Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 28. detsember 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2210
Haldusasi
X kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 osalise tühistamise nõudes.
Menetlusosalised
Kaebaja: X Vastustaja: Vabariigi Valitsus Esindajad: v.adv Ants Nõmper, adv. Kairi Kilgi
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta kummagi poole menetluskulud poolte enda kanda. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 27. jaanuaril 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusega nr 305 (edaspidi „VVk 305/2021“) kehtestati COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud. Käesoleva vaidluse seisukohast on olulised eeskätt selle korralduse punktist 1 ja 2 tulenev eneseisolatsiooni jäämise kohustus Eestisse saabumisel ning korralduse punktide 10 ja 14 koosmõjust tulenevad piirangud, mis välistavad teatud tegevustes osalemise (sh. toitlustusasutuste, teatrietenduste, kontsertide, kinoseansside, muuseumide külastamine jms) isikutele, kes ei ole COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud või eelneva 180 päeva
jooksul seda haigust tõendatult läbi põdenud või selle korralduse tähenduses vaktsineeritutega võrdsustatud või muu selles korralduses sätestatud erandi kohaldamisalasse kuuluvad isikud. VVk 305/2021 sätteid on hiljem korduvalt muudetud, kõige olulisem muudatus jõustus 25.10.2021, mil muutus kehtetuks VVk 305/2021 punkt 15 ehk säte, mis enne 25.10.2021 andis muuhulgas COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimata inimestele võimaluse osaleda VVk 305/2021 punktis 10 nimetatud tegevustes, kui neile oli tehtud negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 test. Pärast eelnimetatud kuupäeva vastava negatiivse testitulemuse alusel neis tegevustes osalemine võimalik ei ole.
2.1.Kaebaja esitas 29.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täiendas 02.12.2021 menetlusdokumendis ja milles taotleb VVk 305/2021 tühistamist osas, milles sellega kehtestatakse tema kui COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimata inimese suhtes sellised Eesti riigipiiri ületamist ning tegevustes osalemist puudutavad piirangud, mida ei kohaldata isikute suhtes, kes on selle haiguse vastu vaktsineeritud. Kaebaja hinnangul on vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste erinev kohtlemine käsitatav diskrimineerimisena. Kaebaja leiab, et VVk 305/2021 sätestatud piirangute kohaldamine vaktsineerimata inimeste suhtes on vastuolus põhiseaduse §-dega 12 ja 18, samuti võrdse kohtlemise seaduses sätestatud veendumuste alusel diskrimineerimise keeluga. Kaebaja osutab ka sellele, et selline piirangute kehtestamine on vastuolus ENPA resolutsiooni nr 2361 punktiga 7.3.2 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 14. Kaebaja hinnangul jääb arusaamatuks, mille alusel on vastustaja defineerinud väidetava avaliku huvi, millega ta piirangute kehtestamist põhjendab, võttes arvesse, et piirangute kohaldamisalasse jääb pool Eesti elanikkonnast.
2.2.Kaebaja hinnangul puuduvad veenvad teadusandmed nii kasutatavate vaktsiinide tõhususe kui ka ohutuse kohta. Kaebaja osutab sellele, et kõik Eestis kasutatavad vaktsiinid on eksperimentaalsed ega ole kõiki uuringuetappe läbinud, samas on vaktsiinide tõhusus mõningate uuringute kohaselt olematu. Kaebaja rõhutab, et COVID-19 haigusega nakatunute, sealhulgas haiglaravi vajavate inimeste hulgas on siiski arvestatav hulk vaktsineerituid ning puuduvad veenvad teadusandmed, mis kinnitaks, et vaktsineeritud inimese võimalus nakatuda või nakatumise korral viirust edasi kanda oleks väiksem kui vaktsineerimata inimesel. Kaebaja hinnangul ei kinnita ka statistilised andmed vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste erineva kohtlemise vajalikkust. Vastustaja poolt viidatud andmeid analüüsides märgib kaebaja, et 40–49-aastased vaktsineerimata inimesed (kelle hulka kuulub ka kaebaja) moodustavad vähem kui 4% haiglaravi vajavatest vaktsineerimata COVID-19 patsientidest ja alla 3% kõigist haiglaravi vajavatest COVID-19 patsientidest, mis tähendab, et sellesse rühma kuuluva krooniliste haigusteta inimese võimalus sattuda haiglasse on väga madal. Teiseks märgib kaebaja, et haiglaravile sattumise tõenäosus on üle 80-aastaste vaktsineeritud inimeste hulgas suurem kui 4049aastaste vaktsineerimata inimeste hulgas. Kolmandaks toob kaebaja välja, et viimati nimetatud vanuserühmas on surnud pooleteise kuu jooksul vaid üks inimene, kelle puhul pole seejuures teada, kas COVID-19 oli surma põhjuseks.
2.3.Seoses vastustaja väitega, et vaktsineerimata noored nakatuvad viirusega palju sagedamini kui nende vaktsineeritud eakaaslased, leiab kaebaja, et see on selgitatav pelgalt asjaoluga, et alates n-ö vaktsineerimispasside kasutusele võtmisest on vaktsineerimata inimesed pidanud end pidevalt testima, sealhulgas selleks, et oleks võimalik käia tööl ning sagedasem testimine tingib ka nakatumise sagedasema tuvastamise.
2.4.Kaebaja on ka seisukohal, et testimise kohustus on inimväärikust alandav ning see tekitab stressi, mis omakorda vähendab immuunsust ning seega on testimise kohustuse panemine vastustaja seatud
eesmärgiga tegelikult vastuolus. Ka leiab kaebaja, et olemasolevate teadusandmete kohaselt ei kinnita COVID-19 PCR test patsiendi haigestumust.
2.5.Kaebaja viitab ka sellele, et VVk 305/2021 esmakordse kehtestamise ajal oli haiglaravil 100 COVID19 patsienti, ent 14. novembriks 2021 oli pelgalt vaktsineeritud patsientide hulk 115, mis tähendab, et vaktsineeritud patsientidest tekkiv koormus tervishoiusüsteemile oli suurem kui augustis vaktsineerimata patsientidest tingitud koormus, kusjuures enne 23. augustit 2021 üritustel osalemise piirangud vaktsineerimata inimeste suhtes ei kehtinud.
2.6.Kaebaja hinnangul on täiesti põhjendamatu ka piirangute kehtestamine välisriigist saabujatele, kuna üheski riigis ei ületa haiguse esinemissagedus teatud ajahetkel 3% ehk vähemalt 97 % elanikkonnast ei ole viirusekandjad.
3.1.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, leides et VVk 305/2021 kehtestatud piirangud on õiguspärased ja kaebaja õiguste riive eelkõige avalikku huvi silmas pidades põhjendatud. Vastustaja selgitab, et VVk 305/2021 kehtestatud piirangute ja kohustuste eesmärk on kaitsta isikute elu ja tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine, kusjuures nende hüvede kaitseks kehtestatud piirangutest on ette nähtud nii palju erandeid, kui on mõistlikult ja teaduspõhiselt võimalik ja põhjendatud. Vastustaja leiab, et eelnimetatud eesmärgid kaaluvad üles kaebaja huvi elada üksikisiku tasandil igapäevaelu võimalikult vabalt ja piiranguteta.
3.2.Vastustaja leiab, et vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste erinev kohtlemine on põhjendatud, kuna vaktsineeritud isikutel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja viirust edasi levitada, nakatumise korral on vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ning vajada haiglaravi, mistõttu toob nende nakatumine kaasa väiksema koormuse tervishoiusüsteemile.
3.3.Vastustaja väitel nähtub prof. Krista Fischeri poolt 2021. aasta augustis koostatud diagrammilt, et täielikult vaktsineeritud inimestel on neli korda väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud, tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul aga üle kaheksa korra väiksem kui inimesel, kes ei ole vaktsineeritud. Samuti viitab vastustaja prof. K. Fischeri poolt 2021. aasta novembris läbi viidud analüüsile, mis näitab, et immuunkaitseta inimesi nakatub vähemalt kaks korda rohkem kui vaktsineeritud inimesi, samuti on raske COVID-i ehk haiglasse sattumise tõenäosus, intensiivravi vajadus ja suremus vaktsineerimata inimestel märkimisväärselt kõrgem kui vaktsineeritutel.
3.4.Vastustaja leiab, et vaktsineerimine on kõige efektiivsem viis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks, seejuures viitab sellele, et vaktsineeritud inimese haigestumise korral võib temalt leida elujõulist viirust vaid paari päeva jooksul, samas kui vaktsineerimata inimene võib olla nakkusohtlik nädala või isegi mitu, mistõttu on vaktsineeritud inimene viiruse edasikandumise osas vähem ohtlik. Viidates Maailma Terviseorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Vaktsiinide Juurdepääsu Keskuse andmetele, märgib vastustaja, et vaktsineerimine aitab lisaks vaktsineeritud isiku enda kaitsele vähendada ka viiruse levikut.
3.5.Viidates Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (edaspidi „ECDC“) 29. märtsi 2021 tehnilisele raportile, märgib vastustaja, et vaktsineeritud isikutel tekib nakatumisel vähem viiruseosakesi, samuti vähendab vaktsineerimine nii sümptomaatilist kui ka asümptomaatilist
nakatumist. Veel viitab kaebaja ajakirjas „Science Direct“ avaldatud artiklile, väites et mRNA vaktsiinid pakuvad tõhusat kaitset nakatumise ja edasikandmise vastu. Ka märgib vastustaja, et COVID-19 kiire leviku peatamiseks ning haiglate ülekoormuse vältimiseks soovitavad nii ECDC, USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus kui ka WHO inimestel end vaktsineerida ning riikidel suurendada vaktsineerimise hõlmatust ühiskonnas.
3.6.Vastustaja hinnangul saavad kõige paremini hinnata, kas mingid meetmed on Eestis epidemioloogilise olukorra ohjamiseks vajalikud, vastava valdkonna teadlased, keda koondab antud juhul moodustatud Teadusnõukoda ning viimane on korduvalt avaldanud, et vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse ärahoidmisel ja haiglasse mitte sattumisel.
3.7.Vastustaja hinnangul on põhjendamatu väita, et hetkel saadaval olevad vaktsiinid ei ole piisavalt usaldusväärsed ega ohutud, kõik täna Eestis kasutusel olevad vaktsiinid on saanud müügiload, esimesed vaktsiinid on turul olnud ligi aasta ning ülemaailmselt on neid süstitud miljardeid doose, kuid siiani pole avastatud riske, mis kaaluksid üles vaktsiinist saadava kasu.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta, kuna vaidlusaluste piirangute kohaldamine kaebaja suhtes – olgugi et neid piiranguid ei kohaldata COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste suhtes – on põhjendatud ega kujuta endast kaebaja diskrimineerimist. Mitte igasugune ühe isikute rühma teistest erinev kohtlemine ei ole käsitatav diskrimineerimisena. Põhiseaduse §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõiguse rikkumise ehk diskrimineerimisega on tegemist juhul kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Antud juhul on COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimata inimeste – nagu kaebaja – ebavõrdne kohtlemine võrreldes vaktsineeritud isikutega mõistlikult põhjendatav vajadusega suurendada elanikkonnas SARS-CoV-2 viirusest tingitud COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevust ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu.
5.VVk 305/2021 punktidest 1 ja 2 tuleneb, et Eestisse saabumisel peab isik jääma eneseisolatsiooni, mille kestus sõltub sellest, kas isikule on tehtud SARS-CoV-2 test, mille tulemus on negatiivne. VVk 305/2021 punkti 5 alapunktidest 2—4 tuleneb sisuliselt, et eelnimetatud eneseisolatsiooni kohustust ei kohaldata isiku suhtes, kes on COVID-19 haiguse tõendatult läbi põdenud, selle haiguse vastu vaktsineeritud või vaktsineeritud isikuga võrdsustatud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ühessegi eelnimetatud isikute kategooriasse ei kuulu. Lisaks sellele on VVk 305/2021 punktis 10 loetletud rida tegevusi, mis on lubatud juhul kui on täidetud sama korralduse III osas sätestatud nõuded. Kõnealuses III osas sisaldub muuhulgas punkt 14, kus on sätestatud tingimused, millele peavad neis tegevustes osalejad vastama. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei kuulu ühessegi seal nimetatud kategooriasse. Muuhulgas on lubatud neis tegevustes osaleda isikutel, kes on COVID-19 haiguse tõendatult läbi põdenud, selle haiguse vastu vaktsineeritud või vaktsineeritud isikuga võrdsustatud. Käesolevas asjas on vaidlus sisuliselt selles, kas eelviidatud sätetest tulenev kohustus jääda Eestisse saabumisel eneseisolatsiooni ning keeld osaleda VVk 305/2021 punktis 10 nimetatud tegevustes on kaebaja suhtes diskrimineeriv.
6.VVk 305/2021 sätestatud piirangud – nimelt eneseisolatsiooni jäämise kohustus Eestisse saabumisel ning korralduse punktis 10 nimetatud tegevuste läbi viimiseks kehtestatud piirangud – on
iseenesest mõistlikud ning vajalikud COVID-19 haiguse leviku piiramiseks. Viidates Maailma Tervishoiuorganisatsiooni veebilehel 1 avaldatud teabele on VVk 305/2021 seletuskirjas asjakohaselt selgitatud, et SARS-CoV-2 põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Samuti on kõnealuses seletuskirjas viidatud ECDC hinnangutele. VVk 305/2021 seletuskirjas ja selle korralduse muutmiseks antud edaspidiste korralduste seletuskirjades on kajastatud andmed COVID-19 haigust põhjustava SARS-CoV2 viirusega nakatunud inimeste, haigestumise tõttu haiglaravi vajavate inimeste ja COVID-19 diagnoosiga surnud inimeste arvu ja nende arvude muutumise kohta aja jooksul. Neist Eesti andmetest on VVk 305/2021 andmisel tehtud loogiline ja põhjendatud järeldus, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks, sealhulgas meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ehk teisisõnu vältimaks olukorda, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haiguse tõttu ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus pelgalt võimekuses pakkuda raviteenuseid konkreetselt COVID-19 patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja ongi toonud – muude planeeritud raviteenuste osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad COVID-19 haiguse raviks. Eeltoodut silmas pidades saab ühelt poolt mõistlikuks ja seeläbi lubatuks pidada piiranguid tegevustele, mis eelkõige teineteisega muidu lähedalt mitte kokku puutuvate ja muidu näiteks samades ruumides pikemaajaliselt koos viibivate inimeste vahelisi kontakte ehk võimalust luua paratamatult vältimatutele lisaks täiendavaid olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele edasi kanduda. Samamoodi on mõistlik kehtestada eneseisolatsiooni-kohustus välisriigist Eestisse saabujale. Sellise kohustuse eesmärk on vältida lisaks juba Eesti riigipiiri sees toimuvale (ja Eesti meditsiinisüsteemi haldusalasse kuuluvale) viiruse levikule täiendavate viiruse leviku allikate saabumist välisriikidest. Kaebaja osutatud asjaolu, et valdav enamik elanikkonnast mistahes riigis ei ole haigusega nakatunud, ei muuda sellist eneseisolatsiooni kohustust tarbetuks. Võimalust, et välisriigist saabub Eestisse nakatunud isik, kellelt võib eneseisolatsiooni-kohustuse puudumisel levida viirus teistele inimestele, ei ole põhjust välistada. Olukorras, kus igas riigis, sh Eestis peab tervishoiusüsteem toime tulema nende haigusjuhtidega, mis ilmnevad riigi territooriumil, on ilmselgelt mõistlik ühena esimestest asjadest võtta meetmed selleks, et vältida väljastpoolt täiendavate viiruse leviku allikate lisandumist. Eneseisolatsiooni kohustus on selleks kohane viis, kuna kohustusliku eneseisolatsiooni perioodi jooksul eelduslikult avalduvad haigustunnused ning nende mitteavaldumise korral saab mõistlikult eeldada, et inimene ei ole nakatunud ega nakkusohtlik. Kaebaja väitega testimise inimväärikust alandavast laadist või ülemäärase täiendava stressi tekitamisest ei saa nõustuda.
7.Selles, et SARS-CoV-2 viiruse levik on võtnud rahvatervist ohustava pandeemia mõõtmed, ei saa mõistlikku vaidlust olla, nagu ka mitte selles, et COVID-19 haiguse näol on tegemist ohtliku nakkushaigusega. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (edaspidi NETS) § 28 lõikes 5 on seadusandja andnud Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks erinevad liikumis- ja tegevusvabaduse piiranguid. Sedalaadi piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel on Vabariigi Valitsusel võrdlemisi avar kaalutlusõigus. Sellised piirangud ei tohi olla meelevaldsed, samas ei pea valitsus puuduliku või vastuolulise (teadus)teabe tingimustes tingimata valima isikute õiguste seisukohast võimalikult leebeid piiranguid.
8.Viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks omakorda on põhimõtteliselt kaks võimalust: esiteks vähendada inimestevahelisi kontakte ehk füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele kanduda ning teiseks suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse leviku ja haigestumise mõju ühiskonnas tervikuna ei ületaks taluvuspiiri ehk eelkõige, et tervishoiusüsteem oleks olemasolevate ressurssidega suuteline vastava ravivajaduse rahuldama, ilma et peaks seda tegema muude raviteenuste arvelt.
9.On ilmne, et inimestevaheliste kontaktide täielik vältimine ei ole mõeldav. Väga ulatuslike tegevus- ja liikumispiirangute (n-ö lockdown) kehtestamine saab kõne alla tulla lühiajaliselt ning üldteadaoleva asjaoluna on seda suuremal või vähemal määral erinevates maailma riikides, sh Eestis ka rakendatud, ent SARS-CoV-2 viiruse levik on (osaliselt) selliste meetmete tulemusena kontrolli alla saadud lühiajaliselt ning teatud aja möödudes on nakatumisnäitajad uuesti kasvama hakanud. Eestit puudutavaid andmeid ja nende dünaamikat on kajastatud ka VVk 305/2021 ja selle muutmiseks antud edaspidiste Vabariigi Valitsuse korralduste seletuskirjades.
10.Eelnev kinnitab veenvalt, et ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine omakorda on põhimõtteliselt võimalik kahel viisil: esiteks haiguse läbi põdemise, teiseks vaktsineerimise teel. Arvestades seda, et COVID-19 haigus võib kulgeda väga raskelt ja võib lõppeda surmaga ning pidades silmas, et kõnealuse haiguse raviks senini teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit olemas ei ole, samuti seda, et jätkuvalt ei ole üheselt teada, millistest konkreetse inimesega seotud asjaoludest võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda, on ilmne, et rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbi põdemise arvelt. Seda seisukohta on kinnitanud haldusasjas nr 3-21-2473 tehtud kohtumääruses ka Tallinna Ringkonnakohus, märkides et „[k]ahtluseta võib nüüdseks väita, et massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus“. Selles kontekstis on avaliku võimu ainumõeldavaks käitumiseks selliste regulatiivsete meetmete võtmine, mis võimalikult palju soodustavad elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurenemist. Seetõttu ei saa põhjendatuks pidada ka kaebaja väidet, et jääb arusaamatuks, kuidas on Vabariigi Valitsus määratlenud avaliku huvi olukorras, kus piirangute kohaldamisalasse jääb ligi pool elanikkonnast. See, et vaktsineeritusega hõlmatus on elanikkonnas väiksem kui see olla võiks, selleks et see suudaks nakkushaiguse pandeemilist levikut piirata, ongi põhjus, miks valitsus peab võtma meetmeid vaktsineeritud inimeste osakaalu suurendamiseks elanikkonnas.
11.Vaktsineerimise soodustamise eesmärgist lähtuvate vaidlusaluste meetmete näol – sealhulgas vaidlusaluste piirangute isikulise kohaldamisala piiramine selliselt, et vaktsineeritud isikute suhtes piiranguid ei kohaldata – ei ole tegemist diskrimineerimisega veendumuste alusel ega diskrimineerimisega isiku soovimatuse tõttu end vaktsineerida, nagu leiab kaebaja. Tegemist on vaktsineeritud isikute sooduskohtlemisega, mis on õigustatav avalikust huvist kantud eesmärgiga tõkestada ohtliku nakkushaiguse levikut elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise läbi.
12.Iseenesest on kaebajal õigus selles, et vaktsineerimine ei taga ühegi konkreetse inimese puhul vääramatut kaitset haigestumise vastu ega välista täielikult võimalust, et viirus selliselt inimeselt teisele inimesele edasi kandub. Vaktsineerimine ei muuda surematuks. Selles, et COVID-19ga haigestunute hulgas on ka täielikult vaktsineeritud inimesi ega selles, et vaktsineeritud patsiente on COVID-19 haigusega sattunud haiglasse ja surnudki, pole tegelikult vaidlust. Küll aga kinnitavad nii vastustaja vastuses viidatud prof. K. Fischeri analüüsis esitatud andmed 2 , samuti Vabariigi Valitsuse Teadusnõukoja soovitused 3 ning vastustaja poolt viidatud erinevate kogu maailmas tehtavate teadusuuringute pinnalt oma järeldusi tegevate ja vastavaid soovitusi andvate organisatsioonide – ECDC 4 , Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse5 ning Maailma Tervishoiuorganisatsiooni 5 andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Ka ECDC hiljuti esitatud dokumendis kinnitatakse vaktsiinide tõhusust omikron-tüvest tingitud raske haigestumise vastu6. Konkreetselt Eestit puudutavate andmete alusel tehtud prof. K. Ficheri analüüsist nähtub üheselt, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud ning tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul samuti palju väiksem kui vaktsineerimata inimesel. Kaebaja 02.12.2021 menetlusdokumendis esitatud vastuväited ei lükka seda järeldust ümber. On nimelt ilmne, et kogu elanikkonda hõlmavatest andmetest on alati ühel või teisel alusel võimalik eraldada mingisugune väiksem rühm ja näidata ära, et kogumi pinnalt tehtud järeldus selle rühma osas ei päde. Käesoleval juhul ei saa kaebaja vanusegruppi silmas pidades sellist järeldust siiski teha. Tõsi, kaebaja vanusegrupis on haiglaravi vajavate inimeste absoluutarv võrdlemisi väike, ent sellele vaatamata on immuunsuskaitseta patsiente haiglaravile sattunuid kordades rohkem kui vaktsineerituid. Teiseks ei saa tähelepanuta jätta seda, et vaatamata sellele, et esimesest COVID-19 juhtumite avastamisest on möödas kaks aastat, on endiselt tegemist uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus lisaks sellele pidevalt muteerub ja mille puhul ei ole teada, mis põhjustel põevad mõned inimesed haiguse läbi ilma sümptomiteta, teised kergelt ning kolmandad raskelt või lausa väga raskelt, vajades haiglaravi, sealhulgas juhitavale hingamisele paigutamist. Eeltoodust tulenevalt ei toeta vastustaja poolt esitatud ja viidatud andmed kaebaja seisukohta, et kaebaja soost või vanusest tingituna oleks tema suhtes VVk 305/2021 sätestatud piirangute ja meetmete kohaldamine ilmselgelt meelevaldne.
13.Mis puudutab erinevaid teadusandmeid, millest võib Vabariigi Valitsus NETS § 28 lõikes 5 sätestatud piirangute kehtestamisel juhinduda, siis selles osas on kohtupraktikas7 selgitatud, et lähtuda võib süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportitest ning riigiülestest uuringutest, näiteks ECDC raportitest, kusjuures teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel
Vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus haldusasjas nr 3-21-2473 ja Riigikohtu 25.11.2021 määrus kohtuasjas nr 3-21-2241.
seisukohal. Juba eelpool viidatud haldusasjas nr 3-21-2473 tehtud määruses, mis puudutas esialgse õiguskaitse kohaldamist käesoleva vaidlusega sarnases vaidluses, leidis ringkonnakohus sisuliselt, et teadusandmed, millele vastustaja VVk 305/2021 andmisel ja selle edasisel muutmisel tuginenud on, on piisavalt autoriteetsed. Kordan, et nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike meetmete võtmisel on vastustajal võrdlemisi avar kaalutlusõigus. Sedalaadi meetmete võtmisel tegutseb vastustaja olukorras, kus mingisugust üheselt selgelt ja teadusringkondades mitte ühtki arvestatavat vastuväidet võimaldatavat teadmist viiruse, sellega nakatumise põhjuste ja konkreetse inimese puhul sellest tingitud haiguse kulgemise kohta, samuti vaktsiinide tõhususe ja kõikvõimalike kõrvaltoimete kohta ei ole. Selles olukorras ei pea valitsus jätma teatud meetmeid võtmata põhjusel, et osa teadlasi on avaldanud töid, mis sellise meetmete tõhususe või ohutuse kahtluse alla seavad. Käesoleval juhul on vastustaja ringkonnakohtu eelviidatud määruses kirjeldatud tingimustele vastavate koondatud teadusandmete pinnalt mõistlikult jõudnud järeldusele, et COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kohane meede on elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu oluline suurendamine vaktsineerimise teel. Sellest omakorda on Vabariigi Valitsus talle seadusandja poolt antud kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostades järeldanud, et kohane ja mõõdukas viis vaktsineeritute osakaalu suurendamiseks on vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemine haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele – ehk viiruse levikut võimaldavate füüsiliste olukordade vähendamisele suunatud piirangute kohaldamisel.
14.Vaktsineeritud isikute sooduskohtlemine – ehk kaebaja ebavõrdne kohtlemine viimastega võrreldes – on niisiis põhimõtteliselt õigustatud vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga. Selleks tuleb inimestes tekitada piisav motivatsioon vaktsineerimiseks. Sellise motivatsiooni tekitamiseks on iseenesest kohane vahend leevendada immuunsuskaitse saanud inimeste suhtes selliste liikumis- ja tegevuspiirangute kohaldamist, mille kohaldamine nakkushaiguse leviku tõkestamiseks iseenesest vajalik ja mõistlik on. Selle kõrval tuleb silmas pidada ka seda, et ulatuslike piirangute kehtestamine, näiteks kõigi VVk 305/2021 punktis 10 nimetatud tegevuste täielik keelamine (ja vaktsineeritud inimestele erandi tegemisest loobumine) tooks kaas hukatuslikud majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, kuna vastavate tegevustega on töiselt hõlmatud siiski suur hulk inimesi. Seega on lahendus, kus piiranguid ei kohaldata olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute suhtes (st. vaktsineeritud, vaktsineeritutega võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud isikud) mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldab ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuvat toimimist, toetades samas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas ja seeläbi haiguse leviku piiramist ja eelkõige avalike teenuste ja sealhulgas meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist.
15.Erinevate piirangute kohaldamisel ja soodustuste andmisel COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimata inimeste võrdsustamine vaktsineeritud inimestega võiks kokkuvõttes kaasa tuua selle, et see osa elanikkonnast, kes ei ole vaktsineeritud ega ka haigust läbi põdenud – ehk kellel ei saa üldse olla mingisugust usutavat immuunsuskaitset – eelistab lihtsalt riskida ja loota, et õnnestub haigestumist vältida (milline riskivalmidus võib eeldatavasti suureneda seda rohkem mida kauem on pandeemia kestnud) või riskida immuunsuse saavutamiseks nakatumisega, mis mõlemad töötaksid aga haiguse leviku piiramise ja tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamise eesmärkidele otseselt vastu. See tähendab seda, et teatud isikute – näiteks kaebaja – õigusi ja vabadusi ei piirata mitte üksnes selleks, et kaitsta konkreetselt kaebaja tervist ega selleks, et kaitsta teisi inimesi konkreetselt kaebajast lähtuvate ohtude eest, vaid see lähtub laiemast eesmärgist saavutada eelkõige vaktsineerimise tulemusena elanikkonnas piisav immuunsete inimeste osakaal selleks, et konkreetse viirushaiguse
edasine levik oleks selleks olemasolevate vahenditega hallatav ja võimaldaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamist.
16.Iseenesest pole põhjust eitada, et vaktsineerimisega kaasnevad teatud riskid. Kaebaja on sellekohastele andmete viidanud ning vastustaja ei ole väitnud vastupidist. Samas näitab pelgalt COVID-19 haigusega haiglasse sattunud inimeste hulk seda, et tegemist on raske haigusega, mille kulg on seejuures raskesti prognoositav. Selles olukorras on mõistlik, et avalik võim propageerib vaktsineerimist ning kasutab erinevaid avalik-õiguslikke meetmeid selle soodustamiseks. Juba eelnevalt nimetatud organisatsioonide, eelkõige ECDC andmetest saab põhjendatult järeldada, et vaktsineerimine on ohutu. Vastustaja on põhjendatult viidanud ka sellele, et hoolimata praegu Eestis kasutusel olevate vaktsiinide välja töötamisest oluliselt kiiremini kui see tavaliselt ravimiturul käib, annab asjaolu, et neid väga palju üle maailma inimestele manustatud, ilma et tõsiste kõrvalnähtude hulk märkimisväärne oleks, alust järelduseks, et tegemist on tõhusa ja ohutu viisiga COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks.
17.Silmas tuleb pidada ka seda, et mis puudutab vaktsineerimisega seotud riske, siis need on kõigi jaoks üldjoontes ühesugused. Inimeste puhul, kellele on vaktsineerimine meditsiinilisel põhjusel vastu näidustatud, on seejuures ka VVk 305/2021 sätestatud piirangute kohaldamisest ette nähtud erandid. Neid erandeid ei ole antud juhul vaja käsitleda, kuna kaebaja ei ole väitnud, et tema selliste inimeste hulka kuuluks. Teatud hulk elanikkonnast on aga vaktsineerimisega seotud riski võtnud, astudes seeläbi ühelt poolt sammu selleks, et kaitsta enda tervist ja võtta kohased ja kättesaadavad meetmed vähendamaks haigestumise või raskelt haigestumise võimalust, teisalt aga toetades seeläbi ka üldist huvi haiguse leviku tõkestamiseks. On mõistlik, et nii toiminud isikute suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad, sest need inimesed ise on astunud omalt poolt sammu üldise kasu nimel, seejuures teatud määral enda heaolu ja tervisega riskides.
18.Nõustun vastustaja seisukohaga, et kaebaja kui vaktsineerimata inimese suhtes VVk 305/2021 alusel kehtivad piirangud ei ole ülemäärased ka selles mõttes, et kõiki olulisi elulisi vajadusi on kaebajal oma soovides teatud kohandusi tehes võimalik rahuldada. Piirangud on intensiivsed, aga mitte ülemäärased. VVk 305/2021 punktis 10 nimetatud tegevused hõlmavad eelkõige vaba aja veetmise, sotsiaalse suhtlemise ja kultuuri tarbimisega seotud tegevusi. Tegevustele, milles osalemise VVk 305/2021 kaebaja jaoks välistab, on võimalik leida alternatiive – need ei pruugi olla samaväärsed, aga need on olemas. Kaebuses on kaebaja konkreetselt viidanud söögikoha külastamise võimaluse puudumisele. Vastustaja on selles osas põhjendatult osutanud võimalusele tellida restoranidest toitu kaasa. Samamoodi on kultuurielamuste saamiseks võimalik kasutada erinevaid tehnilisi vahendeid. See pole samaväärne võimalusega külastada teatrietendust või kinoseanssi, ent vaidlusalused piirangud ei välista kaebajat ja temaga samasse rühma kuuluvaid inimesi ühestki eluvaldkonnast täielikult. Lisaks sellele on avalik-õiguslike meetmetega antud igaühele – sealhulgas kaebajale – võimalus end tasuta vaktsineerida ning seeläbi võimalus piirangute kohaldamisalast väljuda. Kui kaebaja seda ei soovi – ja kehtiv õigus selleks kaebajat ei sunni – peab ta leppima avalikes huvides kehtestatud piirangutega.
19.Märgin viimaks, et erinevaid teadusandmeid nii viiruse, haigestumise, haiguse kulgemise kui ka vaktsiinide tõhususe kohta tuleb pidevalt juurde. Neist andmetest lähtudes tuleb avalikul võimul haiguse leviku tõkestamiseks võetavaid meetmeid korrigeerida. Senine kahe-aastane kogemus on selgelt näidanud, et piirangute ennatlik leevendamine ei ole tõhus lahendus. Viiruse levikut, eeskätt uute viirustüvede ilmnemise valguses, ei ole kontrolli alla saadud ei Eestis ega üheski teises riigis.
Iseenesest on tõsi, et nakatumisnäitajad võivad mõnes riigis, kus vaktsineeritusega hõlmatus on suurem kui Eestis, olla Eesti näitajatest kõrgemad. Selle põhjused on kahtlemata põhjaliku teadusuurimise esemeks, ent pelgalt need andmed ei anna alust väita, et vaktsineerimine ei ole tõhus või et see on ülemäära ohtlik, seda iseäranis olukorras, kus vastustaja viidatud Eestit puudutavad statistilised andmed kinnitavad, et vaktsineeritud (või ka läbi põdemise teel immuunsuskaitse saanud) inimesed haigestuvad teistest vähem ning põevad kergemalt. Võimalik, et edaspidised teadusteadmised sunnivad valitsust või seadusandjat võtma teistsuguseid meetmeid, võimalik isegi, et haiguse levikuga tuleb leppida ja teha ühiskonnaelus mingisuguseid teist laadi ümberkorraldusi, ent praegu ei ole haiguse levima hakkamisest möödas veel piisavalt aega, et seni valitud meetmete tõhusus kahtluse alla seada sel määral, et nende võtmist või nendega jätkamist saaks pidada ilmselgelt ebamõistlikuks. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et elanikkonnas vaktsineerimisega hõlmatuse suurendamine on COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks mõistlik eesmärk ning selle eesmärgi saavutamiseks on VVk 305/2021 sätestatud piirangute kohaldamine eelkõige isikute suhtes, kes ei ole vaktsineeritud, käsitatav põhjendatud ebavõrdse kohtlemisena.
20.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja on taotlenud kaebajalt õigusabikulude välja mõistmist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei mõisteta kaebuse rahuldamata jätmise korral üldjuhul kaebajalt vastustaja kasuks välja õigusabikulusid. Käesolev vaidlus ei ole sedavõrd erandlik, et sellest põhimõttest hälbida tuleks. Haldusorganil on õigus kasutada enda esindamiseks halduskohtumenetluses advokaate, ent sellega seonduvad kulud jäävad vastustaja kanda samamoodi nagu need jääksid siis kui vastustajat oleksid esindanud ametnikud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.