tingimused: a) vara valdaja peab kinnitama, et vara ei kuulu talle ning b) vara valdaja peab loobuma selle valdamisest. Praktikas on aga esinenud olukordi, kus vara valdaja küll kinnitab, et vara ei kuulu talle, kuid ei loobu vara valdamisest. Samuti esineb situatsioone, kus vara valdaja RA-i või uurija kutsel ei ilmu kohale (talle ei ole võimalik esitada küsimusi vara päritolu kohta) või ei suuda ega soovi vara päritolu või tegeliku omaniku kohta selgitusi anda või ei ole antud selgitused ja esitatud dokumendid veenvad ning vara tegelik omanik jääb vaatamata RAB-i püüdlustele tuvastamata. Enamasti on tegemist olukordadega, kus vara on variisiku valduses. Kehtiv redaktsioon kõiki kirjeldatud olukordi ei reguleeri ja loob olukorra, kus tuvastamata päritoluga varale saab küll seada sisuliselt tähtajatu piirangu, samas kui riigi edasised tegutsemisvõimalused juhtudel, kus vara omanikku kindlaks teha ei õnnestu või vara valdaja selle vara valdamisest vabatahtlikult ei loobu, hoolimata kinnitustest, et tegemist ei ole tema varaga, on praktiliselt olematud. Seetõttu on praktikas tekkinud olukord, kus vara valdaja teadliku koostööst keeldumisega vara omaniku kindlakstegemisel on vara omaniku õigused halvemini kaitstud kui vara valdaja õigused, kuna vara valdaja ei pea valduse säilitamiseks tõendeid esitama, kuid tegelik omanik peaks enda staatust tõendama. - Eelnõus toodud muudatustega nähakse ette võimalus kehtestada vara käsutamisele piirang ka juhtudel, kus isik vaatamata kutse kättesaamisele ei ilmu kohale või ei esita piisavat teavet, mis aitaks kindlaks teha vara päritolu või tegeliku omanikku. Üldreeglina peavad konfiskeerimisega seotud asjaolud saama lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega, kuid käesolevas paragrahvis toodud sätted lubavad halduskonfiskeerimist teatud tingimustel sõltumata kriminaalmenetlusest. Halduskonfiskeerimise meetmete rakendamisele viidatakse FATFi soovituses12 nr 3, mille kohaselt peaksid riigid kaaluma selliste meetmete kasutuselevõtmist, mis võimaldaksid tulu või vahendite konfiskeerimist ilma, et oleks nõutav kriminaalkorras süüdimõistmine või mis nõuaksid, et õigusrikkuja näitaks konfiskeerimisele kuluva vara legaalset päritolu, kooskõlas riigi õigusprintsiipidega. Selleks, et võimaldada halduskonfiskeerimist sõltumata kriminaalmenetlusest, oleks võimalik kasutada RTRTS § 40 lõikes 7 sätestatut (omanikuta vara kandmine riigi omandisse). Samuti toetab selline korraldus omaniku õiguste kaitset, kuna otsuse vara riigi omandisse kandmiseks teeb halduskohus ning vastavasisulise taotluse esitanud asutus peab taotlust igakülgselt motiveerima, sh tõestama, et vara tegelikku omanikku on püütud kindlaks teha. - Õigusselguse huvides ning eesmärgiga vähendada prokuratuuri ja uurimisasutuste halduskoormust § 40 lõige 7 rakendamisel, on otstarbekas anda RAB-ile halduskohtule vastava taotluse esitamise õigus, kui vara tegelikku omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha ühe aasta jooksul pärast vara käsutuspiirangu kehtestamist. Nimetatud haldustoiminguks loa andmise otsustab halduskohus kohtuistungil. Isiku, kelle valduses oleva vara suhtes riigi omandisse kandmist taotletakse, põhiõiguste kaitse tagatakse eelkõige menetlusnormidega.
8.4.Kehtiva RahaPTS vastuvõtmisel oli seletuskirjas13 selgitatud järgmist: - Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Erikord on seatud haldusaktide osas (§ 55). Haldusmenetluse seaduse sätteid kohaldatakse ka järelevalve teostamisel RahaPTS erisustega (§d 64 ja 68). - § 9 tegeliku kasusaaja mõiste kohta: Tegelikud kasusaajad võivad olla ka füüsilistel isikutel (vt lõige 1), mistõttu tuleb mõiste rakendamisel ka selle võimalusega arvestada14. - Paragrahvi 57 eesmärk on rakendada IV rahapesu tõkestamise direktiivi art 32 (7) nõuded15.
Seletuskirjas viidatud dokumendile viitega https://www.fi.ee/failid/9_soovitust_est.pdf, mille soovitud 3 seondub terrorismi, mitte rahapesu tõkestamisega (lk 2 ja 8 jj).
20.07.2020 jõustunud täpsustuses on seletuskirjas toodud täiendavalt: nõuab seadus tegeliku kasusaaja tuvastamist alati, st ka juhul, kui kliendiks või juhutehingu tegijaks on mitte juriidiline vaid füüsiline isik. Kuna füüsiline isik ise ei saa olla kellegi teise omandis, tuleb kohustatud isikul vastava hoolsusmeetme rakendamiseks füüsilise isiku suhtes välja selgitada, kas füüsiline isik soovib ärisuhet luua või juhutehingut teha kellegi teise „huvides, kasuks või arvel“
Direktiiv nr 2015/849, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32015L0849. Art 32 lg 7: Liikmesriigid tagavad, et rahapesu andmebüroole antakse volitused võtta juhul, kui on kahtlus, et tehing on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega, viivitamata vahetult või kaudselt meetmeid, et pooleliolev tehing peatada või keelata selle tegemine, et tehingut analüüsida, leida kinnitust kahtlustele ja edastada analüüsi tulemused pädevatele
7(28)
- Kui vara muutub kriminaalmenetluse osaks, s.t selle käsutamist piiratakse teiste õigusaktide
alusel, tuleb samuti RAB piirang koheselt lõpetada. - Kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omaniku osas selgust saada, võib RAB või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks. Vara valdajal on õigus vara riigi omandisse kandmine halduskohtus vaidlustada. - Sarnased sätted on ka hetkel kehtivas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses (§ 40). Võrreldes kehtiva õigusega täpsustatakse, et kontol asuva vara korral käsitletakse konto omanikku vara valdajana, mis tähendab, et talle laienevad kõik valdaja õigused, kuid teda ei loeta automaatselt kontol oleva vara omanikuks ja tegelikuks kasusaajaks.
9.Asjakohased normid näevad ette järgmist: - § 57 lg 7: Kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha või kui vara valdaja teatab Rahapesu Andmebüroole või prokuratuurile kirjalikult soovist varast loobuda, võib Rahapesu Andmebüroo või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks. Vara müüakse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ja müügist saadud summa kantakse riigi tuludesse. Riigi tuludesse kantud summa väljanõudmise õigus on vara omanikul kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates. - § 9 lg 1: Tegelik kasusaaja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik: 1) kellel on omandi või muul viisil kontrollimise kaudu lõplik valitsev mõju füüsilise või juriidilise isiku üle või 2) kelle huvides, kasuks või nimel tehing või toiming tehakse. - § 1 lg 3: Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. - § 54 lg 3: Rahapesu Andmebüroo analüüsib ja kontrollib teavet rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtluse kohta, võtab vajaduse korral tarvitusele abinõud vara säilimiseks ning edastab kuriteo tunnuste avastamisel materjali viivitamata pädevale asutusele.
10.Nagu nähtub direktiivi nr 2015/849 art 32 lg 7 tekstist (vt allmärkus punktis 8.4), ei nõua Euroopa Liidu õigus vara konfiskeerimist; küll aga pädevatele asutustele analüüsi tulemuste edastamist. Kohustust algatada rahapesu kahtluse korral kriminaalmenetlus on rõhutatud ka Euroopa Kohtu 02.09.2021 otsuses nr C-790/19 (p-d 48, 51 ja 62) ning Euroopa Nõukogu ja parlamendi 23.10.2018 direktiivis nr 2018/1673 rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil (preambuli punktid 1 ja 11, art 3 jj). Kohus leiab, et selle kohustuse olemuslikuks osaks on ka kuriteo kahtluse korral pädevale asutusele teabe edastamine (RahaPTS § 54 lg 3).
11.Taotleja on viidanud FATFi soovitustele põhjendusega, et nendest tuleneb suunis halduskonfiskeerimiseks (p 3.3). Kohus märgib esmalt, et FATFi soovitustel ei ole üksikisikute õiguseid piirav mõju, vaid selleks peavad need olema sisseviidud asjakohasesse õigusakti. Sama on leidnud ka Euroopa Kohus direktiivide FATFi soovitustega kooskõlla viimisel (otsuse nr C-790/19 p-d 60 ja 68). Samas tuleb märkida ka, et lisaks on üks Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte, et direktiivi ei saa otse kohaldada üksikisiku kahjuks. Tutvudes taotleja viidatud FATF soovitusega16, toob kohus olulisena välja järgmist: asutustele. Rahapesu andmebüroole antakse volitused võtta selliseid meetmeid vahetult või kaudselt teise liikmesriigi rahapesu andmebüroo taotluse korral selle liikmesriigi siseriiklikus õiguses sätestatud ajavahemikeks ja tingimustel, kus taotluse saanud rahapesu andmebüroo asub.
- Riikidel peaksid olema meetmed, mis võimaldavad pädevatel asutustel konfiskeerida
kuritegelikku vara süüdimõistva kohtuotsuse alusel; samuti ilma süüdimõistva kohtuotsuseta (non-conviction based confiscation) (lk 13). - Konfiskeerimise meetmete osas on oluline, et neid rakendataks viisil, mis austab materiaalseid ja menetluslikke õiguseid (lk 42 p 8). - Riikidel peaksid olema meetmed, mis võimaldavad kuritegeliku vara konfiskeerimist ilma süüdimõistva kohtuotsuseta, kuivõrd see nõue on kooskõlas siseriikliku õiguse aluspõhimõtetega. Riikidel on süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise rakendamisel paindlikkus (lk 42 p 11). Taotleja on viidanud ka FATF parimatele praktikatele17, mille osas toob kohus välja järgmise: - Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise kaalumist on soovitatud üksnes niivõrd, kui selline nõue on kooskõlas riigi siseriikliku õiguse põhimõtetega (VI.13). - Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist võib rakendada kriminaalseaduste ja -menetluse kaudu või eraldi süsteemi või seaduse kaudu väljaspool kriminaalmenetlust (samas, p 15). - Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine võib olla tõhus vahend järgmise lahtise loetelu korral (samas, p 17): a) süüdimõistvat kohtuotsust ei saavutatud menetluslikel või tehnilistel põhjustel (nt aegumistähtaeg on ületatud); b) on olemas olulisi tõendeid selle kohta, et tulu saadi kuritegelikust tegevusest, kuid kriminaalmenetlusliku tõendamiskoormuse täitmiseks ei ole piisavalt tõendeid; c) kriminaaluurimine või süüdistuse esitamine on ebareaalne või võimatu; d) kurjategija on eelkuriteos õigeks mõistetud tõendamiskohustuse täitmata jätmise tõttu; e) vara tulenes süüdimõistetu muust või sellega seotud kuritegevusest (st laiendatud konfiskeerimine); või f) võimalikul süüdistataval on immuniteet.
12.Edasise parema jälgimise huvides, peab kohus välja tuua ka asjakohase kohtupraktika: - Riigikohus selgitas asjas nr 3-20-664, et vara riigi omandisse kandmise sisulisteks eeldusteks on jätkuv rahapesu kahtlus ja see, kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha (p 17). Nimetatud kohtuasjas on ka oluline detail, et samas asjas vaidluse all olnud vara osas algatati kriminaalmenetlus, mis lõpetati kuriteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu (ringkonnakohtu määruse p 17). - Riigikohus selgitas 20.06.2013 kohtuotsuses nr 3-3-1-33-13, et järelevalvemenetlust ei viida läbi ning haldussunnivahendeid ei kohaldata kriminaalmenetluse eesmärkide tagamiseks. Ettekirjutuse tegemise ajal oli ka rahapesuga seonduvates kriminaalasjades kohtu loal kohaldatav analoogne meede. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, kas ettekirjutusega hõlmatud vara oli asjassepuutuv ka kriminaalmenetluses ning kas sellele oli kohtu loal seatud käsutamispiirang (p 12). - Otsusele lisatud E. Kergandbergi eriarvamuses on toodud: Sellises olukorras on minu meelest mõistetamatu, miks pidi menetleja kriminaalasjas loobuma vara arestimise taotlusest ja taotlema hoopis käsutamise piirangute pikendamist RahaPTS alusel. Ilmselge on aga see, et menetleja kõnealuse sammuga ja sellele järgnenud RAB ettekirjutusega välistati nii KrMS §-s 142 ettenähtud menetluslike garantiide kasutamine kui ka kriminaalmenetluses korrakohane edasikaebe võimalus (p 3). - Riigikohus selgitas 14.05.2014 määruses nr 3-3-1-77-13, et rahapesu saab esineda siis, kui vara on kriminaalset päritolu, st omandatud kuritegeliku tegevuse tulemusena, või seda kavatsetakse kasutada kuritegelikel eesmärkidel. Vara selline kriminaalne päritolu on lõppastmes tuvastatav kriminaalasja menetluses. RAB-i põhiülesanne on RahaPTS § 37 kohaselt koguda ja analüüsida
rahapesule või terrorismi rahastamisele viitavat teavet, samuti võtta vajaduse korral tarvitusele abinõud kahtlusega seotud vara säilimiseks. RAB-i pädevuses ei ole otsustada selle üle, kas rahapesu või terrorismi rahastamine on toimunud (p 10). Vara päritolu legaalsuse selgitamine tähendab kontrollimist, kas vara ei ole saadud kuritegelikul teel (p 14). Kohus möönab, et osa viidatud praktikast jääb aega, mil puudus RahaPTS § 57 lg-ga 8 analoogne säte. III
13.RahaPTS § 57 lg 7 tõlgendamisel koosmõjus sama paragrahvi ja laiemalt sama seaduse muude sätetega tuleneb, et taotluse rahuldamise eelduseks on: a) vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud 1 aasta; b) kohtule taotluse esitajaks on RAB või prokuratuur; c) ei ole õnnestunud kindlaks teha...; d) vara omanikku või vara tegelikku kasusaajat. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et vara käsutamise piirangute esmasest kehtestamisest on möödunud 1 aasta ning RABil on volitus taotluse kohtule esitamiseks. RABi pingutused vara omaniku vms väljaselgitamisel
14.RahaPTS § 57 lg 7 ei võimalda riigi omandisse kanda vara, mille omanik või tegelik kasusaaja on teada; samuti kui teada on, et varal on legaalne päritolu. Seega on vara riigi omandisse kandmise eelduseks jätkuv kahtlus, et vara suhtes on rahapesu kahtlus (RahaPTS § 57 lg 1). Ringkonnakohus leidis 20.12.2019 määruses nr 3-19-1973 seda, et RahaPTS § 57 lg 6 kohaldamisel on tegemist jagatud tõendamiskoormusega: RahaPTS § 57 lg 3 p-st 1 tulenevalt peab rahapesukahtlusega vara valdaja või omanik RAB-le tõendama vara legaalset päritolu (milles saaks järeldada ka legaalse omandiõiguse olemasolu), kuid ka RAB-l või kriminaalasja menetlejal tuleb teha pingutusi, et teha kindlaks vara omanik või kontol oleva vara tegelik kasusaaja (määruse p 6). Sarnaselt on Tallinna Ringkonnakohus 07.05.2020 määruses nr 3-20-664 selgitanud, et rahapesukahtlusega vara valdaja või omaniku tõendamiskoormus hõlmab tõendeid, mis eelduslikult on tema mõjusfääris (eeskätt tõendid ja teave selle kohta, kellega ja millistel asjaoludel tehtud tehingutest ning millistel asjaoludel tema pangakontole raha laekus). Samas tuleb ka RAB-l teha mõistlikke jõupingutusi, et välja selgitada rahapesukahtlusega vara legaalne omanik või tegelik kasusaaja. See hõlmab muu hulgas rahapesukahtlusega vara valdajalt või omanikult saadud teabe ja tõendite kontrollimist ning vajadusel kolmandatelt isikutelt täiendava teabe kogumist. RAB-i uurimiskohustuse sisustamisel tuleb siiski arvestada tema pädevuse ja volitustega (vt RahaPTS 6. ptk). RABi püüdlustele vara tegeliku omaniku kindlaks tegemisel on viidatud ka RahaPTS 18.05.2012 jõustunud redaktsiooni seletuskirjas (vt eelnevalt), millele ka kehtiv seadus tugineb.
15.Olukorras, kus RABil on kohustus ise asjaolusid välja selgitada, on tegemist uurimispõhimõttega HMS § 6 mõttes, mis kuulub käesoleval juhul kohaldamisele ka RahaPTS § 1 lg lg 3 alusel. Uurimispõhimõtet ei välista ka RahaPTS 6. peatükk, vaid § 58 lg 1 annab RABile selge volituse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks saada enda määratud tähtajaks teavet pädevatelt järelevalveasutustelt ja teistelt riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt ning ettekirjutuse alusel kohustatud isikult ja kolmandalt isikult. 10(28)
Määruse eelmises punktis viidatud lahendites on puudutatud ka tõendamiskoormust. Kohus märgib, et tõendamiskoormus ei vabasta haldusorganit täielikult uurimispõhimõtte järgimisest, küll aga võib luua eelduse, kelle kasuks või kahjuks tõendite puudumisel asjaolu lõplikult tuvastatakse. HMS § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Asjas olulise tähtsusega asjaolud võivad olla nii menetlusosalise kasuks kui ka kahjuks rääkivad. Uurimispõhimõtte osaks ei ole see, et haldusorgan kogub ainult tõendeid, mis räägivad menetlusosalise kahjuks; ning annab menetlusosalisele üksnes korralduse või suunise „tõendada vastupidist“. Haldusmenetluse käsiraamatus on selgitatud, et kuna menetluse läbiviimise juhiks oli ja on otsust tegev haldusorgan, siis peab ta hoolt kandma selle eest, et isikud oleksid teadlikud neid puudutavast kohustusest esitada vajalikke tõendeid ning kirjeldada asjaolusid. Selle eesmärgi saavutamiseks peab haldusorgan vajadusel inimestele aktiivselt nõu andma ning neid tõendite esitamisel toetama (lk 187). Käesoleval juhul annab vastava volituse mh puudutatud isikult tõendi kogumiseks nii RahaPTS § 58 lg 1 kui ka HMS § 38 lg-d 1 ja 3 koosmõjus.
16.Kohtule esitatud materjalidest nähtub konto nr X osas haldusmenetluse kulgemisest: - 29.11.2022 on mh puudutatud isikule adresseeritud ettekirjutus, kus on viidatud, et RAB kontrollib rahapesu kahtlusega seotud informatsiooni (dtl 348), kohustab kehtestama käsutuspiirangu konkreetsel kontol summas 200 000 eurot; ning puudutatud isikul on õigus esitada RABile tõendid vara legaalse päritolu kohta; - 28.12.2022 on mh puudutatud isikule adresseeritud ettekirjutus (60 päevaks arestimise kohta), kus on viidatud, et vara valdaja või omanik ei ole tõendanud RABile vara legaalset päritolu; kohustab jätkama käsutamispiirangut ning puudutatud isikul on õigus esitada Rahapesu Andmebüroole tõendid vara legaalse päritolu kohta (dtl 353); - 22.02.2023 on mh puudutatud isikule adresseeritud ettekirjutus (1 aastaks arestimise kohta), kus kohustab jätkama käsutamispiirangut ning puudutatud isikul on õigus esitada Rahapesu Andmebüroole tõendid vara legaalse päritolu kohta (dtl 358). - Igas ettekirjutuses on viidatud: Ettekirjutuse tegemist põhistavad faktilised asjaolud kajastatakse eraldi dokumendis [viide]. Isikul, kelle vara käsutamise piiramiseks ettekirjutus tehti, on õigus tutvuda faktilisi asjaolusid kajastava dokumendiga. Rahapesu Andmebürool on õigus keelduda dokumendi tutvustamisest, kui see takistaks rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamist või dokumendis sisalduva teabe avaldamine on vastuolus seaduse või rahvusvaheliste kokkulepetega, sealhulgas rahvusvahelise koostöö raames kehtestatud piirangutega või see ohustaks tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses. - Kohtuasja nr 3-23-377 toimikust nähtub (juurde võetud menetlusse võtmisel), et halduskohtule esitati aastaks arestimiseks loa saamisel ettekirjutuste faktilised asjaolud, samas RAB kinnitas, et need sisaldavat teavet, mida puudutatud isik ja tema lepingulisele esindajale ei ole teatavaks saanud ja millisele teabele pole neil juurdepääsu õigust (20.02.2023 seisukoha nr 1.2-1/13-1 p 2). Samas kohtuasjas on ka kiri puudutatud isiku esindajale (taotluse lisa 3), kus on esindajale edastatud ettekirjutused; kuid näha ei ole algset päringut, sh kas advokaat soovis tutvuda ka faktiliste asjaoludega. - Kohtuasjas nr 3-23-377 esitatud taotlusest nähtuvad järgmised asjaolud, mis võiksid seletada isikule tõendamiseset: o Ameerika Ühendriikides on menetluses kriminaalasi, kus Qt ja J.W-d kahtlustatakse püramiidskeemi juhtimises ning rahapesus. Teadaolevalt suunati kuritegelikul teel saadud tulu äriühingute C OÜ (eeeeeeee), B OÜ (aaaaaaaa; endine G OÜ) ja F OÜ (hhhhhhhh) kasutusse. o RABil on põhjendatud kahtlus, et tegemist on J.W kontole ebaseaduslikult kantud varadega, mida põhistab ka asjaolu, et J.W ega tema lepinguline esindaja advokaat Karl Kask pole siiani RAB-ile põhistanud ega tõendanud vara kontole saabumise legaalsust (varade legaalset päritolu). 11(28)
- RAB kinnitas ka käesolevas asjas taotlust esitades (p 5.3), et faktilised asjaolud on esmakordselt
saanud puudutatud isikule teatavaks kohtuasjas nr 3-23-377 taotluse ulatuses ning muud asjaolud on puudutatud isikule teatavaks saanud läbi avalike allikate ja käimasolevate kohtuasjade. Ka konto nr Y osas nähtub sarnane haldusmenetluse kulg: Puudutatud isikule on adresseeritud 02.12.2022 ettekirjutus (käsutuspiirang 30 kalendripäeva; dtl 689-690), 30.12.2022 ettekirjutus (käsutuspiirang 60 kalendripäeva; dtl 693-694) ja 28.02.2023 ettekirjutus (käsutuspiirang 1 aasta; dtl 698-699). - Kontol oleva summa 120 000 eurot osas on igas ettekirjutuses selgitatud kontol asuva vara rahapesukahtlust, kohustatud kehtestama või jätkama käsutuspiirangut, antud puudutatud isikule õigus esitada RABile tõendid vara legaalse päritolu kohta ja viidatud ettekirjutust põhistavate faktiliste asjaolude asumisele eraldi dokumendis. - Kohtuasja nr 3-23-407 toimikust nähtub (juurde võetud 04.01.2024 määrusega), et halduskohtule esitati aastaks arestimiseks loa saamisel ettekirjutuste faktilised asjaolud, samas RAB kinnitas, et need sisaldavat teavet, mis puudutatud isikule ja tema lepingulisele esindajale ei ole teatavaks saanud ja millisele teabele pole neil juurdepääsu õigust (taotluse p 1.7 ja 4.1). Samas kohtuasjas on ka kiri puudutatud isiku esindajale (taotluse lisa 3), kus on esindajale edastatud ettekirjutused; kuid näha ei ole algset päringut, sh kas advokaat soovis tutvuda ka faktiliste asjaoludega. - RAB kinnitas ka käesolevas asjas 18.12.2023 taotlust esitades (p 5.3), et faktilised asjaolud on esmakordselt saanud puudutatud isikule teatavaks kohtuasjas nr 3-23-407 taotluse ulatuses ning muud asjaolud on puudutatud isikule teatavaks saanud läbi avalike allikate ja käimasolevate kohtuasjade. - Kohtuasjas nr 3-23-407 esitatud taotlusest nähtuvad kohtuasjas nr 3-23-377 esitatud taotlusega sarnased faktilised asjaolud, mis võiksid isikule tõendamiseset selgitada (vt eespool). -
Kohtule nähtub eeltoodust, et puudutatud isikul oli võimalik tutvuda ettekirjutuste faktiliste asjaoludega, sh milliseid tehinguid üldse kahtluse alla seatakse alles käesoleva kohtumenetluse raames, tutvudes 08.12.2023 taotluse lisadega 2, 4 ja 6 ning 18.12.2023 taotluse lisadega 2, 4 ja 6 (kinnistest andmetest puhastatud versioonidega). Sealjuures nähtub ka RABi kinnitusest kohtuasjades 3-23-377 ja 3-23-407, et mistahes viisil varasemalt faktiliste asjaolude tutvumist ei ole võimaldatud ning seda ka ei võimaldataks (RABi seisukoht, et isikutel pole juurdepääsuõigust).
17.Kohtule ei nähtu eeltoodu raames, et keskmisele mõistlikule inimesele, kelle vara RAB analoogselt arestib, võinuks olla arusaadav, mida ta üldse tõendama peaks või saaks. Arvestada tuleb ka puudutatud isiku erilise olukorraga: - puudutatud isik oli sel ajal (ja veel kuni 12.01.2024) vahi all (kohtuasi nr r-rr-rrrr), st arvestada tuleb ka vahistatute suhtluspiirangutega; - puudutatud isiku ja temaga seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute osas viidi 2022. aastal läbi läbiotsimine (dtl 839-885) ning võimalikud dokumendid, millega oleks võimalik RABi hinnatavaid asjaolusid tõendada, asuvad riigi valduses. RAB ei ole väitnud vastupidist, sh et dokumendid oleks isikule tagastatud. Lisaks seega on isikule alles käesoleva kohtumenetluse käigus saanud teatavaks, et tal tuleks konto nr X osas tõendada tehinguid joonisel 1 (dtl 903), st ülekannet enda ühelt kontolt teisele ning C OÜlt dividendide saamist, ning konto nr Y osas Qlt laenu saamist või võtmist (dtl 904). Kohtu ette ei ole toodud põhjendust, miks ei olnud RABil endal võimalik uurimispõhimõttest lähtudes: -küsida puudutatult isikult või väljamakse tegijalt, kas tehingul on õiguslik alus (osanike otsus, laenuleping vms); -arvestades, et nimetatud tõendid asuvad eelduslikult pärast 22.11.2022 läbiotsimist riigi käsutuses, pöörduda vastava riigiorgani poole samadele küsimustele vastuse saamiseks. 12(28)
Tegemist on haldusorgani kohustusega uurida välja asjas tähtsust omavad asjaolud, sh ka need mis saavad ja võivad kinnitada varade legaalsust, käesoleval juhul alustades kasvõi osanike otsuse olemasolu kontrollimisest. Kui RAB leidnuks, et need tõendid, mida RABil on igakülgseks uurimiseks vaja, asuvad (vahistatu staatuses) puudutatud isiku valduses või too teab nende asukohta, pidanuks RAB sellele isiku tähelepanu juhtima (HMS § 38 lg 1). Kohtu poolt kirjeldatu on täiesti tavapärane menetlustes, mis võivad samuti päädida kriminaalmenetlusega ja/või isikut koormava haldusaktiga, olgu tegemist siis maksumenetluste või sisejulgeolekualaste piirangutega. Kui haldusorganile saavad teada asjaolud, mida saaks uurida haldusorgani püstitatud hüpoteesi (rahapesukahtlus) kinnitamiseks või kummutamiseks, tuleb tal neid asjaolusid ka uurida. Haldusorgan vabanenuks käesoleval juhul asjaolu väljaselgitamise kohustusest alles siis, kui nt nimetatud dokumendid olnuks üksnes puudutatud isiku või temaga seotud isikute käsutuses, kes keelduvad dokumente esitamast (HMS § 38 lg 3). Käesoleva asja asjaolud aga sellist järeldust ei võimalda. Taotluses ei ole tuginetud analüüsile seoses dividendide maksmise, osanike otsuse või laenulepingu sõlmimise või täitmisega. RAB on alles kohtu küsimusele vastates järeldanud, et dividende ei oleks C OÜ tohtinud maksta (11.01.2024 seisukohas p 2.8.7).
18.Tõendamisese ja tõendamiskoormus Kohus küsis menetlusse võtmisel RABilt: - Kas legaalse päritolu tõendamiseks peab isik tõendama, mis on dividendide maksmise alus? St piisab osanike otsusest, mis võiks olla läbiotsimise tulemusel riigi käsutuses? Või peab isik tõendama asjaolusid, kuidas ta osanikuks sai? Kas esineb mingi RABi kahtlus, et puudutatud isik ei ole tegelikult C OÜ osanik või on selles osas variisik? - Kas puudutatud isik peab äriühingu osanikuna tõendama seda, kust sai äriühing raha ülekande tegemiseks? Kas selliste andmete olemasolu saab tavapäraselt osanikult eeldada? Kas piisab mistahes õiguslikust alusest / dokumendist, millest nähtub vaidlusaluse summa ulatuses C OÜ-le vähemalt sama summa ulatuses ülekande tegemise alus või tehing? - Kas isik peab tõendama üksnes neid tehinguid, millega tema raha sai või kogu väidetavat ahelat? Näitlikustades RABi toodud jooniste alusel; kas piisab joonisel 2 (lisa 9) toodu tõendamisest või tuleks tõendada joonisel 7 (lisa 14) toodut? - Õigusabipalve aluseks on pettuse ja/või kelmuse toimepanemine (taotluse p-d 4.3-4.4). Kas seega puudutad isik (1) peab või (2) on tal võimalik esitada väited ja tõendid, et juba kuriteokahtluse lähtekohaks olev tegevus on/oli legaalne ning selle tulemusel langeb ära ka rahapesu kahtlus? Taotluse ühte kohtuasja liitmisel selgitas kohus, et vastata tuleb samadele küsimuste tuuma arvestades ka laenulepingu osas (04.01.2024 määruse p 7). RAB on asunud käesolevas asjas seisukohale, et: et kahtlusi saaks ümber lükata, kui puudutatud isik tõendaks, et kõne all oleva vara allikaks ei ole füüsilised ja juriidilised isikud, kellele pakuti krüptovaluutade kaevandamist, või on füüsilised ja juriidilised isikud, kellele pakuti krüptovaluutade kaevandamist ja kliendid tõesti said seda teenust. Samuti tuleb tal tõendada, et vara on saadud legaalsel teel saadud vahenditest, s.o puudutatud isiku ettevõte on saanud oma vahendid legaalsest äritegevusest (st selgitada ja tõendada ettevõtte 2020. ja 2021. aasta tulu)
19.Kohus peab tõendamiseseme osas oluliseks välja tuua: - Isikule ei ole avaldatud, sh ka käesolevas kohtumenetluses kogu väidetavat ahelat, milles liikunud vara kuritegelikkust ja/või mittelegaalsust puudutatud isikule ette heidetakse (vt joonis 7, lisa 14).
13(28)
- Kohtule nähtuvad varade liikumise ahelas viited erinevatele tehingutele, kuid kohtule ei nähtu
analüüsi, miks RAB leiab, et need tehingud ei ole tegelikult toiminud, vaid on näivad, üksnes raha kuritegelikku päritolu varjamise tõttu tehtud varaliigutused. - RAB on alles vastuses kohtule selgitanud, mis on tema hinnangul tõendamiskoormuse ulatus (kuni isikutele teenuse osutamiseni välja). Arendades edasi Tallinna Halduskohtu 03.01.2024 määruses nr 3-23-716 toodud õiguslikku seisukohta (mis puudutab teist isikut, kuid sama asjaolude kogumit), leiab halduskohus ka käesolevas asjas: - RAB peab veenvalt põhjendamata eelkõige oma järeldust, et sel kontol olev raha ei ole n-ö majanduslikus mõttes puudutatud isiku oma. Selle asjaolu põhjendamine sarnaneb maksumenetluses maksuhalduri kohustusega põhjendada, et teatavat raamatupidamisdokumentides kajastatud tehingut ei ole majanduslikus mõttes toimunud. RAB järeldus võib tugineda kõiksugustel vaadeldava pangakonto omaniku, tema majandustegevuse, suhete, pangakontole rahasummade laekumise jms-ga seotud asjaoludel. RAB kahtlus on põhjendatud, kui konkreetsete rahaülekannetega seotud asjaoludest nähtub, et vaadeldava rahasumma vaadeldavale kontole kandmisel ei ole mõistlikku majanduslikku põhjust. RAB ei pea eeldama, et isik, kelle nimel on pangakonto avatud, on kontol oleva vara omanik. See ei tähenda siiski seda, et RAB võiks ilma loogilise põhjenduseta järeldada, et see isik omanik ei ole või et vara tegelik omanik (või kasusaaja) ei ole teada. - Puudutatud isik ei ole ka käesoleva menetluse raames vaielnud vastu, et ta on saanud dividende ja sõlminud laenulepingu. Oluline ei ole see, kust ja kuidas sai dividendide maksja raha, vaid üksnes küsimus kas dividendide maksja ja osaniku vahel toimus mingisugune selline tegelik tehing, mille tulemusena sai isik endale vastava rahasumma nii, et seda raha saab pidada tema omaks. Analoogselt tuleb käsitleda ka laenulepingut, st oluline on selle lepingu tegelikkus, mitte, kust sai laenu andja raha. Seega küsimus on selles, kas vaidlustatud ettekirjutuses nimetatud pangakontole laekunud summa on raha, mille puudutatud isik sai oma normaalse majandustegevuse käigus või on tegemist summaga, mida mingisugune muu isik (igal juhul mitte puudutatud isik) n-ö hoiab selle tegeliku päritolu varjamiseks puudutatud isiku pangakontol. Lihtsustatult öeldes on küsimuseks, mille RAB esitama pidi ja mille üle käesolevas kohtumenetluses põhjust arutada on, küsimus „mis põhjusel see raha tegelikult puudutatud isiku pangakontole kanti“, mitte aga küsimus „kust ja kuidas äriühing või laenuandja raha sai“. - Kui RAB ei ole veenvalt põhjendanud kahtlust, et kõnealuse pangakonto vahendid ei ole puudutatud isiku omad vaid üksnes tema kontol n-ö „hoiul“, tuleb asuda seisukohale, et tegemist on puudutatud isiku rahaga, ilma et oleks vaja kontrollida, millisel teel sai C OÜ või Q need vahendid, mille arvelt ta isikule vastavad ülekanded tegi ning kas see raha on saadud seaduslikul teel. Küsimus taandub seega sellele, kas dividendide maksmine või laenu andmine on tegelik või on tegemist näiliku tehinguga. - RahaPTS § 67 lõikes 8 sätestatust, et konto omaniku omandiõigust ei eeldata, saab mõista selliselt, et konto omanik saab ja peab RABi põhjendatud kahtluse korral tõendama tema kontole tehtud ülekannete aluseks olevate tehingute ehtsust, küll aga ei saa temalt nõuda, et ta tõendaks tehingujadas eespool olevate tehingutega seotud asjaolusid, iseäranis seda, et isik, kellelt puudutatud isikule raha laekus, oli selle saanud ausal teel. - Asjaolud, mis puudutavad seda, kust ja kuidas sai raha C OÜ või Q, oleksid asjassepuutuvad juhul, kui RAB oleks tuvastanud, et puudutatud isiku kontol oleva raha omanik või tegelik kasusaaja on C OÜ või Q. Dividendidest saadud raha kohta saab märkida, et äriregistri kohaselt on puudutatud isik ka C OÜ juhatuse liige (isikule avaldatud joonis nr 1, dtl 903). Küll aga ei nähtu analüüsi, et oleks uuritud või analüüsitud C OÜ sissetulekuid, millest saaks teha järelduse, et see raha pärineb nimelt kuritegelikust tegevusest; küsitud äriühingult (sh juhatuselt) andmeid või uuritud riigi käsutuses, läbiotsimise käigus äravõetud dokumente samas küsimuses. C OÜ 2020. aasta majandusaasta 14(28)
aruandest (kättesaadav äriregistris) nähtub, et ettevõte on erinevate tütar-ettevõtete emaettevõte ning samas kontsernis oli keskmine täistööajaga töötajate arv kontsernis 2020. aastal 85, tööjõukulud oli 2 148 573 eurot ning kontserni tegevuskulud olid 7 278 160 eurot. Ei ole põhjust välistada võimalust, et selline majandustegevus genereeris reaalseid rahavoogusid. Arusaadavalt ei ole ei C OÜ-d ega ühtki selle juhtimisega seotud isikut senini kuriteos süüdi mõistetud. Teiselt füüsiliselt isikult saadud raha kohta märgib kohus, et kohtule ei nähtu, et RAB oleks sellelt isikult uurinud, kust ta raha sai. Kohus leiab ka, et RahPTS § 57 lõikes 10 kasutatud mõistet „vara legaalne päritolu [tõendamine]“ tuleb sama paragrahvi lõike 6 kohaldamise kontekstis mõista selliselt, et isik, kelle nimel on pangakonto avatud, peab tõendama, et tema ning raha tema pangakontole kandnud isiku vahel oli tegelik ja õiguspärase sisuga majandustehing, ent ta ei pea tõendama seda, et talle sellise ausa majandustehingu alusel ülekande teinud isik ise oli raha saanud seaduslikul teel. RAB ei ole väitnud ka seda, et S.P. on variisik, kes andis puudutatud isikule üle puudutatud isikule kuulunud vara, olles üksnes selle hoidjaks (joonis 1, dtl 904). Kohus peab oluliseks ka välja tuua, et tehingu tegelikkust ei saa seada kahtluse alla ka mõne menetlusliku nõude rikkumise korral, kui poolte vahel oli tahe selline tehing teha. Tehingu näilikkus ei tähista tehingu mistahes puudujääke või isegi võimalikku vastuolu seadusega; vaid olukorda, kus pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad (TsÜS § 89 lg 1). Kohtule ei nähtu ka kohtupraktikast, et dividendide maksmine ilma majandusaasta aruandeta (AS § 157 lg 1) oleks suunatud kellegi teise kui võlausaldajate kaitseks (lg 3). Samuti ei nähtu normist, et selle rikkumine tooks kaasa tehingu tühisuse (TsÜS § 87). Laenulepingute fabritseerimise osas on RAB tuginenud üksnes õigusabipalvele (taotluse p-d 4.20 ja 4.22 jj), ilma sisustamata, milles fabritseering või võltsitus seisneb. Põhjendust ei nähtu ka õigusabipalvest. Erinevalt RABile ei nähtu kohtule, miks tuleks pidada kahtlaseks nimelt n.ö ümmargustes summades laenude andmist ja selle alusel ülekannete tegemist (samas). Mõlemas taotluses varjatud osas toodu (vastavalt punktid 4.21 ja 4.23) kohta ei ole kohtule arusaadav, miks on selliste tehingute lubatavus kahtluse alla seatud.
20.Kohus ei pea võimalikuks järeldada ka, et puudutatud isikul saanuks olla võimalik tõendada, et kogu vara liikumise ahel on legaalne, olukorras, kus isikul puudub juurdepääs andmetele, millist vara liikumise ahelat RAB on silmas pidanud. Sellist pimesi tõendamist või asjaolude selgitamist ei saa ilma RABi poolse selgitamiskohustuse täitmiseta üheltki isikult eeldada. Kohus kordab varasemat, et dokumendid on olnud riigi käsutuses (läbiotsimise käigus ära võetud); isik viibis olulise aja vahi all; esmase info (joonised nr 1 kummagi taotluse osas) sai isik alles käesolevas kohtuasjas ning RAB on varem juba leidnud, et isikule mistahes teabe avaldamine ei ole võimalik (kohtuasjad nr 3-23-377 ja 3-23-407). Riik ei saa muuta isikule isiku enda kasuks rääkivate tõendite esitamist, sh arusaamist, mida isik peaks üldse tõendama võimatuks. Olukorras, kus isikul ei ole võimalik tõendeid objektiivsete asjaolude tõttu esitada, on sedavõrd olulisem, et RAB koguks kõiki asjakohaseid tõendeid, sh nii isiku kasuks kui ka kahjuks rääkivaid tõendeid. RAB ei saa sellises olukorras piirduda üksnes isiku kahjuks rääkivate tõenditega ega kohus ka sellistele tõenditele suuremat kaalu anda. Tõendamiskoormuse kohta märgib kohus veel ka täiendavalt, et raha riigi omandisse kandmine ei saa olla karistuslik meede juhul, kui isik haldusorgani soovitud tõendeid ei esita. Kui isik jätab talle teadaolevad, menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid esitamata, võib haldusorgan jätta isiku taotluse läbi vaatamata (HMS § 38 lg 3). Seda normi ei saa laiendada olukorrale, kus haldusorgan ise on algatanud menetluse, mille lõpptulemus võib olla isikule koormav, st tõendite esitamata jätmisel anda vaikimisi ilma täiendava analüüsita (enim)koormavaima haldusakti. Ning igal juhul 15(28)
on haldusorganil kohustus (1) koguda mh ka soodustavaid tõendeid, mida on haldusorganil võimalik koguda ja mis ei ole menetlusosalise ainuteada või -käsutuses; (2) hinnata kõiki tõendeid, kas asja on siiski võimalik menetlusosalise panuseta lahendada sisuliselt, st hinnata juba olemasolevat tõendikogumit.
21.RAB on pidanud ka võimalikuks, et puudutatud isik tõendaks (11.01.2024 vastuse p 2.3.3 ja 2.8.6), et toime ei ole pandud eelkuritegu (võimalik kelmus vms). Olukorras, kus sama teo osas on algatatud kriminaalmenetlus nii USAs kui ka Eestis, kus tõendamiskohustus on süütuse presumptsioonist lähtuvalt riigil, ei saa samas osas lasuda tõendamiskoormus haldusmenetluses puudutatud isikul. Jällegi – sellist tõendamiskoormust kuni eelkuriteoni ei ole RAB isikule kordagi selgitanud, sh ka ei ole tuginenud õigusabipalvele enne käesolevas asjas taotluse esitamiseni 2023. aasta detsembris. Arvestades avalikult teadaolevat teavet, sh avalikkuses käsitletud väljaandmismenetlust, pidi RAB vajadusel koguma andmeid ka omal algatusel. Puudutatud isikule esitatud kuriteokahtlust õigusabipalve raames on analüüsitud, sh puudutatud isiku vastuväiteid, et ta ei ole tegusid toime pannud, väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli menetluses (kohtuasi nr r-rr-rrrr). Avalikult on mh kättesaadav Riigikohtu 19.06.2023 määrus nr r-rr-rrrr, kus on selgelt toodud puudutatud isiku seisukoht, et üks isikule etteheidetavatest kuritegudest on aegunud (KrMS § 440 lg 1 p 3) ja teine ei ole USA-s karistatav (KrMS § 439 lg 1) (p 18). Olukorras, kus käesoleval juhul tugineb RAB Eesti siseriiklikule haldusmenetlusele ja sellest tulevatele volitustele, ei saa lähtuda ka rahvusvahelise kriminaalmenetluse alase koostöö vastastikusest usaldusest, vaid RABil tulnuks puudutatud isiku argumente eelkuriteo olemasolu või puudumise kohta analüüsida, sh pöördudes vajadusel materjalidega tutvumiseks prokuratuuri ja/või kohtute poole (RahaPTS § 58). Kohus märgib, et käesoleval juhul on RAB läbivalt tuginenud, et tegemist on kuritegeliku tegevusega, millest vara on saadud, kuid ei ole kohtule avaldanud, et oleks selles osas täitnud materjalide ja teabe edastamise kohustust RahaPTS § 54 lg 3 mõttes. Haldusorgan ei saa siinkohal valida endale mugavaimat ja lihtsaimat lahendust kahe menetluse hübriidina – valida isiku vara piiramiseks haldusmenetluslikud meetmed; samas piirduda vaid kriminaalmenetluse raames esitatud õigusabipalvele tuginemisega, ilma seda sisulisemalt analüüsimata.
22.RABi 11.01.2024 seisukoha punkti 2.7.11 alusel võib seada kahtluse alla, kas RABi analüüsi aluseks olevad tõendid on lubatavad nii, et neile saaks haldus- või halduskohtumenetluses tugineda. RAB on leidnud, et rahapesu andmebürood rakendavad üle maailma põhimõtet, et nende antav informatsioon on vaid „luureteave“ (ingl k for intelligence purpose only). Seda teeb ka RAB, pannes oma RahaPTS § 60 lg 2 ja 3 alusel tehtavates edastustes uurimisasutustele ja prokuratuurile piirangu, et edastuses ja selle lisades (tõendid) toodut ei ole võimalik kasutada kriminaalmenetluses. Egmont Groupi printsiibid teabe vahetamise kohta18 sedastavad järgmist: - ainult „luureteavet“ (for intelligence purpose only) võib kasutada analüüsiks või juhtlõnga saamiseks, kuid mitte tõendina; - haldusmenetluses või kohtumenetluses kasutatav teave märgitakse eraldi tähistusega „for administrative/prosecutorial/judicial/investigative purposes“. Kohus leiab, et RAB ei saa samale teabele erinevates võimalikes menetlustes kasutada erinevaid määratlusi, kas teave on n.ö kasutatav; st ühelt poolt välistades teabe kasutamise kriminaalmenetluses „luureteabena“; teiselt poolt taotledes, et halduskohtus kasutaks sama teavet lubatava teabena (haldusmenetluses või kohtumenetluses kasutatav teave). Juhul, kui tegemist on
üksnes analüüsi või juhtlõnga saamiseks lubatava teabega, ei saa sama teave olla piisava n.ö kvaliteediga, et seda saaks kasutada teises kohtumenetluses. Kohtule ei ole esitatud teavet või dokumente, mis on RABile selgunud asjaolude aluseks, v.a õigusabipalve. Taotluse osas V on RAB tuginenud sisuliselt, et aluseks on rahvusvaheline koostöö. Seega on võimalik, et ka RABi poolt rahvusvaheliselt kogutud teave, millele ta tugineb asjaolude kirjeldamisel (p 4.7 jj) võib sisaldada välistust, et tegemist on üksnes analüüsiks ja juhtlõnga saamiseks lubatud teabega („luureteave“). Arvestades käesoleva määruse muid põhjendusi, ei pea kohus vajalikuks seda alusteavet välja nõuda; küll aga tuleb tuua: - Kui teave on saadud n.ö „luureinfo“ märkega, siis saab seda tõlgendada keeluna, sh taotleja hinnangul talle kohustuslike suuniste kohaselt (vt taotluse p-d 5.5 ja 5.7) teabe kasutamiseks haldusmenetluses ja kohtumenetluses, sh käesoleva taotluse lahendamisel. Kohustus järgida teise büroo piiranguid tuleneb ka RahaPTS § 63 lg-st 8. - Kui tegemist on n.ö Eesti siseriikliku õiguse mõttes jälitusteabe või selle analoogiga, on see võimalik tõendiks muuta KrMS § 63 lg 1 1 alusel. Sellise teabe kasutamine üksikisiku vastu tuginedes haldusmenetluses on piiratud ning võimalik üksnes kindlate tingimuste täitmisel (vt Riigikohtu 07.10.2021 kohtuotsuse nr 3-19-467 p 22). Juhul kui tegemist on teabega, mida ei ole võimalik kriminaalmenetluses kasutada, on nii sama piirangu olemusest kui ka Eestis siseriiklikult jälitusteabega analoogse teabe kasutamise piirangutest tulenevalt küsitav, kas RABil on võimalik sellele teabele kui tõendile haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses üldse tugineda. Seisukoht, et sellele teabele kui tõendile saab haldusmenetluses isiku vastu – raskemat tagajärge ette nähes ja väiksemaid menetlusgarantiisid pakkudes – tugineda, kuid kriminaalmenetluses mitte; ei ole üksikisiku õiguste tasakaalu arvestades põhjendatud. Omandi, omaniku ja tegeliku kasusaaja tuvastamine
23.Kohtule nähtub läbiv RABi arusaam, et puudutatud isik ei saa olla vara tegelikuks, legaalseks omanikuks (vt taotluse p 1.7). Kohus leiab, et RABi lähtepunkt, sh ka selle õigsust eeldades ei anna alust kohtu poolt loa andmiseks. Kohus kordab menetlusse võtmise määruses toodut, kuidas kohus saab aru käesoleva määruse osas II kokku võetud regulatsiooni eesmärgist: - Vara riigi omandisse kandmise esmane eesmärk oli olukorra lahendamine, kus vara omanik on variisik, kes on vara loovutamisega nõus; on kinnitanud enda variisikuks olemist, samas ei anna nõusolekut; või ei tee koostööd, kaob või muutub kättesaamatuks. Tavapäraselt on tegemist varaga, mille suhtes keegi, sh variisik pretensioone ei esita. Sellisel juhul tuleb pikema aja jooksul lahendada küsimus, mis arestitud varaga edasi saab. - Kui RABil on veendumus või arusaam, et tegemist on rahapesuga, edastatakse materjalid pädevale asutusele ning konfiskeerimise küsimused saavad üldreeglina lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega. Koos asjakohaste muudatuste tegemisega loodi KarSis ka laiendatud konfiskeerimise regulatsioon (§ 832), mis võimaldab ka nt legaalse tuluga segatud vara konfiskeerimist. Sellisel juhul on võimalik kriminaalmenetluses vara arestimine, mille tulemusel lõpetab RAB oma toimingud viivitamata. - On ka võimalik, et puudutatud isik kummutab RABi kahtluse rahapesu toimepaneku kohta, s.o tõendab vara legaalse päritolu RahaPTS § 57 lg 10 mõttes. Siis puudub mistahes alus vara edasiseks arestimiseks, veel vähem riigi omandisse kandmiseks. Kohtule ei nähtu eeltoodust, et kui vara tegelik omanik või kasusaaja on teada, aga küsimuse all on n.ö vara legaalsus (st kas isik on saanud vara omanikuks kuritegelikul teel), saaks selle vara ära 17(28)
võtta ilma kriminaalmenetluseta, haldusmenetluses, sh tavapäraseid haldusmenetluse reegleid järgimata (vt eelnev uurimise, selgitamise ja tõendamise kohta). Vara riigi omandisse kandmisel on olnud järjepidev eesmärk variisikute korral, kui võimalikku kurjategijat ei ole võimalik leida, vara osas lõpliku otsuse tegemine; aga mitte FATFi parimate praktikate elluviimine või KarSis toodud laiendatud konfiskeerimine laiendamine haldusmenetlusse, vähemate garantiide ja kontrollimehhanismidega. Sellist seadusandja eesmärki ei nähtu kuskilt ning haldusorganil on kohustus tegutseda rangelt seadusandja antud volituste ja nende eesmärkide alusel, austades isikute põhiõiguseid (HMS §-d 3 ja 4). Üksikisiku õiguseid piiravaid norme tuleb kahtluse korral tõlgendada kitsamalt ja rangemalt; mitte laiemalt, haldusorganile mistahes volitusi andvana.
24.RAB on esitanud 11.01.2024 põhjenduse, et Eesti riik, kuigi see ei nähtu seletuskirjast või muudest dokumentidest (RAB on olnud asja arutamise juures ja seetõttu teab), kehtestas halduskonfiskeerimise võimaluse 2017. aastal suuremal määral just seetõttu, et ületada kitsaskohti seoses kriminaalmenetluse käigus konfiskeerimisega (p 2.11.1.5.) Seega ei tähenda kriminaalmenetluses vara mittearestimine või kriminaalmenetluse algatamata jätmine automaatselt rahapesu kahtluse kadumist ning vara suhtes seatud piirangute tühistamist. Vastupidisele järeldusele jõudmine muudaks sisutühjaks seadusandja kehtestatud nn halduskonfiskeerimise institutsiooni, mis ongi loodud selleks, et kriminaalmenetluse väliselt oleks rahapesu kahtluse korral samuti võimalus piiratud vara kriminaalmenetluse väliseks konfiskeerimiseks ja riigi tuludesse kandmiseks (p 2.11.1.6). Kohus kontrollis kehtiva normistiku kehtestamisel toimunud arutelu materjale (viited määruse punktis 8.4) ega leidnud, et 459 SE arutamisel Riigikogus oleks taotleja toodud eesmärki, sh halduskonfiskeerimist selliselt sisustades arutatud. Kohus ei saa arvestada õigustloova akti legitiimse eesmärgina selgitusi, mida õigustloova akti andja ei saanud akti andes teada ega arvestada. Küll aga on sarnaseid eesmärke arutatud n.ö pööratud tõendamiskoormuse ja halduskonfiskeerimise eelnõu raames, mis langes koosseisu lõppemisega välja (771 SE) 19. Eelnõu seletuskirjas leiti [allajoonituna senise olukorra kirjeldus – kohtu märkus]: - Eelnõu kohaselt on võimalik rakendada meetmeid ja piirata vara käsutamist selliste juhtumite korral, mille osas on kindlaks tehtud, et vara suhtes esinevad rahapesu tunnused, ent vara päritolu ja selle üksikasjalist seost konkreetse eelkuriteoga ei ole võimalik tõendada (lk 19). Vara päritolu uurides on uurimisasutused jõudnud olukorda, kus sellistes skeemides kasutatava raha päritolu ei ole tuvastatav, /.../. Seega puudub tihti võimalus algatada skeemis osalejate suhtes kriminaalmenetlust rahapesu kuriteo tunnustel (samas). - Kui varem kehtinud RahaPTSi alusel oleks saanud hõivata rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega peremehetu vara või sellise vara, mille omanikku või tegelikku kasusaajat ei olnud õnnestunud kindlaks teha, siis kavandatav regulatsioon võimaldaks vara riigi omandisse kanda ka siis, kui vara legaalset päritolu ei ole tuvastatud ja samas on teadaolevate objektiivsete faktiliste asjaolude põhjal alus arvata, et vara on pärit kuritegelikust tegevusest (lk 21). - RABi menetlus peaks olema võimalik nii juhtudel kui kriminaalmenetlust ei ole alust algatada kui ka juhtudel, mil kriminaalmenetlus on lõpetatud, ent varade legaalset päritolu ei ole kindlaks tehtud ega rahapesukahtlust ei ole kõrvaldatud või vara omanik ei ole teada või vara kasutatakse terrorismi rahastamiseks (lk 65). - Praegu kehtiva seaduse kohaselt võib seda teha, kui vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei õnnestunud kindlaks teha. Eelnõus ettenähtud § 57 lg 6 muudatuste kohaselt võib seda teha: 1) rahapesu kahtluse korral ei ole vara omanik või valdaja ei ole tõendanud selle legaalset päritolu; 2) vara suhtes on kahtlus, et seda kasutatakse terrorismi rahastamiseks, on ära langenud (lk 96). /.../ Kehtiva seaduse § 57 lõikest 6 järeldub, et piisab sellest, kui esitatakse täiendavaid tõendeid omandiõiguse
kinnitamiseks või selgitatakse, kellele kõnealune vara kuulub. Edaspidi on kavandatava § 57 lõike 61 kohaselt vara omanikul või valdajal kohustus mitte üksnes selgitada omandisuhteid vaid lisaks: 1) tõendada vara legaalset päritolu /.../.
Kohtule nähtub eeltoodust, et RABi kirjeldatud eesmärkide ja volitustega seadust ei ole sellisena kehtestatud. Vastava eelnõu raames oli pikemat aega küsimuse all ka sellise regulatsiooni põhiseaduspärasus (vt seletuskirjas analüüs lk 96-101, samuti Rahandusministeeriumi 11.02.2019 arvamuses toodud analüüs lk 11 jj) 20. Vastuvõtmata seaduseelnõu eesmärke ei ole võimalik olemasolevale regulatsioonile üle kanda.
25.Käesolevas asjas ei nähtu ka RABi kahtlust või põhjendust, et puudutatud isik võiks olla variisik, kelle vahendusel liigutataks mõne muu isiku vara, kes soovib väidetavast rahapesust tegelikult kasu saada. Vastupidi – taotlusest tuleneb keskselt RABi veendumus, et puudutatud isik võib olla toime pannud eelkuriteo (kelmuse), mille jälgede varjamiseks pandi toime rahapesu, mille tulem on lõpuks jõudnud puudutatud isiku kontole (taotluse punktid 4.4-4.5). Seega on RABi taotluse loogikat järgides kahtlus, et puudutatud isik on toime pannud nii eelkuriteo kui ka rahapesu. Sellises olukorras on aga RABil kohustus edastada materjalid pädevale asutusele süüteomenetluse algatamise otsustamiseks (RahaPTS § 54 lg 3). Kohus toonitab ka, et Euroopa Liidu õigusest tuleneb kohustus võidelda rahapesu vastu ennekõike kriminaalmenetluslike ja karistusõiguslike vahenditega (käesoleva kohtumääruse p 10).
26.RahaPTS § 57 lg 7 nimetab vara omaniku alternatiivina, et tuvastatakse vara tegelik kasusaaja. Järgides RABi taotluse üldist loogilist joont, on puudutatud isik füüsiline isik, kelle huvides, kasuks või nimel tehingute või toimingute ahel on tehtud RahaPTS § 9 lg 1 p 2 mõttes ehk tegelik kasusaaja. Sealjuures ei nõua tegeliku kasusaaja tuvastamine RahaPTS mõttes seda, et ta oleks saanud vara legaalseks omanikuks. Juhul kui on siiski kahtlus, et tegelik kasusaaja on toime pannud kuriteo, on RABil jätkuvalt andmete edastamise kohustus pädevatele asutustele, kes saavad algatada vastava süüteomenetluse.
27.RAB on seadnud kahtluse alla, et kuna puudutatud isik võib olla pannud toime kuriteo, ei ole ta kunagi kelmuse teel tema valdusesse jõudnud vara omanikuks saanud ning vara omanikuks on jätkuvalt kannatanud (ehk ohvrid õigusabipalve terminoloogias). Kohtu hinnangul ei sobitu selline seisukoht kokku ülejäänud õiguskorraga, sh loob olukorra, kus vara omanik erinevates õigussuhetes on erinev. Puudutatud isikule on õigusabipalve kohaselt etteheidetav kelmus ehk sisuliselt tehingu tegemine teise osapoole tahtliku eksimusse viimisega ehk pettusega TsÜS § 94 mõttes. Pettuse mõjul tehtud tehing ei ole automaatselt tühine, vaid teine osapool peab selle tühistama (lg 3). Tulemuseks võib olla kahju hüvitamine (TsÜS § 101 lg 1). Eeldades, et tegemist on teenuse osutamise lepinguga, on selle osaks ka tasu saamine, sh et teenuse osutaja saab makstud tasu omanikuks (AÕS § 92 lg 1 või pangaülekannete korral ka AÕS § 93). Siinkohal ei ole ka tuginetud, et võimalikelt ohvritelt oleks nende vara (sh nõudeõigus panga vastu) ära võetud varastades, salaja, vägivallaga vms nende tahte vastaselt. Kohus möönab, et teatud juhtudel on pidanud riigid vajalikuks karistusõiguslikult reguleerida, kui sellistel juhtudel ohver annab vabatahtlikult vara üle, sest talle on teadvalt loodud tegelikest asjaoludest ebaõige kujutlus (Kars § 209 jj – kelmus), kuid see ei muuda tsiviilõiguslikust
Õiguskantsleri seisukohad sama eelnõu https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Arvamus%20p%C3%B6%C3%B6ratud%20t %C3%B5endamiskoormust%20puudutava%20eeln%C3%B5u%20SE%20771%20kohta.pdf https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Arvamus%20p%C3%B6%C3%B6rdt %C3%B5endamise%20kohta.pdf
19(28)
kohta: ja
vaatest vara omandit, sh et see vara ei ole kunagi väidetava kelmuse toimepanija omandiks saanudki. Sama loogikat järgib ka kriminaalmenetluse- ja karistusõiguse regulatsioon. Kohus kordab, et käesoleval juhul ei ole tegemist vara omaniku tahte vastaselt varastatud raha, eseme, sõiduki vms objektiga, kus võiks jätkuvalt eeldada senise omaniku omandiõiguse kehtivust, kuna mh puudub kokkulepe omandi üleminemise kohta (AÕS § 92 lg 1). Küll aga loetakse vara muundamisel (varastatud eseme mahamüümisel saadud raha, mille eest on midagi uut ostetud) vara pööratuks võimaliku kuriteo toimepanija omandisse. Samast lähtub ka normistik: - KrMS § 142 lg 1 - Vara arestimise eesmärk on tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse, konfiskeerimise või selle asendamise või rahalise või varalise karistuse tagamine. Vara arestimine seisneb kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku /.../ vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises21. - KarS § 831: Kohus konfiskeerib tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale (lg 1). Erandina konfiskeerib kohus vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal kolmandale isikule ja kui 1) see on omandatud /.../ või 2) kolmas isik teadis, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks (lg 2). - KarS § 832: Kohus konfiskeerib kuriteo toimepanija vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal toimepanijale ja kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Konfiskeerimist ei kohaldata varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. - Ka Riigikohus on 27.01.2022 määruses nr i-ii-iiii rahapesu juhtumit ja sellele eelnevat kelmuse eelkuritegu analüüsides leidnud, et omandi osas ei ole oluline, kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees (p 20) ning kannatanu, kes kandis vara üle kelmuse tagajärjel, ei ole selle vara omanik (samas, lisaks p 19). Kohus märgib, et kui kriminaalmenetluses arestitakse vara tsiviilhagi või rahalise karistuse tagamiseks, saab nende kohustuste täitmine ka toimuda üksnes süüdimõistetu vara arvelt. Seega lähtub ka süüteemenetluse normistik tervikuna eeldusest, et süüteo tulemusel omandatud vara, kui see ei ole algsel identifitseeritaval kujul (konkreetse esemena), on süüdlase oma, mille suhtes rakendatakse muid meetmeid selle äravõtmiseks. Vastupidiselt võiks jõuda õiguslikku absurdi, st rahapesu tulemusel soetatud vara (kinnisvara, sõidukid vms) on tegelikult kannatanute omad, kes peaksid seega tagama ka omandisuhtest tulenevad kohustused (maamaks, sundkindlustus jne). Kohus möönab, et võib olla vara, mis on peremehetu, kuid see puudutab variisikutega seotud juhtumeid. Puuduvad mistahes viited, et puudutatud isikut tuleks käesolevas asjas käsitleda variisikuna.
28.RABi seisukohast saab järeldada, sh isiku kohustusest tõendada eelkuriteo puudumist, et vara tegelikuks omanikuks saaksid olla ohvrid/kannatanud (vt ka 11.01.2024 seisukoha p 2.16). Ohvrid võivad asuda USAs, sh on õigusabipalves toodud neist 4 võimalikku (õigusabipalve lk 104, dtl 467 jj). Ka Eestis on 5 võimalikku kannatanut pöördunud kohtusse, avaldades soovi oma õiguseid kaitsta (Tallinna Ringkonnakohtu 16.10.2023 määrus nr 3-23-2037 22). Kohus jääb eeltoodu juurde, et kannatanud ei saa olla vara omanikud (vt ka viide kohtuasjale nr i-ii-iiii), kuid märgib järgmist.
Väljajõetud osa puudutab „rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva vara“, mis on välja jäetud iseloomustamaks, et ka arestimisel on üheks eelduseks, et vara on kahtlustatava oma. Kohtu hinnangul saab väljejäetud osa kohaldada ennekõike siis, kui vara omanik on teadmata (ennekõike on see variisiku nimel, kes teavitab ise, et ta ei ole vara omanik, või on muid põhjendusi, miks ei saa teda vara omanikuna käsitada).
Avalikult kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=353870003
20(28)
Kohtule ei nähtu, et RAB oleks teinud mistahes toiminguid ohvrite/kannatanute kindlaks tegemiseks ning kontrollimiseks, kas nemad on vara tegelikud omanikud. Samas on RABi kohustuseks teha mõistlikke pingutusi vara tegelike omanike väljaselgitamiseks (RahaPTS § 57 lg 6 - Kui vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha...; samuti käesoleva määruse punktis 14 toodud kohtupraktika). Kui vara tegelikud omanikud (s.o väidetava kuriteo kannatanud/ohvrid) on kindlaks tehtud, sh kahtluse all ei ole nende omandi legaalsus, ei ole täidetud ka RahaPTS § 57 lg 7 eeldus, st „vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha“ ning vara riigi omandisse kandmiseks puudub õiguslik alus. RAB on tema väidete loogikat järgides rikkunud uurimiskohustust, st jätnud nii talle kättesaadava õigusabipalve alusel kui ka avalikest allikatest nähtuvad kannatanud välja selgitamata. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on kannatanud esitanud taotluse enda kaasamiseks ka kriminaalasjas, mida toimetatakse kohtule arusaadavalt sama kogumi kohta. Kuivõrd RABile ei saa olla kriminaalmenetluse läbiviimine teadmata, oli RABil kahtlemata ka võimalik enda püstitatud hüpoteesi alusel (vara on kannatanute oma) koguda prokuratuurilt andmeid, kas ja kes on kannatanutena kaasatud (RahaPTS § 58). Välistatud ei ole ka ohvrite tuvastamiseks vastavate rahvusvaheliste päringute tegemine. Kohus peab oluliseks ka tuua, et RahaPTS sätetest ei nähtu, et pärast vara riigi omandisse kandmist (erinevalt eelnevast) lasuks RABil mistahes kohustus tegelikke omanikke/kannatanuid/ohvreid välja selgitada ja teavitada, ka käesolevas asjas juba teadaolevaid või selguvaid asjaolusid arvestades. Võimaluse asemel, et kauges välisriigis viibivad kannatanud oskavad 3 aasta jooksul tulla vara RABi käest küsima; saaks ennekõike tõenäolisem olla, et kannatanud saavad oma vara tagasi kriminaalmenetluse käigus, kuivõrd selle raames võib olla võimalik esitada tsiviilhagi ja/või kriminaalmenetluse järel hagi tsiviilkorras raha kättesaamiseks. Vaatamata RahaPTS § 57 lg 7 sätte lõpus toodust, peab kohus vara tegeliku omaniku teadasaamist RABi menetlusest ning selle tulemusel enda vara tagasisaamist sisuliselt võimatuks. Tegemist ei ole reaalse õiguskaitsevahendiga nende kannatanute tarvis. Osa kokkuvõte
29.Kokkuvõttes leiab kohus, et täitmata on mõlemad tingimused (1) RABil ei ole õnnestunud kindlaks teha (2) vara omanikku või vara tegelikku kasusaajat. Uurimiskohustuse ja tõendamiskoormuse puudused on sellised, et kohtule ei nähtu, et RABil oleks võimalik need puudused kõrvaldada korrakohast haldusmenetlust järgides enne seaduses sätestatud tähtaja lõppu. Ka ei nähtu kohtule erinevaid lähenemisnurki analüüsides, et asjas oleks võimalik jõuda järelduseni, et vara omanik või tegelik kasusaaja on kas tuvastamata või ei ole teda jätkuvalt võimalik kindlaks teha. IV
30.Kohus kontrollib järgnevalt, kas taotleja soovitud meede on proportsionaalne, järgides väljakujunenud kriteeriume (vt mh KorS § 7), s.o meetme legitiimset eesmärki, sobivust, vajalikkust ja mõõdukust; kaaludes viimast riivatava põhiõiguse, s.o ennekõike omandiõiguse riive osas. Kuigi proportsionaalsuse hindamine ei ole RahaPTS § 57 lg 7 regulatsiooni osaks, hinnatakse kohtu toodud kriteeriume ligikaudu mistahes loa andmise menetluses. Nii ei ole kohus lubanud isiku jätkuvat kinnipidamist, kui see ei toimu enam isiku väljasaatmise eesmärgil; kohus kontrollib KPKs kinnipidamise lubamisel, kas isiku olukorda ja kinnipidamise pikkust arvestades on edasine kinnipidamine ikka veel proportsionaalne; MTA loataotluste osas on nt kujundatud kohtupraktika, et ebaproportsionaalne on füüsilise isiku arvelduskonto arestimine ilma, et isikule jäetaks elementaarsed elatusvahendid. 21(28)
31.Legitiimne eesmärk Mistahes meetmel, mida haldusorgan rakendab isiku õiguste piiramisel, peab olema mõistlik ja asjakohane eesmärk; sh lähtudes seadusandja tahtest. Käesoleva asja raames ei sea kohus kahtluse alla seda, et rahapesu tõkestamine on oluline legitiimne eesmärk, sh säilitamaks avalikkuse usaldus Eesti finantssüsteemi vastu, tagades sellega finantssüsteemi stabiilsust ja Eesti atraktiivsust investoritele. Iga üksikisiku vaatest on ka oluline see, et kui isik peaks sattuma kuriteo ohvriks, on riigil meetmed selleks, et neid kuritegusid avastada, ning kurjategijaid heidutataks nii kuritegude toimepanemiselt kui ka varade varjamiselt. Kitsalt – vara riigi omandisse kandmisel RahaPTS § 57 lg 7 – samaväärne legitiimne eesmärk puudub, võrreldes sama paragrahvi teistes lõigetes tooduga. Normi eesmärk on pigem selle kujunemislugu arvestades ummikseisu lahendamine, kui ühelt poolt ei ole võimalik seadusega lubatud muude meetmete kaudu rahapesu juhtumi juurteni jõuda (ennekõike kriminaalmenetluse raames); teiselt poolt on ka selge veendumus, et tõenäoliselt on tegu variisikuga ning tegemist ei ole tema varaga. Riigil on sellisel juhul võimalik ühelt poolt kehtestada normistik, mis võimaldab vara alalist või pikaajalist arestimist, kuid see võib pika aja jooksul tuua kaasa õigusselgusetuse ja/või ülemäärase halduskoormuse. Vara riigi omandisse kandmise legitiimseks eesmärgiks loebki kohus seega ennekõike ebaselge olukorra lõpetamise ning riigi ja riigist eraldiseisva vara haldaja (nt panga) halduskoormuse vähendamise. Mööndes küll legitiimse eesmärgi võimalikku olemasolu, ei saa sedastada selle kuigi suurt kaalukust.
32.Kohtule ei nähtu vara riigi omandisse kandmisel muud legitiimset eesmärki, mis tuleks mõnest muust õiguslooja pädevusega organi tahtest. FATFi parimates praktikates (käesoleva määruse p 11) on küll toodud näidisloetelu muudest juhtudest, kuid neid ei saa lugeda legitiimseks eesmärgiks ilma seadusandja (või Euroopa Liidu õigusaktide andja) vastava tahteta. Kohus toob välja ka, et laiendatud konfiskeerimine (p (e)) on juba rakendatud KarS § 83 2 vastuvõtmisel. Ka peab kohus küsitavaks, kas korraga, ilma seadusandja selge tahteta, on võimalik isikut käsitleda õigeksmõistetuna (nt tõendite puudumise tõttu), teisalt aga leida jätkuvalt, et tegemist on kuritegeliku varaga (p-d (a), (b) ja (d)23.
33.Meetme sobivus Vara riigi omandisse kandmine on RahaPTS, sh § 57 üldist eesmärki – võidelda rahapesuga – arvestades ilmselgelt sobiv meede. Kui isikud, kes võivad soovida rahapesu toime panna, teavad, et mistahes kahtluse korral võtab riik neilt raha ära, heidutab see neid rahapesu toime panemast (karistusõiguslikult üldpreventiivne eesmärk). Sh ei pea meetme efektiivsus olema absoluutne, st meetme olemasolu ei pea ära hoidma kõiki juhtumeid, aga selle tõhusus eesmärgi saavutamisel peab olema mõistlikult järeldatav. Ka sobib meede selleks, et lõpetada ära ebaselge olukord, kui ühelt poolt on menetlus n.ö liiva jooksnud ning seda ei ole võimalik jätkata; samas (vari)isik ei loobu ka selgesõnaliselt varast, sh muutub riigile kättesaamatuks.
34.Meetme vajalikkus
E. Kergandbergi sõnadega: „Kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrust kaebaja suhtes ei koostatud mitte sellepärast, et RAB-i poolt tõstatatud kahtlused oleksid ära langenud, vaid sellepärast, et ei suudetud leida piisavalt tõendeid süüdistuse esitamiseks. /.../ Seega ei ole ka kriminaalmenetluses kassaatori suhtes rahapesukahtlust kõrvaldatud, millest võib järeldada, et äravõetud dokumentide hulgas ei leitud kahtlasi tehinguid õigustavaid või selgitavaid dokumente.“ Leian, et sellist seisukoht esitades („kuigi kriminaalmenetlus on lõppenud, ei tähenda see veel seda, et süüdistatav ei ole kurjategija!“) ei ole soovitud piisaval määral arvestada selliste oluliste kriminaalmenetluslike põhimõtetega, nagu süütuse presumptsioon ja ne bis in idem. - eriarvamus RKHK otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-33-13 https://rikos.rik.ee/LahendiOtsingEriVaade?asjaNr=3-3-1-33-13
22(28)
Meetme vajalikkuse kriteeriumi sisuks on, kas on olemas mõni muu sama tõhus meede, millega oleks võimalik saavutada sama eesmärk, üksikisikut vähem riivates. Tavapäraselt saab pidada riigi karmimaks reageeringuks sekkumist karistusõiguslike meetmetega. Käesolev asi on sellest erandlik, sh on ka RAB rõhutanud, et vara riigi omandisse kandmine haldusmenetluse raames on ultima ratio vahend (taotluste p 3.4). Mitteammendava loeteluna tuleb välja tuua: - kriminaalmenetluse kestel vara säilitatakse (st arestitakse, mitte ei kanta riigi omandisse); - õigeksmõistmisel saab isik vara tagasi, sh sõltumata kriminaalmenetluse pikkusest (vrdl RahaPTS § 57 lg 7 tähtajad, sh kas norm üldse võimaldab samal isikul 3 aasta jooksul korduvalt tõendama hakata või loetakse omandisse kandmisega küsimus lõplikult otsustatuks); - süüdi mõistmisel on arestitud vara arvelt võimalik kanda karistust (nt rahaline karistus); tasuda menetluskulusid ja hüvitada tekkinud kahju kannatanutele; - kriminaalmenetluses on isikul mingis menetlusetapis võimalik tutvuda tõenditega ning ka riigivõimu põhjendustega, kes eelkuritegu ja rahapesu ette heidab; ning esitada nende pinnalt oma vastuväited ja -tõendid; - menetlejal on kohustus kaasata iga isik, kes vastab kannatanu legaalmääratlusele, sh sõltumata sellest, kas isik end kannatanuks peab (KrMS kommentaarid, § 37, p 3 ja 3.2, lk 143). Seega on riigil kriminaalmenetluses aktiivne kohustus otsida üles ja kaasata isik, kellelt võib eelkuriteoga olla rahapesu objekt saadud. RahaPTS § 57, sh lg 7 ei näe ette mistahes riigi aktiivset kohustust pärast vara riigi omandisse kandmist võimalikku tegelikku omanikku välja selgitada. Sh arvestades RABi tegevuse varjatust avalikkuse eest, võib pidada kaheldavaks, kas kannatanu oma vara riigi omandisse kandmisest 3 aasta jooksul teada saab. Kriminaalmenetluse korral võib kannatanul olla võimalik saada oma vara tagasi. Kriminaalmenetlust saab pidada tõhusaks vahendiks rahapesu vastu võitlemisel (vt ka viited käesoleva määruse punktis 10). Kriminaalmenetluse raames on võimalik vara arestida (KrMS § 142). Muu mõjutusvahendina saab süüteomenetluse tulemusena kohaldada nii süüteoga saadud vara kui ka kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist (KarS §-d 831 ja 832). Kriminaalmenetluse tulemusel on võimalik lahendada ka küsimus, et omanikuta vara ebaselge olukord ei jätkuks ega tekitaks riigile või muul viisil vara haldajale halduskoormust. Kui konfiskeerimisele kuuluva vara seaduslikku omanikku ei tuvastata, on võimalik kohaldada konfiskeerimist kriminaalmenetluse käigus (KrMS § 126 lg 2).
35.Kui kohus annab loa vara riigi omandisse kandmiseks, on käesolevas asjas puudutatud isikul võimalik vastav ettekirjutus halduskohtus vaidlustada. Riigi tegevuse peale kohtusse pöördumise võimaluse olemasolu (mida nõuab PS § 15 lg 1) ei muuda meetme olemust, st tegemist on siiski kriminaalmenetlusest omandiõiguse kaitse mõttes koormavama menetlusega. Ka kriminaalmenetluses on isikul kaebevõimalused, sh nii vara arestimise kui ka lõppotsuse osas. Kohus märgib täiendavalt, et käesolevas asjas mõjutab meetme vajalikkuse hinnangut ka see, et puudutatud isiku osas on juba algatatud kriminaalmenetlus (USAs ja/või Eestis); sh samale õigusabitaotlusele tuginedes on puudutatud isiku mitmed varad; sisuliselt analoogse või väga sarnase põhjendusega kriminaalmenetluses juba arestitud (kohtuasjad nr j-jj-jjjj, k-kkkkk, l-ll-llll, m-mm-mmmm ja n-nn-nnnn). Ühe menetluse läbiviimine isiku suhtes (sh kui tegemist on tavapäraselt enimkoormavaima menetluse, st kriminaalmenetlusega) on ilmselgelt vähem koormavam kui korraga sama õigusabitaotluses kirjeldatud tegude osas kaitsepositsiooni kujundamine ja enda kaitsmine kriminaal- ja haldusmenetluses. Sealjuures ei tohi tulemuseks olla, et haldusmenetluses RABile seisukohtade esitamisega halveneks puudutatud isiku positsioon tema suhtes läbiviidavas kriminaalmenetluses. 23(28)
36.Olukorras, kus kohus on tuvastanud, et on olemas meede, mis on sama tõhus, aga riivab isikut vähem, tuleb ka kontrollida, kas sellise meetme kohaldamine on võimalik. Normi ajalugu järgides tuleb selgelt välja, et vara riigi omandisse kandmise menetlus on mõeldud üksikute juhtumite lahendamiseks; kus kõrvaldatud ei ole rahapesu toimepanemise kahtlust, samas ei ole võimalik ka kriminaalmenetluslikke meetmeid kasutada. Seletuskirjades on korduvalt rõhutatud, et üldreeglina peavad konfiskeerimisega seotud asjaolud saama lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega. RABil on ka kohustus edastada kuriteo tunnuste avastamisel materjal viivitamata pädevale asutusele (RahaPTS § 54 lg 3)24. Edasine halduskonfiskeerimise kaalumine on võimalik üksnes juhul, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud (RahaPTS § 57 lg 6). RAB on käesolevas asjas taotluses korduvalt (p 1.7 jj) toonud, et tegemist on kuritegelikul teel saadud varaga. Käesoleval juhul on sama õigusabipalve samade asjaolude alusel toimetatud läbiotsimine (kohtuasjad nr o-oo-oooo ja p-pp-pppp), arestitud varasid (kohtuasjad nr j-jj-jjjj, k-kkkkk, l-ll-llll, m-mm-mmmm ja n-nn-nnnn), isik vahistatud (r-rr-rrrr, 21.11.2022 alustatud menetlus) ja kohaldatud elektroonilist valvet, samuti kontrollitud isiku väljaandmise õiguslikku lubatavust (r-rrrrrr, 10.01.2023 alustatud menetlus) ning võimalik on ka väljaandmine (kohtuasi nr 3-23-2037, Vabariigi Valitsuse 25.01.2024 istung25). Kordamata kõiki nimetatud toimingute põhjendusi, mis on kohtule kohtute infosüsteemi vahendusel kättesaadavad, ei ole kohtu ette toodud ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et andmete edastamise tulemusel oleks kriminaalmenetluslike meetmete kasutamine ebatõenäoline. RAB küll ei vastuta, kas pädevad asutused kriminaalmenetluslikke toiminguid teostama asuvad. Küll aga on RABil andmete edastamise kohustus; st nii formaalselt seadusliku aluse olemasolu tõttu; kui ka käesoleva asja faktilisest kirjeldusest nähtuvalt. RahaPTS § 54 lg 3 ei anna RABile edastamisel kaalumisõigust ega volitust jätta otstarbekuse kaalutusel teave edastamata, sh kui vara riigi omandisse kandmine haldusmenetluse raames näib riigiorganile endale lihtsam ja vähem koormavam. Juhul, kui pädev asutus ei pea kriminaalmenetluse algatamist võimalikuks (lähtudes samas KrMS § 6 kohasest kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest), tuleb seejärel RABil ka oma taotlust läbivalt muuta, nt kui kriminaalmenetluse algatamise raames on selgunud, et puudub kuriteo koosseis vms. Kohus leiab, et samaaegselt ei saa olla järelduseks, et kriminaalmenetluse mõttes kuriteokahtlus puudub; aga haldusmenetluse mõttes see siiski säilib (vt eelnev viide E. Kergandbergi eriarvamusele). Kohtule nähtub ka, et RahaPTS § 54 lg 3 teine lause, § 57 lg-d 5 ja 6, samuti § 58 tagavad RABi teavitamise, kui kriminaalmenetlus ei ole tulemuslik. Laiemalt leiab ka kohus, et riigi tegevus peab olema järjepidev, st õiguspäraselt ei ole võimalik, et pädev asutus algatab käesoleva taotluse asjaolude alusel kriminaalmenetluse (ühendades selle olemasolevate menetlustega vms) ning samas jätab kriminaalmenetluse raames vara arestimata, võimaldades võimaliku kriminaaltulu võtta haldusmenetluse raames riigi omandisse, jättes seega võimalike kannatanute huvid kaitseta. Riik on isiku vaatest üks ning ühe riigiasutuse (võimalik hüpoteetiline) tegevusetus ei anna teisele asutusele õigustust isiku omandiõiguse enimriivavaimal viisil piiramiseks.
Vastav kohustus on seadustes järjekindlalt olnud alates kohtu viidatud esmasest redaktsioonist (vastu võetud 25.11.1998) - Rahapesu andmebüroo on kohustatud rahapesu või sellega seotud kuritegude vältimiseks, tuvastamiseks või kohtueelseks uurimiseks edastama olulised andmed kohtueelse uurimise asutusele, prokuratuurile, samuti kohtule seoses kohtumenetlusega.
Kommenteeritud päevakorra p-d 6 ja 7 - https://valitsus.ee/uudised/valitsuse-25124-istungi-kommenteeritudpaevakord
24(28)
Meetme mõõdukus
37.Kuigi meetme vajalikkuse juures eitavalt vastates ei tule jätkata meetme mõõdukuse hindamisega, leiab kohus lühidalt, et meede ei ole ka mõõdukas, st taotleja tõlgendust seaduse sisu ja eesmärgi kohta järgides ei ole tasakaalustatud rahapesu vastu võitlemise ja vara valdajate halduskoormuse vähendamist isiku omandipõhiõigusega. Kui kohus peaks lugema taotluse muus osas lubatavaks, meetme vajalikuks ja haldusmenetluse järgimise käesolevas asjas toodud viisil põhiseaduskonformseks, tuleks alustada regulatsiooni osas tervikuna põhiseaduslikkuse järelevalvet. Kohus leiab, et omaniku põhiõigused on käesoleval juhul tasakaalustamata; st mistahes isikul, kes satuks analoogsesse olukorda, puuduks juurdepääs tõenditele, võimalus esitada sisulisi vastuväiteid, sh saada aru, mis asjaolu ta üldse tõendama peaks. Lisaks käsitletaks isikut sõltumata kriminaalmenetluse algatamisest või lõpetamisest ikka veel kuritegelikul teel vara saanuna, võimaluseta see eeldus tegelikult ümber lükata. Halduskonfiskeerimist saab käsitleda karistusõigusliku konfiskeerimise analoogina. Samas on Riigikohus korduvalt selgitanud, et kannatanul on eelisõigus konfiskeerimise ees (11.04.2011 kohtuasi nr 3-1-1-97-10; viimati 27.01.2022 määrus nr i-ii-iiii p-d 23 ja 25). N.ö halduskonfiskeerimine sellisel kujul väidetavate tegelike omanike ehk kannatanute õiguseid ei kaitse, sh ei näe ette ka piisavaid menetluslikke kaitsemehhanisme (vrdl Riigikohtu 20.30.2014 otsuse nr 3-4-1-42-13 p-d 43-44 ja 48-49 tõhusa kontrollisüsteemi puudumise kohta, kui isikut ei teavitata). V Taotluse lõpplahendus
38.Kohus jätab kokkuvõttes taotluse rahuldamata, kuna (1) seaduses toodud eeldused vara riigi omandisse kandmiseks ei ole täidetud ning (2) meede ei ole proportsionaalne. Kuivõrd kohus ei anna luba vara riigi omandisse kandmiseks, ei ole taotlejal võimalik ka vastavat haldusakti anda.
39.Vara arestimise maksimaalne tähtaeg lõppeb 27.02.2024 (08.12.2023 taotlus, konto nr X) ja 02.03.2024 (18.12.2023 taotlus, konto nr Y). Kuivõrd halduskohus ei anna luba vara riigi omandisse kandmiseks ning seaduses ei ole ka volitust arestimise tähtaja pikendamiseks, tuleb RABil muude võimaluste ammendamisel (vt allpool) vara vabastada. Olukorras, kus kohus leiab, et loa andmise eeldused on täitmata (määruse III osa), sh tuleks kasutada teisi meetmeid (osa IV), ei pea kohus ka põhjendatuks täiendavalt analüüsida, kas riigi omandisse kandmise asemel alternatiivina pikema aja jooksul arestimise võimaluse puudumine on põhiseadusvastane. RABil on eeldatava avaliku huvi kaitseks võimalik kasutada järgmisi õiguskaitsevahendeid: - käesoleva määruse vaidlustamisel on võimalik taotleda kõrgema astme kohtult määruse tagamist HKMS § 208 lg 2 korras, st kõrgema astme kohus saab kohaldada esialgse õiguskaitse vahendeid, sh vara arestida (HKMS § 251 lg 1 p 4); - edastada kuriteo tunnuste avastamise tõttu, millele RAB on käesolevas asjas korduvalt tuginenud; vastav materjal viivitamata pädevale asutusele (RahaPTS § 54 lg 3) ning lõpetada pärast kriminaalmenetluses vara arestimise määruse jõustumist vara käsutamise piirangud (RahaPTS § 57 lg 5); - juhul kui pädev asutus leiab, et kuritegu ei ole toime pandud ja/või vara ei ole võimalik kriminaalmenetluse käigus arestida, on RABil võimalik esitada vastavalt muudetud taotlus uuesti halduskohtule. Korduva samasisulise (samadel asjaoludel ja samal alusel) taotluse võib kohus jätta läbi vaatamata (HKMS § 55 lg 3). Tõendite juurdevõtmine
40.Puudutatud isik esitas 08.01.2024 taotluse tõendite kogumiseks: 25(28)
- nõuda Tallinna Perekonnaseisuametilt välja J.W ja D abielutõend; - nõuda Notarite Koljalt välja tõend J.W ja D varasuhte kohta; - nõuda maksu- ja tolliametilt välja J.W ja Q tuludeklaratsioonid perioodist 2018-2022 (sh neile makstud dividendide kohta). Kohus jätab taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata (HKMS § 62 lg 2). Tõendid abielu ja varasuhte kohta (haldusasja nr 3-23-643 dtl 350-354) on kohus haldusasjas nr 3-23-643 kogunud 11.12.2023 kohtuistungil ja J.W tuludeklaratsioonid (haldusasja nr 3-23-643 dtl 370-401) MTA-lt välja nõudnud 13.12.2023 määrusega. Kuna kohus võttis haldusasja nr 3-23-643 toimiku 14.12.2023 määrusega käesoleva asja juurde, on need tõendid juba kohtutoimikus olemas. Taotluse kohaselt soovib puudutatud isik Q tuludeklaratsioonidega tõendada vara legaalset päritolu (08.01.2024 seisukoha p 2.8). Nagu kohus eelnevalt märkis, ei ole Q vara päritolu asjaolu, mida puudutatud isik peab tõendama (vt määruse p 19). RAB pidanuks Q vara päritolu tõendavad tõendid, sh vajadusel tuludeklaratsioonid, koguma uurimispõhimõttest lähtuvalt haldusmenetluses. Kohtule on Q tuludeklaratsioonid kättesaadavad ka haldusasjast nr 3-23-2858, kuid arvestades kohtu hinnangut tõendamiskoormise jaotusele ja RAB-i poolsele uurimiskohustuse täitmata jätmisele, ei ole Q tuludeklaratsioonide käesoleva asja juurde võtmine põhjendatud. Taotluse osaline varjamine ja menetluse kinniseks kuulutamine
41.Taotleja on taotlenud 08.12.2023 puudutatud isiku eest järgmiste dokumentide varjamist: - tehnilise eksimuse tõttu valesti esitatud versioon (KISis dok nr 1S); - kohtule esitatud tervikversioon taotlusest (KISis dok nr 3S, dtl 163 jj)). Tervikversioonis on võrreldes puudutatud isikule esitatud versiooniga (KISis dok nr 4S, dtl 328 jj) täiendav osa järgmine: - terviklik taotlus ilma kinni katmata osadeta (dtl 164 jj); - faktilised põhjendused 29.11.2022 ettekirjutuse juurde (dtl 185), millest on kinni kaetud punktis 5 toodud joonis ja koostaja andmed – lisa 2; - faktilised põhjendused 28.12.2022 ettekirjutuse juurde (dtl 190), millest on kinni kaetud punktis 5 toodud joonis; punktid 7-9 ja koostaja andmed – lisa 4; - faktilised põhjendused 22.02.2023 ettekirjutuse juurde (dtl 195), millest on kinni kaetud punktis 15 toodud joonis; punktid 5-7, 9, 11 ja osaliselt 12 ning koostaja andmed – lisa 6; - joonised 2-7 (lisad 9-14; dtl 319-324). Mõlema taotluse lisa 8, s.o joonise nr 1 on RAB 11.01.2024 puudutatud isikule edastanud (dtl 900 jj). Kohus rahuldab RABi taotluse puudutatud isiku eest teabe varjamiseks RABi taotluse (dtl 164jj; ning lisade 6 ja 9-14 osas). Nimetatud dokumendid sisaldavad varjatavas osas kahetisi andmeid: - andmeid RABi allikate kohta, sh kui andmete avaldamine võib takistada RABi rahvusvahelist koostööd; - andmed tehingute ja tehingu ahela kohta, mille osas kohus on eelnevalt leidnud (määruse p 1822), et puudutatud isikul puudub selles osas tõendamiskoormus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et esineb vajadus viidatud osas menetluse kinniseks kuulutamiseks (varjamine avalikkuse eest) ning ka puudutatud isiku eest varjamiseks HKMS § 79 lg 1 p 1 ja § 88 lg 2 alusel, kuivõrd kaitstakse asutusesisest avaliku korra kaitseks varjatud teavet. Olukorras, kus kohus on jätnud samas osas RABi seisukohad, st tehingute jada sisuliselt arvestamata, kuivõrd see ei ole asjakohane, ei saa ka nende andmete jätkuv varjamine puudutatud isiku eest tema õiguseid riivata. Juhul, kui kõrgema astme kohus hindab selles osas 26(28)
tõendamiskoormuse ümber, tuleb eelduslikult ümber hinnata ka puudutatud isiku ning avaliku huvi vaheline tasakaal. 08.12.2023 taotluse lisa 2 ning lisa 4 osas ei nähtu kohtule vajadust varjata puudutatud isiku eest punktis 5 toodud joonist, sealjuures arvestades ka menetluse kestel puudutatud isikule joonise 1 avaldamist. Punktis 5 toodud joonis sisaldab minimaalselt lisaandmeid, kuid need ei avalda midagi täiendavat RABi töömeetodite või taktika kohta, mis ei oleks mõistlikult eeldatav või järeldatav RABi volitustest. Muus osas jääb kohus eeltoodu juurde. RABil tuleb esitada 15 päeva jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist puudutatud isikule taotluse lisadest 2 ja 4 (faktilised põhjendused 29.11.2022 ja 28.12.2022 ettekirjutuste juurde) versioonid, kus puudutatud isikule on joonised nähtavaks tehtud. RABi 18.12.2023 taotluse osas on juba Tallinna Halduskohtu 22.12.2023 määrusega otsustatud selle taotlusega esitatud varjatavate dokumentide varjamine. Määrus on esindajale 15.01.2024 kätte toimetatud. Menetluskulud
42.Kuna kohus jätab taotluse rahuldamata, olles samas puudutatud isiku ära kuulanud, tuleb otsustada ka menetluskulude väljamõistmine. Riigikohtu lahenditest kohtuasjades nr 3-17-2005, 318-1207 ning 3-19-1022 tuleneb, et ka haldustoiminguks loa andmise menetluses tuleb otsustada menetluskulude jaotus ja väljamõistmine HKMS §-de 108 ja 109 kohaselt. Kohus ei ole eelnevalt, enne käesoleva määrusega analüüsiga lõpuni jõudmist otstarbekuse alusel menetluskulude taotlusi küsinud. Küll aga annab kohus menetlusosalistele, s.o ennekõike puudutatud isikule tähtaja menetluskulude väljamõistmise taotluse esitamiseks. Kohus teeb selle alusel täiendava määruse (HKMS § 170 lg 1 p 3 ja § 178 lg 3). Kohus märgib, et täiendava lahendi taotlemise ja tegemise aeg on ajaliselt piiratud, mistõttu võib taotluste esitamisega viivitamine tuua kaasa selle, et kohtul ei ole enam lubatav täiendavat määrust teha (HKMS § 170 lg 5). TsMS § 448 lg 5 kohaselt on täiendav lahend (st ka määrus) täiendatava lahendi osa. Täiendavat lahendit võib vaidlustada nagu muud lahendit. Täiendatava määruse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat määrust. See tähendab, et käesoleva määruse vaidlustamisel, kui kohus teeb menetluskulude kohta täiendava määruse, on täiendav määrus samuti määruskaebuse esemeks. Lahendi avaldamine
43.Riigikohtu varasemas praktikas on analoogsed kohtulahendid avalikustatud, varjates vajadusel puudutatud isiku nime (haldusasjad nr 3-3-1-22-12, 3-3-1-77-13, 3-3-1-76-13, 3-20-664). Kohus lähtub samast praktikast ka käesolevas asjas ega avalikusta käesoleva määruse jõustumisel puudutatud isiku ega temaga seotud füüsiliste isikute ja juriidiliste isikute nimesid ning arvelduskontosid. Kohus on kohtumääruse kirjeldava ja põhjendava osa sõnakasutuses lähtunud RABi taotluse versioonist, milles on kaitsmist vajavad andmed varjatud ega ole seega kirjeldanud osa, milles menetlus on kinniseks kuulutatud. Kohtulahendid kuulutatakse reeglina avalikult, sh on kohtupraktika ja halduskohtu tegevuse vastu täidesaatva võimu kontrollimisel ka avalik huvi. Kohtulahendi ja menetluse avalikkusega on seadusandja ka eelduslikult loakohustuse sätestamisel ka arvestanud. Kohus ei ole seotud ka RahaPTS sätetega, vaid hindab ja kaalub avalikustamise piiramist HKMSi alusel. Oluline osa käesolevas määruses kirjeldatust on juba ka varasemast erinevate kohtulahendite kaudu avalikustatud. Seega kohtule ei nähtu vajadust täiendavalt kohtumääruse kirjeldavat osa ega ka põhjendusi määruse jõustumisel avaldamata jätta. 27(28)
Juhul, kui selline vajadus siiski esineb, tuleb kohtule HKMS § 175 konkreetsele sättele tuginev taotlus, sh viidates ka konkreetsele kohtulahendi lõigule, lausele või fraasile, esitada aegsasti enne, kui kohtumääruse avalikustamine võib toimuda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
28(28)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.