Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 9.08.2022, Jõhvi 3-19-2392
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 9.12.2019 otsusega nr 2566/2019 ja 10.12.2019 lahkumisettekirjutusega nr 1049757856 tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas ja sissesõidukeelu õigusvastasuse kindlakstegemiseks
Menetluse vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: X , esindajad: v. adv Rait Sarjas ja v. adv. abi Maris Kure Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Eve Kikkas
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Teha kindlaks Politsei- ja Piirivalveameti 10.12.2019 lahkumisettekirjutusega nr 1049757856 X le kohaldatud üheaastase sissesõidukeelu õigusvastasus.
3.Jätta muus osas kaebus rahuldamata.
4.Välja mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks menetluskuludena õigusabikulud summas 2430 eurot ja riigilõiv summas 102,81 eurot. Muus osas jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse resolutsiooni punktide 1-4 peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 8.09.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus.
3-19-2392 Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENTLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) on Ukraina kodanik, kes saabus viimati Eestisse 30.10.2019 ja viibis Eestis Ukraina kodaniku biomeetrilise passi alusel viisavabalt välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel.1
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA või vastustaja) lõpetas 9.12.2019 teatisega (edaspidi otsus) nr 2566/2019 enne tähtaega kaebaja viibimise Eestis VMS § 52 lg 1 p 3 ja § 52 lg 2 p 2 alusel.
3.PPA tegi 10.12.2019 kaebajale ettekirjutuse nr 1049757856 Eestist lahkumiseks 7 päeva jooksul ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu üheks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast alates. PPA märkis, et kaebaja viisavaba lubatud viibimisaeg lõpetati PPA 9.12.2019 otsusega nr 2566/2019 ennetähtaegselt ja seda lühendati ühekordselt. Seega viibis kaebaja Eestis ilma seadusliku aluseta alates 9.12.2019.
4.Kaebaja lepinguline esindaja esitas 13.12.2019 PPA-le avalduse 9.12.2019 otsuse nr 2566/2019 kehtetuks tunnistamiseks.
5.Kaebaja lahkus Eestist 14.12.2019.
6.PPA jättis 8.01.2020 otsusega nr 15.5-4/419-3 avalduse rahuldamata.
7.Kaebaja lepinguline esindaja esitas 6.02.2020 Siseministeeriumile avalduse PPA 9.12.2019 otsuse nr 2566/2019 kehtetuks tunnistamiseks. Siseministeerium jättis 20.02.2020 otsusega nr 2-2/87-3 PPA 9.12.2019 otsuse nr 2566/2019 muutmata ja avalduse rahuldamata viidates VMS § 10015 p-le 2.
8.Kaebaja pöördus 19.12.2019 Tartu Halduskohtusse kaebusega, milles palus tuvastada PPA 10.12.2019 lahkumisettekirjutuse õigusvastasus ja tühistada ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeeld.
9.Tartu Halduskohus võttis 3.01.2020 määrusega kaebuse menetlusse.
10.Kaebaja esitas 23.03.2020 kaebuse muutmise taotluse, milles palus kindlaks teha samas haldusasjas PPA 9.12.2019 teatise nr 2566/2019, millega lõpetati ennetähtaegselt kaebaja Eestis viibimisõigus, õigusvastatus. Alternatiivselt palus kaebaja käsitleda PPA 9.12.2019 otsuse nr 2566/2019 õigusvastasuse kindlakstegemise nõuet uueks kaebuseks ja liita need haldusasjad ühte menetlusse.
11.Tartu Halduskohus jättis 16.11.2020 määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata (määruse resolutsiooni punkt 1). Kohus otsustas läbi vaadata asja kirjalikus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14. novembri 2018. a määruse (EL) 2018/1806, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud art-st 4 ja lisast 2, mille kohaselt on Ukraina kodanikud vabastatud viisakohustusest, kui nende viibimine ei ületa 90 päeva mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul.
3-19-2392 menetluses ning andis menetlusosalistele õiguse esitada täiendavaid seisukohti, taotlusi ja tõendeid kuni 15.12.2020 (määruse resolutsiooni punktid 2-4). Määrus jõustus edasikaebamata 3.12.2020.
12.Kaebaja esitas 15.12.2020 kaebuse täienduse, milles palus: 1) vaadata lisaks 19.12.2019 dokumendis märgitud tuvastamis- ja tühistamisnõudele läbi ka kaebaja hüvitamisnõue summas 6 853,67 eurot; 2) alternatiivselt võtta esitatud hüvitamiskaebus eraldi menetlusse ja liita haldusasjaga nr 3-19-2392 ühte menetlusse.
13.Tartu Halduskohus jättis 11.05.2021 määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks (selle täiendamiseks) tühistamisnõudega rahuldamata (määruse resolutsiooni p 1) ja lõpetas haldusasja nr 3-19-2392 menetluse (määruse resolutsiooni punkt 2).
14.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 11.11.2021 määrusega kaebaja määruskaebuse ja tühistas Tartu Halduskohtu 11.05.2021 määruse ning saatis asja Tartu Halduskohtule tagasi menetluse jätkamiseks.
15.Vastates kohtunõudele 11.02.2022, selgitas kaebaja, et temal on kokkuvõtvalt järgmised nõuded: 1) teha kindlaks PPA 10.12.2019 lahkumisettekirjutuse nr 1049757856 osas, millega määrati kaebajale 1-aastane sissesõidukeeld, õigusvastasus; 2) võtta vastu kaebaja loobumine PPA 10.12.2019 lahkumisettekirjutuse nr 1049757856 osas, millega kohustati kaebajat lahkuma Eestist, õigusvastasuse kindlakstegemise nõudest; 3) võtta menetlusse varalise kahju hüvitamise nõue summas 6 853,67 eurot; 4) või alternatiivselt võtta hüvitamisnõue eraldi kaebusena menetlusse ja liita haldusasjaga nr 3-19-2392; 5) jätta menetluskulud vastustaja kanda.
16.Tartu Halduskohus võttis 9.03.2022 määrusega kaebusest loobumise vastu ja lõpetas haldusasja menetluse 10.12.2019 lahkumisettekirjutuse nr 1049757856 vaidlustamise osas (määruse resolutsiooni punkti 1), jättis rahuldamata kaebaja taotluse üle minna PPA 10.12.2019 lahkumisettekirjutuse nr 1049757856 sissesõidukeelu kohaldamise osas tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ja lõpetas selles osas menetluse (määruse resolutsiooni punkt 2), rahuldas kaebuse muutmise taotluse ja lubas täiendada kaebust hüvitamisnõudega (määruse resolutsiooni punkt 3) ning kohustas vastustajat esitama kohtule vastus muudetud kaebusele (hüvitamisnõude osas) 21 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest.
17.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 5.04.2022 määrusega kaebaja määruskaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu 9.03.2022 määruse resolutsiooni punkti 2 ja saatis asja halduskohtule PPA 10.12.2019 lahkumisettekirjutusega nr 1049757856 kehtestatud sissesõidukeelu tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ülemineku osas uuesti läbivaatamisele.
18.Vastustaja esitas 28.03.2022 täiendava vastuse hüvitamisnõude osas.
19.Tartu Halduskohus lubas 26.04.2022 määrusega kaebajal üle minna sissesõidukeelu kehtestamise tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele (määruse resolutsiooni punkt 1) ja andis vastustajale võimaluse ja aja tuvastamisnõudele täiendava vastuse esitamiseks 21 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest.
20.Vastustaja esitas 15.05.2022 vastuse kaebusele tuvastamisnõude osas.
3-19-2392
21.Tartu Halduskohus määras 20.05.2022 määrusega haldusasja läbivaatamise kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele võimaluse täiendavate taotluste, tõendite, vastuväidete ning menetluskulude esitamiseks, aga samuti tegi teatavaks kohtuotsuse avalikustamise päeva.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
22.Kaebaja taotleb 9.12.2019 otsusega nr 2566/2019 ja 10.12.2019 lahkumisettekirjutusega nr 1049757856 talle tekitatud varalise kahju hüvitamist summas 6 853,67 eurot ning kehtestatud üheaastase sissesõidukeelu õigusvastasuse kindlakstegemist, põhjendades nõuet kokkuvõtvalt järgnevalt:
22.1.Kaebaja arvates on 9.12.2019 tehtud viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsus nr 2566/2019 ja 10.12.2019 lahkumisettekirjutus nr 1049757856 õigusvastased.
22.2.9.12.2019 otsus nr 2566/2019
22.2.1.Vastustaja 9.12.2019 otsus rikub kaebaja Euroopa Liiduga tagatud õigusi ja vabadusi. Euroopa Kohtu poolt lahendis nr C-575/12 punktides 68-69 võetud seisukoha järgi viisaeeskirja (Määrus (EÜ) nr 810/2009) artikli 30 kohaselt ei anna ühtse viisa omamine küll automaatset sisenemise õigust, kuid viisaeeskirja põhjendustes 3 mainitud reisimise hõlbustamise eesmärki kahjustaks see, kui liikmesriigid võiksid vastavalt oma äranägemisele keelduda lubamast territooriumile siseneda ühtset viisat omaval kolmanda riigi kodanikul, lisades Schengeni piirieeskirjade artikli 5 lg-s 1 loetletud sisenemistingimustele veel ühe tingimuse, kuigi liidu seadusandja ei ole leidnud, et liikmesriikide territooriumile lubamiseks peaks selline tingimus täidetud olema. Järelikult puudub liikmesriikidel kaalutlusruum, mis võimaldaks neil keelduda lubamast kolmanda riigi kodanikul siseneda oma territooriumile, kohaldades tingimust, mida ei ole Schengeni eeskirjades ette nähtud.
22.2.2.VMS § 44 lg 2 kohaselt, kui välisriigiga on sõlmitud leping viisavaba liikumise kohta või välisriigi kodanike suhtes on visanõudest loobutud, võib selle välisriigi kodanik Schengeni konventsiooni liikmesriikides, sh Eestis, viibida kokku kuni 90 päeva, mistahes 180-päevase ajavahemiku jooksul, kui välisleping ei sätesta teisti. Schengeni konventsiooni artikli 20 lg 1 kohaselt võib viisanõudest vabastatud välismaalane vabalt liikuda konventsiooniosalise territooriumil kuni kolm kuud kuuekuulise ajavahemiku jooksul alates esimese sisenemise kuupäevast, kui ta vastab artikli 5 lg 1 punktides a, c, d ja e osutatud sissesõidunõuetele. Seega oli kaebajal õigus viibida Schengeni konventsiooni liikmesriikides, sh Eesti territooriumil kuni 90 päeva 180-päevase ajavahemiku jooksul. Sel põhjusel kahjustab 9.12.2019 otsus nr 2566/2019 viisaeeskirja põhjenduses 3 mainitud seadusliku reisimise hõlbustamise eesmärki ja kaebaja õigust teiste liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda.
22.2.3.VMS § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse menetlusele haldusmenetluse sätteid, v. a viisamenetlusele (VMS § 12 lg 2). Seega kohaldub viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise menetlusele haldusmenetluse seadus (HMS). 9.12.2019 otsuses nr 2566/2019 ei ole välja toodud põhjendusi ega faktilisi asjaolusid ning selle tegemisel on tuginetud vaid tekkinud kahtlusele, et väidetavalt on kaebaja Eestis ebaseaduslikult töötanud. Kaebaja ei ole VMS § 104 lg-s 2 toodud nõuet rikkunud. Kaebaja kinnitusel on ta tulnud Eestisse puhkamise, sõprade külastamise ja ka tulevikus lühiajalise töö otsimise eesmärgi. Kaebaja on sõlminud esmased kokkulepped ja plaanis tööle asuda jaanuaris. Tööle asumise lubamiseks on kaebajale väljastatud ka lühiajaline Eestis töötamise registreerimise kinnitus 1049381839. Ühtegi kaebaja väidet ümber lükkavat tõendit ei ole kaebajale esitatud.
3-19-2392
22.2.4.Kaebaja viitas 1.10.1997 Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) poolt tehtud lahendile Boujlifa vs. Prantsusmaa, mille punktis 42 otsustas kohus, et riigil ei ole õigust säilitada avalikku korda läbi süüdimõistetud kurjategijatest kodakondsuseta isikute väljasaatmise. Kuid sellest hoolimata peavad nende otsused selles valdkonnas olema vajalikud demokraatlikus ühiskonnas, st tingitud tugevast sotsiaalset vajadusest ning proportsionaalsed legitiimse taotleva eesmärgiga. Viidatud asjas oli tegemist olukorraga, kus riigist saadeti välja mitmekordselt kriminaalkorras karistatud isik. Kaebaja ei ole Eestis viibides toime pannud mitte ühetegi süütegu ega ka muud rikkumist, mistõttu on tema viibimisaja ennetähtaegse lõpetamine otsus ebavajalik demokraatlikus ühiskonnas, pole tingitud sotsiaalsest vajadusest ja sellel puudub legitiimne eesmärk.
22.2.5.Eelnevat arvestades on kaebaja arvates 9.12.2019 otsus nr 2566/2019 õigusvastane, kuna selles esinevad kaalutlusvead ning otsus on ebaproportsionaalne.
22.3.10.12.2019 lahkumisettekirjutus
22.3.1.9.12.2019 õigusvastase otsuse 2566/2019 tuginedes tegi vastustaja kaebaja suhtes 10.12.2019 lahkumisettekirjutuse. Kuna ilma 9.12.2019 otsuseta oleks kaebajal esinenud õiguslik alus Eestis viibimiseks, on 10.12.2019 lahkumisettekirjutus samuti õigusvastane. Vaidlusaluses ettekirjutuses puuduvad mistahes kaebaja ohtlikkuse analüüs ja ohulävendi ületamise prognoos, millele viitas Riigikohus 19.02.2019 lahendis nr 3-17-1545 punktis 21. Riigikohtu poolt leitut arvestades on vastustaja arvamus selle koha, et VSS lg 7 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mistõttu on lahkumisettekirjutuse tegemine reeglina isiku viibimisaluse kehtetuks tunnistamise automaatne järelm, on ekslik. Tegemist on eraldiseisva haldusaktiga, mis eeldab põhjalikku kaalumist. Vastustaja selgitusest tulenevalt ei ole ta diskretsiooni nõudeid täitnud.
22.3.2.Kaebaja ei nõustunud vastustajaga selles, et välismaalase riigist väljasaatmine ei riiva ühtegi välismaalasele kuuluvat põhiõigust. Kaebaja arvates ennetähtaegse viibimisaluse lõpetamise otsusega ja lahkumisettekirjutusega riivatakse kaebaja põhiseaduse (PS) §-s 26 ja §s 34 sätestatud õigust eraelule ja liikumisvabadusele, aga samuti PS §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. EIK praktika kohaselt peab riigist väljasaatmise menetluses austama inimõigusi ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK). Sama, vastustaja poolt viidatud kõikides EIK lahendites olid tuvastatud teised faktilised asjaolud, mistõttu nende EIK-i lahenditele tuginemine ei ole antud juhul asjakohane. Kaebaja hinnangul puudus ettekirjutusel legitiimne eesmärk. Kaebajale jäi selgusetuks, miks on vastustaja pidanud teda VSS § 6 tähenduses ebasobivaks isikuks, kelle Eestisse saabumist on vaja vältida.
22.4.Sissesõidukeeld
22.4.1.Vastustaja on otsustanud kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu (VSS) § 74 lg 3 alusel. Riigikohus on 1.10.2019 asjas nr 3-18-1891 p-s 16 selgitanud, et VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Seega tuleneb VSS § 7 3 lg 3 sõnastusest ja osutatud Riigikohtu lahendist, et sissesõidukeelu kohaldamise otsus on kaalutlusotsus, millele laieneb haldusorgani põhjendamisekohustus.
22.4.2.Kaebaja on eelnevalt leidnus, et viibimisaja ennetähtaegne lõpetamine kui Eestist lahkumise kohutuse panemine kaebajale on õigusvastased. Seega puudub antud juhul
3-19-2392 õiguspärane alus kehtestada kaebajale Eestisse sissesõidukeeld. Lisaks ei nähtu ettekirjutuses sissesõidukeelu puudutavas osas vastustaja kaalutlusi. Eestisse sissesõidu kohaldamisel ei ole vastustaja selgitanud välja olulisi asjaolusid. Samuti ei ole haldusorgan täitnud Euroopa Liidu õigusest tulenevat põhjendamiskohustust ega ei ole kaalunud otsuse vastuvõtmisel põhjendatud huve.
22.4.3.Vastustaja väide, et viibides Eestis töötas kaebaja, omamata Eestis töötamiseks luba ning kaebajal puuduvad kaitsmist väärivad sidemed Eestiga on oletuslik. Kaebaja on korduvalt öelnud, et ta ei ole Eestis selleks luba omamata töötanud. Otsuse tegemisel ei ole samuti arvestatud kaebaja isikuomadustega ega tehtud personaalset ohu hindamist, mille vajalikkust on rõhutanud Riigikohus otsuses nr 3-17-1545.
22.4.4.Vastustaja tõlgendus EIK-i lahendist Boujlifa vs. Prantsusmaa on ekslik, kuivõrd selle p-s 42 selgitab EIK, et riigil on õigus säilitada avalikku korda läbi süüdimõistetud kurjategijatest kodakondsuseta isikute väljasaatmise. Kuivõrd ka sellisel juhul rõhutab EIK, et otsused selles valdkonnas peavad olema proportsionaalsed. Kuivõrd kaebaja ei ole kurjategija, võib EIK-i lahendist Boujlifa vs. Prantsusmaa järeldada, et kaebaja suhtes tehtud viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsus, lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld olid õigusvastased. Kaebaja hinnangul, ei ole 9.12.2019 ja 10.12.2019 otsused kooskõlas PS-ga, eelkõige kaebajale kehtestatud piirangute ebavajalikkuse tõttu. Kaebaja ei olnud ohtlik Eesti riigile ja ühiskonnale, ka põhjusel, et ta ei viinud oma teenitud tulu Eestist välja, vaid tarbis siinseid kaupu ja teenuseid, makstes riigile käibemaksu ning kasvatades sisetarbimist.
22.5.Kahjunõue Kaebaja väitis, et 9.12.2019 otsusega ja 10.12.2019 ettekirjutusega, sh kohaldatud sissesõidukeeluga, on talle tekitatud varaline kahju summas 6 853,67 eurot (saamata jäänud tulu summas 6 773,67 eurot ja otsene varaline kahju summas 80 eurot). Kaebaja arvates on täidetud kõik riigivastutuseseaduse (RVastS) §-s 7 sätestatud kahju hüvitamise eeldused.
23.Vastustaja ei nõustunud kaebusega, vaidles sellele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja vastuväited olid kokkuvõtvalt järgmised:
23.1.9.12.2019 otsus nr 2566/2019
23.1.1.Vastustaja arvates on 9.12.2019 otsus nr 2566/2019 õiguspärane. Ida prefektuuri piirivalvebüroo piiri- ja migratsioonijärelevalvetalitus kontrollis 9.12.2019 Lääne-Virumaal Rakvere linnas Võidu tn 2a viibivaid välismaalasi, teostades järelevalvet VMS § 296 lg 1 alusel. Kontrollimise hetkel viibis aadressil Rakvere, Võidu tn 2a, toas nr 203 kaebaja, kes saabus viimati Eestisse 30.10.2019 ja viibis Eestis Ukraina kodaniku biomeetrilise passi alusel viisavabalt. Järelevalve käigus selgus, et vastavalt Maksu- ja Tolliameti töötamise registrile (töötamise register) töötas kaebaja ettevõttes IM EXPERT OÜ alates 30.05.2019 ja tööleping oli tal 9.12.2019 seisuga kehtiv. Vastavalt töötamise registri andmetele viibis kaebaja tasustamata puhkusel alates 7.10.2019 kuni 13.10.2019 ja alates 28.10.2019 kuni 31.12.2019. Kaebaja omas Eestis töötamise registreerimist alates 2.01.2020 kuni 27.09.2020. Seega puudus kaebajal järelevalve teostamise hetkel Eestis töötamiseks seaduslik alus.
23.1.2.Eluliselt ei ole usutav, et välismaalane, kes on saabunud Eestisse 30.10.2019 puhkamise ja sõprade külastamise eesmärgil, omades samal ajal IM EXPERT OÜ-ga kehtivat töölepingut, tegelikult ettevõttes IM EXPERT OÜ-s ei tööta. Vastustaja arvates oli kaebaja Eestisse
3-19-2392 saabumise eesmärk jätkata töötamist IM EXPERT OÜ-s vaatamata sellele, et lühiajalise töötamise registreerimine oli lõpetatud 28.09.2019. Seoses sellega on vastustajal alust arvata, et kaebaja poolt väidetav Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil viibimise eesmärk ei vastanud enam tegelikule eesmärgile.
23.1.3.Rahvusvahelises õiguses kehtib üldtunnustatud põhimõte, mille kohaselt puudub välismaalasel põhiõigus mittekodakondsusjärgsesse riiki saabumiseks ja seal viibimiseks Eeltoodut põhimõtet on korduvalt kinnitanud EIK oma kohtulahendites (28.05.1985, Abdulazis Cabales ja Balkandali vs Ühendkunigriik, 25.06.1996, Amuur vs. Prantsusmaa, 26.07.2005 N. vs. Soome). Samuti ei tulene välismaalasel põhiõigust Eestisse saabuda ja siin viibida PS-st. Nimetatu on leidnud kinnitust muu hulgas Eesti kohtupraktikas. (Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-317). Vastustaja leiab, et rahvusvaheline õiguse ega Eesti õiguse kohaselt ei ole välismaalasel õigust Eestisse saabumiseks ega siin viibimiseks. Seega ei ole võimalik nende põhiõiguste ebasoodne mõjutamine.
23.1.4.Sellest tulenevalt lõpetas vastustaja 9.12.2019 otsusega nr 2566/2019 ennetähtaegselt kaebaja ennetähtaegselt kaebaja viisavaba lubatud viibimisaja ja lühendas seda ühekordselt VMS § 52 lg 1 p 3 ja § 52 lg 2 p 2 alusel.
23.2.10.12.2019 lahkumisettekirjutus nr 1049757856, sh kohaldatud sissesõidukeeld
23.2.1.Vastustaja arvates on 10.12.2019 lahkumisettekirjutus nr 1049757856, sh sellega kohaldatud sissesõidukeeld, õiguspärane. Välismaalase viibimisaluse lõpetamisel ei tohi tekkida olukorda, kus välismaalane jääb Eesti Vabariiki elama ilma, et tal esineks seaduslik alus riigis viibimiseks. VSS § 7 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks PPA-l on kohustus teha lahkumisettekirjutus välismaalasele, kellel puudub riigis viibimiseks seaduslik alus. Kuna alates 9.12.2019 viibis kaebaja Eestis ilma seadusliku aluseta ja tema suhtes ei ole tuvastatud VSS § 9 lg-s 1 loetletud asjaolusid, oli talle vastavalt VSS § 7 lg-le 1 ja § 73 lg-le 1 ettekirjutuse tegemine Eestist lahkumiseks põhjendatud. VSS § 74 lg-st 1 tuleneb, et kohaldatakse välismaalaste suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse päevast arvates. VSS § 74 lg 3 näeb ette, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeelu lühemaks ajaks.
23.2.2.Vastustaja selgitusel võitis ta sissesõidu kohaldamisel arvesse kaebaja Eestis viibimise kestust ja eesmärki, viibimisaluse kehtetuks tunnistamise asjaolusid, sidemeid Eestiga ja päritoluriigiga ning leidis, et 1-aastane sissesõidukeelu kohaldamine kaebajale on kõiki asjaolusid arvestades ei ole ebaproportsionaalne. Viibides Eestis, töötas kaebaja töötamiseks omamata luba ning kaebajal puuduvad kaitsmist väärivad sidemed Eestiga.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
24.Haldusasja materjalide kohaselt taotleb kaebaja kohtult talle 9.12.2019 viibimisaja enneaegse lõpetamise otsusega nr 2566/2019 ja 10.12.2019 lahkumisettekirjutusega nr 1049757856, sh kehtestatud 1-aastase sissesõidukeeluga, tekitatud varalise kahju (otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu) hüvitamist kokku summas 6 853,67 eurot ning kehtestatud sissesõidukeelu õigusvastasuse kindlakstegemist.
3-19-2392
25.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sellest tulenevalt varalise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele: 1) kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli sooritatud avalikõiguslikus suhtes; 2) tegemist on õigusvastase teoga (haldusaktiga või toiminguga); 3) millega rikuti isiku subjektiivseid õigusi; 4) mis on kaasa toonud isikule kahju; 6) ja esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel; 7) ning tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
26.Kohus märgib, et nii 10.12.2019 kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus kui ka sellega kohaldatud sissesõidukeeld oli tehtud eelkõige lähtudes asjaolust, et 9.12.2019 otsusega nr 2566/2019 lõpetas vastustustaja kaebajal enneaegselt Eestis viibimise aluse. Seega peab kohus põhjendatuks alustama eelpoolkirjeldatud eelduste täitmise kontrolli 9.12.2019 otsuse 2566/2019 õiguspärasuse kontrollist (I) ning seejärel jätkata 10.12.2019 lahkumisettekirjutuse nr 1049757856 õiguspärasuse (II) ja sissesõidukeelu õiguspärasuse kontrollimisega (III), ning järgmisena keskenduda ülejäänute kahjunõude rahuldamise eelduste täitmisele (IV) ja viimasena jagada poolte menetluskulud (V).
27.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et vastavalt VMS § 43 lg 1 p-le 3 viibis kaebaja 9.12.2019 seisuga Eestis viisavabalt, aga samuti selle üle, et kaebajal Eestis töötamiseks peab olema vormistatud ja kehtiv vastustaja poolt väljastatud registreering. Poolte vahel puudub vaidlus ka selle üle, et 9.12.2019 seisuga sellist töötamise registreerimist kaebajal ei olnud. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas 9.12.2019 otsus nr 2566/2019, mis rajaneb vastustaja kahtlusele kaebaja võimaliku töötamise osas IM EXPERT OÜ-s ilma vastava registreerimiseta on põhjendatud ja tõendatud. Seega, pooltevahelise vaidluse keskseks küsimuseks on see, kas antud juhul oleks olnud piisav vastustajal tekkinud kahtlusest selle kohta, et kaebaja võiks töötada IM EXPERT OÜ-s ilma registreerimiseta või vastustaja oleks pidanud töötamise fakti vastavate tõenditega kinnitama. Samuti pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus ja kohaldatud sissesõidukeeld on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ja proportsionaalsed, vastavad vorminõuetele ning Schengeni eeskirjadega kooskõlas. I
28.Vastustaja 9.12.2019 otsusega nr 2566/2019 lõpetati enneaegselt kaebaja viisavaba lubatud Eestis viibimisaeg ja lühendati seda ühekordselt VMS § 52 lg 1 p 3 ja § 52 lg 2 p 2 alusel ehk põhjusel, et kaebaja Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile saabumise eesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile.
28.1.VMS § 52 lg 1 p 3 kohaselt viibimisaeg lõpetatakse ennetähtaegselt, kui on alust arvata, et välismaalase väidetav Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile saabumise eesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile. VMS § 52 lg 2 p 2 sätestab, et alus arvata, et välismaalase Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile saabumise väidetav eesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 mõistes, on eelkõige, kui on kahtlus, et välismaalane võib rikkuda Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil ajutise viibimise tingimusi. VMS § 104 lg 2 kohaselt Eestis ajutiselt viibival välismaalasel on keelatud Eestis töötada, kui tööandja ei ole tema lühiajalist töötamist PPA-s registreerinud, välja arvatud Riigikogu ratifitseeritud välislepingus või seaduses ettenähtud juhtudel.
3-19-2392
28.2.Vastab tõele kaebaja väide, et 9.12.2019 otsuses nr 2566/2019 puuduvad faktilised põhjendused ja selgitused, milles seisnevad kaebajale etteheidetavad teod, on olemas vaid väljavõtted VMS § 52 lg 1 p-st 3 ja § 52 lg-st 2. Vastavalt VMS § 53 lg-le 2 ei avaldata välismaalasele ega muule isikule viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise põhjust ega sellega seonduvat teavet. Seega näeb seadus ette, et viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise kohta ei tule vormistada haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 56 sätestatud nõuetele vastavat haldusakti. Vastustaja teatas siiski halduskohtumenetluse käigus, et kaebaja viisavaba viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise põhjuseks oli see, et vastustajal tekkis kahtlus, et kaebaja vastavat registreeringut omamata jätkab töötamist IM EXPERT OÜ-s. Vastustaja põhjendusi sisaldav menetlusdokument (vastus kaebusele) on kaebaja esindajale nähtavaks tehtud, mistõttu oli tal võimalus sellega tutvuda. Seega ei ole vastustajale etteheidetav, et 9.12.2019 otsus nr 2566/2019 ei vasta HMS §-s 56 sätestatud nõuetele. VMS § 53 lg 2 on HMS §-i 56 suhtes eriregulatsioon.
28.3.Kaebaja heitis vastustajale ette, et vastustajal tekkinud kahtlus kaebaja töötamise kohta IM EXPERT OÜ-s jäi vastavate tõenditega kinnitamata.
28.3.1.Kohus on seisukohal, et antud juhul tulenevalt VMS § 53 lg-st 2 puudus vastustajal kohustus tõendada, et kaebaja töötab IM EXPERT OÜ-s. Kohtu hinnangul on vastustaja usutavalt põhjendanud vastuses kaebusele, miks tal selline kaebaja töötamise kahtlus on tekkinud. Kohus nõustub vastustajaga, et eluliselt ei ole usutav, et kaebaja tuli 30.10.2019 Eestisse puhkamise eesmärgil ja puhkas siin alates 30.10.2019 kuni 9.12.2019. Haldusasja materjalide kohaselt peatus kaebaja aadressil Rakvere, Võidu tn 2a ehk majutusasutuses. Kuigi registrite andmetel viibis kaebaja ajavahemikul 30.10.2019-9.12.2019 tasustamata puhkusel, oli tal kehtiv leping IM EXPERT OÜ-ga. Kohus leiab, et arvestades Ukraina riigi elatustaset, ei ole eluliselt usutav, et Ukraina kodanik tuleb Eestisse pelgalt puhkama ja viibib Eestis üle 30 päeva, makstes ise majutuskulud jne, eriti juhul, kus sama isik käis Eestis ka varem just raha teenimise, mitte puhkamise eesmärgil. Kohus märgib, et kaebaja poolt antud selgituskirjast tuleneb, et majutuskoht oli tal kindlustatud endise tööandja poolt (IM EXPERT OÜ, dtl 37). Rohkem majutuskohti, kus kaebaja oleks viibinud ajavahemikul 30.10.2019-9.12.2019, ei ole ta nimetanud. Sellest saab kohtu arvates järeldada, et kogu eelpoolmainitud perioodi jooksul ööbis kaebaja majutuskohas aadressil Rakvere, Võidu tn 2a ning majutuskulud kandis tema endine tööandja IM EXPERT OÜ. Eluliselt ei ole usutav, et IM EXPERT OÜ ehk kaebaja endine tööandja katab kaebaja majutuskulud perioodil 30.10.2019-9.12.2019 ehk ajal, mil kaebaja puhkab, külastab sõpru ja otsib tööd. Lisaks märgib kohus, et vastustaja on asjakohaselt viidanud asjaolule, et kuigi töö IM EXPERT OÜ juures lõppes 28.09.2019, ei ole IM EXPERT OÜ kaebaja töölepingut lõpetanud, mis viitab ühtlasi sellele, et kaebaja tuli 30.10.2019 mitte puhkamise, sõprade külastamise ja töö otsimise eesmärgil, vaid IM EXPERT OÜ-s töö jätkamise eesmärgil, kuigi ametlikult oleks ta saanud tööd alustada alates 2.01.2020. Kohus leiab, et vastustaja kahtlust kinnitab kaudselt ka see asjaolu, et IM EXPERT OÜ maksis kõik halduskohtumenetluse läbiviimisega seotud kaebaja õigusabikulud advokaadibüroole ise kinni. Kohus on seisukohal, et eelpoolkirjeldatud olukord on omane juhtumitele, kus tööandja ja töötaja töösuhe eksisteerib, kuid mitte vastupidi.
28.3.2.Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustajal puudus VMS § 52 lg 2 p-st 2 kohustus tõendada haldusmenetluse käigus kaebaja ebaseaduslikku töötamist ning piisas viibimisaja enneaegse lõpetamiseks põhjendatud kahtlusest. Vastustajal on tekkinud põhjendatud kahtlus selle kohta, et kaebaja on rikkunud VMS § 104 lg-s 2 sätestatud keeldu ning seetõttu kaebaja Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile saabumise
3-19-2392 väidetav eesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile. Sellisel juhul tõendamiskoormus on üle läinud vastustajalt kaebajale ning kaebaja oleks pidanud sellise kahtluse asjakohaste tõenditega kõrvaldama. Kohus leiab, et juhul, kui kaebaja tõesti saabus 30.10.2019 Eestisse tema poolt nimetatud eesmärgil, oleksid kaebajal säilitanud hulgaliselt tõendeid puhkuse veetmise kohta jne. Paraku ei ole kaebaja selliseid tõendeid kohtule esitanud ka advokaadist esindaja abil.
28.4.Kohus on seisukohal, et sellisel juhul on täidetud VMS § 52 lg 1 p-s 3 ja § 52 lg 2 p-s 2 kindlaksmääratud eeldused ning vastustaja on õigustatult lõpetanud ennetähtaegselt kaebaja Eestis viibimise aja. Siinjuures märgib kohus, et kaebaja väide, et tema ei ole toime pannud Eestis viibides kuritegusid, aga samuti viide EIK-i 21.10.1997 otsusele Boujlifa vs. Prantsusmaa, ei ole antud juhul asjakohased, kuna VMS § 52 lg 1 p-st 3 ja § 52 lg 2 p-st 2 ei näe viibimisaja ennetähtaegselt lõpetamise eeldusena välismaalaste poolt ilmtingimata süütegude toimepanemist.
28.5.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et vastustaja 9.12.2019 otsus nr 2566/2019 kaebaja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise kohta on õiguspärane. II
29.Vastustaja tegi 10.12.2019 kaebajale lahkumisettekirjutuse nr 1049757856, millega kohustas kaebajat lahkuma Eesti Vabariigist 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 17.12.2019. Lahkumisettekirjutuse koostamise aluseks oli see asjaolu, et 9.12.2019 otsusega nr 2566/2019 enneaegselt viibimisaja lõpetamise tõttu viibib kaebaja alates 9.12.2019 Eesti Vabariigi territooriumil ilma õigusliku aluseta, mis vastavalt VSS § 2 lg-le 1 ja § 7 lg-le 1 on lahkumisettekirjutuse tegemise aluseks.
29.1.Kohus on seisukohal, et vastustaja on õigustatult teinud kaebajale 10.12.2019 lahkumisettekirjutuse nr 1049757856, millega kohustas kaebajat lahkuma Eestist. 10.12.2019 seisuga viibis kaebaja Eestis ebaseaduslikult, kuna tema viisavaba viibimisaeg oli lõpetatud vastustaja 9.12.2019 otsusega nr 2566/2019. VMS § 54 lg 2 kohaselt on viibimisaja ennetähtaegsel lõpetamisel välismaalane kohustatud viivitamata Eestist lahkuma. VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Järelikult, tulenevalt tuvastatud faktilistest asjaoludest, oli vastustajal seadusest tulenev kohustus teha kaebajale lahkumisettekirjutus.
29.2.Kohus leiab, et lahkumisettekirjutus on piisavalt põhjendatud nii faktiliselt kui ka õiguslikult. VMS § 53 lg 2 järgi puudus vastustajal kohustus selgitada ka lahkumisettekirjutuses, mis põhjusel on vastustaja lõpetanud 9.12.2019 otsusega nr 2566/2019 enneaegselt kaebaja viibimisaja, siis ei saanud vastustaja detailselt selgitada lahkumisettekirjutuses viibimisaja lõpetamise põhjusi. Muud asjakohased selgitused, sh viide 9.12.2019 otsusele nr 2566/2019, on lahkumisettekirjutuses olemas. Samas ei ole halduskohtu arvates asjakohane kaebaja etteheide selle kohta, et vastustaja oleks pidanud arvestama kaebaja isikuga ja tegema personaalset ohuhindamist. Kohus selgitab, et välismaalasest tuleneva ohu hindamine on asjakohane juhul, kui tegemist on pikaajalise elaniku väljasaatmisega, kes kuulub Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ kaitse alla. Kaebaja ei ole pikaajaline Eesti Vabariigi elanik, mistõttu ei kuulu ta Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ kaitse alla ja talle lahkumisettekirjutuse tegemisel ei pidanud vastustaja hindama temast tulenevat ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Samas ei ole vastustaja lõpetanud enneaegselt kaebaja viisavaba viibimisaja põhjusel, et kaebaja on muutunud ohtlikuks riigi julgeolekule või avalikule korrale.
3-19-2392
29.3.Vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 562/2006 (Schengeni piirieeskirjad) artiklile 5 p-le 1 b on kolmanda riikide kodanikele Schengeni ala sisenemise tingimuseks muu hulgas tõendatud viibimise eesmärk. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ (ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel) art 3 p 2 kohaselt ebaseaduslik riigis viibimine on kolmanda riigi kodaniku viibimine liikmesriigi territooriumil, kui ta ei vasta Schengeni piirieeskirjade artiklile 5 sätestatud sisemise tingimustele või muudele asjaomasse liikmesriigi sisenemise, selles viibimise või elamise tingimustele. Artikli 6 p 1 näeb ette imperatiivse alusena (v. a erandid) liikmeriigile tagasisaatmise otsuse langetamise võimaluse, kui tuvastatud on, et kolmanda riigi kodanik viibib nende territooriumil ebaseaduslikult. Artikli 11 p 2 võimaldab diskretsiooni alusel kohaldada ka sissesõidukeeldu.
29.4.Kohus tuvastas, et vastustajal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaebaja poolt nimetatud Schengeni alale sisenemise eesmärk ei vasta tegelikkusele, ehk kaebaja viibib Eestis töötamise eesmärgil selleks vastavat luba omamata, kuid mitte puhkamise eesmärgil. Selles valguses on kohus seisukahal, et nii VMS § 52 lg 1 p 3 ja lg 2 p 2, § 54 lg 1, aga samuti VSS § 7 lg 1, § 74 lg 1 on eelpoolmainitud Euroopa Liidu õigusega kooskõlas. Kohus selgitab, et lahkumisettekirjutuse legitiimseks eesmärgiks on olukorra vältimine, kus välismaalane viibib Eestist ilma viibimisaluseta, millega ühtlasi tõkestada ebaseaduslikku töötamist ja migratsiooni.
29.5.Sellest tulenevalt leiab kohus, et 9.12.2019 lahkumisettekirjutus nr 1049757856 on õiguspärane. III
30.10.12.2019 lahkumisettekirjutusega kohaldas vastustaja kaebajale sissesõidukeeldu 1-ks aastaks VSS § 74 lg 3 alusel.
30.1.VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg 3 kohaselt, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 4 kohaselt võib sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata.
30.2.Kaebaja väitis, tuginedes Riigikohtu praktikale, et 10.12.2019 laekumisettekirjutus kohaldatud sissesõidukeelu osas ei ole põhjendatud ega proportsionaalne ning otsus ei vasta vorminõuetele.
30.2.1.Kohus nõustub kaebajaga osaliselt. Vastab tõele, et Riigikohus on korduvalt öelnud, et VSS § 74 lg-test 3 ja 4 tulenevalt sissesõidukeeldu ei tohi kohaldada imperatiivselt. Igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne.2 Selline kaalumisnõue tuleneb ka eelpoolnimetatud Euroopa Liidu õigusest. Seega, tegemist on diskretsioonilise otsusega (HMS 4 lg-d 1 ja 2). Kohus märgib, et 10.12.2019 ettekirjutusest ei ole näha põhjendusi selle kohta, miks vastustaja arvates peaks kaebajale olema kohaldatud sissesõidukeeld, aga samuti põhjendusi selle kohta, miks just üheaastane sissesõidukeed on kõiki asjakohaseid asjaolusid arvestades
RKHKo 3-17-1545, p 34.
3-19-2392 proportsionaalne. Seega ei vasta 10.12.2019 lahkumisettekirjutus sissesõidukeelu kehtestamise osas HMS § 56 lg-s 3 sätestatud koormava haldusakti nõuetele ja seetõttu on formaalselt õigusvastane.
30.2.2.Kohus ei saa nõustuda kaebajaga, et 10.12.2019 laekumisettekirjutus kohaldatud sissesõidukeelu osas on ka materiaalselt õigusvastane. Kõigepealt märgib kohus, et vastustaja ei ole kohaldanud kaebajale VSS § 74 lg-s 1 kindlaksmääratud kolmeaastast sissesõidukeeldu, vaid vähendas maksimaalse sissesõidukeelu määra 1/3 võrra ja kohaldas 1-aastast sissesõidukeeldu. See kohtu arvates tähendab seda, et vastustaja on teinud vastavad kaalutlused ja ei pidanud proportsionaalseks kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu seaduses sätestatud maksimaalsel määral. Samas, ei pidanud vastustaja põhjendatuks jätta sissesõidukeeldu üldse kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Halduskohtumenetluse käigus on vastustaja selgitanud kohtule, et sissesõidukeelu kohaldamisel võttis ta arvesse kaebaja Eestis viibimise kestust ja eesmärki, viibimisaluse kehtetuks tunnistamise asjaolusid, sidemeid Eestiga ja päritoluriigiga ning leidis, et 1-aastane sissesõidukeelu kohaldamine kaebajale on kõiki asjaolusid arvestades proportsionaalne. Kohus on seisukohal, et pidades silmas, et maksimaalset sissesõidukeelu kestvust oli vastustaja poolt vähendatud 1/3 võrra, on alust arvata, et vastustaja lähtus samadest põhjendustest (kaalutlustest), mida ta esitas halduskohtumenetluse käigus ka 10.12.2019 sissesõidukeelu kohaldamise ajal. Seega peab kohus põhjendatuks arvestada vastustaja põhjendustega ka halduskohtumenetluse ajal.3 Arvestades vastustaja poolt nimetatud põhjendustega sissesõidukeelu kehtestamisel, ei ole kohtu hinnangul vastustaja kaalutlusvigu teinud. Kaebaja jättis ka nimetamata asjaolud, mida vastustaja ei ole arvesse võtnud sissesõidukeelu kohaldamisel. Sellest järeldub kohus, et vastustajal ei esine alust humaansetel kaalutlustel sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks. Kohus selgitab, et õiguskirjanduses on humaanseks kaalutluseks peetud näiteks isiku enda või tema lähedase haigust, haiglas viibimist või operatsioonijärgset ravi arsti järelevalve all.4 Haldusasja materjalidest ei ole näha, et need asjaolud oleks kaebajal esinenud.
30.2.3.Kohus ei nõustu kaebajaga, et sissesõidukeelu kehtestamisel puudus legitiimne eesmärk. VSS § 6 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajale üheaastase sissesõidukeelu kohaldamine oli põhjendatud ja lõppkokkuvõttes proportsionaalne. Kohus märgib täiendavalt, et tulenevalt 10.12.2019 lahkumisettekirjutuse põhjendustest kehtis üheaastane sissesõidukeeld vaid Eesti Vabariigi sisenemiseks, kuid mitte kogu Schengeni territooriumile sisenemiseks, mistõttu oleks kaebaja saanud vabalt liikuda, sh töö otsimise eesmärgil, teistes kogu Schengeni alale kuuluvates riikides. Järelikult, kaebaja poolt mainitud õiguste riive ei ole intensiivne.
30.3.Sellest tulenevalt leiab kohus kokkuvõtvalt, et sissesõidukeelu kehtestamine üheks aastaks on proportsionaalne ja materiaalselt õiguspärane meede.
30.4.Haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks halduskohtumenetluses piisab, et haldusakt või selle osas on formaalselt õigusvastane. Kohus tuvastas, et 10.12.2019 lahkumisettekirjutus ei vasta vorminõuetele. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamisel HMS §-s 58 ja RVastS § 3 lg 3 p-s 1 sätestatud põhimõtte ei kehti. Seega, esineb alust tuvastada 10.12.2019 lahkumisettekirjutus sissesõidukeelu kehtestamise osas õigusvastaseks. Lähtudes eeltoodust, rahuldab kohus kaebuse tuvastamisnõude osas ja teeb kindlaks 10.12.2019 lahkumisettekirjutuse nr 1049757856 sissesõidukeelu kohaldamise osas õigusvastasuse.
RKHKm 3-3-1-2912, p 20. TrtRKo nr 3-17-1928.
3-19-2392
IV
31.Eelnevast nähtub, et vastustaja 9.12.2019 otsus viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise kohta ja 10.12.2019 lahkumisettekirjutus nr 1049757856 on õiguspärased. 10.12.2019 kaebajale lahkumisettekirjutuse kohaldatud sissesõidukeeld on õigusvastane vaid vormiliste puudumise tõttu ehk formaalselt, kuid sisuliselt on samuti õiguspärane. Riigikohus on öelnud, et põhjuslik seos puudub õigusvastase haldusakti ja tekitatud kahju vahel, kui vaatamata menetlus- või vormiveale oleks samasisuline haldusakt tulnud ikkagi välja anda.5 Antud juhul sissesõidukeelu kohaldamise osas põhjenduste esitamata jätmine vahetult 10.12.2019 lahkumisettekirjutuses ei saanud kohtu arvates mõjutada vastustaja otsust sissesõidukeelu osas sisuliselt. Kohus on eelpool leidnud, et sissesõidukeelu kehtestamisel on vastustaja lähtunud asjakohastest kaalutlustest ja üheaastane sissesõidukeeld on proportsionaalne. Seega sissesõidukeelu nõudekohaselt põhjendamata jätmise ja kaebaja poolt väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos, kuna vastusaja oleks pidanud ka uuel otsustamisel samasisulise haldusakti andma. Võttes arvesse eeltoodut, puudub kaebaja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtestamise osas vastustaja õigusvastane tegevus, mistõttu ei ole täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud varalise kahju hüvitamise üks peamisest eeldusest – haldusorgani õigusvastane tegevus või otsus.
32.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse kahjunõude osas rahuldamata. V
33.Kohus rahuldas kaebuse 1⁄2 osas ja tegi kindlaks 10.12.2019 kaebajale lahkumisettekirjutuse nr 1049757856 sissesõidukeelu kohaldamise osas õigusvastasuse.
33.1.Kaebaja esindaja taotles kohtult halduskohtumenetluse käigus kantud menetluskulude summas 5505 eurot (õigusabikulud) väljamõistmist vastustajalt. Kohtule on esitatud kulude dokumentidena arved nr 20191037, nr 20200239, nr 20200690, nr 20202176, nr 20203222, nr 20203378 ja nr 20203800, mis on koostatud IM EXPERT OÜ nimele. Kaebaja esindaja kinnitusel on need arved tasutud ja arvab, et IM EXPERT OÜ-lt ehk kolmanda isiku poolt õigusabikulude kandmine ei takista nende väljamõistmist vastustajalt. Kohus nõustub kaebajaga, et kolmanda isiku poolt kandnud menetluskulud ei välista nende väljamõistmist vastustajalt kaebaja kasuks (HKMS § 109 lg 5).
33.2.Vastustaja vaidles arvete nr 20191037 ja nr 20200239 vastu, väites, et nendes arvetes märgitud menetluskulud on vastustaja juba kandnud haldusasjade nr 3-19-2391, nr 3-19-2388, nr 3-19-2390 ja nr 3-19-2389 menetluste raames.
33.3.Nähtuvalt arvest nr 20191037, on see koostatud küll haldusasjades nr 3-19-2391, nr 3-192388, nr 3-19-2390 ja nr 3-19-2389 kaebuse koostamise eest, kusjuures arvest nähtub, et iga koostatud kaebuse eest kuulus tasumisele 600 eurot ilma käibemaksuta (käibemaksuga 720 eurot). Seega, igas haldusasjas on vastavalt arvele nr 20191037 kaebuse koostamise eest kantud 720 eurot. Järelikult juhul, kui vastustaja on juba kandnud arve nr 20191037 alusel kaebuste koostamisega seotud menetluskulud haldusasjades nr 3-19-2391, nr 3-19-2388, nr 3-19-2390 ja nr 3-19-2389, ei tähenda see ühtlasi seda, et käesolevas haldusasjas kaebuse koostamisega seotud kulud on kaetud haldusasjades nr 3-19-2391, nr 3-19-2388, nr 3-19-2390 ja nr 3-195
RKHKo 3-3-1-14-02, p 22.
3-19-2392 2389 tekkinud ja vastustaja poolt juba tasutud kuludega. Kohus selgitab, et kohtupraktikas on järjekindlalt kinnitatud, et teise isiku poolt ja teises asjas sama otsuse vaidlustamisel sama advokaadi abi kasutamine ei mõjuta üldjuhul menetluskulude väljamõistmist. Nimetatud seisukoht on kohaldatav ka praeguses asjas, kuna sama advokaat on esindanud erinevaid isikuid sarnaste otsuste vaidlustamisel. Seega ei saa lugeda kaebuse koostamiseks tehtud õigusabikulusid põhjendamatuteks ettekäändel, et sama esindaja on koostanud paralleelselt teisi analoogseid kaebuseid. 6
33.4.Arve nr 20200239 osas on kohus seisukohal, et kaebuse muutmise eest õigusabikuluna välja toodud 1260 eurot (koos käibemaksuga) ei ole põhjendatud. Kohus selgitab, et arve kohaselt kulus esindajal kaebuse muutmisele haldusasjades nr 3-19-2392 ja nr 3-19-2391 kokku 7 tundi hinnaga 150 eurot tund. Järelikult põhjendatud menetluskuludena haldusasjas 3-192392 on kaebuse muutmise eest 630 (eurot) koos käibemaksuga, (s.o 7h/2). Nii on kohus menetluskulude jaotust mõistnud ka haldusasjas nr 3-19-2391.7 Eelnevat arvestades saab nõustuda vastustajaga, et antud juhul põhjendatud menetluskulu nõudeks on vaid 4860 eurot (koos käibemaksuga).
33.5.HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Võttes arvesse, et kaebus oli rahuldatud 1/2 ulatuses, aga samuti seda, et kohtu arvates on tegemist vaidluse mahtu ja keerukust arvestades tervikuna vajalike ja põhjendatud menetluskuludega, mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 2430 eurot (sisaldab käibemaksu).
33.6.Kaebuse esitamise eest oli tasutud riigilõiv summas 205,61 eurot. Kaebaja poolt esitatud menetluskulude nimekirjas ei olnud riigilõivu. Riigikohus on leidnud, et menetluskulude nimekirja esitamata jätmine ei takista tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna ning selle väljamõistmist vastustajalt.8 Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja ka 1⁄2 tasutud riigilõivust ehk 102,81 eurot (s.o 205,61/2). Kokkuvõttes mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 2532,81 eurot.
33.7.Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
34.Kaebaja eraelu kaitseks asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X. (HKMS § 175 lg 3). ( allkirjastatud digitaalselt)
RKHKm 3-3-1-28-09, p 12. Vt TrtHK 2.06.2020 määruse p-i 16. 8 RKHKm 3-3-1-75-13, p 13.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.