X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 09.12.2019. a teatisega esitatud viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse nr 2566/2019 õigusvastasuse tuvastamiseks, 10.12.2019. a Eestist lahkumise ettekirjutuse nr 1049757856 õigusvastasuse tuvastamiseks ning sissesõidukeelu tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 01.07.2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Määruskaebuse esitaja X volitatud esindajad v.-adv. Rait Sarjas ja v.-adv. abi Maris Kure Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Halduskohtu 01.07.2020. a määrus osas, milles Tartu Halduskohus tagastas 03.01.2020 menetlusse võetud nõuded ega võtnud seisukohta 23.03.2020 esitatud kaebuse muutmise taotluse osas, ning saata asi selles osas Tartu Halduskohtule uueks arutamiseks.
2.Ülejäänud osas jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 01.07.2020. a määruse resolutsioon muutmata, asendades halduskohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Määruskaebuse esitaja on Ukraina kodanik, kes omas Eestis lühiajalise töötamise registreerimist kehtivusega kuni 28.09.2019 ning eesti Vabariigi D liiki viisat kehtivusega kuni 28.09.2019. Viisa lõppedes ja lühiajalise töötamise registreerimise lõppedes lahkus määruskaebuse esitaja Eestist. Määruskaebuse esitaja omas uut lühiajalise töötamise registreerimist alates 02.01.2020.
2.Määruskaebuse esitaja saabus Eestisse 30.10.2019. PPA kontrollis 09.12.2019 Xs aadressil xxx viibivaid välismaalasi. Kontrollimise hetkel viibis nimetatud aadressil määruskaebuse esitaja, kelle suhtes tegid PPA ametnikud viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse ja esitasid sellekohase teatise nr 2566/2019. Viimane lubatud viibimispäev oli 09.12.2019.
3.PPA tegi 10.12.2019 määruskaebuse esitajale ettekirjutuse nr 1049757856 Eesti Vabariigist lahkumiseks 7 päeva jooksul ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu 1 aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast alates. PPA märkis, et määruskaebuse esitaja viisavaba lubatud viibimisaeg lõpetati PPA 09.12.2019. a otsusega nr 2566/2019 ennetähtaegselt ja seda lühendati ühekordselt. Seega viibis määruskaebuse esitaja Eesti Vabariigis seadusliku aluseta alates 09.12.2019.
4.Määruskaebuse esitaja lahkus Eestist 14.12.2019.
5.Määruskaebuse esitaja esitas 16.12.2019 PPA-le vaidlustuse viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse nr 2566/2019 uuesti läbivaatamiseks.
6.Määruskaebuse esitaja esitas 19.12.2019 kaebuse Tartu Halduskohtule, milles palus tuvastada 10.12.2019. a Eestist lahkumise ettekirjutuse nr 1049757856 õigusvastasuse ning tühistada ettekirjutusega määruskaebuse esitaja suhtes kehtima hakanud ühe-aastane sissesõidukeeld.
7.Tartu Halduskohus võttis 03.01.2020. a määrusega kaebuse menetlusse.
8.PPA jättis 08.01.2020. a otsusega nr 15.5-4/419-3 määruskaebuse esitaja 16.12.2019. a vaidlustuse rahuldamata. Määruskaebuse esitaja esitas 06.02.2020 Siseministeeriumile avalduse 09.12.2019. a otsuse nr 2566/2019 teistkordseks läbivaatamiseks välismaalaste seaduse (VMS) § 10010 lg 1 alusel. Siseministeerium jättis 20.02.2020. a otsusega nr 2-2/87-3 viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse nr 2566/2019 muutmata.
9.Määruskaebuse esitaja esitas 23.03.2020 kaebuse muutmise taotluse, milles palus vaadata samas haldusasjas läbi ka määruskaebuse esitaja kaebus PPA 09.12.2019. a teatisega nr 2566/2019 tehtud viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Alternatiivselt palus määruskaebuse esitaja võtta dokumendis esitatud kaebus menetlusse eraldi kaebusena ning liita haldusasjaga nr 3-19-2392.
10.Tartu Halduskohus tagastas 01.07.2020. a määrusega kaebuse läbivaatamatult halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. PPA 09.12.2019. a teatis nr 2566/2019 on tehtud küll avalik-õiguslikus suhtes, kuid selle vaidlustamine ei toimu üldkorras. VMS §-des 1001–10019 nähakse viisa kehtetuks tunnistamise vaidlustamisele ette erikord. Määruskaebuse esitaja on viisa kehtetuks tunnistamist ka erikorras vaidlustanud. VMS § 10018 kohaselt ei saa Siseministeeriumile esitatud avalduse alusel tehtud otsuse peale esitada uut avaldust ega kaebust halduskohtule. Välismaalaste seaduse, riigilõivuseaduse ja lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõu (901 SE) seletuskirjas on VMS § 10018 kohta selgitatud, et Eesti, Euroopa Liidu ja rahvusvahelisest õigusest ei tulene Eestile kohustust võimaldada muu hulgas viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamist kohtus. Välismaalasel puudub õigus Eestisse saabuda ja siin viibida, viisa alusel Eestis viibimine pole õigus, vaid hüve. Nii ei saa viisa kehtetuks tunnistamine rikkuda ka välismaalase põhiõigust või vabadust. Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigus on seotud üksnes olukorraga, kus isikul on põhiõigus või vabadus ja on võimalik, et seda mõjutatakse ebasoodsalt.
Kohtulik kontroll saab piirduda üksnes kontrolliga menetlusreeglitest kinnipidamise üle. Eelnevat arvestades ei ole PPA 09.12.2019. a teatist nr 2566/2019 võimalik vaidlustada halduskohtus, sest need otsustused on hõlmatud VMS §-des 1001–10019 sätestatud vaidlustamise erikorraga, mille puhul on lõplikuks lahendiks Siseministeeriumi otsus. Määruskaebuse esitaja on edasikaebevõimalused ammendanud. Kuna halduskohus tagastas kaebuse PPA 09.12.2019. a teatisele nr 2566/2019 pädevuse puudumise tõttu, siis jäävad muud taotlused läbi vaatamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.Määruskaebuse esitaja esitas 16.07.2020 Tartu Ringkonnakohtule hiljem täiendatud määruskaebuse. Määruskaebuse esitaja soovib halduskohtu määruse tühistamist ja haldusasja saatmist halduskohtule menetluse jätkamiseks. Halduskohus ei ole selgitavas osas ega resolutsioonis väljendanud, et tagastatakse vaid 23.03.2020 esitatud kaebus 09.12.2019. a teatise nr 2566/2019 vaidlustamiseks, mistõttu saab määruskaebuse esitaja määrusest aru selliselt, et halduskohus on tagastanud ka 19.12.2019. a kaebuse ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ning sissesõidukeelu nr 1049757856 vaidlustamise osas. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole halduskohtu teguviis kaebuste tagastamisel õiguspärane ega ka põhjendatud – kohtumääruses puuduvad mistahes selgitused 19.12.2019. a kaebuse tagastamise kohta. 23.03.2020 esitatud kaebuse osas ei ole halduskohus analüüsinud määruskaebuse esitaja argumentatsiooni kaebeõiguse ja halduskohtu pädevuse olemasolu kohta. Määruskaebuse esitaja hinnangul tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.11.2018. a määruse (EL) nr 2018/1806 (milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud) (määrus nr 2018/1806) artiklist 1, et selle kohaldamisel tuleb arvestada ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (hartas) sätestatut. Määruskaebuse esitaja tugineb harta artiklile 47. Määruskaebuse esitaja väitel laienevad hartas sätestatud õigused ka kolmandate riikide kodanikele. Määruskaebuse esitajal oli õigus viibida Schengeni viisaruumis kuni 10.12.2019, so kuni PPA teatiseni viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise kohta nr 2566/2019. Eestis ja Schengeni viisaruumis viibimise õigus tulenes otseselt määrusest nr 2018/1806. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et määruse nr 2018/1806 artiklist 1, artikkel 4 lg-st 1, II lisast koostoimes harta artikliga 47 tuleneb Ukraina kodaniku kohtulikult kaitstav subjektiivne õigus viibida Euroopa Liidu territooriumil määrusega võimaldatud ajal. Lisaks tuleneb määruskaebuse esitaja väitel Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (ELTL) artikkel 67 lg-test 1 ja 2 ning art 77 lg 2 punktist c Euroopa Liidu riikide ühine tahe anda kolmandate riikide kodanikele õigus vabalt liikuda Euroopa Liidu liikmesriikide territooriumidel ning samal ajal kaitsta kolmandate riikide kodanike õigusi. Põhiõiguste austamisest tuleneb olemuslikult ka õiguste kohtuliku kaitse võimaldamine. Peale selle on määruskaebuse esitaja seisukohal, et kolmandate riikide kodanike vaba liikumise õigus tuleneb ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 09.03.2016. a määrusest (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad), täpsemalt selle artiklist 1, artikkel 2 punktist 5b, artiklist 4, artiklist 6 ning preambuli punktidest 6 ja 27. Määruskaebuse esitajale teadaolevalt puudub Euroopa Kohtu praktika määruse nr 2018/1806 kohta. Ka Schengeni piirieeskirjade kohta olemasolev kohtupraktika on napp ega anna vastuseid käesolevas vaidluses tekkinud küsimusele. Määruskaebuse esitaja hinnangul oleks vajalik selgitada Euroopa Liidu õigust küsimuses, kas kolmanda riigi kodaniku Euroopa Liidus viibimise õiguse lõpetamine liikmesriigi poolt peab olema kohtlikult vaidlustatav või on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas kahe-etapiline vaidemenetlus nagu on kehtestatud VMS-is. Seetõttu peab määruskaebuse esitaja vajalikuks eelotsuse küsimist. Määruskaebuse esitaja osutab ka VMS § 53 lg-le 2, mis sätestab, et viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise põhjust ega sellega seonduvat teavet ei avaldata välismaalasele ega muule isikule.
Määruskaebuse esitaja hinnangul võib osutuda võimatuks asja kohtulik arutamine, kui haldusorgan ei avalda oma otsuse põhjuseid ei välismaalasele ega muule isikule, sh kohtule.
12.PPA on vastuses määruskaebusele seisukohal, et määruskaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. PPA ei näe vajadust Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise osas Euroopa Kohtult eelotsust küsida selles, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.11.2018. a määrust (EL) 2018/1806, kuivõrd on selge, et eelnevalt nimetatud määrusest ei tulene isikule subjektiivset õigust viibida Euroopa Liidu territooriumil 90 päeva mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul, kui tegelikkuses ei ole Eesti Vabariigis ajutiseks viibimiseks tingimused täidetud. Määrusest tuleneb üksnes loetelu riikidest, kelle kodanikud on vabastatud viisanõudest, kuid riikidel on õigus sätestada tingimused, millele ajutiselt siin viibiv välismaalane peab vastama. Riigil peab olema ülevaade ja kontroll selle üle, kuidas ja millisel eesmärgil välismaalased riigis viibivad. Välismaalasele ei ole ühegi viibimisaluse alusel riigis viibimine kuni tähtaja lõpuni garanteeritud õigus. Olukorras, kus on tuvastatud, et välismaalane kuritarvitab oma riigis viibimise õigust, on liikmesriigil õigus riigis viibimine lõpetada. Siinkohal toob PPA paralleeli ka Euroopa Liidu kodaniku seadusega (ELKS), mille § 7 lg 1 kohaselt on Euroopa Liidu kodanikul õigus Eestis viibida kehtiva reisidokumendi või isikutunnistuse alusel. Sealjuures võib viibimisõigust piirata ELKS § 8 lg 1 kohaselt kui on põhjendatud alus arvata, et ta ohustab avalikku korda, julgeolekut või rahvatervist. PPA arvates on riigil õigus kontrollida, kas välismaalase riigis viibimine vastab endiselt tingimustele või mitte. Kui Eestis viibimine ei vasta enam riigis viibimise tingimustele, siis on riigil õigus seda viibimisõigust ka piirata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada. Halduskohtu määrus tuleb tühistada osas, milles halduskohus tagastas 03.01.2020 menetlusse võetud nõuded ega võtnud seisukohta 23.03.2020 esitatud kaebuse muutmise taotluse osas. Selles osas tuleb asi saata halduskohtule uueks arutamiseks. Ülejäänud osas jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendused tuleb asendada käesoleva määruse põhjendustega. I
14.Osas, milles halduskohus tagastas 03.01.2020 menetlusse võetud nõuded ega võtnud seisukohta 23.03.2020 esitatud kaebuse muutmise taotluse osas, tuleb määrus tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu.
15.HKMS § 203 lg 2 kohaselt kohaldatakse määruskaebuse esitamisele ja menetlemisele apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui HKMS 19. peatükist ei tulene teisiti. Vastavalt HKMS § 199 lg 2 p-le 2 võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.
16.Halduskohus võttis 03.01.2020. a määrusega menetlusse määruskaebuse esitaja kaebuse PPA 10.12.2019. a ettekirjutuse nr 1049757856 õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja sissesõidukeelu tühistamiseks. Määruskaebuse esitaja esitas 23.03.2020 kaebuse muutmise avalduse, milles palus vaadata samas haldusasjas läbi ka määruskaebuse esitaja kaebus PPA 09.12.2019. a teatisega nr 2566/2019 tehtud viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Alternatiivselt palus määruskaebuse esitaja võtta dokumendis esitatud kaebus menetlusse eraldi
kaebusena ning liita haldusasjaga nr 3-19-2392. Halduskohus tagastas 01.07.2020. a määrusega kaebuse läbivaatamatult.
17.Halduskohtu 01.07.2020. a määruse põhjendustes on halduskohus sisuliselt käsitlenud ainult 09.12.2019. a teatisega nr 2566/2019 teatavaks tehtud otsuse vaidlustamist, kuid puuduvad minimaalsemadki selgitused selle kohta, miks halduskohus 03.01.2020. a menetlusse võetud nõuded tagastas. Resolutsioonis sisalduv kaebuse tagastamise otsustus leiab põhjendustes kajastamist ainult seoses hinnanguga alternatiivtaotlusele, mille määruskaebuse esitaja esitas halduskohtule 23.03.2020 koos kaebuse muutmise taotlusega. Algse kaebuse, mille halduskohus 03.01.2020. a menetlusse võttis, tagastamist on puudutatud ainult 01.07.2020. a määruse punktis 22, kus on tõdetud, et muud taotlused jäävad läbi vaatamata. Resolutsioonis on aga juttu ainult kaebuse tagastamisest, mitte osade nõuete läbi vaatamata jätmisest. Samuti ei ole määruses võetud seisukohta 23.03.2020 esitatud kaebuse muutmise taotluse osas.
18.HKMS § 178 lg 3 kohaselt kohaldatakse määrusele otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Otsusele kehtestatud põhinõuded on sätestatud HKMS §-des 160–166. Kohtuotsuse põhjendava osa peamine eesmärk on selgitada otsuse resolutsioonis esitatud otsustuste kujunemist ja teha seeläbi otsus arusaadavaks ning edasikaebemenetluses kontrollitavaks (K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, lk 560). Ringkonnakohtu hinnangul ei kanna halduskohtu määruse põhjendused selle resolutsiooni ega võimalda mõista, kuidas resolutsioonis esitatud otsustus on kujunenud. Tegemist on puudusega, mida ringkonnakohtul ei ole võimalik kõrvaldada. Halduskohtu määrus tuleb tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks halduskohtule, kuna määrust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (HKMS § 199 lg 2 p 2).
19.Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt selgitada järgmist. VMS § 10018 sätestab: „Avalduse alusel tehtud otsuse peale ei saa esitada uut avaldust ega kaebust halduskohtule.“ Nimetatud paragrahvis on „avalduse“ all silmas peetud VMS §-s 10010 nimetatud avaldust. Nimelt võib VMS § 1001 lg 11 kohaselt välismaalane esitada avalduse otsuse (sh viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse) uuesti läbivaatamiseks 30 päeva jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast arvates. VMS § 10010 lg 1 sätestab: „Viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse vaidlustamise käigus tehtud otsuse peale võib välismaalane esitada avalduse viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse teistkordseks läbivaatamiseks (edaspidi käesolevas alljaotises avaldus) 30 päeva jooksul käesoleva seaduse §-s 1001 nimetatud avalduse alusel tehtud otsuse teatavaks tegemise päevast arvates.“
20.Eelnevast tuleneb, et „avalduse alusel tehtud otsus“ VMS § 10018 mõttes ei hõlma sissesõidukeeldu, mis ei ole ei viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ega viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsus. Seega ei ole nimetatud alusel õiguslikult võimalik tagastada ega jätta läbi vaatamata sissesõidukeelu peale esitatud kaebust. II
21.Osas, milles halduskohus tagastas kaebuse PPA 09.12.2019. a teatisega nr 2566/2019 teatavaks tehtud otsuse peale, tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsioon
muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendused tuleb asendada käesoleva määruse põhjendustega.
22.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kahtleb VMS § 10018 kooskõlas põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega, kuid on seisukohal, et see norm ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv. Nimelt ei tõusetu käesoleval juhtumil protsessuaalsetel põhjustel küsimus VMS § 10018 kohaldatavusest. Ringkonnakohus on seisukohal, et VMS § 10018 ei tohi tõlgendada laiendavalt, vaid üksnes lähtuvalt selle sätte sõnastusest, mille kohaselt välistab see norm kaebuse „avalduse alusel tehtud otsuse peale“.
23.Halduskohus tagastas kaebuse PPA 09.12.2019. a teatisega nr 2566/2019 teatavaks tehtud otsuse peale, kuna leidis, et seda ei ole võimalik vaidlustada halduskohtus. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti hinnanud protsessuaalset olukorda. VMS §-st 10018 tuleneb koosmõjus VMS § 1001 lg-ga 11 ja 10010 lg-ga 1, et et kaebeõigus viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuste vaidlustamisel on piiratud. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud otsuse vaidlustamine VMS § 10018 mõttes hõlmab käesoleva kaasuse konktekstis üksnes tühistamis- ja tuvastamiskaebuse halduskohtule ning leiab, et kuna PPA 09.12.2019. a teatisega nr 2566/2019 teatavaks tehtud otsuse peale ei tule antud juhul protsessuaalsetel põhjustel kõne alla ei tühistamis- ega tuvastamiskaebus, siis ei rakendu määruskaebuse esitaja esitatud kaebusele ka VMS §-st 10018 tulenev vaidlustamiskeeld. Praegusel juhtumil ei ole kumbki nimetatud kaebuse liik asjakohane.
24.Kui tõlgendada PPA 09.12.2019. a teatisega nr 2566/2019 teatavaks tehtud otsuse peale esitatud kaebust tühistamiskaebusena, siis see ei oleks enam asjakohane. Määruskaebuse esitaja lahkus 14.12.2019 Eestist ja täitis seega PPA otsusega seadusest tulenevalt kaasneva väljasõidukohustuse (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 3). PPA 09.12.2019. a teatisega nr 2566/2019 teatavaks tehtud viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsus on seega täidetud haldusakt, mille tühistamine ei saa enam mõjutada määruskaebuse esitaja võimalikku õigust Eestis viibida. Seega, kui tõlgendada määruskaebuse esitaja kaebust tühistamiskaebusena, siis puuduks tal ilmselgelt kaebeõigus ning tühistamiskaebus tuleks tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
25.Tuvastamiskaebus ei ole antud juhul asjakohane seetõttu, et määruskaebuse esitaja õiguste kaitseks võib leiduda tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). Seega kuulub kaebus eeldusel, et tegemist on tuvastamiskaebusega, tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna määruskaebuse esitajal puudub ilmselgelt kaebeõigus ka tuvastamiskaebuse esitamiseks.
26.Eelnevast tulenevalt tuleb osas, milles halduskohus tagastas kaebuse PPA 09.12.2019. a teatisega nr 2566/2019 teatavaks tehtud otsuse peale, jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendused tuleb asendada käesoleva määruse põhjendustega. III
27.Ringkonnakohus peab vajalikuks osundada täiendavalt järgnevale. VMS § 10018 koosmõjus VMS § 1001 lg-ga 11 ja 10010 lg-ga 1 eesmärgiks on välistada kohtulik kaebeõigus haldusorgani otsuse peale, kuid ei välista isiku õigust taotleda võimaliku otsusega tekitatud kahju hüvitamist. Määruskaebuse esitaja võimalike õiguste kaitseks võib käesoleval juhtumil niisiis tulla kõne alla hüvitamiskaebus, mis on HKMS § 37 lg 2 p 4 kohaselt suunatud kahju hüvitamisele. Tegu ei ole „avalduse alusel tehtud otsuse peale“, vaid kahju tekitamise peale esitatud kaebusega.
Ringkonnakohus on seisukohal, et põhiseadus kaitseb kõiki isikuid ühtviisi võimaliku riigi poolt tekitatud kahju eest, mistõttu ei ole võimalik välistada hüvitamiskaebuse esitamise võimalust. Hüvitamiskaebuse esitamise tähtaeg ei ole ka möödunud, mistõttu on kaebajal jätkuvalt võimalik hüvitamistaotlusega halduskohtu poole pöörduda.
28.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus niisiis, et määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada. Halduskohtu määrus tuleb tühistada osas, milles halduskohus tagastas 03.01.2020 menetlusse võetud nõuded ega võtnud seisukohta 23.03.2020 esitatud kaebuse muutmise taotluse osas. Selles osas tuleb asi saata halduskohtule uueks arutamiseks. Ülejäänud osas jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendused tuleb asendada käesoleva määruse põhjendustega. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.