Majandushaldusõigus › Muu majandushaldusõigus

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

alternatiivselt peatada menetlus Euroopa Komisjonis algatatud riigiabi reeglite rikkumise menetluse lõppemiseni. Riigikohus asus 17.10.2019 otsuses seisukohale, et kaebaja pole keelatud riigiabi andmisel põhinevat kahjunõuet esitanud, vaid esitatud oli kahjunõue seoses hankemenetlusega riigihangete seaduse (RHS) alusel. Riigikohus märkis otsuse p-des 14, 15 ja 17 järgmist: „Otsused ja toimingud, mida kaebaja keelatud riigiabi andmisena käsitab, ei ole vaadeldavad hankemenetluse otsuste, toimingute ega dokumentidena. Seetõttu ei ole pakkujal vaidlustuskomisjonis ega halduskohtus RHS v.r § 117 lg 3 alusel õigust nõuda kahju hüvitamist vahetult riigiabi õigusvastasusele tuginedes. RHS v.r § 117 lg 3 alusel saab riigiabi tõttu kahju hüvitamist nõuda vaid siis, kui keelatud riigiabi tõi kaudselt kaasa hankemenetluse otsuse, toimingu või dokumendi õigusvastasuse. Õigusvastase riigiabi väitega on kaebaja kahju hüvitamise taotluses ja kaebuses üksnes kaudselt põhjendanud hankemenetluse õigusvastasust. Kaebaja pole riigiabi andmist määratlenud kaebuse iseseisva alusena HKMS § 41 lg-te 1 ja 2 mõttes [---]. [V]äidetava keelatud riigiabi andjaks, millele kaebaja kaudselt osutab, ei ole olulises osas mitte Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, vaid riigi äriühingud AS Tallinna Sadam ja AS Saarte Liinid. Kaebaja pole aga äriühinguid vastustajana käsitanud. Ka see kajastab tema tahet määratleda kaebuse ese kitsalt.[---] Väljaspool hankemenetlust tehtud toimingutega tekitatud kahju hüvitamine ei ole aga käesoleva vaidluse esemeks.“

2(10)

kohta, kas kaebaja siiski esitas haldusasjas nr 3-16-1603 kahju hüvitamise nõude ka keelatud riigiabi andmise alusel või mitte. Halduskohus saab selles küsimuses üksnes juhinduda Riigikohtu otsuses võetud õiguslikust hinnangust ja tehtud järeldusest. 3) Kui kaebaja hinnangul oli Riigikohus vaidluse eseme valesti määratlenud ja sellest tulenevalt jätnud kaebuses esitatud ühe nõude lahendamata, tulnuks tal taotleda Riigikohtult täiendava otsuse tegemist HKMS § 170 lg 1 p 1 alusel. 4) Vaidluse eseme kindlaks tegemine ei toimu Euroopa Liidu (EL) õiguse alusel ning selle raames ei saanud ka Euroopa Liidu õigust kohaldada, mille rikkumine oleks võinud kahju põhjustada. 5) Halduskohus ei saa küll ümber hinnata Riigikohtu seisukohta vaidluse eseme määratlemise osas, kuid vaidluse (kahju hüvitamise nõude) lahendamine on sellele vaatamata halduskohtu pädevuses. Halduskohtu pädevus õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel ei sõltu sellest, millises ulatuses saab halduskohus kontrollida vaidlustatud tegevuse (s.o Riigikohtu otsuse) õiguspärasust. Ka muud kaebuse tagastamise alused ei kohaldu. Kaebeõiguse puudumine kaebuse vastuvõetavuse otsustamisel ei ole seotud kaebuse rahuldamise tõenäosusega. Ringkonnakohtu 14.01.2021 määrusele ükski menetlusosaline määruskaebust ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3(10)

toimimise lepingu (ELTL) art 107 lg 1, art 108 lg 3) ja EK praktikale (Francovich v. Itaalia; Traghetti del Mediterraneo SpA v. Itaalia; Köbler v. Austria jt). Kuna riigivastutuse seadus (RVastS) piirab kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamist, võimaldades nõude esitada üksnes siis, kui kohtunik on õigusemõistmisel toime pannud kuriteo, tuleks jätta RVastS § 15 lg 1 kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega või alternatiivselt tunnistada vastuolus olevaks PS §-ga 25. 2) Kaebuse punktides 3-15 on kronoloogilises järjestuses välja toodud parvalaevaliinidel teenuse pakkuja leidmisega seotud menetluste ettevalmistamise ja läbiviimise käik. Kaebaja leiab, et MKM-i poolt korraldatud riigihanked olid üksnes formaalsus ning kaebajal puudus võimalus võrdsetel alustel osaleda, kuna konkurentidest ühispakkujate võit oli MKM-i poolt juba ette ära otsustatud. MKM andis läbi Tallinna Sadama ühispakkujatele rahalist ja mitterahalist abi, sh edastas konfidentsiaalset infot kavandatava riigihanke ning kaebaja pakkumuse ja majandustegevuse kohta. Seda kinnitavad kaebaja hinnangul protokollid, mis kaebajal õnnestus enda käsutusse saada pärast riigihangete toimumist. 3) Kaebuses on tsiteeritud lõike haldusasja 3-16-1603 menetlusdokumentidest, mis kaebaja hinnangul näitavad üheselt, et kaebuse aluseks oli ebaseaduslik riigiabi andmine. Seda kinnitavad ka I ja II astme kohtu seisukohad viidatud asjas. Esimene aste leidis, et kahjunõuet ei saa lahendada põhjusel, et Euroopa Komisjon alles menetleb oma eripädevusest tulenevalt riigiabi ebaseaduslikkuse küsimust. Apellatsioonikohus leidis, et see ei saa olla õiguslikuks takistuseks ebaseadusliku riigiabi andmisel põhineva kahjunõude menetlemisel. Riigikohus aga leidis üllatuslikult, et ebaseaduslikul riigiabil põhinevat kahjunõuet pole üldse esitatud. 4) Kaebaja poolt viidatud EK ja EIK praktika kohaselt peab üksikisikul olema võimalus tugineda EL õigusele ka siis, kui seda rikub liikmesriigi kõrgeim kohus. Sarnaselt riigivastutuse üldalustega peab rikutud õigusnormi eesmärk olema üksikisikule õiguste andmine, rikkumine peab olema piisavalt oluline ning kahju ja rikkumise vahel peab esinema põhjuslik seos (vt nt Francovich v. Itaalia, C-6/90). Lisaks peab EK praktikast tulenevalt olema tegemist piisavalt olulise rikkumisega (nt ilmselge vastuolu EK väljakujunenud praktikaga sarnastes asjades). Riigiabi reguleerivate EL õiguse aktide täitmist peavad efektiivselt tagama liikmesriigi kohtud (vt Euroopa Komisjoni teatis, ELT C 85, 09.04.2009, lk 1-22). 27.04.2021 menetlusdokumendis kaebaja selgitab, et vastavalt Traghetti del Mediterraneo SpA v. Itaalia lahendile asjas C-173/03 võib riigiabi küsimustes EL õiguse rikkumiseks, mis toob kaasa riigivastutuse, olla mh siseriikliku kohtu poolt faktiliste asjaolude ebaõige kvalifitseerimine. Kaebaja hinnangul annab viidatud EK lahend vastuse mõlemale küsimusele, s.o kui kohus praeguses asjas tuvastab, et Riigikohus on kaebuse eseme ebaõigesti määratlenud, s.o jätnud ebaseadusliku riigiabi andmisel põhineva kaebuse lahendamata, on ühtlasi tegemist piisavalt olulise rikkumisega, mis annab aluse kahjunõude esitamiseks riigi vastu. Kui kohtul peaks tekkima selles küsimuses siiski kahtlus, on kaebaja hinnangul vajalik EK-lt eelotsuse küsimine (vt kaebaja 16.02.2021 menetlusdokumendis toodud põhjendused). 5) Kaebaja nõuab saamata jäänud tulu ja otsese varalise kahju (pakkumuse esitamisega seotud kulud; õigusabikulu; audiitorbüroo teenuse ja tehniliste analüüside kulud) väljamõistmist. 6) Kaebaja leiab 26.03.2021 menetlusdokumendis, et ringkonnakohtu määruses toodud seisukohad pole halduskohtule HKMS § 202 lg 2 alusel siduvad. Siduv on üksnes see, et halduskohus on pädev kaebust läbi vaatama. Ringkonnakohtu põhjendused on küll Riigikohtus menetletud vaidluse eseme osas ekslikud, kuid ei toonud kaasa ebaõiget kohtumäärust ning põhjenduste eraldi vaidlustamine võimalik pole. Juhul, kui halduskohus peab HKMS § 202 lgst 2 juhindumist võimalikuks, tuleks see norm jätta kohaldamata.

4(10)

Kaebaja ka täpsustas, et menetlus Euroopa Komisjonis (kes on 12.06.2019 andnud esialgse hinnangu kaebaja kaebusele) on eraldiseisev käesolevast ning komisjon ei saa võtta vastu lõplikku otsustust abi tagasinõudmiseks pelgalt riigiabi rakendamiskeelu rikkumise tõttu ega hinda seejuures konkurentidele kahju hüvitamise põhjendatust.

5(10)

on olemas jõustunud kohtulahend), ei saa kaebajal olla ka õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet riigi vastu. Riigikohtu 17.10.2019 otsusega ei ole kaebaja õigusi rikutud ning lahendi tagajärjel ei ole kaebajale mingit kahju tekkinud. Kaebaja ise jättis oma eesmärgi saavutamiseks sobiva ja vajaliku nõude esitamata. Vastustaja on endiselt seisukohal, et kaebaja kaebuse näol on sisuliselt tegemist korduva kaebusega HKMS § 43 mõttes, millega kaebaja püüab varasemas kohtuvaidluses seadusjõuliselt otsustatud asjaolud ja õigusküsimused uuesti kohtu ette tuua põhjendusega, et kohus tegutses otsuse tegemisel õigusvastaselt (st kaebuse asjaolud on samad, asendunud on vaid väidetav kahju tekitaja). Riigivastutus ei ole ette nähtud juhtudeks, kus kaebaja kohtulikud edasikaebevõimalused on ammendunud ning kaebaja esitab otsusega (kõrgeima astme kohtu õiguslike hinnangutega) mittenõustumise tõttu samadele asjaoludele tugineva uue kaebuse maskeerides selle riigivastutusnõudeks. Kaebaja selline tegevus riivab oluliselt kohtuotsuse seadusjõu abil saavutatavat õigusrahu ning on käsitatav kohtupidamise põhjendamatu ja pahatahtliku koormamisena. 4) Tulenevalt kohtulahendi seadusjõu põhimõttest on kohus õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise kaebuse menetlemisel seotud eelkõige kaebuse esemega ning saab võtta seisukoha üksnes kahjunõude põhjendatuse osas. Kohus ei saa võtta sisulisi seisukohti (väidetava) kahju tekitanud kohtulahendi eseme kohta. Antud juhul on Riigikohus haldusasjas nr 3-16-1603 kaebuses esitatud nõude aluseks oleva asjaolu kohta õigusliku hinnangu andnud ning järeldanud, et kaebaja ei esitanud kahju hüvitamise nõuet keelatud riigiabi andmise alusel. Tegemist on Riigikohtu poolt õiguslikult lahendatud küsimusega, mille revideerimine käesolevas asjas on vastuolus kohtulahendi seadusjõu põhimõttega. HKMS § 233 lg-st 1 tulenevalt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Samuti tuleb silmas pidada, et Riigikohus kujundab ühtset kohtupraktikat riigis tervikuna ning Riigikohtu lahendeid tunnustatakse kui üldisi juhiseid õigusnormide kohaldamisel 5) HKMS § 203 lg 2 järgi kohaldatakse määruskaebuse esitamisele ja menetlemisele apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui HKMS 19. peatükist ei tulene teisiti. HKMS § 202 lg 2 sätestab, et ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Seetõttu on halduskohtule käesoleva asja lahendamisel siduvad nii Riigikohtu 17.10.2019 otsuses haldusasjas 3-16-1603 võetud õiguslikud hinnangud ja järeldused kaebuse eseme ja piiride kohta kui ka käesolevas asjas ringkonnakohtu 14.01.2021 määruses esitatud seisukohad kohtuliku kontrolli ulatusest, st et halduskohus ei saa hinnata Riigikohtu poolt haldusasjas nr 316-1603 kaebuse eseme määratlemist, kuivõrd selliste õiguslike hinnangute andmine ei kuulu halduskohtu pädevusse. 6) Kaebaja põhjendab oma kahju hüvitamise nõuet Eesti Vabariigi vastu ja RVastS § 15 lõike 1 kohaldama jätmise vajadust sellega, et Riigikohus on haldusasjas nr 3-16-1603 EL õigust oluliselt rikkunud. Kaebaja leiab EK lahenditele C-224/01 (Köbler) ja C-173/03 (Traghetti) tuginedes, et Riigikohus on siseriikliku õiguse alusel kaebuse eset määratledes rikkunud Euroopa Liidu õigusest tulenevat kohustust tagada üksikisiku õiguste kaitse seoses konkurendile ebaseadusliku riigiabi andmisega. Kaebaja hinnangul on asjas puutumus EL õigusega ning halduskohus on asja õigeks lahendamiseks kohustatud pöörduma eelotsuse taotlusega Euroopa Kohtu poole. 6(10)

Tallinna Ringkonnakohus selgitas 14.01.2021 määruse p-des 12 ja 15, et kaebaja tahte alusel vaidluse eseme kindlaks määratlemine on riigisisest õigust puudutav õiguslik küsimus ning menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt kuulub see liikmesriigi pädevusse. Vaidluse eseme kindlaks tegemine ei toimu EL õiguse alusel ning selle raames ei saanud ka EL õigust kohaldada. EK on korduvalt kinnitanud, et vaid siseriiklikul kohtul, kes asja menetleb ja vastutab tehtava lahendi eest on pädevus otsustada kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja kas EK-le esitatud küsimusel on kohtuasja suhtes tähtsust (C-437/97 EKW ja Wein & Co, C-448/01 EVN ja Wienstrom, C-415/93 Union Royale Belge des Sociétés de Football Association and Others v Bosman and Others). Eeltoodust tulenevalt on küsimus, millistele sätetele tuginedes tuli vaidlus haldusasjas nr 3-161603 lahendada (sh kas kohaldub siseriiklik õigus või EL õigus) vastustaja hinnangul ainult haldusasja nr 3-16-1603 lahendanud kohtu(te) pädevuses. Asja lõplikult lahendanud Riigikohus. EK otsusest Köbleri asjas (C-224/01) tuleneb, et kohtulahendiga toime pandud ühenduse õiguse rikkumine toob riigivastutuse kaasa ainult erandjuhtudel, kui kohtunik eiras kohaldatavat õigust ilmselgelt. Arvestades haldusasja nr 3-16-1603 olemust, ei saanud pidada EL õiguse kohaldamist ja EK-lt eelotsuse küsimise vajadust ilmseks. Vastupidi, selline vajadus üldse puudus. Seega ei ole põhjendatud küsida EK-lt eelotsust ka praeguses asjas. 7) Vastustaja hinnangul tuleb kaebaja kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldada õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist reguleerivat erinormi RVastS § 15 lg 1, mille järgi võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sh kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo (vt ka RKHK 3-3-1-70-15, p 23). Asjaolu, et Riigikohus tühistas ringkonnakohtu poolt kaebaja suhtes tehtud soodsa kohtuotsuse menetlusnormide rikkumise tõttu, ei viita kuriteo tunnustele vastava kohtukolleegiumi käitumises, vaid tegemist on tavapärase õigusemõistmise protsessiga, kus ei ole välistatud erineva astme kohtute poolt õiguse (nii materiaal- kui menetlusõiguse) erinev kohaldamine. Põhjendamatud on ka kaebaja väited RVastS § 15 vastuolu kohta PS §-ga 25. Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude piiramise eesmärk on ära hoida olukord, kus sama kohtuasja lahendatakse kahel korral: esmalt primaarnõude läbivaatamisel ja seejärel õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamisel. Sellise võimaluse avardamine tooks kaasa olukorra, kus õigusemõistmisega tekitatud kahjuks saaks pidada ka viimasena nimetatud nõude alusel kohtule esitatud kaebuse (väidetavat ebaõiget) rahuldamata jätmist, mis avaks sama vaidluse lõputult. RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud piirangu eesmärk on tagada jõustunud kohtulahendite suhtes õiguskindlus. 8) Vastustaja juhib tähelepanu, et kaebaja on vaidlustanud kõik 2014. a saarte parvlaevaliiniide vedaja riigihanke hankija (MKM) otsused ja toimingud alates september 2014. a (kokku 10 kohtuasja). Kõik kaebaja vaidlustused ja kaebused on jäänud rahuldamata. Samuti on jäänud rahuldamata kaebaja taotlused järelevalvemenetluse algatamiseks hankija ja ka ühispakkujate tegevuse üle ning algatatud järelevalvemenetlused on lõpetatud RHS-i rikkumist tuvastamata. Kõikides vaidlustes on kaebaja esitanud läbivalt samu seisukohti ja argumente, mis on varasemate kohtuvaidluste käigus osutunud ebaõigeteks või asjakohatuteks. Kõik vaidlustused ja kaebused on lõppenud kaebaja suhtes negatiivse jõustunud lahendiga. Seejuures ei ole mitte üheski varasemas vaidluses tuvastatud ühtegi riigihankega seotud rikkumist, sh keelatud riigiabi andmist. Keelatud riigiabi andmist ei ole tuvastatud ka Euroopa Komisjoni poolt, mida

7(10)

kinnitab nii Euroopa Komisjoni poolt 06.06.2019 rikkumismenetluse lõpetamine (vt vastustaja 26.10.2020 menetlusdokumendi lisa 1) kui ka kaebaja poolt 26.03.2021 kohtule esitatud Euroopa Komisjoni 12.06.2019 vastuskiri.

KOHTU PÕHJENDUSED

8(10)

Seega tuleb halduskohtul möönda, et kaebus kahju hüvitamiseks haldusasjas nr 3-16-1603 polnud esitatud keelatud riigiabi andmise alusel ning Riigikohus ei saanud sellest tulenevalt rikkuda EL õigust, mh eelotsuse küsimata jätmisega. Täidetud pole kahju hüvitamise esmane eeldus. Sellest omakorda tuleb järeldada, et Riigikohus ei saanud kaebajale kahju tekitada.

9(10)

kaebaja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja pole menetluskulude taotlust esitanud (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.