K.L, M.L, G.G ja C.L kaebus Vabariigi Valitsuse 28. mai 2021. a korralduse nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ p 5 alapunkti 1 tühistamiseks osas, mis seab läbi põdenud isikule karantiini vabastuse täiendavaks tingimuseks positiivse PCR-testi või diagnoosi või 180-päevalise piirangu
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad – K.L, M.L, G.G ja C.L, esindaja vandeadvokaadi abi Jaanika Reilik-Bakhoff Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ja vandeadvokaadi abi Kairi Kilgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 8. oktoobri 2021. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Vabariigi Valitsuse ja C.L määruskaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Vabariigi Valitsuse määruskaebuse ja 21.10.2021 seisukoha lisad ning kaebajate 22.10.2021 seisukoha lisa.
2.Rahuldada Vabariigi Valitsuse määruskaebus osaliselt.
Muuta Tallinna Halduskohtu 8. oktoobri 2021. a määruse resolutsiooni punkti 5 haldusasjas nr 3-21-2245 ja sõnastada see järgmiselt: „5. Peatada esialgse õiguskaitse korras K.L, M.L ja G.G suhtes Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ punkti 5 alapunkti 1 kehtivus järgmise piirangu osas: „ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva“. Esialgne õiguskaitse kehtib kuni käesolevas kohtuasjas kohtuotsuse või menetlust lõpetava muu lahendi jõustumiseni, kuid mitte kauem kui 15. jaanuarini 2022. Jätta C.L esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.“
3-21-2245
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korraldusega nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ kehtestati viitega nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lgle 3 ning § 28 lg 2 p-le 5 ja lg-le 6 ning arvestades § 27 lg 1 p-des 1 ja 2 ning § 28 lg-s 8 sätestatut, isikute karantiinis viibimise nõuded, et vältida ja tõkestada COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 haiguskoldest väljapoole levikut. Korralduse p-d 3–5 nägid kaebuse esitamise ajal 01.10.2021 ette: „3. Isikul, kes elab haigega koos, viibib temaga püsivalt samas viibimiskohas või on muul viisil olnud haigega lähikontaktis (edaspidi lähikontaktne), on keelatud oma elukohast või püsivast viibimiskohast lahkuda 10-kalendripäevase perioodi jooksul. Isikul, kes elab haigega koos või viibib temaga püsivalt samas viibimiskohas, hakatakse 10-kalendripäevast perioodi arvestama haige sümptomite tekkest või haige sümptomite puudumisel haige punktis 1 nimetatud SARSCoV-2 positiivse testi tegemise päevast arvates. Isikul, kes on olnud muul viisil haigega lähikontaktis, hakatakse 10-kalendripäevast perioodi arvestama haigega viimasest lähikontaktis olemisest arvates.
4.Punktis 3 nimetatud piirangut ei kohaldata, kui lähikontaktsel puuduvad COVID-19 haiguse sümptomid ning kui esinevad järgmised asjaolud: 1) kui ta on saanud tervishoiutöötaja, politseiametniku või päästeametniku korralduse lahkuda elukohast või püsivast viibimiskohast; 2) kui ta lahkub oma elukohast või püsivast viibimiskohast siis, kui tervishoiutöötaja on suunanud ta tervishoiuteenust saama, või tema elu või tervist ohustava hädajuhtumi korral; 3) kui ta on tervishoiutöötaja, kes tööandja otsusel täidab edasilükkamatuid tööülesandeid; 4) kui ta on isik, kes tööandja otsusel ja Terviseameti nõustamisel täidab edasilükkamatuid tööülesandeid ning kelleta ei oleks võimalik või oleks tõsiselt häiritud riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse ülesande täitmine; 5) kui alapunktis 4 nimetatud isik on elutähtsa teenuse toimepidevuse tagaja, siis võib ta täita edasilükkamatuid tööülesandeid üksnes tööandja otsusel ja viimase kirjalikult põhjendatud ettepanekul ning hädaolukorra seaduse §-s 36 nimetatud asutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse kooskõlastusel ja Terviseameti nõustamisel; 6) kui ta hangib elukoha või viibimiskoha läheduses igapäevaseks toimetulekuks hädavajalikku põhjusel, et muul viisil ei ole see võimalik; 7) kui tal on välistatud igasugune kontakt temaga samas elukohas elava või viibimiskohas viibiva haigega; 8) kui ta viibib õues ja väldib täielikult kontakti teiste inimestega; 81) kui sportlane või delegatsiooni liige osaleb Eestis toimuval rahvusvahelise spordiorganisatsiooni võistluskalendrisse kantud kõrge sportliku tasemega rahvusvahelisel tiitlivõistlusel, kus vähemalt pooled osalejad on saabunud välisriikidest ja mille kohta on Kultuuriministeerium spordiorganisatsiooni taotluse alusel andnud hinnangu ja Terviseamet heaks kiitnud võistluse riskide maandamise plaani ning sportlane või delegatsiooni liige järgib rahvusvahelise spordialaliidu kinnitatud nõudeid ja tema riskide maandamise plaanis nimetatud testide tulemused on olnud negatiivsed ja ta järgib keeldu lahkuda oma elukohast või 2(14)
3-21-2245 viibimiskohast, välja arvatud treeningtegevuseks, võistlustegevuseks, riiki saabumiseks või riigist lahkumiseks; 9) kui ta on kuni 12-aastane isik, kelle lähikontakt haigega leidis aset lapsehoiuteenuse osutamisel, koolieelses lasteasutuses või üldhariduskoolis ning kui ta selle järel võtab osa üksnes lapsehoiuteenuse osutamisest, koolieelses lasteasutuses või üldhariduskoolis läbiviidavast õppe- ja kasvatustegevusest ning noorsootööst või huviharidusest ja huvitegevusest, milles osalevad üksnes samad isikud, kes võtavad osa lapsehoiuteenusel, koolieelses lasteasutuses või üldhariduskoolis õppe- ja kasvatustegevusest; 10) kui ta on 12–18-aastane isik, kelle lähikontakt haigega leidis aset üldhariduskoolis või kutseõppeasutuses, kes on teinud viivitamatult SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi, mille tulemus peab olema negatiivne, ja kes võtab osa üldhariduskoolis või kutseõppeasutuses läbiviidavast õppe- ja kasvatustegevusest ning noorsootööst või huviharidusest ja huvitegevusest, milles osalevad samad isikud, kes võtavad osa üldhariduskoolis või kutseõppeasutuses õppe- ja kasvatustegevusest. Nimetatud isik on kohustatud mitte hiljem kui 72 tundi pärast lähikontaktsuse tuvastamist tegema SARS-CoV-2 RT-PCR kordustestimise, mille tulemus peab olema negatiivne. Käesolevas alapunktis sätestatut kohaldatakse ka isikule, kes saab 2021/2022. õppeaasta kestel 19-aastaseks.
5.Punktides 3 ja 4 sätestatut ei kohaldata lähikontaktse suhtes, kes: 1) on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva (edaspidi läbipõdenu); 2) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta (edaspidi vaktsineeritud); 3) on võrdsustatud vaktsineerituga (edaspidi vaktsineerituga võrdsustatu). Vaktsineerituga võrdsustatuks loetakse isikut, kes on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes läbipõdenute kohta alapunktis 1 sätestatut.“ Korralduse p 4 alapunktid 9 ja 10 kehtivad alates 01.11.2021 järgmises sõnastuses: „9) kui ta on lapsehoiuteenust saav või koolieelses lasteasutuses käiv isik, kelle lähikontakt haigega leidis aset lapsehoiuteenuse osutamisel või koolieelses lasteasutuses ning kui ta selle järel võtab kümne päeva jooksul arvates lähikontaktsusest osa üksnes lapsehoiuteenuse osutamisest või koolieelses lasteasutuses läbiviidavast õppe- ja kasvatustegevusest; 10) kui ta on kuni 18-aastane isik, kelle lähikontakt haigega leidis aset üldhariduskoolis, kutseõppeasutuses, huvikoolis või noorsootööasutuses, kes alates lähikontaktsusest teadasaamisest on viibinud oma elukohas või püsivas viibimiskohas ja teinud mitte varem kui neljandal päeval pärast lähikontakti SARS-CoV-2 RT-PCR testi, mille tulemus peab olema negatiivne, ja kes võtab pärast testitulemuse teadasaamist kümne päeva jooksul arvates lähikontaktsusest osa üksnes üldhariduskoolis, kutseõppeasutuses või huvikoolis läbiviidavast õppe- ja kasvatustegevusest või noorsootööasutuses toimuvast tegevusest. Käesolevas alapunktis sätestatut kohaldatakse ka isikule, kes saab 2021/2022. õppeaasta kestel 19aastaseks.“ 3(14)
3-21-2245 Korralduse p 5 on täiendatud alapunktiga 21 järgmises sõnastuses: „21) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse kaitse ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta;“.
2.K.L, M.L, G.G ja C.L esitasid 01.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse korralduse nr 212 p 5 alap 1 tühistamiseks osas, mis seab läbi põdenud isikule karantiini vabastuse täiendavaks tingimuseks positiivse SARS-CoV-2 RT-PCR-testi (PCR-test) või diagnoosi või 180-päevalise piirangu. Koos kaebusega esitasid kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse Vabariigi Valitsuse korralduse nr 212 täitmise peatamiseks vaidlustatud osas kohtumenetluse ajaks. Kõik kaebajad on SARS-CoV-2 viirusest põhjustatud COVID-19 haiguse (edaspidi haigus) läbi põdenud. K.Li 05.03.2021 PCR-test oli positiivne ja ta viibis ka haiglaravil. 09.04.2021 ja 28.08.2021 antikehade testid näitasid tema veres antikehade arvu vastavalt 2046,8 ja 443,5 AU/ml (normväärtus on < 50 AU/ml). M.Li 09.03.2021 PCR-test oli positiivne, 28.08.2021 antikehade testi järgi oli tema veres antikehade arv 1814,6 AU/ml. G.Gil diagnoositi 17.03.2021 laboratoorselt kinnitamata COVID-19 haigus. 09.04.2021 ja 28.08.2021 tehtud antikehade testid näitasid tema veres antikehade arvu vastavalt 2823,7 ja 1234,7 AU/ml. Kuigi ka C.Lil esinesid COVID-19 haiguse sümptomid, puudub tal tõend, mis kinnitaks diagnoosi andmist, sest saatekiri PCR-testi tegemiseks määrati Eesti Haigekassa perearsti nõuandeliinilt. 28.08.2021 tehtud antikehade testi kohaselt oli tema veres antikehade arv 1409,4 AU/ml. Korraldusest tulenevad piirangud COVID-19 haiguse läbi põdenud isikutele, kelle diagnoosist on möödas enam kui 180 päeva, ei ole põhjendatud, sest COVID-19 haiguse läbi põdenud isikute puhul on tõenäosus teistkordseks nakatumiseks oluliselt madalam kui vaktsineeritud isikutel ning seda ka 180 päeva möödudes. Selline piirang, mis võimaldab haigust läbi põdedes enda nakkusohutust tõendada üksnes 180 päeva jooksul pärast diagnoosi saamist, mõjutab negatiivselt kaebajate elu ja tegevust igapäevaselt. Esialgne õiguskaitse on vajalik kaebajate õiguste kaitseks kohtumenetluse ajal. K. ja M.Li töö (vastavalt xxx juhataja ning xxx) ning K. ja C.Li ning G.Gi õppetöö (vastavalt xxx) ei võimalda kaugtööd ja -õpet ning kaebajatel on arvukalt lähikontakte tööl või koolis.
3.Vabariigi Valitsus palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebajad ei ole välja toonud, milles seisneb kaebajate õiguste riive, mis õigustaks esialgse õiguskaitse kohaldamist. K.L ei ole tõendanud õppimist xxx ega õppimise võimatust kaugõppes. K. ja M.L ei ole põhjendanud, et kaugtöö ei ole võimalik. Karantiini jäämisel väheneksid kaebajate sissetulekud üksnes ajutiselt ja ainult 30% ulatuses. Kaebajad pole selgitanud, miks selline sissetulekute vähenemine tooks kaasa olulisi negatiivseid või pöördumatuid tagajärgi. Kui kaebus rahuldatakse, on kaebajatel võimalik hilisemalt nõuda sissetulekute vähenemisest tingitud saamata jäänud tulu hüvitamist. C.L ja G.G ei pea alati haigestunuga kokkupuutumisel jääma eneseisolatsiooni, mistõttu ei pruugi neil antud asjas olla kaebeõigust. Nende õiguste riive ei ole ülemäärane. Antikehade olemasolu või hulk ei ole väärtuseks iseenesest, millele inimgruppide võrdlemisel tugineda. Korralduses nr 212 toodud meetmed on ka kaebajate endi huvides, kuna need kaitsevad kogu ühiskonda. Kaebajad ei ole tõendanud, et läbipõdenutel on tõenäosus uuesti nakatuda väike. Haiguste ennetamise ja tõrje Euroopa keskus (ECDC) on märkinud, et läbipõdemise järgne kaitse tekib tavaliselt nakatumisest arvates 14. päeval ning püsib viie kuni seitsme kuu jooksul. ECDC kinnitas hiljutisel Terviseohutuse komitee kohtumisel riikidele, et ECDC seisukohad antikehade testide mittekasutatavuse kohta nakkusohutuse tõendamisel ning läbipõdemise tõendi 180-päevase kehtivuse osas ei ole muutunud. Eestis on epidemioloogilise olukorra hindamiseks, valitsuse teadusuuringutega kursis hoidmiseks ning võimalike piirangute ja leevenduste hindamiseks 4(14)
3-21-2245 loodud Teadusnõukoda. Vastustaja on seisukohal, et Teadusnõukoda on pädev hindama Eesti epidemioloogilist olukorda ning ütlema, millised on vajalikud ja sobivad meetmed, mida riik peab rakendama, et epidemioloogilist olukorda kontrolli all hoida ja parandada. Teadusnõukoda on viimasel ajal olnud seisukohal, et nemad ei soovita kehtivate kontrollmeetmete vähendamist. Seoses antikehade uuringutega tuleb vastustaja hinnangul silmas pidada, et nende kasutamisväärtuste osas on käesoleval hetkel veel liialt vähe uuringuid, et neile andmetele saaks tõsikindlalt tugineda.
4.Tallinna Halduskohus peatas 08.10.2021 määrusega esialgse õiguskaitse korras K.L, M.L ja G.G osas Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 p 5 alap 1 kehtivuse järgmise piirangu osas: „ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva“ kuni kohtuotsuse või menetlust lõpetava muu lahendi jõustumiseni. Esialgse õiguskaitse vajadust ei ole C.Lil, sest korralduse nr 212 p 4 alap 9 teeb karantiinikohustusest erandi alla 12-aastastele lastele. Teistel kaebajatel esineb esialgse õiguskaitse vajadus, sest nad peavad korralduse nr 212 tõttu taluma kohtumenetluse ajal intensiivseid riiveid oma põhiõigustele, mis muudavad nende tavapärast elu. Korralduse kehtivuse korral väheneb kaebajate sissetulek, võimalus osa võtta õppetööst ja treeningutest. Puudub avalik huvi esialgse õiguskaitse mittekohaldamiseks. Kaebajad on COVID-19 haiguse läbi põdenud, mida näitavad SYNLAB Eesti OÜ väljastatud antikehade olemasolu kinnitavad tõendid. Seejuures näib COVID-19 haiguse läbipõdemine andvat tõhusama kaitse kui vaktsineerimine, sest olemasoleva teabe valguses on COVID-19 haigust läbi põdenud isikul oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda uuesti COVID-19 haigusesse võrreldes vaktsineerimise läbinud isikuga. Nii on Teadusnõukoja liikme professor Krista Fischeri arvutuste järgi vaktsineerimise läbinud isikutel tõenäosus uuesti COVID-19 haigusesse nakatuda neli korda väiksem kui isikutel, kes ei ole ei vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud; samas kui haigust läbi põdenud isikutel on tõenäosus uuesti COVID-19 haigusesse nakatuda üheksa korda väiksem (vt https://www.kriis.ee/et/uudised/vaktsineeritul-4-kordavaiksem-toenaosusnakatuda-koroonasse). Terviseameti (TA) andmetel on COVID-19 haigusesse nakatunutest varasemalt haiguse läbipõdenute arv oluliselt väiksem kui eelnevalt vaktsineeritute arv, vastavalt 547 ja 10 935 (sh lõpetatud vaktsineerimiskuuriga 6 449); samuti sümptomaatilise COVID-19 haiguse tõttu hospidaliseeritud varasemalt haiguse läbipõdenute arv oluliselt väiksem kui eelnevalt vaktsineeritute arv, vastavalt 23 ja 436 (sh lõpetatud vaktsineerimiskuuriga 250). Ka hiljuti avaldatud Iisraeli uuringu andmetel on COVID-19 haiguse läbipõdenul oluliselt väiksem tõenäosus uuesti nakatuda kui vaktsineeritul (vt https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2021.08.24.21262415v1). Ajakirjas Science ilmunud uuringu järgi on COVID-19-st paranenud patsientidel jätkuvalt tugev immuunsus koroonaviiruse vastu ka kaheksa kuud pärast nakatumist (vt Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna veebileht - „Immuunsus COVID19 suhtes võib kesta aastaid (12.02.2021)“ https://meditsiiniteadused.ut.ee/et/covid19). Autorid arvavad, et COVID-19 haiguse läbipõdemisel tekkiv immuunsus kestab tõenäoliselt mitu aastat, võimalik, et ka aastaid (vt ka Andreas Radbruch & Hyun-Dong Chang (2021), Nature, June 2021. A long-term perspective on immunity to COVID. Clinical studies now indicate that immunity will be long-lasting. https://www.nature.com/articles/d41586-021-01557-z). Tartu Ülikooli molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg on väidet läbipõdemisest tuleneva kaitse kuuekuulise kestuse kohta kommenteerinud järgmiselt: „Teaduskirjanduses kohtab seda väidet oluliselt harvem kui tavameedias. Andmeid antikehade püsivuse kohta avaldatakse jooksvalt ning võimalik, et lihtsalt ollakse mingitesse vanadesse andmetesse kinni jäänud“ (vt Tartu
5(14)
3-21-2245 Ülikooli veeblileht – „Teadlaste vastused koroonaküsimustele“ https://www.ut.ee/et/teadus/teadlaste-vastused-koroonakusimustele#koroonauuringud). Avalikes huvides on ka põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise välistamine. Puudub nimelt alus kehtestada COVID-19 haiguse läbi põdenud isikute suhtes rangemaid meetmeid kui vaktsineeritutele, sest esiteks on mõlemal grupil tekkinud immuunsus ning teiseks näitab siseriiklik empiiriline kogemus, et läbipõdenud on vaktsineeritutest uue haigestumise eest isegi paremini kaitstud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Vabariigi Valitsus palub 11.10.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu 08.10.2021 määrus osas, milles kohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse (määruse resolutsiooni p 5) ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kohtu järeldus, et COVID-19 läbipõdemine annab vaktsineerimisega võrreldes samaväärse või tõhusama kaitse uuesti nakatumise vastu, on ebaõige. Puuduvad piisavad teaduslikud tõendid, mis kinnitaksid vaktsineeritutega võrreldes samaväärset nakkusohutuse taset võrdlusgruppide puhul. Teadusuuringud näitavad, et vaktsineerimine vähendab nakatumise tõenäosust suures ulatuses. Sealjuures ei ole vaktsineerituga samaväärne nakkusohutuse tase inimesel, kes on haiguse läbi põdenud rohkem kui 180 päeva tagasi, ega inimesel, kelle antikehade test on referentsväärtuse suhtes positiivse tulemusega. Haiguse läbipõdemise järel tekkiv immuunsus on väga varieeruv. ECDC on seisukohal, et läbipõdemise järgne kaitse tekib tavaliselt nakatumisest arvates 14. päeval ning püsib viie kuni seitsme kuu jooksul, mistõttu on ECDC hetkel ametlikul seisukohal, et läbipõdemise puhul saab immuunsuse olemasolu tõendatuks pidada 180 päeva jooksul. Antikehade olemasolu vaktsineerimata inimesel kinnitab, et inimene on COVID-19 läbi põdenud, kuid ei anna mistahes infot, millal on läbipõdemine toimunud. Kuna seni puudub teaduslik konsensus küsimuses, kui kaua püsib kaitse haigestumise vastu pärast läbipõdemist, ei saa üksnes antikehade olemasolu pinnalt teha järeldusi selle kohta, milline on võimalus uuesti haigestuda ja nakkust levitada ning kui kaua püsib immuunsus COVID-19 vastu. Antikehade kasutamisväärtuste osas on käesoleval hetkel veel liialt vähe uuringuid, et neile andmetele saaks tõsikindlalt tugineda. Antikehade testide puhul puudub arusaam, milline tase on kaitseks piisav ning kui kaua selline kaitse kestab. Olemasolevad usaldusväärsed teaduspõhised andmed, mis puudutavad COVID-19 haiguse läbipõdenud isikute taasnakatumise tõenäosust, nakkuse edasilevitamise tõenäosust, antikehade mõju, tekkimist ja püsimist, põhinevad andmetel isikute kohta, kellel läbipõdemine ja läbipõdemise aeg on tuvastatud positiivse PCR-testiga. Kuigi prof Irja Lutsar väitis 12.10.2021 avalduses, et Teadusnõukoda plaanib teha ettepaneku väljastada teatud hulga antikehadega inimestele lühiajalised tõendid haiguse läbipõdemise kohta, ei ole Teadusnõukoda kollektiivina vastustajale sellist ettepanekut teinud. Halduskohtu hinnangul piisab pelgalt antikehade olemasolust, et järeldada, et inimesel on tõhus kaitse uuesti nakatumise vastu. Sealjuures ei ole kohus sellele väitele seadnud mistahes piire, nii et kohtumääruse kohaselt tekib pärast läbipõdemist immuunsus igal juhul ja alati määramata ajaks, olenemata sellest, kas antikehad on inimesel olemas, milline on antikehade hulk või kontsentratsioon vms. Niivõrd üldistavat seisukohta ei tõenda ega kinnita mitte ükski teadusuuring. Euroopa Terviseohutuse Komitee (HCS) kinnitas, et 18.10.2021 seisuga pole uusi andmeid, mis lükkaksid ECDC 10.05.2021 raporti järeldused ümber. HCS kinnitas, et ECDC jälgib pidevalt uusimaid teadusuuringuid ning antikehade testide kasutamise kohta kogutavaid andmeid ning on avatud oma positsiooni muutmisele, kui ilmnevad uued teaduslikud andmed.
6(14)
3-21-2245 Teadusnõukoda ei ole teinud Vabariigi Valitsusele ettepanekut väljastada teatud hulga antikehadega inimestele lühiajalised tõendid haiguse läbipõdemise kohta. Halduskohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja toonud põhjendustes välja tõendid või konkreetse osa tõendites sisalduvast teabest, mis kohtu seisukohta kinnitavad. Kohus pole pädev andma selliseid hinnanguid teaduslikes küsimustes, vaid peaks usaldama vastavale valdkonnale spetsialiseerunud teadlasi, kellel on, erinevalt kohtust, vajalikud taustateadmised ning süsteemne ja täielik ülevaade kogu olemasolevast teabest. Esialgse õiguskaitse kohaldamise üle tuleb otsustada viivitamata, mistõttu on tegemist lihtsustatud menetlusega, mille käigus kohtud ei hinda tõendeid ega tuvasta siduvalt asjaolusid. Halduskohus on oma määruses neid piire ületanud, analüüsides tõendeid ning tuvastades faktilisi asjaolusid. Esialgse õiguskaitse otsustamisel on valdavalt lubamatu põhivaidluse ette ära otsustamine, mida halduskohus praegu on teinud. Kui kaebus jääb rahuldamata, ei ole hiljem võimalik tagasi pöörata esialgse õiguskaitse võimalikke tagajärgi, nagu nakatumiste ja haigestumiste tõus, haiglate võimalik ülekoormus ja surmade hulk. Halduskohus ei ole esialgse õiguskaitse määruse tegemisel piisavalt arvestanud avaliku huvi ega esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavate tagajärgedega. Epidemioloogiline olukord Eestis on hetkel väga halb ning Eesti on nakatumisnäitajatelt Euroopas esirinnas. Teadusnõukoda on 15.10.2021 seisuga öelnud, et COVID-19 haigestumine on jätkuvalt väga kiires kasvutrendis. Vastustaja soovib vältida Eestis piirangute karmistamist, kuid selleks tuleb kogu ühiskonnal järgida kehtivaid kohustusi ja piiranguid. Teadusnõukoja protokollist nähtub, et haiglaravi võimekuse tagamine toimub plaanilise ravi arvelt. Kõrgenenud riskitaseme olukorras otsuste tegemisel tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Ettevaatuspõhimõttest lähtuvalt on riskantne ning lubamatu anda laiemaid vabadusi isikutele, kelle puhul puudub teaduslik kindlustunne, et neil on kaitse COVID-19 vastu, ning pole selge, millisel määral oleks piirangute leevendamine ohutu. Selgete ja usaldusväärsete andmete puudumisel on meede sobiv, kui see põhimõtteliselt soodustab eesmärgi saavutamist ning vähendab nakkuse leviku võimalusi. Teadusnõukoja soovituste kohaselt on vaktsineerimine väga efektiivne raske haiguse ära hoidmisel. Samas on vaktsineerimistempo ühiskonnas tunduvalt aeglustunud. Vastustaja eesmärk pole survestada vaktsineerima inimesi, kes seda ei soovi, kuid juhtida tähelepanu, et vastavalt Teadusnõukoja soovitustele aitaks laialdane vaktsineerituse tase oluliselt leevendada survet tervishoiusüsteemile. Kui enam ei saa loota vaktsineerituse taseme suurenemisele, tuleb kasutusele võtta muud meetmed, sealhulgas karmistada liikumispiiranguid. Kaebajatega sarnases olukorras olevatel inimestel peaksid olema piirangud ühesugused. Võimalik, et võrdsuspõhimõttest lähtuvalt oleks kohus pidanud otsustama, et piirangu kehtivus tuleb peatada kõigi läbipõdenute suhtes. Halduskohus ei ole sellist võimalust kaalunud.
6.Kaebajad paluvad jätta vastustaja määruskaebuse rahuldamata. Halduskohus selgitas esialgse õiguskaitse vajadust õigesti. Kohtuotsuse täitmise võimatuseks saab pidada ka tagajärgi, mida ei ole hiljem mõistlik kõrvaldada (Riigikohtu 21.12.2001 määrus kohtuasjas nr 3-3-1-67-01 ja 08.04.2004 määrus kohtuasjas nr 3-3-1-13-04). Halduskohus ei ole põhivaidlust ette ära otsustanud. Tallinna Ringkonnakohus on korduvalt selgitanud, et vaidlustatud haldusaktiga keelatud tegevuse ajutine lubamine ei kujuta endast põhivaidluse ette ära otsustamist (11.08.2021 määrus kohtuasjas nr 3-21-1565, p 12; 16.09.2021 määrus kohtuasjas nr 3-21-1617, p 12). Kaebajatest ei lähtu ohtu, mis tooks kaasa haiglate ülekoormuse ja surmad. Kaebajate nakkusohtlikkus ei ole tänase teadusliku konsensuse kohaselt kindlasti kõrgem kui keskmisel vaktsineeritud isikul. Halduskohus ei ole asunud teadlaste asemele, vaid lähtus kohtule esitatud tõenditest. Kohtu ülesanne on tõendeid hinnata. 7(14)
3-21-2245 Esialgse õiguskaitse määrus ei kehti tähtajatult. Kui vastustaja hinnangul peaks n-ö antikehade tõend olema ajaliselt piiratud, siis tuleks tal kehtestada vastav regulatsioon, mitte oodata seda kohtult. Asjas pole esitatud tõendeid, et antikehadega isikutel ei ole kaitset Covid-19 haiguse vastu ega tõendeid läbipõdenute immuunsuse lõppemise tähtaja kohta. Vaktsiinide toime kohta tehtud teaduslikud uuringud põhinevad valdavalt antigeenitestide tulemustel. Kuigi antikehade testid pole ideaalsed, on nende tulemused siiski piisavalt selgelt mõistetavad, et hinnata samaväärselt vaktsiinide ja läbipõdemisel tekkinud antikehade alusel isiku nakkusohutust. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit ega teadlikku põhjendust selle kohta, miks läbipõdenuid ei peaks kohtlema vähemalt võrdselt vaktsineeritutega või läbipõdenutel on viiruse vastu väiksem kaitse kui vaktsineeritutel. Neis küsimustes, millest sõltub esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine, teaduslikud erimeelsused puuduvad. 14.10.2021 ajalehes Eesti Päevaleht märkis prof I. Lutsar: „Läbipõdemine annab sama hea immuunsuse kui vaktsineerimine, kuid kummalgil juhul pole immuunsuse kestvus teada. Ka teadusnõukoda on teinud ettepaneku läbipõdemis- ja vaktsineerimisjärgse immuunsuse kehtivusaja võrdsustada.“ ETV 05.10.2021 saates „UV faktor“ tunnistas dr Arkadi Popov, et läbipõdemise tõendi lühem kehtivus võrreldes vaktsineerimistõendi kehtivusega ei ole õige. Vastustaja tegi artiklist „Reduced Risk of Reinfection with SARS-CoV-2 After COVID-19 Vaccination“ (Kentucky, May–June 2021) valed järeldused, sest selles on võrreldud isikute gruppe läbipõdenute seas, mitte läbipõdenuid vaktsineeritutega. Prof I. Lutsar selgitas 12.10.2021 delfi.ee artiklis, et antikehade olemasolul võiks inimestele anda nn koroonapassi ning Teadusnõukoda kavatseb vastava soovituse ka vastustajale teha; Riigikogu Toimetistes 43/2021 väitis ta: „Praeguste teadmiste alusel püsivad SARS-CoV-2 antikehad ja T-rakuline immuunsus enamikul haigust kergelt või asümptomaatiliselt põdenud isikutel ka vähemalt 6–8 kuud pärast haigustekitajaga kokku puutumist. Suure tõenäosusega siiski kauem.“ Eesti on teinud EL-le tema sõnul ka ettepaneku läbipõdenutele antud tõendite kehtivusaja pikendamiseks. Vaidlustatud korralduses on võrdsustatud positiivse PCR-testiga isikutele seatud piirangud arsti antud diagnoosi järgi läbipõdenutega. Teadusuuringuid on tehtud ka viimaste kohta ning oluline on antikehade olemasolu. Haiguse läbipõdenud inimesed ei saa olla nakkusohtlikumad kui vaktsineeritud inimesed, mistõttu neilt 180 päeva möödudes läbipõdenu staatuse äravõtmine või selle mitteandmine, kui PCR-testi tegemine pole õigel ajal õnnestunud, ei ole õiguspärane ega kooskõlas teaduslike andmetega. ECDC 10.05.2021 raport on vananenud. Raport kinnitab samas, et läbipõdenutel on kaitse vähemalt 5–7 kuud. Kui vaktsineeritud inimeste vaba liikumine on lubatav, siis peaks samavõrd olema lubatav vaba liikumine ka kaebajatele, sõltumata epidemioloogilisest olukorrast. RAT-antigeeni testiga ei ole võimalik tuvastada isiku nakkusohutust, kuid sellega saab tõendada haiguse läbipõdemist ja seega samade antikehade olemasolu, mis on vaktsineerimise tulemuseks. WHO 10.05.2021 selgituse järgi sarnaneb naturaalne immuunsus vaktsineerimisele ning immuunsus kestab vähemalt 8 kuud, aga ilmselt kauem. Halduskohus hindas esialgse õiguskaitse kohaldamisel avalikku huvi. Kaebajate nakkusohutus on piisavalt tõendatud – korduvnakatumine on ka prof I. Lutsari sõnul üliharv. Arvestades, et riik lubab lihtsustatud karantiinis ringi liikuda kõigil alla 18-aastastel ning ühiskonnas lisaks ringi liikuda kõigil vaktsineeritutel (kuigi ei ole teada, kas nad on nakkusohutud) ja lisaks veel n-ö tõendatud läbipõdenutel 180 päeva jooksul, kellest 1/3 ei pruugi üldse antikehasid olla vastustaja enda viidatud uuringute kohaselt, siis jääb arusaamatuks, kuidas puutub nakatumise kasv haiguse läbi põdenud kaebajatesse. Alates 05.09.2021 on nakatunud peamiselt lapsed vanusegrupis 10–14. Epidemioloogilise olukorra halvenemine on seega seotud isikutega, kellele karantiini nõuded nagunii ei kehti.
8(14)
3-21-2245
7.C.L palub 25.10.2021 määruskaebuses esialgse õiguskaitse taotluse tema osas rahuldada. Karantiinikohustuse erand laieneb määruskaebuse esitajale vaid juhul, kui lähikontakt haigestunuga toimub õppeasutuses. Määruskaebuse esitaja võib haigestunuga kokku puutuda ükskõik kus. Kui laps jääb karantiini, peavad tema seaduslikud esindajad samuti jääma hoolduslehele, et aidata last õppetöös ning mitte jätta teda järelevalveta – see tingib ikkagi kaebajate sissetuleku vähenemise. Alates 01.11.2021 tuleb vähemalt neljaks päevaks koju jääda lähikontaktsuse korral ja teha SARS-CoV-2 RT-PCR test, samas kui läbi põdenud isikud testi tegema ei pea. Halduskohus ei selgitanud, milline avalik huvi on määruskaebuse esitaja suhtes esialgset õiguskaitset mitte kohaldada. Määruskaebuse esitaja ei osale väljaspool kooli toimuvates treeningutes üksnes karantiini jäämise hirmust, olles juba sel õppeaastal karantiinis olnud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Vabariigi Valitsus on koos määruskaebuse ja selle 21.10.2021 täiendusega esitanud järgmised tõendid: prof I. Lutsari seisukoht antikehade testimise kohta, antikehade testimist puudutava Euroopa Terviseohutuse Komitee (HCS) 18.10.2021 e-kirja tõlke ning HSC 17.10.2021 kohtumise protokolli (inglise keeles). C.L esitas määruskaebuse lisana M.Li e-kirja advokaadile. Ringkonnakohus võtab vastustaja ja kaebaja esitatud tõendid asja õigemaks lahendamiseks asja juurde (HKMS § 62 lg 2). Tõendite esitamine määruskaebemenetluses ei põhjusta asja lahendamise viibimist.
9.Esialgset õiguskaitset kohaldab kohus juhul, kui HKMS § 251 lg 1 p-des 1–5 sätestatud mõne abinõu rakendamine aitab ära hoida selliste kahjulike tagajärgede saabumise käimasoleva kohtumenetluse ajal, mille hilisem kõrvaldamine pärast kaebuse võimalikku rahuldamist oleks võimatu või oluliselt raskendatud (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi.
10.Kaebajatel, kelle suhtes esialgset õiguskaitset kohaldati, on esialgse õiguskaitse vajadus. Halduskohtu määruse põhjendused on selles osas õiged: korralduse nr 212 seab neile haigega lähikontaktsuse korral ette elukohast või püsivast viibimiskohast lahkumise keelu mõningate eranditega 10-kalendripäevase perioodi jooksul. Tegemist on piiranguga, mis piirab kaebajate mitmeid õigusi, sh töötamist ja õppimist. Esialgse õiguskaitse vajadust tuleb jaatada ka juhul, kui esialgse õiguskaitse meetme kohaldamata jätmise korral ei oleks kaebajatel võimalik ka soodsa kohtuotsuse korral oma kaebusega taotletavat eesmärki saavutada (vt Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2021 määrus kohtuasjas nr 3-21-742, p 10). Arvestades, et eeldatavalt kestab kohtumenetlus mitu kuud, ei pruugi pärast selle lõppu esialgse õiguskaitse korras taotletav abinõu enam soovitud eesmärki täita, sest kaebajate haigestumisest on kohtuotsuse jõustumise ajaks möödunud sedavõrd palju aega, et karantiinikohustuse puudumine haiguse läbipõdemise tõttu ei oleks enam aktuaalne. Esialgse õiguskaitse vajadust ei välista ka hilisema kahjunõude esitamise võimalikkus, sest see ei kõrvalda kaebajatele nende õiguste piiramisest tekkinud tagajärgi. Lisaks oleks praegusel juhul kahju suuruse kindlakstegemine ja tõendamine keerukas. Esialgse õiguskaitse vajaduse seisukohalt ei ole oluline, et kaebajatel on võimalik piirangutest pääseda vaktsineerimise teel.
11.Ka C.Lil on esialgse õiguskaitse vajadus. Ta on xx aastane ja karantiinikohustusest korralduse nr 212 p 4 alap 10 järgi vabastatud vaid juhul, kui tema lähikontakt haigega leidis aset üldhariduskoolis, kutseõppeasutuses, huvikoolis või noorsootööasutuses, kes alates lähikontaktsusest teadasaamisest on viibinud oma elukohas või püsivas viibimiskohas ja teinud mitte varem kui neljandal päeval pärast lähikontakti PCR-testi, mille tulemus on negatiivne. Ka sel juhul on tema vabastus karantiininõudest vaid osaline, arvestades, et tal on lubatud osa võtta üldhariduskoolis või kutseõppeasutuses läbiviidavast õppe- ja kasvatustegevusest ning 9(14)
3-21-2245 noorsootööst või huviharidusest ja huvitegevusest. Muudeks tegevusteks elukohast või püsivast viibimiskohast lahkumine lubatav ei ole.
12.Esialgse õiguskaitse vajaduse korral õigustab esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmist kaebuse ilmselge perspektiivitus või kolmandate isikute ja avalikkuse ülekaalukas huvi. Kaebuse eduväljavaated on pigem suured.
13.NETS § 27 lg 3 koosmõjus sama paragrahvi lõike 1 p-dega 1 ja 2 ning § 28 lg-ga 8 võimaldab COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 haiguskoldest väljapoole leviku piiramiseks Vabariigi Valitsusel kehtestada karantiininõude. Volitusnorm, mis Vabariigi Valitsusele karantiini kehtestamisel kaalutlusõiguse annab, ei pruugi siiski olla põhiseaduspärane, sest see on väga üldise iseloomuga. Karantiiniga kaasnevad sellele allutatud inimestele nii liikumisvabaduse piirang kui – nagu koroonaviiruse pikaajalise ja laialdase leviku korral – erinevate muude põhiõiguste, sh õiguse haridusele (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 37), õiguse valida töökohta (PS § 29), eneseteostuse vabaduse (PS § 19 lg 1) ulatuslikud piirangud. Põhiseaduses sätestatud demokraatia põhimõte nõuab, et kõik olulised põhiõiguste piirangud tuleb ette näha seadusega selgelt ja ammendavalt ning täidesaatvale riigivõimule antud volitus peab piirduma piirangu üksikasjade täpsustamisega või vältimatult vajalikuga, arvestades, et seaduse kehtestamine on aeganõudev. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes (H. Kalmo, O. Kask. Põhiseaduse § 11 kommentaar, komm-d 25 ja 26. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020) on selgitatud: „Intensiivsemaid põhivabaduste piiranguid saab kehtestada üksnes formaalses mõttes seadusega. See nõue ei ole absoluutne. Riigikohtu arvates tuleneb PS mõttest ja sättest, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega (nt RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 22; RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo 17.12.2019, 5-19-40/36, p 50). /.../ Küsimusele, millisel juhul peab põhivabaduse piirang olema sätestatud seadusega, millisel juhul võib seda teha määrusega, ei ole ühest ja selget vastust. Määravaks kriteeriumiks tuleb pidada piirangu olulisust – seda nii ühiskonna seisukohast üldiselt kui üksikisiku, kelle põhiõigusi piiratakse, seisukohast. Põhiõiguste piiramise otsustamisel õigustloova aktiga tuleb hinnata nii avalikku huvi (legitiimset eesmärki) kui üksikisiku kaalul olevaid õigusi ning kui isegi üks neist on oluline, tuleb sellekohane otsustus, kas piirangut lubada või mitte, teha demokraatia põhimõttest lähtudes seadusandjal.“ Ringkonnakohtu esialgsel hinnangul saab Vabariigi Valitsust volitada karantiini kehtestama vaid piiratud ajaks. Praegusel juhul ei ole volitusnormis ette nähtud karantiini maksimaalset ajalist kestust või ühe isiku suhtes karantiini kohaldamise maksimaalset sagedust. Nii võib korralduse nr 212 alusel isik olla kohustatud karantiinis olema korduvalt, sõltuvalt haigetega lähikontaktis olemisest. Juba selline oht karantiini sattuda on demokraatlikus ühiskonnas oluline ja COVID-19 viiruse levikut ja selle kestust arvestades võib volitus olla liiga üldsõnaline.
14.Piirangute kestvust ja piirangutest puudutatud isikute ringi silmas pidades ei ole välistatud, et Vabariigi Valitsuse korraldus on õigustloov akt, mitte haldusakt (täpsemalt üldkorraldus). Kui korraldus on sisult määrus (õigustloov üldakt), on seadusandja valinud piirangute kehtestamiseks volitust andes Vabariigi Valitsusele akti kehtestamiseks vale vormi ning volitusnorm tuleb jätta vastuolu tõttu PS §-dega 11, 14 või § 87 p-ga 6 kohaldamata (vt nt Riigikohtu üldkogu 31.05.2011 otsus asjas nr 3-3-1-85-10). Arvestades, et haigusesse on Terviseameti andmetel Eestis nakatunud kokku üle 205 000 inimese, viiruse levik on väga laialdane ja karantiininõuded on lähikontaktsetele inimestele kehtinud alates pandeemia algusest, on küsitav piirangute kehtestamine üldkorralduse vormis. Riigikohtu üldkogu seisukohad asjas nr 3-3-1-85-10 (p-d 23 jj), mis toovad esile üldkorraldusega piirangute kehtestamise eelistena puudutatud isikute parema kaasatuse (õiguse korraldusele ja menetlusele) ja vaidlustamisvõimaluse, ei ole praegusel juhul täidetud, sest vastustaja ei ole 10(14)
3-21-2245 korralduse andmise menetlusse üksikisikuid kaasanud ning määruse põhiseaduspärasust saab kohus hinnata konkreetse normikontrolli raames ka juhul, kui piirangud kehtestatakse määrusega.
15.Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel võib halduskohus hinnata asjas kogutud tõendeid. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamist reguleerivad normid ei keela seda. Kui kohtule on esitatud tõendeid, mille põhjal on võimalik hinnata kaebuse eduväljavaateid, võib kohus taotluse lahendamisel neile tugineda. Tegemist ei ole vaidluse ette ära otsustamisega, sest kohtu selline hinnang saab olla vaid esialgne, arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel ei pea menetlusosalised oma väiteid üldjuhul tõendama (HKMS § 250 lg 2).
16.Kuna karantiininõue riivab intensiivselt kaebajate põhiõigusi, tuleb kohtul kaebuse eduväljavaadete hindamisel ja hiljem kaebuse lahendamisel tuvastada piirangut õigustav legitiimne eesmärk. Kui kaebajatele kui haiguse läbipõdenud inimestele kohaldatakse piiranguid intensiivsemalt kui teistele inimestele, kes haigust pole läbi põdenud, kuid on vähemalt sama nakkusohtlikud ja aitavad vähemalt samaväärselt viiruse levikule kaasa, on piirang kaebajate suhtes ebaproportsionaalne. Seetõttu tuleb asja lahendamisel hinnata, kas on piisavad tõendid selle kohta, et haiguse läbi põdenud inimesed on vaktsineeritud inimestega võrreldes viiruse levikule enam kaasa aitavad. Halduskohus leidis mitme uuringu tulemusele toetudes, et COVID-19 haiguse läbipõdemine näib andvat tõhusama kaitse kui vaktsineerimine ja seega puudub alus kehtestada COVID-19 haiguse läbi põdenud isikute suhtes rangemaid meetmeid kui vaktsineeritutele. Ringkonnakohus nõustub, et uuringud, millele halduskohus on viidanud, osutavad sellele, et COVID-19 haiguse läbipõdenutel võib olla immuunsus koroonaviiruse vastu ka pärast seda, kui haigestumisest on möödunud 6 kuud1, ja et see võib olla tõhusam kui mõnel vaktsineeritud inimesel2. Ka mitmed Eesti teadlased on avaldanud seisukohta, et teaduslikku põhjendust sellele, miks läbipõdenute immuunkaitset koroonaviiruse vastu vaktsineeritute omast erinevaks pidada, ei ole.3 Siiski ei ole avaldatud uuringud ühesed. COVID-19 läbipõdemise tõendi 180-päevase kehtivuse osas ei ole nt ECDC praeguseks, uute teadmiste valguses, oma seisukohta muutnud. ECDC hinnangul on nt läbipõdemisest tulenev kaitse väiksem 65-aastastel ja vanematel isikutel4. Teadlaste hinnangul ei anna haiguse läbipõdemine sellist immuunsust, mis välistaks samasse haigusse uuesti haigestumise.5 Sotsiaalministeeriumi juures tegutsev immunoprofülaktika eksperdikomisjon on olemasolevatele teadusandmetele tuginedes andnud 30.07.2021 soovituse J. M. Dan et al. Immunological memory to SARS-CoV-2 assessed for up to 8 months after infection. – Science 5 Feb 2021. – https://www.science.org/doi/full/10.1126/science.abf4063; A. Radbruch, H.-D. Chang. A long-term perspective on immunity to COVID. – Nature 14 June 2021 – https://www.nature.com/articles/d41586-02101557-z.
S. Gazit et al. Comparing SARS-CoV-2 natural immunity to vaccine-induced immunity: reinfections versus breakthrough infections. – MedRxiv
Aug 2021. – https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2021.08.24.21262415v1.full-text.
K. Fischer: läbipõdenute kaitse on võrreldav vaktsineerimisega, kuid see on ohtlik loterii. – Eesti Päevaleht 15.10.2021. – https://epl.delfi.ee/artikkel/94863739/paeva-teema-krista-fischer-labipodenute-kaitse-onvorreldav-vaktsineerimisega-kuid-see-on-ohtlik-loterii; A. Merits: koroonaviirus on rassistlik, seksistlik ja varanduslikult diskrimineeriv. – Postimees 16.10.2021. – https://leht.postimees.ee/7362727/andres-meritskoroonaviirus-on-rassistlik-seksistlik-ja-varanduslikult-diskrimineeriv; Eksperdid: läbipõdenu koroonatõend võiks kehtida 12 kuud. – https://www.err.ee/1608384890/eksperdid-labipodenu-koroonatoend-voiks-kehtida-12kuud.
Risk of SARS-CoV-2 transmission from newly infected individuals with documented previous infection or vaccination. ECDC Technical Report.
March 2021. – https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Risk-of-transmission-and-reinfection-of-SARS-CoV2-following-vaccination.pdf.
A. Ideon: Teadlased: koroonahaigust põetakse suure tõenäosusega korduvalt, keskmiselt 16 kuu tagant. – Maaleht, 31.10.2021. – https://maaleht.delfi.ee/artikkel/95009733/teadlased-koroonahaigust-poetakse-suuretoenaosusega-korduvalt-keskmiselt-16-kuu-tagant
11(14)
3-21-2245 vaktsineerida ühe vaktsiinidoosiga COVID-19 haiguse läbipõdenuid soovitavalt kuuendal kuul pärast läbipõdemist. See soovitus põhineb teadmisel, et üks vaktsiiniannus on piisav varem viirusnakkuse läbipõdemisena tekkinud immuunvastuse võimendamiseks, et tagada kauem kestev ja tugevam kaitse taasnakatumise vastu. Koroonaviiruse vastaste antikehade olemasolu ei ole seejuures vastunäidustuseks vaktsineerimisele. Ameerika Ühendriikide haiguste tõrje ja kontrolli keskuse (CDC) avaldatud uuringust nähtub, et ka enne kuue kuu möödumist haiguse läbipõdemisest on immuunsus uue nakatumise vastu märgatavalt väiksem kui vaktsineerimise korral.6 Niisiis ei ole selget teadmist, et haiguse läbipõdemisest tekkiv immuunsus on piisav viiruse leviku tõkestamiseks. Halduskohtul tuleb asja sisulisel läbivaatamisel hinnata, kas vastustaja on piirangut kehtestades arvestanud korralduse kehtestamise ajal teada olnud teaduslike andmetega piisaval määral.
17.Halduskohus jõudis mh järeldusele, et piisavalt on tõendatud ka antikehi omavate isikute immuunsus ja nakkusohutus, kelle haigestumine on SARS-CoV-2 RT-PCR testiga tuvastamata. Ringkonnakohtu arvates võib see järeldus olla ennatlik ja vajab asja sisulisel lahendamisel põhjalikumat hindamist. K. Fischer on kohtule esitanud arvamuse, et lubamatu on laiendada järeldust, mille kohaselt teistkordset läbipõdemist esineb harva, nendele isikutele, kellel on tuvastatud vaid koroonaviiruse antikehad, kuid mitte haigestumine COVID-19-ga. K. Fischeri sõnul ei ole sellise järelduse tegemiseks praegusel hetkel teaduslikku alust, sest pole teada usaldusväärseid teadusuuringuid, kus isikute, kes on koroonaviiruse vastu vaktsineeritud või kes on selle läbi põdenud, uuesti nakatumist või nakkusohtlikust oleks võrreldud koroonaviiruse antikehasid omavate isikute vastavate näitajatega. I. Lutsari selgituse järgi pole siiani selge, missugune on haigusevastaseks kaitseks vajalik antikehade kontsentratsioon ja kui kiiresti see aja jooksul langeb. Seetõttu ei saa ka antikehade kontsentratsiooni määramist haiguse põdemise aega teadmata COVID-19 läbi põdemise hindamiseks kasutada ega antikehasid omavaid isikuid pelgalt antikehade olemasolu fakti alusel vaktsineeritud isikutega ja läbipõdenud isikutega võrdsustada. Kuigi I. Lutsar esitas 12.10.2021 avalikkusele seisukoha, et teatud hulga antikehadega inimestele võiks anda lühiajalise tõendi haiguse läbipõdemise kohta, on ta pidanud seda siiski vaid ajutiseks abinõuks inimestele, kes ootavad teist vaktsiinidoosi. I. Lutsar kinnitas samas, et maailmas ei ole määratud ametlikku antikehade kontsentratsioonitaset, mis immuunkaitse tagaks.7 Ka ECDC seisukoha järgi praegusel hetkel antikehade testi nakkusohtlikkuse ja/või uue nakatumise eest kaitstuse tõendamiseks kasutada ei saa. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 30.09.2021 määruses asjas nr 3-21-2030 (p 13), et uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel on põhjendatud lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mille kohaselt tuleb uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohtu kohaste meetmetega võimalikul suurel määral vähendada. Seejuures ei ole määrav, et vaidlusalused meetmed peaksid tagama just 100%-lise nakkusohu tõrjumise iga juhtumi korral. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde ka nüüd.
18.Kõigil kaebajatel peale C.Li on haiguse läbipõdemine tõendatud. Halduskohtu põhjendused tuginevad selles osas eksperdiarvamustel. Kuna nende kaebajate osas tuleb kaebuse eduväljavaateid pidada pigem suureks, arvestades nii piirangute kehtestamise õigusliku aluse võimalikku puudumist kui teadusandmete ebaselgust piirangute kehtestamise õigustamiseks, on esialgse õiguskaitse kohaldamine nende osas õigustatud.
I. Lutsar: teeme valitsusele ettepaneku anda antikehadega inimestele lühiajaline tõend. – https://www.delfi.ee/artikkel/94832341/irja-lutsar-teeme-valitsusele-ettepaneku-anda-antikehadega-inimesteleluhiajaline-toend.
12(14)
3-21-2245
19.C.Li haigestumise aeg ei ole teada ning vaid oletuslik on, et ta pereliikmena põdes haigust teiste pereliikmetega samaaegselt. Isegi kui see on tõenäoline, ei ole see tõendatud ning haigestumise järel tekkinud antikehade kontsentratsiooni põhjal ei ole teadusandmete põhjal võimalik ringkonnakohtu arvates piisava kindlusega sedastada, et isik ei ole nakkusohtlik. Kuigi ka C.Li kaebuse eduväljavaated ei ole vähesed, sest piirangute kehtestamise seaduslik alus on kaheldav, ei toeta kaebuse eduväljavaateid tema puhul samaaegselt COVID-19 haiguse läbipõdemise järel tekkiva immuunsuse kestuse kohta olemas olev teadmine: tema poolt haiguse läbipõdemise aeg ei ole teada. Avalik huvi sellisele inimesele karantiinikohustuse kehtestamiseks laiemalt on kaalukam, sest antikehade kontsentratsiooni põhjal ei ole võimalik teha järeldust, kui pikka aega on tema puhul vähetõenäoline raske haigestumine COVID-19 haigusesse.
20.Esialgse õiguskaitse kohaldamisel arvesse võetav avalik huvi ei võimalda esialgset õiguskaitset kohaldada kuni kohtumenetluse lõppemiseni. Koolis õppivate kaebajate poolt hariduse omandamine on avalikes huvides, nagu ka seaduslikkus ja põhiõiguste kaitse üldiselt. Avalikes huvides on samal ajal siiski ka rahvatervise kaitse, mida COVID-19 haigusega nakatunuga kokkupuutumise järel viiruse edasikandmine kahjustab. Üks inimene saab oma õigusi ja vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd see ei ohusta teise inimese õigusi ja vabadusi (PS § 19 lg 2). Inimeste elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine on kaalukad õigushüved. Kehtestatud piirangutel on mitu eesmärki: kaitsta inimeste elu ja tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine (politsei, pääste, kohtusüsteem, haridussüsteem). COVID-19 haigete haiglaravi nõuab haiglatelt suuremat ressurssi ning erimeetmeid, mis võib tuua kaasa olukorra, kus haiglatel puudub suutlikkus jätkata plaanilist ravi või puudub võimalus võtta vastu muude terviseriketega patsiente, asetamata neid nakatumisohtu. Arstid ja haiglad on pöördunud avalikkuse poole selgitustega, et suure koroonapatsientide arvu tõttu on tulnud vähemalt osaliselt lõpetada plaaniline ravi ning abita võivad jääda ka erakorralist abi vajavad patsiendid8.
21.Kirjeldatud avalik huvi ei õigusta aga viiruse leviku seisukohalt võrdväärses olukorras olevate inimeste ebavõrdset kohtlemist. Nagu selgitatud, ei ole selge, et kaebajad (peale C.Li) kujutavad vaktsineeritud inimestega võrreldes viiruse leviku seisukohalt suuremat ohtu. Läbipõdenud inimeste korduv haigestumus on Eestis olnud äärmiselt madal.9 Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole praegusel juhul põhjendatud kõigi korralduse nr 212 võimalike adressaatide suhtes ühtemoodi. Tõendid ei võimalda järeldada, et immuunsus haiguse vastu kestab sama kaua haiguse läbipõdemise järel kõigis vanusegruppides, eriti vanemaealiste seas. Kaebajad, kellest vanim on 34-aastane, nende sekka ei kuulu. Vastustajal on võimalik korraldust muuta, tagades seeläbi kõigi isikute ühetaolise kohtlemise ja hoides seeläbi ära ka ohu suurenemise kohtute töökoormusele.
22.K. ja M.Lil ning G.Gil on võimalik vabaneda karantiinikohustusest tasuta vaktsineerimise teel. Kuna teadusallikad seavad karantiininõude rakendamise juba 180 päeva pärast haiguse läbipõdemist kahtluse alla, ei saa rahvatervise kaitse olla siiski kaalul olevaid kaebajate põhiõigusi arvestades ülekaalukas kohe. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud ca 10 kuu vältel pärast haiguse läbipõdemist. Et K. ja M.Lil ning G.Gil diagnoositi haigus märtsis 2021, võib arvata, et nende organismis on piisavalt viiruse leviku eest kaitset pakkuvaid
Vt nt https://tartu.postimees.ee/7366422/katastroofi-tunne-eesti-ainus-ulikoolihaigla-tootabavariireziimis#_ga=2.165611711.1028630694.1634551157-1749874317.1620112534; https://tartu.postimees.ee/7366422/katastroofi-tunne-eesti-ainus-ulikoolihaigla-tootabavariireziimis#_ga=2.165611711.1028630694.1634551157-1749874317.1620112534.
Eksperdid: läbipõdenu koroonatõend võiks kehtida 12 kuud. – https://www.err.ee/1608384890/eksperdidlabipodenu-koroonatoend-voiks-kehtida-12-kuud; Eestis on koroonaviirusega nakatunud 23 000 vaktsineeritut. – https://www.err.ee/1608393086/eestis-on-koroonaviirusega-nakatunud-23-000-vaktsineeritut.
13(14)
3-21-2245 antikehi kuni 15. jaanuarini 2022. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on kaalukat avalikku huvi arvestades põhjendatud selle ajani. Asja lahendav kohus saab esialgse õiguskaitse pikemaks kohaldamiseks kaebuse eduväljavaateid ümber hinnata, võttes muu hulgas arvesse asjas kogutavaid tõendeid. Kaebajate õiguste ja avalike huvide tõhusamaks kaitsmiseks ning korraldusega nr 212 puudutatud isikute suurt arvu silmas pidades tuleks halduskohtul kaebus lahendada kiiresti.
23.Vabariigi Valitsuse määruskaebus tuleb seega rahuldada osaliselt ja halduskohtu kohaldatud esialgset õiguskaitset muuta. C.Li määruskaebus jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.