Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-1055 23. august 2023 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Nele Siitam Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS kaebus nõuetega kohustada Riigi Tugiteenuste Keskust maksma välja toetus koos viivisega, hüvitada otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu, tuvastada Riigi Tugiteenuste Keskuse otsuse õigusvastasus ja tühistada vaideotsus Kaebaja Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS, esindajad vandeadvokaadid Kärt Saar ja Alar Urm Vastustaja Riigi Tugiteenuste Keskus, esindaja vandeadvokaat Madis Päts Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2022. a otsus Riigi Tugiteenuste Keskuse ja Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS kassatsioonkaebused Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebused osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2022. a otsus ja Tallinna Halduskohtu
18.veebruari 2021. a otsus kohustamisnõude ja kahju hüvitamise nõuete osas koos viivisenõuetega. Saata asi nimetatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.
Rahandusministeerium rahuldas 12. mai 2017. a otsusega nr 038 Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS taotluse projekti „Võisiku Kodu reorganiseerimine (Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS)“ toetamiseks Euroopa Regionaalarengu Fondist. Toetus määrati Vabariigi Valitsuse 21. augusti 2014. a määruse nr 133 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse taotlemise ja taotluste menetlemise nõuded ja tingimused toetuse andmise tingimuste määruse kehtestamiseks“ § 8 lg-te 1 ja 4 ning sotsiaalkaitseministri
14.septembri 2015. a määruse nr 42 „Erihoolekandeasutuste reorganiseerimine“ § 22 lg 3 ja § 23 lg 1 alusel. Kaebaja projektiga kavatseti rajada Eesti erinevatesse paikadesse kaheksa hooldekodu 240 ööpäevaringse erihoolduse teenusekohaga. Otsuse kohaselt oli projekti kogumaksumus ja abikõlblikud kogukulud 8 709 212 eurot. Toetuse määr oli 74% ja omafinantseeringu minimaalne määr 26% projekti abikõlblikest kuludest. Projekti abikõlblikkuse periood oli 1. jaanuarist 2015 kuni
31.detsembrini 2018.
2.Prokuratuur esitas 2017. a novembris Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-le ja tema juhatuse liikmele kahtlustuse, et nimetatud isikud olid toime pannud soodustuskelmuse, näidates projektis abikõlbliku
3-20-1055 omafinantseeringuna käsitatavat kulu fiktiivsel alusel. Rahandusministeerium teatas
10.novembri 2017. a kirjaga Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-le projekti maksete peatamisest põhjusel, et projekti kulude abikõlblikkus on seatud kriminaalmenetluses kahtluse alla. Kaebaja esitas
20.detsembrist 2017 kuni 29. juunini 2020 taotlused nr 45757, 46237, 46947 ja 61916 kokku 167 130 euro 18 sendi suuruse toetuse väljamaksmiseks. Ühtlasi esitas ta Rahandusministeeriumi
10.novembri 2017. a kirja peale kohtule kaebuse (haldusasi nr 3-18-160). Rahandusministeerium tunnistas kirja kehtetuks ning halduskohus jättis kaebuse läbi vaatamata. Rahandusministeerium tunnistas 10. mai 2018. a otsusega nr 9.2-4.3/14-20/11/102 oma 12. mai 2017. a otsuse kehtetuks ning kohustas Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i tagasi maksma toetuse 646 018 eurot 58 senti. Otsuse kohaselt esitas toetuse saaja projekti omafinantseeringu kohta teadlikult ebaõigeid ja eksitavaid andmeid. Seetõttu ei olnud kulud abikõlbulikud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas haldusasjas nr 3-18-1230 tehtud otsusega Rahandusministeeriumi 10. mai 2018. a otsuse. Kohtuotsuse kohaselt oli Rahandusministeerium jätnud otsuse kaks põhieeldust – laenusuhete näilikkuse ja hanke hinna kunstliku suurendamise – tõendamata ja põhjendamata. Ringkonnakohtu otsus jõustus
24.märtsil 2020.
3.Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS esitas 1. juunil 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Eesti Vabariigilt välja mõista järgmised rahasummad: 1) Rahandusministeeriumi 12. mai 2017. a otsuse alusel määratud toetus 167 130 eurot 18 senti vastavalt kaebaja maksetaotlustele; 2) viivise nimetatud summalt kuni kohustuse täieliku täitmiseni; 3) Rahandusministeeriumi 10. mai 2018. a otsusega tekitatud otsese varalise kahju 366 637 eurot 44 senti ja saamata jäänud tulu 6 098 551 eurot 33 senti (kokku 6 465 148 eurot 77 senti). Otsese varalise kahju hulka kuuluvad kaebaja makstud omaosalus (285 765 eurot 19 senti), hoonestusõiguste seadmise kulud (3530 eurot) ning pangalaenu intressid (77 342 eurot 25 senti). Saamata jäänud tuluks peab kaebaja saamata jäänud toetust (5 631 291 eurot 24 senti) ja saamata jäänud tulu äritegevusest (467 220 eurot 9 senti); 4) viivise 6 465 148 eurolt 77 sendilt alates kaebuse esitamisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni.
4.Alates 1. septembrist 2018 asus Rahandusministeeriumi asemel perioodi 2014-2020 struktuuritoetuse seaduses (STS2014_2020) sätestatud rakendusüksuse ülesandeid täitma Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). RTK peatas 22. juuni 2020. a otsusega nr 11.6-6/0655 STS2014_2020 § 30 lg 1 p 3 alusel Võisiku Kodu reorganiseerimise projekti maksetaotluste menetlemise kuni asjaolude selgumiseni. Otsuses märgiti, et prokuratuur oli esitanud 28. mail 2020 kaebajale ja tema juhatuse liikmele süüdistusakti, mille kohaselt olid need isikud teinud toiminguid, mis seavad kahtluse alla, kas kaebaja on täitnud projekti omafinantseeringu kohustuse. See asjaolu puudutab otseselt toetuse abikõlblikkuse nõuete täitmist. Kaebaja esitas RTK 22. juuni 2020. a otsuse peale vaide, mille RTK jättis 23. juuli 2020. a vaideotsusega rahuldamata.
5.Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS täiendas 24. juulil 2020 kaebust RTK 22. juuni 2020. a otsuse ja 23. juuli 2020. a vaideotsuse tühistamise nõuetega.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 18. veebruari 2021. a otsusega kaebuse osaliselt. Kohus tühistas RTK 22. juuni 2020. a otsuse ja 23. juuli 2020. a vaideotsuse, kohustas kaebaja esitatud maksetaotlused nr 45757, 46237, 46947 ja 61916 uuesti läbi vaatama 90 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates ning maksma rahuldatud maksetaotluste osalt viivist seadusjärgses viivisemääras. Kahju hüvitamise nõude rahuldas kohus osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks välja otsese varalise kahju eest 366 637 eurot 44 senti ja saamata jäänud tulu eest 4 405 714 eurot 73 senti. Kohus jättis kaebuse rahuldamata kahjuhüvitiselt viivise arvestamise ja väljamõistmise osas. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 2(12)
3-20-1055
6.1.RTK 22. juuni 2020. a otsus ja vaideotsus on uurimiskohustuse ja põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu õigusvastased. Menetluse peatamiseks piisab, kui makseüksuse hinnangul ei ole kas menetluses oleva maksetaotluse või sama projekti ükskõik millise varasema maksetaotluse kulu abikõlblikkus üheselt selge. Kriminaalmenetluse toimumine pole maksetaotluste menetluse peatamiseks piisav. Otsuses puuduvad põhjused, milliste kaebaja toimingute tagajärjed ja milliste kulude abikõlblikkus on kahtluse alla seatud. Samuti pole viidatud kohustustele, mida kaebaja oleks rikkunud. Otsuses ei ole viiteid süüdistusaktis kajastatud episoodidele ega analüüsitud seal esitatud seisukohti ja tõendeid. Kuna kulude abikõlblikkuse tuvastamine on RTK ülesanne, ei võinud ta jääda ootama kriminaalmenetluse tulemust.
6.2.Abikõlblikkuse periood peab jääma ajavahemikku 1. jaanuar 2014 kuni 31. detsember 2023, kuid lähtuda tuleb toetustaotluse rahuldamise otsuses kindlaks määratud ajavahemikust. Poolte kokkuleppega ei saa abikõlblikkuse perioodi pikendada. Projektiga jätkamine abikõlblikkuse perioodi vältel ja varem kokku lepitud tingimustel ei ole võimalik, sest AS Hoolekandeteenused lõpetas kaebajaga koostöölepingu.
6.3.Maksetaotluste aluseks olevad arved on esitatud kulude kohta, mida kaebaja kandis 2017.-2018. a ehitustööde käigus. Maksetaotlused on esitatud projekti abikõlblikkuse perioodi vältel. Kuna maksetaotluste menetlemise peatamise otsus oli õigusvastane, puudub RTK-l õiguslik alus maksetaotluste menetlemata jätmiseks, sest toetuse rahuldamise otsus kehtib. Kuna kohus ei saa võtta seisukohta maksetaotluste sisulise põhjendatuse kohta, ei saa teha ettekirjutust summa väljamaksmiseks. Küll aga saab kohustada RTK-d maksetaotlusi menetlema, sest menetluse peatamise otsus on tühistatud.
6.4.Maksetaotluste menetluse ja väljamaksetega viivitamise tõttu on viivitusintressi nõude esitamiseks alus olemas. Konkreetset intressisummat ei ole võimalik praegu välja arvutada, sest RTK ei ole maksetaotluste kohta otsust teinud. RTK-d tuleb kohustada maksetaotluste rahuldamise korral arvestama rahuldatud osalt intressi aja eest, mille võrra maksetaotluste väljamakse viibis. Kuna Vabariigi Valitsuse 1. septembri 2014. a määruse nr 143 „Perioodi 2014-2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ § 12 lg 1 kohaselt tuleb taotlus lahendada 90 kalendripäeva jooksul pärast taotluse esitamist, tuleb viivist arvestada selle aja möödumisest arvates.
6.5.22. juuni 2020. a otsus iseseisvalt enam olulist osa kahjust ei tekitanud, sest projektiga jätkamine oli muutunud selleks ajaks võimatuks. Vastustaja on rikkunud kaebaja õigusi, sest 12. mai 2017. a toetuse rahuldamise otsus lõi kaebajale subjektiivse õiguse maksetaotluste esitamiseks. Vastustaja tegevuse ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kui vastustaja ei oleks teinud õigusvastaseid otsuseid ja oleks maksetaotluste menetlemisega kohe jätkanud, oleks projekt lõppenud enne projekti abikõlblike kulude tähtaega.
6.6.Kaebaja kulutused olid projekti elluviimisega otseses seoses ning ta kandis neid vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu asjatult. RTK ja Rahandusministeeriumi tegevus vastab raske hooletuse tunnustele. Puudub alus väita, et toetuse saamisel poleks kaebaja projekti lõpule viinud. Projekti elluviimise korral oleks suurenenud kaebaja vara ka projekti käigus ehitatavate hoonete jm soetatava vara võrra. Samas ei ole võimalik üheselt kindlaks teha, kas kaebaja vara oleks suurenenud investeeritud kulude võrra. Hoonetel olnuks spetsiifiline kasutusala ja hoonete väärtus sõltub otseselt kasutusotstarbele vastavast tegevusest. Seepärast tuleb hüvitise suurusest maha arvata kulutused, mida kaebaja oleks kandnud toetuse saamise korral, kuid mida ta toetuse saamata jäämise tõttu ei kandnud.
3(12)
3-20-1055 Tegemist polnud puhtakujulise kinnisvaraprojektiga (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-1634/24, p 33).
6.7.Viivisenõue kahjuhüvitiselt jääb rahuldamata. Praegu on väljamõistetava hüvitise sisuks kulutused, mis kaebaja tegi projekti elluviimiseks, ja saamata jäänud kasum ja toetus, mille võrra oleks võinud kaebaja vara suureneda. Seega ei tekkinud kahju kohustuse täitmisega viivitamise või raha alusetult kinnipidamise tagajärjel.
7.RTK esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada osas, milles kohus kaebuse rahuldas, ja jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus jättis saamata jäänud tulu hüvitamise nõude 1 692 796 euro 60 sendi ulatuses rahuldamata.
8.Tallinna Ringkonnakohus lubas 6. jaanuari 2022. a otsusega täiendada kaebust alternatiivse nõudega tuvastada RTK 22. juuni 2020. a otsuse õigusvastasus. Ringkonnakohus rahuldas RTK apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas halduskohtu otsuse osaliselt otsese varalise kahju hüvitise ning saamata jäänud tulu ja toetuse väljamõistmist puudutavas osas. Ringkonnakohus jättis rahuldamata RTK 22. juuni 2020. a otsuse tühistamise nõude, kuid tuvastas sama otsuse õigusvastasuse. Kahju hüvitamise nõude rahuldas ringkonnakohus osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja saamata jäänud toetuse 3 544 645 eurot 48 senti. Muus osas jättis ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata. Kaebaja vastuapellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.
8.1.RTK 22. juuni 2020. a otsuses ei ole menetluse peatamise tähtaega ega viidet asjaoludele, mille äralangemisel võiks menetlus jätkuda. Kuigi STS2014_2020 § 30 lg 1 p 3 ei sätesta tähtaega, milleks võib maksetaotluste menetluse peatada, ei saanud RTK peatada menetlust kriminaalmenetluse ajaks või määramata ajaks. STS2014_2020 § 30 viitab, et menetluse peatamine on lühiajaline meede, et eelkõige selgitada välja kulude abikõlblikkus. Toetuse maksmisest keeldumisel tehakse finantskorrektsiooni otsus (STS2014_2020 § 30 lg 7). RTK 22. juuni 2020. a otsuses ei ole määratud konkreetset tähtaega, mille jooksul plaanib RTK kulude abikõlblikkuse välja selgitada (vt ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 41, määruse nr 143 § 12 lg-d 1 ja 2). Vaidlusalusele projektile olid seatud ranged tähtajad. RTK oleks pidanud kriminaalasjas ja haldusmenetluses kogutud tõendite põhjal hindama kulude abikõlblikkust. Selleks ei olnud vaja anda kaebaja tegevusele kriminaalõiguslikku hinnangut. Paralleelsest haldusmenetlusest võiks hoiduda juhul, kui kriminaalmenetluse tulemust on oodata peatselt pärast maksetaotluste esitamist, kui finantskorrektsiooni otsus tehakse pärast kriminaalmenetluse lõppemist või kui maksetaotluste alusel välja makstud summa nõutakse tagasi kriminaalmenetluse raames. Kuna kohus ei saa RTK asemel kriminaal- ja haldusmenetluses kogutud tõendeid hinnata, on RTK 22. juuni 2020. a otsus õigusvastane.
8.2.Haldusasja materjalidest ja kaebaja selgitustest nähtuvalt tekkis kaebajal kahju hooldekodude rajamise projekti katkemise tõttu. Projekt katkes põhjusel, et riik keeldus pärast kriminaalasja alustamist toetuse väljamaksmisest ja projekti finantseerimisest. Toetuse maksmata jätmise tõttu lõpetas AS Hoolekandeteenused kaebajaga koostöölepingu. Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr 3-18-1230, millega tühistati Rahandusministeeriumi 10. mai 2018. a otsus, langes maksete tegemata jätmise alus tagantjärele ära ning vastustaja viivitus väljamaksete tegemisel oli õigusvastane. Kuna Rahandusministeeriumi 12. mai 2017. a otsus toetuse määramise kohta oli endiselt kehtiv, tekkis kaebajal subjektiivne õigus saada väljamakseid. Vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud, et ilma 10. mai 2018. a õigusvastase otsuseta oleks kaebaja suutnud projekti abil hooldekodud tähtaegselt valmis ehitada. Eelnevast tulenevalt toimis vastustaja õigusvastaselt. 4(12)
3-20-1055
8.3.Hoonestusõiguse seadmise tasu ja hoonestusõiguse eest hiljem makstud tasu ei ole vastustaja õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses. Kuigi hoonestusõiguse seadmise lepingute sõlmimine oli toetuse taotlemiseks vajalik, tuli kaebajal arvestada toetuse määramata jätmise võimalusega. Sel juhul oleksid hoonestusõiguse seadmise kulutused olnud kaebaja enda äririsk ja jäänud tema enda kanda. Kuna kaebaja ei esitanud nende kulude hüvitamiseks maksetaotlusi, on eelduslikult tegemist kuludega, mis tuli kaebajal kanda omaosaluse arvel. Ka laenulepingu sõlmimise kulude tasumine ei saa olla RTK õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses, sest need kulud tulnuks kaebajal kanda ka juhul, kui toetuse taotlust ei oleks rahuldatud. Laenu osamakselt tasutud intressid ning välja maksmata osalt tasutud kohustistasu ei ole vastustaja õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses, sest projekti elluviimise korral poleks kaebaja neid kulusid vastustajalt tagasi saanud. Nende kulutuste eest oleks kaebaja saanud RTK-lt toetuse hooldekodude valmisehitamiseks ning lõppastmes võimaluse hakata teenima tulu. Samuti oleks maksetaotlusel märgitud omaosalus (285 765 eurot 19 senti) jäänud projekti realiseerumise korral kaebaja enda kanda.
8.4.Saamata jäänud tulu hüvitamise nõue jääb rahuldamata äritulu osas. Kaebajale toetuse määramise aluseks olnud õigusaktide eesmärk ei ole hüvitada saamata jäänud tulu osas, mis hõlmab võimalikust äritegevusest saadavat tulu. Toetuse määramise eesmärk oli võimaldada projektide elluviimist olukorras, kus toetuse taotlejal endal puuduvad selleks rahalised vahendid (STS2014_2020 § 2 p 1). RTK tegevus oli suunatud hooldekodude valmimisele, mitte tulu teenimisele. Ka struktuuritoetuste maksmise üldise skeemi eesmärk on lisaks konkreetse projekti toetamisele toetuse maksmine ning kulude hüvitamine üksnes osas, milles need kulud on seotud toetatava projektiga ning on abikõlblikud (vt nt määruse nr 143 § 2 lg-d 1 ja 2). Kuigi toetuse saajal tuleb tagada projekti eesmärkide elluviimine, saavutada taotluse rahuldamise otsuses sätestatud tulemused ning tagada projekti raames valmiva objekti eeldatav funktsionaalsus kokku lepitud eelarvega, samuti tagada 20 aasta jooksul projekti abikõlblikkuse tähtaja lõppemisest erihoolekande taristu eesmärgipärane kasutamine vastavalt taotluse rahuldamise otsusele, on need eesmärgid seotud kaebajale määratud investeeringutoetuse ning selle sihipärase kasutamisega. Seega on toetuse väljamaksjal põhjendatud alus eeldada, et projekti raames tuleb hüvitada üksnes projektiga seotud abikõlblikud kulud maksimaalselt määratud toetuse ulatuses. Kahju ettenähtavus vastustaja jaoks ei ulatu sellest kaugemale.
8.5.Projekti katkemise tõttu saamata jäänud toetuse hüvitamise nõue tuleb rahuldada osaliselt. Toetuse määramise otsuse alusel tekkis kaebajal subjektiivne õigus saada toetust. Puudub mõistlik alus kahelda kaebaja suutlikkuses projekt ellu viia. Saamata jäänud toetussumma ulatuses kahju tekkimine on põhimõtteliselt hõlmatud toetuse määramise aluseks olevate sätete kaitse-eesmärgiga ning on vastustaja õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses. Kuna tegelik toetussumma sõltus esitatud maksetaotlustest ja nende alusel hüvitatavatest abikõlblikest kuludest, ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et kaebajale oleks toetus välja makstud toetustaotluse rahuldamise otsuses ette nähtud maksimaalses ulatuses. Kuna kaebaja on mitme hooldekodu omanik ja omab valdkonnas suurt kogemust, oli tal võimalik esitada tõendeid selle kohta, kui suureks võib hooldekodu rajamise maksumus eeldatavalt kujuneda. Võttes arvesse määratud toetussumma maksimaalset suurust, toetuse määramise otsust ning kaebaja tegevust enne projekti katkemist, on põhjendatud hüvitada 90% toetussummast, s.o 5 068 162 eurot 12 senti.
8.6.Kuigi ei saa nõustuda halduskohtuga, et tasumata omaosalus 1 692 796 eurot 60 senti tuli maha arvata põhjusel, et projektijärgsed hooned erinevad tavapärasest kinnisvarast, on halduskohtu järeldus lõppastmes õige. Hooldekodud oleksid jäänud küll kaebaja omandisse, kuid säästetud kulud saab jätta hüvitisest maha arvamata üksnes juhul, kui tegemist on otseinvesteeringuga kinnisvarasse ning kinnisvara väärtuse suurenemist on kulutustest lähtudes võimalik üheselt hinnata. Kaebaja omaosaluse 5(12)
3-20-1055 tasumine oli projekti elluviimise üheks eelduseks. Seega ei ole tegemist otseinvesteeringuga kaebaja kinnisvarasse, vaid laiema investeeringuga edasisse äritegevusse, kokkuvõtvalt eesmärgiga teenida lisatulu. Arvestades säästetud kulude mahaarvamise erandlikkust, samuti ringkonnakohtu selgitusi saamata jäänud äritulu hüvitamise kohta, on omaosaluse mahaarvamine praegusel juhul põhjendatud. Kuna põhjendatud on hüvitada 90% toetussummast, väheneb 10% võrra ka hüvitiselt maha arvatava omaosaluse summa. Seega tuleb toetussummast maha arvata 1 523 516 eurot 64 senti.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS palub kassatsioonkaebuses kohtute otsused tühistada osas, milles kohtud jätsid otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamise nõuded 2 920 503 euro 29 sendi ulatuses rahuldamata, ning saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
9.1.Ringkonnakohtu seisukoht, et kahju hüvitamine teatud osas ei ole kooskõlas normi eesmärgiga ega põhjuslikus seoses riigi õigusvastase tegevusega, on kaebajale üllatuslik ja arusaamatu. Otsese varalise kahjuga on põhjuslik seos olemas, sest kui vastustaja ei oleks projekti õigusvastaselt katkestanud, oleks kaebaja varanduslik seis kantud kulude tulemusel parem. Investeeringud oleksid saanud osaks kaebaja põhivarast. Vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu muutusid need kulud mõttetuks ja kaebaja kaotas investeeringud (võlaõigusseaduse § 128 lg 2). Kaebaja ei oleks laenulepingut sõlminud ja intressikulusid kandnud, kui riik ei oleks teinud otsust projekti rahastamise kohta. Hoonestusõiguse seadmine muutus mõttetuks. Arhitektuursete projektide ja ettevalmistatud platsidega ei ole eraldi midagi peale hakata.
9.2.Äritegevusest tulu saamata jäämine oli vastustajale ettenähtav. Hooldekodude majandamine on olnud aastakümneid kaebaja põhiline äritegevus, millelt ta on teeninud stabiilset tulu. Isikul võib olla õigus nõuda lisaks toetuse taotlemisega seotud kulude hüvitamisele ka toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-1048/38, p 17). Saamata jäänud toetuse eest hüvitise vähendamiseks 10% võrra puudus õiguslik alus. Toetuse määramisel tekib isikul õigus nõuda toetuse väljamaksmist vastavalt toetuse määramise tingimustele (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-1048/38, p 16). Kaebaja ei ole toetuse määramise tingimusi rikkunud. Ei ole mingit põhjust arvata, et riik oleks toetuse summat hiljem vähendanud. Rahandusministeeriumi 12. mai 2017. a otsusega on antud hinnang hooldekodude rajamise maksumusele.
9.3.Ringkonnakohus arvas hüvitisest ekslikult maha omaosaluse võrra säästetud kulud. Jääb ebaselgeks, mida pidas kohus „otseinvesteeringuks kinnisvarasse“ ning milles seisneb „säästetud kulude mahaarvamise erandlikkus“. Valminud hooldekodude hooned oleksid suurendanud kinnisasjade väärtust vähemalt investeeritud raha väärtuses.
10.RTK palub kassatsioonkaebuses kohtute otsused tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
10.1.Maksetaotluste menetluse võib peatada STS2014_2020 § 30 lg 1 alusel ka enne maksetaotluste esitamist, kui on olulise rikkumise kahtlus ning rikkumise asjaolusid alles hinnatakse. Kriminaalmenetlus ning süüdistusakti esitamine olid maksetaotluste menetluse peatamise piisavaks aluseks. RTK tugines otsuses ka süüdistuse sisuks olevatele asjaoludele. Nende sisu ringkonnakohus ei käsitlenud. Otsuse tegemine oli vajalik EL finantshuvide kaitseks. Toetuse väljamaksete tegemisel ei tule igal juhul eelistada toetuse saaja ärihuvi. Tähtajad ei saa õigustada toetuse maksmist ebaõigetel alustel. RTK ei saa tuvastada kriminaalasja uurimise esemeks olevaid asjaolusid. Haldusasjas nr 6(12)
3-20-1055 3-18-1230 tehtud lahend ei puudutanud STS2014_2020 § 30 lg 1 p 3 kohaldamist. Paralleelmenetlused toovad kaasa vastuoluliste ja enneaegsete lahendite riski. Ringkonnakohus ei tuvastanud RTK otsuse sisulist ebaõigsust. RTK oleks kriminaalasjas kogutud tõendeid hinnates teinud samasisulise ja ainuvõimaliku otsuse.
10.2.Kaebajal saab tekkida subjektiivne õigus toetussummale üksnes juhul, kui ta on esitanud RTK-le nõuetekohase maksetaotluse, milles kajastatud kulud on abikõlblikud. Kaebaja ei ole esitanud maksetaotlusi toetussummade kohta, mis tal ringkonnakohtu hinnangul saamata jäid. Ka maksetaotluse esitamise korral ei oleks kaebajal olnud subjektiivset õigust teha väljamakseid, sest kulude abikõlblikkus oli kriminaalasja tõttu kahtluse all ning projekti teostamine oli katkenud. Kaebaja on selgitanud, et ta lõpetas projekti elluviimise juba 2018. a lõpus, s.o ligi poolteist aastat enne RTK otsuse tegemist, sest ta ei olnud väidetavalt võimeline projekti ilma toetuse väljamakseteta lõpetama. Neil asjaoludel on põhjendatud alus kahelda kaebaja suutlikkuses projekti teostada. Projekt peatus üksnes kaebajast tingitud asjaoludel. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud põhjuslikku seost RTK otsuse ja kaebajal väidetavalt tekkinud kahju vahel. RTK vastutus on välistatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 3 alusel.
10.3.RTK palub vastuses jätta kaebaja kassatsioonkaebus rahuldamata Vastustaja märgib, et väidetava kahju suuruse kindlaksmääramisel ei saa lähtuda projekti maksimaalsest võimalikust toetusmäärast. Kuna ühtegi hoonet ei rajatud ja objektiivselt hinnatavad asjaolud puuduvad, leidis ringkonnakohus õigesti, et toetussummat poleks eeldatavasti täies ulatuses välja makstud, seda ka juhul, kui kaebaja oleks teostanud kogu projekti. Toetuse rahuldamise otsus ei loonud talle subjektiivset õigust toetussummade väljamakseteks. Kulud peavad vastama toetuse andmise õigusaktides kehtestatud tingimustele. Isegi kui Rahandusministeerium poleks teinud toetuse tagasinõudmise ja tühistamise otsust, siis kriminaalasja sisu arvestades puuduks kaebajal õigus nõuda kulude hüvitamist EL toetuse arvel ning projekt poleks sellises olukorras saanud niikuinii jätkuda.
10.4.Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS palub vastuses jätta RTK kassatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel. Kaebaja märgib, et riik põhjustas kaebajale kahju eelkõige RTK 10. mai 2018. a otsusega. Projekti nurjumise tõttu tekkis kahju sõltumata sellest, kas maksetaotlused oleks 2020. a rahuldatud. STS2014_2020 § 30 lg 1 p 3 alusel saab projekti väljamaksed peatada üksnes ajutiselt. Peatamine ei saa asendada finantskorrektsiooni otsust. Jättes kulude abikõlblikkuse 10. mai 2018. a otsuses hindamata, oli RTK raskelt hooletu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium rahuldab kummagi poole kassatsioonkaebused osaliselt ning tühistab ringkonna- ja halduskohtu otsused menetlusvigade ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu kohustamisnõude ja kahju hüvitamise nõuete osas. Kolleegium selgitab esmalt struktuuritoetuste väljamaksmise aluseks olevate kulude abikõlblikkuse kindlakstegemise võimalusi haldus- ja kohtumenetluses (I), võtab seejärel seisukoha tühistamis-, kohustamis- ja tuvastamisnõuete (II) ning kahju hüvitamise nõuete kohta (III) ning lõpetuseks lahendab menetluslikud küsimused (IV). I.
Kulude abikõlblikkuse hindamine
12.Praeguse kohtuasja peamiseks ajendiks on vaidlus struktuuritoetuste väljamaksmise aluseks olevate kulude abikõlblikkuse hindamise võimaluste üle haldus- ja kohtumenetluses olukorras, kus kuludega seotud asjaolud on ühtlasi uurimis- ja vaidlusesemeks pooleliolevas kriminaalasjas. Vastustajal on seoses kriminaalasja algatamisega tekkinud kõrvaldamata kahtlus, et kaebaja on projekti omaosalusega seoses tuginenud näilikele tehingutele. 7(12)
3-20-1055
13.Struktuuritoetus on rahaline abi, mida antakse toetuse saaja või tema projektis osaleva partneri abikõlblike kulude katteks Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi vahenditest Eesti riigi kaasrahastamisel (STS2014_2020 § 2 p 1). Abikõlblik on struktuuritoetuste maksmisel kulu, mis on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 art 65 lg 1 kohaselt kooskõlas riigisiseste ja Euroopa Liidu õigusaktidega ning STS2014_2020 4. ja 6. peatükis sätestatud kulu korral vastavalt ka ETK või ENI programmi seirekomisjoni otsusega. Toetuse väljamaksmise otsuse tegemine ja selleks vajalike asjaolude hindamine on rakendusüksuse pädevuses (STS2014_2020 § 8 lg 2 p 4).
14.Vastustaja seisukoht, et tal puudus kriminaalmenetluse tõttu võimalus vaidlusaluse projekti kulude abikõlblikkus välja selgitada, on ekslik. Seadus ei näe ette, et kriminaalmenetluse alustamine või hilisem süüdistusakti esitamine vabastaks rakendusüksuse talle seadusega pandud ülesannete täitmisest ning piiraks rakendusüksuse pädevust või volitusi. Kulude abikõlblikkuse hindamiseks ei ole rakendusüksusel vaja lahendada kriminaalasja, vaid anda hinnang neile tõenditele ja asjaoludele, millest sõltub õigusaktide kohaselt kulude abikõlblikkus. Sarnaselt ei takista süüteomenetluse algatamine ka nt maksumenetluse läbiviimist.
15.Rakendusüksuse ja kriminaalasja lahendava kohtu seisukohtade lahknevuse vältimine on eesmärgina legitiimne, kuid ebaproportsionaalne oleks selleks taotluse menetlus peatada pikaks ja määramata ajaks. Vastustaja väide, et kriminaalmenetluses on avaramad võimalused tõe väljaselgitamiseks, ei ole piisav, et õigustada abikõlblikkuse hindamata jätmist haldusmenetluses. Rakendusüksuse volituste kujundamine asjaolude uurimiseks on EL ja Eesti seadusandja pädevuses. Kumbki pole sätestanud, et praeguse juhtumi asjaoludel tuleks haldusmenetlus kriminaalmenetluse ajaks peatada. Kolleegium meenutab, et kriminaalmenetlus on õigussuhete korraldamisel äärmuslik abinõu. Küll on aga nii haldusorganil kui ka kohtul haldusasja lahendades põhimõtteliselt võimalik tugineda süüteomenetluses juba kogutud tõenditele (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 65 lg 1), mida aga tuleb hinnata kogumis muude tõenditega (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-17-523/53, p 28).
16.Olukorras, kus kulude abikõlblikkuse hindamine ja selleks vajalike asjaolude kindlakstegemine on haldusmenetluses olnud puudulik, ei ole halduskohtul keeldu uusi tõendeid koguda, asjaolusid tuvastada ja neile õiguslikku hinnangut anda. HKMS § 4 lg 4 järgi tuvastab kohus haldusasjas iseseisvalt ja lõplikult kõik selle lahendamisel tähtsad asjaolud, kui seadus ei sätesta teisiti. Sellega ei sekku kohus lubamatult haldusorgani otsustuspädevusse, sest asjaolude tuvastamine ja hindamine ei ole täidesaatva riigivõimu ainupädevusse antud kaalutlusõiguslikud otsustused (vrd HKMS § 158 lg 3; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsused nr 3-18-830/23, p 19; 3-16-1634/24, p 30). Vältida tuleb küll haldusmenetluse terviklikku ülekandmist kohtumenetlusse, kuid seda põhimõtet tuleb rakendada koos tõhusa õiguskaitse, õiguskindluse, mõistliku menetlusaja ja menetlusökonoomia nõuetega. Vältida tuleb ka haldusorgani vigade kordamist (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-12-2486/130, p-d 55 ja 56). Seega polnud praeguses asjas kohtu jaoks ranget keeldu kulude abikõlblikkuse kui kohtuasjas keskse küsimuse lõplikuks selgitamiseks.
17.Menetlusosalised on viidanud, et vaidlusaluse projekti raames välja makstud toetuse tagasisaamiseks esitas riik kriminaalasjas nr 1-20-3636 kaebaja vastu avalik-õigusliku nõudeavalduse. See asjaolu ei mõjuta kahju hüvitamise nõude lahendamist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 381 lg 2 kohaselt ei võimalda avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamine kriminaalmenetluses avaliku võimu kandjal panna sama nõuet maksma muus menetluses (sh teha finantskorrektsiooni otsust), kuid toetuse saaja kahju hüvitamise nõue rakendusüksuse vastu ei ole avalik-õigusliku nõudeavaldusega hõlmatud nõue. 8(12)
3-20-1055
II.
Tühistamis-, kohustamis- ja tuvastamisnõuded
18.Kolleegium nõustub kohtutega RTK 22. juuni 2020. a otsuse õigusvastasuse tuvastamise ja 23. juuli 2020. a vaideotsuse tühistamise nõuete osas ning ei pea vajalikuks ringkonnakohtu otsuse vastavaid põhjendusi korrata (HKMS § 231 lg 6).
19.Ringkonnakohus ei seadnud 22. juuni 2020. a otsuse õigusvastasuse kindlakstegemisel kahtluse alla, et vastustajal on teatud tingimustel alus STS2014_2020 § 30 lg 1 p 3 kohaldamiseks. Selle sätte järgi võib rakendusüksus peatada menetluse, kui menetluses oleva maksetaotluse või sama projekti ükskõik millise varasema maksetaotluse kulu abikõlblikkus ei ole üheselt selge. Seda sätet tuleb aga kohaldada koos HMS §-des 5 ja 6 sätestatud tõhususe põhimõttega ja uurimispõhimõttega. Sellisena eeldab STS2014_2020 § 30 lg 1 p 3 rakendamine ilma taotleja nõusolekuta teise menetluse tõttu, et kulu abikõlblikkusega seotud ebaselguse kõrvaldamise võimalused on haldusmenetluses ammendatud. Need võimalused ei ammendunud kohtuotsuse jõustumisega asjas nr 3-18-1230.
20.Kuna ainuüksi pooleliolev kriminaalmenetlus abikõlblikkuse hindamist ei takista (eespool p-d 14 ja 15), ei ole vastustaja praegusel juhul asjakohaseid kaalutlusi menetluse peatamiseks esitanud. Rakendusüksusel tuleb selgitada kulu abikõlblikkus välja põhjendamatu viivituseta, et projekti elluviimine pelgalt kahtluse tõttu ei nurjuks. Kahtlus ei tohiks tuua kaasa toetusest lõplikku ilmajäämist. See on tagajärg, mille saabumiseks peab seaduse järgi olema kindel teadmine, et kulu on abikõlbmatu (STS2014_2020 § 28 lg 1). Pooleliolevast kriminaalasjast lõplike tagajärgede tekkimine olukorras, kus need on välditavad, ei oleks kooskõlas süütuse presumptsiooniga (põhiseaduse (PS) § 22 lg 1).
21.Kohustamisnõude rahuldasid kohtud ennatlikult, kohustades vastustajat toetuse väljamaksmise taotlusi uuesti lahendama ning arvestama ja maksma viivist, leides ekslikult, et kohus ei saa hinnata kulude abikõlblikkust, sh tehingute näilikkust (eespool p 16). Praegusel juhul ei oleks tehingute hindamine toonud kaasa haldusmenetluse lubamatut ülekandumist kohtumenetlusse, sest küsimuse lahendamist kohtumenetluses toetab mõistliku menetlusaja nõue ja vajadus saavutada õigusrahu. Tuleb arvestada, et kõnealuse toetuse väljamaksmise üle oli juba peetud mitmeid kohtuvaidlusi. Peale selle tuleb kulude abikõlblikkus kindlaks teha ka kahju hüvitamise nõude lahendamiseks (allpool p-d 27 ja 28). Seepärast tuleb kohtuotsused kohustamisnõude rahuldamise osas tühistada ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule. HKMS § 158 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb asja uuel lahendamisel kontrollida kohtuotsuse tegemise seisuga, kas vastustajal on õiguslikult võimalik toetus välja maksta. III.
Hüvitamisnõue
22.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 2 sätestab, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigel ajal andmata või toiming õigel ajal sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Nende normide alusel hüvitatakse nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu (RVastS § 7 lg 3). 1) Õigusvastasus
9(12)
3-20-1055
23.Kaebuse järgi tekkis kaebajal kahju hooldekodude rajamise projekti nurjumise tõttu. Selleni viisid kaebuse kohaselt Rahandusministeeriumi 8. novembri 2017. a ja 10. mai 2018. a otsused ning Rahandusministeeriumi ja RTK tegevusetus maksetaotluste menetlemisel ja väljamaksete tegemisel
10.novembrist 2017 kuni 31. detsembrini 2018. Kaebaja soovib otsese kahjuna projekti elluviimiseks kantud kulude hüvitamist ning saamata jäänud tuluna maksmata jäänud toetuse ja teenimata jäänud äritulu hüvitamist.
24.Rahandusministeeriumi 10. mai 2018. a otsuse õiguspärasuse üle ei ole enam võimalik vaielda, sest selle otsuse õigusvastasus on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega (HKMS § 177 lg 1). Käesolevas asjas pidasid kohtud õigusvastaseks ka Rahandusministeeriumi 10. novembri 2017. a otsust ning Rahandusministeeriumi tegevusetust. Arvestades vastustaja ebaõigeid kaalutlusi ja uurimispõhimõtte rikkumist, mille tõttu kulude abikõlblikkus jäi nõuetekohaselt hindamata (eespool p-d 19–20), on see järeldus põhjendatud. 2) Õiguste rikkumine
25.RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb, et isikul ei ole alust hüvitist nõuda, kui haldusorgani õigusvastane tegevus on küll kahju tekkimisega seotud, kuid haldusorgani tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, mille rikkumise tõttu väidetav kahju tekkis, ei kaitse isiku õigust (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-1634/24, p 20 koos viidetega varasemale praktikale).
26.Struktuuritoetuse määramisel tekib taotlejal subjektiivne õigus saada toetust vastavalt toetuse määramise tingimustele (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-1048/38, p 16). Kaebajal tekkis niisugune tingimuslik õigus toetusele Rahandusministeeriumi 12. mai 2017. a otsuse alusel. Selline haldusaktiga kindlaksmääratud õigus toetusele kuulub tingimuslikule iseloomule vaatamata omandipõhiõiguse (PS § 32) kaitsealasse ning põhjendamatu viivitus toetuse maksmisel rikub seda põhiõigust. 3) Põhjuslik seos
27.Tallinna Ringkonnakohus tühistas haldusasjas nr 3-18-1230 Rahandusministeeriumi 10. mai 2018. a otsuse põhjusel, et Rahandusministeerium oli haldusmenetluses jätnud olulised tõendid ja väited hindamata (p 14). Sellest ei saa teha järeldust, et kaebajale oleks korrektse haldusmenetluse korral tulnud toetus tingimata välja maksta. Rahandusministeeriumi otsusest toetuse määramiseks ei tulenenud subjektiivset õigust saada abikõlbmatute kulude eest toetust. Seega on kaebajal kahju hüvitamist praeguses asjas põhjusliku seose kriteeriumi (RVastS § 7 lg 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 4 koos RVastS § 7 lg-ga 4) järgi võimalik nõuda vaid juhul, kui vastustaja õiguspärase käitumise korral oleks kaebajal olnud täidetud kõik tingimused toetuse saamiseks, mh kui tema taotlustes kajastatud kulud olid abikõlblikud (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-18-830/23, p 21). 4) Hüvitatava kahju ulatus
28.Seega on väljamaksetaotlustes kajastatud kulude abikõlblikkus, sh nende aluseks olevate tehingute ehtsus esmane küsimus, mis halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel välja selgitada ka kahjunõude lahendamiseks. Kui kohus teeb kindlaks, et kaebajale oleks tulnud 20. detsembrist 2017 kuni
29.juunini 2020 esitatud väljamaksetaotlustes kajastatud kulude eest toetus välja maksta, tuleb kohtul hinnata, milline oleks kohtuotsuse tegemise hetke seisuga (HKMS § 158 lg 2 esimene lause) kaebaja varaline seisund olukorras, kus kaebaja oleks saanud neid toetusi projekti tingimustele vastavalt ettevõtluses kasutada ja projekti nõuetekohaselt ellu viia. RVastS § 8 lg 1 teise lause järgi tuleb 10(12)
3-20-1055 kahjustatud isik hüvitisega üldjuhul asetada olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. On ootuspärane, et toetuse mittesaamisel projekti elluviimine katkeb planeeritud vahendite äralangemise tõttu. Ainult sellest ei saa järeldada, et ka toetuse saamisel oleks kaebaja sattunud raskustesse.
29.Kolleegium on põllumajandustoetuse saamata jäämisega tekitatud kahju hüvitamise asjades selgitanud, et esmane on saamata jäänud tulu hüvitamine ning toetuse saamiseks tehtud kulude hüvitamine on teisene (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi otsused nr 3-18-830/23, p-d 15 ja 17–18; 3-16-1048/38, p 17). See kehtib põhimõtteliselt ka EL ühtekuuluvuspoliitika raames makstavate struktuuritoetuste puhul. Kulusid katma pidanud, aga saamata jäänud tulu väljamõistmise korral toetuse saamiseks tehtud kulutused hüvitatavad ei ole, kui need oleks tulnud kanda ka toetuse saamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-1634/24, p 33). Sellisel juhul tooks kulude teistkordne hüvitamine kaasa kahjustatud isiku põhjendamatu rikastumise. Kantud kulude hüvitamiseks pole alust ka siis, kui kahjustatud isik poleks neid avaliku võimu kandja tegevusest sõltumata suutnud tagasi teenida. Kulude hüvitamine võib mõnel juhul siiski olla kohane hüvitis, kui avaliku võimu kandja tõttu saamata jäänud tulu hüvitamise eeldused ei ole täidetud (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-18-830/23, p-d 14 ja 20), nt kui avaliku võimu kandja tõendab RVastS § 13 lg 2 kohaselt, et ta polnud tulu saamata jäämises süüdi. Kuna vaidlust saamata jäänud tulu üle pole praeguses menetlusstaadiumis võimalik lõplikult lahendada, tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht ka kulude kui otsese varalise kahju hüvitamise küsimuses.
30.Kahju täieliku hüvitamise põhimõttest (RVastS § 8 lg 1 teine lause) näeb seadus ette mitmesugused erandid. Muuhulgas ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Juhtumi asjaolude väljaselgitamise kohustus ja keeld tugineda toetuse väljamaksmise menetluses oletustele kaitsevad selle isiku õigusi, kellele struktuuritoetus on määratud. Muuhulgas kaitsevad need normid ettevõtja huvi teenida projekti elluviimiseks tehtud kulud tagasi klientidelt laekuvate maksetega ning selline huvi pidi vastustajale VÕS § 127 lg 3 kontekstis olema ettenähtav. Ilma kulude tagasiteenimiseta võib ettevõtja sattuda olukorda, mis on ebasoodsam isegi algusest peale toetuse määramata jätmisest. Heas usus kantud kulu (nt omaosaluse, laenuintresside, hoonestusõiguse tasu), aga ka selle väärtusele vastava mõistliku kasumi ulatuses tuleks ära langenud äritulud toetuse väljamaksmise ennatlikul peatamisel hüvitada. Kui aga kaebaja oleks pärast projekti nurjumisest teadasaamist saanud kulude tekkimist vältida, ei oleks nende kandmine põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega.
31.Kohtutega tuleb nõustuda selles, et asjassepuutuvate normide eesmärk ei ole tagada ettevõtjale täielikult kõiki eeliseid, mis struktuuritoetuse maksmisega oleks kaasnenud. Ilma eriliste asjaoludeta ei tule hüvitada saamata jäänud äritulu, mida kahjustatud isik oleks teeninud hüpoteetilise investeeringu tegemisel. Sellelt säästetavaid vahendeid on ettevõtjal põhimõtteliselt võimalus oma ettevõtluses kasutada muul viisil ja sealt ka alternatiivsel moel kasumit teenida.
32.Hüvitatava kahjuna ei saa alati käsitada kogu saamata jäänud toetust. Ka sellest tuleb üldjuhul maha arvata projekti nurjumise tagajärjel säästetud kulud sõltumata sellest, kas need oleks tulnud kanda omaosaluse või toetuse arvel. VÕS § 127 lg 5 sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Põllumajanduspoliitika raames maksmisele kuulunud, kuid saamata jäänud investeeringutoetustest arvatakse maha vaid need säästetud kulud, mis isiku ülejäänud vara väärtust ei oleks suurendanud (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused nr 3-18-830/23, p 17; 3-16-1634/24, p 31). Investeeringutoetuse üldisem eesmärk on suurendada põllumajandusettevõtja tulemuslikkust 11(12)
3-20-1055 (maaeluministri 3. veebruari 2017. a määruse nr 14 „Põllumajandusettevõtja tulemuslikkuse parandamise investeeringutoetus“ § 1).
33.Praegu vaidluse all oleva EL ühtekuuluvuspoliitika valdkonna struktuuritoetuse puhul nõustub kolleegium kohtutega, et toetuse eesmärgid ei välista säästetud kulude mahaarvamist hüvitatavalt toetuselt ainuüksi põhjusel, et kulude kandmine oleks ühtaegu suurendanud kaebaja kinnisvara väärtust. Kohtud märkisid asjakohaselt, et projektis kavandatud ehitistele oli pikaks ajaks ette nähtud spetsiifiline kasutusala (määruse nr 42 § 26 lg 2). See oleks märkimisväärselt piiranud nende kasutamist ja käsutamist.
34.Vaidlusalune toetus määrati „Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014–2020” prioriteetse suuna 2 „Sotsiaalse kaasatuse suurendamine“ meetme 2.5 „Hoolekande taristu arendamine, keskkonna kohandamine puuetega inimeste vajadustele vastavaks“ tegevuse 2.5.1 „Erihoolekandeasutuste reorganiseerimine“ raames (määruse nr 42 § 1). Selle eesmärgid ei olnud suunatud kaebaja kui teatud valdkonna ettevõtja positsiooni parandamisele (vrd eespool p 33). Ühtekuuluvuspoliitika struktuuritoetuste eesmärk on selle poliitika erieesmärkidele vastavate tegevuste edendamine (STS2014_2020 § 2 p-d 1 ja 2), konkreetsel juhul psüühilise erivajadusega inimestele elamis-, õppimis- ja töötamistingimuste parandamine (määruse nr 42 lg 1). Olukorras, kus need eesmärgid jäid saavutamata ja kaebaja kapital jäi projekti olulisel määral kaasamata (kavandatud omaosalusest 2 264 772 eurot kandis kaebaja halduskohtu otsusest nähtuvalt tegelikult vaid 285 765 eurot 19 senti), ei ole kolleegiumi hinnangul alust saamata jäänud tulu täielikuks hüvitamiseks.
35.Veel tuleb märkida, et ligikaudu 350 000 euro suuruselt (kui selle juurde arvata ka laenuintressid) omavahendite investeeringult saamata jäänud tulu hüvitamine oleks ilmselgelt ülemäärane nii kaebaja nõutud umbes 6 miljoni euro kui ka ringkonnakohtu välja mõistetud ligi 3,5 miljoni euro ulatuses (RVastS § 13 lg 1 p 5). IV.
Menetluslikud küsimused
36.Põhjusel, et asjas on vaja olulises ulatuses koguda, uurida ja hinnata tõendeid kulude abikõlblikkuse kohta, tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks halduskohtule (HKMS § 230 lg 5 p 3).
37.Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei jaga ta menetluskulusid (HKMS § 109 lg 4). Kassatsiooniastmes oli kaebaja menetluskuluks õigusabikulu 3330 eurot (ilma käibemaksuta) ja riigilõiv 50 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.