R.V kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses raadio- ja telekanalite piiramise ning isikliku raadio kasutamise keelamisega
RESOLUTSIOON
1.Tagastada R.V kaebus.
2.Jätta R.V taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta R.V taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lõige 8 ning halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lõige 1, § 121 lõige 4 ja § 204 lõige 1).
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kaebajale kätte.
ASJAOLUD
1.Tartu Vangla kinnipeetav Siim Grossberg esitas 19. jaanuaril 2025 Tartu Halduskohtule kaaskinnipeetava R.V nimel kaebuse, milles taotletakse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ning mittevaralise kahju summas 3000 eurot hüvitamist seoses raadio- ja telekanalite piiramise ning isikliku raadio kasutamise keelamisega. Kaebuse kohaselt vangla piirab õigusvastaselt kinnipeetavatele võimaldatavaid tele- ja raadiokanaleid ning keelab isikliku raadio kasutamist. Praegu puudub kaebajal võimalus tema eelistatud kanaleid jälgida. Samuti võimaldab vangla raadiosaateid kuulata sisetelefoni kaudu, mille helikvaliteet on madal. Kuna kinnipeetavate arv ja seetõttu ka julgeolekuoht on oluliselt langenud, siis peavad vanglas viibivate kinnipeetavate kinnipidamistingimused oluliselt paranema ja piirangud vähenema. Vangla tegevus alandab kaebaja inimväärikust ning asjakohased õigusnormid on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kaebaja on nõus kahjunõudest loobuma, kui vangla võimaldab tal edaspidi tarbida meelepäraseid raadiokanaleid ja laiendab telekanalite loendit. Kaebuses on esitatud ka riigilõivust vabastamise taotlus ja riigi õigusabi taotlus.
2.Tartu Halduskohus jättis 20. jaanuari 2025. a määrusega R.V kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja kaebuse heakskiitmiseks. Kohus selgitas kaebajale, et S. Grossberg ei saa kaebaja volitatud esindajaks olla.
3-25-149
3.Kaebaja esitas 21. jaanuaril 2025 kohtule volikirjana pealkirjastatud avalduse, mille kohaselt on ta nõus, et teda esindab käesolevas haldusasjas S. Grossberg.
4.Tartu Vangla esitas kohtule 23. jaanuaril 2025 vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse materjalid.
KOHTU SEISUKOHT
5.Esmalt märgib kohus, et 20. jaanuari 2025. a määruses selgitas kohus kaebajale, et halduskohtumenetluses võivad volitatud esindajaks olla HKMS § 32 lõikes 1 sätestatud isikud ning kohtule teadaolevalt ei vasta S. Grossberg eelnimetatud sättes toodud tingimustele. Eeltoodut ei muuda kaebaja 21. jaanuaril 2025 esitatud volikirjana pealkirjastatud avaldus. Kohus selgitab kaebajale uuesti, et seega ei ole kohtul võimalik lubada S. Grossbergil kaebaja esindajana halduskohtumenetluses osaleda ning ka edasistes menetlustoimingutes ei saa S. Grossberg kaebaja volitatud esindajaks olla. Kohus ei pea siiski menetlusökonoomiat arvestades vajalikuks jätta praegust kaebust uuesti käiguta ning paluda veelkord kaebajal teatada, kas ta kiidab antud asjas S. Grossbergi esitatud kaebuse heaks, kuivõrd kaebaja heakskiitu võib eeldada ning kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada.
6.HKMS § 120 lõike 1 punkti 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lõike 4 alusel esitatud kaebust ning lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist ning mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna hüvitamiskaebuse raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, siis ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kohus saab aru, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lõike 2 punkti 4 alusel vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses raadio- ja telekanalite piiramise ning isikliku raadio kasutamise keelamisega. Kaebaja hinnangul alandas vangla tema väärikust.
7.HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud ning kaebaja õigusi ei ole intensiivselt riivatud ja ei ole tõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks ja kaebaja kasuks kahjuhüvitise välja mõistaks.
8.Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Praegusel juhul puudub vaidlus selles, et vangla võimaldab kaebajal raadio- ja televisioonisaateid jälgida ning et talle on selleks tagatud mitmed erinevad kanalid. Asjaolu, et kaebajal ei ole võimalik kasutada isiklikku raadiot, mille helikvaliteet on tema hinnangul parem, ning et kinnipeetavatele võimaldatavad raadio- ja telekanalid on piiratud, ei saa põhjustada kaebaja õiguste intensiivset riivet. Kaebajale on tagatud võimalus saada avalikult levitatavat informatsiooni ning kaebaja välja toodud etteheidete näol on tegemist pelgalt ebamugavusega, mis ei saa kaebajale ülemääraseid kannatusi kaasa tuua.
3-25-149
9.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõige 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kaebaja poolt vanglale ette heidetav tegevus ei ole kohtu hinnangul võrreldav taoliste olukordadega, mille eest oleks põhjendatud kahjuhüvitise väljamõistmine.
10.Vanglal on vangistusseaduse (VangS) § 31 lõikest 1 tulenevalt kohustus võimaldada kinnipeetaval jälgida raadio- ja televisioonisaateid ning vangla on selle kohustuse täitnud. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei kohusta VangS § 31 lõige 1 vanglat võimaldama kinnipeetavale tema eelistatud ja talle huvipakkuvaid raadio- ja telekanaleid, vaid vastavate kanalite valiku teeb vangla oma äranägemisel. Samuti on kinnipeetava õigused piisavalt tagatud, kui ta saab raadiosaateid kuulata vangla kambrisse sisse ehitatud raadio kaudu ning isikliku raadio keelamist ei saa pidada sellisel juhul õigusvastaseks (Tallinna Ringkonnakohtu
9.jaanuari 2024. a määrus asjas nr 3-23-2501, p 10; 22. novembri 2023. a määrus asjas nr 3-23-2396, p 8; 14. juuli 2022. a määrus asjas nr 3-22-764, p 6; 22. novembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-1781, p 8; Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2023. a määrus asjas nr 323-52, p 8.2; 19. detsembri 2018. a määrus asjas nr 3-16-2697, p 12; Riigikohtu halduskolleegiumi 19. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-28-15, p-d 32-33). Arvestades ulatuslikku kohtupraktikat on ka kaebaja viited asjakohaste normide põhiseadusvastasusele alusetud. Raadio- ja telekanalite piirangu näol on tegemist vangistusega paratamatult kaasneva ebamugavusega VangS § 41 lõike 1 tähenduses, mida ei saa pidada õigusvastaseks.
11.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine oleks ebatõenäoline, siis tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.
12.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
13.Kaebaja esitas kaebuses ka riigi õigusabi taotluse. Kaebaja põhjendab, et ta ei suuda ennast ise esindada, kuna tema esitatud kaebuste hulk on lihtsalt niivõrd suur ja tal on raske adekvaatselt materjalides orienteeruda. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (RÕS § 4 lõike 3 punkt 5).
13.1.RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
3-25-149
13.2.Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lõiked 4 ja 5). Asjaolu, et kaebaja on esitanud halduskohtule hulgaliselt kaebusi ning et tal on sellest tulenevalt suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust riigi õigusabile. Kas ja kui palju peab kaebaja vajalikuks kohtu poole pöörduda erinevate kaebustega, on tema enda otsustada. Seega ei ole kaebajale riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi andmist ka RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel, sest kohus on eelnevalt hinnanud kaebuse eduväljavaadet väga väheseks ja tagastab kaebuse.
13.3.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.