Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-1684 20. mai 2022 Eesistuja Nele Parrest, liikmed Julia Laffranque ja Heiki Loot Väinamere Liinid OÜ kaebus Eesti Vabariigi vastu kahju hüvitamiseks Kaebaja Väinamere Liinid OÜ, esindajad vandeadvokaadid Indrek Kukk ja Indrek Leppik Vastustaja Justiitsministeerium, esindaja Elin Uusväli Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 2021. a otsus Väinamere Liinid OÜ kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 2021. a otsuse resolutsioon muutmata, asendades ringkonnakohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Jätta vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega kohaldamata riigivastutuse seaduse § 15 lg 1 osas, milles kahju hüvitamise eelduseks on tingimus, et kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.
4.Jätta rahuldamata Väinamere Liinid OÜ taotlus küsida Euroopa Kohtult eelotsust.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
6.Arvata riigilõiv riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Riigikohtu 2. detsembri 2015. a otsusega asjas nr 3-3-1-50-15 jäi lõplikult rahuldamata Väinamere Liinid OÜ (kaebaja) kaebus asjas, mis puudutas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) riigihanget vedaja leidmiseks Rohuküla-Heltermaa ja Kuivastu-Virtsu parvlaevaliinidel. Pakkumused esitasid kaebaja ning ühispakkujad TS Laevad OÜ ja OÜ TS Shipping, kellest viimaste pakkumuse tunnistas MKM edukaks, sest see oli madalama hinnaga. Riigikohus asus otsuses seisukohale, et hankijal ei pidanud tekkima kahtlust, et vastavaks ja edukaks tunnistatud ühispakkujate pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega. Seega ei pidanud hankija asuma ka analüüsima küsimust, kas ühispakkujad võisid olla saanud (õigusvastast) riigiabi. Mööndes, et riigiettevõtte (AS Tallinna Sadam) poolt tütarettevõttele (ühispakkujad) antav laen, garantii, käendus jms soodustus võib teatud tingimuste täidetusel osutuda riigiabiks, ei kujundanud Riigikohus seisukohta, kas ühispakkujad võisid olla saanud (õigusvastast) riigiabi või mitte.
2.Riigikohtu 17. oktoobri 2019. a otsusega nr 3-16-1603/75 jäi lõplikult rahuldamata kaebaja kaebus riigihangete vaidlustuskomisjoni (VAKO) otsuse tühistamiseks ja parvlaevaliinide vedaja riigihankes
3-20-1684 varalise kahju 23 940 096 eurot 36 senti hüvitamiseks riigihangete seaduse kuni 31. augustini 2017 kehtinud redaktsiooni (RHS v.r) § 117 lg 3 alusel. Riigikohus asus kokkuvõtlikult järgmistele seisukohtadele. 1) Riigiabi andmisega tekitatud kahju hüvitamist on konkurendil liikmesriigi kohtus võimalik nõuda sõltumata Euroopa Komisjoni eripädevusest ja sellest, kas riigiabi mõjutas sellega seotud riigihanke õiguspärasust. 2) Kaebaja esitas üksnes hankemenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõude. Kaebaja pole keelatud riigiabi andmisel põhinevat kahjunõuet esitanud ega riigiabi andmist käsitanud kaebuse iseseisva alusena halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg-te 1 ja 2 mõttes. Õigusvastase riigiabi väitega on kaebaja kahju hüvitamise taotluses ja kaebuses üksnes kaudselt põhjendanud hankemenetluse õigusvastasust. See nähtub kaebuse pealkirjast, faktilisest põhjendusest, kaebust toetavast õiguslikust alusest (RHS v.r § 117 lg 3) ja eelnenud menetlusest VAKO-s. RHS v.r § 117 lg 3 alusel saab riigiabi tõttu kahju hüvitamist nõuda vaid siis, kui keelatud riigiabi tõi kaudselt kaasa hankemenetluse otsuse, toimingu või dokumendi õigusvastasuse. Otsused ja toimingud, mida kaebaja keelatud riigiabi andmisena käsitab, ei ole vaadeldavad hankemenetluse otsuste, toimingute ega dokumentidena. 3) Lisaks ei oleks väidetava keelatud riigiabi andjaks olulises osas mitte vastustajana nimetatud MKM, vaid riigi äriühingud. 4) Väidetav keelatud riigiabi ei muuda hankemenetlust iseenesest õigusvastaseks, sest kui pakkujale antud riigiabi ei too kaasa põhjendamatult madalat pakkumust, ei ole hankija kohustatud teda hankemenetlusest kõrvaldama ning puudub ka alus tema pakkumuse kõrvale jätmiseks (kolleegium otsus asjas nr 3-3-1-50-15, p 20). Kohtud on jätnud rahuldamata kaebaja kaebused ühispakkujate kvalifitseerimise (nr 3-14-52754) ja nende pakkumuse edukaks tunnistamise (nr 3-14-52874) peale. Hankemenetluse lõpptulemus oli jõustunud kohtulahendite kohaselt õiguspärane.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi tegevusega tekitatud kahju (23 972 869 eurot 86 senti) hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks (kuni kohtuotsuse täitmiseni). Ühtlasi taotles kaebaja eelotsuse küsimist Euroopa Kohtult, samuti vaheotsuse tegemist. Kaebaja seisukohad olid järgmised. 1) Kaebajale tekitas kahju Riigikohus 17. oktoobri 2019. a otsusega nr 3-16-1603/75. Riigikohus jättis Euroopa Liidu (EL) õigusel põhineva kaebuse nõude lahendamata, ei taotlenud eelotsust Euroopa Kohtult ega oodanud ära Euroopa Komisjonis toimunud kaebuse menetlemise tulemust (mis oleks tõendanud ebaseadusliku riigiabi andmist). Kaebaja kohtu ette toodud vaidlus jäeti sisuliselt lahendamata. 2) Vaidluse lahendamisel tuleb tugineda vahetult EL õigusele (ebaseadusliku riigiabi keeld; Euroopa Liidu toimimise leping (ELTL) art 107 lg 1, art 108 lg 3) ja Euroopa Kohtu praktikale. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 on vastuolus EL õigusega (C-6/90 ja C-9/90, Francovich ja Bonifaci vs. Itaalia; C-224/01: Köbler, C-173/03: Traghetti del Mediterraneo SpA) või alternatiivselt põhiseaduse (PS) §-ga 25. 3) Haldusasjas nr 3-16-1603 esitatud kaebuse aluseks oli ebaseaduslik riigiabi andmine ning seda kinnitavad ka haldus- ja ringkonnakohtu seisukohad viidatud asjas. Riigikohtu seisukoht oli üllatuslik. MKM andis AS Tallinna Sadam kaudu ühispakkujatele riigiabi. 4) Riigiabi küsimustes võib riigivastutust kaasa toovaks EL õiguse rikkumiseks olla mh riigisiseses kohtus faktiliste asjaolude ebaõige kvalifitseerimine. EL õiguse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldab kohus liikmesriigi menetlusõigust, kuid menetlusautonoomia ei ole absoluutne, sest seda piiravad võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted ning aluslepingust tulenev lojaalse koostöö kohustus. Kui kohus praeguses asjas tuvastab, et Riigikohus on kaebuse eseme määranud valesti, s.o jätnud ebaseadusliku riigiabi andmisel põhineva kaebuse lahendamata, on ühtlasi tegemist piisavalt olulise rikkumisega, mis annab aluse kahjunõude esitamiseks riigi vastu.
2(9)
3-20-1684 5) Menetlus Euroopa Komisjonis on praegusest asjast eraldiseisev. Komisjon ei saa võtta vastu lõplikku otsustust abi tagasinõudmiseks pelgalt riigiabi rakendamiskeelu rikkumise tõttu ega hinda seejuures konkurentidele kahju hüvitamise põhjendatust. 6) Kaebajale tekkinud kahju moodustub saamata jäänud tulust (MKM õigusvastase tegevuse tulemusena kaebaja saamata jäänud kasum kogu hankelepingu perioodi eest) ja otsesest varalisest kahjust (pakkumuse esitamisega seotud kulud, õigusabikulud, sh kohtuasjades vastaspoole kasuks väljamõistetud menetluskulud, audiitorbüroo teenuse ja tehniliste analüüside kulud). 7) Euroopa Kohtult tuleks taotleda eelotsust järgmistes küsimustes. Esiteks, kas liikmesriigi vastutus üksikisiku ees võib tekkida tulenevalt sellest, et liikmesriigi kõrgeima astme kohus on vaidluse eseme ebaõigesti kindlaks määranud, s.o leiab ebaõigesti, et EL õiguse rikkumisel põhinevat kahju hüvitamise nõuet ei ole esitatud. Teiseks, kas EL riigiabi reeglitest, sh ELTL art 108 lg-st 3 liikmesriigi kohtule tulenevat kohustust menetleda üksikisiku kahju hüvitamise nõuet seoses konkurendile ebaseadusliku riigiabi andmisega on rikutud, kui kohus leiab ebaõigesti, et ebaseadusliku riigiabi andmisel põhinevat kahju hüvitamise nõuet ei ole kohtule esitatud, sh kas sellisel juhul võib olla rikutud EL õiguse üldpõhimõteteks olevaid lojaalse koostöö ja tõhususe põhimõtteid. 8) Tuleks teha vaheotsus järgmistes küsimustes. Esiteks, kas Riigikohus on otsusega nr 3-16-1603/75 jätnud vastuolus EL õigusega kaebaja esitatud ebaseadusliku riigiabi andmisel põhineva kahju hüvitamise kaebuse lahendamata, st on ebaõigesti tuvastanud, et ebaseadusliku riigiabi andmisel põhinevat kaebust ei ole kaebaja esitanud. Teiseks, kas tegemist on piisavalt olulise rikkumisega, mis annab aluse kahjunõude esitamiseks riigi vastu kohtuvõimu teostamise tulemusena tekitatud kahju hüvitamiseks. Küsimused põhjuslikust seosest ja kahju suurusest jäävad hilisemasse menetlusse.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 27. aprilli 2021. a määrusega kaebaja taotluse teha vaheotsus kaebaja soovitud küsimustes.
5.Tallinna Halduskohus jättis 7. juuli 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Ühtlasi jättis halduskohus rahuldamata kaebaja taotluse küsida eelotsust. Halduskohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 1) Euroopa Kohtu praktika järgi võivad liikmesriigi kõrgeima kohtu vead EL õiguse kohaldamisel või põhjendamatul kohaldamata jätmisel kaasa tuua riigivastutuse isikule tekitatud kahju hüvitamise kohustusena. RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud piirang (kohtuniku kuritegu) ei pruugi olla kooskõlas EL õigusega. Praeguse asja lahendamiseks pole aga vaja võtta seisukohta selle sätte kohaldamata jätmise kohta vastuolu tõttu EL õiguse ja Euroopa Kohtu praktikaga. Tegu pole EL õiguse kohaldamise või kohaldamata jätmise vaidlusega. Kaebuse eseme kindlaksmääramine vastavalt HKMS § 41 lg-le 1 on liikmesriigi menetlusautonoomia küsimus, mitte EL õiguse (sh menetlusõiguse) küsimus. 2) Kaebaja tahte väljaselgitamine nõude aluseks olevate asjaolude kohta (HKMS § 41 lg 1) on õigusliku hinnangu küsimus, millele Riigikohus on juba vastanud. Halduskohtul ei ole PS § 148 lg-s 1 ja § 149 lg-tes 1-3 sätestatud kohtusüsteemi astmelisuse ning res judicata põhimõtete kohaselt õigust uuesti hinnata, kas kaebaja siiski esitas haldusasjas nr 3-16-1603 kahju hüvitamise nõude ka keelatud riigiabi andmise alusel. Halduskohus saab selles küsimuses juhinduda üksnes Riigikohtu otsuses antud õiguslikust hinnangust ja tehtud järeldusest. Seega tuleb praeguse asja lahendamisel lähtuda sellest, et kaebus kahju hüvitamiseks haldusasjas nr 3-16-1603 polnud esitatud keelatud riigiabi andmise alusel. Vaidluse eset ei tehta kindlaks EL õiguse alusel ning Riigikohus ei saanud sellest tulenevalt rikkuda EL õigust, mh eelotsuse küsimata jätmisega. Täidetud pole kahju hüvitamise nõude esmane eeldus. Sellest omakorda järeldub, et Riigikohus ei saanud kaebajale kahju tekitada. 3) Isegi kui Riigikohtu seisukohtade ümberhindamine oleks võimalik, poleks see praeguses asjas põhjendatud, kuna kaebajalt ei võetud Riigikohtu otsusega võimalust kaitsta kohtus talle EL õigusest tulenevaid subjektiivseid õigusi. Ebaseadusliku riigiabi andmisel põhineva kahjunõude esitamiseks ei olnud kaebajal kohtutee suletud. Väljaspool hankemenetlust tehtud toimingutega seotud ja keelatud riigiabi andmisel põhineva kahjunõude osas peaksid olema vastustajad eelkõige AS Tallinna Sadam 3(9)
3-20-1684 ja AS Saarte Liinid. Kaebaja oleks saanud taotleda seejuures kaebetähtaja ennistamist, tuginedes madalama astme kohtute selgitamiskohustuse rikkumisele, mis on seotud nõude aluse kindlaksmääramisega. Seda kaebaja ei teinud. Tegu poleks olnud ka korduva kaebusega (HKMS § 43). Seega ei välistanud ebaseaduslikul riigiabil põhineva kahjunõude esitamist lõplikult Riigikohtu otsus, vaid kaebaja enda valik kahjunõuet mitte esitada. 4) Kuna kohus tunnustas nõude põhjendamatust, tegi ta lõppotsuse asja edasi menetlemata (HKMS § 171 lg 2 kolmas lause).
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. detsembri 2021. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda. Ühtlasi jäi rahuldamata kaebaja taotlus küsida eelotsust. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 1) Vaidluse ese määratakse kindlaks liikmesriigi, mitte EL õiguse alusel, sest EL õiguses puudub halduskohtumenetluse normistik. HKMS § 41 lg 1 ei piira EL riigiabi kohaldamiskeelu rikkumisest tulenevate kahjunõuete esitamist ning puudub alus nimetatud sätte kohaldamata jätmiseks vastuolu tõttu EL õigusega. 2) Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud piirang (kohtuniku kuritegu) ei pruugi olla kooskõlas EL õigusega. 3) Ka siis, kui jätta RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud piirang kohaldamata, ei oleks alust kaebust rahuldada. Kui liikmesriigi kohus leiab, et kahjunõuet ei ole esitatud EL õigusest tuleneval alusel, ja jätab selle nõude sisuliselt lahendamata, ei ole üldjuhul tegemist olukorraga, kus võiks tekkida riigi vastutus EL õiguse rikkumise tõttu. Riigikohus ei ole asjas nr 3-16-1603 piiranud ega eitanud kaebaja õigust pöörduda kohtusse ning nõuda väidetavalt ebaseadusliku riigiabi andmisega kaebajale tekitatud kahju hüvitamist. Kaebajal puudus õiguslik takistus pöörduda seaduses sätestatud tähtaja jooksul riigiabi andmisel põhineva kahju hüvitamise kaebusega kohtusse. Sellise kaebuse esitamine poleks olnud välistatud ka pärast Riigikohtu 17. oktoobri 2019. a otsust, arvestades kaebetähtaja ennistamise võimalust ning HKMS § 46 lg 4 teises lauses sätestatud tähtaja ülempiiri. Kui kaebetähtaja ennistamine olnukski ebatõenäoline, ei annaks see alust esitada EL õiguse ebaõige kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet. Sellise olukorra tekitas, nagu Riigikohus tuvastas, kaebaja menetluslik valik esitada kahjunõue ainult RHS v.r alusel, mitte EL õiguse alusel. 4) Erandjuhtudel, kui on tuvastatud riigisisese kohtu teadlik pahauskne tegevus menetlusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel eesmärgiga vältida asjas EL õiguse rakendamist, mille tulemusena on isik jäänud ilma EL õigusest tulenevast hüvest ja seeläbi on isikule tekitatud kahju, võib tulla kõne alla riigi vastutus Euroopa Kohtu praktikas kujundatud põhimõtete alusel. Praegusel juhul puuduvad selle kohta igasugused objektiivsed tõendid. Pelgalt kaebaja veendumus, et menetlusnormi rikuti oluliselt, sellist kahtlust ei tekita. 5) Kuna asi tuleb lahendada RVastS §-s 15 sätestatud piirangut arvestades ning ei ole tuvastatud, et Riigikohtu kohtunik(ud) pani(d) 17. oktoobri 2019. a otsuse tegemisel toime kuriteo, ei ole kahjunõude eeldused täidetud ja nõue jääb rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses kohtute otsused tühistada ja teha asjas vaheotsus, millega tuvastada, et Riigikohus on otsusega nr 3-16-1603/75 jätnud vastuolus EL õigusega kaebaja esitatud ning ebaseadusliku riigiabi andmisel põhineva kahju hüvitamise nõude lahendamata ning et tegemist on piisavalt olulise rikkumisega, mis annab aluse kahjunõude esitamiseks Eesti Vabariigi vastu. Kaebaja palub saata asi menetluse jätkamiseks halduskohtule. Samuti palub kaebaja küsida Euroopa Kohtult eelotsust (vt küsimused käesoleva otsuse p 3 alap 7), peatada menetlus Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni ning jätta menetluskulud Justiitsministeeriumi kanda. 1) Kohtuasjas nr 3-16-1603 põhjendas kaebaja kaebuse alapeatükis „Hankija õigusvastane tegevus, mille tõttu on taotlejal tekkinud kahju“ kahjunõuet sellega, et hankija, s.o MKM andis ühispakkujatele keelatud riigiabi. Kaebaja viitas kaebuses RHS v.r § 117 lg-le 3 menetlusõigusliku alusena, mis 4(9)
3-20-1684 võimaldab esitada kahju hüvitamise nõue VAKO-le. RHS v.r § 117 lg 3 ei ole kahjunõude materiaalõiguslikuks aluseks, vaid menetlusnormiks, mis käsitleb kahju hüvitamise korda. Eesti õiguskorras reguleerivad kahju hüvitamist võlaõigusseadus ja RVastS. Kaebaja ei piiranud oma nõuet ühegi MKM konkreetse hankemenetluse otsuse või toiminguga. Kaebaja on kahju hüvitamise nõude õigusliku aluse juures selgelt viidanud faktilise asjaoluna just nimelt ebaseadusliku riigiabi andmisele. Ebaseadusliku riigiabi andmine oli haldusasjas 3-16-1603 lahendatud kaebuse põhiväiteks, mida kaebaja käsitles ühtekokku kaebuse 23 leheküljel. Sõna „riigiabi“ sisaldub kaebuses 129 korral, sõnapaar „keelatud riigiabi“ 43 korral. 2) Ringkonnakohtu käsitlus Euroopa Kohtu lahenditest on väär, nõudes „teadlikku pahauskset“ tegevust, s.o süüd. See pole aga Euroopa Kohtu seisukohtade järgi oluline. Riigikohtu rikkumine oli ilmselge, kuna ta jättis kaebuse lahendamata osas, mida kaks alama astme kohut olid lahendanud. 3) Kohtud tõlgendasid HKMS § 41 lg-id 1 ja 2 selliselt, et vastavate sätete alusel on liikmesriigil võimalik menetlusõiguse abil välistada EL õiguse kohaldamine, s.o väita, et riigiabi rakendamiskeelul põhinevat kaebust ei ole üldse esitatud. Kohtud on kohaldanud HKMS § 41 lg-id 1 ja 2 mitte üksnes vastuolus EL õigusest tuleneva tõhususe põhimõttega, vaid ka vastuolus riigisisese kohtupraktikaga, rikkudes võrdväärsuse põhimõtet. 4) Ringkonnakohtu tõlgendus res judicata põhimõttest on vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga. Sellisel juhul oleks välistatud mistahes riigivastutuse nõuete esitamise, sh ka nõuete, mille puhul on aluseks kohtuniku kuritegu, sest ka sellisel juhul antaks hinnang varasemale kohtulahendile. 5) Liikmesriigi vastutuse eelduseks EL õiguse rikkumise korral kõrgeima astme kohtus ei ole muude õiguskaitse võimaluste puudumine. Haldus- ja ringkonnakohus rõhutasid, et kaebaja saanuks alustada uue kohtumenetluse, taotledes tähtaja ennistamist. Ennistamisel pidanuks kaebaja aga tuginema samadele asjaoludele, mis käesolevas kohtuasjas. 6) Kaebaja menetluskulud Riigikohtus on 4150 eurot 40 senti. Vastustajat tuleb kohustada tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
8.Justiitsministeerium palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, kuna ringkonnakohtu otsus on vastustaja hinnangul seaduslik ja piisaval määral põhjendatud. Kohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme ega valesti kohaldanud materiaalõigust. Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei ole põhjendatud. Kaebaja kassatsiooniastme menetluskulud on ülepaisutatud ja menetluskulud tuleks jätta kaebaja enda kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohtu otsuse põhjendused tuleb asendada käesoleva otsuse põhjendustega (HKMS § 230 lg 5 p 6).
10.Järgnevalt selgitab kolleegium, millisel alusel kaebaja käesolevas asjas kahju hüvitamise nõude esitas ja millist kaebaja õigust Riigikohus väidetavalt rikkus (I). Seejärel kirjeldatakse liikmesriigi viimase astme kohtu toime pandud EL õiguse rikkumisest tuleneva liikmesriigi vastutuse tingimusi, keskendudes eeskätt ilmselge rikkumise nõudele (II). Viimaseks kujundatakse seisukoht, kas konkreetsel juhul on need tingimused täidetud (III), ja lahendatakse menetluslikud küsimused (IV). I
11.Kaebaja nõuab Riigikohtu tekitatud kahju hüvitamist. Kuna juhtum on seotud EL õigusega, on vaja esmalt kindlaks määrata, kas nõude lahendamisel tuleb lähtuda Euroopa Kohtu praktikas kujundatud liikmesriigi vastutuse tingimustest või üksnes Eesti õiguse normidest. Liikmesriigi
5(9)
3-20-1684 vastutuse tingimustega tuleb kahju hüvitamise nõude lahendamisel arvestada juhul, kui nõue tugineb EL õiguse rikkumisele.
12.Kaebaja arvates on talle kahju tekitavaks teoks Riigikohtu 17. oktoobri 2019. a otsus nr 3-16-1603/75, milles kohus asus seisukohale, et kaebaja ei olnud ebaseaduslikku riigiabi iseseisva kaebuse alusena nimetanud, vaid oli esitanud üksnes hankemenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõude. Kaebaja väitel määras Riigikohus kaebuse aluse valesti ning selle tulemusel ei olnud kaebajal võimalik maksma panna väidetavalt õigusvastasest riigiabi andmisest tingitud ja ELTL art 108 lg-l 3 põhinevat kahjunõuet. Kaebaja hinnangul oli kirjeldatud Riigikohtu tegevus õigusvastane, rikkudes EL õiguse normi, mis annab talle õigusi.
13.Kolleegium tõlgendab kaebust viisil, et kaebaja arvates rikkus Riigikohtu otsus nr 3-16-1603/75 tema õigust tõhusale õiguskaitsele (EL põhiõiguste harta art 47), sest tal ei olnud võimalik maksma panna oma ELTL art 108 lg-le 3 tuginevat materiaalõiguslikku nõuet. Kaebaja osutatud ELTL art 108 lg-l 3 on vahetu õigusmõju, st tegu on isikule õigusi andva EL õiguse normiga. Seejuures on isikul õigus nõuda kahju hüvitamist, mis on tekitatud konkurendile ebaseadusliku riigiabi andmisega (vt nt Komisjoni teatis riigiabi eeskirjade täitmise tagamise kohta liikmesriikide kohtutes (2021/C 305/01), p 4.2.3.4 koos viidetega Euroopa Kohtu praktikale). Tegu on aga materiaalõigusliku normiga. Kaebaja eeltoodud seisukohtadest etteheidetava teo kirjeldamisel on tuletatav, et Riigikohus ei tõlgendanud ega kohaldanud ekslikult mitte ELTL art-t 108, vaid rikkus EL põhiõiguste harta art-st 47 tulenevat kaebaja õigust tõhusale õiguskaitsele. EL põhiõiguste harta art-l 47 on vahetu õigusmõju. Selle järgi on igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Kui harta art-st 47 tuleneva õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte tagamiseks puuduvad EL õiguses täpsemad normid, kuulub halduskohtumenetluse normide kujundamine liikmesriigi menetlusautonoomia hulka. Seejuures tuleb aga nii normide kujundamisel kui ka nende kohaldamisel arvestada EL õiguses kehtivate võrdväärsuse (isikutele EL õigusest tulenevate õiguste kaitse ei tohi olla vähem soodne kui sarnaste riigisiseste õiguskaitsevahendite puhul) ja tõhususe (EL õiguskorraga antud õiguste kasutamine ei tohi olla praktiliselt võimatu ega ülemäära keeruline) põhimõtetega (vt nt C-234/17: XC jt, p-d 21-23; C-497/20: Randstad Italia, p-d 56-58).
14.Kolleegium peab oluliseks siiski täpsustada, et nõue, mida kaebaja ei ole enda sõnul saanud Riigikohtu otsuse nr 3-16-1603/75 tõttu maksma panna, seostub üksnes väidetavalt ühispakkujatele antud riigiabi tõttu kaebajale tekitatud kahjuga eraldiseisvalt ja lahus hankemenetlusest. Otsustes asjades nr 3-3-1-50-15 ja 3-16-1603 tegeles Riigikohus hankemenetlusega seotud vaidlustega, asudes seisukohale, et ühispakkujate vastavaks ja edukaks tunnistamise otsused olid õiguspärased ning hankemenetlusega kaebajale kahju ei tekitatud. Neis kohtuasjades ei kujundanud Riigikohus seisukohta, kas ühispakkujad said või võisid saada riigiabi ning kas see oli õiguspärane. Nimelt, juhtumi asjaolusid arvestades ei mõjutanud kaebaja väidetud riigiabi Riigikohtu hinnangul hanke õiguspärasust. Seega on Riigikohus lahendanud vaidluse ja võimaldanud kaebajal maksma panna materiaalõiguslikku nõuet, mis seostub väidetava riigiabiga hankemenetluses, sh hankemenetluse toimingute ja haldusaktidega tekitatud kahjuga. II
15.Kuna vaidlusalune kahjunõue tugineb EL õiguse rikkumisele, siis tuleb selle lahendamisel arvestada asjakohast Euroopa Kohtu praktikat. Selle järgi on kaebajal õigus saada liikmesriigi viimase 6(9)
3-20-1684 astme kohtu tekitatud kahju eest hüvitist, kui täidetud on kolm tingimust: 1) rikutud EL õiguse norm annab isikule õigusi, 2) rikkumine on piisavalt tõsine, st kui kohus on kohaldatavat õigust ilmselgelt rikkunud, 3) ilmselge rikkumise ja kahjustatud isikute kahju vahel on otsene põhjuslik seos (vt nt C-224/01: Köbler, p-d 51 ja 53; C-173/03: Traghetti del Mediterraneo SpA, p 45; C-620/17: Hochtief Solutions Magyarországi Fióktelepe, p-d 35 ja 41; C-497/20: Randstad Italia, p 80).
16.Riigisisese riigivastutusõiguse ja EL õiguse vastuolu korral tuleb riigisisene norm või selle vastav osa EL õigusega seotud kahjuasjades jätta kohaldamata (halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 20). Seejuures võib liikmesriik ette näha vastutuse ka vähem piiravatel tingimustel kui need, mille Euroopa Kohus on kohtupraktikas välja töötanud (vt nt C-620/17: Hochtief Solutions Magyarországi Fióktelepe, p-d 37-38). Nagu ka haldus- ja ringkonnakohus õigesti osutasid, seab RVastS § 15 lg 1 õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise üheks eelduseks kohtuniku toimepandud kuriteo kohtumenetluse käigus. See on rangem eeldus kui EL õiguses on ette nähtud. Seega tuleb RVastS § 15 lg 1 vastavas osas jätta antud juhul kohaldamata.
17.Käesoleva asja lahendamisel pole kahtlust, et väidetavalt rikutud norm (EL põhiõiguste harta art 47) annab kaebajale õiguse (vt täpsemalt p 13). Seepärast toob kolleegium alljärgnevalt esile Euroopa Kohtu olulisemad seisukohad teise eeltoodud tingimuse – „ilmselge rikkumine“ – kohta.
18.Kontrollistandard „ilmselge rikkumine“ osutab, et lävend vastutuse tekkeks on viimase astme kohtu vastutuse puhul kõrgem kui muudel liikmesriigi vastutuse juhtudel. Seega mitte igasugune liikmesriigi viimase astme kohtus normi ekslik tõlgendamine või kohaldamine ei too kaasa vastutust. Selline vastutus saab õigusemõistmise eripärast ja õiguskindluse tagamise vajadusest tulenevalt tekkida vaid erandlikul juhtumil (vt nt C-224/01: Köbler, p 53; C-173/03: Traghetti del Mediterraneo SpA, p 32; C-168/15: Tomášova, p 24).
19.Hindamisel, kas tegu on piisavalt tõsise ehk ilmselge rikkumisega, tuleb arvesse võtta kõiki olukorda iseloomustavaid tegureid, eelkõige rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet, rikkumise tahtlikkust, õigusliku vea vabandatavust või vabandamatust, vajaduse korral seisukohta, mille on võtnud EL institutsioon, samuti seda, kui viimase astme kohus on jätnud täitmata oma kohustuse taotleda eelotsust (vt C-173/03: Traghetti del Mediterraneo SpA, p-d 32 ja 43; vt ka C-224/01: Köbler, p 55; C-168/15: Tomášova, p 25; C-620/17: Hochtief Solutions Magyarországi Fióktelepe, p-d 42 ja 43). Euroopa Kohus on ka märkinud, et EL õiguse rikkumine on piisavalt tõsine, kui kohus ilmselgelt eiras Euroopa Kohtu asjakohast kohtupraktikat (vt nt C-168/15: Tomášova, p 36; C-620/17: Hochtief Solutions Magyarországi Fióktelepe, p 43).
20.Viimase astme kohtu tekitatud kahju hüvitamise eelduseks ei või seada süü tingimust (vt nt C-173/03: Traghetti del Mediterraneo SpA, p 46), kuid seda võib arvestada ühe asjaoluna hindamaks, kas rikkumine oli ilmselge (samas, p 32). Seepärast on ekslik ringkonnakohtu otsuses võetud seisukoht, et liikmesriigi vastutus kohtu vea eest EL õiguse rikkumisel tekib vaid „erandjuhtudel, kui on tuvastatud riigisisese kohtu teadlik pahauskne tegevus menetlusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel eesmärgiga vältida asjas EL õiguse rakendamist ja kohaldamist“.
21.Liikmesriigi vastutust viimase astme kohtu toime pandud EL õiguse ilmselge rikkumise eest ei välista res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõte, sest liikmesriigi vastutuse kohtumenetlusel ei ole sama eesmärk ja selle menetluse pooled ei ole tingimata samad, kui seadusjõu omandanud lõpliku kohtulahendi aluseks olnud kohtuasja puhul. Teisisõnu, liikmesriigi vastutuse põhimõte võimaldab nõuda kahju hüvitamist, mitte kahju tekitanud kohtulahendi uut läbivaatamist (vt nt C-224/01: Köbler, p 39). Seejuures peab kahjunõuet lahendav kohus vastama kõigile asja lahendamisel tähtsatele küsimustele, sh kas väidetava kahju põhjustanud kohtu tegevusega rikuti kaebaja EL õigusest tulenevaid õigusi (vt nt C-620/17: Hochtief Solutions Magyarországi Fióktelepe, 7(9)
3-20-1684 p-d 40 ja 48). Seega andis ringkonnakohus käesolevas asjas tehtud 14. jaanuari 2021. a määruses halduskohtule eksliku juhise, mille kohaselt pidi halduskohus juhinduma Riigikohtu otsuses nr 3-16-1603/75 esitatud õiguslikust hinnangust ja tehtud järeldustest kaebuse aluse määramisel ega saanud EL õiguse ilmselgele rikkumisele tuginevat kahjunõuet lahendades hinnata, kas Riigikohus määras vaidluse eseme õigesti (vt määruse p-d 13 ja 16).
22.Kolleegium nõustub kaebajaga, et kaebuse eseme väär määramine võib EL õiguse alusel kaasa tuua riigivastutuse, kui täidetud on eelkirjeldatud Euroopa Kohtu praktikas seatud tingimused (vt ka C-173/03: Traghetti del Mediterraneo SpA, p-d 33-41). Seega tuleb jaatada EL õiguse alusel riigivastutuse tekkimise põhimõttelist võimalikkust olukorras, kus viimase astme kohus sisustab konkreetsel juhul kaebuse eset (selle alust või nõuet) ning tõlgendab ja kohaldab seejuures võrdväärsuse või tõhususe põhimõtet rikkudes Eesti menetlusnorme viisil, mis jätab kaebaja ilma võimalusest tugineda tema EL õigusest tulenevatele materiaalsetele õigustele või teeb selle ülemäära keeruliseks. Seetõttu puudub vajadus kaebaja taotletud esimese eelotsuse küsimuse (vt käesoleva otsuse p 3 alap 7) esitamiseks. III
23.Kolleegiumi hinnangul ei ole käesoleval juhul täidetud eeltoodud Euroopa Kohtu praktikas kujundatud eeldused viimase astme kohtu tegevusest tuleneva liikmesriigi vastutuse tekkimiseks. Riigikohus ei pannud otsust nr 3-16-1603/75 tehes toime ilmselget rikkumist, kui määras kaebuse alusel Eesti menetlusnormide (HKMS § 41 lg-d 1 ja 2) kohaldamisel kindlaks vaidluse eseme, ei küsinud Euroopa Kohtult eelotsust ega peatanud kohtumenetlust Euroopa Komisjoni menetluse ajaks.
24.Käesoleva otsuse p-s 15 nimetatud esimene kriteerium on täidetud. Nagu eespool osutatud (vt otsuse p 13), annab Riigikohtu poolt väidetavalt rikutud norm – harta art-s 47 sätestatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – kaebajale õigusi (vt ka C-497/20: Randstad Italia, p 80). Seda tõdemust silmas pidades puudub vajadus ka kaebaja taotletud teise eelotsuse küsimuse (vt käesoleva otsuse p 3 alap 7) Euroopa Kohtule esitamiseks.
25.Käesoleva otsuse p-s 15 nimetatud teist kriteeriumi silmas pidades ei ole kolleegiumile ära tuntav, et Riigikohus oleks otsust nr 3-16-1603/75 tehes toime pannud ilmselge rikkumise, kui sisustas kaebuse alust ning tõlgendas ja kohaldas seejuures riigisisest menetlusõigust. Esiteks, Riigikohus on otsuses loogiliselt ja jälgitavalt põhjendanud, miks ta mõistis kaebuse eset otsuses kirjeldatud viisil: kaebaja pöördus kohtusse, läbides VAKO menetluse riigihanke asjana RHS v.r § 117 lg 3 alusel; kaebaja pidas kahju tekitajaks MKM-i, kuid eraldiseisva riigiabil tugineva kahjunõude korral oleksid olnud vastustajad (vähemasti suuremas osas) teised; väidetav ebaseaduslik riigiabi ei saanud riigihanke õiguspärasust mõjutada. Teiseks ei eitanud Riigikohus kaebaja õigust pöörduda kohtusse ja nõuda eraldiseisvalt hankemenetlusest väidetava ebaseadusliku riigiabi andmisega kaebajale tekitatud kahju hüvitamist. Riigikohus märkis, et lahendas vaidluse üksnes osas, mis puudutas hankemenetlusega seotud võimalikku kahju tekitamist. Seega väidetavalt õigusvastaselt antud riigiabiga tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamisel ei kohalduks HKMS §-s 43 sätestatud korduva kaebuse esitamise keeld ja Riigikohus ei sulgenud kaebaja kohtuteed. Kolmandaks ei näe kolleegium vastuolu ka eelviidatud võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega. Puhtalt riigisiseses olukorras tuleb kohtul samuti HKMS § 41 lg-te 1 ja 2 alusel kujundada seisukoht kaebusest nähtuva kaebuse eseme (sh aluse) suhtes – määrata kindlaks haldusakt, toiming või õigustloov akt (sh tegevusetus), mis on kahjunõude aluseks (vt kaebuse aluse kindlaksmääramise 8(9)
3-20-1684 kohta kahju hüvitamise nõude puhul nt halduskolleegiumi otsus nr 3-16-2267/45, p-d 11 ja 12). Halduskohtumenetluses kehtiv põhimõte, et kohus lahendab asja üksnes kaebaja nõutud ulatuses, ei riku tõhususe põhimõtet.
26.EL õiguse rikkumist ei nähtu ka asjaolust, et Riigikohus viimase astme kohtuna ei taotlenud kohtuasjas nr 3-16-1603 Euroopa Kohtult eelotsust. Kaebaja ise ei seosta käesolevas kohtuasjas esitatud seisukohtades Riigikohtu väidetavalt tekitatud kahju eelotsuse küsimata jätmisega, osutades kohtuasjas nr 3-16-1603 esitatud eelotsuse küsimise taotlustele vaid selleks, et ilmestada enda väidet, et riigiabil põhinev kahjunõue esitati kohtule. Lisaks oli kohtuasjas nr 3-16-1603 kaebaja vastuses kassatsioonkaebusele lisatud eelotsuse taotlus esitatud üksnes juhuks, kui Riigikohus peaks kahtlema, kas ELTL art 107 lg 1 tähenduses on riigiabiks ka see, kui riigi 100%-lise osalusega äriühing annab abi oma tütarettevõtjale. Kuna kohtuasjas nr 3-16-1603 ei olnud Riigikohtu hinnangul tegu eraldivõetuna EL riigiabireeglite rikkumisest tuleneva, vaid hankemenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõudega, siis puudus ilmselgelt vajadus kaebaja soovitud eelotsuse küsimiseks. Ka tuleb lisada, et kohtuasjas nr 3-16-1603 esitatud kaebuses sisaldunud eelotsuse küsimise taotluse rahuldamata jätmist põhjendas halduskohus 1. veebruari 2017. a määruses (vt ja vrd ka nt Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas nr 70750/14, Repcevirág Szövetkezet vs. Ungari), kaebaja ei esitanud vastuväidet ega seadnud kahtluse alla eelotsuse küsimata jätmist ka apellatsioonkaebuses.
27.Asjaolust, et Riigikohus ei peatanud kohtumenetlust Euroopa Komisjoni menetluse ajaks, ei nähtu samuti ilmselge rikkumise kriteeriumi täidetust. Juba kohtuasjas nr 3-3-1-50-15, kinnitades ühispakkujate pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse õiguspärasust, selgitas Riigikohus, et hankijal ei pidanud tekkima kahtlust, et vastavaks ja edukaks tunnistatud ühispakkujate pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega, ning et seetõttu ei pidanud hankija asuma ka analüüsima küsimust, kas ühispakkujad võisid olla saanud (õigusvastast) riigiabi. See tähendab, et Riigikohus ei vastanud küsimusele, kas ühispakkujad võisid olla saanud riigiabi või mitte, sest see ei mõjutanud hankemenetluse tulemuse õiguspärasust. Kohtuasjas nr 3-16-1603 hankemenetlusega seotud kahju hüvitamise nõuet lahendades ei saanud seega tähtsust omada küsimus, kas riigiabi anti ja kas see oli õiguspärane. Seda Riigikohus oma otsuses nr 3-16-1603/75 ka selgitas (vt p 16). Seega kohtuasja lahendamine ei sõltunud Euroopa Komisjoni menetluse tulemusest (vt ka otsuse nr 3-16-1603/75 p 12). IV
28.Eeltoodust tulenevalt jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohtu otsuse põhjendused tuleb asendada käesoleva otsuse põhjendustega. Rahuldamata jääb ka kaebaja taotlus küsida eelotsust Euroopa Kohtult.
29.Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud (HKMS § 109 lg 1). Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse riigilõiv riigituludesse (HKMS § 104 lg 71). (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.