Korrakaitse › Muu korrakaitse

3-21-2210 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-2210 oleks võimalik käia tööl ning sagedasem testimine tingib ka nakatumise sagedasema tuvastamise. Testimise kohustus on inimväärikust alandav ning tekitab stressi, mis omakorda vähendab immuunsust ning seega on testimise kohustuse panemine vastustaja seatud eesmärgiga tegelikult vastuolus. Olemasolevate teadusandmete kohaselt ei kinnita COVID-19 PCR test patsiendi haigestumust. Korralduse nr 305 esmakordse kehtestamise ajal oli haiglaravil 100 COVID-19 patsienti, ent 14.11.2021 oli pelgalt vaktsineeritud patsientide hulk 115, mis tähendab, et vaktsineeritud patsientidest tekkiv koormus tervishoiusüsteemile oli suurem kui augustis vaktsineerimata patsientidest tingitud koormus, kusjuures enne 23.08.2021 üritustel osalemise piirangud vaktsineerimata inimeste suhtes ei kehtinud. Täiesti põhjendamatu on piirangute kehtestamine välisriigist saabujatele, kuna üheski riigis ei ületa haiguse esinemissagedus teatud ajahetkel 3% ehk vähemalt 97% elanikkonnast ei ole viirusekandjad.

Vabariigi Valitsus palus jätta kaebuse rahuldamata.

Korraldusega nr 305 kehtestatud piirangud on õiguspärased ja kaebaja õiguste riive eelkõige avalikku huvi silmas pidades põhjendatud. Kehtestatud piirangute ja kohustuste eesmärk on kaitsta isikute elu ja tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine, kusjuures nende hüvede kaitseks kehtestatud piirangutest on ette nähtud nii palju erandeid, kui on mõistlikult ja teaduspõhiselt võimalik. Eelnimetatud eesmärgid kaaluvad üles kaebaja huvi elada üksikisiku tasandil igapäevaelu võimalikult vabalt ja piiranguteta. Vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste erinev kohtlemine on põhjendatud, kuna vaktsineeritud isikutel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja viirust edasi levitada, nakatumise korral on vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ning vajada haiglaravi, mistõttu toob nende nakatumine kaasa väiksema koormuse tervishoiusüsteemile (prof. Krista Fischeri 2021. a augusti diagramm ja 2021. a novembri analüüs). Vaktsineerimine on kõige efektiivsem viis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks. Vaktsineeritud inimese haigestumise korral võib temalt leida elujõulist viirust vaid paari päeva jooksul, samas kui vaktsineerimata inimene võib olla nakkusohtlik nädala või isegi mitu, mistõttu on vaktsineeritud inimene viiruse edasikandumise osas vähem ohtlik. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ja Rahvusvahelise Vaktsiinide Juurdepääsu Keskuse (IVAC) andmete kohaselt aitab vaktsineerimine lisaks vaktsineeritud isiku enda kaitsele vähendada ka viiruse levikut. Vastavalt Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) 29.03.2021 tehnilisele raportile tekib vaktsineeritud isikutel nakatumisel vähem viiruseosakesi, samuti vähendab vaktsineerimine nii sümptomaatilist kui ka asümptomaatilist nakatumist. Ajakirjas Science Direct avaldatud artiklist tuleneb, et mRNA vaktsiinid pakuvad tõhusat kaitset nakatumise ja edasikandmise vastu. COVID-19 kiire leviku peatamiseks ning haiglate ülekoormuse vältimiseks soovitavad nii ECDC, USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus (CDC) kui ka WHO inimestel end vaktsineerida ning riikidel suurendada vaktsineerimise hõlmatust ühiskonnas. Kas mingid meetmed on Eestis epidemioloogilise olukorra ohjamiseks vajalikud, saavad kõige paremini hinnata vastava valdkonna teadlased, keda koondab teadusnõukoda, mis on korduvalt avaldanud, et vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse ärahoidmisel ja haiglasse mitte sattumisel. Põhjendamatu on väita, et hetkel saadaval olevad vaktsiinid ei ole piisavalt usaldusväärsed ega ohutud. Kõik täna Eestis kasutusel olevad vaktsiinid on saanud müügiload ning ülemaailmselt 3(12)

3-21-2210 on neid süstitud miljardeid doose, kuid siiani pole avastatud riske, mis kaaluksid üles vaktsiinist saadava kasu.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

Vaidlusaluste piirangute kohaldamine kaebaja suhtes – olgugi et neid piiranguid ei kohaldata COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste suhtes – on põhjendatud ega kujuta endast kaebaja diskrimineerimist. PS §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõiguse rikkumise ehk diskrimineerimisega on tegemist juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimata inimeste, sh kaebaja, ebavõrdne kohtlemine võrreldes vaktsineeritud isikutega on mõistlikult põhjendatav vajadusega suurendada elanikkonnas SARS-CoV-2 viirusest tingitud COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevust ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu. Korralduses nr 305 sätestatud piirangud – eneseisolatsiooni jäämise kohustus Eestisse saabumisel ning korralduse p-s 10 nimetatud tegevuste läbiviimiseks kehtestatud piirangud – on mõistlikud ning vajalikud COVID-19 haiguse leviku piiramiseks. Viidates WHO veebilehel avaldatud teabele on korralduse nr 305 seletuskirjas asjakohaselt selgitatud, et SARS-CoV-2 viiruse põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Samuti on kõnealuses seletuskirjas viidatud ECDC hinnangutele. Korralduse nr 305 seletuskirjas ja selle korralduse muutmiseks antud edaspidiste korralduste seletuskirjades on kajastatud andmed COVID-19 haigust põhjustava SARS-CoV-2 viirusega nakatunud inimeste, haigestumise tõttu haiglaravi vajavate inimeste ja COVID-19 diagnoosiga surnud inimeste arvu ja nende arvude muutumise kohta aja jooksul. Neist Eesti andmetest on korralduse nr 305 andmisel tehtud loogiline ja põhjendatud järeldus, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks, sh meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ehk teisisõnu vältimaks olukorda, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haiguse tõttu ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus pelgalt võimekuses pakkuda raviteenuseid konkreetselt COVID-19 patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja ongi toonud – muude planeeritud raviteenuste osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad COVID-19 haiguse raviks. Eeltoodut silmas pidades saab tegevuste piiranguid pidada mõistlikuks. Samamoodi on mõistlik kehtestada eneseisolatsioonikohustus välisriigist Eestisse saabujale. Sellise kohustuse eesmärk on vältida lisaks juba Eesti riigipiiri sees toimuvale (ja Eesti meditsiinisüsteemi haldusalasse kuuluvale) viiruse levikule täiendavate viiruse leviku allikate saabumist välisriikidest. Olukorras, kus igas riigis, sh Eestis, peab tervishoiusüsteem toime tulema nende haigusjuhtudega, mis ilmnevad riigi territooriumil, on ilmselgelt mõistlik ühena esimestest asjadest võtta meetmed selleks, et vältida väljastpoolt täiendavate viiruse leviku allikate lisandumist. Eneseisolatsiooni kohustus on selleks kohane viis. Kaebaja väitega testimise inimväärikust alandavast laadist või ülemäärase täiendava stressi tekitamisest ei saa nõustuda. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 28 lg-s 5 on seadusandja andnud Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks erinevaid liikumis- ja tegevusvabaduse piiranguid, mille sisu ja ulatuse kindlaksmääramisel on Vabariigi Valitsusel võrdlemisi avar kaalutlusõigus. Sellised piirangud ei tohi olla meelevaldsed, samas ei pea valitsus puuduliku või vastuolulise (teadus)teabe tingimustes tingimata valima isikute 4(12)

3-21-2210 õiguste seisukohast võimalikult leebeid piiranguid. Viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks omakorda on põhimõtteliselt kaks võimalust: esiteks vähendada inimestevahelisi kontakte ehk füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele kanduda, ning teiseks suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse leviku ja haigestumise mõju ühiskonnas tervikuna ei ületaks tervishoiusüsteemi taluvuspiiri. Ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine on omakorda võimalik kahel viisil: haiguse läbipõdemise ja vaktsineerimise teel. Arvestades seda, et COVID-19 haigus võib kulgeda väga raskelt ja võib lõppeda surmaga, ning pidades silmas, et kõnealuse haiguse raviks ei ole senini olemas teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit, samuti seda, et jätkuvalt ei ole üheselt teada, millistest konkreetse inimesega seotud asjaoludest võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda, on ilmne, et rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbipõdemise arvelt. Selles kontekstis on avaliku võimu ainumõeldavaks käitumiseks selliste regulatiivsete meetmete võtmine, mis võimalikult palju soodustavad elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurenemist. Vaktsineerimise soodustamise eesmärgist lähtuvate meetmete näol ei ole tegemist diskrimineerimisega veendumuste alusel ega diskrimineerimisega isiku soovimatuse tõttu end vaktsineerida. Tegemist on vaktsineeritud isikute sooduskohtlemisega, mis on õigustatav avalikust huvist kantud eesmärgiga tõkestada ohtliku nakkushaiguse levikut elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise läbi. Selles, et COVID-19-ga haigestunute hulgas on ka täielikult vaktsineeritud inimesi, ega selles, et vaktsineeritud patsiente on COVID-19 haigusega sattunud haiglasse ja surnud, pole vaidlust. Küll aga kinnitavad nii prof. K. Fischeri analüüsis esitatud andmed kui ka teadusnõukoja soovitused ning vastustaja viidatud erinevate kogu maailmas tehtavate teadusuuringute pinnalt oma järeldusi tegevate ja vastavaid soovitusi andvate organisatsioonide – ECDC, CDC, WHO – andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Ka ECDC hiljuti esitatud dokumendis kinnitatakse vaktsiinide tõhusust omikron-tüvest tingitud raske haigestumise vastu1. Konkreetselt Eestit puudutavate andmete alusel tehtud prof. K. Ficheri analüüsist nähtub üheselt, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud, ning tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul samuti palju väiksem kui vaktsineerimata inimesel. Kogu elanikkonda hõlmavatest andmetest on alati ühel või teisel alusel võimalik eraldada mingisugune väiksem rühm ja näidata ära, et kogumi pinnalt tehtud järeldus selle rühma puhul ei kehti. Kaebaja vanusegruppi silmas pidades ei saa sellist järeldust siiski teha. Kuigi kaebaja vanusegrupis on haiglaravi vajavate inimeste absoluutarv võrdlemisi väike, on immuunsuskaitseta patsiente haiglaravile sattunud kordades rohkem kui vaktsineerituid. Vaatamata sellele, et esimesest COVID-19 juhtumite avastamisest on möödas kaks aastat, on endiselt tegemist uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus lisaks pidevalt muteerub ja mille puhul ei ole teada, mis põhjustel põevad mõned inimesed haiguse läbi ilma sümptomiteta, teised kergelt ning kolmandad raskelt või lausa väga raskelt, vajades haiglaravi, sh juhitavale hingamisele paigutamist. Eeltoodust tulenevalt ei toeta vastustaja esitatud ja viidatud andmed kaebaja seisukohta, et kaebaja soost või vanusest tingituna oleks tema suhtes korraldusega nr 305 sätestatud piirangute ja meetmete kohaldamine ilmselgelt meelevaldne. Mis puudutab erinevaid teadusandmeid, millest võib Vabariigi Valitsus NETS § 28 lg-s 5 sätestatud piirangute kehtestamisel juhinduda, siis selles osas on kohtupraktikas selgitatud, et

https://www.ecdc.europa.eu/en/publications-data/covid-19-assessment-further-emergence-omicron-18th-riskassessment

5(12)

3-21-2210 lähtuda võib süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportitest ning riigiülestest uuringutest, nt ECDC raportitest, kusjuures teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Haldusasjas nr 3-21-2473 tehtud 02.12.2021 määruses, mis puudutas esialgse õiguskaitse kohaldamist praeguse vaidlusega sarnases vaidluses, leidis Tallinna Ringkonnakohus, et teadusandmed, millele vastustaja korralduse nr 305 andmisel ja selle edasisel muutmisel on tuginenud, on piisavalt autoriteetsed. Sedalaadi meetmete võtmisel tegutseb vastustaja olukorras, kus mingisugust üheselt selgelt ja teadusringkondades mitte ühtki arvestatavat vastuväidet võimaldatavat teadmist viiruse, sellega nakatumise põhjuste ja konkreetse inimese puhul sellest tingitud haiguse kulgemise kohta, samuti vaktsiinide tõhususe ja kõikvõimalike kõrvaltoimete kohta ei ole. Selles olukorras ei pea valitsus jätma teatud meetmeid võtmata põhjusel, et osa teadlasi on avaldanud töid, mis seavad sellise meetmete tõhususe või ohutuse kahtluse alla. Vastustaja on ringkonnakohtu eelviidatud määruses kirjeldatud tingimustele vastavate koondatud teadusandmete pinnalt mõistlikult jõudnud järeldusele, et COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kohane meede on elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu oluline suurendamine vaktsineerimise teel. Sellest omakorda on Vabariigi Valitsus talle seadusandja poolt antud kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostades järeldanud, et kohane ja mõõdukas viis vaktsineeritute osakaalu suurendamiseks on nende sooduskohtlemine haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele ehk viiruse levikut võimaldavate füüsiliste olukordade vähendamisele suunatud piirangute kohaldamisel. Seega on lahendus, kus piiranguid ei kohaldata olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute suhtes (st vaktsineeritud, vaktsineeritutega võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud isikud) mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldab ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuvat toimimist, toetades samas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas ja seeläbi haiguse leviku piiramist ja eelkõige avalike teenuste ja sh meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist. Vaktsineerimata inimeste võrdsustamine vaktsineeritud inimestega võiks kokkuvõttes kaasa tuua selle, et see osa elanikkonnast, kes ei ole vaktsineeritud ega ka haigust läbi põdenud eelistab lihtsalt riskida ja loota, et õnnestub haigestumist vältida või riskida immuunsuse saavutamiseks nakatumisega, mis mõlemad töötaksid aga haiguse leviku piiramise ja tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamise eesmärkidele otseselt vastu. Vastustaja on põhjendatult viidanud, et hoolimata praegu Eestis kasutusel olevate vaktsiinide välja töötamisest oluliselt kiiremini, kui see tavaliselt ravimiturul käib, annab asjaolu, et neid on väga palju üle maailma inimestele manustatud, ilma et tõsiste kõrvalnähtude hulk oleks märkimisväärne, alust järelduseks, et tegemist on tõhusa ja ohutu viisiga COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks. Vaktsineerimisega seotud riskid on kõigi jaoks üldjoontes ühesugused. Inimeste puhul, kellele on vaktsineerimine meditsiinilisel põhjusel vastunäidustatud, on seejuures ka korralduses nr 305 sätestatud piirangute kohaldamisest ette nähtud erandid. Kaebaja ei ole väitnud, et tema kuuluks selliste inimeste hulka. Kaebaja kui vaktsineerimata inimese suhtes korralduse nr 305 alusel kehtivad piirangud ei ole ülemäärased ka selles mõttes, et kõiki olulisi elulisi vajadusi on kaebajal oma soovides teatud kohandusi tehes võimalik rahuldada. Piirangud on intensiivsed, aga mitte ülemäärased. Korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevused hõlmavad eelkõige vaba aja veetmise, sotsiaalse suhtlemise ja kultuuri tarbimisega seotud tegevusi. Tegevustele, milles osalemise korraldus nr 305 kaebaja jaoks välistab, on võimalik leida alternatiive – need ei pruugi olla samaväärsed, aga need on olemas. Nt on võimalus tellida restoranidest toitu kaasa. Samamoodi on kultuurielamuste saamiseks võimalik kasutada erinevaid tehnilisi vahendeid. See pole samaväärne võimalusega külastada teatrietendust või kinoseanssi, ent vaidlusalused piirangud 6(12)

3-21-2210 ei välista kaebajat ja temaga samasse rühma kuuluvaid inimesi ühestki eluvaldkonnast täielikult. Lisaks sellele on avalik-õiguslike meetmetega antud igaühele, sh kaebajale, võimalus end tasuta vaktsineerida ning seeläbi võimalus piirangute kohaldamisalast väljuda. Praegu ei ole haiguse levima hakkamisest möödas veel piisavalt aega, et seni valitud meetmete tõhusus kahtluse alla seada sel määral, et nende võtmist või nendega jätkamist saaks pidada ilmselgelt ebamõistlikuks. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et elanikkonnas vaktsineerimisega hõlmatuse suurendamine on COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks mõistlik eesmärk ning selle eesmärgi saavutamiseks on korralduses nr 305 sätestatud piirangute kohaldamine eelkõige isikute suhtes, kes ei ole vaktsineeritud, käsitatav põhjendatud ebavõrdse kohtlemisena. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-21-2210 Kaebaja 02.12.2021 menetlusdokumendis vastustajale esitatud küsimused ei ole praeguse asja lahendamisel relevantsed. Halduskohtul ei olnud kohustust kaebaja taotlust rahuldada (HKMS § 41 lg 1). Küsimustele vastamine ei aitaks lahendada kaebuse nõuet ega jõuda kaebajal soovitud eesmärgini. Vaidlusaluste piirangute kohaldamine vaktsineerimata kaebaja suhtes on põhjendatud ega kujuta endast kaebaja diskrimineerimist. Vastustaja nõustub kohtu järeldustega. Küsimus, milline on vaktsineeritud reisijate vastuvõtlikkus uutele tüvedele, on asja lahendamisel ebaoluline. COVID-19 haigus on suure nakatuvusega ning jätkuvalt tundmatu ja muteeruv, mida teadlased järjepidevalt tundma õpivad. Asjaolu, et valdav enamik elanikkonnast, kes Eesti riigipiiri ületavad, ei ole COVID-19 haigusega nakatunud, ei muuda eneseisolatsiooni kohustust tarbetuks. Eneseisolatsiooni kohustus võimaldab vältida olukorda, kus Eestisse saabunud isik levitab ohtlikku ja muteeruvat COVID-19 haigust teistele isikutele edasi, ka esialgsete haigustunnuste puudumisel. Vastustaja on piirangute, sh eneseisolatsioonikohustuse kehtestamisel, alati lähtunud ettevaatuspõhimõttest. Kaebaja leiab, et piirangud on ebaproportsionaalsed, kuid tema põhjendustest ei nähtu, milles seisneb halduskohtu poolt materiaal- või menetlusnormide rikkumine seoses piirangute käsitlemisega, mis oleks saanud tuua kaasa ebaõige järelduse. Vastustaja ei ole seadnud vaktsineerimata isikutele piiranguid nt esmatarbevajaduste ehk toidupoe ja apteekide külastamisele. Korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevused hõlmavad eelkõige vaba aja veetmise, sotsiaalse suhtlemise ja kultuuri tarbimisega seotud tegevusi, millele kaebajal on võimalik leida alternatiive. Halduskohus on põhjendatult järeldanud, et kuna tegemist on raske muteeruva haigusega, mille kulg on raskesti prognoositav, siis on mõistlik, et avalik võim propageerib vaktsineerimist ning kasutab erinevaid avalik-õiguslikke meetmeid selle soodustamiseks. Elanikkonnas võimalikult suure COVID-19-immuunsuse saavutamist vaktsineerimise teel ei saa pidada meelevaldseks eesmärgiks. Kohus on põhjendatult järeldanud, et avaliku võimu poolt selliste meetmete võtmine, mis soodustab elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurenemist, mitte läbipõdenute osakaalu suurenemist, on õige. Vastustaja on 20.12.2021 seisukohas põhjendanud, miks on vaktsiinid tõhusad ja ohutud, sh on vastustaja selgitanud, et vaktsiinide ohutust kinnitab ka piisav kontroll ja järelevalve. Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega, justkui ei ole kohus arvesse võtnud kaebaja seisukohti seoses eksperimentaalvaktsiinide ohtlikkusega. Kohus on kohtuotsuses toodud teadusorganisatsioonide, eeskätt ECDC andmetest põhjendatult järeldanud, et vaktsineerimine on ohutu ning tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Kohus on K. Fischeri analüüsist tulenevalt selgitanud, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda võrreldes isikutega, kes pole vaktsineeritud ega läbipõdenud, ning võrreldes nimetatud gruppidega on täielikult vaktsineeritud inimestel oluliselt väiksem võimalus nakatudes haigust raskelt läbi põdeda. Kohus on oma seisukoha kujundamisel seejuures arvesse võtnud ka kaebaja 02.12.2021 menetlusdokumendis esitatut. Kaebaja seisukohad seoses PCR-testide usaldusväärsusega ja statistika puudulikkusega ei ole põhjendatud. Asjaolu, et K. Fischeri statistikast ei ilmne, kui sagedasti inimesed end testivad, ei ole relevantne. Apellatsioonkaebuse väited, mis seonduvad kaebaja lapse huvidega, ei ole asjakohased. Kaebaja on rikkunud apellatsioonimenetluses tõendite esitamise korda. Kaebaja argumentatsioon seostub suuresti oma poja huvide ja vajadustega, kuid isik saab halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Kaebaja võib paluda oma sõpru, tuttavaid või poja treeningkaaslaste vanemaid, et need võistlust või kooriesitust filmiks ning nii on kaebajal võimalik osa saada poja saavutustest. Kinos, teatris või muuseumis on kaebaja pojal 8(12)

3-21-2210 võimalik käia mõne teise täiskasvanu seltskonnas. Lisaks on kaebajal võimalik end tasuta vaktsineerida ja seeläbi piirangute kohaldamisalast väljuda ning mh koos pojaga kultuuriüritustel osaleda. Korraldus nr 305 on nüüdseks kehtetuks tunnistatud ning kaebaja on saavutanud kaebuse eesmärgi – tal on võrdselt vaktsineeritud isikutega võimalus osaleda kõikides ühiskondlikes tegevustes COVID-19 läbipõdemist või vaktsineerimist kinnitavat tõendit omamata ja näitamata. Samuti pole kaebaja kohustatud Eestisse saabumisel jääma isolatsiooni. Korraldus nr 305 ei saa enam riivata kaebaja võrdsuspõhiõigust. Vastustaja palub kohtul arvestada praeguse asja lahendamisel Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.10.2022 otsuses nr 5-22-4 antud suunistega, millest järeldub, et NETS-i normid, mis võimaldasid Vabariigi Valitsusel koroonaepideemia ajal kehtestada piiranguid, ei ole põhiseadusega vastuolus. Piirangud, sh COVID-tõendi nõue, võisid olla vajalikud, et täita põhiseadusega riigile pandud kohustust kaitsta inimeste elu ja tervist ohtliku nakkushaiguse eest. Riigikohus otsustas, et NETS-i normid ei piiranud kaebajate põhiõigusi lubatust intensiivsemalt, NETS polnud liialt ebaselge ja Vabariigi Valitsus ei ületanud talle seadusega antud volitusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-2210 kooskõlas olev) eesmärk ning kas piirang on mõistlik ja asjakohane (vt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 20202, § 12 kommentaar, p-d 21 jj). Erinevat kohtlemist tervise ja teiste inimeste õiguste või vabaduste kaitseks, mis on proportsionaalsed taotletava eesmärgiga, aktsepteeritakse ka VõrdKS § 9 lg 1 järgi. Vaidlus puudub selles, et immuunsuskaitset omavaid ja mitteomavaid isikuid koheldi korraldusega nr 305 erinevalt, kuid vaidlus on selles, kas selline erinev kohtlemine oli põhjendatud ja proportsionaalne.

https://pohiseadus.ee/sisu/3483/paragrahv_12

10(12)

3-21-2210 reaktsioon, tervisekahju, surm). 27.12.2020‒08.11.2021 oli Eestis tehtud kokku 1 531 430 vaktsiinisüsti. Samal ajavahemikul laekus Ravimiametile 224 teatist tõsiste kõrvaltoimete kohta. Peamiselt oli neil juhtudel tegemist allergiliste reaktsioonidega ning neuroloogiliste ja kardioloogiliste häiretega. Neljal surmaga lõppenud juhtumil (neist kolm 63-aastased ja vanemad, üks 31-aastane) ei saa seost vaktsiiniga välistada (vt määruse p 29). EIK on vaktsineerimisnõuetega seoses oluliseks pidanud ka lisatagatisi: vaktsiini ohutuse üldist hindamist, võimalike vastunäidustuste hindamist konkreetse inimese puhul, kasutatavate vaktsiinide pidevat seiret ja hüvitamismehhanismi raskete kõrvalmõjude korral. Riigikohus ei näinud ka nende tingimuste rikkumist. Vaktsiinide sissevedu, turustamine, käitlemine ja tõsistest kõrvaltoimetest teatamine on reguleeritud ravimiseaduse ja EL-i vastavate õigusaktidega, kahju tekkimisel on võimalik nõuda kahju hüvitamist (vt ka ravimiseaduse ptk 51 (vaktsiinikahjude hüvitamine, jõustus 01.05.2022) ning tervise- ja tööministri 25.04.2022 määrus nr 36 „Vaktsiinist põhjustatud tervisekahju tunnused“. Riik tegeles vaktsiinikahjude hüvitamise temaatikaga siiski juba oluliselt varem3).

https://www.postimees.ee/7382379/isamaa-algatas-vaktsiinikahjustuse-fondi-loomise-eelnou

11(12)

3-21-2210

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.